Galahar

AUTORI MÄRKUS. Lugemisel tasub arvestada, et tegemist on esimese osaga pikemast tekstist, mis tulevikus ilmselt omajagu muutub. K.S.

1. Poiss

Taevas oli õhtuti mustjasroheline ja kaksteist kuldset kuud rippusid selle kohal nagu kuue tumeda varju sügavad silmad, ärkvel, valvsad.

Poiss oli üksinda väljas.

Ta oli lipsanud välja magamistoa aknast pärast viimase kuu tõusu, kui linn oli vajunud sügavale oma hirmusegusesse unne. Ükski ei liikunud pimedate tunnelite sarnastel tänavatel, ükski tuli ei põlenud ronkmustade kaljude moel kõrguvate majade aknais.

Poiss ronis osavalt üle aia. Ta ei kartnud ürgvaikses öös, milles isegi tuule sosin oli vaibunud. Vaiki nagu kosmos sirutas öö ennast üle poole planeedi. Tumedad varjud libisesid ainsaina aegade alguse sarnases rahus ja nemad olid selle rahu hoidjad.

Majade seinte äärest kostsid vaiksed sammud. Maapind hakkas tõusma. Ta oli linnast välja jõudmas. Ees kerkisid lainetena pimeduses nähtamatud künkad.

Päeval oli kõik teisiti.

Sipelgapesana kihas linn valgete tundide jooksul. Kunagi oli siiapoole Universumi lõputus ruumis liikunud laev, mida juhtimiskeskus otsekui hoidis üleval pimeduse ja tähekiirte keskel hapra raadioühenduse niidiga, üle igaviku piiride piirini. Ja seal, kaugemal kui unenägude mõõtmatu põhi, kus ükski kodutaeva täht eristatav polnud kummalises öötaevas, alustas elu käputäis inimesi. Tundmatuse piiril väikeses orus tumedate varjude valitsetud küngaste vahel.

Poiss oli jõudnud linna piirini, sinna, kus algas maalainete tardunud jooks üle määratu tasandiku lõpmatusse.

Kirkalt paistab Em siin päeval ja heidab lühikesi varje kolonistide järeltulijate laste tarmukate väikeste kehade taha, kui nad künkajalameil mängivad oma mänge. Ja kuuma lainega, mis paneb õhu virvendama, vastab talle tolmune pragunenud maa. Ja tihti mängisid nad üht ja sedasama mängu.

Poiss teadis, kuhu minna, kuigi ainustki rada sinna ei viinud. Ta väikesed paljad jalad kandsid ta otse üles tolmusest nõlvast suurte rahnude vahele, kuhu ta väike kummargil keha ära kadus. Siia jooksis ta ka päeval, kui mängiti tulnuka mängu, kui vaprad inimkonna kaitsjad ajasid tulnuka tagasi Tundmatuse piirile, antud juhul künkast üles. Siia ei julenud keegi neist järgneda, üksnes tema suutis liikuda raevukas kivisegadikus, mille vahel tintmustas pimedikus valitsesid tumedad varjud. Aegamööda viibis ta üha sagedamini künka tipu laial seljal ja mäng läks üha tõelisemaks sedamööda, kuidas midagi eemalolevat ja peletavat sigines ta pilku -- oma eakaaslastele oligi ta juba peaaegu see, kelleks nad teda enne olid mänguhoos kutsunud -- pimeda rajataguse viirastus, tundmatu ja ohtlik.

Kiviklibu varises ta jalge all ja tegi taldadele haiget, kuid ta rühkis edasi. Tema oli ainuke inimene, kes tundis end kodus siin, üleval, nagu ta ise seda mõttes nimetas. Mingi seletamatu äng oli haaranud neid, kes esimestena olid püüdnud rajada eluasemeid sellele lõputule ja üksluisele maastikule ja nad olid pärast esimest ööd küngastel linna tagasi põgenenud, hirmust kilavate silmadega seljataha hullunud pilke heites. Ja seesama vana hirm, hirm pimerohelise taeva, sügavate kollaste kuude ainitise pilgu ja paani flöödi nukra heli sarnase õõnsa tuulesosina ees, hirm tumedate varjude hääletu lennu ja kaugete tähtede mürgiselt sätendavate piiskade ees hoidis neid seniajani oma turvalistes soojades välismaailmast isoleeritud umbsetes majades kuni pimestava koiduni, mis aheldas vaba öötuule pisemagi hoo päevasoojuse raugetesse lämbrasketesse köidikutesse.

Ta ees oli kaksiktipuga terav kalju -- sellest tuli mööduda paremalt. Ta polnud eksinud.

Seal ees, pimeduses, ootas teda loom.

Ta oli leidnud looma nädal aega tgasi, musta tombu rahnu rusuvas varjus. Ta oli algul tagasi kohkunud ja tema ajus helises võikalt Hirmu kaja, ta tundis tumedaid varje enda ümber kokku tõmbumas ja heitis käe näo ette, suu avatud hääletuks karjeks. Kuid mõne tunni pärast oli ta jällegi lähenenud väikesele lohule kaljuserva all ning tundnud õudust tukslemas meelekohtades. Kuid enam ei olnud sel võimu. Ta oli Hirmust tugevam.

Ta oli astunud veel ühe sammu ja näinud nüüd selgelt varem vormituna näivat tumedanahalist tompu lohus. Ta silmas kaht väljasirutatud, purustatud ja väänatud jäset -- ilmselt oli loom viga saanud varingus. Hõre rohi oli lohust viimseni hävitatud -- küngastel polnud lihasööjaid. Galahari loomne elu oli ohutu.

«Loom, loom,» sositas poiss hellitlevalt ja liikus tasakesi edasi. Kusagil eespool liigutas end keegi. Kuud olid väga kollased. Lapse vari lagnes madalasse lohku -- ta kükitas lohu serval ja vaatas alla.

Ta sirutas käe ja viskas lohku märssi kogutud rohu ja põõsaste võrsed. Oli kuulda nuhutamist ja raagude raginat.

Ka päeval oli ta kahel korral käinud siin ülal, kuid siis polnud siin midagi teha -- öötuule riigi iidne asukas tõmbus kogu päevaks kalju alla lohu põhja ja magas vaikselt nagu sünge kivi, mis ta kohal palendas lõõmava Emi kõrvetavaid kiiri.

Vaid mõne hetke pärast haaras öövaikus enda hõlma üksildase paiga. Poisi silmad olid harjunud pimedusega -- ta nägi nüüd selgesti looma pikka koonu, mis seitsmel õhtul oli tema poole sirutunud. Nüüd lebas see õrnalt küljel magamisasendis.

Kunagi varem polnud ta näinud looma magamas öösel. Ta jäi ootele. Üles vaadates tundus talle, nagu kummarduksid kaljutipud pehmelt lähemale ja kullased kuud ripuksid otse ta pea kohal sosistavas taevas, mille võlv näis olevat lausa käeulatuses.

Loom magas ikka veel. Ta koonu ees lebasid puutumatult võrsed, mida poiss oli korjanud. Kummaline kõhedus väristas hetkeks ta kõhnu õlgu ja ettevaatlikult võttis ta kätte pika oksa. Aeglaselt sirutus selle ots edasi looma koonu juurde, tegi selle kohal ringi, puudutas seda, tõstis selle korraks üles ja lasi all langeda.

Ei mingit reaktsiooni.

Hirm võpatas temas, otsekui ärkamisel pikast tasasest unest.

Ta astus sammukese lähemale, sirutas oksa ette ja lükkas.

Lõtv keha vajus ühele küljele. Ei jäänud mingit kahtlust. Loom oli surnud.

Klomp nööris ta kurku, kui ta veel ühe sammu lähemale astus. Kuud, kalju ja öö tõmbusid endasse ja üksi seisis ta seal, alasti kaljul sfääride ristteel ja kõik oli tema eest suletud, mis hetk tagasi veel nii kutsuv oli olnud.

Ja siis äkki tungis kõigi tunnete asemele imestus, rõõmuküllane üllatusjoom.

Ta oli märganud kõrvalevajunud keha all nelja väikest muna.

***

Järgmisel päeval ega ööl ta künkal ei käinud. Taevas oli pilves; kuud ei paistnud ja tume tuul kihutas mööda üksildasi nõlvu. Talle ei meeldinud niisugune öö.

Ka sellele järgnenud päev oli sompus ja hämar. Linna elanikud polnud viletsa ilmaga harjunud -- selliseid päevi oli aastas vaid mõni. Leitsak peletas igaühe koju tuppa madalate tolmusabade vahelt, mis tänavail ja pargis keerutades ennast üles üha tumedamaks muutuvate pilvede poole kerisid. Ja kui kõlas esimene äikseprahvatus ja vihm maa põruma pani, olid kõik taandunud koduste kaitsvate seinte vahele ning valmis kiskuma riidu mistahes ettekäändel.

Kuid õhtuks selgines taevas ning tugev tuul kihutas minema viimased pilveräbalad. Videviku tihenedes muutus taevas üha rohelisemaks. Kaks kuud olid tõusnud; kolmas oli loomisel.

Poiss tundis, et see oli tema öö. Ta tundis seda konventsionaalse õhtusöögi ajal ja pärast seda, kui ta nimme oli valinud koha akna äärde, kus kardina varjust paistis ribake tumerohelist taevast. Ta tundis seda mängides tinistajaga ja kuulates pereliikmete askeldusi unnesuikuvas majas. Ta tundis seda tugevamini, kui kõik tuled olid kustunud peale tinistaja nõrga kuma ning talle oli öeldud, et aeg on käes magama minna.

Ja ta tundis seda veel palju tugevamini, kui ta seisis unerüpes maja ees seitsme kuu valguses tumedate varjude all. Tuuled tuhisesid mööda ja terve maailm näis justkui ootel olevat. See oli tema öö.

Kõik kordus, nagu eelmiselgi korral, kuni hetkeni, mil ta pilk ulatus väikese süvendini kalju all.

Looma keha oli kadunud -- ilmselt oli üks suurtest öölindudest selle kaasa viinud.

Üks kuu paistis otse lohku.

Selles nagu liigutas end miski - ja siis nägi ta selgesti.

Selles oli neli väikest poega, neli looma koopiat miniatuuris.

Just samamoodi kui ema upitasid nad oma koonusid tema poole üles. Ta astus sammu lähemale ja vaatas ringi värskete võrsete järele, mida võiks murda. Neid ei olnud läheduses ühtegi järele jäänud. Viivuks eemaldus ta kaljude vahele.

Mõne minuti pärast seisis ta uuesti lohu ääres. Ta käed olid täis noori oksi, nende mahl tilkus ta paljastele jalgadele.

Ta vaatas aru pidades lohku. Midagi oli valesti.

Tuul undas kaljude vahel ürgsel laulumühinal kõiki muid hääli summutades. Jälle adus ta, kuidas ta mõistuse võtab enda valdusse seletamatu lumm, mis tõi kuud otse pea kohale ja pani taeva justkui vedelana igas küljes alla vajuma ja tema ümber koolduma. Tundus, nagu võikski kogu planeet koosneda vaid sellest tillukesest paigast iidsete mustade kaljude all, mille tippudel kullendasid kuud ja mille juurte vahel ning pinnase all liikusid aeglaselt planeedi enese ürgjõud.

Pimestav, raevukas valgus paistis talle näkku.

Neli kaamete, hirmust moondunud nägudega meest: tema isa ja kolm linna politseinikku, püssid laskevalmis ja külm higi katmas nägu.

Ta ei kuulnud nende sõnu -- üks väike sagar tema ajus teadis, mis nüüd kohe juhtub. Ta ei suutnud ennast liigutada.

Ta nägi enda kõrval isa ja ühe politseiniku nägusid võikalt väändumas kohutavas õõvas ja tundis, kuidas kaks politseinikku tal selja tagant kinni haarasid. Ta karjatas kähedalt, kuid teda ei kuuldud.

Peaaegu üheaegselt viskasid isa ja politseinik püssid palge meeleheitliku hirmu küüsis visklevate liigutustega kahelt poolt lohule lähenedes.

Poiss karjatas uuesti, nüüd juba täie jõuga rabeldes, kuid temast hoiti kõvasti kinni.

Ja siis kuulis ta prahvakuid ja nägi lõhkekuulide hetkelises valguses lohu põhjas väikesi karvaseid kehi teineteisest eemale lendamas. Ikka veel ja veel -- ja iga sähvatus paiskas üha uuesti maast üles liha- ja nahatükke ja veel ja veel ja veel ja siis varises taevas kokku. Kuus rasket kullast kuud vasardasid poisi pealael ja ta langes põlvili teravate kividega kaetud nõlvale ja tundis, kuidas kaljupind võbises kuulide plahvatustest ning taevas valgus sisse tema silmadest ja avatud suust, mattes teadvuse sügavale tumerohelisse kollaseid kuusid nõretavasse varju.

2. Lahkumine

«Homme peame minema,» oli mees naisele öelnud. Viimane oli vaid vaikides noogutanud vastuseks ja läinud maja ette ning vaadanud kaua tumepunast Emi ketast, kui see laskus horisondi taha. Põõsad küngasmaa nõlvul joonistusid selle taustal mustade niidikestena välja, hea tahtmise korral võis iga oksakese üle lugeda selles peenes võrgustikus. Ikka lähemale vajus säravpunase täheketta ülemine serv mustade latvade filigraanile, kuni latvade ülemised otsad kadusid hämarusse ning kettast sai vaid õhuke triip, mis ruttu kadus. Koos sellega oli haihtunud ka viimane punase valguse helk, sest taevas polnud ühtegi pilve, mis oleks loojangu kuma alla tagasi saatnud sumedaks lahkumisviipeks. Hämarikud langesid alla, kuid veel ei olnud midagi karta -- tumedad varjud loojangujärgses hämaras veel ei liigu. Jahe ööõhk saatis esimese kerge hoo üle küngaste ja see väristas kergelt naise õhukese pluusi all olevaid õlgu. Kolm kuud tõusid üksteise järel ja roheline taevas tumenes. Mees oli vaikselt naise selja taha astunud.

«See on viimane õhtu,» ütles naine pigem iseendale kui talle. Mees pani käe ta piha ümber. Veel viivu seisid nad tiheneva öö vilus, kuni kõhedus neid üksteisele otsa vaatama ja majja tagasi pöörduma pani.

***

Neljas ja viies kuu olid loomisel, kuuendast paistis vaid õhuke sirp. Ülejäänud kuus kuud tõusid aegamisi üle horisondi, viimane neist jäi õige madalale selle kohale rippu. Kesköö oli ammu möödas.

Maja aken avanes ja umbes viieteistkümneaastane nooruk hüppas nõtkelt välja. Seitse aastat polnud ta seda teed kasutanud -- eile oli ta aga hoolikalt rikkunud kõik valvesüsteemid, sest teist võimalust tal enam tulla ei saanud. Kopsaka seljakoti tõmbas ta enda järel välja.

Seitsme aasta jooksul oli ta vaid mõne põgusa hetke saanud veeta küngastel -- alalises hirmus, et teda märgatakse. Kuid linnas liikudes oli ta tihti lasknud oma pilgu igatsevalt ekslema tõusvatele ja vajuvatele lõpututele nõlvadele ning öösel ikka uuesti ja uuesti läbi elanud oma üksildasi kuukumaseid rännakuid. Ja hirmuhigiga oli ta ärganud üles, kui unenäos oli kordunud see öö seitse aastat tagasi, millele olid järgnenud lõputud vestlused psühholoogi juures ja peaaegu talumatult jäik kontroll.

Teist võimalust tal ei tule, teadis ta. Homme on nende perekonna kord asumaks süstikule, mis viib nad ühte Kuubaasidest -- kohta, kus nad võib-olla peavad veetma oma ülejäänud elu. Talle oli seletatud, miks see nii pidi minema, kuid ta oli üksnes uduselt aru saanud. Planeet taheti kuidagi teiseks muuta ja see oli inimestele ohtlik.

Vana, vaenulik ja õudne küngasmaa pidi igaveseks kaduma.

Tema maailm pidi kaduma.

Ta ei saanud sellest lahkuda.

Ta jäljed, mis ööjaheduses ruttu jahtusid, läksid otse künkast üles.

***

«Me ei leia teda,» ütles politseiülem kolmanda päeva õhtul lootusetult. Kopterirühma ülem raputas pead.

«Ta ei taha, et teda leitaks. Ta on end hästi ära peitnud. Tal on nädalateks toidukraami. Teda on võimatu õhust märgata, kui ta ise seda ei soovi.»

«Me ei saa maad mööda liikuda. Sa tead seda.»

Piloot noogutas.

«Selles ongi asi. Ma tean küll. Juba selle neetud maastiku kohal lendamine tekitab meestel ohtlikke nähte ja need süvenevad. Ma ei riski lende jätkata kauem kui homme lõunani.»

Sugenes pikk vaikus. Em paistis palavalt kabinetiaknasse.

Politseiülem ohkas raskelt ja võttis telefonitoru.

«Ma teatan, et viimane süstik võib startida homme õhtul. Oleme isegi liiga palju oodanud.»

Piloot vaikis rusutult.

Aeglaselt valis teine numbrit.

***

Peatänav politseivalitsuse ees oli mahajäetud. Vähe oli veel jäänud inimesi linna, vaid need, kes pidid planeedilt viimase süstikuga lahkuma. Selle start viibis. Tuul keerutas tolmu ja ühte väikest paberitükki, mis keerles ümber nurga ja põrkas vastu kõhna naise nägu.

Naine jooksis. Ta oli öösel näinud und, sellel pikal ööl, mis lõppes peavaluga ning -parandusega tolmuses, igale asjale nagu külgeliibuvas vastikus hommikuhämaruses -- ja see uni ei olnud meeldivat liiki. Ta oli kohe pärast tõusmist Wandat hüüdnud, kuid tütar ei vastanud. Ta oli juba välja jooksunud, või polnud ta kodus olnudki? Ja unenägu pressis ennast ikka uuesti ja uuesti naise teadvusse. Unenägu möirgavast, tuldsülitavast ning ühtsoodu tõusvast raketist, viimasest süstikust, mis lahkub Galaharilt. Unenägu temast selle pardal, ahastamas, hüüdmas oma tütart, kes oli planeedile maha jäänud. Unenägu sellest, kuidas väike tüdruk jooksis mööda tühje tänavaid selle koha poole, kust oli tõusmas süstik ja sellest, kuidas lapsesilmades suure väljaku serval peegeldus düüside esimene leek, kui süstik startima hakkas. Ja unenägu sellest, kuidas seitsmeaastase väike kogu üleinimliku kiirusega sööstab üle väljaku ja heledast düüsileegist, mis ta hetkeks haarab ja pärast seda vaid mustast tuhast, mis vaikselt, nii vaikselt ning aeglaselt tuulevirve kergitusel langeb maha sinna, kus oli seisnud ta tütar...

Tunni aja pärast, kui koitis, oli ta läinud ja otsinud mängukohtadest, kus Wanda tavaliselt mängida tavatses -- räpastest hoovidest ja tagaaedadest, mille piiretes oli ikka mõni plank puudu, ja vanast pargist, ainsast kohast linnas, kus Galahari põõsad kasvasid -- see andis paigale veidi kõheda varjundi. Ta ei leidnud midagi. Tuul üksnes mängis oma segaseid mänge seal, kus enne olid kõlanud laste kilked ning puhus oma halli, külma hommikust hingust nende jälgedele, liivalossidele ja radadele, kuni need vaikselt olematusse kuhtusid, mahajäetud ning unustatud. Nüüd ta rohkem ei jõudnud. See oli politsei asi. Ja tuli kiirustada; süstik oli lahkumas.

Koridoris oli kolm inimest. Mees ja naine istusid vaikides, kahvatute nägudega külg külje kõrval päris kontoriukse juures. Kolmas oli just sisse tormanud avatud välisuksest. Segaselt vaatas ta paar korda ümberringi, ta pikad juuksed lehvisid -- ta oli naisterahvas. Siis astus ta ruttu kontoriukse juurde, koputas räpakalt ja tõmbas selle lahti.

Toas istus tüse politseiülem oma laua taga; keegi võõras noorem mees istus laua serval ja ilmselt olid nad just jutelnud. Siis märkas ta, et ülema käsi hoidis telefonitoru. Tal ükskõik. Tal oli kiire.

Politseiülem vaatas oma puhmaskulmude alt tühja ukseraami ilmunud kogu. Aeglaselt avas ta suu ja küsis ametlikul toonil:

«Mis ma teie heaks teha saan, proua Mohabi?»

«Wanda on kadunud!» hüüdis naine alkohooliku kähedal häälel ja otsis uksepiidalt tuge. Noorem mees tõi talle ruttu tooli ja lükkas ukse kinni.

«Mismoodi kadunud?» Politseiülema hääles ei muutunud ükski noot. Mohabil oli üks seitsmeaastane tütar ja ta peaaegu ei vaadanudki ta järele. Politsei oli selle probleemiga varemgi pidanud tegelema -- praegu aga oli selleks äärmiselt ebasobiv aeg.

«Ma kogu linnast, kogu linnast otsisin, kuskil teda pole! Ja süstik on minekul -- mis nüüd saab!»

Naine nuuksatas. Politseiülem tõusis püsti, ulatas talle taskurätiku ja ütles oma kõige usaldusväärsemal toonil:

«Ärge muretsege, proua Mohabi. Kindlasti leiame ta.»

Varasematel kordadel oli see mõne tunniga õnnestunud.

***

Kuid mitte seekord.

Nelja tunni pärast hüppas naine jälle kabinetti sisse, vaevumata seekord koputamagi. Talle ei saanud seda muidugi pahaks panna. Üksainus pilk politseiülema näole ja ta pistis nuuksuma.

«Ta läks jälle sinna üles, kindlasti läks ja on nüüd kadunud!»

Piloot oli vahepeal lahkunud; ruumis olid vaid nemad kaks.

«Kas teie tütar käis küngastel, proua Mohabi?»

«Paar kuud...» nuuksus naine, «paar kuud tagasi...» ja ta ei saanud enam edasi rääkida.

«Mis juhtus paar kuud tagasi?» uuris ülem kannatlikult.

«Ma leidsin ta... üsna kõrgelt nõlvalt... Ma tõin ta tagasi ja andsin vitsa, aga nüüd on ta jälle seal... ja kadunud... ma tunnen seda...» Uuesti sumbus naise hääl nuuksetesse.

Esimest korda selle vahejuhtumi vältel tundis ülem hirmu. Esimene, kes ei peljanud künkaid, oli sündinud viisteist aastat tagasi, kummaline poiss, ilmselt alaarenenud. Tema oli kadunud kolm ööd tagasi. Ja nüüd see... Alkohooliku tütar, mitte kunagi korralikult hoolitsetud -- ja varustatud sellesama salapärase andega, mis summutab õuduse, mis linna selle algupäevist saadik enda haardes on hoidnud. Ja homme läheb süstik.

Ta tõstis telefonitoru, valis numbri ja ütles lühidalt:

«Saada pilootide ülem uuesti siia. Nüüd on neid seal kaks.»

Teisel numbril ei öelnud ta midagi muud kui «Jätkata otsinguid linnas» ja katkestas ühenduse.

Homme läheb süstik, vasardas ta peas üksainuke mõte, mis kõik teised välja sõi. Starti ei saa enam edasi lükata. Homme läheb süstik. Kolmekümne viie tunni pärast.

***

Lõuna ajal saabusid kopterid tagasi.

Midagi polnud leitud. Kaks inimest olid kadunud kui tina tuhka. Nii politseiülem kui pilootide pealik teadsid, mis neil teha tuleb.

«Ka Wanda Mohabi on jäljetult kadunud. Seitsmeaastane laps ei oska kopterite eest varjuda. Poiss peab ta olema oma hoolde võtnud.»

«Millest nad seal elama hakkavad?»

Piloot kehitas õlgu.

«Juba enne konversiooni on mõned Maa taimed siin kohanenud -- nad võivad söödavad olla. Põõsaste mahl on söödav. Me ei tea midagi siinsest loomastikust -- pea meeles, tal ei ole ju hirmu. Ja me võime siia ju üht-teist maha jätta. Arvata võib, et poiss seda neetud loodust tunneb.»

Ülem tõusis aeglaselt ja tõusis püsti. Avanud kontoriukse, kutsus ta kolm ootavat inimest sisse.

«Härra ja proua Nellis. Proua Mohabi. Sügava kahetsusega pean teatama, et meil ei õnnestunud teie poega ja tütart leida.»

Abielupaar oli väga kahvatu ja seisis väga vaikselt otse ukse all. Kaugemale sisse astunud üksik naine võpatas justkui piitsahoobist, vaarus, sai tasakaalu tagasi, tegi paar rabedat liigutust ja klammerdus politseiülema käe külge. Temast hoovas alkoholilõhna.

«Te ju otsite edasi? Otsite edasi, eks? Ei jäta mu tütrekest siia surema?» nõudis ta valjul kähiseval sosinal.

«Mul on väga kahju, aga ükski piloot ei suuda enam lennata. Meil on alust arvata, et teie tütar on Mo Nellise hoole all. Temaga ei juhtu midagi, hiljem leiame ta kindlasti.»

Kulus hulk aega, enne kui sõnad naise teadvusse jõudsid. Ta pilk muutus hüsteeriliseks ja ruumis kõlas loomalik karje: «Ei... ei... ei!»

Ta püüdis end lahti tõmmata ja uksest väja tormata, kuid Nellis seisis talle tee peale ette. Järgmisel hetkel tegi piloot talle süsti.

Homme läheb süstik, mõtles politseinik väsinult.

***

Oli jäänud vaid mõni tund ja varsti enam ei sedagi.

Õhtupoolikul tõusis süstik möirates õhku, heites oma düüside tõrviku verise valguse üle kiiresti pimeneva küngasmaa ja kaugenes kiiresi otse seniiti. Mitte kedagi polnud teda ära saatmas. Üksik naine oli selles nõudnud enda lubamist vaatlusekraanide juurde, kuni ohvitser oli viimaks nõustunud. Hullunud silmapaar jälgis kiiresti tõusvast laevast klaasistunud pilgul väledalt kaugenevat öömaastikku, mida valgustas düüside võimas lõõm ja otsinud pilguga, ikka otsinud väikest kogu jooksmas stardipaiga poole... Mitte keegi ei liikunud öisel maastikul; kõik oli vaikne, otsekui oleks Galahar ehmunud süstiku äikeselisest hoost. Ülekoormus surus ta toolisügavusse ja tahtis teda lämmatada, metsik valu otsekui lõhestas ta pead ning siis ei näinud ta enam midagi.

Planeet oli maha jäetud.

Mõne kilomeetri kaugusel linnast jälgisid väikesest, kuid sügavast lõhest süstiku tõusu ühe nooruki pinevil silmad.

***

Mahajäetud linna ühes keldris ärkas väike tüdruk ja puhkes nutma. Teda ei oldud siin, kust ta enam välja ei pääsenud, märgatud nende kahekümne tunni jooksul, mil politsei üritas linna läbi kammida. Liiga palju oli olnud mahajäetud maju ja keldreid nende all ja liiga vara oli Mo Nellise kadumisele järgnenud segaduses otsingute raskuspunkt suunatud küngastele. Ta oli püüdnud välja pääseda, oli tagunud ja hüüdnud, vahepeal puhates, kuid teda ei olnud keegi märganud. Ja siis oli ta ära väsinud ning heitnud mingitele kottidele ühe riiuli all ja eneselegi teadmata vajunud sügavasse lapseunne.

Ta oli maganud kaua, ta tundis seda.

Nüüd oli ta üksi pimedas konkus, mille aknast ta ei ulatanud välja ronima.

Ja ta käsi, mis oli kukkumisel viga saanud, valutas ja tal oli kõht tühi.

Tuul uitas mööda tühje tänavaid.

Esimesed kolm kuud olid täna kõrgemal. Neljas ja viies olid poolikud, kuues juba vananemas. Ülejäänud kuus kuud tõusid hiljem. Taevas oli tumeroheline.

Oli öö vastu esimest konversiooni päeva.

3. Konversioon

Kindral sammus tõtakalt Esimese Kuubaasi ranges koridoris. Koputanud harjumusest, astus ta Valvekeskuse uksest sisse.

«Mulle on ette kantud, et planeedile on jäänud kaks inimest.»

Valveohvitser tõusis ja tervitas.

«Täpselt nii, härra kindral.»

«Kuidas see juhtus? Territoorium on väga väike.»

«Täpselt nii, härra kindral. Kuid need lapsed on erilised. Nad ei tunne hirmu ja on ilmselt peitnud linnast välja küngastele.»

«Ei tunne hirmu? Mulle on ette kantud, et hirm on üldine. See oligi konversiooni peapõhjuseks. Kas elanikkond on siis juba ise kohanenud?»

«Ei mingil juhul, härra kindral. Need kaks on ainukesed erandid mitmesaja aasta jooksul. Nad on vaimselt alaarenenud.»

«Selge. Ma tahan nende toimikuid, koolitunnistusi, haiguslugusid, vanemate küsitlemist, mida iganes. Kui vanad nad täpselt on?»

«Tüdruk seitse, poiss viisteist aastat, härra kindral.»

«Siis poisi kirju, päevikuid, juhuslikke sirgeldusi, kui neid on. Kas tal kallim oli?»

«Me ei tea, härra kindral.»

«Siis uurige välja. Kas neile on tehtud Maa Föderaallaevastiku sobivusteste?»

«Ei, härra kindral. See siin on uuskoloonia. Siin ei tehta neid kellelegi.»

«Kakssada aastat uuskoloonia? See selleks. Ja saatke paar psühhiaatrit või psühholoogi, kes kõik selle ära seletaks. Teil on kuus tundi aega. Tegutsege.»

«Just nii, härra kindral.»

Kindral pööras ümber ja sammus välja. Konversiooni ajaloos oli selline probleem tavaline. Ja et ka mistahes evakuatsiooni korral tuleb arvestada mahajääjatega, oli aabitsatõde.

Kui Veenuse atmosfääri oli paisatud vetikaid, mis hakkasid sööma süsihappegaasi ning eraldama hapnikku, tuli 20 aasta jooksul kaks baasi maha kanda, sest pilvakate hõrenes ja kliima muutus järsult. Maapinna vajumiste ja tehniliste altvedamiste tõttu hukkus kolmkümmend üks inimest. Sellest esimesest konversioonist saadik oli kohustuslik evakueerida kõik inimesed konversiooniobjektilt.

Järgmise Päikesesüsteemi maailma, Jupiteri vulkaanilise kaaslase Europe üleplaneedilise ookeani kilomeetritepaksuse jäise kooriku alla suunatud bakterid evolutsioneerusid hirmuäratava kiirusega ning astusid sümbioosi kohalike primitiivsete eluvormidega. Ilmselt soodustasid külalised Maalt ka viimaste arengut ning selle ja karantiininõuete lohaka täitmise tulemuseks oli europe katk, mis hävitas Europe Orbitaaljaama viieliikmelise meeskonna. Jaama enda laskis Laevastik aatomiteks. Ikka veel sosistati, et rünnaku hetkel oli selles veel inimesi, mustaks tõmbunud nahaga mehed, kes palusid abi kähedal, vaevalt enam inimhäält meenutaval sosinal Maalt, ikka uuesti ja uuesti oma kuudepikkuses agoonias surudes vastu mikrofoni musti räbalaid, mis kunagi olid olnud huuled. Ja Maa vastas neile tuumapommiga.

Need olid näited kaugest minevikust, kuid ega asi eriti paranenud ei olnud. Väljaspool Päikesesüsteemi toimepandud konversioonidel kohati aina uusi probleeme -- pinnase vajumised, ootamatud passaatide muutumised, vaenulike eluvormide teke -- iga konversioon valmistas üllatusi. Ja kindlaks seaduseks kujunes, et konversiooni ei võeta ette juhul, kui see pole tõesti hädavajalik. Oli mitmeid näiteid planeetide kohta, kus keskkond oli inimesele suhteliselt talutav, kuid mille elanikud kas religioossetel, majanduslikel või jumal teab mis põhjustel valjuhäälselt nõudsid konversiooni, andmata endale aru, mida see tegelikult tähendab. Ja kindralis süvenes kuri kahtlus, et just sellise juhuga oli siin tegemist. Hirm ja suhteline hapnikuvaesus olid üleüldse suhteliselt nõrgad põhjendused ning konversioon oli otsustatud Galahari linnapea hüperaktiivse lobitöö tulemusel. Ja nüüd paistis, et esimene neist põhjustest hakkab ära langema.

Kindral võttis telefoni ja andis napi käsu.

Konversioon oli 48 tunni võrra edasi lükatud.

***

Kesköö oli ammu möödas. Täissuitsetatud ruumis viibis neli inimest. Kindral seisis ja aeg-ajalt sammus lühikeste tõtakate sammudega üle toa ning tagasi. Kaks psühholoogi istusid. Laud oli kaetud paberite, skeemide ning fotodega. Veidi tagapool ukse lähedal istus käsundusohvitser. Üks laua juures istujatest rääkis.

«Kokkuvõtvalt, meil on tegemist tugevalt aktsentueeritud isiksusega. Suur närvilisus, tähele pandud alates kolmandast eluaastast koos sundliigutustega varases lapsepõlves, mis murdeeas arenes edasi. Kollektiivist irdumine, endassetõmbumine, konfliktid kaaslastega, sotsiaalne allasurutus, sagedased afektid. Täielik huvipuudus koolitöö vastu, puudulik kirjaoskus, kolmeteistaastaselt diagnoositud kerge debiilsus. Arvestades isikuomadusi, võib kahelda selle paikapidavuses. Meie ees on tüüpiline konfliktne nooruk, üsna äärmuslik juhtum. Ilmselt võõrastega ei kontakteeru. Kaaslaste poolt tõrjutud. Kahjuks suri temaga tegelenud psühholoog dr. Ansel mõni aasta tagasi. Tema märkmed kinnitavad meie arvamust.

Sellele kõigele lisandub enda üleoleku tunnetamine alal, millel kõik teised on võimetud -- liikumine väljaspool linna. See vastandub sotsiaalsele survele linnast.

Edasi, isik saab teada konversioonist. Võib-olla on tal arusaam, et ülejäänud elu peab ta veetma kitsas kongis, millisena kosmosekolooniaid ja -baase tihti ette kujutatakse. Ning kaotama ainsa võimaluse tunda end vabana sotsiaalsest survest. On loomulik, et tal tekib tung maha jääda.»

«Hüva. Kas indiviid on kõlbmatu sotsiaalseks eluks? On ta vaimuhaige, elujõuetu isik?»

«Dr. Anseli märkmed ei anna mingit alust selliseks järelduseks,» vastas teine laua taga istuja, vanem mees.

«Meil on tema päevik. Kuidas tunnetab ta ise oma sidet planeediga?» küsis kindral esimesena kõnelenult.

«Tsiteerin: «...öö on ilus... täna ma mõistsin planeeti... see on 12 kuu maailm -- kas varje on kuus?» Selliseid mõtteid on sadu. Päevikut on alustatud ebatavaliselt vara, seitsmeaastaselt. Õigekiri pole sellest ajast oluliselt paranenud. Praktiliselt kogu päevik on planeedile pühendatud.»

«Mis on kirjas tema tabamise öö kohta?»

«Kanne on tehtud kaks nädalat hiljem. «Ma mõistsin planeeti. Käpad olid sirgu.»»

«Kõik?»

«Kõik. Hingelisi traumasid, kiusamist kaaslaste poolt, isiklikke läbikukkumisi me sellest päevikust ei leia. See on täielikult pühendatud planeedile. Meie oleme ilmselt esimesed inimesed pärast teda, kes seda loevad. Ka dr. Anselil polnud seda. Selle põhjal ma täielikult vaidlustan varasema diagnoosi. Tegemist ei ole debiilikuga.»

Käsundusohvitser tõusis äkki, avas tasa ukse ja astus välja. Kindral vaatas korraks närviliselt tema poole ning küsis siis:

«Kas te väidate, et tegemist on vaimselt normaalse isikuga, kellel on immuunsus hirmu suhtes?»

Mehed laua ääres vahetasid pilke. See, kes kogu aeg oli rääkinud, vastas aeglaselt:

«Seda me väidame. Ebatavaline karakter, kuid normi piires.»

«Kas te peate tõenäoliseks, et sedalaadi kohastumised üha rohkem levivad?»

Talle ei jõutud vastata. Uks avanes ja käsundusohvitser raporteeris:

«Linnapea, härra kindral.»

Vastust ootamata astus temast mööda kabinetti ebamäärases vanuses naisterahvas. Laitmatult täpne riietus ning oskuslikult hoolitsetud nägu reetsid seltskonnainimese, asjalik ja raudkülm pilk aga poliitiku. Iseenesest kauni joonega kulmud oli veidi kortsus ja see lisas näole autoriteetsuse varjundi.

«Härra kindral, ma kuulsin, et konversioon on edasi lükatud. Loodetavasti pole juhtunud midagi tõsist?»

«Kuidas võtta, proua linnapea. On ilmnenud loomuliku kohastumise juhtumeid. Ausalt öeldes on kogu konversiooni otstarbekus küsimärgi all.»

Naine ohkas oma maski all kergendatult. See, mida ta oli arvanud, oli tõeks osutunud. Ta tänas õnne, et ta vastas oli otsekohene sõjaväelane -- see muutis asja palju lihtsamaks. Ta oli kartnud, et vastusest hiilitakse kõrvale, kasutatakse poliitilisi mittemidagiütlemisi -- nüüd aga võis ta kõhklemata pealetungile asuda.

«Härra kindral, linnanõukogu on otsustanud konversiooni kasuks. Ilmselt on teile teada meie poolt tasutud summa suurus ja me soovime teenust kätte saada. Galahar on meie jurisdiktsiooni all vastavalt 14. märtsi statuudile.»

«See on õige, proua linnapea. Kuid mina olen Maa Föderaallaevastiku täiskindral ning selle jõudusid käsutades juhindun ma vastavatest direktiividest, millised on kehtestanud Kindralstaap. Ning expressis verbis on öeldud, et konversiooni tuleb vältida, kui on muid teid planeedi ressursside kasutamiseks. Antud juhul on tõenäoliselt tegemist loomuliku kohastumisega, mis välistab konversiooni.»

«Minu valijad on teistsugusel seisukohal. See «loomulik kohastumine» hõlmab vaid üht alaarenenud noorukit mitmesaja aasta jooksul. Seda on kaugelt liiga vähe. Rahvas, linnanõukogu ning valitsus nõuavad konversiooni.»

Kindrali toon ei muutunud kriipsuvõrragi.

«Ma ei anna konversiooniks luba enne, kui kõik kohastumisega seotud asjaolud on selgitatud.»

«Selle vastu ma protesteerin Galahari Koloonia nimel.»

«Teil on see õigus,» vastas kindral külmalt õlgu kehitades.

«Uskuge mind -- ma kasutan seda.» Nende sõnadega pöördus linnapea ümber ja marssis ukses välja.

«Niisiis, härrased...» kuulis ta läbi ukse kindrali asjalikku häält põhiteema juurde tagasi pöördumas, ükskõik, mis see ka ei olnud.

Ta oli seda oodanud. Ometi, teadis ta, temast saab -- peab saama konversiooni linnapea, suurim kahesaja aasta jooksul. Veel on vaja teha tööd, likvideerida selle kindrali donkihhotlik vastupanu, kanda hoolt selle eest, et tema teooriad ei jõuaks avalikkuse ette, vaikselt ja delikaatselt suunata üritus tagasi õigetele rööbastele. Ta teadis, et tal on edumaa -- eales ei söanda ta vastane aimata ta järgmist käiku, teatud sidemete olemasolu.

Pea püsti, väsimusest hoolimata reipal sammul kõndis ta läbi öise koridoriderägastiku oma ruumide poole. Lahing on alles algamas ja ta tundis, et tal on kindel positsioon.

Pagana kindel.

***

Käsundusohvitser sulges ukse.

Kindral valas endale mineraalvett. Vahejuhtum oli teda häirinud. Linnapea oli talle äärmise resoluutsusega sisse sõitnud -- ammu enam ei olnud seda juhtunud. Naine oli olnud liiga enesekindel. Oli see teesklus tema hirmutamiseks või midagi muud?

Ta avas suu kokkuvõtteks.

«Niisiis, härrased, tänan teid abi eest. Adjutant, töötage välja kava kontakti saamiseks planeedile jäänutega. Kasutage lendlehti või mida iganes. Iga hinna eest hoiduge millestki hirmutavast. Me peame selle inimesega kohtuma, maksku, mis maksab. Visake alla toitu, kui ta asukoht on teada.

Valmistage ette käskkiri konversiooni edasilükkamiseks määramata ajaks uute asjaolude ilmnemise tõttu.

Härrased teadlased, ma hindan kõrgelt teie panust ning oleksin väga tänulik, kui te jätkaksite tööd fenomeni kallal. Teen kõik, mis minu võimuses, et saaksite Nellisega kohtuda.

Nõupidamine on lõppenud. Head ööd, härrased.»

***

Ta sammus mööda hämaraid kumisevaid koridore, pikk vananev sõjaväelane aastakümnetega sisseharjunud taktsammul. Midagi olulist oli mööda lastud, täna õhtul olid kõlanud mingid tähtsad sõnad ja tähelepanuta jäänud. Ta oli kakskümmend kaks tundi järjest töötanud ja mõnikord mõjub füüsiline väsimus ergastavalt vaimule, mis töötab sel juhul kiiresti ja täpselt nagu kompuuter nende väheste hetkede jooksul, mil ta lõplikult väsib ja apaatseks muutub.

Valgus võbises. Kas siin neetud baasis elektrikke pole?

Uuesti suundus mõte tagasi õhtusele koosolekule. Midagi oli täna öeldud või oli ta seda lugenud? Kindral raputas pead, masseeris laupa, kuid see ei andnud tulemusi.

Ta surus oma pöidla vastu ukseluku padjakest ning uks avanes hääletult.

Mis see võis olla? Lahendus probleemile? Võti Nellise isiksuse avamiseks? Midagi ei meenunud.

Ta seisis ja püüdis oma mõtlemist sundida lahenduse leidmisele, kuid kõik, mis ta saavutas, oli teadmine, et lahendus peab olema kuskil väga lähedal, et ta tegelikult juba pööraski sellele tähelepanu koosoleku ajal, kuid unustas hiljem ideega välja tulla mingi muu vahele seganud arutluskäigu tõttu. Ah jaa, see linnapea, võtaks teda tont. Just enne, kui ta sisse tormas...

Midagi ei meenunud.

Kindral riietus lahti ja heitis voodisse.

Ja just enne une tulekut kõmisesid ta teadvuses äkki kolm sõna.

Käpad olid sirgu.

Mis see võis tähendada?

Kümme sekundit vaatas mees pimedasse lakke, kobas siis tule põlema ja kirjutas rea käeulatuses olevale kalendrilehekesele.

Hommikul tegeleb ta sellega.

***

Sumin.

Sumin.

Hommikune poolhämarus unesegaste silmade ees. Hetke kõikus mees kahe riigi piiril, valmis tühisemagi tõuke mõjul ühte neist langema.

Sumin.

Telefon.

Hetkega oli kindral täiesti ärkvel. «Vanaks hakkan jääma,» tuli mõte. «Treening veab alt.»

«Ma kuulan.»

Liinil oli adjutant kõhkleva ja mureliku häälega.

«Härra kindral, palun vabandust, et teid äratasin, aga saabus korraldus klassist A.»

Klass A. Kindralstaap, kõrgeim eelistus. Kiire.

«Mis selles on?»

«Kannab märget «isiklik» ja turvalukku.»

«Ah soo. Tänan. Veerand tunniga olen all.»

Teine käsi haaras pükste järele.

Väike paberitükk kukkus maha ja libises voodi alla.

Kindral oli kümne minutiga valmis. Kiirlift seisis koridoris ootel. Täpselt tosin minutit pärast telefonikõnet astus ta kabinetti.

Korraldus lebas laual. Automaatsete liigutustega asetas ta selle lugejasse ja surus pöidla vastu tuvastuspadjakest. Lauaplaadilt tõusis ristasendisse ekraan, millele ilmusid Kindralstaabi korralduse formalistlik-täpsed read.

Miski hüppas ta sees samal hetkel, kui ta neid luges, sest ekraanil seisis:

«Alustada konversiooniga 12 tunni jooksul.»

4. Planeet

Laps kuulis teda tulemas ja pööras ümber. Ta tõi süüa, nagu iga päev. Laps tõusis liivaselt maapinnalt püsti ja kloppis põlvi. Liivasse oli kaevatud väike kanal, kuhu just oli juhitud ojakese vesi.

Ta pani maha koti juurikate ja lehtedega, mille peal lebasid kuueteistkümne priske võrkujäänud hiire kehad. Kõik, mis kotis oli, oli Maa looduse toodang, vähesed taimed, mis olid suutnud ennast selles võõras pinnases sisse seada, sitked umbrohud, mis olid valmis kõikjal paljunema. Nendega koos olid kolonistid kaasa toonud ka loomi, kuid põlluhiired olid ainsad, kes kohe ei hukkunud ja kelle arvukus küngastel tasapisi suurenema hakkas. Neid oli võimalik lõksudega püüda.

Linna ta ei läinud. Liiga palju oli seal kõike seda, mis meenutas talle elu, millest ta kahe kuu eest oli põgenenud ja mis talle ikka veel mõnikord meenus unenägudes, kus ta püüdis põgeneda küngastele viirastuslike jälitajate eest orust ja millest ta karjatusega ärkas. Ja nüüd lagunes see kõik vähehaaval. Seda ei olnud veel näha, kuid ta tundis seda iga oma rakuga, tundis, kuidas talad vajuvad üha sügavamale maa sisse millimeeter millimeetri järel, kuidas rohi kasvab seinte äärtesse ja murendab nende alustugesid oma juuspeente juurtega, kuidas iga hetkega pudeneb killuke kivi liivaks ja liivatera tolmuks... See võis võtta kümneid aastaid aega, kuid oli juba alanud. Ta oli seal vaid korra käinud pärast lahkumist, kui kopterid olid lõpetanud oma tiirutamise ning ta oli julenud välja tulla oma peidukohast kaljupraos. Siis oli ta liikunud nurga tagant nurga taha peaaegu roomates, kartes maha jäetud varitsust -- kuid kõik oli olnud tühi ja mahajäetud.

Ja siis oli ta kuulnud lapse nuttu.

Esimene reaktsioon oli olnud põgeneda -- ta mäletas siiamaani, kuidas iga tema kõõlus oli pillikeelena pingule tõmbunud, mõne hetkega oleks ta olnud ülal nõlval, kaljude kaitsvas varjus, päästetud.

Ta oli jäänud. Ettevaatlikult, nagu nugis hiire poole, oli ta roomanud pimeda keldriakna juurde, kust hääl oli kostnud. Valitses vaikus; ta oli mõne minuti vaikselt lebanud, sõrmed pigistamas pussi pära vööl -- ta ei teadnud isegi täpselt, milleks. Oleks ta püüdnud kasutada relva varitsejate vastu? Ta ei teadnud seda siiani.

Siis oli heli uuesti kostnud.

Ta oli jalad ees ennast aknast sisse libistanud ja pimedas ruumis taskulambi süüdanud. Esiteks ei olnud ta midagi märganud.

Siis oli ta näinud kaht läikivat ainitist täppi ühe riiuli all - silmi, väikese lapse kabuhirmunud silmi, mis teda üksipilgul jälgisid.

Need olid olnud nagu looma silmad kaheteistkuisel mattpimedal suveööl.

***

Laps süütas pragiseva lõkke kuivadest raagudest. Põõsaste ladvad lõid nende pea kohal tuulehoos kokku, hetkeks varjates taevast. Poiss nülgis ja puhastas hiired ja pistis nad teravalõhnalisse ja -maitselisse vedelikku, mis kahekümne nelja tunni jooksul hävitas neile närilistele omase lõhna. See oli põõsamahl, mida juba ammusest ajast kasutati toiduvalmistamisel. See oli kõik, mis Galahar oli suutnud lisada inimese toidulauale. Seejärel pesi ja lõikus ta leitud juurikaid.

Kolonistide lapsi oli õpetatud tõrkumata sööma kõike, mis süüa kõlbab. Ja ellu jääma, võitlema, mitte alla andma, kui juhus lahutab nad ülejäänud inimkonnast. See oli olnud seaduseks kosmoserändude algusest peale, elutahte toores jõud oli see, mis juba lugematutel kordadel oli sundinud meeleheitlikes olukordades inimesi tegutsema allavandumise asemel, kasutama iga viimastki võimalust sihitu visklemise asemel ning hoidma ühte, otsustavatel hetkedel unustama kõik isiklikud kaalutlused ja lühikese aja elama ainult grupi päästmise nimel. Seda olid kõik sisse imenud emapiimaga, kogu kasvatus pidi seda sisendama, rääkimata ilukirjandusest, filmidest ja mängudest. Mitte kunagi alla anda. Vastu panna. Võitlus peab alati jätkuma. See raudne seadus valitses kõigi kolooniate üle ning tuhandeid inimelusid oli see päästnud nendes sadades tragöödiates, mis olid olnud ruumilendude paratamatuteks kaaslasteks alates esimeste aparaatide lahkumisest Maalt.

Kogu toit, mis ta oli linnast kaasa võtnud, oli otsas. Ta ei tahtnud minna uut otsima. Praegu suutis ta põõsastikust ja kaljupragudest leida süüa neile mõlemale niipalju, et ellu jääda. Loomulikult ei julenud ta süüa mittemaalisi loomi või taimi peale põõsamahla. Mitu tundi hiljem, kui nad olid söönud eelmisel päeval likkupandud hiiri ja päevavalgus oli kustunud ning kolmas kuu hakkas tõusma kahe esimese kõrvale ja roheraske pimedus rüütas maad kõike endasse peites, lamasid nad külg külje kõrval magamiskottides kustuva lõkke ääres. Laps oli tasa.

Ta teadis, et peab ühe mõtte lõpuni mõtlema.

Päeva ajal oli see tihti teda kummitanud, tunne, et midagi on korrast ära.

Ta oli küürakil põõsaste all hiilinud terve päeva ja sellele eelnenud päeva ja neile mõlemale eelnenud päeva. Nüüd püüdis ta meelde tuletada, millal see tunne oli saanud oma alguse.

Mitte mingist kindlast juhtumist. Mitte ebaõnnest või õnnestumisest. See oli midagi muud.

Midagi oli teda kõigi nende päevade jooksul häirinud.

Tuul liigutas oksi öötaeva kohal. Kolmas kuu oli tõusnud.

Oksad.

Mis nendega on?

Ta püüdis pingsalt mõelda.

Ta oli liikunud kummargil okste all, otsides juurikaid ja kaljupragusid, millele seada lõkse...

Ta oli liikunud kummargil okste all.

Kuid kogu tema eluaja, kogu aja, mil ta oli küngastel veetnud, ei olnud põõsad olnud kõrgemad reiest, nende all sai küll roomata, aga mitte küürutada. Ta meenutas, püüdis kramplikult meelde tuletada kõiki varasemaid kordi, mil ta oli ennast küngastele peitnud.

Muidugi oli see nii. Põõsad olid kasvanud.

Millal?

Tal ei õnnestunud parimagi proovimisega meelde tuletada. Kõik oli toimunud sujuvalt, pikkamööda, aegapidi. Viimastel nädalatel oli ta liikunud vaid kummargil. Kui palju põlvi nõtkutades? Millal oli ta saanud jalad välja sirutada, jäädes põõsaste varju?

Ta ei teadnud seda, sel hetkel polnud ta midagi erilist märganud.

«Miks?» oli järgmine küsimus. Midagi suurt oli toimumas -- kas selle taga olid inimesed, kes selle tõttu olid maailma ajutiselt maha jätnud? Või olid nad muutust ette näinud ja selle eest põgenenud?

Ta ei suutnud vastata ja ikka veel pead murdes suikus raskesse, rahutusse unne.

Kesköö oli möödas, kui ta uuesti ärkas. Viis kahkjat kuud rippusid erinevates faasides taevas. Neli oli loomisel, kolm tõusid alles hommiku poole ööd, mõni tund enne koitu. Tuul sahistas põõsastes ja tumedad kuuvarjud libisesid üle maa.

Laps ta kõrval nuttis omaette, kartes teda äratada.

***

Järgmise päeva pärastlõunal valis ta suuna, mida polnud ammu tarvitanud. Ta pidi minema linna.

Juba ammu ei olnud ta liginenud sellele maagilisele paigale, kus künkanõlvad vajusid igast kandist alla orgu nagu rahutud lained ja kus olid möödunud tema elu esimesed viisteist aastat. Alati oli ta seadnud oma lõkse mitu kilomeetrit linnast eemal -- ja kilomeetril siin, äkki tihenenud võsa ja kaljude rägastikus oli hoopis teine tähendus kui linna noolsirgetel tänavatel.

Koos õhtuga jõudis ta kohale.

Ta seisis suure rahnu kõrval ja vaatas alla orgu.

Imestus tarretas hetkeks kõik tema liikmed.

Igalt poolt ajasid ennast välja rohelised noored võrsed, majade seinte alt, tänavate äärtest, aedades vohades ja väljakutel ettevaatlikult pead tõstes.

Kogu oma elu oli ta teadnud, miks inimesed orgu hindasid ja vaid seal elada said.

Sest seal ei kasvanud põõsaid.

Ei olnud midagi kindlamat, kui see kahesaja-aastane kogemus. Põõsad ei saanud kasvada oru kuivas savises pinnases. See oli võimatu.

Ta hakkas ettevaatlikult laskuma. Kunagised rajad olid ammu hävinud, ta pidi huupi teed otsima klibusel variseval nõlval hiiglaslike kaljulahmakate ja jõudsalt vohavate põõsaste vahel. «Edaspidi,» mõtles ta minnes, «kannan võsanuga alati kaasas.» See pikk, vahe tera oli seni peaaegu kasutamata seisnud asjade hulgas, mis ta oli kaasa võtnud põgenemisel linnast. Nüüd oli aeg käes seda kasutada.

Viimaks oli ta all, oru lamedas põhjas. Ta laskus põlvili ja uuristas noaga mulda -- see oli juba pinnal savine, nagu see alati oli olnud.

Liiga savine põõsaste jaoks.

Ometi ajasid kõikjal tema ümber ennast taeva poole noorte põõsaste värsked ladvad.

Ta lõikas ühe neist noaga maha. Pominal luges ta päevakiiri, mille kimp oli tüve südamik paksu koore all. Iga päev, teadis ta, kasvab imepeen kiud üles juurtest ladvani, et järgmisel päeval puituda. Pinnase ligidalt loetuna vastas päevakiirte arv ristlõikes põõsa vanusele päevades, kui see ei olnud jõudnud kõrvalvõsusid ajama hakata, millisel juhul peatüvede kasv peatub. Need põõsad siin olid liiga noored selleks. Kõrgemalt lugemine andis vale tulemuse, sest iga järgmine kiir oli eelmisest pikem.

See põõsas oli nelikümmend üks päeva vana. Kuus nädalat. Ta tõusis püsti ja vaatas otsivalt ringi. Suurim põõsas nägemisulatuses kasvas ühe maja nurga juures umbes kahekümne sammu kaugusel.

See oli seitse nädalat vana.

Ta jätkas otsimist poole tunni jooksul, kuid vanemat põõsast ta linna servast ei leidnud. Ta oli ülevalt näinud, et kaugemal orus on need veel nooremad -- lehtede värvi järgi oli seda hõlpus määrata. org oli justkui suur kauss, mis põhja poole järjest heledamaks värvub.

Seitse nädalat.

Kümme päeva pärast Lahkumist olid põõsad orgu tunginud.

Kas selle asukad olid seda ette näinud ja selle eest põgenenud pimedatesse urgudesse kaugel tähtede juures mustavas jääkülmas lõpmatuses?

Ta ei teadnud seda.

***

Laskus alla jälle üks neid müstilisi kuuvalgeid öid, mil kõik kaksteist kuud korraga näha olid. Planeedi taevas oli peaaegu alati pilvitu, kõik sõltus vaid taevamehhaanikast ja oli hõlpsasti ette ennustatav -- kui vaid keegi oleks selle vastu huvi tundnud. Öö oli kolonistidele tabu ja nii olid nad kahesaja aasta jooksul ilma jäänud kauneimast öötaevast, mis asustatud Universumil pakkuda oli.

Ta vaid tõstis oma pilgu taeva poole ja tundis taas seda seletamatut aimdust, kutset küngastele. Ta oli liiga kauaks linna jäänud -- ta pidi oma riiki tagasi pöörduma.

Kiviklibu varises kergelt ta jalgade all, kui ta nõlvakust üles ronis, küürakil ja pingul nagu terasvibu. Ta tundis kogu kehaga tagasipöördumist kodusele pinnale, selja tagant aga hoovas külma hingust, mis kannustas, üha kannustas teda tagant. Alles siis, kui ta seisis künka harjal ning nägi kogu pimedussevajunud sünget orgu kaugel enda jalgade ees, tundis ta mõningast rahuldust. Seejärel pööras ta orule selja ja vaatas lõputu küngasmaa poole, mida kuldasid kaksteist suurt kuud. Ilu, meeletu ja julm, valdas teda -- metsiku kõnnu kõikevõitev ilu. Kõik need nädalad oli ta teadvuses veel alles olnud tilluke hääl, mis tema unenägudes oli sosistanud neist, kelle hulka ta kunagi kuulunud oli -- nüüd oli see kustunud. Lõplikult. Ta teadis seda. Ta kuulus nüüd vaid sellele piiritule, hingematvale ja metsikule, mis ulatus ta jalge eest silmapiirini -- ja nii pidi see alatiseks jääma.

Pikk oli ta tee koju läbi kõnnumaa öö. Tundus, nagu oleks põõsastik tihenenud isegi selle pooliku päeva jooksul, mil ta oli olnud laagrist eemal. Muidugi oli see pelk ettekujutus, mis tuli panna väsimuse arvele. Ta kuulis väikesi loomi sagimas põõsaste all, tundis nende lõhna ja liikumist. Ja kusagil eemal, ta teadis seda, liiguvad suured loomad, suuremad, kui ta kunagi näinud oli, kuuldamatult endale võsas teed tehes oma tundmatutel radadel.

Imelik oli see öö. Ta peale vajus suur vaikus -- kauni hääletu öötaeva vaikus, mis võttis ta täielikult enda valdusse, kui ta aeglaselt liikus laagri poole. Ta oleks tahtnud seal lõpmatuseni nõnda kõndida -- kadunud oli igasugune väsimus ja alles oli vaid seletamatu lummus, mis hoidis teda oma kütkeis ning ta teadis, et iga elusolend vähimast suurimani Öö määratus riigis põõsaste tuuletantsus hüplevate varjude all tundis täpselt sedasama, mis temagi, mõne hetke vältel olid nad üks -- tema ja planeet oma iidsel rännuteel. Otsekui kauget muusikat langes alla niiskete silmadena pilkuvatelt tähtedelt ning hinge kinni pidades kuulas seda kõnnumaa.

Ja kui ta põõsad laiali lükkas ning lagendikule astus, nägi ta väikest lõket pragisemas onni ees ning last ning lapsesuurust looma laisalt lamamas just valgussõõri äärel.

Galahari loomne elu oli ohutu.

Ja kuud paistsid vastu lapse ja looma silmist, kui nad pilgu tema poole pöörasid.

***

Hommik ahetas küngaste kohal, kui ta lapse ees põlvitas ja talle tema silmade kõrguselt otsa vaatas. Loom oli läinud; lõke oli kustnud. Öö mustav salapära oli asendunud halli päevaootusega.

«Kuidas sa teed seda?» küsis poiss lihtsalt.

«Mida?» Lapse silmad olid suured ja pilk ainitine.

«Kuidas sa tõid looma lõkkevalgusse?»

Laps vaatas enda ette maha. Tillukesed sõrmed siblisid mõttetult.

«Ma ei tea... ma tunnen, kui loom tuleb.»

«Mina ka. Aga kas loom tuli ise sinu juurde?»

Pikk paus.

«Sa olid kaua ära ja mul oli igav ja ma panin lõkke põlema. Ja ma tahtsin, et sa tagasi tuleksid.»

Midagi liigutas ennast poisi mõtteis. Ta oli ainuke inimolend sellel planeedil, kes võis lapsega koos olla ja ta oli alati suurema osa päevast ära.

«Ja ma mõtlesin siis loomade peale ja et kuidas oleks, kui mõni neist siia tuleks ja kuidas see tunduks... Ja siis üks tuligi ja heitis siia maha. Ja siis ma istusin ja vaatasin teda, kuni sina tulid.»

Poiss naeris tasa. «Kas sa polnud kunagi varem looma nii lähedalt näinud?»

«Ei olnud jah. Ta oli väga mõnus.» Tüdruk vaatas talle rõõmsalt otsa.

Poiss mõtles hetke. Kõik oli selge, ta ei saanud sellest teadvustatult aru, pigem oli tegemist ähmase tunnetusega. Mosaiigi kõik killud langesid kokku ning ta nägi taas ennast seismas kaljualuse lohu serval pimeduses ning vaatamas loomapoegi, kes sirgus käppadega süüa palusid.

Hetk enne, kui olid tulnud teised.

«Kus sa käisid?» küsüs tüdruk.

«Ma olin linnas. See on põõsaid täis kasvanud. Ma leidsin üht-teist süüa. Söö.»

Tüdruk haaras konservikarbi järele. Nad olid nädalate viisi hiiredieedil olnud. Kuid poiss ei suutnud linnast toodud toitu puudutada.

«Kas seal on palju?» küsis laps täis suuga. Poiss noogutas.

«Ma tõin seljakotitäie. Seal on veel palju järel.»

«Ma tahan ka linna.»

Hetk enne, kui olid tulnud teised. Mõte linnast oli vastik.

«Teine kord.»

Tüdruk vaatas talle suurte silmadega otsa.

«Ma tahan ka linna.»

Ja poiss teadis, et ei saa ära öelda sellele kummalisele väikesele lapsele. Liiga sügav oli pilk nois mustis silmis ja liiga rahulikult oli eelmisel ööl loom lamanud punase tulesõõri piiril, kus valgusest sai vari ja varjust sünkroheline Galahari öö.

Nad asusid teele keskpäeval. Poiss läks ees ja tegi väiksemale teed. Põõsaste ladvad olid neile kõikjal üle pea. Emi valgus tegi poisi silmadele veidi haiget ja paistis tulevat valest suunast. Selles suunas oli ebamugav minna ja see tunne süvenes sedamööda, mida kauem nad läksid. Laps ragistas reipalt tal seljataga. Teda ei paistnud miski häirivat.

Poiss peatus alles linna serval kaljude juures. Inetu häil oli nende ees avali. Tüdruk ahhetas, kui seda nägi.

«Ma ütlesin, et org on põõsaid täis kasvanud.»

Tüdruk hakkas kiirustades laskuma. Mõne meetri järel pööras ta ümber ja hõikas poissi, kes oli üles seisma jäänud. Poiss raputas pead.

«Ma ei taha tulla.»

Tüdruku pilk väljendas arusaamatust.

«Miks sa ei taha? Tule ikka.»

Poiss astus mõned sammud ja jäi seisma.

«Ma ei taha tulla. Linn on kole.»

Laps tuli tema juurde tagasi ja võttis tal käest kinni. Otsustavalt hakkas ta nõlvast alla minema.

«Sa pead linna tulema.»

Poiss lasi end kaasa vedada poole nõlvani.

Külm vahkhirm lõikus ta teadvusse. Mälestustetulv lõi ta vankuma. Teised poisid. Kivi veristamas ta õlga. Jooks. Põgenemine. Tolm. Kuumus.

Öö. Hiilimine majade vahel. Hirm jälitajate ees. Väsitav künkassetõus. Pimestav valgus. Püssipaugud.

Inimesed. Inimesed. Inimesed. Küsimused, lõputud, julmad, mõttetud.

Kõik see koos -- linn oma õudustega.

Ta ei teadnud järgmisel hetkel isegi, mis tegi. Minut hiljem oli ta ebainimliku jõuga sööstnud nõlvast üles, laps kaenlas ja võssa kadunud. Pikad oksad veristasid ja peksid teda, ta ei hoolinud sellest. Laps karjus, kuidas jõudis. Ta peatus alles mitukümmend meetrit oruservast eemal paksus võsas ja pani lapse maha. Viimase karjumine kuhtus tasaseks nutuks.

Nad mõlemad tundsid, kuidas ümbritsev maastik rahu kallas nende soontesse.

Nad olid väsinud. Poiss tundis seda iga oma lihasega, mis pikkamööda värisemise lõpetasid. Laps oli vait jäänud; ta ei jõudnud enam nutta.

Aga neil oli veel pikk tee ees pimeneval kõnnumaal. Tasakesi taastusid normaalsed tajud; poiss kuulis jälle nagu tavaliselt, loojuv Em paistis hariliku sooja säraga selle kalbe välkuva kiirguse asemel, mida poiss oli mõne hetke eest näinud üle terve taeva laotumas, kadunud oli vari ta silmade eest, mis oli pannud ta uskuma, et ta on laskumas õhtusest videvikust võiksüngesse pimedusevarjude riiki. Ta suutis jälle mõelda -- ainult ühe erinevusega. Ta teadis, et ei lähe enam iialgi linna. Ja ta oli nüüd juba väga rahulik, kõik asetus täpselt oma kohale ja ta tunnetas iga tuulehoogu ja leheliigutust ning adus põõsasmaa ärkamist oma sügavast päevasest unest.

Suur loom liikus kusagil läheduses.

«Kui tore,» mõtles poiss, «oleks, kui ta tuleks meie juurde nagu eile öösel ning viiks meid laagrisse.»

Lehekatusest vaatas üksik kuu mõtlikult alla.

See mõte ei lasknud poissi enam lahti.

Kui tuleks loom, mis tunne see siis oleks? Ta teadis, et adub loomi nende lõhnade ja vaiksete häälte järgi üsna kaugelt, aga oli veel midagi. Teadmine, et loom on lähedal. Kust see tuli nendel hämaratel öödel, kui ta heledas kuuvalguses võsas liikus? Milline see teadmine tundus -- poiss püüdis seda meelde tuletada, ette kujutada, kujutluses uuesti luua. Ta püüdis pingsalt meenutada, püüdis, püüdis --

Midagi ei juhtunud.

Kõik oli vaikne; keegi ei ragistanud suunas, kuhu poiss ikka veel pingsalt vaatas. Ainult tüdruk liigutas ta selja taga.

Kõik oli vaikne.

Raod murdusid tüdruku jalaaste all seljataga.

Kas ikka tüdruku?

Väga aeglaselt pööras poiss pead.

Suur loom lamas maas ja tüdruk istus ta kõrval, hoides kätt ta seljal. Looma pea oli pööratud tüdrukule; näis, nagu ajaksid and juttu. Sõnatut, lähedast, neile mõlemale igiomasel viisil.

Tüdruk tõstis pea ja vaatas talle otsa.

«Sa kutsusid tead, aga ta ei kuulnud. Mina kutsun kõvemini,» sõnas ta lihtsalt.

Tüdruk klammerdus looma karvadesse ja hiivas end talle selga. Loom nuhutas ja liigahtas ärevalt senitundmatu ebameeldiva kogemuse peale -- paistis, et vaid hetk jääb veel ning ta tormab ennast kammitsatest vabastades võssa, vaba ja uhkena, et mitte kunagi enam naasta sellele väikesele välule, kus veidrad olevused olid püüdnud teda orjastada.

Kuid järgmisel hetkel ta rahunes ning ampsas paar võrset kõrvalolevalt põõsalt ning asus neid mõnuga krõmpsutama.

Sest kaksteist kuud särasid äkki poisi mõttetaevas. Uuesti seisis ta kalju varjus, kaasas sületäis mahlakaid võrseid ning see, mida ta siis tundnud oli, täitis äkki ääreni ta teadvuse. Hetke ta ei näinud enda ees muud kui ööpimeduse varjus sädelevaid loomasilmi, ta tundis endal uuesti nende kummalist pilku. Ja tumedad varjud mähkisid ta pilguks endasse, kui ta seisis seal võpsikulagendikul, ammuolnud öö hämarad sügavused olid ta ees avali.

Talle oli meenunud.

Hetk hiljem pani õhtuhämarus ta silmi kissitama -- ta seisis jälle seal, kus ennegi, ning kadunud oli öö ta ümbert. Aga tunne jäi ja ta teadis, et ta enam kunagi ei unusta seda, mille planeet oli talle usaldanud kuuhämaras videvikus tumeda kalju all varjutuule sosinal lauldud viisi saatel.