Hüpe üle draakoni silma

Talle pakuti õhtuoodet ülikooli söökla tagaruumis. Siiski mitte päris keskel, tähtsate õpetlaste juures, vaid seina ääres, kus istusid raamatukogutöötajad ja muud teenistujad. Pealegi oli see kerge eine, pani Zen tähele, üles soojendatud pajaroog valge leiva ja õllega. Samal ajal pakuti keskmise pika laua ääres täidetud parti.

Söödi vaikuses. Vanim õpetlastest, hallihabemeline auväärsus, sikutas iga paari suutäie järel parrakarvu või pühkis ta sinna oma sõrmi. Zenil ei sobinud liiga tihti üle õla kiigata, et ühe või teise variandi kasuks otsustada. Otse tema ees seinal ilutses roheline hallituslaik. Pikapeale hakkas ka toit hallituse järele maitsema, kuigi kõht... Jah, paar päeva söömata, ei tähenda võlurile mitte midagi. Peaasi, et päike paistab, et allikas juhtub läheduses olema ja kõik see rahvas, kes maailmas elab, annetab suuremeelselt suurema osa oma ninaesisest igale ettejuhtuvale võlurile! Zen itsitas omaette. Tema kõhumure oli sama naeruväärne, kui tema nimi.

«Mis on maailma tuum?» oli kunagi küsinud Tuuletaat, Zeni esimene ja viimane tõeline õpetaja, ilmamaa vingeim võlur, korraga kolmekümne õpilase hoolekandja ja üle draakoni silma hüppaja. Zenil, õigemini Möh-Möhil, nagu teda tookord hüüti, ei olnud raamatust õppida antud tsitaat meeles ja nii ta siis mõhises tükk aega, enne kui esimesed ette juhtuvad sõnad suhu sai: «Udune ilm.»

Tuuletaat oli ennast kahekorra naernud, siis vaikselt tõesti uduseks osutunud ilma vaadanud, siis veel natuke naernud ja Möh-Möhile tunnustavalt õlale patsutanud.

«Saagu su nimeks Zen,» oli ta öelnud. «Ära pane pahaks, aga mingil moel hakkab suur hulk inimesi tulevikus sama tarku vastuseid andma sama rumalatele küsimustele, kui mina siin esitada tavatsen. Ja siis saab sinu nimi kuulsaks, muidugi mitte sinu järgi, aga ometigi...heh-heh-heh.»

Heh-heh-heh...köh-köh-köh, püüdis Zen talle suunatud pilkusid eemale peletada. Kõik õpetlased keskmisest lauast, seinaäärne rahvas ja suure saali ukse lähedal istuvad õpilased vaatasid tema poole. Pahakspanevalt muidugi, sest viimase paari nädala jooksul raamatukogus toime pandud neli, Zeni arvates viis salapärast mõrva, olid kogukonnamelule kriipsu peale tõmmanud. Võlur kraapsas oma kausi põhjast viimased oapudemed, pühkis suu taskurätikusse, mis oli üldiselt haruldane ja peen liigutus, viskas jalad üle pika pingi ning läks rahulike pikkade sammudega sööklaruumist välja.

Jalutamiseks mõeldud siseõuel ja seda palistavas sammaskäigus juteldi tasandatud häälel. Õpilased hoidsid trobikondadesse, isegi korrapidaja oli enda juurde paar tugevamat selli seltsiks võtnud. Lillepeenardel oli umbrohi kitkumata. Zen toppis pika kuue hõlmad vöö vahele ja laskus sillutise veerel põlvili.

«Maa jõudu annab,» ütles ta vaikselt, aga nii, et lähedusesolija kuulsid ning surus sõrmed mulda. Lible lible järel tõmbas ta lillevarte vahelt heinaebemeid ja toekamaid ebasoovitavaid juurikaid. Varsti ilutses tema kõrval kiviplaadil väike määrdunudroheline hunnik, mille ühe õpilase hoolas käsi prügikorvi tõstis, nagu ka kõik teised hunnikud, mis samal ajal kogu peenraperve ulatuses küürutavate selgade vahele tekkida jõudsid.

«Vesi jõudu annab,» sõnas Zen seinal asuva veesüliti juures käsi puhastades ja juba jooksid nooremad õpilased, kastekannud käes, mööda õue, kusjuures ülevalt, teise korruse tüdrukuterõdult plartsatasid alla täpselt sihitud pabertaskud. Zen hiilis raamatukokku viivasse koridori ja kadus enne, kui keegi märkas teda märjaks teha. Tuli ja vesi, liigne soojus või liigne niiskus olid raamatukogus lubamatud.

Lõpeks polnud see tema ülikool. Tuuletaadi akadeemia oli olnud rohkem suure talu moodi: raamatud ühes aidas, rõivad teises, erialaharjutusteks põllupealne ja mäed. Ei kivimüüre ega linnatuvide mustust. Lõpeks ei õpetatud selles ülikoolis siin võluteadust, aga sortsluse järele haises ometi päevateekonna peale ette. Neli veristamist ja üks kadumine pidid nüüd Zenile kukrutäie hõbedat sisse tooma. Kulda mitte, sest ülikooli ametlik eelarve ei lubanud, pealegi võis võlur asja lahendamisel rohkem kahju kui kasu tuua. Lõppkokkuvõtteks oli Zenil ka halb kuulsus.

Oi-oi, mis viguri pärast see noorus nüüd meelde tulema hakkas. On's lõpp siis juba nii lähedal? Üks päev, üks tund, üks hetk korraga ja ei mingit kahetsust! See oli Zeni põhiliseks hüüdlauseks olnud igal hommikul ja enam-vähem igal õhtul. Ta võis aluspüksidki kerjusele ära anda, aga kõht... Temakene lurtsus ja urises alalõpmata suurema lõunasöögi järele. Zen hoidis end vormis ja võis ettejuhtuva tigeda eliitpalgasõduri ühe löögiga siruli panna. Ta oli veidi üle keskmise kasvu pikk, ilma rasvavoltideta, peale sauna oli kena oma peegelpildile tere öelda ja ega vanuski kuskilt otsast ninna kargama ei tükkinud. Aga elatud oli juba küll ja küll ning draakoni silma, millest üle hüpata, ei paistund ega paistnud. Tuuletaat oli selle tükiga hakkama saanud, tema õpilastest Zeni teada mitte ükski. Veel.

Öäk! Muidugi olid enesehaletsushood naeruväärsed, kuid ta lasi neil endast mõnuga üle uhada, sest tõsine keskendunud ilme sobis talle paremini -- rasked laud pooleldi silmi katmas, õhuke nina natuke allapoole sorgus, kitsaste huultega suu tugeva lõua kohal täpselt kõige harmoonilisemate proportsioonideni kahandatud. Naeratades tekkis Zeni põskedele müriaadide kaupa vertikaalseid kortsukesi, noh ja siis nägi ta välja rohkem omaealisem kui tavaliselt. Igatahes meeldis talle välja näidata, et ta oma välimust tähtsaks peab; tegelikult ei hoolinud ta sellest üldse.

Koridori mööda edasi astudes tasandas Zen sammud hääletuks, kogus juuksed kuklasõlme ja kinnitas need paari hõbedase soengunõelaga. Kuuehõlmad jäid vöövahele. Raamatukogu kahepoolse ukse ees murdis ta lahti kohaliku vahiülema paigaldatud vahapitseri ning sisenes ruumi. Tema selja taga, väljaspool ust jäänud pitser taastus, kuid juba uue, mõjusama jäljendiga. Ükskõik, kes oleks seda keerulist kujundit näinud või puutunud, silmapilgu jooksul oleks talle selge olnud, et antud pitseri murdmisega kaasnevad nähtused tervisele kasuks ei tule.

Esimesest pilgust raamatutega asustatud saalile piisas, et mõista, miks suust suhu levivad kuuldused selle ülikooli ülikõrgest õppemaksust tõeks võisid osutuda. Saali täitis päevavalgus, mis langes riiulitele neljast, põrandast laeni ehk läbi kolme seinaäärse terrassi ulatuva hämmastavalt laia akna. Sissepääs raamatukogutorni asus kagus, merevaated avanesid lõuna- ja läänepoolsetest akendest, all-linn paistis põhjasuunast ja kesklinnakuplid ida- aknast. Mäeküljele ehitatud ülikooli eenduvas osas paiknev torn oli valgustatud nii kuiva- kui vihmaperioodi päevaaegadel. Tuhanded õhukestest mäekristalliliistakutest peopesa suurused ruudud olid kindlasti maksma läinud hiigelvaranduse, võib-olla oli ülikool ikka veel kaevandustele ja töökodadele võlgu. See-eest ei pidanud ükski õpilane peale kooli lõpetamist nägemispuudulikkuse all kannatama.

Kivipõrandat silmitsedes jõudis Zen järeldusele, et ruumi köeti altpoolt. Õhk oli kuiv, tühjad korvid tõstukikettide otsas kõikusid vaevumärgatavates tõusuvooludes. Ristikujuliselt akende suunas asetsevate kivilaudade read seisid lagedatena merepoole vajuva päikese punakas valguses. Aknad köitsid võluri tähelepanu muuski peale külluslikkuse -- need polnud kindlustamata. Vaat siis, kustkohast sortsi hais üle linna käib, mõtles Zen, kui sisesilmaga kristallpindu katvat diletantlikku väemustrit vaatles. Aknad olid nii seest kui väljastpoolt kaitstud kõikvõimalike kukkuvate ja lendavate elus ja elutute objektide vastu, tormituule ja rahe eest. Peale oli pandud lokaalne tolmutõrje loitsuga vangistatud pisivaimu näol. Too oli aga kurt-tumm, poolpime ja alaarenenud kontaktivõimetu mõistusega, seega mõrvauurimises täiesti kasutu. Seinu ja ust kaitses vaikusemüüri loits. Mis sees toimus, ei kostnud välja, ülikoolimelu ei ulatunud raamatukokku.

Zen istus lähima laua äärde ja meenutas toimikut, mida tal rektori kabinetis pealiskaudselt ja vargsi lehitseda oli õnnestunud. Üle kuu aja tagasi kadus ülikooli territooriumilt jäljetult ja teadmata suunas inimene, keda Zen varasemast ajast tundis, kartograaf Cerim. Seda ekstsentrilist vanameest pidas võlur arukaks ja külmavereliseks, hea ohutajuga pujääniks, kes igale ettejuhtuvale pätile alla ei vandunud. Cerim kadus ilma toidu- ja rahavaruta, tema pangaarve oli vahiülema andmetel puutumata, pealegi poleks kohusetundlikuks inimeseks peetud kartograaf ette teatamata pikemaid reise ette võtnud. Niisiis viitasid kõik asjaolud kõrvaliste jõudude sekkumisele.

Kui Cerimi kadumine ei äratanud veel erilist tähelepanu, ülikoolilinnakus juhtub ju üht-teist- kolmandat iga päev, siis noore, kuritegeliku taustata üliõpilase kohutav surm lõhkikiskumise läbi enam-vähem avalikult kasutatavas raamatukogus, kolmteist päeva enne Zeni kutsumist, pani asjast teadlikuks saanud asjapulgad mõtlema küll. Esialgu polnud neid teadjaid kuigi palju, sest laiba avastas rektor oma varahommikusel jalutuskäigul. Ruum koristati kondi- ja verejääkidest, kutsuti vahiülem ning algatati salastatud uurimine. Esimesest pilgust lahkamisaruandele (või mis lahkamist seal enam vaja läkski) piisas, et tuvastada ebainimliku ehk siis eriti maniakaalse faktori osalus. Oletati rändkoletise külaskäiku, kammiti läbi linnaurkad, avastati üks väiksemate gabariitidega peldikuõgardlane ja loeti juhtum lahendatuks. Küsimusele, mida tegi solgielukas kanalisatsioonita raamatukogus?, vastata ei vaevutud. Kolme järgmist, mõnepäevaste vahedega ja isegi mitte öist tapmist enam varjata ei õnnestunud. Kaks linnavahti ja koristaja leidsid samasuguse lõpu kui üliõpilane. Koristaja tapeti lõunavaheajal oma ülesannete täitmisel. Peale seda otsustas kooli juhtkond ööpäevaringse valve väljapaneku kasuks, mille tagajärjel hukkusid õhtusel ajal kahekesi vahti pidanud palgasõdurid. Raamatukogu suleti kõigile külastajatele, olgu vajadus teadmiste järele kuitahes kiireloomuline, ja kutsuti kohale esimene ettejuhtuv võlur.

Esimene ettejuhtuv... Zen pidas juhustest lugu. Üle draakoni silma hüppamine on keeruline asi ja eeldab äärmist tundlikust igasuguste juhuste suhtes. Zeni puhul kippus see pikapeale paraja paranoia mõõtmeid välja andma, aga ta leppis olukorraga. Parem olla veidrik kui saada üheks neist paljudest «maailmavalitsejatest», kes saja, paarisaja, tuhande aasta möödudes vanadusnõtrusest tudisevana ja kellegi lähedase sugulase noahoopide alla tuigerdades hüüab: Ka sina, p...!

Tagasi raamatukokku. Zen hõõrus nüril pilgul sõrmega lauaplaati ja püüdis mõtteid koondada. Kõht korises. Toimiku põhjal otsustades oli tegu hirmu tagajärjel tekkivast energiast toituva vampiiriga. Elusalt lõhki kistav inimene kardab, kardab meeletult ning loodab viimse hetkeni pääseda, eriti kui teda tapetakse avalikus kohas, kus abi käepärast peaks olema. Mida rohkem hirmu, seda magusam pidusöök. Kuid kus see elukas võis end siin peita? Torn oli lage, riiulid katsid küll seinu, kuid vaevalt nende taga mõni salaruum peitus. Polnud nurgataguseid, ka valgeks krohvitud võlvlaega paistis kõik korras olevat. Hüpokaust? Seal võis juba midagi olla. Zen tõusis pingilt ja hakkas süstemaatiliselt saapapäkaga põrandaplaate läbi koputama. Kuumaõhutorustik kulges labürindina üle terve tornipõhja. Võluri sisesilm tabas roti- ja putukatõrje mustrid, mis olid ilmselgelt tehtud sama käekirjaga kui akende kaitse. Tasapisi hakkas ta pahaseks saama -- loomulikult peab iga suurem asutus enda juures mõnd teadjamat tegelast, kuid tavalistelt tulevad nood tegelinskid võluri ilmudes kohe esile ja uhkustavad oma olemasolevate või õigemini olematute saavutustega.

Cerim? Jah, tema võis nende joonistega hakkama saada, kuid küsida polnud kelleltki. Oli ta üritanud vampiirist jagu saada ja hukkunud? Oli ta oma jõudu õigesti hinnanud ja lihtsalt jalga lasknud, et rektor, kes kindlasti tema harrastustest teadlik oli, teda surma ei saadaks? Kah võimalik...

Järjekordne plaat, mida Zen puudutas lendas üles ja paiskas võluri seljaga vastu laudu. Kiiresti viis Zen oma teadvuse tasandile, millel ta võidelda tavatses. Tema keha muutus hõredamaks, seega elastsemaks ja löögikindlamaks, ristluid tabanud valu kadus momentaalselt. Tume tomp, mis põranda alt üles oli hüpanud, kõikus nüüd lae all tõstukikorvi küljes.

See põrnitses oma suurte pupillideta silmavalgetega seda, mis oli hetk tagasi olnud Zen. Kumbki polnud inimene, enam. See, keda võis ikkagi veel Zeniks nimetad, sööstis teisele järele. Tema tugevate küünistega käed haarasid vampiiri järele tabades vaid korvipunutist, mis rebenes ja võluril tuli laskuda. Poolel teel alla sai ta kaks hoopi vastu lõugu ja küünisekriimu üle rinna. Vastane oli kas üllatavalt kiire reaktsiooniga või võluriga juba varem kohtunud. Zen otsustas käigult teise võimaluse kasuks, kui tal põrandal maadeldes mitu korda oma haistmisorganit olevuse lõugade vahelt päästa tuli. Vampiir rohkem mängis, kui võitles. Aga Zenil oli tõsi taga. Ta surus küüned vastase ribide vahele, haaras neist ja asus olevust vastu põrandad materdama, ikka vasakule ja paremale, vasakule ja paremale. Vampiir kriiskas irvitades, valu ta nähtavasti ei tundnud. Zen viskas ta vastu lähimat akent, nii poolele kõrgusele. Lidsinal alla vajudes jättis vampiir merevaatele ligase pintslitõmbe. Siis vahtisid nad tõtt.

«Cerim, mida sa ometi teinud oled?» kähises Zen. Näojooned polnud enam tuttavad, õigemini koonujooned, aga miski seal sügaval, energiakeha koonduvates kiududes meenutas talle Cerimi. Olend liipas lähemale ja seadis end ühele laudadest kükitama, piisavalt ohutusse kaugusesse, kui Zeni puhul üldse ohutut kaugust eksisteeris.

«Ma tahan...tahtsin elada, elada sama kaua kui sina...» teatas endine kartograaf hoolikalt sõnu hääldades, mis tema kõriehituse juures kõvasti vaeva nõudis.

«Saa ometi aru, ma ei ela igavesti,» püüdis võlur selgitada.

«Ärh õienda! Ärh määri meie haridusvahet mulle nina alla! Milleks ma võimeline olin, sellega sain hakkama, ja nüüd ei takista mind enam miski igavesti elamast. Õh, toitumisharjumused...noh... on ainult teistsuguseth...»

«Veel pole hilja, Cerim. Sul pruugib vaid tahta inimeseks tagasi saada! Ma aitan sind. Igavesti elada, tähendab olla VABA, tähendab HÜPATA ÜLE DRAAKONI SILMA! Ja see tähendab, OLLA INIMENE!» käis võlur peale. Cerim-vampiir vangutas nukralt pead.

«Sind ja sinu draakonit...» ilkus ta. «Ärh aja mulle oma möga. Mina õnge ei lähhe! Kui ole sõber, oia eemale, tsõkh...»

Zen tema sõnu enam ei kuulanud. Aegamööda sirutas ta oma käed, nüüd juba jälle käed, mitte küünised, ette, Cerimi poole. Vampiir röögatas ja üritas laudade vahel pelgupaika leida. Tema peidupaika kaitsev plaat oli oma kohale tagasi langenud ning sellel ilutses täies hiilguses igale silmale nähtav keelumärk. Riiulitesse klammerdudes üritas olevus võluri jõule vastu hakata, kuid tõmbas endale ainult hunniku kirjarulle ja köiteid kaela. Kummalisi rohelisi pisaraid nuttes tardus ta lõpuks keset seda segadikku paigale ja tõstis pilgu. See oli kaitsetu vanainimese pilk. Hägused hallid silmad vaatasid kohkunult võlurit, kes keskendunul oma kätetööd imetles. Raamatute vahel istus kõige tavalisem kõhn vanamehenäss.

«Ole sa neetud!» sisistas Cerim läbi hõredate hammaste. Siis põrkus Zen eemale -- õbluke inimkeha kattus silmapilgu jooksul helendav pragudevõrgustikuga. Võlur proovis veel midagi päästa, kuid oli juba hilja. Liig kiire moondumine vampiirist inimeseks lahutas koost miljonid energianiidid, mis elusolendist elusolendi tegid. Cerim lagunes tema silme all põlevateks kildudeks, mis mööda ruumi laiali paiskusid.

RAAMATUD! Raamatud põlesid: põrandal, riiulis... Zeni laup kattus külma higiga, kui ta kustutus- ja taastusloitse lausus. Lendlevad paberi- ja papüüruseribad põlesid, kustusid ja koondusid pea-aegu üheaegselt. Kuid põrandale jäi ikkagi paar hunnikukest tuhka...ning Zen mõistis, et...

...ta seda ülikooli ei hävita. Mis, sest, et tänusõnade asemel kaks tursket korrapidajat ta kiirkõnnil majast välja talutasid ja uksest välja viskasid. Lõpeks õnnestus tal ikkagi jalgele jääda. Lõpeks oleks ta kogu linna võinud ära hävitada ja kõik linnaelanikud vampiirideks muuta. Hõbedakukrust võis ta ainult und näha -- päästmatult hävinud köiteid kinni maksta tal ei palutud, hea seegi.

Kõht korises nõudlikult. Läbi õhu ja eetri kõlas pasunahääl, mida suutsid kuulda vaid kõrgema järgu tegijad. Ja Zen oli kõrgema järgu tegija. Valdjas Herkel oli hädas ja puhus oma võlutoru. Juba märkas Zen kahte sinist lendtähte Herkeli valduste suunas üle taeva lendamas. Nojah, kes ees see mees, aga tema on neist võlurihakatistest kiirem, pealegi on kuningal suurepärane kokk. Ülikooli rappuma paneva kõuemürinaga tõusis Zen, taevasse teiste tähtede hulka. Lõpeks oli see eelharjutus hüppamaks üle draakoni silma.

*

Ta võttis hoo maha vahetult enne kindlusemüüri. Aken oli kitsuke, avatud nikerdistega luugi ja õrna raudpitsilise vitraažiga. Zen klammerdus ähkides luugi ülemise ääre külge ja tõukas end kõikuma. Hetk hiljem, kui ta läbi aknaruutude lendas, kostus tema selja tagant, valdjalossi esimeselt sisehoovilt kaks plartsatust. Kilde riietelt maha raputades ja püüdest end vitraažijäänukite otsas mitte veristada, küünitas ta alla vaatama. Hoovi sillutisel kobrutas kaks amorfset hunnikut, mis üritasid kuidagimoodi inimkuju võtta. Need tüübid oli Zen möödumisel otse õhust maha võtnud. Valitseja märguandel alanud võlurite võidujooksudes polnud noorematel sellidel piisavalt kogemusi, nad langesid kergelt igasugu võrkudesse, lõksudesse, hundiaukudesse, püünisraudadesse... Ja Zen oli meister nihukesi asju käisest poetama. Kes ees, see mees -- kes ees, see saab ülesande, lahendab selle ja sööb kõhu täis. Ja valdjas Herkel oli helde võimukandja -- kui ta oma võlupasunat juba kord puhus ja ülesande välja kuulutas, siis selle täitja vastu näitas ta alati üles peaaegu piiramatut suuremeelsust. Rõhutatud olgu siinjuures sõna «peaaegu».

Kantsi köök jäi paremat kätt, seda tundis ta nina järgi, koridori vasak ots näis suunduvat kuhugi ametiruumi. Kahetsevalt niutsatades sörkis võlur kurakätt paistva kitsukese valgustriibu poole. Kui ta õigesti mäletas, tuli läbida maksuameti kontor, siis teise sisehoovi ringkäik ja lõpuks vastuvõtusaali ees paiknevad julgeoleku- ja registreerimistoad. Läbi seinte oleks muidugi lihtsam olnud, kuid ettevaatuse mõttes oleks ju ometi üks kord mõistlik inimese moodi käituda. Ta mäletas veel liiga hästi seda 57 aasta tagust juhtumit, kui ta pidi viis tundi seina sees istuma -- joomata, söömata, hingamata, kakamata... Sentimentaalsuse ajel tähistas Zen selle sündmuse kõiki aastapäevi sisikonna kapitaalse puhastamise ja paastuga.

Julgeolekukontrollis lõi ta teelt välja veel ühe üritaja, paljalt käeseljalöögiga vastu kaela. Vastuvõtusaalis, päris pika kirju vaiba alguses, mis troonini viis, möödus ta mingist ähmasest, musta ja kulda riietatud, samuti ülimalt kiirustavast tegelasest, kuid ei pööranud talle enam mingit tähelepanu. Sel lihtsal põhjusel, et tal olid silmnähtavalt pikemad jalad kui tollele teisel. Poole vaiba peal tundis ta, et midagi on korrast ära. Troonini viiv tee oli inimtühi, aga just kõige ebasobivamas kohas -- seal, kuhu ta tahtis järgmisel sammul jala maha toetada -- ilutses vaibamustriga ühtesulav kollane virvenduslaik. Kes? jõudis ta mõelda vahetult enne laigule astumist.

Blätaki! Hoopis teine aeg-ruum rullis ennast Zeni ees lahti ja ümber. Pilt pildi järel jooksid tema nägemisvälja eest mööda lugematud nägemused kellegi tuntud tundmatu elust kusagil maailmade rägastikus. Ta teadis, et ainus võimalus pääseda kindlana näivast surmast, on haarata mõni neist piltidest ja siseneda sellesse. Ja mitte ükskõik milline. Vaja oli hüpata sündmusesse, mille kaudu võiks pääseda tagasi jooksvate piltide maailma ja naasta selle kaudu Herkeli troonisaali. Laseks ta piltidel joosta oma elusündmuste ülevaate lõpuni, tabaks teda paratamatu surm, ringi minnes oli veel võimalus lõksu hoopi pehmendada, kõrvale juhtida. Ja kui paljuke neid silmusevõimalusi tema elus siis üleüldse oli olnud! Zen nägi lähenemas halli vihmalaama...

*

Valas nagu oavarrest. Möh-Möh sättis härjaikke väheke mugavamini üle õlgade ja rühkis mullitavas poris edasi. Põllud polnud hästi kindlustatud, riisiterrassidelt voolas vihmavesi kraavidesüsteemist mööda, teedele. Nirkole, kes vanemale poisile järgnes, ulatus pori mõnes kohas hargivaheni.

«Aita mind vällä!» kisas Nirko, kes oli jälle sügavamale sisse vajunud. Ta vehkis kätega ning tegi igasugu taevajõudude ja jumalate suunas alandavaid ja solvavaid žeste. Zen viskas talle ohjad, millesse Nirko suure õhinaga klammerdus. Kõige suurema tirimisponnistuse ajal kuulsid nad häält.

Vihmapladina ja kauge kõuemürina taustal kajas põldude vahel lapse nutt. Titt kisas südantlõhestavalt, kusagil väga lähedal.

«Tuu om vaim,» otsustas Nirko ja vingerdas poriaugust välja kindlamale pinnale. Zen püsis paigal ja üritas kuulatada. Ta raputas pead ja vaatas otsivalt ringi.

«Jäta järgi! Tuu om vaim, uputab meid viil põllu pähle ärä!» oli Nirko kindel. Tal plagisesid hambad samavõrra külmast kui hirmust.

«Kõrsmaal...talus noh...eila...tiat ju küll...väh?» pomises Möh-Möh hammaste vahelt enda kohta üllatavalt pika lause. Kõrsmaa peremehe noorimal naisel oli laps sündinud, päevase künni ajal põlluserval. See ei olnud loodetud poeg, vaid väike nigel tüdrukunääps.

«Olgu tuu Kõrsmaa titt vai vaim, a mina ei putu,» teatas Nirko enne, kui uue sammuga jälle sisse vajus. Paremalt üle terrassiservalt paiskus poistele pahinal peale uus mudavoog, õnneks mitte surmav -- nad klammerdusid teineteise külge, Möh-Möh lasi härjaikkel sogadikku vajuda ja tassis sõbra seljas peahoovusest välja. Just siis ujus nende ette vinguv pamp, samasuguse kollakaspruuni porikihiga üleni kaetud nagu nad ise. Möh-Möh haaras tollegi kaenlasse. Nirko nuttis, titt vääksus käheda häälega, Möh- Möh tänas mõttes jumalaid, et tal kõrvad piisavalt prahti ja vett täis olid.

Öö oli peale tulemas, aga nemad vähkresid veel põlluvaheteel, maakividega sillutatud rada, mis viis väikese kaljul kindlustatud kantsini, tundus lõpmata kaugele jäävat. Vanema poisi jalad olid väsimusest järele andmas, kui nad kantsi põllumajandushoonete taga kindlale pinnale jõudsid. Nagu jumalate irvitus, tekkis taevasse, otse peakohale heledam viirg ja padu hõrenes kerge tibutamiseni, kuid taamal jõeorus kogunesid juba uued, sünkmustad pilved, lõi välku ja kõmistas vaikselt.

Hooajatööliste onn, mille juurde nad peale hõredast aiast läbi pugemist jõudsid, oli tühi -- katus lasi läbi ja kogu seltskond oli arvatavasti juba vihma hakul aitade juurde pagenud. Kusagilt sellest suunast kostus ka tsitritininat ja joobnute lauluüminat.

See oli olnud halb päev. Härg oli õhtupoolel keset põldu lõpnud, selle eest ootas poisse niikuinii piitsutamine. Raske härjaike vedeles nüüd mudakihi alla maetuna -- polnud teada, kas nad aastapalgast midagigi kätte saavad.

Möh-Möh ja Nirko olid kohalike vaeste priitalunike lapsed; orjaks polnud neid müüdud, hea seegi, aga ega nende elu sunnitööliste elust eriti ei erinenud. Nirko oli umbes kümme aastat vana, harukordselt ilus laps. Suurema osa tema näost näisid moodustavat tohutusuured ebamaiselt säravad mustad silmad. Ta määris end lehmasitaga, ei käinud ujumas ja kakles vahetevahel ainult seepärast, et näkku sinikaid saada. Väljavaade mõne rikka mehe juures veinikallaja elu elada tundus alandav, ta valis põllutöö seniks, kuni habe kasvama hakkab. Liigne uhkus muidugi, aga enamus tuttavaid imetles lapse tahteavaldust. Kas sellistel üldse habet tuleb kunagi...mõtles Möh-Möh.

Möh-Möhil oli vist viisteist täis, aga kes tema sünniaega ikka nii väga mäletas. Suurt kasvu ja mõistuselt väheke opakas, nii oli ta siiani pea alati mingit tööd leidnud. Kas just opakas, võib-olla targu külanarrike ehk ega loll rumal ole. Nüüd üritas ta vastsündinut pehme niiske taimelehega puhtamaks hõõruda.

«Naane jättis ta põllule, et vast upub sinna ärä,» ütles end sõbra külje vastu surunud Nirko ja sirutas käe porikorpas paklase riidepalaka järele, mille too lapse ümbert maha oli kerinud. Ei olnud see Kõrsmaa tita midagi nii niru, nagu oli sosistatud, ainult näljane. Möh-Möh kiskus riiskottide kuhila keskmisest kihist kuivemaid räbalaid kõigi kolme jaoks. Poisid koorisid ennast paljaks ja tõmbasid ülemistest nurkadest kokkusõlmitud kotid ümber kere, tita sai üksmeelse otsuse tagajärjel kõige puhtama, tervema ja kuivema. Toimingu otsusekindlus ehmatas nad lõpuks ära. Laps oli Nirko süles ning näis, et tollel pole selle vastu mitte midagi. Ning äkki polnud maailmas enam midagi tähtsamat, kui see laps.

«Ta piaks nüit tegelt juba surnd olema,» arutas noorem poiss titat kiigutades. «Mesperast ta iki viil elap? Vai on tegelt iki vaim?»

Möh-Möh ei vastanud, ta mõtles, silmnähtavalt. Ta kratsis oma täihammustusi, niheles niisketel õlgedel.

«Vana ... kits ... hall...» pomises ta ja osutas lõuaga üle parema õla kuhugi hõreda onniseina taha.

«Mina ei lähhe! Ei-ei-ei-ei-ei!!!» protesteeris Nirko.

«Sina mahut läbi.»

Täpsemalt, läbi laudaseina seina kangutatud prao. Muidugi mahtus Nirko sealt läbi, asi polnud selles. Vana hall kits külitas täpselt prao juures, piima jagus tal ohtrasti ja poisid kasutasid tema teeneid nii tihti kui võimalik. Asi oli laudavardjas, koledas suures vanamehes, kes ei võtnud tilkagi viina ja suhtus oma kohustustesse hoolikamalt kui tohtinuks. Isandate tagant varastatud piima eest tuli talle maksta, aga raha poistel ei olnud.

«Ma ... ma ... tin-tin-t...» üritas Möh- Möh oma plaani selgitada.

«Midä sa tingit? Minu tagumiku piale, jäh?! Vat ei lähä läbi tuu asi sul...»

«Ma-a tingin, sa-a tuu aig tuut piima ärh!»

Samal hetkel lõi välk jõe ääres puusse või kivvi. Hirm, mis vahepeal oli järgi andnud, tuli tagasi. Härg, ike, laps, uputus, lähenev kõu -- see oli liig, mis liig. Ometi olid mõlemad valmis tite eest kasvõi surma minema. Mis ime läbi see sinine konn mid ära võlus, mõtles Möh-Möh.

Piimavajadus kasvas iga silmapilguga, neil kõigil kolmel. Sõnagi lausumata puges Möh-Möh onnist välja, Nirko tema kannul. Nad jooksid perastikku aitade tagumisi seinaääri mööda lautadeni. Vahimehed jõid koos hooajatöölistega poollahtises leivaküpsetuskojas kolde ümber. Möh- Möh puges savikoja uksest sisse ja ilmus mõne hetke möödudes lüpsikausi, peenekaelalise kannukese ja ühe väiksema nutsakuga.. Nirko pani kahtlaselt vaikseks jäänud lapse käsivarrele toetatud kaussi ja võttis kannu sangapidi sõrmede vahele. Möh-Möh torkas tite mähkme vahele tüki puhast valget riiet ja topaku kraasitud villa, mida hiljem saaks kannusuhu topituna imemisriistaks kasutada.

Siis läksid nad lahku. Nirko sörkis kogu kraamiga kolmanda lauda tagakülje poole, Möh-Möh vantsis sama asutuse peamise sissepääsu suunas. Vanem poiss liikus avalikult üle õuesopi, mille peale kolde ümber istuv joomaseltskond hetkeks vakatas. Möh- Möh ootas, et keegi ülevaatajatest küsib temalt härja ja ikke kohta, kuid melu jätkus endises vaimus. Ta teeskles, et loeb peosolevaid münte ja astus otse halli kitse ja paari tosina jagu muid pudulojuseid varjava sara juurde.

Ukseesine oli tühi valvurist ei kippu ega kõppu. Poiss piilus altkulmu vasakule ja paremale -- ei kedagi. Tavaliselt tümpsis Vanakuri kohe oma raske kepi najal kohale, kui keegi tema valdusalale oma jala tõstis. Nüüd oli vanamees salapäraselt kadunud, ainult tema kepp vedeles läve ees maas nagu hoiatus. Värsked suurte paljaste jalgade jäljed viisid paremal tara juures ümber lauda nurga. Oli Vanakuri kusele jooksnud ja kepi maha jätnud, et mõlema käega hoida seda, mida tal hoida oli? Või kavatses ta krabada midagi muud? Möh-Möh võttis kepi maast üles ja läks valvuri jälgi mööda sinnapoole, kus kõigi arvestuste kohaselt pidi tegutsema ka tema noorem kaaslane.

Tüüakas valvur oli kummargil seina ääres ja piilus praost sisse. Tita puhkas maas heinamätta otsas kohe vanamehe jalgade juures, kannuke kõrval. Möh- Möh hiilis Vanakurja selja taha ja virutas pikemalt mõtlemata tollele kepiga vastu pead, misjärel mees nagu tühi kott seina äärde maha vajus. Silmapilk hiljem pistis Nirko pea praost välja.

«Kauss... täis väh?» küsis Möh- Möh.

Nirko kõõlus vaikseks tehtud Vanakurja, siis sõpra, raputas pead ja nihutas end tagasi kitse juurde. Kostus tasast piimasorinat. Mõne aja möödudes üritas ta läbi prao piima täis kaussi ulatada, kuid lai nõu ei mahtunud läbi. Möh-Möh ulatas kannu lauta ning nad jõid sellest kordamööda, kuni viimase täisvalamiseni. Vanakuri ei liigutanud oimugi. Möh-Möh toppis kannusuu nartsu sisse keeratud villaga kinni. Nirko pidi praost läbitulekul tahtmatult Vanakurjale peale astuma, kuid mees jäi rahulikuks. Nirko võttis lapse sülle, teine poiss kummardus vanameest vaatama. Alles nüüd nägi ta maaslamaja kolbas veritsevat haava -- mees oli surnud.

Poisid istusid maha mätastele ja vahtisid teineteisele pika-pika hetke üksteisele otsa, siis kallutas Möh- Möh kannukese külitsi ja proovis läbi taku piima välja pigistada.

«Tulep... küll...» pomises ta piima imiku huultele tilgutades. Laps hakkas ahnelt sööma.

«Mina arvan, et... et... imä iki söötis teda, enne-ku põllule jätt,» kõneles Nirko. «Muidu oless ärh surr ju, nüit küll enämp vaimu muudu vällä ei näeh...»

«Ammustab... nä, ilma ammasteta, isi...»

«Ham-ham-ham-ham, sa pisike kudi-kudi...»

Kui laps söönuks sai, oli kannukeses tubli pool piima veel alles, aga Nirko tegi halli kitse juurde veel ühe käigu. Nälg sai enam-vähem kustutatud, ühe kannutäie jätsid nad tite jaoks varuks.

 

Piim läheb äiksega hapuks, mõtles Möh-Möh, aga ei hakanud seda välja ütlema.

Õuepool hakkasid purjus töölised Vanakurja hõikuma. Poisid haarasid kausi-kannu kaasa, pugesid hõredast tarast läbi ja jooksid mööda aiatagust rada allamäge jõe poole. Polnud midagi rääkida ega arutada, päästa võisid neid ainult väledad jalad ja lähenev äikesevihm, mis nende jäljed minema uhuks. Ja et tita röökima ei hakkaks!

Viimse piirini üles keeratud pinge pani Möh- Möhi värisema. Lööks ometi see äike sinna lauda juurde sisse, jõudis ta mõelda, kui piksenool pagejate selja taga kärgatas. Nad komistasid ehmatusest ja pöördusid vaatama. Lautade juures tõusid leegid. Kas just tolle lauda juures, aga läheda.

Laps karjus ja luksus vaheldumisi, kuid neil polnud aega maha istuda ja teda rahustada. Oli vaja kiiresti üle jõe mägedesse saada. Ometi ei osanud nad arvata, et kaldapealsel ootab neid veel suurem õudus.

Vihmaveest tulvil jõi kobrutas madalamates kohtades oma sängi veertest üle. Rippsild, mis oli ennem võdisenud veest poole inimpikkuse jagu kõrgemal, loksus lainetes. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, tõusis vastu mäslevaid voogusid mööda jõge ülespoole imelik purjedeta paat. Purpurne päikesvari lipendas tuules, aga nikerdatud puust karkass pidas nõiaväel vastu, pimedat pilvealust ilma valgustasid tuhanded paadi ümber tiirlevad hiilgavad putukad. Enne sillani jõudmist keeras laevuke kaldale, otse poiste juurde.

Äikeseiilides lendlevate pikkade hallide juuste ja habemega vanamees, kullaga tikitud riided üll, hüppas kergel kummalisest sõidukist välja ja jäi maa kohale hõljuma. Ta põrnitses paksude rippuvate kulmude alt kolme mannetut kuju otse enda vastas.

«Oo, kuulsin kutsuvat häält põldude servalt, oo,» leelotas vana võlur. «Oo, laps, kellest saama peab võlur kutsus halaval hõikel min appi, oo!»

Võlur hõljus lähemale ja sirutas käed vääksuva tite poole, ilmse kavatsusega too Nirko sülest kätte saada.

«Ei anna!» piiksatas Nirko. Vastuseks kõlas kõuekõmin.

«Löön maha!» ähvardas võlur.

Nirko kriiskas, titt oksendas võluri rinnaesise täis ja tegi end märjaks, Möh-Möh pobises endale midagi arusaamatut nina alla.

Tabagu sind kõu!

Ja siis see juhtuski. Korraga oli kogu ümbrus paksu kärssa ja sädemeid täis. Võlur veerles poris, püüdes kustutada oma raskeid mustunud rõivaid. Poisid olid valmis plehku pistma, kuid võimas tuulepööris, mis seltskonda ümbritses, hoidis neid paigal.

Kui võlur oli end veidi kogunud, läks taevas nende kohal selgeks.

«Eh-eh-khõh-khõh, eks ma võtan siis teid kõiki,» itsitas võlur ja tegi samal ajal Möh-Möhi suunas ebamääraselt võlurliku käeliigutuse. «Ei mina tea, kes teist seal põlluveerel kõige kõvemini karjus...» Ning kogu maailm, mis oli olnud üks ja ainumas tervik, lagunes jooksvateks piltideks. Nii oli see olnud esimesel korral...

*

Zen tormas lõõtsutades must-kuldses kuues väikesekasvulisele võlurile mööda kirjut vaipa järele. Nad jõudsid Herkeli trooni ette täpselt -- ei, karvapealt -- ühel ajal.

Nad hingeldasid sõnatult põlvili maas. Valdjas Herkel nõjatas küünarnuki tooli käetoele, lõua pihku ning põrnitses kahte võlurit nii, nagu tal kombeks oli, üks kulm kõrgemal ja pea pistriku moodi poolviltu.

«Kaks pead on ikka kaks pead, eks?» pressis ta läbi hammaste. Siis pöördus ta väiksemakasvulise tegelase poole: «Sa võid ju asja Zenile selgitada, Nasreddin. Sina ju selle supi lasid kokku keeta.»

Valdjas tõusis ja läks uhkelt paremale ära, võttes kaasa kogu oma rohkearvulise saatjaskonna. Võlurid jäid tühjenenud troonisaali kahekesi.

«Üritasit mind vahele tõmmada, väh?» küsis Zen.

Väiksekasvuline võlur silitas valge, hoolitsetud ja sõrmustatud käega oma nõelpeent lõuahabet ja vaevumärgatavaid vurre. Tema suurte mustade silmade pilk oli kelmikas ja kurblik ühteaegu.

«Vabanda mind, ei saanud aru...» ütles ta.

«Sina sitapea, sa oled siin kohalik õuevõlur või õuenarr, ja võtad võidujooksust osa nagu sul mingeid eeliseid poleks! Või kuidas sa seda väikest kollast laiku seal vaiba peal nimetad?» viipas Zen lõksu poole.

«Vaata, see hirmus valdjatütrerööv toimus ju minu haldusalas. Kuidas ma siis sinu meelest pidin toimima? Lihtsalt kõrvale astuma vä?»

«Oi Nirko, Nirko... Ükskord sa mu käest peksa saad...» urises Zen, tõusis ja seadis sammud köögilõhnade poole.

«Oih, anna andeks, kust ma pidin teadma, et just sina sinna peale astud!» vabandas Nirko, ehk õukondlikus kõnepruugis Nasreddin, ning sörkis Zenile järele. Lõpeks pidid nad selle asja koos lahendama, see tähendab mõnda aega teineteist vähem või rohkem viisakalt taluma.

*

Leidsin varga raja,
muld pudenes lillepuhmastest
kõvakstambitud maale
musta kirjalise vööna,
kui ta koerte eest pages
Nagu kord mina vindiselt
kihlveo peale sulle valdja aiast
kamaluga küpseid kirsse tõin

Siidpüüridega padjad kippusid küünarnuki alt ära libisema. Või libises küünarnukk patjadelt, seda pikakasvuline võlur täpselt ei teadnud ja ei viitsinudki täpsustada. Kõht oli täis, mõte töötas, Nasreddin, see õudne iriseja ja relvavend, oli oma virisemistujust üle saanud ja jorutas parajasti moes olevat viisijuppi, veinipeeker ühes, taldrik kreemikoogiga teises käes. Zen röhatas asjalikult, itsitas korraks absoluutselt kontekstivabalt ja tukastas mõneks silmapilguks. Heaolu oli täielik, ööbikud laksutasid lahtise rõduukse taga valdjas Herkeli aedades.

«Zen, kuule, ärka üles, tolvan, va igavene...» sikutas äkitselt kainenev Nasreddin Zeni jalast.

«Möh?»

«Me pole veel asjast rääkida jõudnud. Aga Herkel, kurivaim, nõuab hommikuks kindlasti esimest ettekannet, juba, ma arvan,» pudistas Nasreddin kahe koogiampsu vahepeal.

Jaa-jaa. Ega võlurite elu just kerge ole. Zen kratsis asjalikult kukalt ja võttis väärikama hoiaku. Enne töö, siis lõbu (nii palju, kui seda lõbu üldse oli). Kui sa mõne rikkuri ülesande vastu võtad, siis oleks viisakas see ka täita. Muidugi võis ta peaaegu iga hetk endale ise a'la «lauake kata end» toekamat sortimenti söömaaja korraldada, aga kui palju ta sellega energiat kaotaks... Ja maailm pole kunagi selline, nagu me lapsepõlves unistasime.

«Mes lahti?» asus Zen asja kallale.

«No vaata, Herkelil pandi tütar pihta... Täitsa minu nina alt, kui täpsem olla... Lühidalt...»

«Hrrrr! Kõige vastikum asi siin ilmas on kadunud naisi taga otsida! Oled sa kindel, et ta ise ära ei jooksnud?»

Nasreddin ohkas sügavalt ja tõmbas järgmise veinisõõmu kurku. Zen koputas talle sõbralikult abaluude vahele.

«Lõpeta, khh, sa taod mu nimodi siniseks,» hädaldas ta ja kirus vaikimisi kõikvõimalikke jumalaid, et nood talle linnulikult õrna kondikava olid andnud. Nasreddin oli sale ja nõtke, peaaegu naiselikult ilus.

«Minu senine juurdlus on näidanud, et meie kullakese, meie riigi silmaterakese tõmbas ära kõrgema kategooriaga tüüp,» jätkas Nasreddin, kui oli end väheke paremini tundma hakanud. «Viisakalt väljendudes, üks sitapea, keda mina ei tunne ja kes ilmutab suuremat kavalust kui MINA, lahkus eile hommikupoolikul (täpsem ajamääratlus teadmata) koos kõrgeltsündinud neiukesega teadmata suunas. Otsingud kuulutati ametlikult välja täna, aga seni nuhkisin nii palju, kui jõudsin. Jälg on vaevumärgatav ja viib sadama suunas.»

«Kui kõrge kategooria tüüp?» küsis Zen täpsustuseks.

«Sama mis meil, see tähendab -- ta suutis minus märkamatult mööda hiilida, aga MINUL on siin kõik kontrolli all, KOGU SEE KUPATUS SIIN ÕUKONNAS ON MINU VASTUTUSEL!!! Vähemalt ma arvasin nii. Tegelt ma olen isegi rõõmus, et sa ka appi jõudsid, ega ma kedagi teist ei oleks seedind kah ja...»

«Ole vait!» käratas Zen. Ta oli oma solvumistundest juba üle saamas. Ülesanne oli välja kuulutatud avalikult, esimesena valdja «vaibale» jõudnud võlur pidi selle saama, aga Nasreddin , Herkeli õuevõlur, kelle osavõtt oli juba ette tema eksimuse tõttu küsimärgi all, oli iga hinna eest üritanud lahendusõigust enesele saada. See oli auküsimus, aga väga rumal temast. Poleks Zeni olnud, oleks Nasreddin juurdlust edasi kamandanud. Nüüd...

«Nasreddin, sa võta tuurid maha ja kuula, mis mul asja kohta öelda on. Oli see sell kõrgema või vähem kõrgema kategooriaga, me peaksime teda nime ja saba pidi tundma. Ma ei usu, et keegi uus suudaks tüdrukuid märkamatult sisse vehkida nii kitsast piirkonnast nagu Herkeli õukond. Muide, oli sul selle plikaga midagi?»

Nasreddinil ei jäänud üle muud kui noogutada. Auhaavamine oli olnud täielik ja lõplik.

«Aga ainult selle pärast oli mul afäär Siiraga, et Aia mind ei tahtnud,» kommenteeris ta fakti.

«Mida kuradit Aia siit otsib?» prahvatas Zen, kelle turri tõusnud juuksed ja tumedamaks tõmbunud nägu väikese võluri paari istepadja võrra eemale tõmbuma panid.

«Ee-eheee-mmmm, Herkel lapsendas ta juba oma kolmkümmend aastat tagasi, hmm, enne minu aega, tähendab. Ta-a elab siin tagasitõmbunult, ma arvan, et tagasitõmbunult, ja vegeteerib, noh...» seletas Nasreddin.

*

Helehäälne laul ehitas sildu
üle müüride, tornist torni,
peekrist peekrini
ja puud, mille nime ma tookordki
ei mäletanud,
puistasid kuldseid õisi
Sügisene kask tantsib päikeses
ja tuules sama kaunilt

Oi Aia, mu Aia... Zen uitas mälestustes. Vana rassi esindajaid oli vähe järele jäänud, mis se'st , et nad inimestega võrreldes kõvasti kauem elada suutsid. Nende saar oli uppunud, mingid tegelinskid vahetasid küll ookeani ja seadsid end seal ühes soodsalt laevatatavas piirkonnas andkrusse, aga Aia suguseltsi hiilgeajad olid ammu möödas. Õigemini, need seal teise ookeani peal ei hoolinud enam omavahelistest sõdadest, vaid elasid õitsvas heaolus, ehitasid linnu ja kasvatasid surelikuks muutunud järglaskonda. Ülejäänud saarlased sulandusid aegamööda inimühiskonda, tekitades siin-seal paksu pahandust või nõustades valitsejaid. Oleks inimvõluritest veel puudus!

«Oled sa temaga juba rääkinud?» küsis Zen.

«Noh, ta tuli ise ja ütles, et ma teda siira kadumisega ei seostaks. Olevat tühi vaev,» tunnistas Nasreddin kausist oliive noppides.

«Kui ta sind ei tahtnud, siis keda ta sunnik tahab? Tema järglased oleksid ju palju etemad, kui Siira omad. Herkel kargaks suurest õnnest.»

«Noh, alguses kargaski, kui Aia tal ennast lapsendada lasi. Pärastpoole sai aru, et Aia lapsi ei tee, sihib ise trooni, või kuidas.»

Võlurid tuiutasid pidusöögi jääke ja mõtlesid sügavalt järele. Et Aial Siira röövimise loos käpp sees, oli välja ütlematagi TÄIESTI selge. Kas ta tunnistas seda või ei, omad kasud lõikas ta Herkeli võõrastütrena niikuinii. Vastupandamatult võluvana, kuigi ealt tublisti üle saja, võis noor saarlanna ümber sõrme keerata kogu õukonna ja Herkeli takkapihta. Aga kas ta tahtiski?

«Ma arutan temaga selle röövimise loo läbi,» teatas Zen.

«Ulluks oled läind vä?! Ta teeb sulle kümme-null ära, arvestades teie varasemaid suhteid, muidugi...» püüdis Nasreddin teda otsustuses kahtlema panna, kuid tulutult.

*

Purpurisse vöötatult minu Aia,
vitsake käes, jõugu eesotsas
vallutas teepaviljoni
mu paabulinnusõdalastelt --
sõlmisime ajutise rahu
Põlvini leekides, minu Aia,
nägin sind viimati keerlemas
lipuna lahingu kohal

Kantsi talveaia roheluse keskel ilutses valge teemaja, selle keskel omakorda bassein värviliste kalakestega. Basseini ümbritses istumise, lebamise ja muu tegevuse jaoks soodsalt lai ja kõrge hallikirjust marmorist äär, millele oli maitsekalt paigutatud matte, patju, puuviljavaagnaid ja paar lõhnaküünlahoidikut. Aiasügavuses häälitsesid eksootilised linnud ja väikesed ahvipärdikud. Säravatesse kangastesse ja looridesse mähkunud naine seisis kummargil basseini kohal ja toitis kalu.

«Aia,» kutsus jämeda palmi taha varjunud võlur.

Naine pöördus ja suunas loorist läbi kumavate kuldsete silmade pilgu eksimatult õigele puule.

«Ka näe, keda maailma tuuled siia on tüürinud! Zen, kullakene, minu pisikene, musirullikene!»

Zen tuli puu tagant välja ning Aia tõmbas loori kõrvale. Linnud ja ahvid vaikisid hetkega, kalad kogunesid veealuse lossikese käikudesse, võimalikult eemale jäiseilmelistest inimkujudest. Aia osutas basseini- äärele ning nad võtsid istet.

Ta pole üldse muutunud!

«Sina ka mitte. Ausalt, see oli mõeldud komplimendina,» alustas Aia.

Zen krimpsutas nina ja naeratas -- üle tema põskede jooksid kümned peened naerukortsud. Aia oli temast noorem. Samuti noorem Nasreddinist, sest toda võis tingimusteta Zeni põlvkonnakaaslaseks lugeda. Nad mõlemad olid Aia sünni juures tunnistajateks -- ainukordne ja kurb kogemus. Tüdruku isa tapeti mitu kuud varem, ema suri sünnitades, nagu paljud teisedki puhtaverelised saarlannad viimase tuhande aasta lõikes. Aia oli oma suguvõsas viimane. Noored võlurid pesid ja mähkisid, toitsid ja äiutasid teda, andsid talle nime ja panid kõik ümbritsevad inimesed imestama väitega, et see pole neil esimene kord lapse eest hoolitseda. Kus ja millal varasem kord oli olnud, nad ei täpsustanud. Aia tuli Zeni ja Nasreddini ellu ajal, mil nende õpetaja, Tuuletaat oli jäädavalt lahkunud ja õpikoja leibkond kiseldes laiali lennanud. Nasreddin õpetas Aiale levitatsiooni ja nähtamatust, Zen võitluskunste ja mõttekujude materjaliseerimist. Kõik liikus oma loomulikku rada mööda ehk sinnamaani, kui Aia ühe neist oma esimeseks kaaslaseks valis, nii kauaks, kuni tal tundeid jätkus. Muidugi ei olnud see pikk aeg, kuid võlurite sõprus sai sellega üsna raske katsumuste osaliseks. See väike õelusehunnik tegi kõik võimaliku, et neid tülli ajada...

«Kuulsin, et olete jälle koos. Kas saate hästi läbi?» küsis Aia.

«Kui hästi nüüd, aga olukord nõuab selget pead. Pealegi on meie vahel kõik ammu läbi.»

«Lõpeks istume jälle ühes paadis ja tüür näib sinu pihus olevat,» naeris naine. Kalad, ahvid ja linnud vaikisid endiselt ning Zen tunnetas üha selgemalt viha ja lõpliku otsustatuse müüri, mis teemaja ümbritses. Naer kõlises mööda talveaia mosaiik-katust külmalt nagu rahe. Aia oli muutunud ja võlur ei teadnud enam, mis suunas.

«Miks sa Herkeli juurde elama tulid?» küsis Zen pärast veidikest vaikimist. Etiketti arvestades oli see täiesti kohatu küsimus -- tal oli tegemist valdja ametlikult tunnustatud hoolealusega, kuid ta lootis ikka veel naises leida seda loomulikkusesädet, mida ta kunagi nii palju imetlenud oli. Aia ilme jäi kiviseks.

«Otsustasin avalikult paarilist otsima hakata, näis sobiv koht olevat. Vist ikka ei olnud.»

Aia erk-kuldsed silmad heleda mee karva näos helkisid hetkeks kelmikalt. Sujuva liigutusega vabastas ta end kallite kangaste koorma alt. Kahvaturoheline õhulisest siidist kleit ei jätnud just palju varjule. Ilus nagu ikka...

«Siirast said üsna ruttu lahti,» märkis Zen.

«Ta ei olnud mul ees seni, kuni Nasreddin temaga sehkendama hakkas. Isa ei tea veel, kuid kuniks seda. Isiklikult ma arvan, et asja taga on su sõber ise oma isiklikus hiilguses.»

Zeni taju andis märku muutustest õhustikus. Kiiresti lasi ta kõiksuse lõpmatusse lendu taotluse jääda ükskõikseks. See maksis hetkega kätte -- Aia oli teda ennetanud ja soovinud soodsat olustikku intiimseks keskusteluks. Väike mõttekuju võluri kujutluses alustas uute taotluste teelesaatmist. Katkematu vooluna suundusid igavikku allkirjastatud paberilehed tahteavaldustega tõe teadasaamise, hingerahu saavutamise, energeetilise kaitsekilbi saamise ja muude hetkel vajalik vidinate kohta. Väike koopia Aiast endast istus võlutari kujutluses ja kirjutas samuti, ehk veidi kiireminigi kui Zeni mõttekuju. Zeni kirjutaja muutus neljanäoliseks ja kuueteistkümnekäeliseks, Aia oma pooldus viieks. Kindlustunde ja vajaliku kiiruse saavutamiseks suunas võlur oma tervikteadvuse mõttekujusse, Aia oli vastukäiguks sunnitud viis minivarianti üheks kokku sulatama ning arvukad kirjutavad käed läksid kohati sõlme.

Ilmaruumi struktuuridesse tekkis otse basseini kohale valgete paberilehtede tõusev pööris, mõlemad võistlejad sirutasid välja oma energiakehade haarmed, et ümbritsevatelt taimedelt ja loomadelt lisajõudu ammutada. Aed suri, puude tüved määndusid silmnähtavalt, lehed mustusid, ahvidest ja lindudest jäid järele skeletid.

Saavutanud avalduste kirjutamises edumaa, sundis Zen ühe oma silmapaaridest ümbrust uurima. Kahjutunnet talle avanenud vaatepilt ei tekitanud, oli ta ju midagi taolist varemgi palju kordi näinud. Võluri taotluste maht oli hämmastavalt suur ja neljanäolisele tundus, et mitte kõik ei tulnud tema käte alt. Ta vaatas allapoole ja oleks jahmatusest peaaegu otsad andnud. Tuhanded, sajad tuhanded imepisikesed Zenid andsid allpool võluri tõelise keha vöökohta katkematu joana sisse avaldusi liikukumahakkamise ja rünnaku alustamise kohta. Oeh!?

Kõrvakiil tõi Zeni materiaalse maailma reaalruumi tagasi. Aia korjas oma hõlstid kokku ja jooksis närtsinud väänkasvudega kaetud teemajast minema. Surnud puude vahel hiilis Nasreddin. Zen sööstis talle vastu, taimed jalgadesse takerdumas ja lendas ninuli. Lõpuks Nasreddinini jõudnud, haaras ta väikesel võluril kraest ja tõstis ta üles.

«Mis siin juhtus, mis kurrath siin juhtus, Nirko?! Räägi, mida sa nägid!»

«Ee-hmm-eh, te noh, kudas ee öelda, olite valmis, noh... ja siis sul vajus ära...ja siis ta virutas sulle sellepärast...»

«Põrguloomad olete....»

«Pane MIND maha ja tõsta oma püksid üles! MINA ei ole süüdi, see oli SINU mõte temaga rääkima minna. MINA hoidsin tema tee pealt targu kõrvale, aga SINA ronisid talle lausa sülle!»

Ei mingeid lapsi! Nii oli Zen peale Tuuletaadi lahkumist endale lubanud. Üle draakoni silma hüppamine eeldas täielikku terviklikkust ja energia jagamatust. Mitte just ilma naisteta elamist, kuid lastetust küll. Mingi vahemine variant oli samuti olemas, kuid need lapsed, kes siis pidid tulema, ei olnud enam sellised, kellest vanemad oleks võinud täiel määral vanemlikku rõõmu ja uhkust tunda. Elu Aia kõrval oli teda ahvatlenud, korduvalt, kui aus olla, aga ta oli suutnud tüdruku peast välja visata. Tüdruk teda mitte.

«Mis sadamasse viivast jäljest sa ennist rääkisid?» küsis Zen, kui nad surnud aiast välja said.

*

Liiga vara, Aia, mu Aia,
sirutan käe su järele
unenägudes külmal maal,
kus valge hobune hallarohtu näksib
hommikuti poolel teel
Liiga hilja, Aia, mu Aia,
astusin õlitatud hingedega väravast
naeru maale

*

Seal, kus Zen astus ühe sammu, tegi Nasreddin kaks, ometi oli nende minekus teatav kooskõla, rütm ja nende häältekõmast moodustus kitsaste linnatänavate kajakodades veider polüfoonia. Taevas oli selge, puhus soodne purjetuul ning Nasreddini eralaev oli sõiduvalmis.

Eesliajajad ja eeslid lõugasid, vaatide veeremise mürin kaldteedel kõlas kõuena. Keegi üritas maale talutada pikast meresõidust juhmistunud tõutäkku, kes muulil koperdades oli juba jõudnud põlvi veristada. Lastekari pakkus juhatust võõrastemajadesse, kõrtsidesse, saunadesse, kaubakodadesse, turgudele, äridesse, meelelahutusasutustesse. Öise püügiga saadud värske kala siputas ja natuke vanem kala haises. Meremehed vandusid, laevakuningad sõimasid purjus meremehi, keda tuli kiiremas korras enam-vähem sõiduvalmis laevadele toimetada. Naised nõudsid võlgu sisse. Mere ja taeva vahelt rebis end kõrgemale suur kollane päike.

Nasreddini laev loksus luksuskaide äärealal ja nägi üldiselt üsna kobe välja. Kuid väiksemat sorti aluse kohta oli selle ümber liiga palju sagimist. Veeti kaubakaste ja kotte, laevakuningas kauples potentsiaalsete reisijatega. Otse Zeni varvaste eest tassiti pardale suurt, palakaga kaetud puuri. Sõbra küsivale kulmukergitusele vastas Nasreddin kukru kõlistamisega. Kähku kamandas ta enda juurde puuviljakaupmehed, valis sobiva menüü maiuspalu ja jättis Zeni leivakotte täitma (kandekorv suitsuliha, soolakala, leivaratastega ja võrgutäis veekanne). Laeval olid muidugi omad varud, kuid kunagi ei tea, mida võlurielu tuua võib. Herkel oli nende kukrud teeleminekuks ääreni kullanud ning teataval määral ei hoidunud nad seekord teatavast raiskamisest, aga Bahaca kindlus, mis pidi nende teele jääma, kauples meelsasti väärtpuidust mööbliga ning Nasreddin oli linnavahel ühele ärile käpa peale pannud. Loomulikult suutis ta sõbrale äripartnerluse osas augu pähe rääkida. Suuremast osast seisma jäänud kraamist vabanenud äriomanik koogutas muuliveerel ette ja taha tänukummardusi teha, jälgides pisarsilmil turskeid kandjaid, kes kummuteid, järisid ja lauakesi trümmi ladusid.

Kui ankur hiivati, konutasid võlurid laevaninas köiepundarde otsas -- üliagar laevaomanik oli kajuti reisivale juveliirile mõõduka summa eest välja üürinud. Nasreddin lõpetas vastumeelselt kuivatatud viigimarjade närimise ja kurtis hambavalu, Zen uhmerdas ravimipaunast leitud juurikaid pulbriks ja ähvardas vastava tülika organi mehaanilise eemaldamisega. Laevalagi oli paksult täis köietatud ja köietamata pampe, vaate ja kaste, Zeni kõrval ilutses toosama palakaga kaetu puur.

Puhus mõnus pärituul, kõrgel-kõrgel ujusid valged pilvetupsud, laeva punase-rohelise kirju neljakandiline puri paisus kumeraks. Õhk on liiga mahe...

Peenikese randmega lubivalge käsi, mille erkroosad küüned olid lühikeseks näritud, kergitas seestpoolt puurikatet, peatus hetkeks ja sirutus vaikse aeglusega puuviljavaagna poole. Nasreddin ei märganud midagi, Zen jälgis asjade käiku suure huviga. Käsi haaras õuna ja kadus, tuli taas, haaras kaks pirni ja kadus, tuli taas, haakis ennast kimbutäie banaanide külge, aga puurivarbade vahelt läbi tõmmata ei jaksanud. Zen pani rohukausi ja uhmri käest, keeras banaanid õigesse asendisse ja lükkas läbi varvavahe. Olen puuris taganes suure rabina ja kriiskamisega tahapoole. Uudishimust aetuna tõstis võlur katteriide serva puurilaele üles ning talle avanev pilt pani ta üllatusest hüüatama.

«Nirko, vaata, see polegi loom!»

Väike võlur nihutas end lähemale ja vaatas sisse. Puuri tagumises nurgas kükitas valgepäine alasti tüdruk. Tema nahk oli ebaloomulikult hele, silmad helkisid punaselt, ta pobises midagi segast ja toppis parema käe sõrmed endale suhu, vasakuga hoidis ümber põlvede. Zen nipsutas esiseina äärde jäänud õuna ja pirnid tüdruku jalgade juurde, kuid too ei reageerinud, kössitas niisama.

«Ull vä?» küsis Nasreddin ligi vaarunud paksult kaupmehelt.

«Ikka-ikka,» vastas mees ja torkis oma metallostalise terava kepiga läbi varbade tüdruku poole. «Peast segi nagu pööripäev! Räägib vähe, sööb, kuidas juhtub, teeb musta, kuhu juhtub, kisab, kakub ja laamendab, kui aga voli anda. Sellepärast ma teda puuris peangi.»

«Teenid tema näitamise pealt vist üsna hästi?» küsis Zen vahele.

«Mis nüüd palju... Selliseid värdjaid ikka leiab, kui otsimisega tõsist vaeva näha, aga ma mõtlesin neid terve pesakonnajagu muretseda, et siis on alles, mida vaadata! Bahacas ühe väljanäitusepidaja käes on samasugune meesterahvas. Minu oma pole veel küll täisealine, kümme-üksteist vast, noh, palju seegi aega võtab... Ongi hea vahtida, mis saab, kui need kaks valget kuradit kokku lasta... heh, vaatemäng missugune! Tüdruk on ju täitsa pöörane pealekauba...»

Nasreddin viskas last viinamarjaga, nipsutas tema pihta kirsikividega, hambavalu läks päris meelest. Kaupmees vaarus tagasi oma kohale, Zen tõstis banaanikimbu kõrgemale ja ulatas tüdruku poole. Laps tuli neljakäpukil lähemale ja näpsas viljad enda kätte. Hakkas sööma.

«Ei ... taha ... meest, vat...» ürises ta täis suuga. See tahteavaldus pani Zeni muigama.

«Sellepärast laamendadki?» küsis ta vaikselt.

«Linnud... meeldivad... tahan neid, vat...» vastas valgepea.

«Või temale meeldivad linnud! Sa vahi, kuidas fantaseerib! Oot, ma olen üht lugu kuulnud sellest, naine paaritus luigega ja munes muna. Ho-ho-hoo ... ai-oi-oih,» lõpetas Nasreddin põse kinnihoidmisega.

Laps hüppas päris nende juurde, rippus varbades kinni ja karjus väikesele võlurile näkku:

«Linnud lendavad, lendavad, lendavad kaugele- ee!»

«Torgake teda millegagi, siis ta jääb vait!» hõikas paks kaupmees oma kohalt.

Zen tõmbas katteriide alla, mispeale laps vaikis nagu puurilinnud ikka vaikivad, kui arvavad öö tulnud olevat. Reis läks edasi. Öö tuli mahedailmaline, uue päeva koites oldi randamööda sõites Herkeli valdustest väljas, õhtul pidi Bahaca paistma hakkama. Rannik oli karine, ainult hulljulgete kalurite pisikesed paadid sebisid vahusest vööndist kaugemal, avamerepoolses rahulikumas piirkonnas.

Siis märkas vahimees silmapiiril tumedat pöörist. Samal hetkel kuulsid võlurid taevakupli alt tundmatu suure linnu ebamaist kriiset. Ja sealt ta tuligi, nagu kivi, püstloodis ülevalt alla otse laeva ninasse maha, ja raksakuga läbi tekilaudade... Mitte täpselt maha ja läbi, sest umbes mastikõrgusel avas see monstrum tiivad ja potsatas õige pehmelt Zeni ja Nasreddini vahele vitstest punutud puuviljavaagnale, mis tõepoolest tema raskuse all purunes. Suuruse poolest oli lind võrreldav Nasreddiniga, tema tiivaulatus aga lausa kohutav. Polsterdatud rihmade abil rippus tema kaelas väike riidepamp. Zen võttis pambu linnu küljest lahti ja võlurid nihkusid temast nii palju eemale, kui kitsas ruum võimaldas. Pruuni- halliseguseid sulgi raputades alustas olevus kummalist tammuvat tantsu, sekka kõlasid mõned läbitungivad kriisked. Võlurid kamandasid lähemale rutanud uudishimulikud ja vibudega varustatud meremehed eemale -- nemad juba teadsid mis, miks, kuidas ja mismoodi, kõrvaliste abi polnud siin vaja. Samal ajal paiskusid linnu sulgede vahelt jugadekaupa vikerkaarevärvilisi sumisevaid sädemeid, mis aga kedagi ei kõrvetanud. Sädemepilve hajudes istus korvijäänustel täiesti tavaline, mitte eriti ahvatlevate kehavormidega kõhnavõitu naisterahvas, pikad sorakil pruunikad juuksed õlgu ja rindu katmas. Nasreddin tekitas kohe oma mantlist midagi sirmi sarnast, Zen aitas naisel riidepampu lahti harutada. Sellest tulid nähtavale koletislinnu sulgede värvi kuub ja püksid, valge luksuslik siidhame ja arstimitepaun. End riietanud, lehvitas naine kokku kogunenud huvilistele, naeratas, tegi kekutava kummarduse ja pöördus ära võlurite vahele istuma. Nood naersid lõbusalt.

«Hamzakene, rõõm sind jälle näha,» kummardus Nasreddin naise käsi suudlema.

«Tore lend,» kommenteeris Zen ja küsis siis sõbralikke tundeid alla surudes hästi konkreetse küsimuse: «Asja kah oli, vä?»

Lindnaine osutas pöidlaga üle õla, pööris oli silmapiirilt tubli jao merd lähemale tulnud.

«Lendan rahulikult üle mere ja mida mina näen! Sõidab laevuke kalda veeres, ja oh imet, keegi on sellele tormi sappa kleepinud. Eriti sulle, Zen, see lausa kipub sulle armastust avaldama! Lausa nimeline torm, kui nii väljenduda võib ja mitte niisama torm, vaid keegi on selle kallal kõvasti vusserdanud kah!»

Aia kättemaks?

Ja nad hakkasid proovima. Kõik kolm. Aga tormipööris tuli järgijätmatult lähemale. Ei aidanud ilmasõnad ega muu loitsimine, maagilised liigutused ega kõrvalejuhtimisjuhised. Ainus, mis Nasreddini laeva ja kaluripaate päästa oleks suutnud, oli jõuga jõule vastamine, vähemalt nii väitis Nasreddin. Zen oli teist meelt ja Hamza toetas teda -- jõuga ei tee siin midagi ära. Sa võid ju kogu oma väe mängu panna ja tormijõuga ühte sulades asjade käiku muuta, kuid samahästi kui kindel on see, et torm sind neelab. Eriti, kui on tegemist vusserdatud tormiga. Tõmbab sind tühjaks, mälub läbi ja sülitab välja, surnult, laibana, elustamislootuseta. Nad arutasid minemaleviteerimisvõimalust ja avastasid, et keegi on kogu silmaga nähtava kaldaääre barrikadeerinud -- leviteerid veepiirini ja batsti, nagu vastu klaasi, ja sealsamas on torm kukil, mis muide barjääri millekski ei pea. Lendavateks olevusteks muutumise jaoks oli ilm juba liiga tormine, võtab hiidlinnugi otse õhust maha nagu kärbse.

Sügavalt vees istuval laeval vallandus paanika. Meremehed lasid alla kaks kipakat päästepaati, millest üks purunes pardalt pudenevate lahtiste kaubapallide all, teine jooksis merehädaliste summa all varsti vett ääreni täis. Paks kaupmees, kes ainsana oli tormiks kindlustatud, puhus täis nahksed lähkrid, mis tal vöö küljes rippusid, tõmbas need tihedalt ümber kere ja hüppas... Rohkem teda ei nähtud. Hull albiino kisendas ja raputas puuri. Zen lõi jalaga mõned bambustrellid puruks.

«Lähme ära! Lase omaenda väel otsustada, kuhu, Zen, aga tõmba meid kaasa!» hüüdis Hamza läbi marumürina.

Nasreddin protesteeris ägedalt. Hamza põimis oma pikad jalad talle selja tagant ümber piha, haaras külitsi kätega Zeni metallnaastudega tugevdatud vöörihmast ning aheldas kaks meest niimoodi ühte. Keeris riivas laeva tagaosa ja paiskas võlurite seltskonna ettepoole veekohale. Samal hetkel neelas nad otse õhus tekkinud tundmatusse viiv läbipääs.

*

Suurte suletuttidega peaehteid kandvad poolalasti naised kummalisel veokil, mis liikus ilma veoloomade abita... Vanker mürises, kuid see hääl kadus kõrvulukustava muusika taguvasse rütmi. Voogav rahvamass mõlemal pool teed, kõik hõiskasid, karjusid, hööritasid puusi, pimedas öötaevas prahvatasid värvilised tuled. Veokile järgnesid väänlevad naisteriietes mehed. Paljude inimeste näod olid kaetud eriskummaliste maskidega, ühtset riietusmalli, peale vaevu aimatavate sooliste vihjete, oli võimatu täheldada.

Esimesena ajas end püsti Zen; Nasreddin ja Hamza öökisid ühte põimunutena tumedal teekattel. Pikk võlur haaras kummalgi kraest ja vedas tahapoole, tantsijatel jalust ära, inimmassist läbi, valgustatud akendega tänavast kuhugi pimedamasse, hõredamalt asustatud käänakusse. Seltskond maandus suurte, arvatavasti prahti täis metallkirstude taha. Värisevi jalu seadis Zen end istuma ja toetas selja vastu majaseina. Tema kaks kaaslast vedelesid oimetutena sealsamas. Esimene selgem tähelepanek oli, et keegi ei pööranud neile liigset tähelepanu.

Aeglaselt sirutas Zen oma teadvuse sinna sügavustesse, kus peituvad kõik teadmised, niiöelda viskas õnge välja. Ta teadis varasemast , et see, mis näkkab, on just-kõik-see-õigem-ja- vajaminevaim-asi. Ta tegutses mõtlemata. Kummaline keel, milles lauldi, oli talle täiesti tundmatu, kuid hingetõmme hingetõmbe järel muutus see omasemaks. Algul tuli kõik mõttekaupa, ilma keelt valdamata, siis hakkasid tasapisi ilmuma sõnad ning mõistus asus neid ahnelt tõlkima. Tema kaaslased toimisid nähtavasti samamoodi, sest mõne aja möödudes suutis Nasreddin peaaegu kuuldavalt kraaksatada: «Basta la vista, baby!» Hamzat tabas hüsteeriline naeruhoog. Ikka ei pööranud keegi möödujatest neile tähelepanu. Kolm võlurit kükitasid vaikselt prügikastide kõrval (nüüd teadsid nad enam-vähem isegi seda, kuidas neid kaste igal hommikul tühjendati ja kuidas need päeva jooksul ääreni täis said ja mida tavaliselt sellised kastid sisaldasid) ja vaatlesid ümbrust.

Nende vastas üle tee asus mahedalt valgustatud baar. Külastajaid oli vähe, ju vist vahtis enamus püsikundesid rongkäiku. Baarileti ääres pukkide otsas istusid kaks meest. Vanem, pikajuukseline ja pikahabemeline vanamees oli riietatud lohvakasse tumedasse mantlisse, jalas kandis ta põlviniulatuvaid raskeid naturaalse väljanägemisega saapaid. Noorema mehe vanust oli raske määrata, tal oli lühikese kere kohta natuke suurevõitu pea ja kergelt lokkis hallisegused juuksed. Tema kehavormid näisid tüsedusele kalduvat või püüdis ta tahtlikult sellist muljet jätta. Mõlemad irvitasid ja vahtisid häbenematult läbi akna vastasmaja seinaääres vegeteerivat kolmikut. Habemik viipas neile kutsuvalt. Hamza sai teovõime tagasi ning seadis sammud üle tee baari poole. Nasreddin ja Zen jälgisid asjade käiku suurema ettevaatusega ja jäid esialgu veel paigale. Kolmekesi tegutsedes olid nad alati seda taktikat kasutanud -- saatsid Hamza ette, ise kindlustasid tagala ja tulid järgi alles siis, kui eestpoolt soodus märguanne anti.

Hamza sisenes ruumi, võõrad tüübid leti ääres ei irvitanud enam, vaid käitusid lausa viisakalt. Nad platseerusid ümber aknaalusesse lauda, noorem pakkus võlutarile istet, vanem tellis naise soovi kohaselt midagi joodavat. End ebamugavalt tundvad võlurid ületasid ettevaatlikult tee, kusjuures oleksid peaaegu saanud alla aetud kiiresti liikuva kaherattalise objekti poolt, mida juhtis ümmarguse kiivriga sõdalane -- mootorrattur.

«Elagu artistid!» hüüdis vanamees, kui Zen ja Nasreddin istet võtsid.

«Me... me... mh... langesime natuke ära... karneval ikkagi...» pomises Nasreddin, otsides sobivaid sõnu olukorra ja isikute väljaselgitamiseks.

«Seda meiegi! Võtsite joogid sealt Komandandi ja Kindrali ristmikult vä? Õudne solk, eks?» tegi noorem võõras juttu.

«Nagu te juba vist teate, mind võib kutsuda lihtsalt C. C. ja tema on Merry,» jätkas noorem.

«Merry pole mu pärisnimi, aga see meie kohtumine on nii eriline, et kuidagi peab ennast ju tutvustama. Võib öelda, lapsepõlves kutsuti mind Merryks, ehk käib vast küll,» lisas vanem.

Mõlemad irvitasid vaoshoitult. Zen ja Nasreddin tellisid mineraalvett nagu Hamzagi.

«Asja juurde,» otsustas C. C. «Kus teie laadung on? Ma mõtlen dekoratsiooniauto. Kostüümid on teil ju seljas, eks ole?»

«Üks krusa sõitis meid enne linnapiiri kraavi,» teatas Zen. «Need hilbud jõudsime leekidest välja tirida. Kõik jäi sinna: värgid-särgid, pangakaardid, dokumendid. Politsei tõi meid ära...»

Kogu seltskond vangutas dramaatiliselt pead. C. C. mudis temperamentselt käsi ja sõimas mahlakalt maailma kõiki purjus krusajuhte. Üle Merry põskede valgusid vuntsidesse kaks hiiglaslikku pisarat. Laudkonna halamisele lisas kõrgemaid noote juttu pealt kuulanud baarimees.

«Egas midagi, tuleb improviseerida,» otsustas C. C. Tunniga suutis ta baarimehelt välja võluda mingist eelmisest üritusest alles jäänud piletivihiku ja lasi Merryl (kellel oli muide haruldaselt ilus käekiri) hinnad ja etenduse pealkirja, kellaaja ja toimumispaiga piletitele peale kirjutada; hoogsalt ringi vehkides juhatas ta võlurid, kes end vaevu nimepidi tutvustanud olid, baarist välja, kõrvalmaja eesaeda rajatud väikese amfiteatri juurde lavaruumi üle vaatama; kusagilt ilmusid tema viipe peale kohale mõned tumedaverelised teismelised poisid, kes aeda tänavapoolt kaitsvale krohvitud kivimüürile pihustivärvidega suure reklaami mäkerdasid: VAIM PUDELIST -- «Lohehamba» teatritrupp Hongkongist. AINULT TÄNA ÕHTUL!

Ja nad improviseerisid. Kukkus välja midagi pantomiimitaolist. Kohas, kus vaim pudelist välja pääseb, läks Nasreddin hoogu ja tekitas endale, see tähendab vaimule, fantaasiarikka kostüümi. Hamza võttis väljakutse vastu -- igal printsessi väljaastel tuli ta uues kleidis. Kogu ürituse ümber heljus endast kõige andmise hingus. Zenil ei jäänud muud üle, kui asjale oma panus lisada, ta lõi kõneleva koera fantoomi. Etenduse lõpuks, peale juubeldava publiku lahkumist olid tema meeled nii ergud, et ta suutis läbi tungida C. C. ja Merry energeetilisest kaitsest. Tema teadvusele avanes ehmatav teadmine -- neid oli haneks tõmmatud.

Merry energiamustrid kandsid märke laastavatest lahingutest. See võlur oli taastusfaasis, kaua jäätunult seisnud hoovused liikusid aeglaselt, kuid kindlalt. Katkematud pöörised tõid tagasi võitlustes kaotsi läinud väepahvakuid. C. C. helendas seevastu ühtlase, piirideta kumana, sarnanedes seletamatul kombel Tuuletaadiga.

Zen lükkas kurnatud Hamza teadvuse õigele lainele, Nasreddin sai sellega ise hakkama. Külmast higist leemendades seisid nad tühjenenud amfiteatri põhjas, kuna C. C. ja Merry käsi plaksutades esimese rea pinkidelt braavo! hüüdsid.

«Eh, ma olen küll rohkem poliitik, aga õiget kunsti suudan minagi õigesti hinnata,» möirgas Merry.

Nasreddin läks marru. Ta valis oma häälitsuste repertuaarist kõige vastikumad helindid ning komponeeris neist sonatiini jagu dissonantse. Hamza virutas talle vastu kõrvu. Distsipliini mõiste oli neile kolmele juba varakult sisse tambitud -- tuleb, mis tuleb, võta see vastu ja ära halise. C. C. tõstis rahu märgiks käed. Oma nägu ei suutnud ta aga täielikult talitseda, suu väändus kord ühele kord teisele poole, silmist jooksid pisarad, kõrist kostusid summutatud naerukraaksatused. Asja otsustas värava taga kannatamatult signaali andev pizza-auto. Merry läks karpe ära tooma, teised kõmpisid majja. Kas oli see kohalike võlurite eravaldus, üüritud pind või murdis C. C. lihtsalt majja sisse, ei tulnud kellelgi pähe küsida. Ajal, mil majaperemeestena käituvad mehed lauda katsid, tutvusid «näitlejad» dušikabiinidega.

Auravate veejugade all lasi Zen silme eest läbi kõik sarnased juhtumid. Haneks oli teda tõmmatud kümneid kordi, sama palju oli ta ka kõigist ebameelivatest olukordadest kaotusteta pääsenud. Kaotus iseenesest tähendas tema jaoks olukorra mittemõistmist, õppetunni kõrvalelükkamist. Materiaalsetest vahendistest või väeportsionist ilmajäämine ei tähendanud talle suurt midagi, taastusaeg osutub peaaegu alati selleks hindamatuks puhkuseks, mida universumit liikuma panevad rattad niisama ei kingi. Ning ta ei leidnud midagi sobivat. Teda valdas apaatia, minnalaskmine. Nad olid lõksus maailmade lõpmatuses. Olles piisavalt jõudu kogunud, võisid nad üksi, kaksi või kolmekesi teekonda jätkata, otsides maailma, kus neid oli tabanud see neetud torm. Ta kujutles, kuidas üks neist, pole tähtis, kas Nasreddin või Hamza, sureb teel koju. Lõpuks jääks ta üksi -- ikka veel teel...

Peale õhtusööki, õllepudelid pihus telekast lõputuna näivat reklaamipausi vaadates tegi Zen otsuse.

«Hm, ööh, mul on teie abi vaja...» alustas ta ebakindlalt.

C. C. ja Merry tegid imestunud näo, kuid ei naernud. Oli näha, et nad kaalusid asja tõsiselt, ilma tembutamiseta. Lõpuks laiutas Merry alla-andvalt käsi.

«Isegi meil viiel kokku pole nii palju jõudu, momendil muidugi, et teid koju tagasi kupatada. Kümmekond aastat vahest vähemalt... Ma ise, teate küll, alles ärkan siin tasapisi, noh, ühest POLIITILISEST SEIKLUSEST... «

«Noh, ja oled selle SEIKLUSE üle ka maru uhke, pähh!» näägutas C. C..

«Ehk teate mõnd tüüpi, kelle poole pöörduda,» küsis Hamza.

See oli juba riskantne samm. Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida. Aga mida muud? C. C. kratsis kukalt.

«Kui prooviks Kahupeaga õnne? Ta on selline, noh, muhe vennike.»

«Ei-ei-ei-ei-ei!» vaidles Merry. «Ma juba ükskord suhtlesin temaga, põgusalt. Tuleb jälle oma armastuse juttu ajama...»

Hamza, Zen ja Nasreddin noogutasid mõistvalt. Too Kahupea pidi olema teist tüüpi tegelane, armastuse jutlustajad ei kuulunud tegijate hulgas just eriti arvestatavasse seltskonda.

«A-aga tal on imede peale kätt, huumorimeelt, ja krutskeid on ta kah visanud,» vaidles C. C.. «Ta pidavat Taotlusega ikka täitsa üks olema.»

Ja nii edasi. Hädasolijatele tuli nostalgiahoog peale, kui nad kahe kohaliku kuti vaidlust pealt vaatasid-kuulasid. Äge žestikulatsioon, üksteise peale karjumine, teravad märkused nõrkade külgede pihta. See kõik oli tuttav värk, lisaks täis kõht ja õlu.

Vaidluse haripunktis, kui kõik näis olevat veel täiesti otsustamata (aga ainult näis!), lõi kööki viiva ukse ees rippuv mustriline helmekardin värelema ning ei tea kust, ei tea kuidas, taarus läbi kardina elutuppa suure musta juuksepahmaka ja leekpunase hamega väikest kasvu mees. Mõned helmenöörid purunesid ja Kahupea vaarus kõrinal veerevatel terakestel. C. C. ja Merry tormasid teda toetama, kuid nende väärikus sai sellega purustatud. Suure rabelemise lõpul balansseeris Kahupea, käed sulnilt kõhukesele kokku pandud, kahe soliidse härrasmehe põrandal väänleva kehakogumi kohal. Ruumi täitis pingeid maandav naer.

Kahupea muheles mõnusalt ja tegi käega kolme muulase poole õnnistava liigutuse. Ettevaatlikult tippis ta rüü-äärt kergitades Merry ja C. C. vahelt diivani juurde ning keris end sinna istuma. Zen vahtis teda nagu ilmaimet. See mees mõistis kõike sõnadetagi, vahetult. Hamza tahtis midagi öelda, kuid Kahupea vaigistas ta kerge pearaputusega. Nasreddin püüdis taltsutada oma hammaste plagisemist. C. C. vedas Merry habetpidi püsti ning nad maandusid põrandale paigutatud patjadele endisest vähe viisakamasse poosi.

«Ega me muidu ei oleks Sind tülitanud, kui ise hakkama oleksime saanud...» vabandas C. C., mille peale Kahupea jälle vaigistavalt pead võngutas.

«Mida Te täpselt soovite?» küsis avataara.

«Koju!» niitsatas Nasreddin. «Ja ei midagi muud...»

Kahupea nohises ja vibutas väikese võluri poole sõrme. Ta tundus veidi pahasena.

Hamza ja Zeni keelepaelad vallandusid ühel ja samal hetkel. Üksteist peaaegu kuulamata jutustasid nad tormist, röövitud tüdrukust, hüppest tundmatusse. Asi lõppes sellega, et Kahupea pidi oma positsioonilt lahkuma ja nutva Hamza juurde tugitooli kolima. Ta patsutas naise pead, embas teda õlgadest, sosistas mingeid rahustavaid silpe. Üle Hamza juuste sihtisid tema tumedad silmad jalapingil kükitava Zeni suunas.

«On kojuminek tõesti see ainus asi, mida Sa soovid?»

Zen vaikis. Kusagil tagavarateadvuse tagavarasopistustes ilmutas ennast veel üks tagavaraks sisse pakitud ja kinni pitseeritud soov, mida ta polnud kunagi kellelegi avaldanud. Veidi aega enne tormi tulekut oli ta «paki» hetkeks avanud, nagu unistamisele järele andes.

Kahupea noogutas põgusalt ja lükkas siis Hamza tugitoolist välja. Nasreddin ja Zen liikusid ettepoole tema kõrvale. Kolmik ühendas käed. Merry ja C. C. tõmbusid seina veerde, kogu aja mänginud telekas viskas kerge surtsatuse ja tossupahvaku saatel vedru välja. Enne veel, kui Kahupea ja elutoa kujutis keereldes igavikku kadus, kuulis Zen mahajääjaid rääkimas.

Merry: «Kes oleks võinud MINU aegadel arvata, et pilti saab ilma klaaskuulita ühest maailma otsast mõõduka tasu eest teise maailma otsa edasi kanda!»

C. C.: «Eh, seesamune on seesamune klaaskuul ikka edasi, kergesti purunev ja tuleohtlik. Ega sa siin läheduses üht punast, musta nokaga metallist silindrit näinud ole?»

*

Nad langesid plartsatades rannaäärsesse madalasse vette. Karastav suplus tõi võlurid kiiresti teadvusele ning olles kaldale sumanud, olid nad jälle täies mahus võimelised vastutama iseenda, kogu maailma ja kõigi kadunud valjataride eest. Õhtueelse maheda meretuule aetud lained proovisid edutult nilpsata kummuli kaldal lamavaid kaluripaate. Kallas oli vaieldamatult tuttav, umbes samas piirkonnas, teiselpool turritavaid rannarahne oli kunagi, miskil ajal uppunud Nasreddini eralaev. Võlurite jaoks oli möödunud vaevalt pool päeva, pool õhtut, ööd või mida iganes, kuid kaldaseljakul kössitavad meretuulest väänatud puud olid silmnähtavalt kõrgemaks kasvanud. Aega kaotamata ronisid nad seljakust üles ja suundusid kiirmarsil lähimate kalurihüttide suunas. Leekivpunaste pikkade juustega kahvatupalgeline neiu ajas hanekarja üle tee, tihedamasse põõsapadrikusse. Linnud polnud tema teguviisiga kuuldavasti kuigi rahul, aga vihisev vits tegi oma töö.

Mehed saatsid Hamza jälle ette maad kuulama. Nad kükitasid kivide ja põõsapuhmaste varjus ja piilusid, kuidas lähima elamu perenaine tuli vitstest punutud aia veerde võõraga juttu ajama. Ilmus peremees, siis jooksid võrgukuuride juurest kohale lapsed, siis jalutas ligi noorperemees ja lõpuks minia. Hamza viipas kaaslased lähemale. Nagu Zen oli oma pika elu jooksul tähele pannud, võisid vaesed olla nii kõige tigedam, kui ka kõige lahkem rahvas. Seekord komistasid nad lahke pere otsa. Nasreddin vabastas paar sõrme sõrmuste alt ja tegi annetuse uue paadi muretsemise tarbeks. See tegu tõi kaasa vastavad tagajärjed -- värske kala pandi hauduma, võlurite ligunud riided riputati kuivama, noorperemees tõi lagedale vilepilli ja minia otsustas laulda läbi lähikonna lauluvaramu. Tasapisi viis Hamza jutulõnga laevahukuni.

«Oh, see oli viis aastat tagasi, kui siin viimati rikas laev tormiga karidele sõitis,» meenutas vanaperemees. «Tuli merepoolt ebajalg ja lõi laeva karidele. Meri mässas veel järgmise päeva hommikuni, aga ükski laine ei jõudnud kaldal sinna, kuhu tavaliselt oleks pidand jõudma. Nagu sein oleks veepiirile ehitatud!»

«Ja selle seina vastu lõid lained kogu kraami pihuks ja põrmuks, ei ühtegi suuremat tükki jäänd järele, mida majapidamises kasutada oleks võind!» jätkas noorpermees.

«Aga Lissa pääses äla,» puterdas pisim peremees, mille peale vanemalt õelt kuklavõmmu teenis. Kaluripere vaikis mõtlikult, kuni perenaine käega lõi ja asja selgitas.

«Rissa, see valge tüdruk, oli ainuke, kelle meri välja andis. Hõljus hommikul, nägu allapoole ja juuksed veepinnal laiali nagu merilaps madalas vees, aga elu oli sees. Ei hakand ta köhima ega higistama peale seda suurt külmetamist. Hull oli ta vist juba ennegi...Aga mis meri rannarahvale annab, see rannarahva oma!»

«Lissa ajab hanesid!» lisas väikeperemees.

«Oi-jah, algul meeldisid talle linnud, tõime talle laadalt siis mõned hanetibud,» vadistas minia. «Ise ta neid kasvatas, ise külvas teri ja lõikas heina; eelmise raske talve, kui meri mehi vee peale ei lasnud, elasime nagu valdjad linnuliha peal! Oi-jah, ja kui ta siis lohesid armastama hakkas! Oi-jah, oli tegemist et tema juukseid tuju mööda õiget värvi saada, hennast tuli puudus kätte! Ei võtnud teine esimestel kordadel ju värvigi külge!»

«Aga on siinkandis veel midagi imepärast juhtunud?» küsis Zen kahe kalaluu vahelt.

Pere mõtles, lõpuks oskas kohale koperdanud vanaema sõna sekka öelda: «Enne toda tormi, vast mõned päevad või nii, kadus Lahinguvälja oja kuuldavasti täitsa ära. Algul oleks nagu tagurpidi voolanud ja siis ei tulnd Lahinguvälja kivimäe seest enam piiskagi vett välja. Sellest ajast peale olla mäe seest mõnikord naisterahva laulmist kuulda olnud.»

Võluritele oli sellest küllalt. Veetnud öö võrguaidas, lahkusid nad varavalges esimeste kajakakriisete aegu Lahinguvälja suunas -- Hamza linnuna, Zen ja Nasreddin kiirleviteerimise teel. Ega neil eriti pikka maad läbida tulnudki, Lahinguväljani kulus jala minnes pool päeva, lennates ehk paari kämblalaiuseline lõik päikeserada taevakaarel. Nad tulid maha otse otsitud kivimäe külje all, vana ojasängi kõrval. Laulu polnud kosta, aga võlumise hõngu tundsid kõik kolm kohe ära. Mägi oli kinni pandud ja miski liigutas ennast seal sees. Võlurid vaidlesid veidi aega selle üle, kes vanale Herkelile tema tütre arvatavast leidmisest ja võlurite ikka-veel-elus-ja-tegevuses-olemisest teatama läheks. Lõpuks lendas Hamza solvunult klugistades minema, mehed asusid aga mäelukku lahti muukima. Pitserid polnud lihtsad, aga avanesid Nasreddini esimese ürituse peale ning nad astusid avarasse grotti, mille klaasja veepinna jagas pooleks tagumistesse ruumidesse viiv kitsas kivijalgrada.

Zen ees, Nasreddin tasakesi tippides järel, sisenesid võlurid valdjatari oletatavasse vangikongi. Enam polnud aega vaielda ega arvamusi vahetada. Nad koondasid kogu oma jõu ühte olevikuhetkede katkematusse ketti, olles siiski valmis seda igal hetkel purustama, et luua uut, tõhusamat järgnevust. Esimese koopa tagaküljel leidsid nad mõned kalastustarbed ja harpuunid, maas vedelevate soomuste järgi võis arvata, et keegi oli seal hiljuti kalu puhastanud. Maa-alune oja sai alguse kusagil mäe all ja voolas nüüd, pitseritest vabastatult, vana sängi mööda välja. Veetase hakkas aeglaselt alanema. Varuväljavooluava, mis oli taganud koopa vee värskuse ja ühtlase veetaseme, korises kurvalt. Vaatepilt, mis avanes mäe järgmises koopas, näis Nasreddini üllatavat. Ta turtsus naeruselt ja hakkas ohtrate peegelseinte ees nägusid tegema. Peegeldavad kristallid katsid hulknurkse ruumi seinu korrapäraste paneelidena. Zen piidles peegeldusi hoolikamalt, ta otsis märke peegelelukatest, kes loomulikus olekus eksisteerivad kahemõõtmelistena, kuid ühest peeglist teise peegeldudes võivad kolmemõõtmelisse maailma tungida. Kui seal oligi mõni elukas, siis märku ta endast igatahes ei andnud. Seintelt vaatasid vastu kaks võlurit, üks muretu ja teine umbusklik, ja kõige erinevates proportsioonivahekordades. Ühes peeglis oli Zen lühike ja Nasreddin hiiglane, teises väändusid mõlemad madudeks, järgnesid kõhnad ja paksud, lühi- ja pikajalgsed, suure- ja väikesepealised... Ühesõnaga -- laadapalagan. Järgmisesse ruumi viiva ukseava kõrval kõrguv viimane paneel moonutas Zeni kujutise vanameheks. Tema peegelpildi nägu oli kortsuline, põsed rippusid alla, kogu oli kühmus ja juuksed takuselt hallid. Zen pidas seda galerii parimaks naljaks.

Zen tundis, et koopakäik muutus madalaks, maapind tõusis ja õhk oli läppunud. Omavahel vaikselt aru pidades liikusid võlurid edasi mäe kupliossa. Nad sattusid aeda. Viletsalt hooldatud ja metsikuks läinud kristallkasvuhoone, mis väljastpoolt silmapetteloitsudega osavalt varjatud, sisaldas kõrge toiteväärtusega viljapuid ja paar umbrohtu täis kasvanud köögiviljapeenart. Olles aiandi läbinud, sulgesid nende tee tolmu järgi haisevad vanad brokaatkardinad. Nasreddin puges ettepoole ja piilus eesriiete vahelt ettevaatlikult välja. Kuna ta arvatavasti mingit koletist või muud takistust märgata ei suutnud, astus väike võlur kangaid kõrvale lükates julgelt edasi. See oli raamatukogu. Mitte üldkasutatav ja korralik riiulite poolt liigendatud lugemisruum, vaid raamatuladu, kus rullid ja lahtised lehtedepuntrad põrandal virnu, ladestusi, hunnikuid ja ka lihtsalt määrdunud jalgealust moodustasid.

Aknaorvas, hiiglaslikust looduslikust kristallist aknal, keedukalataldrik ühel ja narmendav papüürus teisel põlvel, istus trullakas tumedapäine naisterahvas. Tema kaua kammimata juuksed olid kurepesana harali, kortsus kulmude vahelt heidetud pilk ei tundunud sugugi sõbralik.

«Andis ikka oodata, Nirko, millal ükskord pärale jõuad!» algas Siira süüdistuskõne.

Mehed üritasid algul ilmutada vähekestki tahtmist vahele või kaasa rääkida, kuid loobusid peale taldriku ja kalaga pihtasaamist. Valdjatar Siiral oli haruldaselt täpne käsi ja haruldaselt kiireloomuline kõnevõime. Ta rääkis, rääkis, rääkis, peaaegu ilma häält tõstmata, kuid tungival toonil ja järelejätmatult:

«Sa igavene väike vastik jupats. See on tõsiasi, mitte iseloomustus! See on viimane kord, kui ma sinu ettevõtmistes kaasa löön. Ja see sinu raamatukogu mängib siin õige suurt osa; ära salgagi, et tõid mind siia enamaks, kui lihtsalt paariks päevaks istuma; ja võib-olla tõesti ainult paariks päevaks, aga näe, paarist päevast said viis aastat. Aitähh, pisikene, aitähh! Raamatukogust on mul tõesti palju abi olnud; paari päevaga ei tee siin tõesti miskit ära, võta või jäta, aga viie aastaga olen ma päris palju õppinud, kas tead? Näiteks, et naised ei olegi loodud ainult sünnitama ja et saarlannad pole ainsad, kellel loitsimine hästi välja kukub. Kõigele lisaks ma olen sulle veel tänulik, kõigi nende teadmiste eest, kas tead. Kõige selle rahuliku ja nii vajaliku aja eest, mille sa mulle seda jälki vanameest kinni püüdes oled kinkinud. Ja nüüd on mul täiesti ükskõik, kas isa mind enam tagasi tahab! Ma arvan, et hakkan Aiaga, kui sa teda vahepeal maha pole tapnud, hästi läbi saama. Ja ma pean veel ütlema, et see väike õpetus, mille sa lendavate vaipade kohta oled kirjutanud, on vigane, siin on paar asja puudu. Ma ajasin seenemahlast natuke tinti ja kirjutasin juurde, hea, et sul siin vähemalt puhast paberit oli, aga riietega oli muidugi kõvasti probleeme. Hea, et ma kodus vähemalt auke lappima olin õppinud!»

Siira kummardus korraks seinaäärsesse nurka ja tõstis sealt üles väikese vaibarulli. Lahtikerituna helkles ja leviteeris lendav vaibake kergelt surisedes vaksajagu põrandapinnast kõrgemal.

«Tegid koopaukse lahti? Noh, tuuletõmbusest on tunda, et tegid ja see uks oli ainus asi, mis mul üle jõu käis, pea seda meeles, ja ole nüüd rõõmus, et selle vastiku äti lõpuks viie aastaga kätte said. Vean kihla, et mul oli neist aastatest palju rohkem kasu, kui sul enda.»

Ja läinud ta oligi. Uhkelt keskele ära, tolmujuga taga, vanad kardinapooled tõmbetuules kohisemas. Nasredini nägu venis tema senise elu kõige pikemasse asendisse. Ta ei olnud (tõepoolest) arvanud, et lihtsameelne või lihtsameelsena näiv hellitatud valdjatar võtab kätte ja loeb läbi need riismed, mida ta oli suutnud Tuuletaadi raamatukogu hävimise järel kokku korjata ja Lahinguvälja kivikünkasse varjule toimetada. Aga ta polnud arvestanud ajaga, mis tüdrukule jääb. Ta oli arvestanud ainult peeglisaali viimase peegliga.

Zen katsus värisevi käsi oma nägu. See oli kondine, nahk krudises habemetuustide all vastu tõmblevaid põselihaseid, vähemalt pooled hambad olid puudu, süda tagus ebaühtlaselt, kopsudes rögisev kahtlane vedelik ennustas peatset lõppu. Äkki tahtis ta istuda. Silmad nägid veel selgelt, aga jalad ei kuulanud enam hästi sõna. Leidmata vaateulatuses ühtegi istet, vajus ta sinna samma, kus oli seisnudki. Sisetunne ütles, et ta sealt räpaste lehtede keskelt enam eales ei tõuse.

Nasredin heitis talle põgusa pilgu, pööras ümber ja sammus raamatulaost välja. Veidi aja pärast jõudis Zenini koopaukse sulgumisest tekkinud õhulaine. Niiske ja külm hingus pani ta üdini värisema. Ta ei suutnud enam mõelda, kujutlus- või mälestuspildid olid katkendlikud ja hämarad. Muutus oli olnud järsk ja ta oli kaotanud suurema osa jõust, mida ta polnud veel ära raisata jõudnud. Hetkeks kerkis vananenud võluri silmade ette pilt plahvatavast Cerimist.

Ta ei suutnud seda pilti kaua tallele hoida. Kõik küsimused, mida ta tahtis esitada, endale, Nasredinile või veel kellelegi, surid enne tekkimist. Ainus, mida Zen võis, oli magama jääda. Salamisi hõikas ta välja taotluse näha und...

*

Me olime veel peaaegu lapsed, kui see juhtus. Meie plekist saablid olid küll juba asendatud ehtsatega (sõja- akadeemia keskmise astme kursantide aktusel), kuid me elasime ikka šaraadide ja ballipaažide elu. Ja Martin viis kogu raha, mille talle andsid uhked daamid vedikute pori kohal hoidmise eest ja härrad kirjakeste kohale toimetamise eest, emale vürstliku palee pesukotta. Mina ja vahel ka poisiriietes Hanna saatsime teda, kuni pesuköök taga- aia põõsastiku vahelt paistma hakkas. Minu kodumajast, kesklinnas, paistsid mõlemad Vürsti poolt viie aastaga ehitada lastud arhitektuuri-imed -- Viis ja Kolm. Tornide arvu järgi neid kutsutigi.

Kuid ühel hommikul, täpset kuupäeva ma kahjuks ei mäleta, aga entsüklopeediates peaks see kirjas olema, purunesid kahest järjestikust kahurite kogupaugust mõlemad, Viis ja Kolm. Meie maja varises hiljem, kui mina, amm, hulk teenijaid ja vana kutsar koos parimate hobustega juba põgenemas olime. Ema ja isa jäid majja pabereid ja ehteid kokku korjama, igaveseks. Pealemarssivate sõdurite tääkide eest põiklemisel, ilma kuueta, särk lipendamas ja jalarättideta jalgade otsa tõmmatud säärikud kandu hõõrumas, kaotasin omad silmist. Mind leidis Martin, pagariäri kangialusest. Ta tõmbas kähku, ei-tea-kust kulunud ja paar numbrit suurema livree ja päästis mind nõnda külmasurmast. Mõne aja pärast kaevasime rusude vahelt välja Hanna. Tal oli õnne, erinevalt tema vanaema väikesest spitsist, kelle hääl näitas ära koha, kus nad Hannaga karpi olid jäänud. Koera tagajalad olid kindlalt kivide vahel kinni. Me kraapisime oma sõbratari välja öösel, liikumiskeelu ajal, surudes patrullide möödamarssimisel end vastu verest ja lumelörtsist märgi seinalahmakaid. Inimeste rusude alt väljakaevamise oli kindral parun von Acht ära keelanud.

Me põgenesime vürstiriigi metsadesse ja liitusime sõjajärgse lastejõuguga. Meid oli seal igasuguseid, endisi rikkaid ja endisi vaeseid, kodanlasi ja aadlikke, sekka mõned vaimuliku seminari poisid. Martin, endine vaestekooli ja Vürsti poolt toetatud vaeste kadettide kompanii liige, oli juhiks sündinud. Isegi siis, kui minu- ja Hanna-suguseid, keda hüüti «les ptetites nobles», järjest vähemaks jäi, säilitas meie kolmik oma positsiooni. Kuni Pealik jõugu leidis ja omaks kuulutas.

Keegi polnud uskunud, et Vürst ellu suudab jääda. Kahurituli hävitas suurema osa kesklinnast, agulite mahapõletamine polnud märkimisväärnegi. Ei olnud teada, kas keegi oli teda hoiatanud ja ta ei viibinudki pommitamise ajal linnas, või õnnestus tal pääseda nagu meil. Vürstile truuks jäänud husaarikompanii moondus tundmatuseni. Nad kandsid eelmiste sõdade aegseid auklikke mundreid, peitsid end metsades. Meie väike jõuk sulandus suurde jõuku. Olime kasvueas, suutsime kanda musketeid ja muud normeeritud varustust. Hannast sai väike kuninganna. Keegi ei puutunud teda, kuigi kõik teadsid, et ta on Martini kihlatu. Martini, kelle elu ei maksnud punast krossi ei Vürsti ega von Achti silmis. Vähemalt me kõik arvasime nii.

Kümme pikka aastat valitses Vürst metsas -- le roi régne et ne gouverne pas. Või öeldi seda kindral von Achti kohta. Ei mäleta. Arvatavasti sõltus see, millisel poolel parajasti oldi. Rahvas oli Vürsti, Pealiku poolel. Meil läks üha paremini. Raha hakkas liikuma, husaarid said oma punased mundrid tagasi. Martin ja mina, me tegime karjääri. Tõusin staabi adjutandiks, Martin aga elas mingit erilist privilegeeritud elu otse Pealiku kõrval, tema vahetus läheduses. See saladus jäi minu jaoks lahendamata kauaks, liigagi kauaks. Kuni ma, vist saatusliku haarangu eelõhtul, nägin neid koos staabi aset täitva talumaja palkseina ääres -- Vürst istumas valgel kohvikutoolil, kaardid tema ees laual ning Martin kummardumas üle tema õla ja jälgimas joont, mida mööda... tema isa sõrm liikus. Nad oli ühte nägu. See tuli vanusega. Vürsti pikad hallid juuksed olid samamoodi laines kui Martini mustad, nende mõlema silmad olid ühtemoodi suured ja kurvad, välisnurkadest veidi allapoole kaldu. Kõik nägid seda, peale minu. Ning siis mõistsin, miks Vürst muutis vaestekooli ühe teatud klassi poisid sõjakooli kadettideks, ja miks Hanna valis minu asemel Martini. Ma olin noor, ilus ja võimekas sõjaväelane, mu alluvad kuuletusid mulle austusega ja silmapilkselt. Mis mul puudu oli, et meie väike ümar ja tõmmu Kuninganna eelistas seda vibalikku kolget?

Jah, Martin oli Vürsti poeg, ning see teadmine aitas mul järgmisel hommikul vastu võtta oma elu kõige tähtsamat, raskemat ja saatuslikumat otsust. Kohe peale päikesetõusu ärkasime staabis kohutava peavaluga. Ma olin täies mundris, kandsin punast, nagu kõik teisedki kõrgemad ohvitserid, lisaks hõbedast kiivrit, püstoleid ja saablit. Niimoodi uksel seistes vaatasin alla jõeorgu, kus asus meie põhilaager. Hallikaskollases vines, mis orgu kattis, ei olnud märgata mingit liikumist -- von Acht oli meid gaasitanud. Vürstiriigi ajaloost oli see esimene kord gaasi kasutada ja tollkorral ei mõistnud ma veel vaatepildi tõelist tähendust. Vürst oli Martiniga pikalt vaielnud, millistesse hoonetesse enne määravaid lahinguid staap paigutada, kas kivide vahele madaliku veerel või kose juurde seljandikule. Võib öelda, et küngaste tippudel puhuv püsiv tuulevinu päästis mu elu.

Hetk hiljem, püüdes peas taguvaid vasaraid vaigistada, pöörasin pea vinust vaba puudesalu poole ja märkasin maskeerimiskatete liikumist. Siis, vasemale vaadates, nägin von Kleisti eriliselt edevat erkroosat kiivrisulgedetutti kõrgumas läheneva jalaväe kõrval. Nad sammusid orunõlvu mööda, rätikud nina ja suu ette tõmmatud. Järelikult tuli von Acht ise vasemalt puude juurest, sellisest sõja lõpust (ma olin kindel, et see on lõpp) ei oleks ta kindlapeale suutnud eemale jääda.

Andsin häire. Staabirühm rivistus kiiresti kahte leeri, Vürst läks Martiniga Kleisti peale, mina suundusin von Achti otsima. Taoline asjade käik oli loomulik, Vürst teadis, et mul on selle kännuga omad arved klaarida, kasvõi surmas. Me kohtusime sümboolses paigas, viljapuuaias. Ta tuli üksi ees nagu minagi, ainult selle vahega, et tema taga turritas täägimets, minu taga aga astusid värisevijalu noored staabinolgid. Lähenedes vaatasime üksteisele silma.

Vasaku käega (ma olen vasakukäeline) saablit tõstes vormisin huultega ühe sõna: «La mort!». Von Acht mõistis silmapilkselt. Ta oli aumees ega jätnud löömata, veidi viltu küll, kuid käigu pealt ei märganud vahet keegi peale meie kahe. Tundsin tuima raiuvat valuhoogu vasakul kehapoolel ja langesin. Liikumatult lamades kuulasin kaasvõitlejate viimseid karjeid, edasi polnud mul vaja teha muud, kui mõnda aega magada.

Raisakotkaste kambas oli meie perekonna vana kutsar. Vürst oli ettenägelikult suurema osa neist vastikutest elajatest ära ostnud, et nad meie poole haavatuid peale lahinguid vaikselt kõrvale toimetaksid. Ettevõtmise õnnestumise eest vastutasid laibaröövlite hulka sokutatud omamehed. Bertram korjas mu vaikselt üles, munder sai maha kistud ja mingi räpane sigudikukuub peale tõmmatud. Mu haav hakkas tugevasti veritsema, kartsin, et elusast peast linna enam ei jõua.

Ärkasin lõplikult alles paar päeva hiljem oma amme väikeses korteris, kui paruness von Acht mind vaatama tuli. Haava eest oli keegi oskuslikult hoolt kandnud, värsked puuviljad tõid eluisu tagasi. Paruness meenutas pisarsilmil seda viimast piduõhtut minu isa majas, kus me paruni osavõtul, mu vanema õe kihluse auks šaraade lavastasime. Olin koos paruniga osalenud mõistatuses, mille lahenduseks oli «surm». Vaene vananev naine lootis, et ma ühinen nüüd, peale Vürsti surma tema perekonnaga, muidugi vaikselt ja tagasihoidlikult. Martin ja Hanna olid ellu jäänud, von Acht kuulutas end kuni rahutute aegade möödumiseni asevalitsejaks ning tõstis noore abielupaari ametlikult vürstitroonile. Rahvas oli rahul. Ma keeldusin perekonnaga liitumast. Amm värvis mu heledad juuksed henna-basma seguga pruuniks, pool päeva kandsin papiljotte nagu mehelemineku eas tütarlaps. Poolteist nädalat peale Gaasilahingut lahkus riigist üks kõhn pikakaelaline le brun.

Me kohtusime uuesti veerand sajandit hiljem, kui ma tulin naabervürstiriigi välisministrina ametlikule visiidile. Nad mõlemad olid kohutavalt paksuks läinud. Martin võib-olla veidi vähem kui Hanna. Neil polnud lapsi, võib-olla sellepärast, et kindral oli meie Kuningannast tolleks lahingujärgseks päevaks teinud von Kleisti jalaväelaste hoora. Mida Martin oli pidanud kannatama, ei võinud ma teada.

Enne vastuvõtule minekut tegin koos oma naisega (ta on minust paarkümmend aastat noorem, kuldjuus) linnapeal tiiru. Kolme ja Viie varemete ümber oli rajatud park, mu kodust polnud järgi mitte midagi. Peale mu tiitli. Vastuvõtu ajal põrnitsesid von Achti pojad, mu nõod meid naeruväärse tigedusega. Kopsakas kompensatsioon, mille maksmine nende isa südameatakiga hauda oli viinud, lasus neil turjal nagu rist. Ka parunitiitlist olin nad ilma jätnud -- mu isa oli olnud von Achti vendadest vanim. Mind pani imestama viha, mis paistis Martini silmades, kui me naeratades teineteise kätt surusime ja viisakusavaldusi vahetasime. Jah, ta oli kade.

Ma mõistsin seda siis, kui me naisega peale vastuvõtu lõppu lossipargis jalutades ehmunult tema laskevalmis püssitoru ees peatusime. Aiatee käänak oli vaikne ja kõrvaline, kõrged rohelised hekid oleksid mõrvari põgenemist täielikult varjanud, kuid ta ei tulistanud, seisis vaid mõnda aega omaette pobisedes ja mind sihtides, lasi siis torul langeda ja nuttis vaikselt. Eemaldusime jalutades, keerasime varjulisele sillale ja mu Kuldjuus langes nõrkenuna mu embusesse.

Nüüd siin sillakäsipuu najal oma naist keppides ma küsin, kas kõik üleelamised olid seda väärt. Olen ma elanud õigesti, parimal viisil? Muidugi mitte, ja kui mul oleks võimalus alustada otsast peale, teeksin ma kõik teisiti. Oleks elu vaid unenägu, millest ärgata, tegelikkusesse...

Elu on unenägu, ärka üles!

See on võimatu, elu pole uneneägu!

Ürita vähemalt, küll siis näed!

*

Zen ärkas raamatuhunnikute vahel. Õigem oleks öelda, et see oli tema teine ärkamine. Esimene kord oli ta ärganud sureva vanamehena ja uinunud uuesti, ühte teise unenäkku, mida ta veel ähmaselt mäletas ja kus ta oli olnud heas vormis paarisaja-aastane mehemürakas.

Nasreddin istus ojapervel ja kitkus suure valge lille õielehti. Surnud, elus, surnud, elus... Kui Zeni vari tema peale langes tõstis ta rahulikult pea ja naeratas. Ta oli ka selleks valmis olnud.

«Miks?» küsis pikakasvuline võlur.

«Sa mäletad seda lahingut, mis siinsamas oli, nii sada aastat tagasi, kümme siia, kümme tänna? Eks ole? Siis sa läksid otse keset võitlust ja keegi ei puudutanud sind, ükski nool ega oda ei tabanud, sa lihtsalt läksid ja ei tulnud enam tagasi. Me ei kohtunud peale seda umbes viiekümne aasta jagu, aga kui kohtusime, siis polnud sa karvavõrdki muutunud. Mulle tundus, et see lahing, kust sa läbi läksid, oli mingi suur sündmus, aga sinusse see ei puutunud.»

«Mes to'st siss nii väga oli?»

«Noh, ma otsisin juba tükk aega väärilist vastast, kellega ennast proovile panna. Sina oma kõrvalseisja oleku mõistatusega jäid lihtsalt sõelale.»

«Mes nüit?»

«Egas midagi. Lahingu ma kaotasin, aga sõda ma ei saanud kaotada, sest sõda pole siin olnudki. Sõja ma võitsin, enda jaoks. Olen natuke täiskasvanum. Just praegast mõtlesin õpilast võtta. Mäletad toda albiinot, kes laevahukus ainsana ellu jäi?»

«Vaata nüit, Nirko,» ütles Zen eriliselt mahemagusa häälega. «Rissa ei jäänud ellu mitte juhuslikult! Kahupea oli valmis täitma veel ühe minu soovi, ju vist oli tal ükskõik, peaasi, et inimesed, võlurid, kes tahes, oleksid head ja austaksid Elu. Ma palusin teda, et ta säästaks tüdruku elu, ma tahtsin teda ise õpetama hakata. Ta on andekas, eks? Ise kah märkasid... Ja looda sa nüit, et ma ta sulle ära rikkuda jätan!»

Oleks võinud arvata, et kaklust alustab -- nagu alati -- Nasreddin, kuid seekord virutas esimesena Zen. Väike võlur lendas uperkuuti ojja. Laskmata tal kuju muuta, hüppas Zen talle otsa ja hakkas rusikatega näkku ja ribidesse taguma. Kehakaalu märgatavast erinevusest hoolimata paiskas Nasreddin vastase enda pealt jalahoobiga minema ning Zenil ei jäänud muud üle, kui võitluskuju sisse võtta. Mõlemad võlurid moondusid hetkega hambulisteks kiskjateks, nende ogadega varustatud sabad peksid üles liiva ja tolmu. Polnud aega mängida ületrumpamismängu, kus järgemööda erinevateks loomadeks moondudes üksteist kavalusega üle trumbatakse. Polnud aega alustada peitusemängu, kus üksteist ühest maailmast teise hüpates jälitatakse. Nad mõlemad olid väest peaaegu tühjaks kurnatud, jõudu jätkus vaid üheks moondumiseks, kus inimunenägu muutub kiskja unenäoks. Ja siin olid nad võrdsed.

Kui võrdsed, oleks pidanud otsustama varasem energiakulu. Nasreddini kaotuskontosse oli kantud Cerimile laenatud energia, vaibalõksu toimimiseks sobiva olukorra kujundamine ja kaldabarjääriga varustatud torm. Zen polnud saanud valida sündmuste kulgemise tempot, kõik oli tulnud äraarvamatult kiiresti, samuti oli ta olnud aldis järgi andma tugevatele emotsioonidele; lisaks peeglilõks. Kakluse tulemuse määras see tagajärg, mida kumbki omaette soovis saavutada. Nasreddin lahmis palju huupi, püüdes vastast täielikult hävitada, Zen tahtis aga teda vaid teel ära koristada, tal polnud sooja ega külma, milliseks väikese võluri saatus edaspidi kujuneb.

Kui Nasreddin jõuetusest inimkuju taastas ja näoli porri lamama jäi, pühkis Zen oma verise nina käeseljaga puhtamaks ja lonkas mäekülje alt tee peale. Tal polnud enam jaksu leviteerida, teekond kalurihüttideni tuli läbida jalgsi. Zenil isegi vedas, üks heinavandermees võttis ta pera peale.

Rissa pererahva hüti juurde jõudnud, ei raisanud ta aega, vaid läks otse kaldaveersesse põõsastikku. Kui tüdruk ülestaotud silmnäo ja katkutud olekuga meest otsusekindlalt lähenemas nägi, pistis ta hanesid peaaegu jalge alla tallates järelemõtlemata punuma. Sinka-vonka mööda kaldaveert alla rannale sörkides pressis Zen hambad valust vastamisi, et mitte oiata. See pisike hull põrguline võis hirmunud olekus maailma otsa joosta, ilma, et keegi teda takistada oleks suutnud! Zen jõudis punapeale järele kiviklibul rannarahnude vahel. Ta üritas tüdrukut seljatagant haarata, aga sai kondise rusikaga vastu niigi logisevaid hambaid. Rissa hüppas lähema kivi otsa, kükitas ja ajas käed tiibadena kohevile.

«Ma olen lohe, ma söön su ää!» hoiatas ta ja urises.

Zen oleks nagu midagi taibanud. Ta lähenes ettevaatlikult, kuni sai tüdruku näo pihkude vahele võtta.

«Ma olen alati tahtnud teada, mis värvi draakonite silmad on,» ütles ta.

Tüdruk vaatas talle otsa ja võlur puuris oma pilgu otse tema vasakusse punasesse silmapõhja. Hetkeks välgatas selles midagi kuldset, siis merevaiku, siis kõiki muid värve. See polnud enam inimese silm ja see pilkus vaid korraks -- selle ühe korra, mida Zen kogu oma eluaeg oodanud oli. Võlur hüppas, tema alt vuhises läbi tohutu tiib. Siis saba. Siis tuli vastu midagi tundmatut...

*

«Hoia faremale, fersse, farremallee, ma ütlin...» ägises Nasreddin taeva ja maa vahel lindnaise küüniste otsas rippudes. Tema mustkuldse kuue räbalad ragisesid kurjakuulutavalt. Neist vasakul leviteeris Aia, paremal hõljus oma väikesel vaibal Siira. Hamza raputas väikest võlurit õige vihaselt, nagu öeldes, et ta teab väga hästi, kustpoolt ja kuhu lennata.

Rannarahnude vahel märkasid nad hilisõhtu hämaruses väikest erkpunast laiku ja tulid maha. Hamza ei vaevunud riideidki selga panema, vaid kiirustas Nasreddini kaasa vedades otse Rissa juurde.

«Oli ta siin? Oli see suurt kasvu võlur siin keda sa eile õhtupoolikul nägid?» küsis ta kivi ääres kägaras konutavalt tüdrukult. Siira ja Aia piirasid armetut kogu külgedelt. Rissa nuttis ja oli nutnud arvatavasti juba mitu tundi. Paistes silmalaugude vahelt ei tulnud enam ühtegi pisarat. Aia põlvitas tema kõrvale maha ja võttis tal emalikult ümbert kinni.

«Jätke järele, ta on kõige tavalisem ära hirmutatud laps! Kasutage oma nägemisvõimet, kui te mind ei usu!» keelas võlutar Siirat, Hamzat ja Nasredini, kes olid valmis Rissa tükkideks rebima.

«Tah...kadus...äääää!» nuutsus Rissa. «Ta oli... hhh...siin ja-ma-mõtlin- et-ta-jääb-minu-eest-oolitsema...»

«Sa füha müristus, kuhu ta siis jäi, kuhu ta läks, ma küsin?!» karjus Nasreddin rusikaid raputades. Tal endalgi olid pisarad kurgus.

«Tah...tahtis...teada-mis-värvi-lohede-silmad- on!» tuli vastus.

Nüüd nuttis juba ka Aia. Zen oli läinud, jäädavalt, nende kõigi jaoks alatiseks kadunud.

Siira astus paar sammu eemale ja põrnitses Nasredini kookuvajunud selga. Ta näitas võlurile näpuga ja hakkas itsitama. Ülejäänud kolm naist vahtisid särasilmil samas suunas.

«Mis fagan ma teen nende nelja jõleda nõiaga?» küsis Nasreddin vähekese aja pärast, kui olukorra tegelik tõsidus talle täies mahus pärale jõudis.

Ise tead!