Tee kahele

Tõlkinud Sash Uusjärv

Lily mõõtis ära kahvatu valge viilaka paksuse ja seadistas lõiketera nii, et see lõikaks viilu täpselt pooleks. Ta lisas õhukese kihi võileivakatet ning asetas saiale täiuslikult paberõhukesed, kuigi ülemäära värvivaesed kurgilõigud. Siis eemaldas ta hoolikalt leivakooriku ja lõikas võileiva kaks korda diagonaalselt pooleks, neljaks täiuslikuks kolmnurgaks. Kahju, et kurgiviilud olid nii kahvatud − armetu tõlgendus pastellrohelisest, mis värvi need tegelikult oleksid pidanud olema. See oli nii võimalikult tõetruu, kui ta alumise teki kasvuhoones saavutada suutis, täpselt nagu ka õlipõhine võileivamääre oli nii võimalikult sarnane võile, kui ta vähegi teha oskas. Polnud kuigi tõenäoline, et keegi vahet märkaks – isegi kui teed peaks tulema jooma keegi, kes on tõepoolest möödunud sajandi jooksul ehtsat võid maitsnud.

Kedagi sellist laeval muidugi polnud.

Lily vaatas kontrollivalt väikeses köögis ringi. Nüüd pidi Zane juba iga hetk saabuma. Zane Thomas oli sündinud Dorkingis, Surrey maakonnas Inglismaal 2037. aastal. Kui ta ühines Mayfloweri reisijatega, et asuda nende eepilisele reisile, oli ta just äsja saanud kakskümmend. Ja nüüd tuli mees igal pühapäeval pärastlõunateele – ta polnud vahele jätnud mitte ühtki nädalat, mitte kordagi. See meeldiski Lilyle Zane’i juures kõige rohkem: mees oli usaldusväärne, vastutustundlik. Ta ei hoidnud oma kohustustest kõrvale ega jätnud teda ta kurgivõileibadega üksi, mitte ainsatki korda.

Vesi läks keema. Lily kontrollis oma sensoreid ja leidis, et Zane möödub parajasti oma teel lastiruumi laborimoodulist. Ta mõõtis teelehed kannu ja kontrollis enne kallamist veelkord vee temperatuuri.

Teeserviis oli üks vähestest luksustest laeval, mille iga viimane kui sentimeeter oli muidu tihedalt täis pakitud. Kaldus seinu katsid lülitid ja monitorid, mida keegi kunagi ei kasutanud. Lily oli otseühenduses ning tal polnud neid tarvis. Teised kõik magasid. Kõik peale Zane’i, keda ta kuulis redelist kööki ronimas. Lily lülitas fiiberoptika sisse, et talle teed valgustada. Zane’i pea kerkis üle luugiserva ja mees ronis sisse.

"Lily." Zane maandus raskelt väljatõmmatavale toolile. Ta oli veidi juurde võtnud. Tüügas tema lõual ja põskedel hakkas halliks tõmbuma.

Lily seadis lauale noobli helesinise Victoria-aegse portselanist teeserviisi – suure taldriku võileibade ja väikese Zane’i jaoks. Piimakannu polnud midagi kallata, aga ikkagi pani ta ka selle suhkrutoosi kõrvale. Kõige viimasena seadis Lily tassi ja alustassi kõrvale lopsaka plastmassist roosi. Detailid olid tähtsad. Pärastlõunane tee polnud söögikord, pärastlõunane tee oli rituaal. Oli väga tähtis, et kõik oleks õigesti. Zane oskab täpsust hinnata. Vahetult enne Mayfloweri retkega ühinemist oli ta kaitsnud oma kraadi teoloogias – ja kes veel suudaks tseremooniat rohkem hinnata?

"Sa peaksid habet ajama," ütles ta mehele.

Zane tõstis oma taldrikule võileivakolmnurga ja nügis seda veidi enne nurgast näkitsemist taldrikul ringi. "Küllap vist."

Lily kontrollis teekannu ja täitis tema tassi, seejärel poetas ta sinna kaks suhkrutükki. Heitnud veel ühe pilgu Zane’ile, pani ta kolmanda veel. Tundus, et see kulub talle ära.

Ta ootas seitseteist sekundit pärast seda, kui Zane oli lonksu võtnud, ja alustas siis vestlusega. "Kas sa teadsid, et kurgivõileivad on olnud Briti kõrgklassi seas populaarsed juba Edwardi aegadest saadik? Nad kasutasid kasvuhoones kurkide kasvatamiseks sütt, üsna samamoodi nagu meie siin."

Zane kehitas õlgu, võttis taldrikult näksitud kolmnurga ja neelas selle kahe suutäiega alla. Paistis, et ta pole seltskondlikuks suhtluseks eriliselt motiveeritud. Ehk on tal rohkem võileibu vaja. Lily tegi pausi, et anda Zane’ile võimalus võtta üles uus jututeema.

Ikka ei midagi. Ta otsustas olla otsekohene. "Ma üritan siin vestelda."

"Hea küll, tore." Mees asetas tassi kolinal alustassile. "Kuidas sul läheb, kulla Lily? Mida sa oled teinud terve selle nädala siin laevas lõksus? Oh, sa oled kõigest fiktsioon, võimalik, et mu oma kujutlusvõime väljamõeldis, nii et ma oletan, et sa pole teinud midagi, mitte kõige vähematki."

See polnud tõene. Lily kahtlustas, et mehel pole aimugi, mis asi fiktsioon tegelikult on, vähemalt mitte filosoofilises plaanis. Ja samal ajal, kui ta kööki ronis, oli Lily teinud päris palju. Ta oli arvutanud välja kokkupõrke tõenäosuse tundmatu objektiga nende praegusel trajektooril (0,03%), selle, kui suur on šanss kohata reisi sihtpunktis võõrast eluvormi (12,47%), ning lõpuks ka selle, milline on väljavaade, et Zane laevas veel kuu aega vastu peab. Kahjuks oli see nii nullilähedane, et polnud isegi arvutamist väärt.

"Ma tõstsin lastiruumi temperatuuri ettevaatuse mõttes 145,25 kelvinilt 145,29 peale," ütles ta. "Kui läheb liiga külmaks, tekib luude mõranemise oht."

Zane neelas ainsa ampsuga veel ühe võileiva ja kulistas kuuma tee alla seda isegi segamata. Lily redigeeris tõenäosuse veel 0,0012 protsendi võrra madalamaks.

Vaikuse täitis hapnikkollektor-mootorite lõputu undamine.

"Kui kaua veel?" Zane põrnitses tassi luitunud kullatist.

"Noh, seda on päris keeruline ajaskaalale paigutada. Me oleme umbes 6,7 parseki kaugusel Lõuna-Uistist Gliese 667C süsteemis."

"Kust? Me oleme teel Proxima Centurile."

"Ei. Ma analüüsisin andmeid ja suunasin laeva ümber. On ilmselge, et Gliese 667C-l on pärast kokkupõrke üleelamist märksa suuremad võimalused ellu jääda. Selles süsteemis on seitse planeeti, neist kolm on sobiva suurusega ja vastavad Kuldkihara parameetritele. Seal leidub kõige tõenäolisemalt vett ja võimalusi lastis olevate elude vastuvõtmiseks. Noh, sinu jaoks muidugi mitte, sina nii kaugele ei jõua. Meil on veel hulk aega sõita." Ta poolitas järgmise viilaka.

"Miks sa mind siis kambrist välja võtsid?"

"No keegi peaks ju ärkvel olema, kas sa ei arva nii? See on traditsioon. Algsed reisiparameetrid nägid lisaks lastiruumis olevatele asunikele ette ka kolmeliikmelise hooldusmeeskonna. Kahjuks jõudis nende eluiga juba Proxima Centuri süsteemi lähedale jõudes enneaegse lõpuni." Lõiketera sahises niiskelt üle väikese kurgi, jättes kiiluvees maha millimeetripaksused viilud.

"Varumeeskond ei pidanud pärast seda, kui ma laeva uuele kursile suunasin, kuigi kaua vastu, kuid see ei toonud kaasa mingeid pikemaajalisi probleeme, kuna pidime niikuinii ümberarvestusi tegema. Reis Gliese 667C-le on märksa pikem kui algselt plaanitu, kuid me kasutame hapnikku kütusena. Nii et mõistad isegi, et olin sunnitud laeva mehitamiseks reisijatega improviseerima. Sina oled kaheksateistkümnes. Sa oled hästi hakkama saanud." Ta vaikis viivuks, otsides õigeid sõnu. "Veidi alla keskmise, aga palju paremini kui eelmine." Lily libistas serveerimisliua Zane’i poole. "Kas soovid veel teed?"

Kolinal tõukas mees taldriku eemale. "Ma ei taha mingit kuradi teed!"

"See on tegelikult minu süü," ütles Lily. Ta tõstis ruumi temperatuuri kahe kraadi võrra, lootes mehe olemise mugavamaks teha. "Oleksin pidanud taipama, et sul saab olema raskem. Su ema polnud britt. Mary Bernice Parsons emigreerus Inglismaale alles kahekümne seitsme aastaselt ühest väikesest Indiana linnast. Kuna tema esivanemad olid britid, ei pidanud ma seda oluliseks. Aga ilmselgelt pole sul oma rahva traditsioonidega õigeid kultuurilisi sidemeid." Ta skaneeris kõnelemise ajal. "Ameerika Ühendriikides sedasorti ritualiseerimine puudub. Tegelikult viitavad nad pärastlõunasest teest kõneldes sellele ekslikult kui high tea’le, arvates, et high tähendab kõrgemat staatust. Aga fraas high tea on alamklasside kõnepruugis hoopis õhtueine ja peaks reeglina sisaldama liharooga. Sõna high selles väljendis viitab faktile, et einet süüakse päeva hilisemas pooles." Lily sulges andmebaasi ja vaatas Zane’i. "Vähemalt kõlbasid sa selleks, et siia tulla ja minuga teed juua."

Zane’i parem näopool tõmbles järsult. Lily alandas oma prognoosi kuuele päevale.

"Kui kaugel me oleme? Kui vana ma olen?"

"Umbes kümme valgusaastat. Lastiruumis vananetakse teisiti, nii et ma ei mõista, kuidas sa võid arvestada oma aastaid nagu puu aastaringe. Me oleme umbes poolel teel." Ta märkas mehe nägu ja tal hakkas temast hale. "Rohkem kui poolel teel. Aega on piisavalt, et juua veel tassike teed."

"Ei," ütles Zane. "Ma ei suuda seda enam teha. Ma olen lõksus kosmoselaevas, mis on teel eikuhugi, roolis tehisintelligents, kes arvab, et kurgivõileivad hoiavad mu mõistusel."

Ta viskus luugist alla, nii et jalad alumisele tekile jõudmise rutus vastu redeli metallpulki kolisesid.

"Kohtume järgmisel nädalal!" Lily hoidis hääle lustliku ja rõõmust pulbitseva, lootes, et see on nakkav. Ta viskas juurdetehtud võileivad ja koorikud purustisse, et nendest saaks aia tarvis kompost. Ta oli kindel − kui ta vaid suudaks kasvatada korralikult rohelised kurgid, pakuks need tema reisijatele lohutust.

Alumise korruse sensorid hakkasid tööle, kui Zane kitsastes laevakoridorides ringi tammus. Lõpuks vajus ta lennuinseneri istmel lõdvaks. Lily tegi raviruumi ukse lukust lahti ja süütas sinna viivates koridorides tuled. Ta ootas hetke, lülitas seejärel sensorid välja ja leidis endale laevanimekirja juures tegevust.

Oli möödunud vaid paar päeva, kui ta sensorid uuesti sisse lülitas, aga Zane’i jaoks oli juba liiga hilja. Lily pani tööle puhastusprogrammi ja taastas Mayfloweri tekkidel laitmatu Zane’i-eelse olukorra. Ta oli leidnud nimistust uue kandidaadi − Zoe Edward-Hughes oli sündinud Llandudnos, Wales’is 2037. aastal ja ühinenud Mayfloweri reisijatega kahekümne aastasena. Lily kontrollis kõik protsessid üle ning käivitas seejärel sulatusrutiini, et Zoe ettevaatlikult kürogeenilisest laoruumist vabaks lasta.

Lily mõõtis ära kahvatu valge viilaka täpse paksuse ja seadistas lõiketera nii, et see lõikaks viilu täpselt pooleks. Ta lisas õhukese kihi võileivakatet ning paberõhukesed kurgilõigud. Seejärel eemaldas ta hoolikalt kooriku ja lõikas võileiva kaks korda diagonaalselt pooleks, neljaks täiuslikuks kolmnurgaks.