Tõlkinud Eugen Roomet
Keegi Austria kohtuminister sattus taevasse ja sai sealt taevavärava valvuri - püha Peetruse abiliseks.
Ta suitsetas piipu, sülitas alla põrgule ja vaatas hingede järele, kes taevasse püüdsid pääseda. Ühed hinged käitusid enesekindlalt, teised olid alandlikud ja vaiksed, palusid armu ja sisselaskmist. Mõned põrutasid väravale ja karjusid häbematult, et on süütud liiliad.
Endine kohtuminister vaatas iga hinge järele, küsitles, mis eest ja kuidas, aitas siis pühal Peetrusel väravat avada, sest nende pikkade sajandite jooksul, mil püha Peetrus väravas istub, oli lukk tublisti roostetanud ja seda oli kaunis raske avada.
«Armas Peetrus,» tähendas kord kohtuminister, «väravat oleks vaja vaseliiniga määrida. Lihtsalt võimatu. Lukk kriuksub mis hull.»
«Olen juba kuussada aastat sellele mõelnud,» vastas püha Peetrus, «aga kuidagi ei pääse väravast minema - abilist ei ole. Teinekord ongi, aga või sellestki abi. Oli mul üks, sellel oli eriline kirg taeva minevaid kaunitare kontrollida - patsutab, kõditab: hinged on kõik ihualasti! Ja mõned on sihukesed lopsakad, he-hee, noorukesed, ekstsellents! Otsekui alabastrist kehaga. Mõned hoiavad pead kaenlas, kui tore! Ja üks neist naismärtreist kihistas naeru, kui mu abiline talle külge lõi, noh ja pillas pea alla, nii et teda tuli paradiisi lasta ilma peata. See on too peata pühak, kes purskkaevu juures puu otsas istub ja õhtul alati jalgu peseb. Siis tekkis suur kiusatus ja mu abiline tuli minema saata. Anti mulle teine. See teenis mind ihu ja hingega kakssada aastat, siis korraga tulid kaks kogukat inglit ja viisid mehe taevast minema puhastustulle. Selgus, et maa peal oli olnud kaks ühenimelist hinge: üks röövel, teine aus mees. Röövel oli sattunud taevasse, sellal kui aus mees hiljem tuli ja põrguga leppima pidi. Alles siis, kui teda paarsada aastat oli keevas virtsas hoitud, selgus, et ta on hoopis pühak. Virtsakuurist hoolimata lõhnas ta nii imetoredasti, et mõned kuradid muutsid meelt ja hakkasid jumalat uskuma. Nii et näete, ekstsellents, kui palju siin muret on. Ütlen teile, et jumal seda teab, mitu sajandit ma pole väravast jalga ära saanud. Minu üle maa peal juba naerdakse, et ma kusagil ei käi nagu Rooma paavst, aga nüüd, vabandage, ma igatahes lähen. Õiendan vaseliiniasja ära, et väravat määrida. Tean, ekstsellents, et teile võib täiesti kindel olla. Olge head, keerake värav ööseks kaks korda lukku ja ärge unustage riivi ette lükkamast, et kuradid sisse ei pääseks. Kord said nad niisuguse tembuga hakkama: muukisid taevavärava lahti ja tungisid osakonda, kus teatud hingesid vahi all hoiame. Nende hulgas oli üks kenakese näolapiga näitsik, kellele Pariisi peapiiskop ise oli puutumatusetõendi andnud. Küsimus oli väga keeruline ja kõrgem taevakohus uuris seda asja. Üks kuradeist puges taevasse, ronis üle kivimüüri sinnasamasse osakonda ja ... juhtus õnnetus: üheksa kuu pärast sündis väike kurat. Pattu teinud tüdrukule määrati 900 000 piina ja väikese kuradikese uputasin jumala auks suure pidulikkusega isiklikult ära. Nii et teie, ekstsellents, ärge hoolige pisaraist ega palvetest. Parem juba oodaku pühak mõned sajandid kui et patune taevariiki pääseb.»
«Mõistan,» ütles endine kohtuminister.
«Veel üks asi, ekstsellents. Kui lasete kellegi taevasse, ärge unustage teda läbi otsimast, et ta siia midagi kirikuvastast ega ässitavat kaasa ei tooks. Ütleme, mõtles kaevata, mida nüüd taeva kohta kirjutatakse, ja võttis mõned ajaleheväljalõiked kaasa. Tänapäeval ei või isegi pühakuid uskuda. Noh, jumal teiega! Olge siis siin, mina lähen vaseliini vaatama.»
Endine kohtuminister jäi üksinda taevaväravat valvama. Ta uuris binokliga tähelepanelikult ümbrust. Sügaval ta all ujusid maailmad. Kui Maa nähtavale tuli, oli Austria ministri poole pööratud tagumikuga. Ta suunas tusameeli pilgu mujale ja jäi hingede tulekut ootama. Viimaks kostiski julge koputus.
«Kes seal on?»
«Sotsiaaldemokraatide erakonna juht.»
Naeratus libises üle endise kohtuministri näo. «Mis seal ikka, astuge sisse. Egas te seda tõsiselt mõelnud, mida rääkisite.»
Hing astus sügava kummardusega sisse, silmitses püha Peetruse asendajat ja tundis ta jalamaid ära.
«Nagu me maa peal kokku hoidsime, nõnda toimime ka taevas,» tähendas endine minister. «Soovite tubakat? Te ju tõmbate piipu?»
Uustulnukas hakkas suitsetama ja jälgis teisi tulijaid. Lähenesid kaks hinge. Kohtuminister tahtis juba väravat avada, kuid ta vana tuttav peatas ta.
«Neid kahte ärge sisse laske!» hüüdis ta. «Nad kord hääletasid valitsuse vastu!»
Hetk hiljem lohistasid kuradid mõlemad neid käe alt kinni hoides põrgusse, kus nad keeva väävli katlasse heideti.
Sellest järeldub, et igavest õiglust on võimatu vältida. Kui teisitimõtlejad ei saa tasu juba sellessinases maailmas kätte, siis targa korralduse tõttu satuvad nad vääramatult ikkagi mitte taevasse, vaid keeva väävli katlasse.