Kui ma nõustusin rääkima Päikesest ulmekirjanduses, siis arvasin, et see võiks olla üsna lihtne ülesanne. Üllatuslikult võiks aga ettekande pealkirjastada ka „Päikeseta ulmekirjandus“ ja suurt vahet ei oleks. Ühelt poolt on muidugi kõigile selge, et Päike hoiab tervet tähesüsteemi käigus ja elu sellisena nagu meie seda tunneme, oleks ilma Päikeseta võimatu; kuid kirjutada juttu, mille keskseks motiiviks oleks Päikesega seonduv, pole ilmselt sugugi nii lihtne. Seal ta on, kauge, kättesaamatu ja tulikuum – mida temaga ilukirjanduses peale hakata…? Tavapäraselt jääbki ulmelises imedemaailmas Päike üsna realistlikuks – eemalseisvaks sooja- ja valguseallikaks nagu paljudes müütideski. Mööndavasti on Heliose kontakt inimkonnaga palju ebamäärasem kui näiteks Zeusi oma.
"The Encyclopedia of Science Fiction" ja teised väärikad väljaanded alustavad Päikese artiklit Athanasius Kircheri ja teiste varauusaegsete õpetlastega. Kuni 1890-ndateni, üksikutel juhtudel hiljemgi, ilmus teoseid, milles peategelased käisid Päikese pinnal jalutamas ja filosofeerisid koos Päikese elanikega; erilist mõtet neil siinkohal peatuda ei ole, sest Päike ei eristu muudest taevakehadest.
Järgnevalt loetlen Päikesega seonduvaid motiive ulmekirjanduses ja siis mõningaid ideid, mis pole minu teada käsitletud või on alakäsitletud. Loodan, et kuulajad mind vajadusel lahkesti täiendavad.
- Meist erinevad päeva ja öö vaheldumine ning aastaajad evolutsiooni- ja kultuurifaktoritena. Võimsa avapaugu andis Isaac Asimovi „Nightfall“ (1941, e.k. „Horisont“ 1998:7–8) ja eesti keeles ilmunud lugudest teavad kõik veel Ray Bradbury juttu „All Summer in a Day“ (1954, e.k. antoloogias „Lilled Algernonile“ 1976). Veenvalt kujutab väga pika aastaga maailma veel näiteks Ursula K. LeGuin romaanis „Planet of Exile“ (1966, e.k. „Pagenduse planeet“ 2002). Seal on aasta 65 Maa aasta pikkune ja talve saabumine paneb käima rahvasterände. Vendade Strugatskite „Grad obretšonnõi“ (1972–1989, e. k. „Hääbuv linn“ tervikuna 2012) sisse- ja väljalülituv maailmavalgus on mõjuv detail selle tinasõduritemaailma ebardlikkuse rõhutamiseks.
- Eelmisele lähedased on lood, milles mängitakse sellega, et loomulik valgus erineb millegi poolest meie päevavalgusest. Tihti jääb see lihtsalt mainimise tasemele, et maailma võõrikust rõhutada, kuid mõnikord on sel oluline koht teose sisemises loogikas. Siiski kasutatakse seda ideed pigem stiilivõttena, et rõhutada teose mentaalse atmosfääri mingeid tahke nagu ka raagus puu otsast lendu tõusvat hakiparve või muud sellist. Nii näiteks on Hiina poliitilises satiiris „Kassilinna saatus“ (1933, e.k. 1972) kogu aeg Jangtse oru maastikumaalidele sarnanev hämu, Andrus Kiviräha näidendis „Helesinine vagun“ (2002) sobitatakse võõra maailma eriline valgus suurepäraselt ülejäänud kultuurivihjete süsteemiga ning ühismaailma „Murasaki“ (1992) sarjas on punase kääbuse erilisel valgusel samuti olulisem koht kui lihtsalt võõrikul detailil. Sama ilukirjanduslikku võtet kasutab veel tuntud Austria piiripealse ulme romaan Alfred Kubini „Die andere Seite“ (1909, e.k. „Teine pool“, 2007), kus dekadentsi paradiisis valitseb samuti pidev pilvealune videvik.
- Sarnaselt valgusele ja soojusele mõjutab Maad ka Päikeselt maailmaruumi paiskuv materjal. Päikeseplekke on Maa tsivilisatsiooni pulsina kujutanud juba Clifford D. Simak („Sunspot Purge“, 1940) ning parateadustele pühendunud koduleheküljed on täis kõikvõimalikke teooriaid nende statistilisest seostest börsi, kuritegevuse vm.-ga. Seni ei ole veel kellelgi nende tsüklilist mõju inimtsivilisatsioonile ära tõestada õnnestunud ja on raske ette kujutada, mida ses vallas võiks uut öelda ulmekirjandus.
- Päikesest proovi võtmine (Ray Bradbury „Golden Apples of the Sun“, 1953) on veel enam poeetilise, mitte teadusliku kaaluga idee.
- Mõttele elust Päikesel üritab elu sisse puhuda Arthur C. Clarke oma jutus „Out of the Sun“ (1958), kus koos võimsa purskega lendab maailmaruumi külma pimedusse ka mingi ainurakse moodi olevus, kes viimasel eluhetkel loob vaatlusmeeskonnaga telepaatilise sideme ja need saavad aru, kui külm ja paha tal on. Võttes arvesse, et Päikese pinnatemperatuur on umbes 5500 kraadi Celsisuse järgi ning sügavamates kihtides läheb aine üleüldse olekutesse, mida tähtedest väljaspool ei kohta, on raske ette kujutada, kuidas saaks moodustuda eluslooduse jaoks piisavalt stabiilseid struktuure. Seetõttu pole just üllatav, et täheelustiku teemal eriti spekuleerima ei kiputa. Väljapaistvaks hilisemaks erandiks on David Brini romaan „Sundiver“ (1980).
- Päike ei ole igavene. Päikese kustumisest on omajagu kirjutatud; mulle isiklikult jättis kõige sügavama mulje William Hope Hodgsoni „The Night Land“ (1912) ning sellest inspireeritud John C. Wrighti „Awake in the Night“ (2003). Kurioosumina eesti ulmest võib mainida Andrus Triisbergi „Solsoteriat“ (1998), kus Päike hakkab lähitulevikus läbi põlema ja sellega seletatakse kliimasoojenemist.
- Lõpuks, on hämmastav, et kui paljusid tänapäevaseid tehnikasaavutusi mingil kujul ette nähti, siis päikeseenergia kasutamise peale Maa peal tulid väga vähesed. Võimalik, et Aleksander Kuprini ülinaiivne, põhimõtteliselt eetriteooria aegsel maailmapildil põhinev „Židkoje soltnse“ (e.k. „Vedel päike“ 1929) ongi esimene kord, kui see idee välja käiakse. „Science Fact and Science Fiction: An Encyclopedia“ mainib Murray Leinsteri, Nathan Schacheri ja Robert A. Heinleini jutte aastatest 1931-1940. Hilisemas, kosmose vallutamist kirjeldavas ulmes kohtab juba sageli skeemi, milles päikesenergiat kogutakse kosmoses ning suunatakse Maale.
- Lähedane, kuid täiesti pseudoteaduslik mõttearendus on fotosünteesivad loomad, sh. inimene. Näiteks sobib Jon Williamsi „The Green Leopard Plague“ (2002). Ilmselgelt jääb see niisama usutavaks mõttemänguks kui Päikese elanikega filosofeerimine – fotosünteesist lihtsalt ei saa vajalikul hulgal energiat. Kui hiir sööb ära viljapea, siis jookseb ta selle peal ringi pool tundi või tunni; taim aga kasvatab seda terve suve. Asja ei muuda eriti ka publiku hulgast tehtud õige märkus, et fotosünteesivõime tekkis süsihappegaasirikkamas atmosfääris kui praegune.
Lõpuks mõned mõtted, millest võiks kirjutada, kui soovi oleks päikeseulmesse jälg maha jätta. Allakirjutanu ei pretendeeri neist ühegi leiutamise aule ja osa on päris hästi tuntud, kuid siiski millegipärast ulmekirjanduses pigem alakasutatud. Kõik need on tuletatud ühel ja samal meetodil – meie Päikese kõige silmapaistvamad omadused on paradokisefekti loomiseks pööratud „pahupidi“.
- Päike on kaugel. Päikese füüsiline lähedus ruumianomaalia abil – nii-öelda „tunnel“ oleks põhimõtteliselt ammendamatu energiaallikas või ka tohutu jõuga relv, kui selle üks ots tähe sisemusse viia. Mõnevõrra lähedane oli Isaac Asimovi „The End of Eternity“ (1955, e.k. „Igaviku lõpp“, 1973), kus midagi sarnast tehakse ajarändu võimaldava väljaga.
- Päikesesüsteemi planeedid Maast seespool on eluks kõlbmatud. Eluvorm, mis Päikesele järjest lähemale kolib või siis laiemalt tähe eluks kõlbuliku tsooni muutumine selle elutsükli vältel. Midagi sarnast on Charles Strossi „Accelerando“ sarjast (eesti k. 2005), kus Päikese ümbruse hõivavad tehisintellektid, kuid lugu eluks kõlbuliku tsooni liikumisest ei olegi ma kohanud.
- Päike on lähikonnas kõige püsivam asi. Kunstlik täht või selle taassüütamine. Carl Sagani romaanis „Contact“ (1985, e.k. „Kontakt“, 2006) on see võõraste võimsuse sümbol, Francis Carsaci romaanis „Ceux de Nulle Part“ (1954, e.k. „Tulnukad eikusagilt“, 1994) inimsõduritele reserveeritud eriülesanne.
- Päike paistab kõigile ühtmoodi. Meie Päike on kõigi jaoks ühesugune; ulmejutus võiks aga tegelasi valikuliselt mõjutada. Sotsiaalse ulme stilis mõttearenduses võiks näiteks kaugel asuva tähe kiiri paraboolpeegliga koondada rikaste aedadesse.
- Päike on üks täht paljude seas. Tõeliselt heilotsentriline universum, milles Päike on ainuke täht ja valgustäpikesed, mida meie peame tähtedeks, on Päikesesüsteemi piiril tühjuses rippuvad taevakehad. Iseenesest on selliseid minevikukosmoloogiatest inspireeritud tekste omajagu (näiteks Sergei Sinjakini „Monahh na kraju Zemli“ (1999), e.k. antoloogia „Munk maailma äärel“ (2009) nimilugu), aga otseselt heliotsentrilise maailmapildi teemal pole ma kohanud.
Kõik lugejad on teretulnud ideede nimekirja artikli kommentaarides jätkama.