Esmakordselt ilmunud kogumikus "Õudne Eesti" (Tallinn: Varrak, 2005) pealkirjaga "Sissejuhatuse asemel". Artikkel taasavaldatakse veidi lühendatuna "Algernoni" seniste autorite samast žanrist kogumiku "Pikad varjud" ilmumise puhul Indrek Hargla loal.
Mida üldse õudusjutuks pidada?
Õudusjutt on hea vahend tugevate tunnete, psühholoogiliste hirmude ja alateadvuskartuste väljendamiseks, selle kaudu saab võimendada traagilise saatuse ja ettemääratuse motiivi kirjanduslikus omailmas, kus maailm ei pruugigi olla lõpuni mõistetav ja seletatav. Õudusjutt ei pea olema loogiline ega moraalne, tihti "töötab" õuduslugu tavaproosast erinevalt, näiteks hoopis poeesia emotsioonikas-loogikas.
Nii nagu ulme on tervikuna defineerimatu hulk, on seda ka üks selle alaharu, õuduskirjandus. On mingid parameetrid, mille järgi me saame liigitada kirjandusliku ühiku kas ulmeks või õuduseks, ent ülddefinitsiooni ei ole olemas. Iga uue tekstiga, mis osalt neile parameetritele vastab, osalt aga tekitab uusi, on ulmeks liigitatava kirjanduse hulk jälle muutunud, laienenud, suurenenud.
Et öelda, mis on õuduskirjandus, tuleb paika panna see, mis on üldse õudne. Ja see on inimeseti väga erinev. Seepärast on ka õuduskirjanduse retseptsioon kõige poleemilisem ja keerukam. Kirjandusliku õudusžanri algusaastail, ehk isegi läinud sajandi keskpaigani välja, oli küllaltki lihtne õudusjuttu ära määrata. Temaatika ja võttestik olid klassikalised ja mitte kuigi kirjud. Tänapäeva õuduskirjandus on juba võrratult mitmekesisem. Ent midagi on siiski samaks jäänud.
Laias laastus võib öelda, et on õudne millegi võimatu teostumine. Millegi, mis ei vasta meie maailmapildile, elutõdedele, arusaamadele elu üldistest toimeprintsiipidest. Ja mida meisterlikumalt see on kirja pandud, seda õudsem jutt on. Õudne on ettekujutuste, arusaamade ja illusioonide purunemine, et maailm polegi selline, milleks me teda pidasime, et siin valitsevad seadused ja jõud, mille mehaanikast inimesel pole täit aimu. Et see, mida me uskusime olevat võimatu, on tegelikult tõsi, ja meie arusaamad tõest, valest, võimalikust ja fantastilisest on sassis. Õudne võib olla teadmine, et on olemas ebasurnud, kes joovad inimeste verd, et surnu võib tulla tagasi ja mõjutada reaalselt elu, et mitusada aastat tagasi peale pandud "needus" tegelikult toimib. Uskliku jaoks võib olla näiteks väga õudne teadasaamine, et tema poolt usutud religuoon on tegelikult olemas, et jumal on tõeline. Ja samahästi ka see, kui ta saab kinnituse selle paikapidamatusest. Õudne on ka arusaamatus, seletamatus. Nüüdisaegne õuduskirjandus kasutab üha enam psühholoogiat ja psühhiaatriat, tungides inimteaduse salajaseimasse, kaardistamata sügavikku.
Ehkki nüüdisaegne õuduskirjandus on äärmiselt mitmepalgeline, vastab suur hulk õudusjutte jätkuvalt teatavatele müüditüüpidele. Teadlikuna sellest või mitte, aga paljud eesti autorid on neid lootüüpe kasutanud.
Eesti õuduskirjanduse arenguloost enne sõda
Meie Kreutzwald on tugevasti mõjutatud saksa klassikutest-romantikutest, eriti vendadest Grimmidest ja Johann Ludwig Tieckist. Just Kreutzwald oli see, kes põimis ühte germaani ja eesti õudusfolkloori, tekitades algupäraste joontega rahvusliku õuduskirjanduse. Mõned Kreutzwaldi loomingule omased jooned on jätkuvalt algupärases etnoõuduses tugevalt esindatud: rahvauskumused, kohamuistendid, etnograafilised detailid, ideoloogiline positsioon, antipaatia ristiusu vastu. Loomulikult pole aga eesti õuduskirjandus käsitletav ainult kui Kreutzwaldi edasiarendus, see põld on palju liigirikkam, uusi suundi on loonud mitmed teisedki autorid. "Siuru" fantasiline sümbolism pole Kreutzwaldiga ehk kuigivõrd seoses, nagu on meil ka raske otseseid paralleele vedada Lauluisa ja Juhan Jaigi, Herta Laipaiga ja Leo Sinilaiu vahel. Kreutzwald kirjutas peamiselt muinasjutte, Jaik omapärast folkloorulmet, Laipaik psühholooogilisi novelle ja Sinilaid õuduspulp-i. Ent Kreutzwald oli esimene. Teadlikku ja žanripärast õudust on Eestis siiski vähe kirjutatud, tihti on meie kirjanikud sellele paljulubavale rajale kas kogemata eksinud või jõudnud loomingulistes otsingutes ega pole sinna pidama jäänud. Eestis pole viljeletud sihipärast tondijuttu, nagu näiteks Inglismaal. Siiski on just teatav rahvapärimustele või legendidele tuginevate jubedate juttude traditsioon Eestis olemas. Ja enamik neist on koondatud ka siia antoloogiasse. 1990. aastate lõpust on lisandunud pidevalt autoreid, kes metoodiliselt otsivad inspiratsiooni rahvaluulest, töötlevad seda ja üritavad luua kirjanduslikku silda oleviku ja mineviku vahel.
Pärast Kreutzwaldi võib järgmiseks teetähiseks omamaise fantastilise kirjanduse arenguloos pidada "Noor-Eesti" ja "Siuru" rühmitusi, eelkõige Tuglase, Gailiti ja Tassa kirjatöid, ehkki enne nende juurde asumist ei saa mööda minna August Kitzbergist.
Libahundi müüt on meile jõudnud tõenäoliselt germaani laenuna, ehkki päris kindel selles ei saa olla. Libatemaatika on levinud kõikjal üle maailma, Hiinast Põhja-Ameerikani. Algupäraste eesti motiivide ja laenude põimumine jäägu teadlaste uurida. Igatahes kui Jakob Hurda eestvedamisel hakati rahvapärimusi koguma, siis kõneles rahvasuu päris palju ka soenditest ja libadest. Kogumistöös osales aktiivselt ka noor kirjamees August Kitzberg ning rahvaluulelisele ainestikule tuginedes kirjutas ta jutustuse "Libahunt", mis algselt ilmus läbi viie numbri ajalehes "Olevik" 1891-1892. Jutustuse kandev osa põhineb Viljandimaalt kogutud kaheksal libahundimuistendil, mille kogusid kas Kitzberg ise või tema vend Jaan ning lähetasid 1889. aastal Hurdale. Jutustuse tarbeks on Kitzberg pärimuste alusel välja arendanud kolm juttu, mida ühendab minategelase raamjutustus, kes kogub Hurdale rahvaluulet ja meelitab oma isalt neid libahundilugusid välja. "Libahunti" on põhjalikult analüüsinud Villem Alttoa: "Need on seostatud konkreetsete nimedega, kusjuures kaks viimast lugu on juhtunud otse jutustaja perekonnas, millega on tekitatud põnevusmoment, sest vana isa poolt väidetakse jutustatud tõeliseks sündmuseks. Kompositsiooniliselt on kirjanik kasutanud põnevuse tugevdamiseks gradatsiooni. Esimene lugu jutustatakse selle tegelaselt Juut-Juhanilt kuuldud jutuna, teise, naise moondamisel libahundiks, on isale jutustanud vanaisa kui nende perekonnas mitme põlve eest toimunud sündmuse, kolmandas, tüdruku libahundiks käimise loos, on isa ise olnud kaastegelane, millega selle usutavus on vähemalt jutustaja poolt väljaspool kahtlust."
Jutustus "Libahunt" ei saanud kuigi tuntuks. 1889. aastal üritas Kitzberg seda dramatiseerida, ent loobus peagi sobiva teatri puudumise tõttu. Kümme aastat hiljem võttis ta töö siiski uuesti käsile ning valminud näidendit võib pidada jätkuvalt eesti näitekirjanduse üheks tippsaavutuseks. Tragöödia esietendus "Estonias" 1911 ja ilmus raamatuna 1912 Tartus; selle süžee on jutustuse omast erinev, lähtudes ühest konkreetsest libahundimuistendist. Rahvaluulelistele õudusmotiividele tuginedes arendab Kitzberg siin oma peamiseks sõnumiks külavastuolude kujutamise, erinevate ellusuhtumiste kokkupõrke, vastuhaku orjameelsusele ja vabadusiha ülistamise. Erinevalt jutustusest on näidend rohkem realistlikum ning üleloomulik komponent esitatud pigem sümbolistlikuna. Õuduse ja üleloomulikkuse sugemeid leiame ka Kitzbergi teisest tuntud näidendist "Neetud talu".
Eesti folkloorse õuduskirjanduse arenguloos on "Libahunt" erilise tähtsusega, Kitzbergi (ja teiste) kogutud ainematerjal annab ka tunnistust, kuivõrd levinud olid õuduslood rahvasuus. Ka meie antoloogia alapealkirjaks võiks olla "Libahunt". Soendimotiivi on kasutanud veel mitmed meie kirjanikud: teiste seas näiteks August Gailit, Andres Ehin, Herta Laipaik, Fr. R. Kreutzwald, Raivo Seppo, Karen Orlau, Matt Barker, Veiko Belials, Juhan Jaik... Tõepoolest, idee end hundiks pööravast inimesest võimaldab kirjanikul arendada mitmeid igiteemasid: inimeses peituv ja vallanduv kiskja ja koletis, ühtekuuluvus loodusega, tung iseolemise järele, hundina tormlemises kogetav vabadusjoovastus, protest ja vastandumine sotsiaalsetele oludele, kahepalgelisus. Libahundilugudest on eesti kirjandusklassikas veel August Gailiti samanimeline jutustus aastast 1926.
Mõjutusi ja põhjuseid õuduselementide kasutamisel "Noor-Eesti" ja "Siuru" rühmituste liikmete loomingus võib leida mitmeid: sajandialguse uusromantismi laine Euroopas, sõjaõudustest sündinud apokalüptilised heiastused, teiste kirjanike (Poe, Brjussov, eriti Przybyszewski, Baudelaire, Hearn, Maeterlinck jmt.) ning rahvaste folkloori mõjud, uute väljendusvahendite ja vormitunnetusnõuete otsimine groteskis ning impressionismis, ekspressionistlikud protestimeeleolud. Arvo Mägi on "Siuru" kohta kirjutanud: "Aastatel 1917-1920 ilmunud teosed on oma mentaliteedilt uusromantiliselt ebareaalsed või protestivad. Stiil nihkub üha enam varjundirikkalt impressionismilt kireva, järskudele kontrastidele ehitatud ekspressiivsuse suunas. Tegemist on raamatutega, nagu Tuglase novellikogud "Saatus" ja "Raskuse vaim", Tassa legendikogud "Nõiasõrmus" ja "Hõbelinik" [...] Gailiti "Saatana karussell" (1917), "Muinasmaa" (1918), "August Gailiti surm" (1919) ja "Rändavad rüütlid" (1919), hilise järglasena romaan "Purpurne surm" (1924)". Mägi leiab, et saatuse esinemismoodustena kasutatakse sõda, taude, salapäraseid haigusi, looduskatastroofe. Saatan ja mitmesugused muud rahvafantaasia või autori enda loodud müütilised kujud aitavad sündmustikule anda "saatus-traagilist" hõngu.
Ehkki tänapäeval tunneme Gailitit eelkõige suvitusromaanide ("Ekke Moor", "Nipernaadi") autorina, on ta oma kirjandustee alguses kirjutanud palju fantastilist õudussümbolismi. Rohkemate või vähemate õudussugemetega tekste leidub nii Gailitil ja ka Tuglasel mitmeid ning nende mõju ulatub tänasessegi päeva, eriti just sotsiaalset alatooni silmas pidades. Just nemad leidsid grotesksuses ja sümbolismis õuduseni ulatuvad võimalused oma muljete ja maailmanägemise lugejateni toomisel.
Õuduskirjanduse olemasolu teadvustamiseks ja propageerimiseks Eestis on palju ära teinud ka Johannes Aavik. Radikaalse keeleuuendaja ja terava arvustajana tuntud Aavik, keda Raul Sulbi on nimetanud tõenäoliselt esimeseks eesti ulmefänniks, koostas, tõlkis ja andis 1914-1928 välja antoloogiasarja "Hirmu ja õuduse jutud". "Hirmu ja õuduse" mõiste oli Aaviku jaoks väga lai: selle alla paigutas ta ka näiteks valitud peatükke Dostojevski romaanist "Kuritöö ja karistus", ent avaldas ka selliseid õuduskirjanduse klassikuid nagu Ewers, Maupassant ning eriti Poe. Forsseeritud keeleuuendustele vaatamata oli sari populaarne.
Mainigem ka Oskar Lutsu, kelle loomingus on eriline koht ühevaatuselistel fantastilis-müütilistel lühinäidenditel "Ülemiste vanake", "Siniallik", "Viimne pidu" (kõik 1916) ja "Sootuluke" (1919). Felix Oinas on "Ülemiste vanakest" ja "Sootulukest" analüüsides kirjutanud: "Mõlemas näidendis valitseb fataalsuse, saatuslikkuse tunne. Seda tunnet sisendavad vaimud - vetevaim ja soovaim. Nad mõlemad esinevad vanakestena, esimene pika habeme ja vesihallide silmadega, teine mustade aukudega silmade asemel, sest ta on pime. Salapäraselt ilmuvad nad udust, et ennustada hukatust [...] Ikka ja jälle korratakse, et vaimud on vägevamad kui surelikud."
"Sootulukese" kirjutas Luts oma (samuti osalt õuduskirjanduseks liigituva) suvitusnovelli "Soo" (1914) ainetel. "Sinialliku" eeskujuks on ilmselt muistend rändavatest järvedest, "Viimne pidu" on viirastuslikult sünge õudussümbolism joomatõvest.
Eesti õuduskirjanduse arenguloos tuleb järgmisena peatuda Anton (Hansen) Tammsaare loomingul, eeskätt tema kogumikul "Pöialpoiss" (1922). See novellikogu annab tunnistust Tammsaare kui psühholoogilise realisti otsingute mitmekesisusest ning nende hargnemisest eri suundadesse. Heino Puhvel on "Pöialpoisist" kirjutanud: "Varasema novellistikaga võrreldes sisaldas "Pöialpoiss" uudseid elemente nii ainestikus kui ka käsitluslaadis. Selle kogu novelle ühendab eelkõige peategelaste kriisiseisund, mis avaldub nende psüühika erilises pinges või häireolukorras. Paiguti ulatub tegelaste psüühiline tasakaalutus niikaugele, et normaalse inimese loogikaga pole tegelaste käitumisajendeid võimalik mõista. "Pöialpoiss" tõi kujutamislaadi uuendusena fantastilised motiivid A. (H.) Tammsaare elukujutusse. Fantastika ja reaalne olustik ei sula Pöialpoisis veel harmooniliseks tervikuks, nagu nähtub kogu niminovellist, kuid uue tunnusjoonena Tammsaare proosas on fantastiline liin siin selgesti märgatav. Novellide dramatism ja põnevus toetuvad kahele allikale: tegelaste hingekriisile ja fantastiliste motiividega saavutatud pingele. Hingekriiside kujutamisel on Tammsaare rohkem oma kujutamiselemendis kui fantastilise lini arendamisel. Kõige kaugemale on fantastiliste motiividega mindud ehk niminovellis. "Pöialpoisi" geneesi loomingupsühholoogilisi tagamaid aitab mõista A. (H.) Tammsaare tõdemus, et nii inimpsüühikas kui ka maailmas leidub palju salapärast ja seni tundmatut."
Novellikogu üle tekkis kriitikas poleemika. Tuglas, Hubel (Mait Metsanurk) ja Hugo Raudsepp kritiseerisid teravalt Tammsaare teost ebaühtluse ja vähese kunstiväärtuse pärast; kirjanikku kaitses tema kirjastaja Bernhard Linde, kes väitis, et nii "Pöialpoiss" kui "Kõrboja peremees" ja "Juudit" pole kriitikute poolt mõistmist ja õiglast hindamist leidnud. Tänaseks võime tõdeda, et "Pöialpoiss" on tõepoolest ja õigustatult jäänud Tammsaare kõrgperioodi teoste varju.
Läinud sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel olid Euroopas moes mitmesugused okultsed manamisharrastused. Ka Eestis ilmus palju selleteemalisi ajakirju, mis aeg-ajalt trükkisid ära mõne õudusjutuks pretendeeriva tõlkeloo või linnalegendi ümberjutustuse. Nende kirjanduslik väärtus oli nullilähedane ja siinkohal neil pikemalt ei peatuta.
Nõukogude aeg
Järgmised kümnendid tõid meile tugeva realismivoo: võõrideoloogia sundis peale sotsialistlikuks realismiks nimetatava suuna. Mõisted nagu "kosmopoliit", "kodanlik formalist", "estetist" ja "dekadent" hakkasid tähistama kirjanikke, kelle ideoloogilistes vaadetes hakati kahtlema ning loomulikult polnud aeg küps sellise riskantse stiili kui õudusjutu viljelemiseks. Nõue kirjutada vormilt rahvuslikku ja sisulit sotsialistlikku tingis uut korda ülistava kirjanduse pealetungi ning tundlikumaid teemasid tuli vältida või käsitleda vihjamisi ja näiliselt neutraalselt (näiteks Egon Ranneti "Kadunud poeg"). Positiivse poole pealt võib jällegi aga väita, et see oli aeg, mil Smuul ja Hint kirjutasid oma rahvuslik-realistlikud suurteosed.
Poliitiliste olude muutumine kuuekümnendatel tõi kaasa terve plejaadi uusi kirjanikke, kelle loomingusse hakkas siginema juba rohkesti postmodernismi ja groteski. Sümbolismi ja üleloomulikkusele vihjavaid elemente ei põlanud oma loomingus Teet Kallas, Arvo Valton, Enn Vetemaa jmt. Kuuekümnendatel sai hoogu ka omamaine ulmekirjandus; pealiselt viljeleti küll noorsoo-, teadustehnilist või ettevaatlikku sotsiaalset ulmet (Boris Kabur, Vladimir Beekman, Paul Viiding, Rein Sepp, Henn-Kaarel Hellat). Sügava nõukogudeaja perioodist oleme antoloogiasse valinud Andres Ehini novelli "Vainuköie klubi" (1980), mis oma sürrealismile ja ulaklikkusele vaatamata üsna ehedalt traditsioonilise (etno)õudusjutu kaanonitele vastab. Vähem või rohkem õudusainelisi või jubedust tekitavaid seoseid võime leida Jaak Sarapuu novellist "Nõiaallikas" (1978), Vladimir Beekmani novellist "Bambus" (1972), Teet Kallase kogumikest "Verine padi" (1971) ja "Viimane mõrv" (1975), Arvo Valtoni mitmest novellist ("Kolmas põld leppadesse" või "Rännak giidi saatel")...
Kuuekümnendatel hakkasid eesti kirjanduses puhuma uued tuuled. Et avaldatu hulka sattus ka mõni õuduslugu, pole siiski reegel, vaid pigem juhuslik erand. Luule Epner on neid uusi tuuli analüüsides "Eesti kirjandusloos" (2001) kirjutanud: "Kõige põhimõttelisem muutus puudutab teksti ja tegelikkuse suhet. Kirjandust lakatakse käsitamast tegelikkuse peeglina, seeasemel luuakse suveräänseid omailmu. Kunstlik aeg oli jutustustehnika komplitseerudes juba omandanud küllalt suure iseseisvuse, nüüd emantsipeerub ja metamorfiseerub ka ruum. Kui varem küll eksperimenteeriti narratiivsete strageegiatega, kuid tekstimaailm oli sisustatud argitegelikkuse eeskujul, siis nüüd ilmuvad kirjandusse "võõrad maailmad", mida ei saa seletada lihtloogika abil. Uut kirjandusmõistmist väljendab programmilise selgusega Jaan Kaplinski: "Võiks olla õigem ühendada kirjandus unenägude ja visioonidega ühte kategooriasse," arvab ta ning lisab, et kirjanik loob pilte mingitest võimalikest maailmadest. Küllap polegi nii ootamatu, et kriitika vaatleb mõnikord modernistlikke teoseid fantastilise kirjanduse kontekstis."
Mõnes mõttes valitses analoogiline olukord ka "Siuru" aegadel, mil uute väljendusvahendite otsingud groteskis ja fantastilises sümbolismis ning soov vastanduda (küla)realismile sünnitasid muu hulgas ka mõne õudusjutu. Kuuekümnendate noor põlvkond, kes hoomas nii kodu- kui ka välismaal toimuvaid muutusi, ühendas oma loomingus mõjutusi lääne biitnikelt, eemaldumist n.-ö. klassikalisest nõukogude eesti proosast ja realismi hülgamist. Ometi on meisterlikult väljapeetud hirmu- ja paineõhkkond nii Teet Kallase "Verises padjas" ja Mati Undi "Mustas mootorratturis" kui ka "Mõrvas hotellis" siiski kantud muudest ambitsioonidest kui soovist žanriõudust viljeleda.
Oma osa selles, et nõukogude aeg üsna kirjanduslikus mõttes õudusvaeseks kujunes, on kindlasti ka välismõjutuste puudumisel. Nõukogude Liidus ulmet siiski viljeleti, ka Eestis üritati seda teha ja kui üha rohkem tõlgiti ka maailmaulme tippe, siis õuduskirjandusega olid lood kehvemad. Õudust praktiliselt ei tõlgitud, seda peeti alaväärtuslikuks ja ideoloogiliselt võõraks žanriks.
Filmimaailm ja selle mõjud
Erinevalt science fiction'ist, mis on arenenud ikkagi kirjandusena ja millest filmimaailm on kaugel järele lohisenud, on õudusžanr rohkem kinoga seoses olnud. Ega polegi näiteks lihtneöelda, kas Dracula on kirjanduse või filmifenomen... Ehkki õudusjutt on sama vana kui kirjandus ise, on selle areng 20. sajandil tugevalt seotud filmimaailmaga. Mõlemad fenomenid on teineteiselt õppinud ja teineteist täiendanud. Oluline murrang mõlema arenguloos toimus umbes seitsmekümnendate algul ja keskpaigas, mil üksteise järel ilmusid ekraanile kristlik-satanistlikud Ira Levini "Rosemary's Baby" (lavastaja Roman Polanski, 1968), William Peter Blatty "The Excorcist" (lavastaja William Friedkin, 1973), David Seltzeri "The Omen" (lavastaja Richard Donner, 1976), aga ka loomulikult Stephen Kingi läbimurderomaan-film "Carrie" (lavastaja Brian de Palma, 1976). Osalt nende romaanide, eriti aga Stephen Kingi fenomeni teeneks oligi romaani viimine õuduskirjanduse peamiseks vormiks; enne oli valdavalt domineerinud jutustus. King tabas juba oma esimeste romaanidega ära millegi väga olulise: nimelt võis keskmine ameeriklane tema romaanides ära tunda omaenese kodulinna, naabri, sugulase; King tekitas verdtarretavaid jubedusi otse kõige argisema ja olmelisema miljöö keskele, tema meetodit võiks nimetada ka õudusrealismiks.
Murrangulised seitsmekümnendad tegid õudusfilmist ja õuduskirjandusest tunduvalt laiemale auditooriumile orienteeritud, sotsiaalset sõnumit taotleva meediumi, mille poole lavastajad ja kirjanikud pöördusid uute kunstiliste väljendusvahenditega katsetamiseks. Kuuekümnendate teine pool oli selles mõttes teatavaks pöördepunktiks, mil n.-ö. klassikalis-akadeemiliste vampiiri- ja tondifilmide kõrvale tekkisid esimesed "noored vihased mehed". Ühtmoodi klassikaks loeme aga tänapäeval nii Robert Wise'i 1963. aastal linastunud, Shirley Jacksoni romaanil põhinevat vana kooli filmi "The Haunting" kui ka Roman Polanski 1965. aasta revolutsioonilist "Repulsionit". Seitsmekümnendatel sulandusid mõnes mõttes vana kooli õudusfilm ja julge ning räige uue stiili oma; midagi samalaadset toimus ka kirjanduses. Õudusžanr kasvas rafineeritust, osavalt konstrueeritust, kaminaõhtuid pinevaks kruttivast kunstilisest ghost story'st kaasaegse kirjanduse moevooludega sammukäivaks uue aja looks.
Veelgi suurema hoo sai õudusfilmindus sisse seitsmekümnendate lõpust, paraku üsna tobedate slasher-movie'dega, ent järgmisel kümnendil muutus olukord nii kinolinal kui ka kirjanduses õnneks palju mitmekesisemaks. Eestisse need mõjutused muidugi esialgu ei jõudnud, enne kui kaheksakümnendate keskel hakkasid levima videomakid ja ka õudusfilmid. Umbes sellest ajast on täheldatav ka suurenev huvi õuduse vastu Eestis ja seda nii õuduse kui teravaid elamusi pakkuva ajaviite kui ka rafineeritud stiilivõtteid järgiva kauni kunsti vastu.
Eesti õuduskirjandus 1980-ndatest alates
Tasub tähele panna, et kui Anglo-Ameerika maades olid õudustemaatika peamised allikad teoloogiline, kristlik-satanistlik müüditüüp, osal aga töödeldud fantaasiad vampiiridest, zombidest, libahuntidest, siis meie napis õuduskirjanduses on domineerinud siiski rahvaluuleline ainestik. Selle suuna väljapaistvaim esindaja on olnud Herta Laipaik, kes viis täiuslikkuseni - niivõrd kui me saame seda sõna kirjanduses kasutada - eesti mütoloogia ja folkloori jubeduste põimimise psühholoogilise novelli kaanonitega. Laipaiga kogumikke "Maarjakask" (1983) ja "Hauakaevaja lood" (1991), aga ka nooremale lugejale mõeldud "Kurjasadu" (1987) ning "Pipratoosi tondid" (1990) võib lugeda uuema aja žanriõuduse alsepanijaiks. Nendes kunstmuistendites kasutab Laipaik Helme kihelkonna pärimusi, ent läbivaks tunnetusmotiiviks on inimese, eriti naise, moraalne ja füüsiline hukk kire läbi.
Muidugi pole ka Eestis õudus(temaatiline) kirjandus piirdunud ainult novelliga. On avaldatud ka romaane, millest olulisemana võib mainida Mati Undi kirjandusloolist õudusfantaasiat "Doonori meelespea" (1990), mis näiteks Soomes, erinevalt Eestist, üheselt ulmekirjanduse alla kuuluvaks loetakse. Teet Kallase "Käsi. Väike õudusromaan" (1997) tunnistab kirjaniku õudushuvi ja on selgete Stephen Kingi mõjutustega. Üheks žanriteadlikumaks eesti õudusromaaniks võib aga kindlasti pidada Rein Põdra "Külmnäppu" (1993).
1991. aastal hakkab Mario Kivistik välja andma ajakirja "Mardus", mis on mõnes mõttes jäänudki kodumaise õuduse avaldamise lipulaevaks, olles tänapäevaks arenenud soliidsemasse ja kvaliteetsemasse antoloogiavormi (kahjuks ilmus viimane "Marduse" antoloogia 2004. aastal - toim.). "Marduses" ilmub palju õudusklassikat, selles hakkas oma ulmejutte avaldama terve plejaad uusi kodumaiseid autoreid - Veiko Belials, Marek Simpson, Lew R. Berg, Raivo Seppo, Veikko Vangonen. 1990-ndate aastate lõpust lisandub neile veelgi uusi nimesid, kellest üks olulisemaid õuduse viljelejaid on Karen Orlau. Kuid just Veikko Vangoneni tuleb nendest uutest nimedest mainida eestipärasel mütoloogiakangal põhineva õudusloo pioneerina, nimetamisväärsemad on siin "Ülestõusjad" (1994) ja "Märkmed viirastuse reisikirjast" (1996). Lisaks "Mardusele" on tõlkeõudust ilmunud ka eraldi raamatutena, ehkki laias maailmas õuduskirjanduse vallas toimuv on eesti lugejale siiski veel tundmatu. Osaliselt annavad uuematest suundmustest angloameerika õudusfantaasiates aimu Raul Sulbi koostatud antoloogiad "Sünged varjud" ja "Sünged varjud 2" (Fantaasia 2001 ja 2004).
Ehk on läinud sajandivahetuse paiku aset leidnud etnoõuduse renessanss kuidagi ka vastureaktsioon muus eesti noorkirjanduses maad võtnud sotsiaalsele narko-alko hard-core'ile. Eesti muistendite ja rahvaluule salapärane maailm vastandub üsna teravalt pretensioonikale ja literatuuritsevale kriitilisele linnarealismile. Samuti ka kriitikute lemmikuks olevale ebamäärasust ja unenäolisust ülistavale maagilisele realismile, mis on eriti 21. sajandi algupoole eesti kirjanduselus vohama hakanud.
