[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"148","field_deltas":{},"link_text":"genis.jpg","attributes":{"height":"480","width":"314","style":"width: 157px; height: 240px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Alexander Genise essee ilmus eesti keeles esimest korda kogumikus "Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra" (""Loomingu" Raamatukogu" 2-5/2016) ja taasavaldatakse siin autori, tõlkija ja LR loal. Vene keelest tõlkinud Toomas Kall.
Antiutoopia võib kirjutada igaüks. Sisuliselt on elu ise üks antiutoopia. See algab armastusega ja lõpeb surmaga. Seepärast jättis kõige radikaalsem utoopia lõpu täielikult ja alatiseks ära. Minu pioneeripõlves me selle peale loomulikult ei mõelnud, rahuldades tungi teispoolsuse järele teadusliku fantastikaga. (Teistest totramad olid kodumaine „Professor Dowelli pea” ja Ameerika „Ralph 124C41+”. / TK: Aleksandr Beljajevi romaan 1925. aastast ja Hugo Gernsbacki science-fiction järjejutt aastast 1911 (raamatuna 1925).) Lapsepõlves tekitatud kahju osutus korvamatuks: ma armastan fantastikat tänapäevani ning samastan seda salamisi kommunismiga. Kuigi esimeses ei olnud „teaduslikku” rohkem kui teises, on tal sellele nimetusele õigus, kuna mõlema kangelaseks oli teadlane.
Tol ajal ei olnud oopiumiks rahvale mitte usk, vaid teadus. Inimkätega tehtud metafüüsikana lõi teadus, nagu Jumal, tulevikku, ja meie elasime temalt võlgu võttes nagu „Kirsiaia” Petja Trofimov, ainult kehvemini. Olevik tundus siiski talutav, kuna eilne päev oli kahtlemata kehvem kui homne, mida teadus oma hämaraid teid mööda meile lähemale tõi. Neid teid lubas valgustada fantastika, mille eest me hakkasimegi teda armastama ilma aru pidamata, lapsikult, sest tuleviku ees on ju kõik lapsed. Kuid sealtpeale, kui mina sain vanemaks, fantastika aga suri välja, sai tema sisemine ülesehitus mulle selgemaks.
Keskne konflikt on ebavõrdsete kontakt. Faabula määrab küsimus, kes on progressi teel kaugemale jõudnud. Vastus sellele kujundab süžee, mis matkib meie geograafia peamist müsteeriumi – Uue Maailma avastamist. Kui tulnukad on meist kõrgemad, siis mängime indiaanlaste rolli meie. Kui madalamad, siis on selles rollis nemad. Kondikavani lahti riietatuna meenutab fantastika vesternit prillipapadele, kelleks meid kõiki teeb kolmemõõtmeline ja teisejärguline „Avatar”.
Mõnda aega, kuni teaduslikust fantastikast ei olnud veel saanud keskpärast muinasjuttu, kasvasid isegi sellel viletsal pinnasel imelised lilled. Bradburyl lõppes Kontakt lüürilise tragöödiaga, Lemil alaväärtusliku jumala teoloogiaga, Strugatskitel elava utoopiaga.
Kõike head õpetasid mulle NSV Liidus vennad Strugatskid. Ma olen neid lugenud, niikaua kui ma ennast mäletan, ja olen neid alati armastanud, kuigi eri asjade pärast. Lapsena meeldisid nad mulle, sest nad lubasid helget tulevikku. Kui ma suureks sain, siis lakkasime koos autoritega sellesse uskumast. Praegu armastan ma neid selle eest, et see helge tulevik siiski oli, ainult et nüüd on selle nimi helge minevik, ja ma usun sellesse, ehkki juba läbi raskuste, koos sammaldunud pensionäridega, keda veel lastakse oktoobridemonstratsioonile.
*
Strugatskid alustasid sealt, kus kõik oli vaieldamatu, arusaadav ja tuttav. Nende ebajumal oli Wells, õpetaja aga Jules Verne, kes esimesena avastas žanri lollikindla valemi: tehnika ja huumor. Teine laskis seedida esimest, eriti siis, kui kapten Nemo vastas neljakümne lehekülje jooksul küsimusele, kui sügav on maailmaookean. Strugatskid vabastasid fantastika liigsest kaldumisest tehnoloogiasse ning lõid maailma, kus nemad – ja meie – tahtsime elada. Fantaseerides varuga, ei viinud nad seda maailma mitte XXI, vaid XXII sajandisse, mida nad pidasid ajaloo kõrgpunktiks ning nimetasid inimkonna Keskpäevaks.
Keskpäeva inimesed meenutasid tudengikampa. Nad olid targad, terved ja rõõmsad ning tegelesid keeruliste, raskesti mõistetavate ja huvitavate asjadega. Siin valitses rahvaste sõprus nagu Rahva majanduse Saavutuste Näitusel, ja igaühele leidus koht kõrge päikese all. Siin jäi ruumi kangelasteole, õnnetule armastusele ja vaid tühistele tobedustele. Lühidalt öeldes meenutas „Keskpäev” suureks kasvanud lugejatele mõeldud „Totut”, mis ei pannud tegelasi sugugi kohmetuma. Tuleviku vagabundidena rändasid nad ringi mööda Maad ja selle kaugemat ümbrust, otsides riski, avastusi ja rüütliseiklusi, peaasjalikult aga huvitavat tööd.
Varases jutustuses „Põgenemiskatse” on Strugatskitel säärane dialoog:
„Aga ega siis kogu aeg töötada ei saa…”
„Ei saa,” ütles Vadim kahetsevalt. „Mina küll ei saa. Lõpuks satud ummikusse ja tahad meelt lahutada.”
Veidi hiljem esitasid Strugatskid selle mõtte lapidaarse aforismina, millest sai nende kõige populaarsema jutustuse „Esmaspäev algab laupäeval” pealkiri. Sisuliselt oli see nõukogude „Harry Potter”. Selles raamatus vennad mitte ainult ei ratsionaliseerinud, vaid ka bürokratiseerisid maagia ning muutsid selle omaseks, kättesaadavaks ja kadestusväärseks. Kõik Strugatskite lugejad oleksid tahtnud töötada NIITšAVO-s (TK: Научно-исследовательский институт чародейства и волшебства (НИИЧАВО) – Nõidumise ja Võlumise Teadusliku Uurimise Instituut), nii nagu kõik Rowlingi austajad igatsevad õppida Sigatüükas.
Olles hõivanud meie lapsepõlve, mõjutasid Strugatskid nõukogude inimest mitte ainult rohkem kui Marx ja Engels, vaid ka rohkem kui Solženitsõn ja Brodsky. Tegelikult just need vennad
(aga mitte Brežnev) lõid nõukogude inimese sel kujul, nagu ta riikide ja ajastute vahetuse üle elas. Kõik, keda ma tänapäeval armastan ja loen, on välja kasvanud Strugatskitest – nii Pelevin kui ka Sorokin, ja isegi Tolstaja. Strugatskitest lähtuva impulsi võimsust pole võimalik üle hinnata, sest nemad üksi, kui vendade kohta saab nii öelda, õigustasid meid mürgitanud režiimi põhjapanevat müüti.
Strugatskid andsid marksistlikule utoopiale tagasi selle mõtte. Nii nagu läbipõleva lambipirni viimane sähvatus, tegi nende fantastika teoks pooleldi ununud teesi õnnelikust tööst. Kuni teised kuuekümnendlased vaatasid tagasi – „tolmustes kiivrites komissare” (Okudžava), kõrvale – „mitte kivides, vaid inimestes tuleb ehitada kommunismi” (Solženitsõn), või alla – „koristage Lenin raha pealt” (Voznessenski), tabasid Strugatskid asja tuuma ning nägid juuri, kuigi need kasvasid välja tulevikust. Nende usu sümbol oli töö – ennastsalgav ja omakasupüüdmatu laupäevak, mis muutis argipäeva paradiisiks, väikekodanlase kommunaariks ning poolelaja pooljumalaks.
Niisugune töö muutis maailma nagu möödaminnes, üksiti, kuna selle töö tegelikuks objektiks ei olnud mitte mateeria, vaid teadvus. Kujunedes ümber kommunismi taevalikus kirkuses, evolutsioneerus Strugatskite kangelane raamatust raamatusse, omandades üleloomulikke võimeid ning kaotades inimlikke jooni. Nii kestis seni, kuni ta end Homo sapiens’ist lõplikult lahti ei olnud rebinud, et saada „Ljudeniks” – uueks, juba ka autoreid hirmutavaks olendiks, kellel ei olnud enam midagi ühist mitte ainult meiega, vaid ka helge tuleviku elanikega.
Iga utoopia, kui seda liiga hoolega silmitseda, muutub iseenda vastandiks. Kuid teel ühest äärmusest teise pöördusid Strugatskid kõrvale, et luua Kontakti oma versioon, mis on sügavuse ja tragismi poolest ületamatu. Nende „Tigu nõlvakul” (võrdselt Lemi „Solarisega”) tõstis tippu žanri, mis oli teistest kiiremini nõdrameelsusesse langemas.
*
„Teo” geniaalsus on selle ebasümmeetrias. Peatükke vaheldades viivad autorid meid Jaama ja Metsa – ja tagasi. Kuid üks osa erineb teisest niisama rabavalt, nagu neis kirjeldatud tegelikkus. Paralleelsed ei ole siin mitte süžeeliinid, vaid tegelased: üks, Perets, kipub Metsa, teine, Candide, sealt välja. Halb on nii siin kui ka seal, aga erineval moel.
Kaks maailma ei sobi omavahel kokku. Seda, mis on Jaamas, on meil kergem ära tunda, kuna seda valitseb endassesulgunud bürokraatliku utoopia absurd. Oma võimsusest pimestatuna kasvab see utoopia endale hukatuseks, kuna kasutab vigast arvutust. Jaama sümboliks on rikkis taskuarvuti, mida keegi ei kavatsegi parandada.
„Kaksteist kümnega,” ütles Kim. „Korrutada.”
„Üks null null seitse,” luges Perets masinlikult, siis aga jahmus ja ütles: „Kuule, ta ju valetab. Peab olema sada kakskümmend.”
„Tean, tean,” lausus Kim kannatamatult.
„Jaam” meenutab meile Kafkat. „Metsa” on kirjutanud nupust nikastanud „külaprosaist”. Jutuhoogu sattunud proosa mässib Candide’i oma kõnelauluga sõnaliaanidesse. Kui esimene osa on valgustusajastu painajalik nägemus, siis teine osa on utreeritud Rousseau. Ülepaisutatud jutt, mis vohab, nagu kõik Metsas, ujutab mõttetusega üle looduses õide puhkenud mõistuse riismed.
Ometi ei vali Mets „linna” ja „maa” vahel. Mets kõrvaldab selle vasturääkivuse, parandades metalltopiste nimel iseendast ära pööranud evolutsiooni vea. Metsa eesmärk on soo, tema relv on pinnase kobestus ja puhastus, tema pealinn on Järv. See looduse poegimisava ei ole kasutusel mitte kui pühamu, vaid kui selle amatsooni töökoda, keda kohtab lõpuks nägijaks saanud Candide:
Ta tuli metsatihnikust välja, valge, külm, enesekindel, ja astus vette, tuttavasse vette, läks järve, nagu mina lähen raamatukogusse.
Seda niisket ja tüma utoopiat juhivad naised, kes on mehed likvideerinud. Puutumata neitsid on progressi vektori ümber pööranud ning asendanud patriarhaalse tehnitsismi matriarhaadi bioloogiaga. Meeste tsivilisatsioon asendab looduse masinaga ja elava keskkonna surnud kiviga:
„Kui käskkiri välja tuleb,” kuulutas Domaroštšiner, „muudame kahe
kuuga seal kõik betoonplatsiks, kuivaks ja tasaseks.”
Ekspansioon on meeste tee. Me loome endast väljaspool, kuna meile ei ole antud, nagu naistele, luua iseendast. Meeste tsivilisatsioon sigitab surnud tehnikat, mis juurib välja meid püsti hoidva elu. Kuid Metsas lõppes meeste ja naiste igavene sõda viimaste täieliku võiduga ja esimeste tingimusteta kapitulatsiooniga:
Nad lähevad ja mädanevad käigupealt ja isegi ei märka, et nad ei lähe, vaid tammuvad paigal.
Meie aga, olles kaotanud mõtte ja otstarbe, osutusime tsivilisatsiooni ummikharuks, mis loob endataolisi metallist, nagu mehed, mitte aga ihust, nagu naised.
„Te olete,” ütleb üks Sõbrannadest, „seal oma Valgetel Kaljudel surnud asjadega liialdama hakanud. Te surete välja.”
Erinevust mehhaanilise ja bioloogilise evolutsiooni vahel ei määra mitte ajalugu, vaid sugu, mitte kultuur, vaid loodus (palju aastaid hiljem sain ma aru, kuidas see võib välja näha, kui kuulsin lammas Dollyst). Mehed ehitavad, naised sünnitavad – ja nemad ongi tulevik.
Metsas on see päevselge, aga Jaamas seda veel ei teata, kuigi juba aimatakse:
Värviküllus, lõhnaküllus. Eluküllus. Ja kõik võõras. Kuidagi nagu tuttav, millegi poolest sarnane, kuid tegelikult võõras. Arvatavasti ongi kõige raskem leppida sellega, et see on ühekorraga nii võõras kui ka tuttav. Sellega, et see on pärit meie maailmast, ihu meie ihust, ent meiega suhted katkestanud ega taha meid tundagi. Arvatavasti võis niimoodi meist, oma järglastest, mõelda pitekantropus – kibeduse ja hirmuga.
Säärases Metsa nägemises on „Tigu nõlvakul” võti. Mets ja Jaam on ühe tegelikkuse kaks faasi, nad vastanduvad teineteisele, nagu tulevik ja minevik. Kuristik, mis neid lahutab, on järjepidevuse katkestus. Ulmekirjandus oli lubanud täita selle kuristiku oma oletustega. Strugatskid näitasid, miks see on võimatu. Tulevik mitte ei jätka olevikku, vaid likvideerib selle. Tulevikku ei saa võita. Ja on arusaamatu, kuidas seda teades edasi elada. Paradoks, mille Mets Candide’i ette seadis, on lahendamatu.
Teistes, optimistlikumates tulevikuversioonides mõtlesid Strugatskid välja progressori elukutse. Sattudes aga mineviku asemel tulevikku, saab progressorist regressor. Seetõttu on „Tigu nõlvakul” kangelane viimane samurai, kes kaitseb mitte ainult lootusetuid, vaid ka kahjulikke, sealhulgas keskkonnakahjulikke ideaale. Asudes Metsa hukule määratud aborigeenide poolele, hakkas Candide juhtima „pitekantropuste” parteid, tuues „Teo” niiviisi tagasi standardse Kontakti mõistujutu juurde. See aga lõpetab küll süžee, kuid mitte raamatu.
„Tigu nõlvakul” kirjeldab universaalse probleemi üksikjuhtumit. Mineviku ja tuleviku vaheline kontakt kätkeb sisemisi konflikte selle vahel, kes me olime, kelleks me oleme muutunud, ja
mis peaasi, kelleks me saame. Lapsepõlve paleoliitikumiga kohtudes ei leia me sellele kohta olevikus, nii nagu meil pole ennast kuskile panna ka selles tulevikus, kus meid ei ole. Sellest kirjutas alati Brodsky:
Nii sõdurid kaitsekraavis üle rinnatise
vaatavad sinna, kus neid enam ei ole.
Sellest punktist avaneva perspektiivi ees kahvatub igasugune fantastiline väljamõeldis. Sõjas tulevikuga pole meil ju šansse ei aru saada ega ellu jääda. Fuji teol oli õnne mitte teada, et ta roomab vulkaani nõlvakul.