[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"162","field_deltas":{},"link_text":"Merca-Jututulbad-Storypillars_medium.jpg","attributes":{"height":"288","width":"200","style":"width: 200px; height: 288px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Merca. Jututulbad. Storypillars. Eesti ja inglise keeles. Tartu: Fantaasia, 2015. Eestikeelset teksti 120 lk.
Aeg-ajalt ikka tuleb ette, et keegi kirjutab vaba randmega pingevaba ja lummutislikku teksti. Ei hooli sissetrambitud teedest ega etableerunud kaanonitest, vaid paneb nii nagu torust tuleb.
Merca ehk Merle Jäägri esimese autorikogumiku esimene lugu - kui raamjutustust mitte arvestada - on just säändne. Jutustust "Kelle uni see on?" lugedes on tarbetu näpuga loogikarida ajada või küsida endalt, miks või milleks. See lihtsalt on ja kui viitsitakse see lõpuni lugeda, haihtub üksikuid detaile mällu jättes nagu unenäodki.
Selles mõttes on kaks järgmist, vormi poolest žanripuhast "uurimismeeskonna" tüüpi SF-juttu pettumus - liialt tavalised on need. Alternatiivsusega ei raputa, Ulmekirjanduse kuldajastust saadik põhjalikult sissetöötatud žanri tippudeni ei tõuse. Töötubades - kust pealtnägijate ütluste järgi üks neist pärit on (vt. Leila Tael-Mikešini arvustust ajakirja "Reaktor" 2015. aasta novembrinumbrist) - kirjutatakse tõepoolest veelgi nudimaid ludinaid, kuid see pole paraku mingi õigustus. Fakt, et sul on tekst, ei tähenda, et sellega peab tingimata midagi peale hakkama.
Kõige huvipakkuvam on allakirjutanu arvates kogumiku viimane tekst. Mõneti Juhan Jaiku või "Rehepappi" meenutavalt seiklevad, jooksevad, kulgevad ja töllerdavad pärismaailma detailidega ilmestatud ebakohti mööda eesti rahvamütoloogia tegelased ning ajavad omi asju (vt. ka Veiko Märka. Uusi tuuli etnoulmes. "Sirp" 22.07.2016). Kindlasti leidub Ulmekirjanduse BAAS-i arvustajaid, kes ütlevad selle kohta "sisutühi sõnamulin" või kuidagi sarnaselt; mina soovitaksin eksperimentide suhtes sallival ja huumorimeelega veidigi varustatud lugejal juttu siiski proovidagi.
Kogumikul tervikuna on aga mitu häda. Esiteks, nagu öeldud, ei sobitu kaks lühijuttu pikemate unenägude vahele. Teiseks, raamjutustus, milles raamatu ülejäänud sisu kiidetakse, on alati väga libe tee. Ka sel korral oleks võinud esimese teksti "Jututulbad" ära jätta või siis kirjutada samas maailmas toimivaks iseseisvaks jutuks. Kolmandaks, ei juhtu just tihti, et Eestis avaldatakse midagi paralleelselt kahes keeles. Sellise eksperimentaalse trükise võiks vormistada silmapaistvamalt: näiteks nii, et raamatu kumbki kaas on esikaaneks, üks siis eesti ja teine inglise keeles. Praegu ootaks lugeja trükist käes hoides midagi enamat kui vaid nelja juttu.
Kokkuvõtteks, allakirjutanul ei ole mitte kõige vähematki eksperimenteerimise vastu, kuid ta kardab, et kogumik oma praegusel kujul annab halba eeskuju. Merca on kogu oma olekuga eesti kultuuri muudes valdkondades silmapaistev fenomen ning talle selline raamat tegelikult sobib. Mõnele pintsakule, kampsunile või tagile, kes ei ole olnud ERSP asutajaliige ega Eesti parim näitleja, võib aga hakata tunduma, et nii asi käibki. Et kirjanikuks saamiseks piisab, kui kirjutada neli hägusavõitu juttu, need varustada tõlkega, leida kirjastus, kes Kulkalt raha taotleb ja siis kõik see raamatuna välja anda. Niisugune arusaam avab proosas tee vihukustumiseni, mis eesti luules juba ammu katastrofaal-makulatuursed mõõtmed omandanud on.
Lõpetagem aga optimistlikuma noodiga. Illustratsioonid on vägevad.