„Te kolm tulite kindlasti siia just selleks, et mulle rohkem tööd tekitada,” ütles Astel nii suure autoriteediga kui välja suutis näidata. Seda ei olnud tegelikult just palju, kuna kolm varssa, kellega ta tõreleda püüdis, olid umbes temavanused.
„Meil on kahju, Astel,“ vabandasid Tuhatnelja, Mesimagus ja Õunaõis kooris. Ainult Õunaõiel oli eneseväärikust, näitamaks süütunnet sellest segadusest, mis nüüd raamatukogus valitses. Ta oli ka ainus, kes pakkus koristamiseks abi: „Kas sul on abi vaja?“
„Ei, plikad, ma saan üksi hakkama. Teie magamaminekuaeg on käes, peate koju minema,“ ütles Astel ohates, soovimata uuesti sattuda keset aktsiooni, millel oli nimeks „Ilumärgirüütlid raamatukoguhoidjaiks“. „Tänan, et läbi tulite!“
Kolm varssa ütlesid „head aega“ ning kadusid raamatukogust, jättes Astla üksi raamatuhunnikutega, millest varsad läbi olid tuhninud. „Equestria kartograafia ajalugu,“ luges Astel esimese ettejuhtunud raamatu kaanelt ja märkas, et kõik laokil raamatud olid sisu osas sarnased. Ei tea, kes nad sel nädalal olid? Maadeavastajad? Kartograafid? Ilmselt midagi seoses Julgustüki sarjaga.
Nädal varem veetsid Ilumärgirüütlid raamatukogus terve pärastlõuna, et saada endale „seikluslikud“ ilumärgid, kusjuures Mesimagus tahtis, et tema oma seostuks „aheoloogiga.“ Nad lootsid seda saavutada nii, et plaanisid lugeda kõiki Julgustüki raamatuid, jättes raamatud muidugi igale poole vedelema, nagu olnuks need kirjandusealane vihjemäng Astla jaoks. Sellele eelneval nädalal olid nad tahtnud kirjanikeks saada ja tahtsid lugeda raamatukogu kõiki raamatuid, leidmaks parimaid nippe, kuidas kirjutada… Kuni nad loobusid ja alustasid Julgustüki raamatute lugemist.
Nad teavad, et Videvikusäraga on midagi valesti. Vaevalt nad nüüd täpselt seda teavad, kuid midagi nad teavad. Astel ohkas ja alustas koristamisega, ta sortis raamatuid ja pani neid riiuleile. Kuid ta ohkas teise asja pärast. Kõik tüdrukud üritavad teda omal moel aidata.
Pärast kaosepäeva, mil Videvikusära kadus, ja pärast sellele järgnenud paari keerulist päeva langes Astel tagasi rutiini. Kuna raamatukoguhoidjat ei olnud, pidi tema hoidma raamatukogu sellises korras, nagu Videvikusära selle jätnud oli. Ühest päevast sai kaks. Kahest kolm. Kolmest päevast sai nädal. Ikka ei mingit märki Videvikusärast. Ja Astel hoidis asju korras nii hästi kui suutis.
Esimese nädala möödudes hakkasid Elemendikandjad tal regulaarselt külas käima. Vikerkaaresööst võis lösutada siin terve pärastlõuna, jutustades Julgustükist, ning Astel istus ja kuulas, kui tal selleks aega oli. Võbelus käis peaaegu iga päev, et vaadata Owliciouse järele ja Astlaga teed juua. Ka Roosa Pirukas ja Õunarüüp käisid külas ning tõid küpsetisi ja jutustasid oma asjaajamistest.
Ja Haruldus, tema kallis Haruldus kutsus ta välja, et proovida uut kollektsiooni, mis tal parasjagu töös oli. Astel kahetses, et polnud süvenenud kõigisse nendesse moe ja õmblemise mõistetesse ja trendidesse, millest Haruldus rääkis. Aga Astlal oli niikuinii väga raske keskenduda millelegi, kui ta nautis Harulduse lähedust. Korra küsis Astel, miks teda modellina kasutatakse (väites hiljem visalt, et see ei ole talle raske), vastas Haruldus: „Roosa Pirukas ütles, et sellisele kehatüübile vastavate rõivaste järele tuleb suur nõudlus, ja me kõik teame, mida teha, kui kallis Roosa tunneb midagi!“
Nad mõtlevad, et ma olen ilma Videvikusärata nii üksildane, mõtles Astel endamisi ning kogus raamatuid pakkidesse ja asetas neid riiulitele. Neil on õigus. Ei mäletagi, kas ma üldse olengi kunagi nii kaua Videvikusärast eemal olnud. Tüdrukud on toredad, et käivad läbi ja veedavad minuga aega, kuid Videvikusäral pole kedagi, kus iganes ta ka poleks. Loodan, et temaga on kõik korras.
Raamatud libisesid üksteise järel riilulile oma kohtadele. Iga liigutus oli hoolas ja täpne. Kõik pidi olema täiuslik, juhul kui Videvikusära tagasi tuleb. KUI ta tagasi tuleb, parandas Astel ennast ja tundis veidi hirmu, et oli üldse kaalunud sellist võimalust, et ei näe teda enam kunagi. Väike raamatukoguhoidja pääses järgmistest süngetest mõtetest, kui keegi äkki uksele koputas.
„Vabandage, me oleme öösel suletud!“ hüüdis Astel, lootes, et koputaja kuulis. Ilmselt ei kuulnud, sest koputamine jätkus. „Taeva päralt, mis on nii tähtis, et nii hilja niimoodi koputada?“ urises Astel viimaks uksenuppu otsides, et näha, kes ust taob.
Ta tegi seda halval hetkel, sest uks lendas lahti ja lajatas vaese draakonipoisi vastu seina. „Astel! ASTEL! Mul on oivaline idee!“ hüüdis sissetungija ja Astel taipas kohe, kes see sissetungija oli.
„Roosa Pirukas,“ proovis Astel mitte uriseda, kui ust kinni lükkas ja roosale maaponile morni pilgu heitis. „Sa tead ju, et lahtiolekuaeg on läbi. Kas su oivaline idee ei saa tõesti homseni oodata?“
„Ei, ei saa!“ tuli kiire vastus.
„Tõsiselt, Roosa, mine...“ alustas Astel, kuid ta sõnad summutas punane kreemimuffin, mille Roosa kähku talle suhu torkas. Celestia nimel, kas ta on purustatud tulerubiini kreemi sisse pannud? Ja tema erilise kastme kah? Oleks nagu pidu minu suus, kõik justkui põleks.
„Tasa nüüd, Astlake, Roosa Pirukas räägib nüüd oma oivalisest ideest!“ naeratas poni laialt ja pöördus eemale, et alustada oma looga.
„Niisiis, ma mõtlesin Videvikusärast ja sellest, kui üksildane ta võib olla! Lõppude lõpuks oleme me ju tema sõbrad ja meie ei ole temaga! Mitte et Videvikusära ei leiaks sõpru sealt, kus ta on. See oleks totter! Üksildane oleks ehk vale sõna, aga koduigatsus passiks ehk paremini? Niisiis arvasin mina, et äkki oleks meist viisakas Videvikusärale teada anda, et me pole teda unustanud!“
Astel üritas Roosa Piruka jutuvadaga sammu pidada, samas tundus talle, et ta võib selle kreemimuffini pärast tuld hingata. Kuna ta oli tuldsülgav draakon, oli ta loomulikult kuumuse ja vürtsikate toitude suhtes tuim, kuid sellest, mis Roosa talle suhu oli toppinud, tundis ta, nagu oleks ta hammustanud tüki päikest.
„Niisiis see pani mõtlema! Kuidas me saame Videvikusärale teatada, et me veel mõtleme temast? Siis see tabas mind! Pakk! Kobakabi lendas üle, kui tegin oma lõunauinakut, ja ta ajas oma postikotid ümber. Siis sain aru, et me võime talle kirjad saata. Aga me ei saa kasutada tavalist posti. Kobakabi on küll hea, aga ma ei usu, et nii hea. Siis tuli mulle meelde, et meil on supereriline maagiline draakon, kes suudab saata kirju otse ponide nina alla!“
„Sa siis tahad, et prooviksin talle draakonitule kirja saata?“ küsis Astel niipea, kui põrgu ta suus oli nii palju lahtunud, et ta tundis taas oma suud ja keelt ning sai rääkida.
„Nojah, olen loll, et ei tulnud varem selle peale. Aga sa ju kuulsid printsess Lunalt, et teda ei ole Equestrias ja ma ei tea, kas ma suudan saata kirju siit kaugemale.“
„Seepärast saatsingi printsess Lunale kirja ja palusin abi! Vastus võiks saabuda...“
ÖÖK!
„Nüüd!“
Astla sülitatud leegist kukkus põrandale kiri. Ta tõstis selle üles ja hakkas juba avama, kuid loobus, kui nägi punast pitsatit, kus kirjas: „Mitte avada enne, kui Elemendikandjaid kohal pole.“
Ja kohe, kui ta lause läbi jõudis lugeda, koputati uksele.
„Tüdrukud! Nii tore, et tegite seda!“ viiksus Roosa Pirukas ust avades ja külalisi sisse kutsudes.Tuppa kappasid Õunarüüp, Haruldus, Võbelus ja Vikerkaaresööst, kõigil kirjad kaasas.
„Heh, see oli nüüd küll hästi ajastatud, Roosa,“ ütles Astel aeglaselt, murdis Luna kirja pitseri ja hakkas kirja ponidele ette lugema.
Mu ustavale sõbrale Astlale.
Roosa Pirukas kirjutas mulle seoses võimalusega kasutada sinu draakonituld, saatmaks Videvikusärale kirja, kus iganes ta ka oleks. Sa tead kindlasti meist paremini, et sinu draakonitulel pole selliseid piire nagu meie maagial. Sinu draakonituli ei saada kirju tavalise maagia väel, mis on piiratud välja manipuleerimise ja lausuja oskustega, vaid lihtsalt sinu tutvuse abil sihtkoha ja kirja saaja suhtes.
Seepärast tunnen, et Roosa Piruka ideel on suur potentsiaal. Ehkki Elemendikandjad ja mina oleme Videvikusära lähedased sõbrad, on ta sulle nagu õde ja ainus draakon, kel õnnestuks talle kirju saata, oled sina. Teen parasjagu sinu aitamiseks ettevalmistusi ja kavatsen ka Elemendikandjate abi kasutada. Lisasin sellele kirjale teleportatsiooniloitsu ja hetkel, mil sa selle lõpetad, olete kõik mu observatooriumis Canterlotis.
Astel lõpetas lugemise ja vaatas üles. Ponyville oli kadunud. Väike raamatukoguhoidja ja Elemendikandjad leidsid end hoopis suurelt rõdult vaatega Canterlotile ja nende peade kohal oli kristallselge öötaevas. Printsess Luna oli rõdul, samuti Cadance ja Säraturvis. Viimased kaks naeratasid ja lehvitasid, aga Luna hoidis enda smaragdsed silmad öötaeval.
„On rõõmustav, et te kõik nii kiiresti tulla saite,“ ütles Luna soojalt, ehkki see oli pisut kummaline, et ta ei vaadanud kellelegi otsa. „Ma tunnen, et Roosa Piruka idee on hea, ja see kiirendab Videvikusära otsimist, kui mul õnnestub jälgida, kuhu me kirjad lähevad.“
Elemendikandjate poolt kostsid rõõmuhõisked ja Luna ootas, kuni nad vaikivad, et ta saaks jätkata.
„Ma ei ole kindel, kas see õnnestub, kuid ma tahan proovida. Ja ma tean, et Roosa Piruka algne plaan oli saata vaid teie kirjad, aga mina arvasin, et sellest oli viisakas teada anda ka Säraturvisele. Ta kirjutas koos Cadance’iga kirja. Mina ja Celestia kah.“
Säraturvis hõljutas pärgamendirulli, mille lint oli suletud Kristallsüdame pitsatiga, samas Luna kõrvale ilmusid kaks kirja, millel olid Kuu ja Päikese pitserid. Kõik kolm kirja hõljusid Astla juurde ja ka Elemendikandjad tõid oma kirjad lähemale.
„Oodake!“ hüüdis Astel ja vaatas kõiki ponisid enda ümber. „Mul… mul ei ole kirja! Mul ei ole sulge ega paberit, kas saaksin...“ Enne kui ta lõpetada jõudis, võlus Roosa Pirukas oma lokkis lakast kõik vajaliku välja. Sealhulgas ka tindipoti, mis seletamatul moel ei olnud ta lakka ära määrinud. Astel noogutas tänulikult ja hakkas kirjutama. Mõne minutiga oli kiri Videvikusära jaoks valmis, ta rullis selle kokku ja lisas teiste kirjade juurde.
„Valmistuge nüüd,“ ütles Luna ja kopsas tagumise kabjaga rõdu kivipõrandale. Kivisse tekkisid jooned. Jooned moodustasid suure ringi ja mitu väiksemat ringi sellest väljapoole ning üks väike ring ilmus suure ringi keskele. Ringidesse ilmusid sümbolid, millest igaüks vastas ühele ponile. Kivile Luna all ilmus poolkuu, järgmised viis ringi täitsid õhupallid, siis liblikad, siis teemandid ja lõpuks Vikerkaaresööstu välgunool. Viimased kaks ringi said ehitud Säraturvise sädeleva kilbi ja Cadance’i Kristallsüdamega. Keskmisse ringi ilmus stiliseeritud leek. Iga poni sättis end oma kohale ümber ringi ja Astel tõi kirjad ringi keskele.
„See muster peab koondama kõik teie mälestused, et Astelt aidata. Mul on vaja, et igaüks teist sulgeks silmad ja mõtleks Videvikusärast. Meenutage oma kõige kallimaid mälestusi temast. Hoidke neid mälestusi nii kõvasti kui suudate!“ juhatas Luna ja kõik peale printsessi sulgesid silmad.
Astelgi sulges silmad ja proovis meenutada oma lemmikmälestusi seoses Videvikusäraga. Meenusid tuhanded mälestused, pisiasjad ja suured võidud ja rasked tööpäevad raamatukogus. Ma ei suuda valida neist ühtegi, kõik need on mu jaoks nii tähtsad... Nii ta mõtles neist kõigist. Hingas sügavalt sisse… ja puhus.