Rohelised varrukad

1.

Ühel maal, seitsme mäe ja seitsme mere taga elas ühes valgekslubjatud ja uheks vesiveskis mölder. Veski alt voolas läbi Pärlijõe nimeline kiire ja tugeva vooluga oja, mis alati vulises ja kohises kärestikuliselt teravatel kividel. Kivide juures oli vahel harva näha jõehaldjaid või näkke nagu külainimesed neid nimetasid. Need näkid olid väikest kasvu ning tulid välja vaid täiskuuöödel, kui nad oma libedate roheliste kehadega roomasid mööda vetikalisi pooledi veest välja ulatuvaid rahne. Kui mõni öö peale eksinud teekäija sattus siis imeliku sulistamise ja pladina peale kärestiku poole vaatama, võis ta näha näha nagu kobrutaks vesi kevadisel ajal kui lõhekalad mööda jõge ülesvoolu ujusid. Ja kui ta veel lähemale juhtus minema, siis oli märgata soomuselisi selgasid, uimi, aga ka krässus juukseid ja väikesid ümmargusi ja kurjalt helkivaid silmi. Need silmad vilksasid veesäbrust teekäija poole vaadata ja äkitsesti oli kuulda peenikest ja kiledat naeru ning selle pilkava mökitamise saatel olid kõik näkid kadunud nagu vits vette ning tiik oli vaikne ja sile nagu peegel. Teekäijaga võis aga pärast seda veidraid asju juhtuda. Mõnikord hakkas selgest taevast vihma sadama, mõnikord komistas rändur auku ja väänas jala, mõnikord aga leidis oma reisikotist konna või ussi.

Kui mölder nende öödel näkkide peenikest naeru kuulis, siis noogutas ta peaga ning ütles oma naisele: ÌMis nad seal itsitavad. Küllap on jällegi migi tembu välja haudunud.ì

Naine naeratas kurvalt omaette ja kussutas magama nende väikest tütart Triinut, kes täiskuuöödel alati eriliselt rahutult magas ning alati üles võpatas, kui haldjaid kuulda oli. Tüdruk oli just samasugusel täiskuuööl siin veskis sündinud ning kui ämmaemand oli pisikese vastu võtnud ja üles tõstnud, olid haldjad vee ääres hakkanud itsitama ja krigisema nii valjult, et isegi sünnitamisest väsinud möldriemand oli ära kohkunud ja püsti karanud. Ilmselt sünnitusvaludes naise oiged olid haldjad ligi meelitanud ning nüüd tahtsid nad teada, mis seal veskis tehakse. Nagu öine udu olid nad roninud lõpuks päris veski külje alla ning piilusid väikesest aknast vastusündinud tüdrukut. Kädisedes ja kidisedes tunglesid nad aknaruutude taga ja nende hääled ei vaibunud isegi siis, kui ämmaemand riidetüki sinna ette riputas.

ÌVõeh, kus tulid varrulised välja,ì seletas ämmaemand möldriprouale. ÌVägisi tikuvad vaderiks, sellised.ì

Miks need need haldjad niiviisi tüdruku vastu huvi tundsid, jäi selgusetuks. Mölder ei tihanud haldjaid selle pärast tülitama hakata, oli ta nimelt juba veskit ehitades kokku leppinud, et näkid ei puutunud tema veskisse ja tema omakorda hoidis näkkide tegemistest eemale. Ega ta ei saanud ju näkke keelama hakata. Lõpuks oli see ju mölder, kes kasutas jõge selleks, et veskikive ringi ajada ning külainimeste vilja jahuks jahvatada. Külainimesed aga käisid Pärlijõe veskil meelsasti, sest ümbruskonnas ei olnud ühtegi teist veskit, mis oleks nii kiiresti ja hästi jahvatanud. Küll olid teisedki meistrid lähikonnas veskeid valmis ehitanud, aga seal juhtus alati midagi, mis möldrite tööd segas. Vesihaldjad võtsid kätte ja hoidsid veskiratast kinni, nii et seda ei saanud ühegi väega liikuma, või ajasid jões üles äkitselt sedavõrd tugeva voolu, mis kõik luugid katki vajutas ja veski masinavärgi hoopis ära lõhkus. Haldjaid oli kerge pahandada ning nad olid kättemaksuhimuline ja riuklik rahvas. Seega püüdis mölder alati väga hoolikalt nendega head läbisaamist hoida ja neid mitte tülitada. Et näkid olid niiviisi ootamatult veest välja tulnud tema tütart vaatama, tundus pahaendeline. Murelikult oli mölder mitu kuud halvasti maganud, ärganud pidevalt võpatades öösiti üles ja käinud veskit üle vaatamas. Kas kõik ikka töötab nii nagu peab, kas tammilauad on ees, luugid on kinni? Alles pärast ringkäiku veskis kummardus ta hällis lamavat tüdrukut kontrollima. Vee kohina ja veski nagisemise tõttu ei suutnud mölder isegi päris tüdruku kohale kummardudes kuulda tema hingamist.

ÌKuule, kas ta ikka on elus?ì küsis ta oma naiselt kohkunult.

ÌRahune, kõik on korras,ì ütles naine alati vastuseks.

Esimese täiskuuöö ajal pärast sündi aga ei maganud Triinu sugugi rahulikult. Veski naginast üle kostva haldjate kädistamise ja solistamise peale ärkas ta üles ning halises öö otsa vaikselt nutta. Mölder istus tema voodi kõrval üleval ja silmitses murelikult aknaid. Ega need näkid äkki jälle ei tule sisse piiluma? Ega veski juurest ei kostu võõraid hääli? Niiviisi möödus öö ja midagi ei juhtunud. Ilma vahejuhtumiteta möödus seejärel ka esimene aasta ja siis teine ja kolmas. Lõpuks arvas mölder, et mis see tema asi on, las need haldjad kädistavad kui tahavad. Ta ehitas maja ümber vaid kõrge plankaia, et tüdruk mängides hoovist välja ei satuks ning kogemata järve sisse ei kukuks. Osaliselt oli aed muidugi ka selleks, et haldjad jälle tema maja akendest sisse vaatama ei pääseks.

Möödus veel palju aastaid. Triinu kasvas üha suuremaks ja suuremaks. Aastatega koos oli kasvanud ka möldri rikkus ja kuulsus. Oli tal ju ainuke töötav veski ning ei lähedal ega veidi kaugemalgi polnud talumeestel kuhugi mujale oma vilja jahvatada tuua. Triinu, kes ikka veel täiskuuöödel üles ärkas ja hirmunult ringi vaatas, oli muutunud ilusaks nooreks neiuks. Ta istus sageli veski trepil ja luges raamatut või joonistas kummalisi pilte metsadest ja jõgedest.

Ühel päeval, kui Triinu oli keset kõige kibedamat tööaega jälle end trepile lugema unustanud ja veskisellid olid talle salaja jahu pähe puistanud, nii et ta nägi välja nagu oleksid tal lumivalged juuksed, tuli mölder oma naisega rääkima.

ÌNii enam ei saa,ì ütles ta sissejuhatuseks. ÌNii kenale tüdrukule ei kõlba enam veski väikestes ja madalates ruumides koos ringi siblivate jahuste ja ülemeelikute möldrisellidega koos elada. Talumehed tulevad ka äriasju ajama, vannuvad ropult ja sülitavad maha... Peab midagi ette võtma.ì

ÌMis sa siis välja pakud?ì küsis naine.

ÌNo eks ole seda varandust ka kogunenud, ise peaks ka endale ikka mugavama elamise hankima,ì arutles mölder. ÌUus maja tuleb ehitada.ì

Nii võttiski mölder veidi pärast tütre kaheteistkümnendat sünnipäeva ette ja palkas hulga ehitusmehi, kes pidid talle ja ta naisele, aga ennekõike siiski Triinule ehitama järvest veidi eemale ilusa ja puhta maja, mis nende järjest kasvava rikkusega ka sobiv oleks.

Ühel kevadisel hommikul, kui lumi oli kõikjalt sulanud ja päike paistis peaaegu sama kuumalt nagu suvel, saabusidki veski juurde voorid palkide ja hõikuvate töömeestega. Mölder kõndis nende ees tõsise näoga ringi ja näitas enda valmis joonistatud majaplaani. See oli ruumikas, mitmete tubadega möldri enda, tema naise ja teenijate jaoks ning väikese kena torniga nende tütre Triinu tarvis. Tüdruk oli selle ise kavandanud ning selle tippu oli ta joonistanud uhke punaste sulgedega kuke tuulelipuks.

Mölder näitas töömeestele plaani, seletas, mida nad peavad tegema ja mida nad teha ei tohi. Kõige rangemalt keelas neid kuidagi jõge või jõehaldjaid häirida.

ÌKui te ka mingeid hääli kuulete, siis ärge tehke sellest välja,ì seletas ta. ÌSest need haldjad on ettearvamatud, nad võivad teile häda teha ning – hoidku jumal selle eest – võivad teha nii, et ma ei saa oma veskit siin pidada. Seega ärge võtke jõest vett ja ärge peske seal ning mingil juhul ärge visake sinna midagi sisse. Joogi tarvis on õue peal kaev.ì

Töömehed noogutasid ja lubasid ettevaatlikud olla. Nad võtsid möldri joonised ja asusid majale vundamenti kaevama ning palke seinte jaoks sobivaks tahuma. Nii ehitades ja kopsides möödus palav suvi. Töömehed pingutasid, et saaksid majale sarikad ja katuse enne augusti suuremate sadude algust peale ja töö käis hommikust hilisõhtuni.

2.

Ühel ilusal õhtupoolikul, kui oli oodata selget ja kirgast täiskuud, aeti maja kõige kõrgema torni tippu, sinna kuhu pidi tulema Triinu tuba, kuuseokstest punutud pärg üles. See tähistas vana kombe kohaselt tähtsa ehitusetapi lõppu ning maja peremees pidi töömeestele süüa-juua pakkuma ning poole palgast välja maksma.

Mölder oli töömeestega rahul, need oli ehitanud usinalt ja pidanud kinni kokkuleppest – kõik oli möödunud vaikselt ja probleemideta. Mölder laskis katta pika laua, teenijad tõid sinna kõige erinevamaid roogasid ja nii nagu komme nõudis kandis peremees lauale ka kõige paremat veini oma enda ammu hoitud varudest.

Töömehed sõid ja jõid, kiitsid peremeest ja ajasid kohaletulnud külalistega lobajuttu. Õhtu edenedes muutusid hääled valjemaks, naerdi ja hoobledi. Puuseppade õpipoiss, kes polnud kunagi sellist kanget ja magusat veini joonud, muutus öö edenedes aga kõige ülemeelikumaks. Ta oli lõbus noormees, kes naerutas pidulisi oma juttudega ning tema osavad vigurid tegid nalja isegi vanadele ja mornidele talumeestele, rääkimata noortest talutüdrukutest ja teenijapiigadest. Need piigad vangutasid pead ning itsitasid tema tembutamise peale.

Puusepapoiss sattus sellest enam hoogu, ronis väledalt nagu ahvipärdik maja katusele ning huilgas seal erinevate loomade ja lindude moodi. Kuu helendas taevas nagu latern ning poisi vehklemine katusel paistis allseisjatele selgesti. Mölder püüdis teda manitseda, aga poiss ei kuulanud ning ainult naeris.

ÌJäta kohe järele,ì hõikas mölder. ÌHaldjad saavad pahaseks.ì

ÌMis mul sinu haldjatest. Pole neid näha kusagil. Ilmselt kükitavad kivi all nagu vähid,ì praalis poiss talle pilkavalt vastu.

ÌJäta nüüd,ì said ka teised puusepad pahaseks ja püüdsid poissi vaigistada. ÌAitab küll, kebi alla poiss. Näkkidega ei ole nalja.ì

ÌVaat niipalju on mul teie näkkidest,ì irvitas puusepapoiss ja virutas käes olnud veinipudeli kärestiku poole.

Kõik vakatasid hirmunult ning tekkinud vaikuses oli kuulda kuidas pudel klirinal vastu kive puruks lendas. Veel hetke oli kuulda vaid tavalist veevulinat, kuid tasakesi sigines vetevoolu mingi kummaline noot, lained muutsid suuremaks ja hakkasid kurjalt vahutama. Ja siis kostis vulina ja mulina seest õel ja kiuslik mitmehäälne naer ning veski juurest raksatas midagi nii, et kõik oma kohtadel võpatasid.

Vana mölder vaatas tuhmi pilguga ringi ja ei osanud midagi öelda. Nii palju aastaid oli ta suutnud pahandustest eemale hoida aga ikkagi lõpuks olid need tema üles leidnud. Tal ei olnud tarviski veski juurde vaatama minnagi. Näkid olid seal midagi ära lõhkunud, justnagu nad oleksid oodanud seda hetke, et pisimagi põhjuse peale talle rängalt kätte maksta.

Puusepad arutasid omavahel. ÌJustkui tamm oleks katki? Kohiseb kuidagi naljakalt.ì

Joostes tuli teenijatüdruk. ÌVeskiratas on viltu ja puruks. Sellid vaatavad, kas saavad asja otseks. Triinu ehmatas selle paugu peale nii hirmsasti et kukkus jalapealt maha. Minestas ära.ì

ÌPoiss,ì sai mölder nüüd lõpuks sõnad suust. ÌTule seal ülevalt alla ja pange siin asjad kokku.ì

Puusepapoisi kogu kuraas oli kadunud, ta kobistas aegamisi ja ettevaatlikult torni otsast alla ja kõndis, pilk maas, teiste juurde. Keegi puuseppadest ei öelnud midagi, vaid vangutasid pead ja ohkasid. Mõnigi mõtles, et nüüd mölder kindlasti nendega enam asju ei aja ning nad peavad minema siit poole palga ja poole töö pealt minema, kust enam niiviisi vastu sügist tööd leida?

Mölder hakkas vihastelt puhisedes veski poole astuma. ÌMa katsun nendega rääkida. Teie kõik, aga minge sellidele appi.ì

ÌKellega rääkida,ì ei saanud töömehed aru.

ÌVetehaldjatega muidugi.ì

Mölder kõndis veski juurde paisutatud väikese järvekese äärde, kus pilvitus taevas särav kuu peegeldus nagu oleks veepõhja kukkunud mingi suur rohekalt sätendav pärl. Võibolla nende selgete rohekassiniste vete pärast ümberkaudsed seda oja Pärlijõeks nimetasidki. Puusepad tulid ettevaatlikult lonkides möldri kannul ja piidlesid hirmunult siledat järvepinda. Lõbus õhtu oli korrapealt muutunud tumedaks ja valguski näis kuidagi tontlik ja pahatahtlik.

ÌHaldjad, kaimud, andke andeks,ì hüüdis mölder veepinna poole.

Ta nägi kuidas sinakastumedas järves liikusid varjud edasi-tagasi aga keegi välja ei ilmunud.

ÌAndke rumalus andeks, luban teile mida aga soovite,ì hõikas mölder uuesti.

Lähedal hakkas midagi kohisema ja puhisema ning äkki vaatasid teda mitmed külmad ja rohelised silmad. Kostis järjest tugevamat kriginat ja solinat ning selles seest mölder pigem aimas kui kuulis sõnu: ÌMis, kavatsed siia veel prahti loopida?ì

ÌEi keegi ei loobi siia enam mingit prahti,ì kinnitas mölder.

ÌAga mida sa siis lubad? Mida sa meile siis tood? Prahti? Pudeleid?ì

ÌMida aga soovite,ì lubas mölder. ÌMida aga ise soovite. Aidake vaid veski uuesti tööle.ì

ÌKes siia veel peaks prahti viskama, selle saame endale,ì sisises ja susises veest vastuseks.

Mölder küll kõhkles hetke, aga siis otsustas, et tal ei ole midagi kaotada. Lubada inimese hing haldjate kätte oli ränk asi. Juhtus küll, et mõni läks kusagile järve ujuma ja uppus ning sosistati, et oli haldjate kätte vangi jäänud, aga keegi ei olnud kunagi päris kindel. Inimesi läks ka ju niisama kaotsi.

Aga selline kokkulepe teha... See oli kuidagi kõhe ja õudne.

ÌNõus,ì sosistas ta vee poole.

ÌKäsi selle peale?ì solisesid kalda ääres lained vastuseks.

ÌKäsi,ì nõustus mölder ja pistis parema käe madalasse kaldvette.

Pikad siuglevad vetikad, mis kuuvalguses paistsid pigem uppunud inimese juustena, keerdusid ta käe ja randme ümber ning pigistasid valusalt tema sõrmi. Mölder karjatas summutatult ning katsus kätt tagasi tõmmata, aga vetikad ei andnud järgi ning pigistasid teda järjest kõvemini ja kõvemini. Mölder rapsis ja sikutas. Äkki pääses ta käsi lahti, mees lendas tagurpidi pikali kaldale ja jäi lõõtsutades järve rahunevat vett vaatama.

Lained sosistasid: ÌEt sa ei unustaks.ì

Mölder heitis kohkunud pilgu oma sõrmedele ning hõbekahvatus kuuvalguses paistsid need rohelised nagu sammaldunud kivid.

ÌHei!ì kostis äkki reibas hõige veski juurest. ÌLiikuma saime. Saime ratta lahti.ì

Mölder pistis sammaldunud käe põue ning kiirustas veski juurde. Sellid ja puusepad ajasid ratast otseks ning paistis, et töö lausa lendas nende käes. Ta vaatas seda ja tundis südames pistet. Nii lihtsalt võis juhtuda, et keegi heidab hooletult midagi üle õla, käest pudeneb haamer või peast müts ning selle hooletuse tõttu on ta inimese haldjate kätte lubanud.

ÌMehed!ì hüüdis ta. ÌVaadake ette. Kui kellelgi midagi veel vette kukub või kui – hoidku meid armuline Jumal – keegi midagi vette viskab, siis on ta kadunud mees. Selge?!ì

Puusepad ja sellid vaatasid üksteisele otsa ja jätkasid siis hoogsalt ja hoolikalt oma tööd. Sellid pingutasid niisama oma palga pärast aga puusepad rühmasid kahekordse innuga selle pärast, et poisi rumalust tasa teha ja ka kergendusest selle pärast, et neil nüüd töö alles jääb.

ÌLas käia!ì

Kõige usinamalt ja tublimalt rahmis nooruke puusepapoiss, kes tundis piinlikust ja hirmu. Ta oli näinud vilksamisi möldri pilku, mis oli pärast vee ääres käimist äkki kurvaks ja tumedaks muutunud nagu järvepõhi. Isegi siis kui ta oli pudeli maja katuselt vette visanud ja mölder oli ta sarikatelt alla kamandanud ei olnud mehe pilgus sellist õudu. Midagi oli seal vee ääres juhtunud ja see ajas poisile judinad peale.

ÌKorraga nüüd!ì hüüdis poiss iseendale ja teistele innustuseks ning püüdis möldri kõhedat pilku unustada.

Mölder aga läks hooga välisust lahti jättes veskisse sisse ning kiirustas oma tütre toa poole. Käsikaudu kobas ta trepist üles ja lükkas ukse pärani. Ta nägi parajasti kuidas teenijatüdruk kummardus voodis lebava Triinu kahvatu kogu kohale ning pani niiske lapi ta otsaesisele. Naine oli endale ümber võtnud õhukese rätiku ning istus sealsamas kõrval lahtise akna juures. Ta tikkis vaikselt ning kuidagi hajameelselt. Kuuvalgus paistis tema tikkimistööle ja mahe augustiöine tuul liigutas kardinaid.

ÌMis juhtus?ì küsis mölder.

ÌHakkab juba toibuma,ì seletas teenija. ÌTa ei saanud und. Õhtu otsa kõndis toast tuppa äraoleva näoga ringi. Mõtlesin, et äkki tuleb ka vaatama, kuidas sarikapidu peetakse, aga kus sa sellega. Tema ju rahva hulka minna ei taha. Ise nii peenikese kondiga ja nagu printsess, aga inimesi pelgab.ì

ÌMis taga siis juhtus?ì ei saanud mölder oma küsimusele ikka veel vastust.

ÌNo kui see jumakas käis, eksole, kõik siin vabises, siis ta äkki jäi pärani silmi seina jõllitama ning langes jalapealt maha.ì

ÌNaine?ì küsis mölder.

Tema naine vaatas oma tooli pealt üles ja kohendas õlgadel rätikut. ÌTa on alati täiskuuöödel selline. Juba lapsest saati ju. Ma ei usu, et tal midagi suuremat häda on.ì

Pärast vee ääres näkkidega lepingu sõlmimist oli möldri südamesse siginenud hirm. Ta läks tütre juurde, kergitas ta pead ja vaatas näkku. Tõepoolest hakkas puna juba põskedesse vaikselt tagasi tulema, aga ilme paistis tal ikka veel kuidagi kahvatu ja läbipaistev.

Ettevaatlikult tõstis ta lapi tüdruku pealt ning andis selle teenijatüdruku kätte. ÌVääna see välja.ì

ÌTriinu, kas sa kuuled mind?ì uuris ta tasakesi ja võttis tüdruku pea oma käte vahele.

ÌMis sa teinud oled?ì hüüatas naine ootamatult ja kargas ehmunult püsti nii, et tikkimistöö tal sülest maha pudenes.

Mölder taganes arusaamatult.

ÌSu käsi!ì hüüdis naine. ÌSu käsi!ì

ÌAh see,ì kohmas mees ja astus sammu naise poole. ÌTead, ma käsin ja...ì

Äkiline tõmbetuul plagistas aknaga, kardinad tõusid ja langesid ning naise õlgadelt rebis tuuleiil rätiku. See paisus nagu puri, vilgatas korraks ning kandus siis aeglaselt aknast välja. Naine proovis sellele järgi haarata, aga sõrmed libisesid õhukesel siidil, rätik kadus peost.

Mölder hüppas, tõukas oma naise kõrvale ja rabas oma sammaldunud käega samuti rätiku poole. Napilt sai ta oma roheliste sõrmedega selle otsast kinni. Tuul puhus ja väike rätik plagises möldri sõrmede vahel nagu lipp, nagu tahaks see end ise lahti rebida ja minema lennata. Peaaegu kohe hakkas järvevesi kobrutama, oli kuulda kellegi mulisevat naeru ja itsitamist.

Ì...ma lubasin haldjatele,ì lõpetas mölder oma lause ja ulatas naisele rätiku. ÌLubasin neile selle hinge, kes veel midagi vette viskab.ì

Naine jäi talle pärani silmi otsa vaatama ja mässis rätiku mitu korda ümber kaela. ÌKuidas sa said midagi sellist lubada?!ì

ÌMa sain aru, et muidu nad ei lase veskit jälle tööle panna. Nad on möldreid küllalt hävitanud. Pered on vaeseks jäänud ja lapsed on läinud kerjama. Olen neid lugusid kuulnud rohkem kui ühe,ì seletas mölder kurvalt. ÌPraegu veel majaehitus käsil, iga sent on arvel.ì

ÌKuidas sa said...ì ägas naine. ÌInimese hinge, hinge lubasid neile.ì

ÌMa ei tea, mida nad plaanivad,ì vabandas mölder. ÌVõibolla ei tähenda see midagi. Ilma veskita ei tule me aga toime.ì

Naine vaid vangutas pead.

3.

Järgmistel päevadel laskis mölder puusseppadel kogu järve ümber tara kõrgemaks ja tugevamaks ehitada. Ta oli saanud meestega kokkuleppele, et poisi hooletuse pärast teevad nad tara tasuta valmis ning hangivad ise ka materjali. Puusepad olid plaaniga väikese kõhkluse järel nõus. Mölder seisis ise juures kui mehed palke maasse tagusid ning kontrollis, et keegi liiga hoogsalt mulda ei kühveldaks ega palgiotsi teritaks, nii et mingit prahti võiks sellest järve sattuda. Samas ei oleks tal selleks tarvidust olnud, puusepad silmitsesid kartlikult järve ja olid väga ettevaatlikud. Nad olid ju näinud, kuidas mölder haldjatega lepingu sõlmis. Mölder ise oli oma rohelise vetikalise käe kinda sisse peitnud, et keegi liigseid küsimusi ei esitaks, aga siiski vilksasid mehed aeg-ajalt tema käe poole kahtlustava pilguga vaadata. Möldriemand aga istus murelikult akna taga ja jälgis, kuidas tara ehitati ja püüdis pilguga järves mingit liikumist tabada. See oli vaikne ja rahulik, selgest veest peegeldusid pilved ja sinine taevas ja üha kõrgemaks kerkiv tara.

ÌEma, mis sa vaatad seal?ì uuris Triinu.

ÌJärve tütreke, ma olen haldjate pärast mures.ì

ÌMe oleme siin ju nii pikalt elanud ja midagi ei ole juhtunud, vaevalt nüüd, et siis praegu midagi paha sünnib.ì

ÌHaldjad ei ole nagu meie, lapseke. Nad elavad mitu tuhat aastat, nende jaoks on meie eluiga nagu ühe aasta kevad ja sügis.ì

ÌMina sündisin ju kevadel?ì tõdes Triinu.

ÌJah, kallis, sina sündisid kevadel. Aga praegu hakkab tulema sügis. Ma kardan nii väga selle pärast, mis su isa nende haldjatega rääkis.ì

ÌEma, ära muretse.ì

Ema jätkas tikkimist ja naeratas kurvalt.

ÌKui see uus maja valmis saab, siis ma tahan, et sa järvest eemale hoiaksid,ì ütles ta siis tütrele.

ÌNo seal on praegu juba selline tara ümber, et ega sinna üksi inimene niisama satu,ì naeris Triinu.

ÌAga luba mulle siiski, et sa ei hakka üksi järve ääres käima,ì nõudis ema.

ÌOlgu olgu,ì ütles Triinu. ÌMis mul sest järvest. Ma saan ju oma toa. Luban.ì

Ta lehvitas emale ja läks vaatama kuidas uue maja ehitus edeneb. Ta oli tõesti väga uhke selle üle, millise toreda toa ta endale oli kavandanud ning ei jõudnud ära oodata, millal see päriselt valmis saab. Selle toa oli ta kavandanud selliseks, kus oleks mõnus istuda ja raamatut lugeda. Ta oli plaani peale joonistanud riiulid ja raamatud sinna sisse, toa keskele väikese valge kamina ning seina äärde akna alla laia voodi, kus oleks hea pikutada.

Uudishimulikult ronis ta poolvalmis ehitusel kõrgemale, et näha, kuidas ehitus tema plaanidele vastab. Trepid ei olnud veel valmis ja selle asemel olid siia-sinna seinte vastu toetatud kiiruga kokkuklopsitud redelid, mis ronides kõikusid ning tekitasid mõnusalt kõheda tunde. Triinu ei kartnud kõrgust – selle pärast oligi ta oma toa ju kõige tippu teinud – vaid ronis mööda kipakaid redeleid rõõmsalt päris üles välja. Tema toa põrand oli just äsja valmis saanud ning ka kamina olid pottsepad hiljuti lõpetanud. Tuba nägi seega peaaegu valmis, justkui võiks siia varsti sisse kolida. Naeratades kummardus Triinu aknast välja vaatama ning oli hämmastunud kui kaugele ja kui selgesti siit ümbruskonda näeb. Aga peale ümbruskonna nägi ta ka seda, et äsja valminud tara taha, otse sinna, kus jämedad palgid olid maasse rammitud, olid hakanud kogunema suured vetikapuhmad, ja erinevad kõrred sirutusid siia-sinna. Neid ei olnud seal kui tara alles ehitati, selles oli ta täiesti kindel. Võibolla haldjatele siiski ei meeldinud see tara, mis kahtlemata varjas nende vaadet.

Ta nägi all oma isa askeldamas ja töömeestele juhtnööre andmas ning lehvitas talle.

Isa lehvitas talle oma pruunis kindas käega korra kiirustades vastu ning läks veski poole omi asju ajama.

Triinu tahtis just hakata alla minema, kui äkki pistis pea üle poolvalmis trepimademe sisse puusepapoiss.

ÌTere,ì kohmas nooruk.

ÌTere,ì naeratas Triinu talle vastu.

ÌMa tulin siia aknaid tooma,ì seletas poiss pisut närviliselt.

ÌAga palun, ma tulin vaid vaatama, kuidas ehitus edeneb.ì

ÌMis ta siin ikka edeneb, mehed räägivad, et kui haldjatega on leping tehtud, siis saab asi ka valmis. Aga keegi peab selle eest oma hinge andma. Nii need asjad tavaliselt käivad,ì ütles poiss ja tiris valmis tehtud akna redelist üles.

ÌNo see on küll lobajutt. Kindlasti ei hakka minu isa kellegi hinge maja eest ära andma,ì pahandas Triinu.

Puusepapoiss kehitas õlgu. ÌEga mina ka ju ei tea, aga selliseid jutte vanemad mehed räägivad. Aasivad mind, et küllap mina oleksin see kõige õigem hing, et mina selle pahanduse neile ju kaela tõin.ì

ÌMis!ì sai Triinu päris kurjaks.

ÌNojah. Eks seda on ju enne ka juhtunud. Näiteks lossi kohta räägitakse ka, et näkid lubasid lossi ainult sel tingimusel valmis ehitada, kui saavad endale noore neiu hinge.ì

ÌKas said siis ka või?ì uuris Triinu.

ÌEi mina tea, kes neist asjust ikka nii palju räägib. Aga midagi seal ikka oli. Pidi küllalt tavaline asi olema.ì

ÌMa kohe räägin seda asja isaga,ì ütles Triinu otsustavalt ja läks vihaselt trampides tudisevatest redelitest alla.

Puusepapoiss vaatas talle veidi hämmeldunud näoga järele ja sügas pead.

Triinu jooksis veskisse. Seal seisid isa ja ema kõrvuti akna all ja vaatasid tara.

ÌIsa!ì hüüdis Triinu. ÌMa kuulsin praegu puusepapoisi käes, et sa olla haldjatele lubanud tema hinge.ì

Mölder vaatas tüdrukule otsa ja vangutas pead. ÌSeda ma nüüd küll ei lubanud.ì

ÌAga mis nad siis ajavad sellist loba, et keegi peab oma hinge jätma selleks, et ehitus valmis saaks?ì

Isa seletas Triinule pikalt, miks ja kuidas selline kokkulepe tehti, aga midagi ei muutunud. Tüdruk kuulas tema jutu ära ja küsis imestunult: ÌKuidas sa said midagi sellist lubada?ì

Mölder seletas, et vahel tuleb teha raskeid otsuseid. Mõnikord ei jää muud midagi üle, kui valida kahest halvast väiksem. Triinu raputas pead.

ÌMa ei usu sind. Nii ei saa olla.ì

Ka puussepad ei uskunud ja arvasid ebausklikult edasi, et päeval kui ehitus valmis saab, annab mölder ühe hinge haldjatele ära. Mölder ei olnud enam ise ka milleski kindel, kõndis päevad läbi tara juures ja vaatas, et tuul midagi üle selle järve ei viiks. Möldri naine seisis akna juures ja põrnitses murelikke puuseppi ja murelikku möldrit ning kõige selle askeldamise ja muretsemise taga järve.

Niiviisi kulus kaks kuud ja maja oli juba peaaegu sellises seisus, et kohe võis hakata asju sisse kolima. Puude lehed muutusid kollaseks ja vihmad tihenesid, päevad jäid lühemaks ja lühemaks. Ühel hommikul, kui kõik veel magasid tõusis möldriemand üksinda üles ja läks järve äärde. Tara tundus siin kõrgem ja ähvardavam kui aknast vaadates. Pingutusega tõi ta kuurist redeli, pani selle vastu planku ja ronis üles. Oli selge sügishommik, külm kollane päike paistis valgete pilvede vahelt. Redeli otsas seistes tundus tuul ootamatult tugev ja külm, aga muidu paistis, et tuleb ilus päev. Möldriemand vaatas ringi, silmitses mõtlikult järve selget vett ning võttis siis kaelast salli.

ÌSähke, võtke see sall ja võtke mind, ärge piinake teisi,ì hüüdis ta ja laskis salli vette kukkuda. ÌSeda te ju tahtsite?ì

Vesi hakkas kobrutama ja mulisema ning peenikesed hääled mökitasid kavalalt, aga midagi erilist ei juhtunud. Naine kehitas õlgu ning ronis parajasti redeli pealt maha kui mölder ta niiviisi avastas.

ÌMida sa seal tegid?ì nõudis mees. Ta aimas teise pilgust, et naine oli käinud midagi järve viskamas, aga ei lootis, et vahest siiski eksib.

ÌMa ei suuda mõelda selle peale, et äkki Triinu kogemata kombel pillab midagi maha või viib tuul mõne lehekese tema raamatu vahelt välja ja järve. Mul on sellest ajast peale, kui ta sündis kogu aeg olnud tunne, et nad tahavad teda endale. Nad on kavalad ja riukalikud. Kõik oli hästi senikaua, kui sa nendega lepingu sõlmisid. Mõistmatu oled. Mõistmatu... Seda nad on ju kogu aeg tahtnud ja valvanud. Oh sind... Parem juba lähen mina, saan sellest vaevast lahti, kui et äkki meelitavad tütre ära,ì seletas möldriemand tasakaaluka ja vaikse häälega. Hetkel, kui ta oli salli vette heitnud, oli mingil põhjusel kogu närvilisus temast kadunud, tal oli hea ja rahulik olla.

Mölder aga vaatas tuima näoga tema poole ja noogutas vaid peaga. Ta sai aru küll. Ta ei olnud lepingut sõlmides korralikult järele mõelnud. Nüüd oli igatpidi liiga hilja. Mölder võttis naisel käe alt kinni ning vaikides kõndisid nad veski poole tagasi. Ta ei osanud midagi öelda. Mitmel korral katsus mees lauset alustada, lohutada või oma käitumist vabandada, aga iga kord oli tal selline tunne, et sõnad teekisid olukorra veel palju hullemaks.

Paari nädala jooksul aga ei juhtunud midagi. Viimased tööd edenesid jõudsalt, maalrid värvisid seinu ja puusepad õlitasid põrandaid. Möldriemand ei tundunud end esialgu samuti kuidagi teisiti. Siis aga hakkas tal kõigepealt kõht valutama, mõne päeva pärast juba tuikas ja pigistas rinnus ning ta pidi voodisse pikali heitma. Mölder seisis peatsis, surus hambaid risti. Ta oli kutsunud lähikonnast kõige paremad arstid naist vaatama, aga need keegi ei osanud midagi öelda. Tegid vaid kompresse ja mähiseid, aga see ei parandanud emanda olukorda sugugi. Esimeste külmadega oli naine nii viletsaks jäänud, et sai vaevalt pead kergitada ja veidi suppi süüa, rohkem ta välja ei kannatanud. Samas oli ta meel rahulik ja rõõmus.

4.

Kui olid saabunud novembri esimesed päevad ja parajasti oli jälle oodata täiskuuööd, koputati hämaruse saabudes veski uksele. Koputajaks oli väikest kasvu ja naljakate teravate hammastega rohekasmusta sametisse rõivastunud mehike, kes väitis end olevat arsti.

ÌMulle on räägitud, et siin pidi head raha makstama sellele, kes tuleb ja möldriemanda haigusest terveks ravib,ì seletas ta peenikese ja kuidagi krigiseva häälega ning asetas pisikese musta arstikohvri põrandale.

Mölder noogutas mornilt ja viis mehe trepist üles. Tema naine lebas teisel korrusel voodis ja toetus suurtele sulepatjadele. Kui mehike uksest sisse astus, läbis ta kõhtu äkitselt valupiste ning naine tõmbus ägisedes konksu. Arst aga vaatas teda sõnalausumata ja naeratas laia suuga. Tundus, et tal on hambaid rohkem kui inimestel tavaliselt.

ÌVäga, hea, väga hea,ì sõnas mehike peaaegu õnnelikult.

ÌMis siin head on?ì nõudis mölder.

ÌEh?ì ehmus arst. ÌTegelikult ei midagi, ei midagi. Ma vaid tean üsna kindlalt, et mis teie proual häda on ja küllap me selle ka terveks ravime. Aga asi on selles, et siin ta küll ellu ei jää. Ei jää.ì

Ta vaatas ringi, raputas pead ja krimpsutas nina.

ÌÕhk on siin halb, kuiv ja taimi pole ka üldse,ì pobises ta endamisi. ÌKuidas sellistes oludes üldse elada saab, ei taipa. Ei taipa.ì

ÌAga mida siis teie soovitate?ì uuris mölder.

ÌKuidas? Muidugi tervisevetele minekut. Need on tuntud oma heade raviomaduste poolest. Niiske ümbrus, palju taimi, väga tervislik. Just sellised kõhuhädad saavad seal ruttu terveks ravitud.ì

Mölder vaatas arsti kahtlustavalt. Ta ei teadnud ju sellest mehikesest midagi. Ootamatult oli see ise ukse taha ilmunud ja nüüd tahab tema naist oma sanatooriumisse viia.

ÌKus need terviseveed teil üldse asuvad?ì nõudis mölder.

ÌOh ei, siit sugugi mitte kaugel,ì itsitas mees. ÌSugugi mitte kaugel.ì

ÌKui mitte kaugel, siis vähemalt oleksin pidanud sellest midagi kuulma, eksole,ì vihastas mölder. ÌAga minu teada ei ole siinkandis küll ühtegi sellist terviseallikat, vähemalt keegi teine arstidest ka ei teadnud rääkida.ì

ÌAga kulla mees,ì muigas rohekais rõivas arst. ÌSa elad ju otse minu terviseallika kõrval.ì

ÌMis!ì sai mölder äkki aru.

ÌJaa, jaa...ì noogutas mehike. ÌNii see on. Tulin siia, et teie naist aidata, vastavalt meie kokkuleppele. Viime ta enda juurde. Ravime.ì

ÌAga...ì ei osanud mölder midagi öelda. Ta oli aimanud küll, et varem või hiljem tulevad haldjad ja nõuavad, et ta oma kokkuleppest kinni peaks, aga et see just sellisel moel juhtub, seda ta küll ei osanud arvata. Tahtetult jälgis ta kuidas haldjas-arst katsus naisel pulssi, ta ei suutnud ikka midagi teha kui mehike naise äkki püsti aitas ning siis teda ukse poole talutama hakkas.

ÌTulge nüüd ometi appi, mis te seisate siin niisama,ì kurjustas haldjas-arst. ÌVaadake kui nõrgaks ta siin jäänud on. Aga õnneks pole lood veel kõige hullemad...ì

Mölder hüppas ukse ette ja virutas selle kinni. ÌOlgu, pange veski seisma, hävitage see koht maa pealt ära, aga ärge mu naist kaasa võtke!ì

Arst kergitas pisut väsinult kulme. ÌTeate, noormees, meil oli ju kokkulepe,ì seletas ta kannatlikult ja osutas möldri kinnastatud käe poole. ÌMa usun, et teil on see meeles. Te ise lubasite selle, kes midagi vette viskab, meile. Eksole. Lubasite. Seda lubadust ei saa te kuidagi tagasi võtta. Mõelda oleks ikka varem tulnud. Kui tahate, võime pealekauba veski kinni panna ja ära lõhkuda, ega see raske pole. Pole üldse. Aga sellest kokkuleppest ei saa te taganeda. Parem tulge appi, muidu ma pean kõik siin üksi ära tegema.ì

Möldriemand naeratas nõrgalt. ÌLas ma lähen, vaata sina parem, et Triinul kõik hästi oleks.ì

Mölder pühkis kindaseljaga nina ning võttis naisel käe alt kinni. ÌMa ei tea, mida ma tegema hakkan. Kuidas ma ilma sinuta siin elama hakkan. Ma kardan, et ma ei suuda seda taluda.ì

ÌNo kuulge noormees,ì sekkus haldjas-arst. ÌEga me teda siis ju ära sööma hakka. Viime tervisevetele, nagu ütlesin.ì

Mölder noogutas olukorraga leppides peaga ning nii nad kõndisidki aeglaselt trepist alla, jäid plankaia juurde ootama. Mölder kõndis nagu kannaks ta veskikivi turjal. Jalad ei tahtnud hästi sõna kuulata, ta pidi end kogu aeg sundima üht jalga teise ette tõstma. Kuidagi ei suutnud ta uskuda, et peab niiviisi, peaagu vabatahtlikult, oma naise andma näkkidele. Ta sättis värisevate kätega redeli plangu peale püsti.

ÌEma, isa, mis te teete?ì hüüdis äkki hääl ning Triinu jooksis majast välja. ÌKuhu te niiviisi...ì

ÌAhaa,ì rõõmustas haldjas-arst. ÌVäike preili on ka siin. Sind on ikka hea meel näha, hea meel. Võibolla tuled sinagi kaasa? Oleme ju sinu vaderid.ì

ÌTeda te küll ei saa,ì käratas mölder ja astus kohkunult sammu mehikese poole. ÌJa mis vaderid te olete?ì

ÌÄmmaemand kutsus meid ise Triinule vaderiteks, sünnituse ajal. Te ei mäleta? Ütles kohe, et näe, tulevad vaderiks,ì itsitas arst kõkutava häälega. ÌTulimegi, ega me kadedad pole. Eh, eh, eh... Ei ole.ì Järve poolt planku kostis vastuseks tema itsitamisele vee mulinat ja teiste haldjate kädinat ja vadistamist.

Triinu jooksis ema juurde ja võttis tal käest kinni. ÌEma, kuhu sa lähed?ì

ÌÄra karda tütreke, lähen haldjate juurde. Nad lubasid mu terveks ravida ning ma äkki võin vahel teid ka vaatama tulla. Kindlasti hakkan ma sageli teid vaatamas käima. Ära karda.ì

ÌÄra mine,ì hakkas Triinu nuuksuma. ÌMa kardan.ì

ÌSa võid ju kaasa tulla,ì kõhistas arst naerda ja jälle itsitasid haldjad temaga kooris kaasa.

Mölder astus tütre juurde.

ÌEi.ì

Triinu vaatas neile kordamööda kohkunud näoga otsa. ÌMiks ma üldse peaksin...ì

Mölder sättis end haldja ja tütre vahele ja ajas isegi käed laiali nagu siis kui loomi hirmutatakse.

ÌMa ütlesin, et ‘ei’.ì

ÌNo kui ta praegu ei soovi, siis ise teab. Kohtumiseni. Kindlasti me kohtume veel.ì

Haldjas üritas Triinule kummardust teha – paistis, nagu teeks kogu olukord talle vägagi palju nalja. Lõpetanud oma keerulise ja veiderdava kummarduse pöördus haldjas äkki krapsakalt ümber ja krahmas möldriemanda käest kinni. Tundus nagu oleks selja tagant tugev tuul puhuma hakanud, kuigi ükski rohukõrs ei liikunud. Justkui kange tuule tõugatult, ebaloomulikult ja kiirelt sammusid haldjas ja möldriemand redelist üles, jalad justkui ei puudutanudki redelipulkasid.

ÌEma!ì hüüdis Triinu.

Enne kui mölder või Triinu jõudsid neile järele ronida, enne kui nad jõudsid midagi rohkemat öelda, oli haldjas-arst koos möldriemandaga juba teisel pool. Viimane asi mida Triinu oma emast nägi oli see, kuidas veekeerised tema pea kohal kokku lõid. Vesi hakkas vahutama nagu keeks see ja mitmelt poolt kalda äärest oli kuulda kuristamist ja sosistamist. Tuul vaibus.

ÌTa on läinud,ì ütles mölder mornilt.

ÌSee on sinu süü,ì teatas Triinu talle vihaselt. ÌSina tegid nende kurikaeltega sellise kokkuleppe!ì

Mölder ei ütelnud selle peale midagi, võttis redeli plangu pealt kaasa ja läks kuuri. Tõepoolest oli ta ju ise sellise kokkuleppe sõlminud, ise oli ta niisugused hädad enda peale võtnud. Tütrel oli õigus. Ta virutas redeli kolinaga vastu seina.

ÌKurat!ì vandus ta endamisi ja võpatas. See veel puuduks, et ta mõne järgmise pahareti kogemata välja kutsuks.

ÌJama, neetud jama,ì sosistas ta enda ette vaikse häälega. Ta ei osanud midagi teha.

Pärast ema kadumist nuttis Triinu alguses päevade kaupa, aga midagi sellest ei muutunud. Maja sai sissekolimiseks valmis, asjad tassiti ringi. Ta hakkas elama oma toas, vaatas aknast välja järvele. Isa ehitatud plangu taha olid juba kogunenud suured okaspuhmad, taimed paistsid olevat ebatavaliselt suureks kasvanud ja täitnud kogu kaldapealse. Ei näkkidest ega tema emast polnud aga mingit märki. Ta oleks tahtnud midagi välja mõelda, kuidas ema tagasi saada, kuidas teha nii nagu siis oli, kui ta oli väike ja nad olid kolmekesi jahutolmuses veskis õnnelikult elanud. Ta ei näinud mingit võimalust. Isa aga üritas päevad ja ööd läbi tööd rabades kõike unustada ja Triinu ei rääkinud temaga rohkem kui häda pärast tarvis. Ta oli isa peale ikka veel vihane.

5.

Talv möödus ja saabus kevad. Ühel päikeselisel aprillipäeval kinkis mölder Triinule väikese orani kassipoja. Triinu oli küll alguses vihastanud, et isa katsub teda nunnu loomakesega rahustada, aga kassipoeg oli tõepoolest nii armas ja pehme, et Triinu ei saanud kaua pahane olla. Lõpuks, ega kass pole ju milleski süüdi. Ta sidus kassikesele lehvi kaela ning pani talle nimeks Miisu. Miisu osutus agaraks ja vilkaks loomakeseks, kes ronis kõikjale ning lõbustas Triinut. Üle kõige meeldis kassipojale liblikaid taga ajada. Ta katsus neid käpaga õhust kinni püüda, kalpsas ja hüples. Niiviisi liblikat taga ajades sattus kassike ühel õhtul järveäärse plangu juurde, kirju liblikas lendas sellest üle ja Miisu ronis kribinal-krabinal üle aia. Triinu nägi seda ja kohkus – isa oli kõige rangemalt ära keelanud ükskõik kellel plangu taha minemise. Oli hoiatanud, et kõik, kes teisele poole satuvad, on kadunud. Haldjad saavad nad endale, nende elupäevad on loetud.

ÌMiisu, miisu,ì hõikas Triinu plangu tagant.

Teiselt poolt kostis vaid nõrka ja abitut näugumist, näis nagu ei saaks kassike enam tagasi.

ÌNo, tule, tule,ì meelitas Triinu veel, aga abi ei olnud sest midagi.

Lõpuks tassis tüdruk plangu äärde redeli ja turnis ise Miisule järgi.

Vaatepilt, mis talle aia taga avanes, oli muinasjutuline. Ta oli küll aknast märganud puhmaid ja rohtu plangu taga, aga, et need nii suured, nii kummalised on, seda ei osanud ta arvata. Suured lillakate õitega kibuvitsapuhmad olid nagu koopad ja saalid, käsivarrepikkuste lehtedega ohakad kasvasid nagu päevalilled. Triinu toetas end jämedatele kassitapuvartele ja sikutas redeli üle plangu. Väänkasvude vahelt libistas ta selle teisele poole alla ja ronis siis ise võsa vahele maha. Ta tundis end väikesena nagu putukas. Kassist ei olnud mingit märki.

ÌKss, kss kss, Miisu, Miisu, Miisu.ì

Natukse aja pärast kuuliski ta krabistamist. Ettevaatlikult puges ta taimede vahelt läbi ja sattus äkitselt rohekalt helkiva vee äärde. Miisu istus kivi peal ja lakkus käppa. Kui ta Triinut silmas, siis vaatas loomake talle süütu näoga otsa nagu ei oleks midagi juhtunud. Triinu krapsas kassipoja endale sülle.

ÌNoh, paharet, nüüd sa oled mul käes.ì

Tüdruk istus päevasooja kivi peale maha ja jäi järvele vaatama. Siin oli väga ilus, rohutirtsud saagisid, putukad sumisesid loojuva päikse valguses. Vesi oli läbipaistvalt roheline, pärlmuterjas. Tundus nagu oleks ta Okasroosikese lossis. Triinu mõtles, et küllap seal kusagil all on tema ema ja ootab. Just kusagil siin oli ta ju koos haldjaga vette läinud. Võibolla isegi sealtsamast kivi pealt?

ÌEma, ema!ì hüüdis ta tasakesi järveveele. ÌMa tahaksin sinuga rääkida. Kuidas sul seal läheb? Sa ju lubasid mind vaatama tulla?ì

Tuul liigutas vastuseks kõrkjaid. Triinu lobises veel pikalt pähe tulnud mõtetest ning kõik tundus kuidagi väga lohutav. Tal oli hea ja rahulik olla, kogu talve oli ta tundnud kurbust ja üksindust, aga praegu äkki oli see kõik kadunud. Nagu oleks ta taas oma päris koju jõudnud. Kass magas süles, päike loojus, vaikselt muutus õhk jahedamaks. Lõpuks tõusis Triinu püsti ja puges läbi puhmaste tagasi plangu juurde. Ta toetus redelist üles ronides hiiglaslikule kassitapule nagu käsipuule ja upitas end plangu servani. Kui ta pea üle ääre pistis, siis esimene asi, mida ta kuulis olid inimeste närvilised hõiked. Silm märkas laternaga ringijooksvaid kujusid, siia sinna-sinnapoole hüüti tema nime.

ÌTriiinu, Triinu!ì

ÌJah,ì hõikas ta vastu. ÌMis on!ì

Mölder jooksis hingeldades tema juurde ja jäi kohkunult vaatama kuidas tüdruk üle plangu ronib.

ÌMa kartsin, et sinuga on midagi juhtunud. Kas sulle ei ole mitte öeldud, et ei tohi sinna minna? Kas sa ei leppinud emaga kokku, et sa järve ääres ei käi? Seal on ju haldjad, see on ohtlik. Kas sa tõesti ei mäleta, mis emaga juhtus?ì

ÌEma pärast ma seal käisingi,ì vastas Triinu pisut ninakalt. ÌJa kavatsen ka edaspidi minna.ì

Mölder küll seletas ja põhjendas, aga Triinu äkitselt tekkinud otsus oli kindel. Talle meeldis mingil põhjusel järve ääres. Oma salaaias, ta oleks seal justkui uue kodu leidnud.

Tiinu ja Miisu hakkasidki igal õhtul järve juures käima. Tüdruk vaatas vett ja igatsus ema järele suurenes üha. Mölder manitses ja palus, aga siiski ei suutnud ta tütart veenda. Alguses ronis Triinu kogu aeg redeliga üle plangu ja võttis kassi süles kaasa, aga viimaks vana mölder lõi käega ning laskis Triinule teha väikese värava, mis käis pisikese võtmega lukus. Lõpuks on redeliga üle plangu turnimine siiski väga ohtlik. Hämaruse saabudes võis nüüd Triinut alati väikese värava tagant leida. Ta istus seal ja mängis kassiga, väike loomake hüples rohus ja püüdis putukaid. Tüdruk jälgis kassi ja järve, luges õhtuvalguses raamatuid. Mingil põhjusel oli tal tunne tekkinud, et ta peab kindlasti haldjatega rääkima. Millest veel, sellest ei olnud tal küll aimu, aga näis, et kui ta saaks nüüd nendega rääkida, siis võibolla laseksid nad tal ema näha.

Kui saabus järgmine täiskuuöö ootas Triinu juba varakult väikese ukse taga järve ääres ning püüdis tabada tumedas ja külmas vees varje. Ta kartis ühest küljest näkkidega kohtumist, aga samas oli see kõik ka väga põnev. Äkki tal tõepoolest läheb õnneks ema näha, oli ta ju lubanud, et tuleb. Triinul oli kindel veendumus, et just täna see juhtub. Kindlasti. Ta oli ette valmistanud isegi pika kõne, kuidas haldjad on kohustatud teda aitama. Tüdruk kükitas erutuses vabisedes kivi peale maha ja jäi ootama. Alguses ei paistnud vee seest midagi, aga kui oli juba päris pimedaks läinud, siis kuulis Triinu kõigepealt vastaskaldalt itsitamist ning siis veesolinat. Näkid olid ilmselt teda märganud ning hoidsid end eemale. Kassike aga taganes vee äärest kaugemale ja tema karvad läksid turri.

ÌKus mu ema on?ì hüüdis Triinu. ÌKas ta on terve?ì

Vastuseks kostis vaid kahinat ja solistamist. Kui Triinu aga oma huikamist kordas, siis muutus solin küll valjemaks, aga ühtegi selget sõna ei suutnud ta eristada. Ta hüüdis hilisööni välja, aga keegi ei vastanud. Pettunult ja kurvalt läks ta lõpuks magama, aga juba järgmisel õhtul oli ta jälle järve kaldal. Ja siis veel järgmisel ja siis järgmisel...

6.

Niimoodi läks mööda esimene aasta ja siis järgminegi ning kuigi haldjaid oli täiskuuöödel endiselt kuulda, et suutnud Triinu ühelegi piisavalt lähedale jõuda, et nendega rääkima hakata. Kassike kasvas suureks, aga ikka veel kõndis ta Triinul õhtuti sabas nagu koerakutsikas. Ikka veel käis tüdruk iga õhtu enne magamaminekut väikese värava taga järve ääres istumas, aga see oli muutunud samasuguseks toiminguks nagu õhtupalve – toiming, mis valmistas teda ette magamiseks. Enam ammu ei lootnud ta ema ega näkke näha. Enam ammu ei olnud ta ka isa peale pahane, sest õigupoolest mõistis Triinu väga hästi, kuidas lugu niisuguse pöörde oli võtnud. Ega isa ju ei tahtnud ema haldjatele anda. Nad olid niisiis isaga omavahel peaaegu leppinud, kuigi ema teemal ei rääkinud nad mitte kunagi. Vana mölder oli üldse kuidagi vaikseks jäänud, rühmas kogu aeg tööd teha ning oli sageli kodust ära. Kaotuse valu hakkas aegamööda nõrgemaks muutuma.

Nii oligi Triinu väga kohkunud ja pahane, kui sai kolmanda suve alguses pärast ema surma kuulda, et isa kavatseb varsti uuesti abielluma hakata. Isa proovis küll seletada, et see abielu on pigem kombetäitmine ning tal oleks peamiselt vaja kedagi, kes järjest suureneva majapidamise eest hoolitseks, loomade eest vastutaks ning kodu korras hoiaks. Temal endal tuleb ju äriasjus palju kodust ära olla ning on vaja väga kedagi, kes sel ajal suudaks tema asemel asjadel silma peal hoida. Peale veski enda oli ju neil praegu vaja hoolitseda ka kahe maja ja hulga inimeste ja loomade eest. Triinule endale aga selline asi üldse huvi ei pakkunud. Tema kas istus ja luges või jalutas väljas või kükitas järve ääres ja vaatas kurblikult selle siniselt sillerdavat vett. Kõik tema enda asjad olid laokil, riided vedelsid pilla-palla ja voodit ei teinud ta peaaegu mitte kunagi ära. Passijanaine hurjutas tüdrukut selle eest leebelt ja muidugi koristas kõik asjad ära, aga oli näha, et Triinust ei saa iialgi majapidamise eest vastutajat.

ÌPerenaist oleks tarvis,ì seletas mölder tütrele. ÌTeenijate pidamine läheb kogu aeg kallimaks ja mina ei oska neid kamandada ega valida. Varsti oled sa kodust läinud, nii suur tüdruk juba. Sa ei ole enam ammu väike. Ma ei tunne sind enam kohati äragi! Mis mina siis teen, kui sa mu üksi jätad?ì

ÌAga ema!ì hüüdis Triinu. ÌKuidas sa saad tema unustada!ì

ÌMa ei ole teda unustanud, ma ei unustada teda kunagi,ì ütles isa ja vaatas mõtlikult oma kindas kätt. Pärast haldjatega lepingu sõlmimist ei olnud selle roheline värv kuhugi kadunud ning nii oli tal see kurb lugu iga päev silme ees. Käsi oli küll heledamaks muutunud, aga oli ikka veel rohekat tooni nagu hallitus. ÌAga elu peab edasi minema,ì proovis isa tütrele selgitada. ÌKõik ei saa jääda kogu aeg samaks. Vaata, kõik muutub, uueneb. Nii on ka perekondades, miski ei ole igavene.ì

Triinu hakkas nutma ja läks masendunult järve äärde vett vaatama. ÌEma, ema, aita mind.ì

Vesi vaid loksus vaikselt kalda vastu.

Üsna varsti saabus kokkulepitud pulmapäev ja mölder tõi uue naise enne abiellumist majaga tutvuma. Naine oli ise jõukas, juba enne kuulus selle poolest, et tema omad olid linnas mitmed poed ja vorstikauplused. Tema mõnda aega tagasi surnud abikaasa oli olnud suurte lamba ja veisekarjade omanik ning naine oli juba aastaid koos oma mehega loomakasvatusega tegelenud. Pärast mehe surma oli naine ise kõiki äriasju ajanud, laiendanud tegevust ka vorsti ja singiärisse ning oma varandust üha suurendanud ja suurendanud. Ta nägi seda abielu nagu head äritehingut.

ÌTere Triinu,ì teatas naine lahkelt, kui oli möldritütrega kokku saanud. ÌMina olen Adeele. Olen sinust väga palju head kuulnud.ì

ÌTere,ì vastas tüdruk mossitades ja vaatas maha.

ÌMille pärast sa niiviisi mossitad?ì küsis Adeele.

ÌOma ema pärast,ì ütles Triinu vaikse häälega.

ÌÄra selle pärast muretse, ka mina olen ema,ì naeratas naine. ÌMa saan sust väga hästi aru. Mul on endal kaks tütart. Mõlemad virgad ja tublid tüdrukud, peaaegu sinu vanused. Mis sa oled praegu, viisteist? Minu Milvi on kolmteist ja Maarika kuusteist.ì

ÌJaah,ì sekkus ka mölder juttu. ÌMõlemad on väga virgad tüdrukud, nad õmblesid Adeelele pulmakleidi. Nad oskavad ka imemaitsvat sööki valmistada.ì

Triinu vaatas maha. ÌMis mul sest, ega mul pulmakleiti tarvis lähe.ì

ÌVõibolla mitte veel, aga varsti ju kindlasti,ì ütles Adeele lõbustatult.

ÌMa ei tea, mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et see abielu ei olegi teab mis väärtuslik. Ma pole üldse kindel, kas selline lõbustus ikka on minu jaoks,ì teatas Triinu trotslikult.

ÌEks sa ise näed. Ei ole hea inimesel üksi olla, ta jääb sellest otsa ning kurvameelsus tuleb peale. Ikka peab seltskonda olema. Abielu ongi selleks,ì seletas Adeele.

ÌJajah,ì nõustus ka mölder. ÌMina olen ka seda meelt, et abielus peab olema. Keegi ei võta sellist meest tõsiselt, kes abielus ei ole. Küsitakse kohe, et mis viga, et naist ei ole. Hakka siis seletama. Abielu on hea äri alus.ì

Triinu turtsatas. ÌMa olen lugenud, et hea äri alus on järelekaalutud otsused ja pikaajaline paneerimine. Ma pole just väga kindel, et sul, isa, kõik otsused väga järelekaalutult tehtud on.ì

ÌMida sa silmas pead?ì ütles mölder kulmu kergitades.

ÌMa pean silmas sinu kätt,ì nähvas Triinu.

ÌMuidugi tean ma sellest,ì segas Adeele ettevaatlikult vahele. ÌJust selle pärast tuleb meil rahulikult ja sõbralikult kõik omavahel hästi läbi saada.

ÌNo olgu,ì kehitas Triinu õlgu ning läks trepist üles oma tuppa. Vihaselt pani ta ukse selja taga kinni ning istus voodile. Ta ei kavatsenud sealt enne välja tulla, kui sunnitakse.

Pulmapäeva hommikul, kui kirikus pidi toimuma laulatus, laskis Triinu end vaid suure vaevaga kaasa vedada ning kogu teenistuse aja istus mossis näoga pingis. Las kõik näevad, et tema ei ole selle laulatusega rahul, talle ei meeldi, et isa uue naise võtab. Eriliselt vihastas teda see, et Adeele tütred Milvi ja Maarika istusid kohe tema kõrvale oma kohevate kleitidega ning sosistasid ja sahistasid terve laulatuse aja. Kui Triinu ei oleks ise võtnud nõuks laulatusest välja teha, oleks ta neile kahtlemata käratanud, et olge tasa, inimesed üritavad siin abielluda.

Kui Adeele ja mölder lõpuks altari juurest püsti tõusid ja kõik neid õnnitlema tulid, sosistas noorem tüdrukutest Triinule: ÌSee kleit on meie tehtud. Vaata, kui ilus, eksole?ì

ÌTõesti ilus,ì otsustas Triinu vähemalt püüda viisakas olla.

ÌEga sina ju sellist teha ei oskaks?ì muigas teine tüdruk. ÌSee on päris keeruline töö, kas tead. Seda on kohe näha, et oled oma kleidi mingil õmblejal teha laskunud.ì

Triinu vilksas oma kleiti vaadata. ÌMuidugi olen ma selle õmblejal teha lasknud! Ma ei oska ise õmmelda.ì

ÌMida sa siis üldse oskad?ì küsis Maarika.

ÌMida ma oskan?ì küsis Triinu. ÌEga see sinusse ei puutu ju?ì

7.

Hoolimata sellest, et Adeele tütred ja nende sosistamine ei läinud Triinule kuigivõrd korda, hakkas teda vestlus laulatuse ajal siiski häirima. Tõepoolest ei olnud midagi sellist, mida ta oleks teistest paremini osanud. Talle meeldis küll joonistada, lugeda, jalutada ja kassiga mängida, aga väljapaistvalt hästi ta midagi teha ei osanud. Mitte kunagi ei olnud ta huvi tundnud söögitegemise või näputöö vastu, tal ei olnud virkadele ja usinatele võõrastütardele midagi vastu panna. Murelikult vaatas ta ennast peeglist ja mõtles, et miks ta midagi ei oska? Miisu hõõrus end vastu tema jalgu ning näugus vaikse häälega.

Tusaselt kõndis Triinu päev otsa ringi ning ei viitsinud isegi võõrastütarde norimise peale kuidagi vastata. Seekord olid Maarika ja Milvi kahekesi valmistanud võõramaa retsepti järgi õhtusöögi lambalihast ning Adeele pakatas uhkusest. Ta seletas lauas pikalt laialt, kuidas tema tütred lausa tahavad köögis süüa valmistada ja kuidas nad on kohe sellise loomuga, kellel tuleb küpsetamine hästi välja. Ta vaatas lauas võidukalt ringi.

ÌTriinu, sina võiksid ka köögis midagi teha?ì alustas ta siis. ÌMa arvan, et Maarikale ja Milvile meeldiks küll, kui sa abis oleksid?ì

ÌJaa, kindlasti õpiks ta midagi,ì nõustusid tüdrukud pilkava häälega.

ÌNo muidugi võin ma aidata,ì pakkus Triinu. ÌAga ma olen tähele pannud, et peamiselt saab minu hooleks see töö, mida teenijad võiksid teha. Lõikumine ja puhastamine. Viimati tahtsid, et ma kanadel sisikonnad välja võtaksin. Vastik.ì

ÌAga kallis laps, just sellest peab ju alustama,ì parandas Adeele teda leebelt. ÌEga minu tütredki teistmoodi süüa tegema ei õppinud. Ikka tuleb algusest lõpuni kõik endale selgeks teha.ì

ÌMa ei kahtle selles,ì noogutas Triinu. ÌAga ma ei tunne sellest tööst rõõmu. Võibolla sinu tütardele meeldib kana soolikaid välja rookida.ì

ÌOh sind küll,ì naeris Adeele. ÌKüpsetamine on ju nii tore. Ega need kanad ju ise pannile ei lähe. Ikka tuleb oma käega ju kõik valmis teha. Mulle kohe meeldib enda tehtud toite süüa. Siin ei ole ju midagi rasket. Naks nuga sisse ja näpuga soolikad välja.ì

ÌTõesti kõlab väga lihtsalt,ì teatas Triinu. ÌAitäh toidu ja muidugi ka nõuannete eest.ì

Ta tõusis püsti ja läks lauast minama. Selja tagant oli veel kuulda, kuidas Adeele talle järele hõikas. ÌMine pealegi, muidugi saan ma sust aru. Aga homme hakkame kõik koos kanapraadi valmistama, eksole. Sa ei pea neil soolikaid välja võtma, nõus? Ma tulen ise ka teile appi ja teeme õhtuks veel ühe vägeva okolaadikoogi?ì

Triinu naeratas endamisi ja kõndis järve äärde. Miisu juba teadis teda kulunud ja rohekaks tõmbunud ukse juures oodata ning kräunus tasase häälega. Mõtlikult tegi Triinu väikese salaukse lahti ja ootas tükk aega enne kui Miisu suvatses sealt sisse minna. Seejärel sulges tüdruk värava enda selja taga hoolikalt. Ta ei tahtnud, et teda siia segama tuldaks. See siin oli tema oma maailm, kuhu keegi teine ei sattunud, siin sai ta rahulikult olla. Vesi loksus vastu jämedad juurikaid, mis väändusid mõlemal pool ainult tema jalgade poolt sissetallatud teerada. Ta ronis kaarjate kibuvitste vahelt käänduva raja lõpus olevate kivide peale ja vaatas vees keerduvaid vetikaid ja pikki rohutuuste, mis paistsid peaaegu mustad. Taevas oli täiesti pilves ning valgust oli nii vähe, et silm ei suutnud täpsemalt midagi eristada. Kass krabistas eemal rohus.

ÌEma, ema, mis sa ei tule,ì sosistas ta mustale veele.

ÌAga sina, sina ära nuta,ì kostis veest äkki peenike hääl.

Triinu võpatas ja vaatas jalge ette. Ta ei olnud lootnudki, et keegi vastab, tal ei olnud meeleski, et täna oli jälle täiskuuöö. Paksu pilvekatte tõttu ei olnud ta seda isegi siis märganud, kui oli majast välja tulnud. Aga tõepoolest, praegu vingerdas tema jalgede juures kivide vahel rohekasmust näkk. Täna pidi seega täiskuuöö olema, muidu ei tulnud need kunagi välja. Näkk ei olnud suurem käelabast ja tema pikad juuksed olid kalda ääres voogava rohuga täpselt ühte värvi.

ÌKus mu ema on?ì

ÌHakkab juba terveks saama, eks ta varsti tuleb sind vaatama ka,ì krigises näkk vastuseks. ÌAga miks sa nii kurb oled?ì

Triinu vaatas vingerdava näki poole ja hakkas rääkima. Ta oli alguses, aastaid tagasi, mõelnud välja pikki kõnesid selle kohta, mida siis öelda kui ta näkkidega jutule saab. Aja jooksul oli oma küsimusi ja kõnesid muutnud ja täiendanud, paar tükki isegi paberile kirja pannud. Ometigi ei mäletanud ta praeguseks peaaegu midagi sellest, mida ta siis oli plaaninud rääkida. Kogeledes ütles ta kõik esimesena pähe tulnud asjad segiläbi välja.

ÌMa tahaks oma ema näha. Ma ei salli Adeelet, ma ei oska midagi.ì

ÌKas see on leping?ì uuris näkk. ÌOn see leping?ì

ÌMis mõttes,ì kohkus Triinu.

ÌNoh, kas teeme lepingu,ì kostis mulinat ja kriginat. ÌMeie aitame sind ja sina jälle annad meile midagi vastu.ì

ÌMida ta siis soovite? Minu hinge?ì küsis Triinu pahaselt. Miisu tuli rohu seest uudishimulikult vaatama, kuid näkki märgates taganes hirmunult ja surus end vastu ust, saba kuuskes.

ÌOh ei, me tahaks, et sa abielluks meie näkkide printsiga,ì mulistas väike veehaldjas rõõmsa häälega ja pritsis vett.

ÌAga ma ei ole ju veel abiellumiseks valmis?ì vaidles Triinu moe pärast vastu. Tal ei olnud mingit plaani näkkidega lepingut sõlmima hakata. Liigagi hästi oli tal meeles see leping, mille isa oli sõlminud ja selle kurvad tagajärjed.

ÌÄra muretse, me ei kutsu sind enne kui sa ise täiesti valmis oled abiellu astuma. Kui sa ise seda soovid,ì seletas näkk ükskõikse häälega ja tiirutas kivide vahel ringi.

ÌAga kui ma ei soovigi abielluda?ì tegi Triinu ettepaneku. ÌMis siis saab?ì

ÌMis siis teha, mis siis teha. Siis jääb abielu ära,ì kostis näkk, aga tema hääl oli pigem pilkav kui nõustuv.

ÌAga te aitate mind ikka?ì uuris Triinu. Kuigi tal ei olnud plaani lepingut sõlmida, püüdis ta võimalikult kaua näkiga vestlust üleval hoida. Kui näkk vestlusest tüdineb ja ära läheb, siis võibolla peab ta järgmist kohtumist veel mitu aastat ootama. See näkk oli aga ainuke side emaga, oli kõigest hoolimata talle kindlust andnud, et ema on kusagil siin veesügavuses olemas ja võibolla, kui tõesti neid näkke uskuda, isegi tuleb teda kunagi vaatama.

ÌMuidugi aitame,ì kinnitas näkk ja mässas vetikate vahel edasi. ÌKäsi selle peale?ì

Triinu mõtles tükk aega ja haldjas mulistas ja solistas tema ees vees.

ÌKui ma abielluda ei soovi, siis ei juhtu midagi?ì küsis ta veelkord üle.

ÌJust nii, just nii,ì kinnitas näkk rõõmsameelselt. ÌEga me teistega sellist lepingut ei teeks, ainult sinuga, oleme ju sinu vaderid. Ega sul elus teist sellist võimalust ei teki. Kas lööme käed?ì

Triinu vaatas väikest haldjat ja proovis pead ja mõtteid selgeks saada. Ta ei pea ju abielluma, kui ei taha. See leping ei kohusta teda ju millekski. Siiski, kui ta nüüd käe vette torkaks, siis läheks see kahtlemata samasuguselt roheliseks nagu tema isa käsi, kõik saavad teada, et ta on mingi lepingu sõlminud. Hakatakse küsima ja uurima.

ÌAga kui ma annan jala?ì küsis ta veidi kõheldes.

ÌÄra tee nüüd nalja. Ei ole vaja karta, ära karda,ì itsitas haldjas. ÌHoopis joome selle peale, kui nii rohkem sobib. Näe, võta...ì

Pisike näkk sirutas veest välja madala konnakarbi, mis oli täis pärlmuterjalt helkivat vett. ÌVõta väike lonks. Ongi kõik. Kartma ei pea midagi.ì

Triinu võttis konnakarbi vastu ning tõstis selle ettevaatlikult suu juurde. Vesi paistis selge ja puhas. Tasakesi pani ta huuled vastu karbi äärt, selle serv oli kare, vesi oli külm ja tal hakkas miskipärast kõdi. Itsitades katsus ta karpi suu juurest ära võtta. Ta ei saanud oma käsi liigutada, vesi voolas karbist keelele ja sealt edasi kurku, nagu oleks see elus olnud. Tal oli kõdi. Ta itsitas ja turtsus nagu näkk ning vesi karbis ja tema kõris mulises ja itsitas koos temaga. Lõpuks hakkas Triinu valju häälega naerma, vesi rahunes ja ta viskas karbi plärtsatusega vette. Mingil põhjusel tegi see kõik talle nalja. Suus oli tunne nagu oleksid taimed ja vesikasvud talle keele alla ja veresoontesse pugenud, nagu oleks ta toomingamarju söönud.

8.

Kui Triinu järgmisel hommikul üles tõusis oli tal kummaliselt hea ja kerge olla, vaid kurgus kratsis pisut nagu siis kui oled külma saanud. Ta jooksis peegli juurde, ajas suu pärani ning vaatas endale kurku. See oli rohelisetriibuline, naha sees võis aimata lehti ja võrseid. Ta ehmatas esialgu ära, aga kui ta oli paar korda neelatanud, otsustas, et mis seal ikka. Tegelikult ei olnud peaaegu üldse tunda.

ÌNojah,ì ütles ta oma peegelpildile. ÌSiis sellised lood.ì

Veidi aega veel enda suud põrnitsenud, pani ta lõpuks hambad plaksuga kokku, ringutas ja tõmbas endale sukad jalga. Haigutust varjates, et keegi kogemata tema kurku ei märkaks, läks allkorrusele, kus võõrastütred juba askeldasid.

ÌKus sa olid nii kaua, meil juba ammu söödud!ì käratas Maarika Triinule tere asemel pahase häälega. ÌPuder juba ammu külmaks läinud ja tee on jahtunud. Sinust pole ikka mingit abi!ì

Triinu vangutas pead. Parem on üldse mitte rääkima hakata, alati tekkis sellest mingi sõnelus. Ta astus uksest välja ja jalutas aeda. Võibolla sööb ta hommikuks mõned õunad, siis ei pea vähemalt võõrastütardega tülitsema sooja söögi ja nõude koristamise asjus. Ta kükitas maha ja korjas kaks ilusat ja ümmargust õuna. Miisu tuli tema juurde ja hõõrus ennast vastu ta jalgu.

ÌNoh, kassike. Kas sina oled täna juba söönud? Mina näe veel ei ole,ì seletas Triinu.

ÌEi ole jah, raisk,ì torises see vastu. ÌMaarika, sindrinahk, ei anna mulle kunagi putru, hea on, kui tema käest veidi piima hommikuks saan. Milvi aga ei tee must üldse välja.ì

Triinu jäi üllatunult ja imestunult kassile otsa vaatama. Ta sai sellest näugumisest ja nurrumisest väga hästi aru. Miskipärast tekitas see temas aga hirmu ja ebakindlust. Kui palju kordi oli ta kassikest naljatamisi paksmaoks ja laiskvorstiks nimetanud. Äkki sai Miisu kogu aeg kõigest aru, nüüd võib ta selle peale ju solvunud olla.

ÌKas ma tõesti saan aru, mida sa räägid?ì uuris ta ettevaatlikult kassi käest.

ÌAssa pagan,ì kähistas kass ning kargas tagasi. Ta ajas saba kuuske ja hakkas turtsuma. ÌAga sa enne ju ei saanud, ega ju?ì sisistas loom siis õunapuu alt.

ÌEi,ì nõustus Triinu. ÌAga ega sina minust siis ka ei saanud?ì küsis ta lootusrikka häälega.

ÌMnjäh,ì noogutas Miisu nõustuvalt. ÌMis see siis, pagana pärast, tähendab?ì nõudis ta siis käppa lakkudes.

Triinu silus mõtlikult kaela ning mõtles, et küllap on see vetehaldjate töö. Oli ta ju öelnud, et tahaks midagi sellist osata, mida teised ei oska. Huvitav vaid, mida ta selle oskamisega peale peaks hakkama, kellelegi ta sellest rääkida küll ei saa.

ÌHaldjate töö, ma arvan,ì ütles Triinu. ÌNüüd oled sa minu saabastega kass.ì

ÌMida kuradit,ì vandus Miisu. ÌMina miskiseid paganama saapaid küll jalga panema ei hakka, selle peale võid mürki võtta.ì Ta paistis ikka veel hirmunud, aga saba ei olnud enam nii hoiatavalt püsti.

ÌKassike, sa võiksid vähem vanduda,ì manitses Triinu. ÌNii ei ole viisakas.ì

ÌKuradile, nüüd enam ei või rääkida ka nii nagu tahad. Mulle ei meeldi kui mind niiviisi käsutatakse,ì laias Miisu. ÌSaabaste osas ma oma otsust ei muuda. Kõik!ì

ÌOlgu peale, ega ma tõsiselt seda mõelnudki,ì naeris Triinu. ÌSee on selline muinasjutt, ma võin seda sulle mingil hetkel lugeda.ì

ÌNo vaatame seda asja,ì nõustus Miisu moka otsast. ÌAga praegu oleks vaja ikka midagi süüa hankida.ì

ÌKas sa hiiri ei söö?ì uuris Triinu.

ÌNalja teed või? Need on sellised viletsad ja vastikud süüa,ì turtsus kass. ÌKonte kõik kohad täis. Hiired on lõbustus, aga süüa tahaks ikka korralikku liha, ja kõige parem, kui keedetud. Ilma soolata ja väikesteks tükkideks tehtud.ì

ÌNo mida ma sinuga peale hakkan,ì muigas Triinu.

Tõepoolest, mis kasu on kassi keele oskamisest, kui sellega ei ole võimalik midagi muud peale hakata kui toidu üle vaielda. Pole sugugi parem kui võõrastütred oma lõpmatu söögivalmistamise jutuga.

ÌMis sa selle lollaka kassiga vaidled,ì teatas linavästrik mõne sammu kauguselt aia pealt.

ÌNo siuke pläralõug veel puudub,ì vandus kass ja kargas sammu linnu poole. Linavästrik vaid võngutas sabaga üles-alla ning irvitas noka otsast.

Triinu hakkas naerma. Paistis, et haldjad olid talle ööga nii loomade kui ka lindude keele selgeks õpetanud.

ÌTore,ì hüüdis ta linavästrikule. ÌVäga tore. Kuidas läheb?ì

ÌMis ta ikka, mis ta ikka. Kiired ajad,ì siutsus lind.

ÌKas kedagi teist inimest on ka teada, kes lindude keelt oskab?ì küsis Triinu. ÌVõi olen mina ainuke?ì

ÌOh, igasuguseid on. Mõni ohmu teab paari sõna, mõni oskab vaid ühe looma või linnu keelt. Mõni oskab ussisõnu,ì vidistas linavästrik pilkavalt.

ÌKuule, ära lobise selle linnuga, otsi midagi süüa,ì näugus kass. ÌKaua ma siin konutan, kõht koriseb.ì

ÌOota nüüd, ära ole nii kannatamatu,ì manitses Triinu. ÌMa tahaks enne teada, mida need, kes loomade keelt oskavad, selle kõigega peale hakkavad?ì

ÌMis ikka,ì teatas Miisu sabaalust lakkudes. ÌTeised peavad neid imelikeks, raha nad sellega ei teeni. Ongi kõik.ì

ÌVõi nii,ì ütles Triinu.

Järgnevatel päevadel selgus tõesti, et loomade ja lindude keele oskamisest ei ole igapäevaseks eluks suurt kasu, sest lindudel oli kogu aeg kiire ja suurem osa loomadest mõtles söögist ja pikutamisest. Triinu tegi kiiresti kindlaks, et vaid varesed suutsid aeg-ajalt pikemalt ja mõistlikumalt juttu rääkida. Miisu kõndis siiski Triinul hea meelega sabas ning kuigi ta pidevalt kurtis, et kõht on tühi ja käpad on väsinud, oli ta valmis omaenda tähelepanekuid aeg-ajalt avaldama ning kuulama seda, mis Triinul rääkida oli. Isegi saabastega kassi jutu oli Miisu ära kuulanud ning jõudnud järeldusele, et selle looga küll kõik asjad korras ei ole, sest kuidas teised inimesed suutsid kassi kõnest aru saada. Ja saabastega, teatavasti, ei ole üldse võimalik kusagil ronida. Üldiselt selgus, et Miisu on väga praktilise meelega ning sugugi mitte seiklushimuline. Vanduda meeldis talle ka rohkem, kui Triinule sobilik tundus.

ÌMe peaks midagi põnevat ette võtma,ì pakkus Triinu kassile välja. ÌEga sa ei tea mõnda konn kuningapoega või kedagi sellist?ì

ÌNo kuule,ì ühmas kass. ÌMinu teada ootab sind üks konn kuningapoeg juba, seal tiigis.ì

ÌNäkkide prints?ì Triinu kergitas kulme. ÌIlmselt ootab ta mind seal all jah, kui nad mulle vastutasuks loomade keele selgeks õpetasid. Aga mida sina üldse nendest näkkidest tead?ì

ÌKeegi ei tea neist suurt midagi,ì haigutas Miisu. ÌMina neid püüda ei julge, liiga kahtlased tüübid.ì

ÌAga äkki peaks kalade käest uurima?ì arvas Triinu? ÌNemad ikka midagi teavad.ì

Miisu turtsatas põlglikult. ÌKalad on erilised tuhmuskotid. Kui sa nad kätte saad ja kaela kahekorra keerad, siis nad ei oska isegi oma elu eest paluda. Hiired aga on teine asi. Need vinguvad ja halavad nii, et seda nägu. Kohe palju põnevamaks teevad asja.ì

ÌAga konnad?ì

ÌNeed on ka vaiksed sellid, natuke hädaldavad, aga ega erilist mõnu nende jahtimine ei paku.ì

Triinu vaatas kassi kurvalt. ÌMulle väga ei meeldi, kui sa niimoodi loomadest räägid.ì

ÌHäh,ì njaugus kass. ÌTe, inimesed, ise teete veel hullemini. Hoiate lehmi pisikeses laudas kinni ja lööte need siis kirvega maha. Sigadest ja kanadest ma üldse ei räägigi. Nad halisevad ja vinguvad ka kogu aeg, muidugi. Mõnikord tahaks kohe ise neile otsa peale teha. Aga jõud ei käi üle. Ma arvan, et see oleks väga lõbus siga taga ajada, hammustaks ta korralikult vigaseks ja siis ajaks mööda hoovi taga. Küll saaks nalja.ì

ÌJäta järgi!ì vihastas Triinu. ÌSa oled täiesti südametu elukas. Niimoodi ei tohi teha, teisi loomi kiusata ja piinata. Kohe jäta järgi, muidu sa enam süüa ei saa.ì

ÌNäed sa siis nüüd,ì kurvastas Miisu. ÌKel jõud, sel õigus. Hakkad ikka mind oma lõbuks ümber kasvatama. Kõik kassid on ju sellised, mis mina teha saan, et ma kass olen? Vaata, ise piinate siin oma majapidamises kanu ja lehmi, aga kõigepealt on vaja ikka kassi ümber kasvatama hakata.ì

ÌVaatame seda asja,ì teatas Triinu otsustavalt.

9.

Triinuga äkitselt toimunud muutust panid kõik maja elanikud tähele. Alguses hakkas ta päevade kaupa lautades ja karjamaadel ringi luusima. Kui ta enne oli vähe seltskondlik olnud, siis nüüd ei rääkinud ta inimestega peaaegu üldse juttu. Vaid harva lausus ta mõne sõna ning alati oli see midagi üllatavat või kummalist. Ühel päeval hommikusöögilauas tuli ta välja pika nimekirjaga asjadest, mis tema arvates majapidamises valesti on.

ÌTegin sellise plaani meie majapidamise tarvis,ì teatas ta suurema sissejuhatuseta.

Ta ulatas nimekirja vaikides Adeelele ning see luges teksti kulme kergitades läbi. Muutused, mida Triinu tahtis läbi viia, ei meeldinud aga Adeelele sugugi.

ÌKallis laps,ì seletas ta. ÌSa pead aru saama, et kui me niiviisi hakkaksime lehmi ja lambaid pidama, nagu sina soovitad, siis läheb see liiga kalliks. Me ei teeni enam midagi, jääme kahjumisse.ì

ÌMa olen üldse vastu igasugusele lehmade ja lammaste tapmisele,ì teatas Triinu. ÌHakkasin taimetoitlaseks! Aga kui sa tahad loomi pidada, siis vähemalt nii, et neil on normaalne elu. Mitte, et nad istuvad justkui vangis, puuride ja võrede taga.ì

Ta ei hakanud Adeelele rääkima, et oli käinud lautades lehmade ja nuumpullidega juttu ajamas. Nad küll kahjuks ei osutunud väga sõbralikeks ning kohmasid niisama huupi tema küsimuste peale. Suurivaevu sai ta paari julgema looma käest teada, et neile meeldiks rohkem väljas olla ja pimedas laudas on igav ja tüütu. Laudakassid olid seal veel Triinu püüdluste üle irvitanud. Kräunusid, et ei tasu katsudagi nende tuhmide pullidega jutu peale saada. Et need on sellised loomad, kes vaid teist pulli või lehma tunnistavad, ega nad muudest loomadest midagi ei pea.

ÌPullid tahavad väljas olla, ka öösiti. Neil ei ole seal külm, tõesti. Ja lehmad ja vasikad tahavad koos olla,ì rääkis Triinu Adeelele.

Võõrasema raputas pead. ÌTead, Triinu. Neil peab kogu aeg silma peal hoidma. Kas sina hakkad seal öösel valves käima? Tulevad poisikesed või, hullem veel, vargad ja lõhuvad öösel aia ära. Mitu korda on meil niiviisi pooled pullid kaduma läinud, hulguvad kusagil metsas, Jumal teab kui kaugel. Nende karjamaale tagasiajamine võtab mitu päeva aega. Palju loomi on nii hukka saanud. Kas sina hakkad neid sealt tagasi tooma? Ei hakka? Kes siis hakkab? Ja lehmi on vaja lüpsta, see on raske töö ja neid on mitu korda päevas vaja lüpsile ajada. Kes seda tegema hakkab?ì

ÌAga miks me koeri selleks ei kasuta?ì vaidles Triinu võõrasemale vastu.

ÌKoerad hakkavad lehmi kimbutama, nende korralik väljaõpetamine võtab tohutult aega ja vaeva,ì ütles Adeele.

ÌSeda võin küll ma teha,ì kinnitas Triinu. ÌKui ma paar koera välja õpetan, siis sinu hooleks jääb pullid ja lehmad karjamaale lasta.ì

Adeele naeratas ja vangutas pead. Kust see tüdruk küll võtab, et oskab koeri välja õpetada? See on keeruline ja pikaajaline töö.

Selgus aga, et Triinu sai koerte väljaõpetamisega üsna hästi hakkama. Ta oli kõigepealt vareste käest järgi uurinud, kes on siinkandis kõige taibukama olemisega noored koerad ning tal õnnestuski endale kaks pikkade koibadega ja kikkis kõrvadega koeravolaskit osta. Ta pani neile nimeks Pauka ja Pitsu. Need olid innukad ja kuulasid väga tähelepanelikult, mida Triinu neile rääkis. Paraku juhtus samas ka pidevalt, et juba paari hetke pärast oli neil asi meelest läinud ja nad tormasid mürama või niisama koerust tegema. Lõpuks aga suutis Triinu neile siiski selgeks teha, et nad ei tohi lehmi ega lambaid kiusata, isegi mitte igavuse pärast. Lubas, et kui nad tublid on, siis saavad lisaportsu süüa. Koerad noogutasid innukalt ja pingutasid, et paremini meelde jätta, mida neile õpetati. Meelelahutuseks lubas Triinu Paukal ja Pitsul võõraste inimeste ja kõigi metsloomade peale haukuda, mida nad ka suure rõõmuga tegid. Hammustada tohtsid koerad siiski ainult neid, kes katsuvad aeda lõhkuda või lehmadele häda teha.

ÌSeleta neile, et nad kasse ei puutuks,ì käis Miisu Triinule peale. ÌNad ajasid mind täna päris pikalt taga. Ilged elukad.ì

ÌMa pean neile mingit lõbustust ikka lubama. Sina ju rääkisid ka kui tore on hiiri taga ajada?ì muigas Triinu.

ÌHiired on teine asi. Need on kahjurid. Metsikud. Kassid aga on kodustatud,ì nurises Miisu.

ÌKasside taga ajamine on nende loomuses, ma ei saa neid ju tuvideks muuta,ì teatas Triinu.

Miisu volksas selle peale solvunult sülest minema ja jäi laua alla käppi lakkuma. Triinu vaatas teda ja ohkas. Päras seda, kui ta oli hakanud loomadega suhtlema, sai ta aru, kui keeruline nende maailm oli. Kassid ajasid lõbu pärast taga hiiri, koerad kasse, poisikesed pildusid koeri kividega. Pullid igavlesid laudas ja kanu sunniti istuma kitsukestes aedikutes kinni. Kõigil neil oli enamasti valida kas suhteliselt turvalise elu vahel inimeste juures, mis aga tähendas vangistust või vabadusega, mis tähendas aga seda, et kellel jõud üle käis, see ka su nahka pani. Nahka panemist kartsid nad kõik. Samas, kui inimesed olid kõige tugevamad ja targemad, siis peaksid ju nemad loomade eest hoolitsema ja neid kaitsema.

ÌKelle poolt sa õige oled?ì nõudis Miisu lõpuks vaikse häälega.

ÌKõigi loomade,ì ütles Triinu.

ÌIkka inimeste poolt oled, inimeste. Teete elu mugavaks ja lööte siis maha. Teame teid,ì seletas kass.

Triinu noogutas nukralt. ÌVõibolla küll. Aga vähemalt teen ma nii, et me ei piinaks ega kiusaks. Ja sind ei löö küll keegi maha. Sellega võid arvestada.ì

ÌKoerad lõpuks löövad, selleks sa neid treenid. Nad piinavad mind, sinu lõbuks,ì argumenteeris Miisu kavalalt.

ÌOlgu.ì

Triinu tõusis pahaselt püsti. Ta sai Miisu murest väga hästi aru, aga samas ei suutnud ta midagi ette võtta. Asi ju ei olnud selles, et mõned loomad elasid halvasti, vaid selles, et suurem osa loomi elas halvasti. Ta läks välja koerte juurde.

ÌKuulge, Miisu ei taha, et te teda taga ajate,ì ütles ta, kui nad tema ümber rõõmsalt klähvima ja hüplema hakkasid.

ÌAh, ah, aga ta lippab nii toredasti. Kohe lust,ì haugatasid Pauka ja Pitsu nagu ühest suust.

ÌNo tehke erand,ì pakkus Triinu.

Pettunult urisedes lubasid koerad vaadata, mis teha annab.

ÌAga siis ajame kanu taga?ì pakkus Pitsu. ÌNeed on ka ägedad.ì

ÌEi, ei, kanu ei tohi. Nad ei mune siis korralikult,ì ütles Triinu.

ÌNo siis sa pead ise meiega mängima,ì nõudsid koerad.

ÌOlgu siis nii, ega muud midagi vist üle jää,ì nõustus tüdruk. ÌAga homme näitan teid Adeelele. Peate tublid olema ja korralikult sõna kuulama. Tema peale ei tohi haukuda ka. Pärast kui olete kõik ette näidanud, siis mängime.ì

Pauka ja Pitsu klähvisid teenistusvalmilt ja lubasid teha kõik täpselt nii, nagu nad olid harjutanud.

Kui Triinu järgmisel päeval oma koeri Adeelele näitas oli see vägagi üllatunud.

ÌMa ei tea, kuidas sa sellega hakkama said, aga olen valmis oma poole lubadusest ka täitma,ì ütles ta kergelt ohates. Koerad olid eeskujulikult lehmade juures end ülal pidanud ja juhtisid nad isegi iseseisvalt lauta lüpsile. Pitsu üritas isegi laudaust kinni trügida, aga Triinu andis märku, et ei tasu liiale ka minna.

ÌTublid olite,ì kiitis ta koeri.

Pauka ja Pitsu liputasid saba ning võtsid uhkelt valveseisangu.

Adeele vaatas neid ja vangutas vaid imestunult pead.

Mõne aja möödudes oli Triinul juba terve kari koeri treenitud lehmi ja lambaid valvama ning vastutasuks oli Adeele lubanud kõik loomad välja. Selle tagajärjed olid vägagi huvitavad. Nimelt hakkasid inimesed kiitma, et lehmade piim on palju parema maitsega kui enne. Triinu prooviski Adeelele seletada, et nad võiksid liha ja vorstitoodete asemel rohkem juustu ja muud seesugust tegema hakata, aga selle plaaniga ei olnud võõrasema nõus.

ÌInimesed ei hakka niisama heast peast taimetoitlaseks, nad tahavad liha süüa,ì oli ta veendunud. ÌPeale selle, kust me niipalju lüpsjaid võtame?ì

Triinu küll tegi näo, et on tema seisukohaga leppinud, aga endamisi mõtles ta, et küllap aja möödudes korraldab ta ka sellegi asja kuidagi ära.

Tal oli nüüd iga päev hommikust õhtuni tegemist. Koeri oli vaja välja õpetada ja nendega mängida. Nad kogunesid õhtuti karjakaupa tema ümber ja nõudsid, et ta neile pulka viskaks ja patsutaks. Ta muudkui loopis roikaid ja patsutas ja söötis. Koerad muudkui aga hüppasid tema jalge juures ja tegid ta kleidid poriseks. Tal ei jäänud aega enam järve ääres käia ja vahel oli ta nii väsinud, et ei jõudnud isegi raamatuid lugeda.

Lõpuks ei jäänud midagi muud üle kui tuli Pauka ja Pitsu teistele koertele ülevaatajateks ja õpetajateks seada. Selline korraldus paistis väga hästi töötavat. Koertele meeldis, kui oli selgelt paigas, kes on ülemus ja kes peab sõna kuulama. Neil oli siis hea kindel tunne. Pauka ja Pitsu võtsid oma ülesandeid väga tõsiselt ja olid uhked neile usaldatud vastutuse pärast. Igal hommikul rivistasid nad parajasti mitte valves olevad koerad hoovi üles ning need haukusid pidulikult hommikutervituseks.

Adeele ja võõrastütred vaatasid seda imestunult ja isegi natuke kartlikult. Kuidas küll oskas Triinu koeri nõnda välja õpetada? Pärast seda, kui Triinu oli hakanud nende majapidamises loomade elu korraldama olid nad temasse teisiti suhtuma hakanud. Enam neil ei olnud seda narrivat ja norivat tooni, kui nad Triinu poole pöördusid. Osaliselt oli see ka Adeele pärast. Triinu tehtud korraldused andsid ootamatult häid tulemusi ning nende sissetulekud suurenesid. Adeele oli selle eest ise võõrastütardele Triinut kiitnud. Maarika ja Milvi küll arutasid pärast isekeskis, et ega see ikka õige asi ei ole, kui tüdruk niiviisi päevade kaupa loomade juures sehkendab, endal kleit porine, kuid samas pidid tunnistama, et see on majanduslikult kasulik. Ja sellise argumendi vastu ei olnud neil midagi öelda.

10.

Ühel õhtus söögilauas teatas mölder: ÌKuningas korraldab kevadise täiskuuballi ja peale aadlike on ka kõik riigi jõukamad perekonnad sinna kutsutud. Meie kaasa arvatud. Meie hooleks jääb veel hankida balli tarbeks külalistele liha. Saaksime teha suurejoonelise kingituse. Kuninga soosingut tasub võita, võib väga häid lepinguid saada.ì

See teade tekitas muidugi tohutut elevust. Maarika ja Milvi hakkasid kohe arutama, milliseid kleite nad endale õmblevad ja milliste kingadega nad lähevad.

ÌMe lööme seal kõik pahviks!ì kilkasid nad.

Adeele märkas, et Triinu ei võtnud sellest arutelust osa ning kummardus tüdruku poole. ÌÄra muretse, laseme õmblejal ka sulle ilusa kleidi teha, sellise nagu sa soovid.ì

Triinu sorkis oma juurikataldrikus ning ei öelnud midagi vastuseks. Muidugi oli tal väga selgelt meeles, kuidas võõrastütred olid pulmas oma kleitidega uhkeldanud ja tema õmbleja poolt tehtud kleiti põlastanud. Ega selline asi nii kergesti meelest ei lähe. Aga praegu oli asi siiski ka milleski muus. Talle nimelt ei meeldinud kuigivõrd, et hulk loomi lüüakse maha selleks, et saaks pillavaid pidustusi korraldada. Kindlasti tähendab suurejooneline kingitus siinjuures seda, et roogasid valmistatakse ette liiga palju, osa jääb järgi ja läheb halvaks või söödetakse sigadele. Kindlasti pannakse seeläbi ka osad sead oma liigikaaslaste liha sööma, muudetakse nad kannibalideks. Õudne mõeldagi.

ÌÄrge muretsege, küllap ma saan ise suurepäraselt hakkama,ì ütles ta Adeelele. ÌEi tasu pead vaevata. Ma võibolla üldse ei tulegi ballile.ì

ÌKuidas siis nii?ì

ÌMa pole kindel, kas ma tahaks sellisest julmast lõbustusest osa võtta.ì

Ta lõpetas söömise ja läks hoovi. Pitsu ja Pauka haugatasid teenistusvalmilt, kui ta mööda läks, kuid ta vaid lehvitas neile hajameelselt möödaminnes. Praegu ei ole tal tahtmist mängida. Ta uitas niisama ringi ja püüdis mõtteid koguda. Pääsukesed säutsusid taevas, kirusid, et õhk on kuiv ja putukaid on vähe. Esimest korda üle hulga aja mõtles ta ema peale. Jalad viisid teda peaaegu iseenesest järve juurde ning ta ohkas raskelt, kui ta end ootamatult roheka ja kulunud ukse juurest leidis. Pärast seda, kui ta oli näkkidega lepingu sõlminud ei olnud ta kordagi siin käinud. Tal oli olnud pidevalt nii palju tegemist, et polnud aega mõeldagi järve ääres istumise peale. Triinu vaatas tumedat kõrget aeda, mis varjutas õhtupäikese. Kolme aasta jooksul oli see vihmadest kulunud, kassitapud, nõgesed ja ohakad kasvasid aia servas, vaid kitsas rada läks ukse juurde. Triinu libistas peoga üle selle sileda pinna ja kobas kaelas rippuvat võtit. Kusagilt võsast ilmus välja Miisu, kes ringutas ja jäi talle etteheitva näoga otsa vaatama.

ÌOled mind unustanud, jah?ì

Triinu tegi talle pai ja võttis kassi sülle. ÌOlen jah, palju on tegemist olnud.ì

Miisu hakkas süles nurru lööma. Triinu astus koos kassiga oma järveäärsesse salamaailma ja pani enda järelt ukse haaki. Siin oli rahulik, kõik paistis muutumatuna. Tuul lükkas õrna säbru üle tumeda vee ning vaevumärgatavad lained loksusid tasakesi vastu kaldaid. Tüdruk kükitas kividel ja vaatas selget vett ja liivast põhja. Põhjas paistsid mõned teokarbid ja üks kõhnake konn ujus mööda.

ÌHei, konnake,ì hüüdis Triinu.

ÌNoh, noh,ì krooksus see vastu.

ÌEga sa haldjaid näinud pole?ì

ÌTäna küll mitte,ì eitas see.

ÌAga millal viimati? Ma tahaks neid näha ja nendega rääkida.ì

ÌEksole,ì krooksatas konn ja ujus minema.

Triinu ei olnud sugugi imestunud. Konnad kippusidki sellised olema, pikka juttu nad ajad ei viitsinud ajada ja midagi nende käest üldiselt ka teada ei saanud. ÌEksole,ì oli nende tüüpiline vastus igasugusele küsimusele. Triinu vaatas eemale ujuvale konnale järgi. Võibolla peaks ta ikkagi otsustama haldjaprintsiga abielluda, siis saaks ta vähemalt oma ema näha. Kindlasti oleksid ka uhked pulmad. Aga mine tea, mis seal vee all toimub, kuidas nende elu seal on? Niipalju, kui tema teadis, võis vabalt ka olla, et ema ei olegi seal ja haldjad niisama lollitavad teda. Nad on alati riukaliku iseloomuga olnud, alati valmis pettuseks.

Ta katsus mõtteid koguda. Rohutirtsud saagisid põõsastes oma lugusid, püüdsid meelitada emaseid tirtse enda juurde. Nende viisid olid kenad, aga sõnad sageli üsna naljakad ja kohmakad. Küllap see aga emastele rohutirtsudele meeldis. Üks lähedal saagiv rohutirts tõmbas ootamatult üsna ropu laulu lahti...

ÌKui tirtsud hakkasid saagima, siis eided...ì

ÌViisakamalt, palun,ì ei suutnud Triinu end tagasi hoida ja ka Miisu kergitas end süles häiritult.

Rohutirts katkestas laulmise ja kalpsas mujale. Triinu naeratas nukralt. Tal ei olnud tõesti mingit tahtmist ballile minna. Aga võibolla õnnestuks tal seal kuidagi kuningaga rääkida? Kuningas võiks ju kuidagi määrata, kuidas inimesed peaksid riigis loomi kohtlema?

Ta noogutas pead. Seda võiks proovida ju küll, jah. Aga siis peaks ta ka kuidagi ennast balliks valmis sättima? Huvitav, äkki saaks ta lasta ämblikel või lindudel endale kleidi valmis teha? Päris tore oleks vaadata, kuidas võõrastütred imestavad. Paraku aga ei saanud ta ämblikega kunagi korralikult jutule ning lindudel oli alati kiire. Kui ta muidugi suudaks neile midagi vastu pakkuda, siis vahest läheks õnneks neid siiski veenda? Kaladel oli muidugi ka väga kena rüü seljas. Nendega aga oli muidugi hoopis keeruline mõistlikku vestlust alustada.

ÌMis sa tahad?ì kostis äkki väga lähedalt vee seest. ÌPraegu on poolkuu aeg, kõik magavad.ì

Miisu ajas süles karvad turri ja lõpetas nurrumise.

ÌAh?ì rõõmustas Triinu. ÌTulin uurima, kuidas vaderitel läheb?ì

ÌMis siin minna, öine aeg,ì kohmas haldjas pahaselt. ÌKonn tegi akna taga sellist lärmi, et ajas poole majast üles.ì

ÌTa siis ikka ütles teate edasi,ì järeldas Triinu.

ÌJah, mis sul mureks?ì

ÌMul ei ole tegelikult mingit erilist muret. Kui välja arvata see, et ball on tulemas, palju loomi saab hukka.ì

ÌEh, eh, eh, eh,ì itsitas haldjas. ÌNii nad teevad, nii nad teevad.ì

ÌMa tahtsin minna kuningaga sellel teemal rääkima, aga ega ma ei tea, kas ma ta jutule üldse saaksin,ì ütles Triinu.

ÌAh nii, ah nii...ì

ÌTa on ju kogu aeg õukondlastest ümbritsetud. Kõigil peened rõivad seljas. Mul aga on üks õmbleja tehtud kleit, selline tavaline. Kõigil teistel, ka võõrastütardel, on aga uhked. Ega mul suurt midagi sest ju tegelikult poleks, aga tüütuvõitu, kui teised hakkavad uhkeldama ja pead vangutama. Ega ma nii kuninga jutule ei pääse.ì

ÌSellised lood,ì sisitas näkk. ÌMillal see ball on?ì

ÌKahe nädala pärast.ì

ÌTule siis kahe nädala pärast siia tagasi,ì ütles näkk ja lupsas vette.

Kaks nädalat tehti ettevalmistusi, tapeti loomi, suitsutati liha ja õmmeldi kleite. Triinu istus suurema osa sellest ajast masendunult toas, pikutas voodis ja luges raamatuid. Ta ei tahtnud kellegagi suhelda ning ei olnud tal mingit soovi ka hoovi peal loomadega juttu ajada. Mida ta neile ikka oleks öelda võinud? Kuidas ta oleks saanud neid lohutada? Tal oli oma argpükslikuse pärast piinlik.

Isegi Miisu, kes muidu hea meelega Triinu kallal noris, oli vaikne, lõi niisama nurru ja üritas tüdrukut lohutada.

ÌSee on inimeste loomus,ì seletas ta. ÌKui käituda loomuse järgi, siis see on loomulik, pagan võtaks.ì

ÌAga me saame ju ka ilma hakkama, kui ma näiteks vaid taimtoitu ja muna ja piima söön...ì ei olnud Triinu nõus.

ÌÄhh, ega mina ka ei tea,ì ütles kass pahaselt. ÌKuradile see. Katsun sind siin lohutada, aga sina...ì

Triinu tegi talle pai. ÌMa saan aru küll, aitäh sulle kiisuke.ì

Kui balliõhtu kätte jõudis, siis seadsid Adeele ja võõrastütred ennast minekule. Mitu korda käisid nad Triinu ukse taga koputamas, aga ta ei teinud lahti ja ei öelnud neile ka ühtegi põhjust, miks ta kaasa tulla ei taha. Tegelikult ta muidugi vaid ootas. Kui nad lõpuks olid tõllaga minema sõitnud, tuli Triinu toast välja ja läks järve äärde. Pilved olid madalal taevas, ei olnud ei tähti, ei kuud. Käsikaudu avas ta ukse ja kükitas järve kaldale.

ÌKallid vaderid, olen siin,ì hüüdis ta vaikse häälega tumedale veele.

ÌTule vette, tule vette,ì mullitas kalda äärest.

Tüdruk pigem aimas, kui nägi, kuidas näkk kivide vahel vingeras. Küllap oli teda juba oodanud. Ta hingas sügavalt sisse-välja. Ega ju midagi suuremat kaotada ei ole. Lepingu on ta juba sõlminud. Triinu tõusis püsti ja võttis korralikult riided seljast ning pani need kivi peale. Ettevaatliku sammuga astus ta siis vette, see oli külm ja tõi kananaha ihule. Veekasvud ronisid mööda tema keha üles nagu maod, kõdistasid. Ta tundis kuidas karedad ja libedad, puhmas ja niitjad taimed katsid kogu ta keha, liikusid käte peale. Ta sirutas käed kõrvale, kummaline oli vaadata, kuidas taimed pöörlesid ja väänlesid iseenesest. Kaela ümber keerdusid ümmargused pärlid, juustesse sättisid end hõbedased traadid.

Tema jalgade talla all liigutas miski, tundus nagu vajuks ta sügavale muda sisse. Tasakaalu hoidmiseks pidi ta kätega vehklema. Midagi pehmet ja külma surus end igalt poolt jalalabade vastu, tüdruk võpatas ja tahtis jalga ära tõmmata, jalg oli külmas mudas kinni. Lõpuks sai ta selle vaevalise plopsatusega kätte ja hüppas tagasi kaldale. Tal oli ikka veel midagi jalgade ümber ja kui ta kummardus uurima, selgus, et konnakarbid olid end seal kingadeks seadnud, helkisid pimedas poleeritult. Tundusid väga mugavad.

ÌNii ilusat kleiti ei ole kunagi kellegi inimesel olnud,ì ütles haldjas. ÌSee elab. Sa pead seda kastma ja kingi aeg-ajalt vee sees hoidma, muidu nad surevad ära. Ja seda me ei taha, ega ju. Surma ei taha?ì

11.

Triinu jõudis ballile siis, kui tantsud olid juba alanud. Suur sadade küünaldega valgustatud saal oli rahvast täis ning pillimehed mängisid harfidel ja flöötidel aeglast muusikat. Tüdruk teatas ukse juures oma nime ja perekonna, teenrid noogutasid ja juhatasid ta sisse. Kui Triinu astus hämarast eeskojast küünalde sooja särasse tundus nagu oleks tema kleit ise särama hakanud. Kõigepealt katkestasid oma jutu inimesed lähedal, siis pöördusid kaugemate pilgud ja mõne hetke pärast oli kogu saal vaikne. Triinu seisis ukse juures nagu merevahust tõusnud õis, pärlid särasid kaelas, hõbedaga kootud kleit küütles rohekalt nagu kevadine vesi. Näkil oli olnud õigus, mitte keegi ei olnud kunagi ligilähedaseltki sarnast kleiti näinud. Näis nagu ei olekski ta inimene vaid mingi olend muinasjutust, vaim või haldjas.

Kuningapoeg, kes oli parajasti kaugemal teiste aadlikega juttu ajanud, tuli lummatuna lähemale.

ÌKes te olete?ì küsis ta imestunult.

ÌMa olen möldri tütar,ì vastas Triinu kõhklemata. ÌJa ma tahaksin teiega rääkida.ì

Kuningapoeg kummardus, viipas pillimeestele, et nad uuesti muusikat teeksid. Pillimehed hakkasid mängima lugu sealt, kus nad enne olid pooleli jäänud ning kuningapoeg ja Triinu tantsisid ja rääkisid. Alguses näis Triinule, et ta suudab väga hästi selgitada seda, milleks ta oli siia tulnud. Prints kuulas teda naeratades ning noogutas aeg-ajalt mõistvalt. Kui Triinu oli oma jutu ära rääkinud, muigas noormees sõbralikult.

ÌAga nad on ju loomad, kuidas siis neid kohtlema peaks? Mis me peaksime tegema?ì

ÌNeil on ka tunded, nad ei ole asjad. Nad nutavad siis, kui nende poegi tapetakse, väikesed loomalapsed kardavad, nad soovivad oma ema tagasi. Nii ei ole õiglane ega ilus. Nad on küll rumalakesed, aga mitte tundetud.ì

ÌMu kaunis neiu, see on õilis soov, aga seda lihtsalt ei ole praktliline teostada. Meil on vaja sõjaväge toita, sõdurid peavad tugevad olema. Mis riik see selline oleks, kus sõdurid vaid putru sööksid? Liha peab sõduri toidulaual olema, muidu ta on nõrk ja loid nagu mõni luuletaja. Aga sõdur peab olema kiire ja tugev. Naaberkuningriik saaks sellest kohe teada, tuleksid ja võtaksid meid ära. Ilma riikluseta aga oleks inimeste elu üksildane, vaene, vastik, loomalik ja lühike.ì

ÌVõi nii,ì ütles Triinu. ÌSiis pole mul ju siin midagi teha?ì

ÌKuidas siis sellised lood?ì imestas prints. ÌTulge tantsime, parajasti alustatakse minu lemmiklugu. Selle nimi on ÌRohelised varrukadì. Just teie kleidiga sobiv lugu.ì

ÌMul pole eriti tahtmist tantsu lüüa, samal ajal kui teised olendid kannatavad,ì teatas Triinu külmalt.

ÌKallis neiu, asjad on nii seatud. Kuningas ja aadlikud kannatavad kõige vähem, siis kaupmehed, siis talupojad, siis loomad. Selline on looduse seadus. Loodus on selle ise nõnda paika pannud. Seda ei saa kohe paugupealt muuta. Kui te soovite, et kannatust oleks vähe, siis peaksite siia õukonda tulema. Õukonnas hoolitsetakse loomade eest hästi, näe, daamidel on väikesed armsad koerakesed, keda nad söödavad ja nunnutavad. Te oleksite siis ka õukonnas, saaksite väikeste loomakeste eest hoolitseda.ì

Triinu vaid vaatas talle otsa ja vangutas pead. See kuningapoeg ei saanud ikka üldse asjast aru. Ta ei tahtnud mitte mingeid koerakesi nunnutada (kuigi need muidugi olid nunnud), vaid ta tahtis seda, et lehmadel, lammastel ja kanadel ei oleks kurb ja õudne olla.

ÌMa kardan siiski, et ma ei ole valmis õukonnaeluks,ì keeldus Triinu viisakalt printsi pakkumisest.

Prints naeratas magusalt. ÌValmis või mitte, kulla neiu, aga ma ikkagi sooviksin, et te tuleksite õukonda. Mul on just tunne, et sellisest särtsakast tütarlapsest tunneme me siin puudust.ì

ÌMa tõesti ei ole valmis,ì seletas Triinu. ÌMul on kodus palju muid ülesanded. Loomade eest peab keegi hoolitsema.ì

ÌNagu ma ütlesin,ì naeratas kuningapoeg ikka veel. ÌOn see minu kuninglik soov. Kuninglikud isikud aga kannatavad kõige vähem. Vähene kannatus tähendab seda, et nad saavad alati, mis nad tahavad ning ei ole sealjuures väga kannatlikud. See lihtsalt ei ole kuningliku soo loomuses. Mis aga on loomuses, see on loomulik, eksole. Seega, ma julgen arvata, et ma saan kindlasti selle mis ma tahan. Ära pane mu kannatust proovile, plika.ì

Triinu proovis poole tantsu pealt seisma jääda, aga prints hoidis teda tugevasti kinni ning ta oli sunnitud tantsu lõpuni tantsima. Nad ei vahetanud enam ühtegi sõna ning kui muusika vaikis, siis Triinu kummardas kramplikult ning põgenes inimeste summa sisse.

Muidugi ei arvanudki, et kuningapoeg kohe tegutsema hakkab ja tema plaaniga nõusse jääb. Aga ta lootis, et äkki vähemalt suudab ta kuidagi oma muret selgitada. Ta ei olnud nii naiivne, et arvata, et kõik kohe korrapealt saaks muutuda. Oh, ei. Aga selleks, et mingi muutus toimuks, on vaja, et see saaks kusagilt alguse. Keegi pidi vähemalt püüdma.

Niiviisi omaette heietades kiirustas ta mööda lihavaagnatega täidetud laudadest, auravatest kalaroogadest, punaseks keedetud vähkidest. Kõik need loomad olid jätnud oma elu selle pidustuse nimel. Veriste seintega tapamajades konksude otsa riputatud, õhu käes lämbunud, kuumas vees keedetud. Ta jooksis trepist alla lossiaeda, mööda madalaks pügatud muru roosipõõsaste vahele ja jäi lõpuks väikese järvekese kaldale pingile istuma. Õhtu oli kevadiselt jahe, konnad krooksusid ja kiitlesid kaldaäärses vees. Vahepeal tõusnud kerge tuul oli pilved minema puhunud ja nüüd paistis täiskuu selges taevas väga lähedal ja oli väga suur, nagu maalitud.

ÌMiks nii kurvameelne?ì küsis keegi.

Triinu vaatas ringi ja nägi enda vastas vibalikku noorukit, kel olid sorakad ja pulstunud juuksed, suured ning pisut pungis silmad. Ta paistis ebatavaliselt pikk ja kõhn ning seda rõhutas veel tema kummaliselt kitsa lõikega ülikond, mis meenutas pigem kombinesooni kui pidurõivast.

Triinu hakkas alguses kobamisi, aga siis kui noormees teda ikka veel tähelepanelikult kuulas ja isegi suunavaid küsimusi esitas, üha kiiremini ja kirglikumalt rääkima.

ÌMa olen sellest olukorrast tüdinenud,ì seletas tüdruk. ÌKeegi nagu ei tahagi kuulata, mis mul öelda on ja kõik muudkui selgitavad, miks selline asi ei ole mõistlik või tegelikult teostatav. See on ju absurdne!ì

ÌNojah,ì ütles nooruk. ÌLoomad jäävad inimestele kaugeks. Nad on tummad, ei oska oma häda kurta.ì

ÌEi ole,ì hüüatas Triinu. ÌVäga hästi oskavad.ì

ÌAga kõik ju ei arva nii.ì

ÌKui ma saaksin vaid kuidagi nii teha, et kõik mõistaksid samamoodi loomi nagu mina,ì ütles Triinu ohates.

ÌAga see võimalus on täiesti olemas,ì noogutas noormees. ÌTäiesti olemas.ì

Triinu vaatas talle otsa. Teise näoilme jäi tabamatuks, kuid alles nüüd märkas tüdruk, et noormehe nahk on valkjasrohekas nagu rohujuured ja hambaid paistis tal olevat pisut rohkem kui inimestel tavaliselt. Ta püüdis mõista noormehe tagamõtteid, kuid tema vastas olevas näos ei olnud ei kiivust, ega uudishimu, ei pilkamist, ega haletsust. Pigem paistsid seal mingisugused teised tunded, sellised, millele Triinu ei osanud nime anda ning mida võibolla inimeste hulgas üldse ei esinenudki.

Triinu tõusis lõpuks aeglaselt püsti. ÌTe olete haldjas?ì

See ei olnudki niipalju küsimus, kui tõdemus, äkitselt pärale jõudnud selge veendumus. Tegelikult oli tal kohe alguses tundunud, et noormees kuulab juttu kuidagi liiga palju nõustudes, nagu ta teaks, mida Triinul on kavas rääkida. Ilmselt ta siis teadiski, oli just selleks siia tulnud, et temaga kokku saada.

ÌJuhtumisi küll,ì nõustus pikk noormees pisut kahetseva ilmega. ÌNäib küll sedasi, jah.ì

ÌNii, et nüüd tulite siis mulle järele,ì küsis Triinu pilkavalt-pahaselt.

Noormees kehitas õlgu ja vaatas abiotsivalt ringi. ÌEi, ei tulnud. Meil ei olnud ju sellist kokkulepet. Te võiksite ju mäletada. Tahtsin niisama ballist osa võtta.ì

Triinu silmitses noorukit tähelepanelikult.

ÌNiisiis on teil plaanis veel inimesi oma lepingutesse meelitada?ì küsis ta terava tooniga. ÌPanete nad kõik konnakarpidest vett jooma või? Ega mul teie lubadustesse suuremat usku ei ole. Kunagi lubasite, et ma võin oma ema näha. Tühi jutt. Kus ta siis on? Haldjaid ei saa usaldada, seda teavad kõik.ì

Noormees kummardus nukralt. ÌEks meil ole selline kuulsus jah. Aga kas inimesi saab rohkem usaldada? Siiski, me ei valetanud. Teie ema ootab. Võite teda vaatama tulla.ì

Triinu heitis haldjale üllatunud pilgu. ÌKas kohe praegu?ì

Selline ootamatu pööre vestluses tekitas kahtlust.

ÌJah,ì ütles noormees äkitselt reipaks ja teotahteliseks muutudes ja ulatas talle käe. ÌKas läheme?ì

ÌNii äkki?ì küsis Triinu ebalevalt enda poole sirutatud kätt põrnitsedes. ÌMa ei kujutanud seda päris nii ette.ì

Ettepanek kõlas väga seda moodi nagu siis kui haldjad olid tema emale järele tulnud. Ka siis ei olnud nad otse oma eesmärkidest rääkinud, lubasid ta tervisevetele viia. Ja mis sellest kõigest pärast sai?

ÌMa sain aru, et te olete seda juba kaua oodanud?ì ütles haldjas. ÌKuidas te siis seda külaskäiku ette kujutasite?ì

ÌKuidagi teisiti...ì vastas neiu.

Triinu oli mõelnud selle peale, et mingil hetkel võibolla toovad haldjad ema tiigi kalda äärde ning ta saab temaga juttu ajada oma salaaias. Vahel kujutas ta ette, et kuuleb vee ja kõrkjate seest ema häält oma küsimustele vastamas. Kunagi aga ei olnud ta mõelnud selle peale, et läheb niiviisi juhuslikult, kellelegi midagi ütlemata, haldjatega kaasa. See näis väga kahtlane.

ÌAga ma saan siia inimeste juurde tagasi tulla, siis kui soovin?ì

Haldjas naeratas julgustavalt ning paljastas oma tihedad rohekad hambad. ÌAbsoluutselt!ì

Tüdruk seisis tükk aega, suutmata mingisugusele otsusele jõuda. Tiigis krooksusid konnad oma kevadisi serenaade ja ballisaalist oli kuulda inimeste lobisemist ja pillimängu. Keegi pahvatas eemal läkastades naerda ning kostus vaikset klaasiklirinat. Polnud tahtmist ega mõtet tagasi sinna ballile minna. Ta vaatas veelkord noormehele otsa, kes ootas ikka veel väljasirutatud käega tema otsust, silmad kuuvalguses rohekalt vilamas.

ÌOlgu siis.ì

Triinu kehitas õlgu ja võttis tema poole sirutatud peenikese ja valge käe vastu. Tõepoolest. Miks peaks ta nüüd lõpuks kartma hakkama? Juhtutnud oli nii palju ja haldjad olid küll riuklikud, aga mitte kurjad. Kurjad nad ei olnud.

Noormees võttis tal käe alt kinni. Tundus nagu oleks tugev tuul puhuma hakanud, kuigi rohi ja puud olid endistviisi paigal ja vee peal ei paistnud vähimatki lainetust. Triinu tajus kuidas miski tõukas teda iilidena selja tagant, jalad kerkisid maast lahti. Nagu unenäos lennates liikusid nad käsikäes vee poole, hetkel, kui nende jalad selle siledat pinda puudutasid, hakkas järveke vahutama ja mulisema, oli kuulda itsitamist ja kädinat.

12.

Milvi ja Maarika astusid roosipõõsaste vahelt välja ja jäid pingi juurde seisma. Milvil oli ühes käes kanakoib.

ÌTa tuli siiapoole, see on täiesti kindel. Ma nägin isegi, kuidas ta siin kellegiga juttu ajas.ì

ÌEi tea küll kellega, praegu ei paista siin kedagi. Ja kust ta endale selle kleidi sai, ega see õige asi ole.ì

Nad arutasid ja seletasid seal omavahel tükk aega. Lõpuks poetas Milvi kanakondi pingi taha põõsasse.

ÌMa ei tea, kuhu ta minna sai, siit ei pääse ju kuhugi mujale. Äkki läks järve peale?ì

ÌNo siin võib tõesti mingi paat olla või midagi sellist.ì

Nad kõndisid uudishimulikult järve kaldale ja püüdsid leida kohta, kust oleks saanud paadi peale minna. Milvi kummardus vee äärde ja loputas seal oma rasvaseid sõrmi. Talle jäid mitu pikka rohelist vetikat sõrmede külge ning ta püüdis neid maha raputada.

ÌKõdi on, pagana päralt,ì ütles ta itsitades. ÌNo on nali.ì

Maarika vaatas teda imestunud. ÌLoll oled või, hakkame minema. Mis sa itsitad siin nagu segane.ì

Milvi rahmis pikki vesikasve sõrmede küljest lahti, aga need kleepusid sinna üha tugevamini ja keerdusid käte ümber. Lõpuks pidi ta neid hammasega puruks tõmbama, ise samal ajal tobeda olukorra üle itsitades. Niiviisi kõndisid nad piduliste hulka tagasi ning kuigi nad otsisid pärast õhtu jooksul veel mitu korda oma kasuõde, ei leidnud nad teda kusagilt.

Järgmisel hommikul aga, kui Milvi oli nagu tavaliselt läinud kanakuuti mune korjama, oli ta kohkumusega avastanud, et kanad tusatsesid ja kirusid talle vägagi arusaadavalt. Nad kaeblesid, et kanakuudis on maa must ja rohelisi lehti ega värsket muru ei ole kusagil. Milvi oli tükk aega seisnud puuri juures, kuulanud, aga ikka ei suutnud oma kõrvu uskuda. Lõpuks oli ta sellest nii pahviks löödud, et ei julgenud kellelegi oma uuest oskusest rääkida. Keetis vaid putru ning sõi seda vaikides. Ning ausaltöeldes oli ka muud tegemist. Triinu kadumine oli tekitanud palju ärevust, teda otsiti kõikjalt. Eriliselt murest murtud oli mölder, kes lähedalt ja kaugelt katsus Triinu kohta midagi teada saada. Siiski ei osanud keegi midagi muud öelda kui seda, mida ka Maarika ja Milvi teadsid juba rääkida tema äkilisest kadumisest järve ääres. Kuningas lubas mehed paadiga järvele tüdrukut otsima, aga sealt ei leitud midagi, paljud otsijatest aga käitusid järvel ebatavaliselt lõbusalt. Naersid ja itsitasid, nii et möldril oli seda kõik valus kaldalt vaadata.

Mõned päevad hiljem hakkas siit-sealt kostma kuuldusi, et osad Triinut otsinud inimesed on hakanud loomade keelt mõistma ja siis julges lõpuks ka Milvi tunnistada, et ka tema on üks nendest, kes pärast Triinu kadumist sellise oskuse on omandanud. Kui mölder oma kasutütart pikalt laialt selles vallas küsitles ei jäänud tal enam kahtlust, et Triinu kadumise taga peavad olema haldjad.

Ta käis mitu korda järve ääres vaatamas, aga muidugi ühtegi haldjat praegu ei paistnud. Niiviisii ootaski ta närviliselt järgmise täiskuuni ning oli juba õhtu hakul väikese ukse taga, mille ta kunagi ise oli Triinu jaoks teinud.

ÌHaldjad, kallid, andke tütar tagasi. Luban, mida soovite.ì

Vesi hakkas peaaegu kohe tema lähedal mulisema ja kihisema ning selle pinnale ilmusid pikad mustad juuksed. Need keerlesid kivide vahel, vesi sätendas kuuvalguses ja Triinu astus veest välja. Tal oli roheline kleit seljas, sama tegumoega nagu see, mida ta ballil kandis, aga lihtsama ja kodusema lõikega.

ÌTere isa.ì

Mölder astus kohkunult mitu sammu tagasi.

ÌMa käisin ema vaatamas,ì ütles tüdruk.

ÌTa on siis elus?ì küsis mölder. ÌTõesti?ì

ÌNagu nad lubasid. Ta on elus ja terve, aga nii tugev ta ei ole, et kaldale tulla. Siin on ikkagi liiga kuiv,ì naeratas Triinu. Tundus justkui oleks tal rohkem hambaid kui enne.

ÌAga sina, kus sa olid?ì uuris mölder ebalevalt.

ÌHaldjate juures.ì

Mölder vaatas ringi ja märkas vees siia-sinna liikuvaid varje. Mustjad kogud tiirlesid Triinu jalgade ümber ja nende pikad juuksed voogasid nagu vetikad. Näis nagu seisaks tüdruk keset tumedat keerist. ÌKas sa tuled koju?ì

ÌEi, ma arvan, et vähemalt mõneks ajaks jään ma ema juurde,ì teatas Triinu. ÌHaldjad on kodus väga meeldivad. Aga ma hakkan teid vahel vaatamas käima. Ja kui mul peaksid pulmad tulema, kutsun teid muidugi külla.ì