22. Kokkulepe

TÄHTIS: TEATATAKSE RAHVUSKAARDI JA POLITSEIJÕUDUDE PATRULLIDEST PÕHJA-DAKOTA LINNADES NING MAANTEESULGUDE EHITUSEST, TAKISTAMAKS LIIKUMIST LINNADEST VÄLJA. KÜSIMUSED, MIDA SÕDURID SEAL TEEVAD, LÕPEVAD KOHESE VAHISTAMISEGA, KINNI PEETAKSE KÕIK, KES LÄHENEVAD.

TÄHTIS: VAATLEJAD LENNUVÄLJADE JUUREST TEATAVAD BAASIDESSE NAASNUD LENNUKITE ARVU DRASTILISEST VÄHENEMISEST. NÄHTUD LENNUKITEL PAISTIS HILJUTISES KONFLIKTIS SAADUD VIGASTUSI. RIIGI JA RAHVUSKAARDI JUHID KEELDUSID KOMMENTAARIDEST.

13:10, 02.05.2015, Stardusti labor

Videvikusära istus oma voodis, silmad kinni, ja keskendus Müürilille loitsu hoidmisele. Pärast selle esmakordset kasutamist teadis ta palju rohkem, kui palju mõju hoidmiseks energiat on vaja, ning pärast selle loitsu katsetamisi laboris ja väljaspool olid selle omadused talle veelgi selgemad. See tähendas, et tal ei olnud enam vaja loitsu hoidmisele nii hoolega keskenuda, see omakorda tähendas, et ta mõtted läksid uitama, tahtis ta seda või mitte.

Miks Matt niimoodi valetas? Mida ta tahtis öelda... Videvikusära peatus, kui avastas, et Matt ei olnud kunagi midagi rääkinud oma osast tema vangistamisel. See polnud otsene vale, küll aga selline ebameeldiv salgamine. Miks ta ei räägi sellest päevast midagi? Kas ta varjab seda, kuna tunneb end süüdi? Või on mõni muu põhjus?

Juba kolmandat korda pärast seda avastust meenutas Videvikusära kõike, mis juhtus alates tema saabumisest. Temalt oli küsitud palju küsimusi temast endast, tema rahvast, tema võimetest. Aga nüüd, kui tal oli aega järele mõelda, avastas ta, et tema enda küsimuste vastused keerati anekdootideks või muuks jutuks, mis tegelikult ei öelnud talle seda, mida ta teada tahtis.

Charles ütles, et ma olen külaline ja saaksin vastata küsimustele, kuid mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem paistab, et mina räägin kogu jutu. Miks on osad asjad mulle internetis keelatud? Ja miks nad ei lase mul siit tihedamini väljas käia? Miks... Videvikusära mõistus püstitas küsimuse küsimuse järel, püüdes mõtestada olukorda, kuhu ta sattunud oli. Kas Matt ei tahtnud tõde avaldada selle pärast, et mitte rikkuda oma šansse... minuga?

See viimane mõte hakkas Videvikusära peas paisuma kui veerev lumepall. Oot-oot, Lana ütles, et Matt tundis end nõnda. Aga äkki tundis ta seda juba siis, kui mind esimest korda nägi? Siis tõi ta mu siia, et... et...

Ponyville raamatukogus oli palju raamatuid, nii ilukirjanduslikke kui teaduslikke, ja Videvikusära oli alati uhke, et ta oli peaaegu kõik need kaanest kaaneni läbi lugenud. Ehk et ta ainult ei teadnud, kus iga raamat asub, vaid teadis ka nende sisu ja neist rääkida. Üksikuteks eranditeks Videvikusära teadmistes oli raamatusari, mille oli annetanud tema ema, kui Videvikusära Ponyville’i raamatukoguhoidjaks sai. Videvikusära ei mõistnud ema kirja, mis raamatutega kaasas oli („Tean, kullake, et sa otsid raamatutest alati abi, ja ma loodan, et need raamatud aitavad sul leida kellegi kena, keda ükskord igaveseks enda juurde koju võtta. Lihtsalt tea, et koos partneriga on palju lõbusam!“), kuni ta hakkas neid raamatuid lugema.

Tuli öelda, et mõned olukorrad, milles märad ja täkud end neis raamatutes leidsid, ei sobinud viisakas vestluses arutamiseks ning selliseid raamatuid ei sobinud avalikust raamatukogust laenutada. Pehmelt öeldes. Videvikusära piinlikkus nende raamatute sisu üle muutus aga õuduseks, kui ta avastas, et kirjanikunimi neil raamatuil oli seesama, mille alt kirjutas tema ema. Ta pakkis kohe kõik need raamatud sisse ja peitis niimoodi ära, et mitte ükski poni ei saanud neid kunagi leida, ja ta tegi endast kõik, et pühkida oma meeltest see, mille ta ühest raamatust lugenud oli.

Paraku tuli selle raamatu sisu praegu Videvikusära juurde tagasi. Vangikong, vang ja armastav valvur? Kas inimeste suhted käivadki tavaliselt niimoodi!? Oh ei-ei-ei... Tema toa uks hakkas avanema ja Videvikusära taganes õudusega.

Tema õudsete ettekujutuste asemel ilmus uksele doktor Vahlen. Ta nägi märgatavalt värskem välja kui siis, mil Videvikusära teda viimati nägi, ta oli oma tavapärases ülikonnas ja laborikitlis ning arvuti oli ta käe all. „Tere päevast, Videvikusära, mul on häid uudiseid... Videvik? Mis viga on?“

„Mitte midagi! Ei midagi ei ole viga. Mis need head uudised on?“ ütles Videvikusära kiiresti ja manas kähku naeratuse näole. Ära mõtle selle peale. Ära mõtle selle peale. Ära mõtle selle peale.

Vahlen küll märkas Videvikusära kimbatust, kuid ei teinud sellest numbrit ning vastas: „Matti ja Lana ülesanne on läbi, sa võid selle võime maha võtta, mille sa neile panid. Ja ma loodan, et sinust on abi ühe materjali ülevaatamisel, mis pärineb ühest teisest projektist. Meie katsed panid mind meie varasemaid teadmisi üle vaatama ja ma loodan, et sinu pilk mõnele subjektile võiks pakkuda uusi vihjeid.“

„Muidugi, ma aitan hea meelega!“ vastas Videvikusära ja hüppas voodilt maha. Tema järgmine küsimus tuli aga pärast mõningast kõhklemist. „Kas Matti ja Lanaga on kõik korras? Ja härra Zhangiga kah?“

Vahlen vaatas kõrvale. „Kahjuks ei tea. Olen kindel, et kui nad tagasi tulevad, astuvad nad läbi ja räägivad ise.“ Ta kõndis tuppa, võttis laua taga istet ja pani arvuti lauale. „Kui tuled ja istud, saame alustada. Need pildid on tugevalt suurendatud ja näitavad, et siin on mingid eleeriumahelad. Tavaline ahel kasutab elektrivoolu, mis jookseb konkreetseid radu pidi ja tekitab konkreetseid mõjusid, kuid nende ahelate eesmärke ei ole me seni tuvastanud, kuna eleerium ei juhi voolu nagu mõned teised elemendid.“

Videvikusära hüppas toolile ja vaatas tahvelarvuti ekraanilt paistvat pilti. See oli küll teraline ja mustvalge, kuid ta suutis ahela jooni näha. Pilt hakkas nihkuma, toomaks nähtavale rohkemat, ja Videvikusära ahhetas. „See on hämmastav! See on nagu loitsumaatriks, mis kogub väljast energiat! Enamik ükssarvikuid teeb seda instinktiivselt, kuid Tähepöörise Habemik suutis omal ajal kodifitseerida peaaegu kõik loitsud ja need dokumenteerida selliste loitsumaatriksitena nagu see siin.“

„Seega on see ahel selleks, et tekitada sinu loitsude mõjusid tehislikult?“ küsis Vahlen kohe. Nälg teadlase silmis võinuks Videvikusära murelikuks teha, kui arvutist paistev pilt polnuks teda niimoodi üllatanud.

„Noh, ma ei tea. Enamikku põhimaagiat tehakse instinktiivselt, kui on piisavalt harjutatud. Aga keerulisemad loitsud nõuavad ükssarvikult rohkem haaret ja keskendumist. Ainult kõrgeima taseme maagid kasutavad soovitud mõjude saavutamiseks maatrikseid. Loitsumaatriksid võimaldavad palju peenemat häälestust ja täpsust kui tavaline mana, kuid sageli on see keskmise ükssarviku jaoks liiga keeruline. See siin on esimene samm loitsupanemise protsessis, see kogub energiat, mida loits kasutama hakkab.“ Videvikusära vaatas pilti, siis Vahlenit. „Kust sa selle said? See on lihtsalt hämmastav, et keegi on suutnud midagi sellist teha!“

Vahleni õhin oli raugenud ja ta vaatas kõrvale. Videvikusära märkas, et ta neelatas, enne kui kõri puhtaks köhis. „See ahelanäidis pärineb ühest implantaadist, mis leiti meid rünnanud sissetungija kehast, mis ründas meid mõni kuu tagasi,“ rääkis Vahlen aeglaselt ja puudutas ekraani. Pilt kadus ja asendus röntgenipildiga sellise olendi peast, keda Videvikusära kunagi näinud ei olnud. Pildil helendasid kolm valget punkti, mis tähistasid midagi. Enne kui Videvikusära süveneda jõudis, vajutas Vahlen ühele punktile ja avas järgmise pildi. „Kas sa oskad öelda, mida see teeb?“

„See on mingi vastuvõtja. Siit ei näe, kust ja mida ta vastu võtab, kuid midagi ta vahendab. Võib-olla signaali, teateid või koguni teise loitsu mõjusid? Kahjuks on see mulle täiesti tundmatu.“

„Ahsoo,“ ütles Vahlen ja ta entusiasm langes veelgi, kuid ka järgmise pildi avas ta silmnähtava õhinaga. „Ja see?“

„See on...“ alustas Videvikusära, kuid ta silmad läksid suureks ja neisse tõusis õudus, kui pilt liikus, näitamaks kogu ahelat. „See on põlastusväärne. See maatriks on spetsiaalselt loodud ründama sihtmärgi meeli, surudes alla tema vaba tahte. See on... maagia kuritarvitamine, mis meie maal tähendaks pagendust ja eksiili isegi pelga üritamise korral.“ Tema õudus muutus põlastuseks. „Selline maagia kuritarvitamine ei saa olla aktsepteeritav!“

„Ahsoo,“ ütles Vahlen. Ta vaikis, mõtles hetke ning jätkas siis: „Ma saan aru, et see võib sind ärritada, Videvik. Et kui sinu nähes kuritarvitatakse midagi, mida sa nii kalliks pead. Need võimed, mida need implantaadid annavad meie vaenlastele, on midagi, mille vastu me ei suuda võidelda, kuni me ei tea isegi elementaarseid seadusi, mis siin kehtivad. Kuniks saabusid sina. Videvik, kas sa aitaksid meil leida võimalusi, kuidas nende koletiste vastu võidelda?“

See küsimus äratas Videvikusära tema pahameeletormist. Nad vajavad mu abi. Kui Matt, Lana ja Zhang lähevad iga päev õue võitlema nende... asjadega, milledel on sellised implantaadid sees, siis nad vajavad minu abi, et nendega võidelda. Nad ei tea maagiast ega maatriksitest midagi, seega nad ei saa end selle eest kaitsta ega seda ise kasutada. Kuid kas minust oleks õige aidata neil teha asju, mis võivad vigastada teisi elusolendeid? Videvikusärale meenus, kuidas tulnukas talle tapmisähvardusi karjus ja kuidas Vahlen armastatud perekonna kaotas. Nende värskete mälestuste põhjal tegi ta oma otsuse.

„Ma teen seda. Kui see aitab sinul ja su rahval ellu jääda, siis oleme kokku leppinud. Mida sa tahad?“

„Hetkel ei midagi erilist, Videvik,“ vastas Vahlen siira naeratusega, „Kuna need loitsumaatriksid on meie jaoks uus asi, tahaksin alustuseks luua midagi lihtsat, millega saaks neid eleeriumiahelaid mõõta, et siis luua ise selliseid, mida meil vaja on.“

Videvikusära noogutas. „Midagi on mul vist mõttes.“

--

15:00, 02.05.2015, koosolekuruum

„... ning kõigi operatsioonis osalenud üksuste peale teatatakse kolmekümne kolmest hukkunust ja kaheteistkümnest haavatust. Kaheteistkümnest haavatust kümme paranevad oodatavalt nii palju, et saavad tulevikus taas operatsioonidel osaleda,“ lõpetas Pavel Drõžimski oma kokkuvõtte enne ja vaatas Bradfordi poole.

„Tänan, leitnant, võite istuda,“ ütles Bradford ja heitis igale üksuse liidrile pilgu, jättes kaks tühja tooli vahele. „Me kaotasime palju häid mehi ja naisi, kuid tegime tulnukatele sellise verise nina, mida nad veel kaua mäletavad. Me näitasime, et ei oska nende laevu ainult hävitada, vaid ka neid neilt üle lüüa. Ning hoidsime ära suure rünnaku linnale ja selle baasi asukoht jäi saladuseks.

Ma tean, et see ei paista küll nõnda, kuid see siiski oli võit. Teatage oma meeskondadele, et nad saavad veidi puhata, ja ma korraldan nende jaoks sööklas üht-teist,“ lisas Bradford. „Kas on küsimusi? Ei? Vabalt.“ Nende sõnade saatel pööras Bradford lahkuma.

„Söör, kas võib rääkida?“ Bradford tundis häälest ära Utheri, teise löögirühma liidri. Komandör pöördus, vaatas kõiki nelja liidrit ja märkas, et mitte keegi neist ei olnud toolidelt liikunud.

Ühisrinne? Kõik nad siis jagavad Utheri muret? „Lubatud.“

„Tänan, söör. Ma... ma kaotasin täna laeva masinaruumi vallutades poole oma üksusest. Reamehed Enderton ja Johnson ning seersant Beecham langesid kõik vapralt ja kapral Holiday ei kõnni enam kunagi. Kolmas löögirühm suri nagu mees laeva keskosa hõivamisel ja nad hävitasid enne langemist kümneid vaenlasi.“ Uther neelatas ja hingas sügavalt.

„Nad teenisid kõik vapralt ja neid ohvreid ei tohi unustada, leitnant. Värbamistaotlused on juba esitatud, et taastada Esimese ja Teise Löögirühma täistugevus. Tugilöögirühmade Seitsme ja Kümne juhid on valitud juhtima taastatavaid Neljandat ja Kolmandat ning neilegi saabub peatselt täiendus,“ rääkis Bradford tähtsalt, kuid märkas siis, et Utheri sõrmenukid tõmbusid valgeks arvuti ümber, mida ta enda käes hoidis.

„Aga täiendusi poleks vaja , kui neil olnuks õiged vahendid,“ alustas Uther ja Bradford märkas, et ta teeb monumentaalseid jõupingutusi, et mitte karjuda. „Kolm minu kutti olid juba surnud, kui Esimene Löögirühm tuli masinaruumi meid toetama ning Harris ja Jenkins lihtsalt jalutasid jõmmide positsiooni juurde ja tulistasid tulnukaid selga, ilma et ükski tulnukas oleks nende suunas laskugi teinud.“

„Palun vabandust, söör, aga Utheril on õigus,“ lisas Drõžimski. „Operatsiooni esimeses faasis ei tulistatud seersant Harrise ja reamees Jenkinsi pihta ainsatki lasku, ehkki nad olid korduvalt vaenlase jalaväele väga lähedal. Ainus põhjus, mille välja suudan mõelda, miks neid täielikult ignoreeriti, oli Müürilille varustus, mis neile enne missiooni anti. Ja tänu sellele meie ülesanded ka õnnestusid.”

„Täpselt. Kogu austusega, me võinuks kanda oluliselt vähem kaotusi, kui see Müürilill oleks vägedes rohkem levinud. Ma küll mõistan, et uue seadmestiku katsetused peavad enne masstootmisse minekut lõppema, aga kui ta töötab piisavalt hästi, et anda kahele sõdurile, siis miks ei anta seda rohkematele?“

„Sest see ei tööta piisavalt hästi,“ vastas Bradford rangelt. „Reamees Jenkinsi seadmed seiskusid kriitilisel momendil nii, et see lõppes tema haavatasaamisega, ja Harrise oma seiskus natuke hiljem. Tehnoloogia on väga kapriisne ja lubatud ainult neile kahele sõdurile, kuna nad on tänu oma vabatahtlikutööle sellega hästi tuttavad. Kuniks see ei ole täielikult välja arendatud, ei saa ma lubada selle masskasutamist.“

Valetan oma alluvate heaks, mõtles Bradford hapult ja hoidis emotsiooni oma näkku tõusmast. Kui nad vaid teaksid, kust „seadmestik“ pärit on, ei usuks mina, et nad nii innukalt selle mõju all lahingusse läheksid. Ja kui nad teaksid, et selle allikas on endiselt elus ja siinsamas baasis, hakkaksid nad samuti kahtlema. Pärast sellist missiooni meie moraal sellist lööki üle ei elaks. „Kohe, kui see saab valmis, saavad kõik löögirühmad uue varustuse.“

„Aru saadud, söör,“ vastas Uther ja nad tõusid lahkuma, kuid Drõžimski jäi toolile.

„On veel küsimusi, leitnant?“ küsis Bradford ja kergitades kulmu, kui märkas, kui kahvatuks Pavel oli muutunud.

„Ah ei, söör. Mõtlesin, et peaksin minema mu allesjäänud mehi vaatama,“ vastas leitnant ja kiirustas kolleegidele järgnema. Bradford vaikis ja ootas, kuni viimanegi mees lahkus. Tema hääletoon oli Bradfordile jätnud näriva kahtluse, et tema polnud siin ruumis ainus mees, kes oli valetanud.

--

16:46, 02.05.2015, Stardusti labor

Videvikusära ringutas ja surus end lauast eemale, et minna kraanikausi juurde. Ma ei usu, et Vahlen võinuks nii elevil olla seadmest, mis suudab maagiat vaid avastada. Mina soovitasin alustuseks seda, kuna see on äkilisematest asjadest ohutum, aga ma pole kindel, kas see oli just see, mida ta tahtis, mõtles Videvikusära kohmakalt klaasi täites.

Tema katse klaasi täita aga ebaõnnestus, sest toa uks avanes ootamatult. Videvikusära viskus ringi, lootes näha Matti või Lanat, kuid külaliseks oli hoopis Joel, kel kaasas veel üks inimene, keda Videvikusära polnud kordagi näinud, ja see pani vakatama. Uustulnuk oli hiiglaslik, Joelist peajagu pikem ja nii õlgadest kui vööst laiem. Ta nägu raamis habe, mis ulatus näo külgedelt lõua alla välja ja ümbritses tema ainsat meeldivat detaili – sooja naeratust.

„Tere päevast, Videvik,“ ütles Joel ja noogutas mehe poole. „Tema on Frank McKendrick. Ta on siin baasis doktor ja ta tahaks sinuga rääkida.“

„Tere, Videvik. Kas ma võin hüüda sind Videvikuks või eelistad midagi muud, kui oleme juba tuttavad?“ küsis Frank viisakalt ja sellise aktsendiga, mida Videvikusära veel kordagi kuulnud ei olnud. See aktsent, viisakas jutt ja siiras naeratus pani Videvikusära oma arvamust muutma. Ta on nagu üks Võbeluse karudest. Suur ja hirmutav, kuniks sa ei ole tema sõber.

„Videvik sobib küll, ma arvan. Kas teie eelistate Franki?“ küsis Videvikusära laua juurde kõndides ja toolile hüpates. Frank noogutas ja Videvikusära jätkas: „Mis sorti doktor sa oled?“

„Ma ravin neid, keda ei paranda plaaster, side ega aeg,“ vastas Frank kavalalt ja istus Videvikusära vastu. „Ah, unusta mu väiksed riukad. Siin baasis tunnevad mind juba kõik, seepärast ei saa ma seda kavalat seletust väga tihti enam öelda. Mina tegelen baasi personali vaimse tervisega.“

„Vaimse tervisega? Kas see on inimestel tõesti nii tavaline, et selleks on eriarste vaja?“ küsis Videvikusära ja kohe, kui viimane sõna ta suust välja tuli, sai ta aru, kuidas see välja kukkus. „Palun vabandust, ma ei mõelnud nii! Ma ei mõelnud, et olete kõik hullud, tõsiselt!“

Frank müristas naerda. „Meie professorid on alati nalja visanud, et ei ole olemas sellist asja nagu normaalsus, alati on ikka mingi astme häire. Minu arust on see turvaline viis kirjeldada minu tööd, kuid seegi on üks mu riugastest. See tuleneb tegelikult minu tööst ja ma loodan täna sinuga natuke rääkida.“

„Miks just minuga?“ kallutas Videvikusära pead.

„Ametlikult öeldes profesionaalsest uudishimust. Mitteametlikult aga... oled sa peaaegu ainus asi, millest teadlastetiim, härra Harris ja preili Jenkins kah räägivad.“

Mida? Nad räägivad minust? Mida nad räägivad!? tahtis Videvikusära karjuda, kuid hoidis end vaos. „Professionaalne uudishimu? Ma ei mõista, kuidas ma sellesse kategooriasse sobin.“

„Inimeste isiksused arenevad peamiselt kogemuste kaudu, mida nad elu jooksul omandavad. Meie maailmas oleme ainsaks mõistuslikuks rassiks meie, seega on minu eriala rangelt piiratud teiste inimestega... Tavaliselt. Aga kui ma kuulsin sinu olemasolust, siis pean tunnistama, et tahtsin sinuga rääkida nii kiiresti kui võimalik, et teada saada, kui sarnased meie mõistused on.“ Frank lõi käed kokku ja kummardus lähemale. „Ega sa pahanda, kui räägiksime pisut?“

„Muidugi, ma ei pahanda. Vahleni projektide vahele kuluks paus ära, seega sobib see hästi,“ ütles Videvikusära. „Millest sa rääkida tahad?“

„No ma rääkisin siin Joeliga ja mind huvitasid väga koolid, millest sa rääkinud oled. Kas enne, kui said Celestia isiklikuks õpilaseks, käisid koos eakaaslastega avalikus koolis?“ küsis Frank ning võttis taskust väikse paberipaki ja pliiatsi.

„Põhimõtteliselt... ei. Pärast seda, kui nägin, kuidas Celestia päikese tõstis, õppisin ma palju maagiat päris ise, siis viisid vanemad mu Celestia andekate ükssarvikute kooli,“ rääkis Videvikusära ja naeratas, kui see aeg talle meelde tuli. „Ma ei kuulunud tegelikult tavaliste tudengite hulka, kuna kohe pärast sisseastumiskatseid võttis Celestia mind isiklikuks õpilaseks.“

„See on muljetavaldav. Su eksamitulemus pidi olema ikka päris hea, kui kooli käskijanna seda niimoodi tähele pani.“ Frank naeratas laialt ja kribas märkmikku.

„Ma ei teinud seda kuigi hästi, ehkki see võis põhjuseks olla küll. Katse sisuks oli panna maagia abil draakonimuna kooruma. Mul õnnestus draakonimuna kooruma panna ja... Kasvatada draakon 50-jalaseks... Hõljutada kohtunikke... Ja muuta vanemad potililledeks.“ Videvikusära lause algas uhkusega, kuid ta toon muutus üha vaiksemaks, mida kaugemale ta jutuga jõudis.

„See on... muljetavaldav,“ ütles Frank pärast pausi ja kribas midagi märkmikku. Enne kui ta jätkata jõudis, katkestas teda Videvikusära.

„Ei olnud! Katse algul ei suutnud ma midagi. Ma olin vanemate ja kohtunike silme all nii hirmul, ma ei suutnud katseks isegi õiget loitsu vormida!“ halas Videvikusära. „Ma olin loobumas, kuid mind ehmatati ja ma haarasin liiga palju väge. Kohtunike hõljutamine ja vanemate taimedeksmuutmine oli tingitud liigsest väest, mida ma ei suutnud enam kontrollida! Kui printsess Celestia poleks tulnud ja seda peatanud, oleksin ma surma saanud.“

„Ah niimoodi. Kas räägiksid mulle Celestiast?“

Videvikusära köhatas ja rääkis: „Ta on Equestria printsess, kes vastutab iga päev päikese tõstmise eest taevasse.“

„Mhm, kindlasti räägivad seda ka kõik raamatud su kodus,“ vastas doktor noogutades. Videvikusära vaatas kahtlustavalt ja Frank jätkas: „Kindlasti oskad sa rääkida mulle kogu ta eluloo, mida ta suudab teha ja mis kohustused tal praegu on. Sa oled teda isiklikult tundnud juba aastaid, eks? Aga kuidas ta on nagu isiksusena? Või ponina, kui sobib?“

See küsimus pani Videvikusära mõtlema. „Ta on hea... Aga ka nagu kauge. Ta on elanud üle tuhande aasta ja ma arvan, et ta teadvustab enesele seda, et mina tulen ja lähen nagu viiv tema silmis. Vaatamata sellele ta siiski hoolib minust. Hoolib igaühest. Ja see kiri, mille ta saatis, pani mind muretsema, et ta tunneb end süüdi selles, et ma siia sattusin. Ta ei tohiks seda, see oli puhtalt minu viga, et ma siia sattusin.“

„See viga oli see kihlvedu, mille sa sõlmidsid... Ebakõlaga?“ Doktor vaatas Joeli poole, kes noogutas. „Miks see sinu viga oli?“

„Sellepärast, et Celestia ütles, et Ebakõla ümberkasvatamiseks sobivaim poni on Võbelus. Ja Ebakõla pidi seda teadma, muidu ta poleks mulle kihlvedu pakkunud. Ja nüüd, kus ma olen läinud, ei saa tema vastu Elemente kasutada. Luna kirjutas, et ta on vangistatud, kuid peale kivistamise ei hoia miski muu teda pikalt paigal ja ilma Elementideta ei ole võimalik teda kiviks muuta...“ Videvikusära uuris oma saba ja vaatas siis Franki. Tema naeratus oli ikka veel näos.

„Ei ole sina süüdi selles, kui püüad oma õpetaja heaks teha kõike, mida suudad, eriti kui oled tema silmis nii kõrges hinnas. Süüdi on ikka Ebakõla, kes sinu abivalmidust niimoodi ära kasutas,“ rääkis Frank hoolitsevalt, „ja... ma ei taha uhkustada, aga ma olen sinu kunsti suur fänn. Aga ma pole vist veel Ebakõla pilti näinud. Oled sa teda juba joonistanud? Või võin paluda, et sa teeksid seda nüüd?“

„Jah, miks mitte,“ ütles Videvikusära, lõpetas oma saba kasimise ning leviteeris pliiatsikarbi ja puhta paberi lauale. Pliiatsid hõljusid kohe Ebakõla usjat figuuri vormima, kohe ilmusid ka tema jäsemete paabel ja hull nägu. Kogu töö kestis vähem kui pool minutit ja Videvikusära näitas pilti kahele inimesele.

„Võin julgelt öelda, see küll ei ole naturaalse evolutsiooni tulemus,“ ütles Joel pärast pikka mõtlemist.

„Ebakõla päritolu on ilmselt maagiline. Tema täpne tekkelugu on ilmselt müütiline, aga peamise teooria alusel on ta maagiavälja negatiivsete emotsioonide ilmutus. Ebakõla ei ole seda teooriat parandanud ega kinnitanud, samuti mitte Celestia, praegu on sellega lihtsalt nii,“ kehitas Videvikusära õlgu.

„Huvitav... Ega sa pahanda, kui küsin, milline ta on? Ma mõistan, et teema võib olla ebameeldiv...“

„Ta on hull,“ vastas Videvikusära külmalt. Kiire vastus pani Franki ja Joeli muhelema. Videvikusära täpsustas: „Tal on väge ja seda kohe kuhjaga ja võime seda igal hetkel kasutada. Kui kõik teised vajavad maagia kasutamiseks loitse, mana ja maatrikseid, et soovitud mõju saada, siis Ebakõla neid ei vaja. Ta lihtsalt teeb maailmaga, mida parasjagu tahab, manipuleerides väljaga otse. Kõige suurem oht on tema ettearvamatus, kuid samas on see ka tema nõrkus. Tõsistes võitlustes murraks ta igaühe maha, kes tema vastu tõusta suvatseks, aga ta ei tee seda, sest eelistab oma lõbuks lihtsalt ponidega lollitada.“

„Ma... olen vist kuulnud, et ta oli tuhat aastat kivistatud? Kui ta oli sel ajal teadvusel ja samas ei saanud liikuda ega oma meeli kasutada, siis arvan ma, et see kahjustas ta vaimset tervist,“ ütles Frank pärast pausi. „See on vaid hüpotees. Enamik inimesi ei püsi kaua sensoorses puuduses, ilma et ilmneks negatiivseid kõrvalmõjusid.“

„Ma pole kunagi niimoodi mõelnud,“ venitas Videvikusära kuuldu üle juureldes. Mis siis, kui Ebakõla ei olegi kogu aeg selline olnud? Mis siis, kui hoopis tuhat aastat kivistust tegi ta selliseks, nagu ta nüüd on? Kui see ongi nii, siis milline ta oli enne vangistust? „Isegi kui see oleks nii, ei usu ma, et võiksin talle andestada seda, mida ta mu sõpradele tegi.“

„Ma vist olen seda kah kuulnud. Et sa hindad oma sõpru väga kõrgelt.“

„Jah,“ noogutas Videvikusära. „Nad on parimad sõbrad, kes mul kunagi on olnud, ja nad on alati abivalmis, kui tulen oma murega. Ma sooviksin, et nad tuleksid kohe mu juurde.“ Ükssarvik lõpetas lause ja mõtles, et vastuseks tuleb kõlav ja siiras naer.

„Küllap nad su varsti leiavad. Ja... Kas tohin küsida sinu nende sõprade kohta, kellega sa siin kohtusid? Mida sa mulle neist räägiksid?“ küsis doktor ja keeras märkmikus järgmise lehe.

„Noh, ma võin öelda, et asi algas pööraselt...“ Hiigelputuka tõmblev laip, kelle ta mõrvas; kohutav põgenemine uurimiskambrist, tema võimete uurimine ja katsetamine... „Kuid kohe, kui ma kõiki tundma õppisin, hakkasid asjad paremini minema.“ Matti kahetsus vere üle ta kätel; Charles kaotas oma perekonna, Vahleni šokeeriv kiindumine. Viimase kuu mälestused tulid ükssarviku juurde tagasi, kui ta jutuga jätkas. Viimane suurim mure seisis tema järgmises küsimuses.

„Kus on Lana ja Matt? Nad kiirustasid minema ning keegi pole mulle vastanud, millal nad tagasi tulevad,“ küsis Videvikusära nii rahulikult kui suutis. Viimane kord, kui nad niimoodi lahkusid, sai Matt raskelt viga ja keegi ei öelnud mulle seda, enne kui ta ise külla tuli. Ma pean Mattilt küsima, kas tõesti oli tema see, kes tõi mu siia... ja miks. Ja miks ta varjab seda minu eest.

Videvikusära polnud oma mõtetesse päris niimoodi uppunud, et poleks märganud pilku, mille Frank ja Joel vahetasid, enne kui doktor vastas: „Nad on siiapoole teel. Kui näen neid, saadan nad nii kiiresti siia kui saan.“

„Aitäh.“

Frank noogutas ja vahetas teemat. „Palun vabandust, kui see teema niimoodi puudutas. Mul on veel mõned küsimused. Sa oled rääkinud, et sinu endine hooldaja on nüüd abielus sinu vennaga? Pakun, et see oli sulle väga õnnelik päev.“

„No kui aus olla, olin ma päris närvis, kui seda esimest korda kuulsin...“

--

17:30, 02.05.2015, söökla

Matt võttis riiulilt keeksi ja suundus lauda, kus Esimene Löögirühm tavaliselt istus. Tema silmad libisesid hajameelselt üle söökla, mis tundus nüüd tühi ja mahajäetud. Nii palju tühje toole. Alles eile oli siin rahvast murdu. Kolmas ja neljas laud olid puhta tühjad. Mattile meenus, kuidas sõdurid eile kössitasid oma taldrikute kohale ja õgisid need tühjaks, nagu olnuks see nende viimane eine.

Nende viimane eine.

Matt saabus oma harjumuspärasele kohale, tõmbas tooli välja ja istus. Ta pilk libises üle toolide, kus tavaliselt ülejäänud üksus istus. Ülejäänud üksus. Nad on surnud. Jällegi. Aga mina mitte. Jällegi. Nemad peaksid olema siin. Mina ei peaks. Hetkel, mil need mõtted ta peas keerlema hakkasid, ta urises ja hammustas keeksi. Ära mõtle sellele, ära mõtle sellele...

„Sellisel ajal nagu praegu peaksime otsima kamraadide seltskonda,“ kuulis Matt Zhangi rääkimas enda kõrval. Hiina sõdur oli loobunud oma kõrvalisest kohast ja liitunud sõduriga Esimese Löögirühma laua ääres. „Pärast selliseid kaotusi on tihtipeale meie suurimaks vaenlaseks meie enda mõistus.“

„Sa räägid seda, nagu oleksid sa seda varem kogenud,“ pomises Matt.

„On ette tulnud. Ja selle järgi, mida sa räägid, paistab, et sinugagi on vähemalt üks kord niimoodi juhtunud,“ vastas Zhang. Matt peatus poolel hammustusel ja heitis teisele mehele mitte niivõrd karmi kui mõtliku pilgu. „Ma ei taha midagi arvata ega süüdistada. Öeldakse, et võimalus koputab viisakalt, aga saatus kasutab müürilõhkujat. Mingil põhjusel oleme pääsenud selleks, et midagi saavutada, ja meie minevikukolleegid mängisid oma osa tagamaks, et me oleksime siin. Nende ohvrite suhtes oleks lugupidamatu, kui me ei tunnistaks seda.“

„See ei ole lugupidamatu, kuid ma ei saa tunda rõõmu, kui suren selleks, et kellegi teise saatus täituks. See paneks mind end petetuna tundma.“

„Kuidas?“ kergitas Zhang kulme. „Ma olin imestunud, kui kõrgelt hindavad ameerika sõdurid kamraadlust. Sa teenid koos sõduritega, kes on valmis heitma granaadile, säästmaks kaaslasi, või vedama seljas haavatuid läbi põrgutule, mõtlemata lihtsalt niisama minema joosta. Kas see pole siis tõene?“

Polnuks nende vahel lauda, löönuks Matt selle eest Zhangi näo sisse. Kuid mööbel takistas rünnakut ja see andis Mattile aega, et selle jutu üle järele mõelda.

„Mõned kõige väärtuslikumad õppetükid on ka kõige karmimad. Sina ja mina kanname nüüd ellujäänute taaka. Me peame jätkama teadmisega, et teised surid lahingus meie kõrval. Mitte meie pärast. Meie neid ju ei tapnud, vaenlane tappis nad. Kui sa ei täitnud oma kohustusi hooletult – ma olen kindel, et sa ei teinud seda – siis ei ole enese süüdistamine õige,“ võttis Zhang kokku ja hammustas suutäie oma einest, mis oli mingi salapärane kotlet mahlases kastmes.

„Tahaksin, et Lana ilmuks välja ja ütleks mingi lolluse, mille peale vihastada,“ tunnistas Matt pärast pikka vaikust.

Zhang noogutas ja pani kahvli taldrikule. Ta pani peopesad kokku ja rääkis: „Ma nägin miss Jenkinsi viimast lasku, mis tabas ketast, kui see meid ründas. Selline täpsus, vaatamata tema vigastustele ja tõenäolisele suremisele... oli temast ootamatu. Ma ei ole enda üle uhke, et arvasin teise inimese iseloomust ja distsipliinist nii valesti.“

„Jeah,“ nõustus Matt, kui ta meenutas viimaseid hetki lahingulaeval. Lana tulistas just siis, kui Viies Löögirühm tormas angaari teisest otsast sisse. Küberdisk pöördus just sel hetkel, et saada tulijatelt rakett oma kaitsmata külge, mis ta ka hävitas. Kui Lana ei oleks nii kaua vastu pidanud, et teha see lask sel hetkel... võinuks palju rohkem inimesi surma saada. Matti nägu tõmbus hapuks, kui tema pähe tõusis järgmine mõte. Saatus või asi. See oli puhas jonn ja osavus, Lana kaks trumpi.

Oli...

Lauale maanduv kolmas taldrik katkestas Matti mõttelõnga ja leitnant Drõžimski võttis istet.

„Härrased, meil on midagi, millest arutleda,“ ütles ta tõsiselt ja alustas oma salapärase kotletiga. „Ja ma mõtlen seda, et mina räägin ja teie kuulate. Kui miski, mida ma ütlen, on vale, võite vabalt öelda, et ajan paska. Kui räägin õigust, ärge öelge midagi. Seega mäng on aus? Kokku lepitud?“

Enne, kui Matt või Zhang vastata jõudsid, alustas Drõžimski: „Rääkisin koos teiste üksuste liidritega Müürilille varustusest, mida viimasel missioonil kasutati ja miks ei ole sellele laialdasemat ligipääsu. Paistab, et see on ülimalt abiks, kuna võimaldas sul ja Lanal kuus mutooni kotti panna, ilma et te ise saanuks kriimugi, ja ühe saite veel elusalt kätte! Tõstsime teema üles ka Bradfordi juures ja tema ütles, et ta ei luba selle laialdast kasutamist tehniliste probleemide pärast, mis lõppesid sellega, et ketas viilutas Lanat. Pealegi rääkis ta, et te kaks olite valitud seepärast, et olete sellega seoses oma vabatahtlikutööga kõige tuttavamad. Praeguseks on ainus asi, kus te vabatahtlikud olete, Stardusti projekt, mis algas vähem kui kuu aega tagasi.“

Matt ei olnud eriline ennustaja, kuid ta tahtnuks uppuda, kui tundis, kuhu vestlus tüürib.

„Ja kui rääkida asjadest, mis juhtusid kuu aja eest, mäletan ma, et Matt vangistas terroritõrje missioonil Washingtonis senitundmatu tulnuka. Kõik salvestused sellest vangistamisest on kas kustutatud või muudetud, sealhulgas meie aruanded sellest sündmusest. Lana oli ka väga napisõnaline, kui küsisin selle tulnuka kohta, ja märkasin sedagi, kuidas te pingule tõmbusite, kui Anderson teema üles võttis. Märgin veel, et ka Zhang on liidetud Stardusti projekti juurde. Seega ma mõtlen, et äkki see viimasel kuul vangistatud tulnukas loob kuidagiviisi seda Müürilille varustust Stardusti projekti raames? Ta on elus, eks?“

„Sul on õigus,“ ütles Zhang ja mõlemad sõdurid vaatasid teda, imestus silmis. Ta jätkas: „Ajad jah paska.“ Ta käed olid rahulikud ja ilme külm kui juurviljal.

„Ahah,“ ütles Drõžimski pärast pausi, kuid kahtlus ta silmis jäi püsima. Enne kui jutt jätkuda sai, jõudsid ka teised sõdurid sööklasse. Viies ja Kuues Löögirühm olid kergesti äratuntavad, neile järgnes põhjalikult räsitud Teine Löögirühm. Üllatuslikult olid teiste hulgas ka Skyrangerite meeskonnad ja hävitajate piloodid, kes tavaliselt hoidsid „kobakäppadest“ nii kaugele kui võimalik.

Kui nad hakkasid laudu kokku lükkama, lehvitas Teise Löögirühma liider kolmikule. „Täna ei ole siin üksusi, tulge siia,“ ütles ta väsinud naeratusega ning pärast mõningaid pilguvahetusi tõusid Esimese Löögirühma pääsenud ja läksid kokkulükatud laudade äärde.

Kui viimased saabunud olid istet võtnud, tõusis värskeltedutatud kapten Fujikawa püsti ja palus vaikust. „Mul ei ole vägevaid kõnesid selleks, et teatada ilmset. Eile olime erinevad rühmad, meeskonnad ja eskadrillid, homme oleme erinevad rühmad, meeskonnad ja eskadrillid. Kuid täna õhtul jagame kahte asja: me kõik kaotasime sõpru ja kaaslasi ning kõik me saatsime tulnukaid põrgusse. Seega, enne kui kollanokad saabuvad, lõbutseme nii kaua, kuni me pole veel lapsehoidjad. Vanade üksuste terviseks ja nende langenute mälestuseks!“

Ta tõstis veeklaasi ja kõik ta ümber tegid sama.

Matt langetas oma klaasi, kuid ta mõtted keerlesid ühe isiku ümber, keda kohal polnud ja kellele see pidu meeldinuks.

--

17:30, 05.02.2015, haigla

„Siin doktor Benson. Lana Jenkinsi surmaaeg on 5:30:49PM,“ ütles keegi, hääles tuim pettumus.

Hästi, raisk.

„Surma põhjuseks šokk, mis tuli verekaotusest, mis kaasmes vasaku käe julma eraldamisega altpoolt õlga,“ jätkas hääl igaval tenoril.

Perse küll, kas tõesti? Ma ei teadnudki? Käisid selleks seitse aastat koolis, et märgata seda, mis on niigi ilmne?

„Läheme järgmise juurde.“

Lahkume seekord. Kuradi loobuja. Vannun jumala nimel, et tulen su perse taha kummitama.

Vaikus.

Meditsiiniaparatuuri piiksumine ja undamine katkes ning õdede-arstide sammud kadusid.

Loodan, et nad pole sitakotid, kui matusetoetust välja kirjutavad. Mul on nii kahju, ema, ma loodan, et nad maksavad kinni. Ma loodan...

„Lootus,“ ütles uus hääl. Selle toon oli selline, nagu ta teaks universumi suurima nalja puänti ja ta ei suuda oodata, millal seda rääkida saab. „Lootus on toit ja vesi näljasele ja janusele hingele, nagu toit ja vesi näljasele kehale. Aga sa tead seda niigi, Lana Jenkins.“

Oh, ülbik, sinuga räägitakse. Oletagem, et ta räägib laipadega enne... kui teeb laipadega muid asju.

„Miks, ma ei kasutaks kunagi kedagi niimoodi ilma nõusolekuta ära. Ma arvan, et algatuseks teen ma su relvituks lihtsalt oma vaimuka repertuaariga.“

Jah, ta mõlteb, et on kaval kah. Kohe, kui tõusen, siis vaatame, kuidas üks relvitukstegemine sulle meeldib.

„Aga sa ei saa praegu tõusta. Võiksin ulatada sulle käe, kuid sellega oleme vist pisut hiljaks jäänud.“

Sain aru, see on põrgu. Põrgu on pooleperseline ja nekrofiilne standup-komöödia. Nagu ma seda poleks oodanud.

„Ah, pähh, see pole põrgu, sa rumal hani, kuid sa olid sekundi kaugusel teadasaamisest, kas see on olemas.”

Sa räägid, et ma olin, nagu sa teaks, et ma ei sure. Mis on aga siinkohal üsna ebatõenäoline.

„Ebatõenäoline, aga mitte võimatu. Ja kui see oleks ka võimatu, saaksin selle võimalikuks teha. Mul on üks talumatu näägutaja, kes järgneb mulle kõikjale ja ütleb mulle, mida ma ei saa teha, seega tunnen vastupandamatut tungi teha just seda, mille kohta ta ütleb, et ma ei saa...“

Ohjah, nii see käib. Kas sa räägiksid seda kellelegi, kes lihtsalt lahkub?

„Naelapea.“

Seega, kui see ei ole põrgu, kes oled siis sina? Deemon ristteel või kurat ise? Mis on diiliks? Müüd mu hinge mu elu nimel? Või meelitad mind, pakkudes mu kätt tagasi? Pea meeles, kui annad mulle mu käe tagasi, peksan ma su moosiks.

„Sinu hinge? Kuidas ma saaksin seda sult võtta?“ Tundus, nagu hääl tõmbunuks õudusest tagasi. „Hing on elusolendi loovuse puhtaim säde ja muudab universumit. See on võimalus, see on lootus, see annab igale pisimale elavale asjale tahtmise ennast hommikul üles ajada ja minna maailma, või vähemalt minna oma vastikute töökaaslaste juurde. Miks peaksin ma selle kelleltki ära võtma?“

Sest sa oled kurat ja see on sinu töö?

„Noh, ma olen paras kurat küll, aga ilmselt mitte see, mida sina mõtled. Aga see pole teemaks. Ma olen sind jälginud, Lana Jenkins, ja sa oled suutnud mulle muljet avaldada. See on asi, mida ei juhtu just tihti.“

Oh, kuidas nii?

„Ütleme nii, et ma pean lugu kõigist, kes jäävad oma põhimõtete juurde ka siis, kui on vastaste poolt igast küljest piiratud.“

Nüüd ma olen siis surnud. Või näen luule. Hei, kui näen luule, siis mis arvad, teeksid äkki mulle õlle välja? Ma pole iidamast-aadamast saanud head külma...

„Oh, Lana, sa peaksid puiklemise lõpetama. Ma saan lugeda su südant nagu avatud raamatut. Tõsi, mitte su päris südant, see on surnud nagu uksenael – aga su hinge südant. Sa andsid kellelegi tema hirmsaimal tunnil lootuse. Ma olen siin, et teha vastuteene.“

Jama. Ja nii poeetiline? Annad mulle teise võimaluse, sest valetasin kellelegi, andmaks talle lootust? Kui see on põhjus, miks diili pakud, siis pista see...

„Kuss nüüd. Me oleme liiga pikalt rääkinud. Mu vangistajad võivad hakata kahtlema, kas nende vangla on piisavalt tugev, ning kontrollida ja näha, et mind ei ole seal. Nagu ma ütlesin, sa avaldasid mulle muljet, Lana, kallis, ja sa oled näidanud, et oled valmis teiste vajadused enda omadest ettepoole tõstma isegi siis, kui võid seepärast surma saada. Ma aitan su elule tagasi, kuid ühel tingimusel – jää Videvikusära sõbraks.“

Naks

PIIKS

„Ja pea meeles, ma jälgin sind.“ Hääl oli nagu sosin ta kõrvas, mis uppus haigla helide tausta, mis ootamatult ta kõrvadesse naasesid.

PIIKS PIIKS

„Doktor? DOKTOR! See siin näitab südamelööke!“

„Mida, nalja teed või... Oh sa türa küll! Mis molutate, LIIGUTAGE!“