UUS-MEREMAA TEATAB SÕJASEISUKORRA KEHTESTAMISEST RAHUTUSTE TÕTTU, MIS PUHKESID AUCKLANDI EVAKUEERIMISE AJAL. MÄSSU PÕHJUSTASID VALETEATED TULNUKATEST, KES END PÕGENIKE HULGAS VARJAVAD, NING SELLEGA KAASNESID MÕNED TAPMISED, ENNE KUI POLITSEI JA SÕJAVÄGI SEKKUSID.
TABLOIDID TEATAVAD, ET ÜHE PENSIONÄRI KADUMINE TÕENDAB VALITSUSE VANDENÕUD. ALLIKATE ANDMETEL VÄITIS PENSIONÄR OLEVAT END SEOTUD VALITSUSE AGENTUURIDEGA NING TA MAINIS KORDUVALT „AUTSAIDEREID” JA „EETERLIKKE”. TÄHTSAMAD VÄLJAANDED LÜKKAVAD VÄITED ÜMBER KUI SENIILSE VANAMEHE UDUJUTU.
--
09:02, 06.05.2015, kasarmu
„Nad hilinevad,“ kuulis Matt leitnant Drõžimskit omaette pomisemas, kui ta koos teiste vanade sõduritega uute värvatute saabumist ootas.
„Nad võivad tulla küll maailma parimatest sõjaväeorganisatsioonidest, kuid siin on nad ikka uustulnukad,“ arvas Matt tähtsal häälel, andes endast parima, köitmaks leitnandi tähelepanu. „Pealegi on neil erinev haridus, nad tulevad erinevatest riikidest, seega tekib siin vist paras segadus, kuniks kõik sama taseme saavutavad.“
Paveli ilme muutus väsinuimaks, mida Matt kunagi selle mehe näos näinud oli. „Muidugi on sul õigus. Aga ma peaksin sind tänama. Kui teised on... läinud, olete sina ja Zhang tõesti üle prahi. Sa saad meeskonna teiseks komandöriks, seega vajan ma sinu abi nende kasside karjatamisel, kes meile saadetakse, nii siin sees kui õues, lahinguväljal.“
„Teen, mis on mu kohus, söör,“ noogutas Matt, tunnustades viisakalt kiitust ja vastutust, ehkki ta ilme oli hapu. „Sooviksin, et...“
„Ära rohkem ütle,“ katkestas Pavel, patsutades väsinud ilmel ta õlale. „Tean täpselt, mida sa mõtled. Ma rääkisin hommikul arstidega. Nad ütlesid, et Lana on täna õhtupoole külastamiseks valmis. Kas oled valmis teda vaatama minema, kui kollanokad saavad sorditud?“
„Ma ei ole kindel, kas saan jätta rühma neid aitama baasi eluga kohanema, kui üht meist kohal ei ole, söör,“ vastas Matt kulmu kergitades.
Paveli vastus ei olnud selline, mida Matt oodanuks: „Sellepärast palungi ma sinul teda külastada. Olen kindel, et me Zhangiga saame kuttidega ilusti hakkama, kui sina Lana juures käid. Ma ei küsi, mis teie kahe vahel enne operatsiooni juhtus, kuid sa pead selle ära klaarima, kuniks saad. Kui sa jätad midagi nii tähtsat hiljemaks, võid sa lõpuks avastada, et ei ole seda, kelle juurde hiljem minna.“
„Aru saadud, söör.“
Tal on õigus, nõustus Matt, eriti pärast uudiseid Lana seisukorrast pärast lahingut. Ta oli kõige kiuste pääsenud, kuid selle vigastusega on ta nüüd Esimesest Löögirühmast väljas. Me ei tea, mis saab, kui ta on nii terve, et saab liikuda. Tõenäoliselt läheb ta kuhugi, kus ta saab taastuda. Aga see „kuhugi“ ei ole enam siin.
„Rõõm kuulda,“ ütles Pavel ja ta näole ilmus midagi muietmeenutavat. „Ja arstid rääkisid, et esimene asi, mida ta teadvusele tulles küsis, oli see, kas teda edutatakse. Kujuta ette nüüd tema solvumist, kui temale postuumselt omistatud aukõrgendus kahe astme võrra kärbitakse ühele astmele selle pärast, et ta ei osanud surnuks jääda.“
Matt ei suutnud itsitamata jätta. „Oleme vast koledad inimesed, et sellise asja üle nalja heidame, aga miski ütleb mulle, et ta ei pane pahaks. Kurat, ilmselt ta mainis sulle seda, jah?“
„Ei kinnita ega lükka ümber.“
„Ah, noh, vähemalt õnnestus tal ometi reamehe seisusest kõrgemale tõusta. Kui ta poleks kogu aeg lollitanud, olnuks ta praeguseks vähemalt seersant. Ma arvan, et nüüd on aeg võit välja võtta. Teised ka kindlasti...“ Teised on surnud. „...noh, et teised on tema üle rõõmsad.“
Paveli näkku ilmus kaastunnne, kuid asendus kohe murega. „Vaatamata kõigile jamadele, mis ta me kaela peale tõi, me igatseme teda. Aga siin on... üks teine asi, mille kohta tahan sinult küsida, enne kui rahvast juurde tuleb. Mina ja teised üksuste liidrid saime komandör Bradfordilt uued käsud ja ma tahan kuulda sinu arvamust.“
„Selge. Millised täpselt need käsud on?“ küsis Matt ja tundis veidi hirmu, kui Pavel mõtteid kogus.
„Need on üksikasjalikud muudatused standardprotseduurides tulnukate kohta väljastpoolt identifitseeritud profiile,“ ütles Pavel nii vaikselt, et see polnud kasarmu müras peaaegu kuulda. „Ridade vahelt annab lugeda, et võib esineda tulnukaid, kes pole sissetungijatega seotud... ja kes ei tarvitse olla meie suhtes vaenulikud.“
Sind ja su uudishimu, Pavel, mõtles Matt tigedalt, hoides meeleheitlikult rahulikku ilmet. Pagan võtaks.
„Kui ma pärast operatsiooni sinu ja Zhangiga rääkisin, ladusin mõned asjad laialt välja, kuid nüüd olen hakanud tõsiselt pead murdma,“ ütles Pavel käsi ristates, hoidudes alluvale silma vaatamast. „See... asi seal Tähetolmus. Ta ei ole sissetungijatega, eks? Ta on neutraalne või koostööaldis. Ja tal on sõpru, kes võivad siia tulla, eks?“
„Ei kinnita ega lükka ümber...“
„Mnjah,“ urises Pavel ninajuurt muljudes. „See ajab asjad keeruliseks, kas pole? Ebaõnn! Jalutab lihtsalt keset tulevahetust meie ja terroristide vahel – no hästi! Ja meil vedas, et automaadi asemel uinutit kasutasid, eks?“
Iga sõna järel, mis leitnant ütles, oli Mattil üha raskem hoida ükskõikset ilmet. Kurat, mees, lõpeta!
„Ütle mulle vaid ühte asja ja ei midagi muud, okei?“ ütles Pavel pärast pausi. „On see tõsi? Kas ta tõesti pole kuidagi sissetungijatega seotud? Ma ei päri ilma põhjuseta ja mida iganes sa ütled, jääb see meie vahele, Matt. Põhjus, miks sellest räägin, on see, et teiste üksuste liidrid on väljendanud muret ohtudega, mida need korraldused neile toovad. Me kõik oleme siin, et täita oma kohust või surra seda tehes, kuid sa olid juba siis seal, kui Vahlen tuli hullu teadlase ideega kasutada võimendatud tasereid, et püüda tulnukaid elusalt. Mäletad, kuidas rahvas reageeris?“
„Olin jah seal. Vabatahtlikuna, nagu mäletad.“
„Sa tegid seda ja pidid ikka puhta hulljulge olema. Sa ju nägid, kuidas teised reageerisid, kui uued käsud saabusid. Ükski rühmaliidritest ei sundinud kedagi võtma sellist riski,“ ohkas leitnant ja muljus jälle ninajuurt. „Ma ei nõua, et sa labori saladusi avaldaksid. Ma tahan lihtsalt olla kindel, et need korraldused ei sea Esimest Löögirühma ilma mõjuva põhjuseta liigsesse ohtu.“
Matt avastas, et Paveli ilme peegeldab teda ennast, kui ta oma sõnu kaalus. See, et ta räägib sellest nii palju, tähendab, et see teeb talle palju muret. Mida peaksid seersandid sel juhul ütlema? Leitnant juhib autot, seersant jälgib kaarti. Ilma juhi või abita on kogu üksus kadunud.
„Ma ei saa avaldada ühegi vangi olemust, mis XCOM-i valduses on või ei ole,“ ütles Matt aeglaselt, rõhutades iga sõna. „Samuti ei saa ma teoretiseerida võimalikust kolmandast osapoolest, kes pole konfliktiga seotud ja üritaks kõnealust küsitava päritoluga vangi päästa. Lõppeks, koostööaltid vangid on dr. Moira Vahleni asi ja kõik küsimused tuleb esitada temale.“
Pavel vaatas esimest korda selle vestluse Matti ja lihtsalt jälgis teda, kuni võttis taas endise poosi. „Aitäh,“ ütles ta lihtsalt, kui vastuste üle mõtiskles.
Matt noogutas kergelt, kuid edasine jutuajamine katkes, kui ruumi teises seinas avanes lai uks ja kasarmu saali trampis üsna kirju seltskond sõdureid.
„Olgu nüüd, kuulake!“ hüüdis Fujikawa, kes hüppas pingile, et ruumi kogunenud sõdurite tähelepanu köita.
Vaatamata auastmele, on ta ikka koos saabastega viis jalga ja kaks tolli pikk, mõtles Matt, vaadates värvatute karja. Uue rahva keskmine pikkus oli oma viis jalga ja kümme tolli... Ta vajas kõiki abinõusid, et end nähtavaks teha.
„Kindlasti tahate kõik kangesti end asjadega kurssi viia ja sisse elada, kuid enne kui see juhtub, määratakse teid löögirühmadesse. Leitnant Pavel Drõžimski juhib Esimest Löögirühma. Kui kuuled oma nime, kuulud Esimesse Löögirühma.“ Pavel astus tähtsalt ette ja kapten võttis nimekirja ning vuristas kiirelt: „Bapela, Neema! Blake, Holly! Burns, Clara! Carlock, Patrick! Finch, Jack! Sachs, Robert! Suzuki, Kaori! Yamazaki, Kaito! See oli Esimene Löögirühm, järgmine on...“
Matt ei kuulanud enam kapteni häält, ta vaatles lähenevaid värvatuid. Seltskond oli kolmeks paariks eraldunud ja ülejäänud kaks olid teistest eraldi. Tõenäoliselt kas samast riigist või samadest armeeüksustest. Võib-olla sõbrunesid lennukis teel siia.
„Niisiis, daamid ja härrad, järgnege mulle,“ ütles Pavel üle õla ning suundus ühe ukse poole, mis viis kasarmu saalist välja. Kui viimane värvatu möödus, pöördus Matt neile järgnema. Sõduririvi järgnes leitnandile, kes tegi mõned pöörded, ja lõpuks olid nad magamistoas, kus tavaliselt elasid Esimene ja Teine Löögirühm.
„Istuge,“ juhatas Pavel ning sõdurid istusid koikudele, pinkidele ja toolidele. Matt nõjatus ühe nari najale.
„Kindlasti olete juba kuulnud, et teid koguti siia selleks, et kaitsta Maad tähtedetaguse õuduse eest, seega säästan teid seda jälle kuulamast,“ ütles Pavel ennast näoga sõdurite poole pöörates. „Te kõik olete oma ala parimad ja erineval moel niimoodi silma paistnud, et olete pälvinud selle organisatsiooni tähelepanu. Igaühele teist on pandud suur usaldus ja ma ootan, et te vastate sellele nagu professionaalid, nagu ma teid tean. See tähendab parimat kohusetäitmist sõjaväljal ja parimat käitumist väljaspool teenistust. Arusaadav?“
„Jah, söör!“ vastas segakoor ja Matt märkas, et Pavelil oli suur kiusatus neid seda kordama sundida.
„Nüüd siis tutvustage ennast. Öelge oma nimi, eelmine teenistuskoht ja kui soovite, siis ka see, miks olete siia jõudnud. Mina olen Pavel Drõžimski ja juhin Esimest Löögirühma. Ukraina Spetsnazist, olin rühmas, mis läks püüdma Tšernobõli varemetesse maandunud tulnukalaeva. Kui olime selle hõivanud, siis mõlemad – nii ufo kui mina – korjati üles ja toodi siia organisatsiooni.“ Pavel lõpetas ja osutas ühele kollanokale, kes oli varastes kolmekümnendates tõmmu mees pruunide juuste ja silmadega. „Sina räägid järgmisena.“
„Patrick Carlock, söör, USA armee endine insener. Töötasin torustikuinsenerina 697-ndas, kuni töö otsa sai. Värvati pärast seda, kui avastasin Ühendriikide veevarustuses terve hulga sabotaažikatseid. Läksin siis uurima, milles asi, aga sissetungijad ei tahtnud oletatavasti vastata, milles on asi,“ muheles mees. „Ma ei tahtnud jääda kasutuks, seega tulin vabatahtlikuks.“
Pavel naeratas siiralt. „Võib-olla sa ei mäleta, aga minagi olin selles grupis, kes su päästis. Oled väärt lisandus meie rühmale.“ Leitnandi pilk langes järgmisele inimesele, kelleks oli raseeritud peaga neegrinaine. „Sina oled järgmine.“
Kõik uustulnukad tutvustasid ennast. Neegrinaine oli Neema Bapela, kes oli üle elanud terrorirünnaku sõjaväebaasi vastu ta kodumaal, kus ta parasjagu teenis. Kaito Yamazaki ja Kaori Suzuki pälvisid XCOM-i tähelepanu märkimisväärse hulga tulnukate tapmisega, kui sissetungijad üritasid Jaapani maapiirkondades inimesi röövida. Jack Finch ja Clara Burns teenisid Briti Õhujõudude eriüksuses ja korjati organisatsiooni pärast seda, kui olid kahjutuks teinud tulnukate pommi, mis võinuks hävitada enamiku Cardiffist. Holly Blake korjati üles pärast teadet, et oli kadunud rünnakute käigus Ühendriikide baasile Iraagis. Saabunud abiväed leidsid ta, kui tal oli tulnukaid tulistades laskemoon otsa saanud.
„Ja sina, söör, oled viimane,“ ütles Pavel viimase uustulnuka poole. Ta paistis sõduri kohta vana ning ta tõmmul lõual ja kaelal olid kohutavad armid nagu Zhangil.
„Robert Sachs, endine Austraalia Taktikalise Rünnakrühma liige,“ ütles ta karusel häälel, mis kõlas, nagu oleks ta kas eluaeg suitsetanud või tulenes see vigastustest, mis olid need armid jätnud. „Ma arvan, et mind võeti vist seepärast, et tapsin ühe selle koleda satika nii, nagu õigel austraallasel kombeks.“ Hetk vaikust ja ta jätkas: „Noaga.“
„Jama ajad, kuidas sa saad selliseid raipeid noaga nottida?“ pahvatas Kaito ja tema jahmatus peegeldus ka teiste nägudelt.
Robert vastas kõigutamatult: „Moon oli otsas ja ma ei tahtnud hambaid kasutada.“
„On siis see asi, mida teie, austraallased, teete tihti? Pussitate taevastsadavaid deemonämblikke? Need armid on sul sellest, eks?“ küsis Carlock muiates.
Robert vastas kõigutamatult: „Kas oled hiljuti Austraalias käinud? Kuradi deemonämblikud on tavalised jah. Kui armidest rääkida, peaksid sa nägema üht teist kutti.“ Järgnes pikem vaikus, siis tõusis austraallase näkku muie ja ta puhkes naerma.
„Ma laadisin parasjagu relva, kui satikas kallale tuli. Pidi ühe oma küünisega mul lõua näost ära kiskuma. Tabasin lihtsalt momenti, et võtta nuga ja torgata see ta pehmesse kohta, enne kui ta mulle lõpu teeb. Ta vist üritas minust järgmist omasugust teha ja minetas valvsuse. Ma ei saanud õnnelikku juhust mööda lasta ning ma ajasin ta orki ja väänasin, kuniks ta siplemise lõpetas.“
Pavel naeratas arminäole vastu ja ütles: „Noh, kuniks oled nõus tulnukate tapmiseks noa asemel ka relvi kasutama, jään vist selle seletusega rahule.“ Leitnandi pilk langes Mattile ja ta sai aru, et tema kord on end tutvustada.
„Ma olen seersant Matt Harris, endine...“
„Lihunik,“ segas Finch vahele. „Jah, ma tundsin su ära. Olid selles USA rünnakrühmas, kes läks Iraaki Al’Massanit kinni võtma. Tulistasid last ja vallandasid kodusõja. Kuuldukse, et selles maailmajaos põletatakse sinu pilte praeguse ajani.“
Matti nägu tõmbus pingule ja ta vaatas inglasele silma. „Lapsel oli relv ja ta kavatses seda kasutada. Pidin kaitsma ennast ja mu üksust.“
„Mhmh, olen seda vabandust juba uudistest kuulnud. Naljakas oli aga see, et su üksus sai enamikus surma ilma sinu...“
„Mister Finch,“ sisises Pavel vahele. „Seersant Harris on minu parem käsi ja ma usaldan teda nagu iseennast. Kui tema ütleb, et ta tegevus on õigustatud, siin nii ka on. Pealegi usaldan ma rohkem nende juttu, kes kohapeal olid, mitte mingi suvalise telekuulsuse oletusi. Ma arvan, et kaasvõitlejana peaksid tegema sama.“
Jacki üleolek lahtus, kui Paveli sõnad kohale jõudsid, aga Matt oli selle märkamiseks liialt oma mälestustsse süvenenud.
„Ja see kehtib teie kõigi kohta,“ ütles Pavel igale sõdurile otsa vaadates, et ta sõnad kaalukamatena mõjuksid. „Kõik te arvate, et olite enne siiatulekut kõvad sellid. Aga siin ei ole te keegi muu kui teie ise. Tulnukad on sedavõrd kavalad ja organiseeritud, et üksmeele ja sidususeta me neile vastu ei saaks. Meie tugevus ja ellujäämine sõltub rühma sidususest ja koostööst. Ja siitmaalt ei tolereeri ma mitte midagi, mis võiks seda eesmärki kahjustada. Kas on selge?“
„Jah, söör!“ tuli segakooris vastus.
Paveli kulm tõmbles: „Mis see nüüd oli?“
„Jah, söör!“
„Hästi. Nüüd, kus me oleme selle ebameeldivuse lõpetanud, tahab keegi veel end tutvustada,“ ütles Pavel, vaatas Mattist mööda ja noogutas.
Matt pöördus, et vaadata selja taha. Justkui õhust oli tema taha ilmunud Zhang ja Matt pidi peaaegu kõrvale hüppama, kui teda nägi.
„Mu nimi on Shaoije Zhang. Mu taust on seotud PLASOF-iga (Hiina eriüksus), aga selle organisatsiooni tähelepanu äratas üks tsiviiltöö. Värvati kohe pärast seda.“
„Milline tsiviiltöö täpsemalt,“ küsis üks värvatu. Innukus ta hääles näitas, et eelmine teema oli tema jaoks unustatud.
„Omastamised,“ ütles Zhang jaheda muigega. „Töö käigus avastasin end omamast üht asja, mis pärines tulnukatelt, seega tõin selle XCOM-ile ega andnud tollasele tööandjale. Kuna ma sealtmaalt enam tema jaoks ei töötanud, pakkusin oma teenuseid siin ja siin ma nüüd siis olen.“
„Tänan, Zhang,“ noogutas Pavel ja pöördus uustulnukate poole. „Kõik te rääkisite, kuidas teid värvati, kuid üks asi väärib vist veel kordamist. Kuni see konflikt kestab, oleme infosulus, mis tähendab, et mingeid signaale ei lähe baasist välja ega tule sisse. Operatsioonide turvalisus on kõrgeim proiriteet, mis aga tähendab seda, et väljaspool toimuva suhtes oleme täielikult kotis. Seega enne, kui te lõplikult sisse hakkate elama, tahan ma teada, mis toimub maailmas.“
Ruumis kestis ebamugav vaikus, kuni Sachs viimaks rääkis. „Kuradi jama on seal väljas. Kui olin haiglas, siis kuulsin, et Uus-Meremaa jäi vaikseks ja Austraalia ujutati üle põgenikega, kes saarelt põgenesid. Nende jutu järgi kaotanud kogu riik aru. Uudistesaated püüavad seda küll summutada, kuid kui tolm on hajunud, hakkavad pead lendama.“
„Peab vist nõustuma,“ lisas Carlock. „Tänavail pole küll veel paanikat, aga suuremate rajatiste vastu üle kogu Ühendriikide oli vähemalt tosin sabotaažikatset. See veetorustikuvastane sabotaaž, mille ma XCOM-i abiga ära hoidsin, võinuks nullida suure osa meie veepuhastusseadmete võimsusest ida pool Mississippit. Arvestades ka seda „kahtlast“ sillavaringut veebruaris, ei ole vaja erilist kujutlusvõimet, et näha süstemaatilisi rünnakuid infrastruktuuri vastu, mida me vaevu suudame varjata.“
Kaito ja Kaori vahetasid pilku ning esimene neist rääkis oma loo: „Pean samuti märkima, et Jaapan on vaid ühe katastroofi kaugusel anarhiast. Kõik käituvad viisakalt, nagu poleks midagi viltu, aga sa näed seda nende silmis. Nad on hirmul.“
„Minu pere pikendas puhkust Okinawal, kuna kardavad järgmist rünnakut pealinnale,“ lisas Kaori murelikul ilmel. „Olen kuulnud, et kõik, kes saavad seda endale lubada, lahkuvad linnadest maale. Ja kui inimesed ei tunne end linnades ohutult, hakkavad asjad unarusse jääma.“
„Kõlab, nagu tuleks brittide moodi toimetada,“ ütles Finch, kes oli end pärast Paveli loengut koguda jõudnud. „Tulnukate invasioon? Võta rahulikult ja joo teed, kuni see üle läheb.“ Ta naeris häbelikult ja vaatas ülejäänud rühma. „Inimesed kardavad oma kodusid jätta. Kuninglik perekond esineb iga kord ning palub jääda rahulikuks ja säilitada kindlat meelt, kuid igaüks teab, et parlament ja peaminister on pugenud eemale punkrisse, jättes riigi vaenlase põletada.“
„Kuradi poliitikud,“ urises Sachs.
Iga ettekande järel Matti tuju langes ja talle tundus, et uudised mõjuvad Pavelilegi samamoodi. Seal on hullem kui ma arvasin. Ehk on perega kõik korras...
„Olgu siis, tänan teid jutustuste eest, ehkki need polnud päris sellised, mida kuulda lootsin,“ ütles leitnant pärast pausi. „Te kõik olete õiges kohas, kui tahate end sissetungijatele tunda anda. Ilmselt olete osalenud kaitseoperatsioonides seal, kust tulete, kuid siin on teil võimalus anda tulnukatele vastulööke. Kui hakkate oma koikusid välja valima, võin jutustada teile loo, kuidas me vallutasime tulnukate laeva otse lennu pealt.“
Viimane ütlus vallandas kahtlevaid reaktsioone ja naeru ning rahvas hakkas laiali valguma. Pavel tabas Matti pilgu ja vihjas ukse poole.
Ilmselt peab nüüd pea tulle panema.
--
10:30, 06.05.2015, haigla.
Kui arstid olid Matti üle kontrollinud, astus ta nii vaikselt kui suutis taastumisosakonda. Ruum oli täiesti vaikne, kui meditsiiniaparatuuri piiksumine ja muud helid välja jätta. Vooditest seina ääres oli pool tosinat hõivatud, arstid käisid aeg-ajalt vaatamas ja lahkusid taas ruumist.
Matt möödus voodireast ning peatus neist viimase juures ja vaatas lebajat. Lana magas sügavalt ja viimaste päevade katsumuste pinge paistis ta näos isegi une ajal. Ta nahk oli minetanud igasuguse värvi ja juuksed olid laotunud padjale nagu rebestunud must pilv. Kõige hirmsam oli muidugi see, et seal, kus pidanuks lebama ta vasak käsi, oli tühi koht ja allpool õlga paistis sidemeis könt.
Püüdis Matt, kuidas ta püüdis, aga ta ei suutnud vältida pisaraid oma silmis. Ta tõmbas alateadlikult vasakut kätt rusikasse ja lasi lahti, justkui kontrollimaks, kas see tal ikka alles on. Matt seisis veel minutijagu, vaatas magavat Lanat ja pöördus tasakesi lahkuma. Ta ei jõudnud viit sammugi astuda, kui nõrk hääl peatas ta.
„Oh, hei, oli ka aeg end näidata.“
Saanud aru, et vaikne minemahiilimine oli nüüd võimatu, tuli Matt tagasi ja istus Lana voodi kõrvale. „Pavel ütles, et oled täna piisavalt terve, et võtta külalisi vastu. Kuuslin, et taastud hästi, arvestades su vigastust.“
„Valutab nagu raibe, ehkki teda ei ole seal. Arstid ütlesid, et see on tavaline,“ vastas Lana krimpsutades. „Tegelikult on nad on päris head. Nad ütlesid, et võin tõusta, kui saan veel mõne päeva füsioteraapiat. Ma küll ei tea, kui kaua kestaks sellisest asjast taastumine normaalses haiglas, kuid siin paistab see käivat üsna kiiresti või mis?“
„Pean vist nõustuma. Kas nad rääkisid sulle, kuhu sa lähed, kui oled taastunud?“ küsis Matt kaastundlikult. Ta toetas küünarnukid põlvedele ja lõua sõrmedele.
Lana naeratas nõrgalt, kehitas ja krimpsutas nägu. „Ei midagi konkreetset veel. Küsisin, kas ma võiksin jääda Tähetolmu juurde abiks ja aidata kõige muuga, kuidas ma saan, ja nad ütlesid, et annavad teada. See vastus oli ehk parem sellest, kui nad tõe otse näkku oleks öelnud.“
„Ma arvan ka, et sa võiksid jääda. Mõlemad me Paveliga tunneme sust puudust, kui aitame siin uuel rahval sisse elada. Kui nad leiaksid sulle siin baasis rakenduse, loodan ma, et sul pole midagi selle vastu, et laenata Pavelile abik...“ Matt peatus, kui taipas, mis ta ütlema hakkas. Hinnanud Lana muiet, ta jätkas: „...kätt.“
„Kui vajad mingit abi käetööde asjus koos uustulnukatega, võin teha kõike, mis suudan.“
Matt sulges silmad ja kattis näo kätega, kuid see ei säästnud teda sellest, mis tulemas oli.
„Heh, olen isegi saanud mõne hea komplekti, mis kellegi käest juba läbi käinud ja mida lapsed saaksid kasutada, eeldades, et nad ei tea, et see on secondhand.“
Matt hoidus vaevu ohkamast.
„Pead Pavelile ütlema, et olen nüüd tema parem käsi. Sul peab nüüd uue rahvaga tegelemiseks olema kõva käsi või nad õpivad sinust lihtsalt üle trampima.“
„Ma tulin siia vabandama oma ütlemiste pärast, aga nüüd tuli meelde, et oled kole inimene,“ pomises Matt ja kuulis Lana hääles naeru: „Tulid siia oma tagantkätt jutuga ja süüdistad mind, et olen kole inimene? Kas pean meelde tuletama, et võlgnen sulle ühe pendla ja ma saan seda teha ka siis, kui mul on üks käsi selja taha seotud. Ja pealegi, ma... Oh, noh, ei midagi rohkemat.“
„Ja kõik need päevad veetsid sa siin selleks, et kõik need lollid naljad välja mõelda, eks?“
Lana vastuseks oli ta tavalise naeratuse vari: „Oh ei, vaid mõned viimased tunnid.“
„Hea kuulda, et sa ei ole muutunud,“ tunnistas Matt lõpuks muigega, mida nad mõlemad jagasid. Aga hea tuju ei kestnud kaua. „Kas sa oled teda näinud? Pärast missiooni, ma mõtlen.“
„Ei, ei ole,“ ütles Matt, vajudes taas küünarnukkidega põlvedele. „Pavel pani mind Esimese Löögirühma teiseks meheks. Kõigepealt see vastutus, siis värvatute ettevalmistamine. Mul lihtsalt pole aega...“
„Sa väldid teda.“
„Jah, see on õige,“ tuli süüdlaslik tunnistus pärast pikemat vaikust ja Matt ohkas raskelt, kui jätkas: „Mul ei ole ideed, kuidas seda olukorda käsitleda. Arvan, et kergem on noaga krüsaloidi tappa kui üritada maha rahustada seda, kes ootab, et labor õhku lasta. Kusjuures üks kollanokk väitis, et tegi seda. Tappis krüsaloidi noaga, ma mõtlen.“
„Paska ajad,“ vastas Lana võpatades. „Järgmiseks räägid veel, et tal polnud ülalpool vööd seljas muud kui vuntsid ja kauboikaabu.... Oot, ära vaheta teemat!“
„Ei, tõsiselt, ma ei tea, mida ma pean tegema, et seda lahendada,“ hakkas Matt karjuma, kuid peatus, kui kohtas arstide tigedaid pilke. „Kuidas täpselt peaksin ma tema sellised tunded eemale tõukama, ilma et ta raevuhoos baasi ei hävitaks?“
„Ja miks sa seda minult küsid?“ küsis Lana tüdinult. Nüüd oli tema kord ohata, kui ta märkas Matti pilku. „Niisiis, siin on kolm varianti, mida proovida. Esimene võiks olla parim, teine on ohtlik pikas perspektiivis ja kolmas on riskantne kohe.“
„Ja mis need variandid täpsemalt oleks?“
„Noh, esimene oleks see, et mängid kaasa, kuni ta saab koju või me kõik surma saame,“ seletas Lana, kuid ta hea tuju lahtus, kui Matt karmilt vaatas. „Teine variant on leida mingi vabandus, et mitte minna enam Tähetolmu laborisse, ja loota, et ta ei kisu baasi tükkideks, et teada saada, miks ta pole sind näinud. Kolmas võimalus on lihtsalt minna ja rääkida, riskides sellega, mida ta uudist kuuldes teeb.“
„Ma ei teinud nalja. Arvan ikkagi, et krüsaloid ja nuga on palju meeldivam stsenaarium kui see jama.“
„Mida hullu ta ikka teeb? Peale selle, et teeb sust punase udu, kui on vihane?“
Matt urises: „Sa ei aita mind. Ja ma isegi ei tea, kuidas teemale läheneda.“ Ta pööras taas Lana poole ja naeratas kurjalt. „Peaksin su enese perse Tähetolmu kohale veeretama, et saaksid ise ära seletada. Olen üsna kindel, et tõenäoliselt ei lähe ta vigasele inimesele kallale. Ja kui ta seda ka teeks, saaks õiglus jalule.“
„Oi-oi, millise tagantkätt skeemi oled sa valmis sepitsenud.“
„Ära hakka jälle,“ ütles Matt ja vajus taas istuma, lõug sõrmedel. „Mul ei ole just palju kogemusi selles vallas. Need kipuvad lõppema lahkuminemisega ja harva on midagi hästi läinud.“
„Sõna „lahkuminek“ tähendab, et olite juba paar,“ ütles Lana kavalalt, kuid tõmbus tagasi, kui Matt tõusis ja haaras ta voodi otsaraamist. „Okei-okei, rahu. Parim poliitika oleks ausus või ka loominguline vale, kuni sa seda lihtsana suudad hoida.“
„Jenkins, „loominguline vale“ oli just see, mis meid sellesse jamasse tõi.“
„Põhimõtteliselt ei. Mis ma ütlesin, ei olnud täis tõde, kuid siinkohal ei ole vaja juuksekarva lõhki ajada. Ma... lihtsalt ei tea. Ütle talle midagi, et näiteks töö on praegu tähtsam või midagi. Või et oled mõelnud abielust ja et sellest ei tuleks midagi välja. Hei, ära vaata mind nii, ma püüan aidata,“ üritas Lana õlgu kehitada, kuid selline pingutus pani ta nägu krimpsutama. „Ma tõesti ei tea, mida teha.“
„Ma ei taha talle haiget teha. Mul on siiamaani meeles õe kirjad, kui esimene armastus ta ära tõukas. Ta oli mitu kuud masenduses ning ma otsisin selle värdja üles ja rääkisin temaga tõsist juttu.“
„Ja nüüd kardad, et tema vend teeb sulle sama? Rääkimata sellest, et ta on kuninglikust perekonnast, nagu sa tead. Ja oma jumala isiklik õpilane.“
Matti ohkamine sumbus, kui ta näo kätele toetas. „Sa tõesti ei aita.“
„Ma tean, mida sa mõtled, ma tõesti tean. Ta sai väikse lootusesädeme, et kõik siin ilmas läheb õigesti, kui piisavalt tööd teha ja keskenduda, ning ta on kindel, et kõik läheb lõpuks hästi. Ta on kohutavalt naiivne, aga sa ei taha olla see, kes talt selle lootusesädeme võtab.“
Matt noogutas vaikides. Lana sulges silmad ja ohkas. „Olgu. Kui sa arvad, et ei saa seda teha, siis teen mina, niipea kui saan. Lihtsalt ära mine liialt närvi, kui sa teda vaatama lähed, eks? Ma mõtlen seda, et siis, kui sa näed teda, mitte et juhul kui näeksid teda. Ma tahan, et läheksid ja ütleksid talle „tere“ kohe, kui siit lahkud.“
„Okei-okei. Mida ma talle sinust räägin?“ küsis Matt murelikult.
„Räägi talle tõtt,“ ütles Lana kohe. „Sain missioonil kolakat. Kuid ära ütle, kuidas. Parem, kui ta mõtleks, et tegin miskit lollisti, et see ei paistaks nii, et oli tema viga. Ta on ju sedasorti isik, kes läheb igast ebaõnnestuimisest närvi.“
Matt vaatas jälle Lana könti. „Ja mis saab siis, kui ta teada saab, et said märksa enamat kui pelgalt kolakat?“
„Tegelen sellega, kui saan. Nüüd mine, ta on juba kaua oodanud,“ ütles Lana ja lehvitas allesjäänud käega ukse poole.
Kohe, kui Matt haiglast lahkus, kohtas ta tuttavat, kuid ebasoovitavat pilku. Jack Finch nõjatus seinale haigla sissepääsu vastas, käed rinnal risti ja pea mõtlikult maas. Enne, kui Matt jõudis lahkuda, et oma asju ajada, tõstis inglane pea ja tervituseks käe.
„Hei, seersant Harris, lootsin pisut rääkida,“ ütles Jack Mattile järgnedes.
„Ma olen hõivatud, mister Finch. Kuulsin, et seal kolmandal tasandil on üks väike süütu tüdruk, kes ei taha endale ise kuuli südamesse lasta,“ ütles Matt tuimalt, marssides mööda koridori pealifti poole.
„Ah, jah, sellest. Mul on kahjuks kalduvus liialt möliseda, kui ei jälgi ennast piisavalt. Küsi ise Claralt. Tahtsin lihtsalt rääkida ja...“ alustas Jack heietamist, kuid Matt katkestas teda.
„Su sõnadelimiit sai täis, mister Finch,“ ütles Matt tuimalt, kui nad jõudsid lifti ja see laskuma hakkas. Inglane ohkas vaikselt ja tõmbas käega läbi juuste. See paistis olevat rohkem harjumus, kui teadlik tegevus.
„Vabandust, eks? Ei tahtnud sind orki tõsta. Minust oli üsna jäme seda üles tõsta, teadmata kõiki asjaolusid. Kuidas seda sulle heastada saaks?“ lõpetas Jack oma vabanduse, vaadates siiralt Mattile otsa ja ootas vastust.
Ebamugav vaikus kestis, kuni lift laskus. Kui uksed avanesid, pöördus Matt Jacki poole ja ütles kiiresti: „Alustuseks ma aktsepteerin su vabandust, kuid sa pead nõustuma minu reeglitega. Ühel hetkel tulevikus palun sul teha midagi. Sellel ei tarvitse olla mõtetki, sa võid seda teha isegi ilma käskimata, aga ma ütlen sulle, et sa ei saa keelduda. Arusaadav? Hästi.“
„Aga mida...“ alustas Jack, kuid ta jutt jäi pooleli, kui Matt astus tagasi ja liftiuksed sulgusid.
Ei tea, kas ma üldse kunagi palun temalt seda, kuid väike ärevus kulub talle mõneks ajaks ära, mõtles Matt endamisi, kõndides lifti juurest Tähetolmu labori poole.
--
11:27, 06.05.2015, Tähetolmu labor
Videvikusära toa uks sisises lahti ning nähtavale ilmusid ükssarvik ja doktor Vahlen, kes uurisid midagi, mis paistsid olevat elektriskeemide suurendused. Nad vestlesid entusiastlikult ja osutasid piltidele ning avastasid siis viimaks, et sõdur seisis uksel.
Millal see veel juhtus, imestas Matt, pilk hüplemas vaheldumisi Videvikusära ja Vahleni näol. Viimati, kui kuulsin, ei olnud Vahlen sugugi nii entusiastlik...
„Ah, seersant. Videvik just küsis sinu järele,“ ütles Vahlen üles vaadates ja Matt nägi Videvikusära teravat pilku, mida hea doktor tähele ei pannud. „Me just pidime pausi tegema.“
„Hea ajastus siis minu poolt,“ vastas Matt, püüdes naeratust näole manada.
„Tõepoolest,“ nõustus Vahlen ja pöördus Videvikusära poole: „Saadan meie tulemused alla Shenile üle vaatamiseks ja saame näha, kas lähipäevil valmib ka töötav prototüüp, eks? Meil võib su abi enne ehituse lõppu veel vaja minna.“
„Olen valmis aitama, kuni see on valmis,“ noogutas Videvikusära naeratades ja Vahlen vastas samaga.
Vahleni käitumine jooksutas Matti juhtme sedavõrd kokku, et tal pidi lõug lauale kukkuma, kui Vahlen lahkuma sättis. Millal see veel juhtus? Enne kui Matt end koguda jõudis, oli Vahlen temast möödas ja lahkus toast. Jättes ta Videvikusäraga kahekesi.
„Niisiis, Videvik...“ alustas Matt, kuid vaikis poolelt lauselt, kui kohtas solvunud pilku.
„Kus sa olid? Tulite Lanaga kahekesi ja läksite kohe, kui olin pannud teile Müürilille, ning ma pole teid mitu päeva näinud. Ja kõik väldivad seda teemat, kui küsin, kus te olete. Pidin ennast haigeks muretsema!“ halas Videvikusära. „Ja igaühel oli selline imelik nägu peas, kui küsisin. Ma tean, et nad varjavad midagi. Miks sa mind vaatama ei tulnud, kui tagasi tulid?“
Matt surus maha kiusatust minna selle sõimu pärast tagasi. „Asjad olid keerulised ja mul polnud aega...“
„Ei olnud aega? Ei leidnud viit minutit, et astuda läbi ja öelda „Tere, Videvik, minuga on kõik korras?“ Ja kus on Lana? Ma pole tedagi näinud!“ Videvikusära hala polnud veel päris karjumine, kuid oli sellele päris lähedal.
„Lana... sai vigastada, Videvik. Ta on sealtmaalt haiglas, kui tagasi tulime. Ta sai... päris raskelt vigastada,“ ütles Matt vaikselt ja sättis enese ühele toolile, mis oli Videvikusära laua ääres. „Hulk inimesi sai viga. Mul on kahju, et ei saanud varem läbi tulla, kuid nii paljud on... vigastatud, kõik terved inimesed on väga vajalikud.“
Videvikusära viha muutus mureks ja süütundeks, kui ta kuulas Matti juttu. „Mul on kahju, ma ei tohtinuks niimoodi peale hüpata, ma lihtsalt...“ Ta kahetsev toon pöördus peaaegu paanikaks, kui kuulis üht sõna. „Lana sai vigastada? Kuidas? Müürilill pidanuks hoidma teda kõigi pilkude eest! Kas loits katkes?“ Viimast küsimust ei olnud vaja küsidagi. Kas see oli minu süü?
„Ei tea kahjuks üksikasju,“ valetas Matt kõrvale vaadates ja kogus end. „Ma tulin just haiglast ja Lana ütles, et see oli tema süü, et viga sai. Müürilill toimis küll, kui väljas olime. Kohe, kui teda näed, saad sa ise küsida.“
Videvikusära maigutas paar korda suud ja noogutas lõpuks sõnatult.
Pikk ja ebamugav vaikus venis nende kahe vahel, kuniks Matt selle murdis: „Mille kallal te Vahleniga töötasite?“
„Ilmselt telepordi kallal,“ vastas Videvikusära, osutades kabjaga hunniku jooniste suunas. „Need pildid siin näitavad ühe seadme sisemust, see peaks töötama nagu teleport. Eleeriumiahel pole veel lõpetatud, sest puuduvad sellised muutujad nagu suund ja kaugus, kuid Vahlen oli väga põnevil ja rääkis midagi sellist, et „arvutid töötlevad sihtmärgi teavet“ või umbes nii.“
„Ahhaa,“ noogutas Matt. Seega ta ilmselt avastas, kuidas seda relvastuses kasutada. Ta just ütles, et saadab midagi alla Shenile. „Seega on ta viimasel ajal märksa viisakam? Millal see juhtus?“
„Noh, meil oli mõni aeg tagasi jutuajamine ja me jõudsime arusaamiseni,“ ütles Videvikusära salapäraselt ning jätkas: „Kuid me jätsime oma erinevused. Minu arust muutsid eleeriumikatsed ta palju entusiastlikumaks ja minul on rõõm teda aidata.“
„Mida te täpsemini eleeriumiga katsetasite?“ kergitas Matt kulmu.
„Noh, see oli vist teatud loitsude mõju tekitamiseks muude vahenditega,“ ütles Videvikusära ja tegi oma sügava hingamisharjutuse, millega Matt üha enam tuttavaks sai. „Eleeriumil on võime koguda, suunata või juhtida energiat umbes samamoodi, nagu seda teeb minu sarv, ja kui seda kindlal moel kasutada, võib see taasesitada mõned minu loitsud. Ma juba aitasin Moiral teha väikse karbi, mis tuvastab minu maagiat, ja pealegi aitasin neid joonistega, mille järgi tehti aparaat, mis taasesitas Müürilille loitsu.“
„Ja kuidas läks?“ küsis Matt, varjates uudishimu. Tehislikult loodud Müürilill? Kui nad tõesti suudavad seda teha ja...
„Nad kaotasid prototüübi.“
„Nad kaotasid...“ Matti mõttelõng katkes, kui sai Videvikusära jutust aru, ja ta vaatas hämmastunult ükssarvikut, kelle näos paistis vaevu allasurutud muie. Matt ei saanud midagi parata, ta hakkas itsitama ja ka Videvikusära ei suutnud naeru varjata.
„Oh, see on päris naljakas. Teha Lanale tagasi, ma mõtlen. Ära sellest leiutisest Lanale räägi. Ta on kole lollitaja ja ma ei taha, et ta saaks vembutada, olles ise peaaegu nähtamatu.“
Kui Lana teemaks tõusis, naases ka ebameeldiv vaikus.
Kurat, mees, kas nüüd või mitte kunagi! Oled karastunud keset kahurituld ja tähtede tagant sadanud jälkusi! See ebamugav vestlus pole selle kõrval midagi, kuulutas Matt sõnatult iseendale ja koondas tahtejõudu.
Kui sa seda valesti käsitled, teeb ta sinust hamburgeri, pomises sünge hääl Matti teadvuses ja Matt kujutles hetke, kuidas ta selle hääle omanikku kägistas.
„Videvik, ma pean sinuga rääkima millestki. Mõnel viimasel korral, kui Lana siin käis, kiusas ta sind teatud teemaga ja ma mõtlen, et me peame...“ alustas Matt ettevaatlikult, kuid katkestati poolelt lauselt.
„See on liiga vara!“ ulvatas Videvikusära.
„Mis...“
„Mul on nii kahju, aga see on liiga kiire mu jaoks! Ma tean, et ma olen hiline küpseja, ja tunnistan, et hoidun paarisuhetest. Pealegi ei olnud see aeg just ammu, kui mul polnud õigeid sõprugi! Ja ema saadab mulle neid raamatuid ja Cadance küsib, kas olen leidnud oma väga erilise poni, kuid mul on alati nii palju tööd ja nii edasi ja see võib oodata millalgi hiljem! Ma tean, et sa oled suurepärane inimene, Matt, aga ma ei ole kogu selle stressi sees paarisuhteks valmis ja ma loodan, et me saame lihtsalt sõpradeks jääda? See võib tulevikus kunagi muutuda, aga mul on vaja aega, et sellele mõelda...“ lobises Videvikusära, kuni tal õhku jätkus, ta hingas sügavalt ahhetades sisse ja jäi kartlikul ilmel Matti vaatama.
„Noh, see on täpselt see, mida minagi sellest mõtlesin, Videvik,“ ütles Matt aeglaselt. „Me kõik vajame aega, et seda tulevikus kaaluda, kuid selle taustal, mis maailmas praegu toimub, oleks parem sellised ajaviited lõpetada, eks?“
„Olen nii õnnelik, et sa nõus oled,“ ohkas lõpuks Videvikusära kergendusega. „Me jääme sõpradeks, eks? Vähemalt praegu?“
„See on tõesti parim variant,“ nõustus sõdur, tõustes lahkuma. „Kahjuks pean ma minema, Videvik. Ma ei liialda, kui ütlen, et seal on nüüd palju tööd, kui nii palju inimesi on läinud.“
„Saan aru. Ja tänan, et mõistad mind.“
--
Matt astus toast välja ning kohtas Sheni ja Millsi, kes jalutasid värskeltlapitud Tähetolmu katseruumi lae all. Vahlenit polnud siin näha.
„No kuidas läks?“ küsis Shen ettevaatlikult.
Matt ohkas sügavalt ja vastas viimaks: „Ma vist jäin sõprade ringi.“
Kõik kolm muigasid korra ja suundusid laborist välja. Matt üritas mitte mõelda sellele, miks need sõnad häirisid teda nii väga.