Psyhhiaater vaatas enda ees istuvat hullusärgis noorukit, kes hirmust segaste silmadega enda ymber vahtis. Suur mehekoljat seisis ta kõrval, et vältida ta äkilisi liigutusi ning põgenemiskatset.
«Ja ta tegi mida?» kysis Psyhhiaater Kriminaalpolitseinikult, kes ennast yhte mugavasse tugitooli oli sättinud.
«Tappis inimesi,» sõnas ta oma mundrinööpidega mängides.» Aga mitte systeemitult, tal oli oma veider loogika.»
Ei meeldinud Psyhhiaatrile see juhtum, kohe mitte ei meeldinud. Ta oli ka varem sarimõrvaritega tegelenud, kuid mitte sellisega. Pealegi polnud Politseinikust ilus niimoodi sisse sadada, olex pidanud ikka aja kokku leppima...
«Sarimõrvaritel on tavaliselt ikka mingi loogika olemas, millega nad ohvrid välja valivad,» sõnas arst aeglaselt. «Aga mõnikord ei suudeta seda loogikat avastada.»
«Seekord polnud see raske, uskuge mind,» vastas Politseinik.
«Hyva,» lausus doktor tydinult. «Mix te tast siis siia tõite, kui te juba teate ka, mispärast ta seda tegi?»
«Ma ei öelnud, et teame, mix ta seda tegi, ytlesin vaid, et teame ta ohvrite valimise loogikat. Mix ta nad tappis, seda peategi teie välja uurima...»
«Keda ta siis tappis?»
«Uurimistulemused on siin,» viskas Politseinik suure kausta lauale. «Aga sissejuhatusex niipalju, et ta tappis ulmekirjanikke.»
Politseinik lahkus varsti peale materjalide yleandmist, tuues põhjusex töökohustused. Psyhhiaater viipas valvuri minema ja jäi noorukiga kahekesi.
Too ei paistnud yldse mõrvari moodi välja nägevat. Pigem oli ta yliõpilane, bioloog tõenäoliselt. Mis viis ta kyll sellistele tegudele?
Psyhhiaater heitis pilgu kausta. Ysna syvenenult luges ta selle otsast otsani läbi. Oma tervise ja elu pärast ta ei kartnud, oli noormees ju hullusärki pandud ja pealegi tappis ta vaid ulmega seotud inimesi, kellex tema nyyd kyll polnud...
«Nonii, Rainis,» alustas arst pärast lugemist. «Kuidas sul läheb?»
Irvitus: «Oo, mul läheb suurepäraselt. Ma olen terve elu unistanud sellest, kuidas mind hullux tembeldataxe. Ma pole hull!!! Kas te kuulete? Ma pole hull!!!»
Arst ohkas. Nii see tavaliselt algas, aga pärast? Pärast veetsid nad ylejäänud osa oma elust ravimatute haigete osakonnas.
«Hea kyll, hea kyll,» rahustas Psyhhiaater. «Sellex me siin ju olemegi, et seda tõestada, ex?»
Noormees vaikis, kuid noogutas peaga, mis oli tast väga kena, sest ta hääl polnud just meeldivaim kogemus. Millegipärast ajas see vastikustunde peale.
«Kas sa tead, milles sind syydistataxe?»
«Loomulikult!» hyyatas ta seepeale. «Ma ju ei eita, et ma nad tapsin,» lisas ta vaixemalt.
Selline otsekohesus oli yllatus ning pani arsti valvsusele. Mees esitas järgmise kysimuse:"Mix sa seda tegid?»
«Pole sinu asi! Kyll saad peagi teada!» Veel kord irvitas ta närviliselt, kuid sinna oli segatud teatud hulk rahulolu.
«Hyva,» ta ei pinninud edasi. «Kuid mida sa mulle rääkida võid?» Nooruk tuli lobisema panna, see võte oli juba palju kordi töötanud. Tavaliselt tahavad nad rääkida sellest, kuidas keegi neid ei mõista või oma perekondadest, kuid sel puhul oli asi teistmoodi.
«Kuidas ma nad tapsin,» sisistas ta. «Tahate teada, ah?»
Arst noogutas.
Nooruki nägu muutus mõtlikux.
«Esimene oli vist Simpsoni-nimeline sell. Ma lasin ta TT-ga maha. Olin täpne, seda tuleb tunnistada,» hääles oli sygav rahulolu. «Ta kõrval oli keegi teine kutt, ilmselt sõber, aga tema jätsin elama.»
«Sest ta pole ulmekirjanik?»
«Tuli välja, et oli kyll. Ma ei tea ta nime, kuid teda tunti Bergina. Teda oli raske tappa... Aga lõpux leidsin võimaluse sealt, kust seda ei oodanudgi. Ta läx yle tee, just siis, kui ma oma autoga seal olin.»
«Ja sa sõidsid tast lihtsalt yle?»
«Jah. Labane kyll, kuid talle oli muidu raske ligi pääseda.»
Syngelt põrnitses nooruk enda ette. Paistis, et tal on mäluga raskusi.
«Nikolai Baturin,» tuletas Psyhhiaater talle meelde.
«Just-just, tuleb meelde kyll... Myrk, mingil kokkusaamisel, ei tule meelde, mis nimelt. Aga see pole ka oluline. Ta ei saanudki mu nime teada,» kurb naeratus ilmus ta suule. «Ma ei tahtnud seda teha, kuid see oli vajalik.»
Psyhhiaater muutus ootusärevax. Kas ta ytleb nyyd või mitte?
«Nojah...» noormees oli veidi rahulikumax muutunud. «Aga mix ma seda tegin, pole ju oluline, enam mitte.»
Doktor naaldus tahapoole tagasi. Siin võib veel kaua minna. Aeglaselt, lausa nautlevalt, kirjeldas ta kõiki oma mõrvu. Urmas Alas, Kristjan Sander ja kõik need teised, pagan, ei suutnud Psyhhiaater nendest nimedest aru saada. Ikka ja jälle pidi ta kausta vaatama, et syndmuste käiku kontrollida, kuid nooruk ei valetanud, ta rääkis kõik avameelselt ära. Tundus, et ta oli endale pähe võtnud Eestis ulme ära kaotada, kuid ainult kirjanikke osas. «Kirjastajad pole ohtlikud,» lisas ta vastavale kysimusele vastates. Yxhaaval surid Eesti ulmekirjanikud selle, alles poisiohtu mehe, käe läbi...
Äkitselt vaatas noormees arstile otsa: «Te tahate ikka väga teada saada, mix ma seda tegin, ex?»
Vanem mees noogutas, mida muud saigi ta teha?
«Kas teate, te meeldite mulle,» lausus nooruk seejärel usalduslikult. «Ja seetõttu ma hoiatan teid: maailmalõpp on tulekul!»
Jah, nooruk oli hull. Ta oli haruldaselt salakaval mõrtsukas, see oli tõsi, kuid siiski hull.
«Kas tõesti? Ja kuidas siis?» kysis mees.
«Ma ei hakka teile rääkima, mismoodi ma toimuvast teada sain, kuid olulisimast, nimelt maailmadeteooriast, võin ma juttu teha kyll.» Ta sättis ennast mugavamalt istuma ja alustas: «Ma ei tea, kas te olete kuulnud sellest, et meie maailmal on paralleelmaailmad?»
Arst vastas jaatavalt. Tal oli mitu patsienti, kes kinnitasid, et on just sealt kusagilt pärit...
«Nonii,» jätkas ta seejärel. «Selliseid maailmu on minu arvestuse järgi ligikaudu 456 789 134 980 145 ja seda on väga palju, kuid on yx moment, mis teeb need seesinatsed maailmad tõelisele reaalsusele ohtlikux.» Ta ohkas: «Muidugi, tõeline reaalsus meie mõistes, neile seal oleme meie teine tõelisus.»
«Oot-oot,» katkestas Psyhhiaater teda. «Kas sa tahad öelda, et teise dimensiooni asukad kavatsevad siia sisse tungida?» Selles väites polex midagi yllatavat, lisas ta omaette, seda on ikka ja jälle väidetud.
«Ei midagi nii drastilist!» hyyatas nooruk. «Ehkki nad on seal sellex võimelised ja veelgi enam: nad võixid kogu Universumi õhku lasta, kui tahaxid. Mõned on oma reaalsuses seda isegi teinud,» lisas ta väikese pausi järel. «Nad ei taha seal meiega mingit tegemist teha, sest vaadake, nende jaox oleme meie kõrgeim olelusvorm. Jumalad, kui soovite.»
«Nad on kõrgemalt arenenud kui meie, kuid peavad meid Jumalatex? Asi peax ju vastupidi olema,» ei suutnud arst kommentaarist hoiduda.
«Ma proovin teile selgitada. Need maailmad seal on täitunud inimese tekkimisest saadik. Alguses olid nad tyhjad ja paljad ning seal polnud midagi. Siis tuli inimene ning neis hakkas tekkima elu kõikdes mõeldavates vormides. Inimene on looja, ta suudab välja mõelda erinevaid maailmu ning neisse elu sisse puhuda, ehkki ta ise seda ei tea. Ulmekirjanike looming leiab endale pelgupaiga just sellites paralleelmaailmades. Nende seas on ylitsivilisatsioone, aga ka täielikku barbaarsust. Nad on yritanud aru saada, mix suudab inimene fantaseerida ja nemad mitte, kuid siiani tulutult. Ja seetõttu oleme me Jumalad, keda tuleb austada, kuid kellest on soovitav eemale hoida. Lihtne ylimaailma kodanik saax ju shoki, kui ta taipax, et ta Jumalad on tegelikult kehvemad kui ta ise.»
«Aga kas siis kirjanik ei saa oma loodut hävitada?»
«Kõik, mis on juba tehtud, on olemas ning seda kustutada on võimatu.»
«Hmm...» arst muutus mõtlikux, see oli tõepoolest huvitav teooria. «Aga mis on sellel pistmist maailmalõpuga?»
«Maailmad hakkavad täis saama, inimene on ju nii palju fantaseerinud, et see on lihtsalt jube. Varsti ei suuda enam yxki fantaasia oma õigesse kohta suunduda ning ta pyyab ennast sobitada teiste vahele. Tulemus? Kaos. Ja maailmad hakkavad tungima ka siia, meie omasse. Kes jääb peale? Kas meie või meie fantaasia poolt loodud tulevikukoletised?»
Väga põnev lähenemine maailmalõpule, seda tuli tunnistada. Psyhhiaater esitas veel viimase kysimuse: «Mis põhjusel sa kirjanikke tapsid? Neid on ju terve maailm täis.»
«Õige. Kuid ma yritasin ajapikendust teha, nii et kõik ei toimux nii ruttu.»
«Veel yx märkus,» sõnas arst lõpetusex. «Belialsi jätsid sa millegipärast välja.»
Noormees muutus kahvatux...
***
Mõnuga sisestas Belias viimased sõnad ning ohkas rahulolevalt: «Valmis!»
Maailmade Isandad seisid koos ning ootasid, ootasid Selle tulekut. Ja See tuligi, kiiremini, kui nad arvasid. Missioon ebaõnnestus...