"Arvustus -- "Grottaferrata palimpsest">

Arvustus Janusz A. Grinewski «Grottaferrata palimpsestile»

Mis oli päriselt?

Ma ei ole kunagi ajalugu õppinud. Olen ainult omal käel ajaloolisi ja populaarteaduslikke teoseid lugenud. Sellegipoolest usun ma, et tunnen ajalugu paremini kui keskmine inimene ja ka paremini kui keskmine ulmefänn -- loomulikult halvemini keskmisest ajaloolasest.

Minu teadmistest jäi väheks, et mõista, kumma juhuga on «Grottaferrata palimpsestis» (edaspidi teoses) tegemist: kas saabus ajarändur meie olevikust või tulevikust ja muutis ajaloo praegusest erinevaks või saabus ajarändur mingist alternatiivajaloost ja muutis ajaloo selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Kui ajarändur rääkis oma ajaloost, mida ta muuta tahab, siis tundus see üsna tänapäevane olevat. Kui ta aga kirjeldas, milliseks ajalugu nüüd muutub, kõlas see jällegi sellisena, nagu see päriselt oli: feodaalne killustatus. Ma arvan, et kui need küsimused tekkisid minul, siis tekkisid need ka suurel osal lugejaist ja autor pidanuks rohkem teavet andma, kumb neist võimalustest on õige.

Entsüklopeediaid uurides sain aru, et õige on esimene variant. Teos kirjeldab maailma, milles Saksa keiser Otto III ei surnud aastal 1002 malaariasse Rooma- sõjakäigul ülestõusnud patriitside vastu.

Seetõttu ei saa teost ka ajalooalaseks enesetäiendamiseks soovitada. Näiteks kuidas võtta ajaränduri lubadust, et pärast kuninga Mieszko II surma pöördub Poola tagasi paganlusse? 4 aastat oli seal interreegnum, jah, aga paganlus? Kuidas võtta väidet, et Benedictus IX oli ühe käega? Kuidas võtta väidet, et Harald Hardråde, Norra kuningas kuni 1066, oli noorena Bütsantsi teenistuses?

Igaks juhuks toon siin ära mõne nimestiku selle aja valitsejaist.

PAAVSTID:
Johannes XV 985 -- 996
Gregorius V 996 -- 999
Silvester II 999 -- 1003
Johannes XVII 1003
Johannes XVIII 1004 -- 1009
Sergius XIV 1009 -- 1012
Benedictus VIII 1012 -- 1024
Johannes XIX 1024 -- 1032
Benedictus IX 1032 -- 1044

SAKSAMAA:
Otto I 936 -- 973, sündis 912
Otto II 973 -- 983, sündis 955
Otto III 983 -- 1002, sündis 980
Heinrich II 1002 -- 1024, sündis 973
Konrad II 1024 -- 1039, sündis 990

PRANTSUSMAA:
Hugues Capet 987 -- 996
Robert II 996 -- 1031
Henri I 1031 -- 1060

BÜTSANTS:
Basileios II Bulgaarlastetapja 976 -- 1025
Konstantinos VIII 1025 -- 1028
Romanus III Argyrus 1028 -- 1034
Michael IV 1034 -- 1041

TAANI, INGLISMAA ja NORRA: Knut (Knud, Canute) Suur, suri 1035

VENEMAA: Jaroslav Tark (Vladimirovitš) 1015 -- 1054

POOLA: Mieszko II Lambert 1025 -- 1034

UNGARI: István I Püha 997 -- 1038

Miks ajarändur südant puistas?

Miks ajarändur üldse kroonikule südant puistas? Kroonik oli küll nõrk, mõjutatav ja arg, aga mis saanuks, kui ta ajaränduri plaani progressi pidurdada hukka mõistnuks ja hakanuks seda saboteerima? Või lasknuks paavstil sellest üle ilma teada anda, serveerides seda jumala ilmutuse või kuradi sepitsustena? Ajaränduri poolt parim viis oleks kõigi täielik teadmatuseshoidmine või äärmisel juhul mingite valede levitamine. Teisest küljest kui need selgitused ära jätta, ei saa lugeja niigi palju aru. Kui aga ajarändur peategelaseks teha, siis näeks ta välja nagu Vornan Robert Silverbergi «Aja maskides».

Isaac Asimovi «Igaviku lõpp» rääkis, milliseid valesid Igavik enda kohta levitas ja kui rangelt kõigil igaviklastel kästi oma töö tegelik eesmärk salajas hoida.

Siit tuleneb põhimõtteline võimalus, et ajarändur lihtsalt valetas. Ausalt öeldes võinuks parema vale välja mõelda, näiteks ennast jumala saadikuks nimetada, mida kroonik kindlasti kergemini uskunuks. Seda olnuks ka kergem «tõestada».

Kuidas inimesed tollal mõtlesid?

Autor kirjeldab tollaseid inimesi liiga tänapäevastena. Tollal mõtlesid inimesed teistmoodi alates sellest, et nad üldiselt uskusid siiralt jumalasse ja palusid teda tõsimeeli. Teoses ei palveta keegi sisemise sunni tõttu.

Lõpus tõstatab kroonik küsimuse, kas ta säilitas usu jumalasse. Jumala olemasolus kahtlemine XI sajandil pole usutav, see oleks nagu tänapäeval kahtlemine selles, kas Kuu tiirleb ümber Maa või vastupidi.

Samuti olid tollal suured antiikaja ja viikingite mõjud, mille järgi kõige õigem surm on langemine lahingus, aga haigusesse suremine on häbiväärne. Teos ei nimeta kordagi jumalarahu pooldajate põhiargumenti, et piibel keelab tapmise. Selle asemel räägitakse sellest, «et tulevased põlved saaksid elada rahumeelsemas maailmas», mis keskaegse inimese jaoks üldse kõneväärt polnud. «Georgios Maniaces tapeti viisil, mida sulg tõrgub kirjeldamast» -- minu arusaamist mööda olid sellised asjad põhilised, mida kroonikates kirjeldati. See sõltus siiski kroonikust.

Arvatavasti jäi ajaränduri jutt sellest, et riigipiiri pärast sõdimine on täiesti mõttetu, kroonikule mõistetamatuks. Krooniku nagu tema aja inimeste jaoks üldse oli riigipiiri pärast sõdimine peamine sõjapidamise eesmärk, milleta oli pea võimatu realiseerida teisi eesmärke: au ja kuulsust, rikastumist, usu levitamist.

Küll sai kroonik hästi aru sellest, kui paha on, kui riigis otsustavad kõike poliitikud ja bürokraadid. Seda, kas ja kellega sõdida, peab otsustama kuningas ainuisikuliselt, mitte mingisugused pööbli esindajad, seaduseväänajad ja ärimehed. Pankur oli tollal moraalse allakäigu tunnus, samal pulgal prostituudiga.

Siit aga tuleneb kahetsusväärne tõik, et väited, mis on argumendid krooniku jaoks, ei ole seda minu jaoks ja vastupidi. Ajarändur toob mõlemasuguseid väiteid, seega langes ta stiilist välja ega suutnud mind küll ajaloo muutmise vajaduses veenda, vist mitte ka kroonikut. Tõsi, kummagi arvamusest ajarändur suurt ei hoolinud, aga seda arvustust kirjutan ikkagi mina ja mina nimetan ajaränduri kõnet mitterahuldavaks.

Nüüd jõuan järjega homoseksuaalsuse juurde. Mind häiris peategelase liiga kerge astumine homoseksuaalsesse suhtesse. Ta pidi ju teadma, et piibel mõistab sellise suhte üheselt hukka erinevalt tapmisest, mida piibel pigem soosib. Aga kroonikul ei olnud mingeid moraalseid kõhklusi. Samas oli ta saanud hea kasvatuse ja tal puudusid ka varasemad analoogilised kogemused, olgu siis omad või võõrad.

Arvustustes on kirjutatud ka, et homoseksuaalsus oli loo arengu seisukohalt vajalik. Ei olnud. Ta sobis siia, aga hädavajalik ei olnud. Võinuks kirjutada, kuidas kroonik andis tõotuse paavsti eluaeg valvata, sealhulgas öösel -- selle mõtte käis kroonik ise teoses välja ja kõik uskusid, sest selliseid lubadusi tollal tõesti nii anti kui peeti. Sellegipoolest on see esimene lugu «Algernonis», kuhu homoseksuaalsus hästi sobib.

Ahjaa -- moraalselt nii mandunud tüüp kui Benedictus IX võis kroonikule truuks jääda ainult krooniku unistustes. Hea küll, kui kroonik oleks teda pidevalt valvanud, siis veel, aga ta kolis ju teise linna.

Turkide mainimine kroonikas XI sajandi esimesel poolel on anakronism. Sel ajal elasid turgid Kaspia ja Aasovi mere vahel ning allusid seldžukkidele, kes 1040-ndaist aastaist alates oma suurriiki looma hakkasid. Parem olnuks teoses sõna «turk» sõnaga «seldžukk» asendada. Aga sündmuste toimumise ajal 1033 polnud Euroopas ka seldžukkidest veel midagi kuulda.

Peltsebuliga kuradi vastu?

Ajarändur tahtis muuta ajalugu paremaks, sooritades ilgeid tapatalguid, ärgitades sõdu ja võideldes rahuliikumise vastu. Kuradi peltsebuliga väljaajamine annab harva häid tulemusi. Ta isegi tunnistas, et ei ole progressor, vaid regressor. See oligi tema ettekujutus inimkonna õnnest. Võib-olla hoiaks ta inimkonda meeleldi ürgkogukondliku korra tingimustes? Juba enne seda muutus ajarändur mulle vastumeelseks ja ma pidasin pöialt, et tema missioon ebaõnnestuks. Ilmne minu viga, aga ma ajasin Gianfranco segamini vilepilli puhuva narri Gualtieroga ja kui ta tapeti, olin üsna rahul. Paraku selgus, et kurjus ilmast ei kao...

Progressoritest on maailmas üllatavalt palju kirjutatud, näiteks Strugatskid. «Igaviku lõpp» oli progressoritest, kes vastu tahtmist regressoriteks osutuvad. Roger Zelazny «Valguse isand» jutustas teadlikest regressoritest. Arvan, et sellegipoolest on siin läbikirjutamata tahke ja nendele pidanuks autor keskenduma. Nagu õigustatult on märgitud, jääb ulmeline osa praegu lahjaks.

«Igaviku lõpus» olid ranged reeglid, mille järgi ajaloos muutusi tehakse. Igale muutusele eelnes põhjalik matemaatiline analüüs. Teoses jääb segaseks, kas tegutseb tuleviku üldsuse heakskiitu omav rühmitus või kari maniakke, kellel pole inimkonnale kannatuste loomise ees mingeid kõhklusi.

«Igaviku lõpus» kirjutas Asimov, et ükskõik milliseks ajalugu ka ei muutunud, teaduslikud avastused tehti ikka enam-vähem samas järjestuses. See on üsnagi usutav. Siit idee: kuna inimesed on maailma kihva keeranud, siis pidurdab ajarändur teadlikult progressi, andes sellega inimkonnale uue võimaluse mitusada aastat hiljem. Kui ajarändur selle välja öelnuks, olnuks nii kroonikul kui minul ajaränduri tegevust lihtsam omaks võtta.

Kuidas muuta ajalugu?

Lõpuks arutlen veel teemal, kuidas tuleks muuta ajalugu.

«Igaviku lõpus» elavad ajaloo muutjad väljaspool aega (või tulevikus, vahet pole) ja väljuvad ainult hetkeks minevikku, hoolitsedes üldjuhul selle eest, et neid ei nähtaks. Ma ei tea, miks teoses seda teed ei ole mindud. «Valguse isandas» on ajaloo muutjad hakanud jumalateks. Ajas siin ei rännata ja seetõttu on lahendus täiesti usutav, aga teoses seda kasutada ei saa. Aleksandr Gromovi jutus «Glina gospoda boga» elavad võõrad inimeste seas, maskeerudes nendesarnasteks ja taotledes ühiskonnas juhikohta.

Teoses on Gianfranco keisri nõunik. See on tähtis koht. Ometi poeb hinge küsimus: kas poleks võimalik veel lihtsamini soovitut saada, kui hakata keisriks eneseks? Lõpuks on see ka isikliku julgeoleku kohalt kindlam, sest kui keisrile nõu ei meeldi, võtab ta uue nõuniku ja vana võib õnne tänada, kui ellu jääb. Kuna aga nõunikul on omad eesmärgid, mis keisri omadega vastuolus on, siis pole lahkhelisid kaua oodata. See on mäng tulega.

Uueks Saksa keisriks saada olnuks soovi korral suhteliselt lihtne: näiteks aastal 1002 suri Otto III ilma laste ja vendadeta, 1039 suri Konrad II ja lõpetas sellega Franki dünastia.

Isikliku julgeoleku kohalt eriti kindel on, kui tulnukad tulevikust hõivavad mitte ainult keisritrooni, vaid ka paar võtmepositsiooni õukonnas. Kui Gianfranco jutt sellest, et neid on mitu, paika peab, siis olnuks ju seegi võimalik.

Ja lõpuks ütlen, et minu meelest on esimene sündmus, millega ajalugu muudeti, halvasti valitud. Kuidagimoodi päästeti Otto III. Sellega tekkis Saksamaale tugev keiser. Kas polnuks parem Ottol malaariasse surra lasta, et Saksamaal tekiksid troonitülid ja keisririik nõrgeneks? «Eesti Entsüklopeedias» näiteks Otto III järglase Heinrich II (1002 -- 24) kohta artiklit pole, järelikult oli see nõrk keiser; selliseid ju tuleviklased tahtsidki?

Mul on raske midagi asemele soovitada. Sellest perioodist ehk mõne nõrga paavsti, kasvõi sellesama Benedictus IX elu päästmine 1044? Lihtsam oleks soovitada tegusid, millega mõnest alternatiivajaloost pärit tulnukad muutsid ajaloo selliseks, nagu me seda praegu tunneme.

Kokkuvõtteks

Üks arvustaja kommenteeris teost üheainsa märgiga: +. Minu hinnang on samuti täiesti selge: -. Isegi kui teos algusest lõpuni ringi kirjutada, ei saa sellest korralikku ajaloolist juttu, ja kas sellest korraliku ulmejutu saaks, on samuti kahtlane.

Sellegipoolest on Grinewski silmnähtavalt andekam mõnestki «Algernoni» autorist ja ma soovitan tal mitte püssi põõsasse visata, vaid kirjutamist jätkata. Usun, et järgmine jutt on juba parem.

Kevad 2002
Taivo Rist