Pärast veeuputust

Tõlkinud Silver Sära

Rio de Janeiro, 19. aprill 2013

Armas isa,

Kibelen sulle kohe alguses ütlema, et minuga on kõik korras. Ütle emale, et ta ei muretseks ja et igatsen väga ta järele. Ma kirjutasin mitu kirja, aga alles nüüd on mul võimalus üks ära saata.

Veetase tõusis nii kiiresti, et siinsed inimesed meenutasid aega, mil Rio de Janeiro, „Imeline Linn“, oli püsivalt üle ujutatud. Sel põhjusel nimetavad kõik kohalikud seda üleilmset katastroofi „suureks veeuputuseks“. Võib-olla me väärisime seda. Me reostasime oma planeeti väga intensiivselt ja nüüd meid karistatakse.

Esimesed kolm kuud pärast sündmuse algust olid erakordselt keerulised. Minu viienda korruse korter jäi uputuse esimestel hetkedel kohe üleni vee alla. Seejärel jõudis veetase maja kümnenda korruseni. Ma elan koos Amandaga, oma pruudiga. Muide, ma võlgnen talle oma elu, sest katastroofi hetkel olin ma tema korteris filmi vaatamas. Sellest päevast alates olen ma siin elanud. Tema korter, mis asub üheteistkümnendal korrusel, asub minu omast kõrgemal ja nüüd on see võrdne neljanda korrusega. See on veetõusu-aegse elu suurim pluss.

Alguses oli raske lahkuda, aga ühiste jõududega on meil õnnestunud olukorda parandada. Kui inimesed on hädas, siis tead küll – nad kas tapavad üksteist või abistavad üksteist. Esialgu käib üksteise aitamine...

Mitte keegi ei tea, mis tulevikus saab. Kui veetase stabiliseerus kuuenda ja seitsmenda korruse vahel, muutsime me selle esimeseks korruseks. Me lõhkusime maha koridori-poolse seina ja saame nüüd väga lihtsalt treppide juurde. Need, kellel on sugulasi, on kolinud kuivematesse kohtadesse. Paljud lahkusid. Me naudime siis teatavat turvatunnet, sest praegu on varastel kergem omastada mahajäetud vara kui kätte saada seda vähest, mis kohale jäänud inimestelt veel võtta on. Pealegi teenivad nad korralikku kasumit meile toitu müües ja kaupu vahetades. Meil on siin veel üks meeldiv aspekt – mõned peavad meid Jumala poolt äravalituteks. Harilikult nimetavad nad üleujutatud rajoone „Mar de Janeiroks“ ja nende elanikke „uuestisündinuteks“. Kuna kõik on vee all, siis on Cristo Redentor [Jeesuse kuju Rio de Janeiros. – tõlkija] merepinnale lähemal ja tõepoolest tundub, et me oleme Jumalale lähemal.

Õige pea pärast üleujutuse esimest päeva varises kõrvalhoone kokku ja varemed vajusid meie maja vastu. Üks suur kolakas, arvatavasti tala, tungis aknast sisse ja langes meile une ajal peale. Sain haiget, aga mitte tõsiselt. Mõned kriimustused, mõned sinikad, aga muud mitte.

Amandal nii vägevalt ei vedanud ja tal murdus õnnetuses jalaluu. Seetõttu me ikka veel siin olemegi. Mul õnnestus arst siia tuua ja tema jalg pandi kipsi, aga nüüd on tal raske ringi liikuda. Kuu aja pärast võetakse kips maha ja siis me lahkume. Ma pole kunagi Itaalia järele nii suurt koduigatsust tundnud. Seal, nendes kõrgustes, pole tõenäoliselt midagi muutunud, eks ole?

Ma pean olukorraga leppima. Ja ma ei peaks kaebama. Ma tänan Jumalat, et ta mu elu päästis. Dad? (just niimoodi meeldib talle, et teda kutsutaks) jaoks oli asi palju hullem. Tema vanemad olid läinud supermarketisse ja nad hukkusid tagasiteel. Amanda kuulis mobiiltelefoni kaudu nende karjumist, kui ta ema pärast kinnijäämist helistas. Tema vend Arthur pääses napilt eluga. Ta suutis tol päeval ujudes siia jõuda ja ta hiivati neljandale korrusele. Järgmisel päeval jõudis veetase juba kuuendani. Nüüd elame kolmekesi siin. Paljud inimesed ei tulnudki tol päeval tagasi, nii et need, kes elasid madalamatel korrustel ja jäid oma kodudest ilma, asusid elama kõrgemale. Neljanda korruse rahvas elab nüüd kaheteistkümnendal, see tähendab meie kunagise 16-korruselise maja viiendal korrusel.

Katastroofi peeti (loomulikult!) loodusõnnetuseks ja kindlustus seda ei hüvitanud. Aeg-ajalt tellib armee meile toidukraami. Alles nüüd on nad hakanud paate saatma, et inimesi ära viia. Kuna kõik rannikulinnad on vee all, valitseb täielik segadus. Väga paljud asjad vajaksid parandamist: elekter, sidesüsteemid… Paljud inimesed on hukkunud, kadunuks jäänud...

Ma olen pärast Santos Dumonti lennujaama teistkordset hävimist töötu olnud. Esimesel korral oli see tuli ja nüüd vesi. See on sõna otseses mõttes vee all.

Aga ma olen leidnud uue töö. Arthuri varustuse ja abiga olen õppinud sukelduma. Me mõlemad sukeldusime täna päev läbi, otsisime juveelesemeid, väärismetallist asju, konserveeritud toitu ja kõike muud kasulikku. Eile leidsin ma komplekti osaliselt kullatud hõbenõusid ja meil oli pidupäev. Ma vahetasin need veekindlate riiete, toidu, sidemete ja ravimite vastu, lisaks sai Amanda ühte-teist.

Tead küll, millised need naised on: ehkki ta ei saa kõndida, tahab ikkagi kenasti riides olla. Need kaubitsejad ajavad kõvasti raha kokku. Mõned inimesed, kes elavad mäenõlval, suutsid ühe piirkonna sulgeda, täita selle liivaga ja teha niiviisi uue ranna. Nüüd korjavad nad sissepääsu eest raha ja turiste, kes seal käivad, on palju. Igal brasiillasel on oma „meetod“.

Transport käib siin nende vahenditega, mis kellelgi on. Inimesed kasutavad paate, jetisid, täispuhutavaid parvi, kajakke, surfilaudu, penoplasti- ja puidutükke ning üldse kõike, mis ujub. Päikeseenergia jõul töötav rippvagun on endiselt käigus ja nüüd kasutatakse seda mäetipult kuiva puidu toomiseks või lihtsalt vanade aegade meenutamiseks. Tegelikult ei käi me palju väljas, välja arvatud kalalkäigud (niimoodi nimetame me sukeldumisi träni otsimiseks).

Me tunneme puudust paljudest asjadest, sõpradest, vanematest, materiaalsetest esemetest, elektrist, arvutitest, oma elust...

Ma olen juba kogu oma korteri läbi otsinud, aga mul õnnestus vaid mõned üksikud asjad kätte saada. Ütle emale, et mul on alles kullast ripats, mille ta mulle andis. Enne kõike seda ma seda ehet ei kandnud, kartes, et see röövitakse mult, aga nüüd ei võta ma seda hetkekski kaelast. Ma hoidsin seda, nagu ka mitmeid teisi asju, kusagil turvalises kohas, kartes, et mind röövitakse, või et ma raiskan, hävitan või kaotan need asjad ära. Nüüd äkki on kõik korraga läinud.

Nii et ma jäin mõtlema... Miks me nii palju asju kokku ajame, kui me varem või hiljem nendest ilma jääme? Ma oleksin pidanud vanaisa uuri Ricardole andma, sest ta tahtis seda nii väga endale. Ma ise ei kasutanud seda kunagi ega lasknud kunagi temal kasutada, ja nüüd seda pole enam. Saada talle minu vabandused ja kõvad kallistused. Jah, ega kaeblemine ei aita. Ma tänan iga päev Jumalat, et sinuga on kõik korras, et sa oled kaugel, kindlas ja turvalises paigas.

Armastan sind väga

Rodrigo

Amanda voldib kirja kokku ja paneb kõrvale. Ta silmitseb end veidi aega ja tunneb, kuidas jalg valutab. „See on parem, kui üldse mitte midagi tunda,“ mõtleb ta, taibates, et see aeg saabub õige pea. Lahtise murru kohal tiirutavad kärbsed. Heitunult lehvitab ta käega, et putukaid ära ajada.

„Taas kord suur tänu sulle, Dad?,“ ütleb Rodrigo, kes lebab madratsina kasutataval vanal kardinal. Ta käed on saanud tugevaid põletushaavu ja seetõttu sidemetes. Seetõttu peab ta laskma pruudil kirju kirjutada.

Amanda ei vasta. Ta pistab paberi lihtsalt kasutatud ümbrikusse ja kirjutab sellele Rodrigo tähelepaneliku pilgu all aadressi.

„Millal sa selle ära saadad?“

„Täna pärastlõunal,“ vastab Amanda. Ta kõri valutab ja ta peab kõneledes pingutama.

Rodrigo jälgib teda, kuni väsimus ja palavik saavad võitu ja mees lõpuks magama jääb. Amanda silmitseb teda õrna pilguga. Ta roomab üle toa pappkastini, mille seest võtab tüki juba prussakate poolt näritud kuivanud leiba. Tema kõht valutab ja leib ei paku erilist kergendust.

Ta nihkub seinas olevale augule lähemale ja viskab kirja välja. Ja läbi sama augu näeb ta, kuidas paber mõned meetrid allpool räpases vees hulbib ja siis vooluga minema kandub. Rodrigo liigutab end voodis ja Amanda vaatab tema poole, veendudes, et teine ikka magab.

Ta oli juba üritanud veenda meest kirjutamist lõpetama, seletades, et ei ole postiteenistust ega mingit muud võimalust tema vanematega ühenduse saamiseks. Iga kord, kui ta oli üritanud seda seletada, oli mees endast välja läinud, ja isegi niivõrd, et oli nende toa põlema süüdanud, vigastades end tõsiselt. Vaid hetk pärast seda unustas Rodrigo toimunu, see tähendab – ta ei mõelnud enam sellele. See oli tema viis uskuda, et endiselt on lootust, tema viis petta end edasi elama. Niiviisi oligi parem, sest Amanda ei lootnud enam midagi.