Kolm tõde ja Loch Nessi koletis
Vahel on see, mis ütlemata jääb, kõige meeldejäävam. Teinekord jääb see näkitsema sinu kujutlusvõimet nagu igemeuss, kes võib purihamba varjus tegutseda, kuni kõige valusamad keskmisele inimlapsele teadaolevad protseduurid vabastavad sind sellest pidevast ärritajast. Teinekord aga puudub müstika on vaid mesine teadmine, mida pole vaja sõnastada. Ja naeratama ajav meelehea sellest teadmisest.
Kuid Kairil polnud seal lamades aimu, et saab varsti ise taolist sõnastamatust nautida. Kõrvuti mehega, kes oli vaid mõned tunnid varem tutvustanud end Andresena. Nad lamasid alasti viibides kõige ohkamaajavalt rahulikumas mõeldavas seisundis ja Kairi ütles: Aga räägi...
Mida?
Sedasama mõttetust, mis seni.
See seni algas umbes 5 tundi varem, mil neiu küsis ühes täistuubitud baaris, kas seda tühja tooli võiks laenata või oli see kinni.
Jah, mu sõber istub siin, oli noormees vastanud, kui oli hetke vaadelnud neidu. Noormees nägi Kairi poole vaadates soojasid rohelisi silmi, mis tõusid esile tema näiliselt ujedas näos. Samas erepunased juuksed ja sale, tantsijalikult liikuv piht väljendasid kirglikkust, mis ootas kedagi, kes selle leegi temas läidaks.
Kairi seevastu nägi Andreses esmajoones ühmakat.
Ta küsis, millal see sõber tagasi tuleb.
Ei, ta praegu juba istub.
Ja millal ta tagasi tuleb? hüüab neiu. Muusika oli vali, kindlasti mees kuulis valesti.
Kas sa siis ei näe? ütleb mees þestikuleerides. Ta juba istubki.
Kairi ei saa siiski veel aru ja küsib: Misasja?
Mees tegi tühja tooli kohal, nagu lööks semule matsu seljale, ja ütles: Ah, tal ongi viimasel ajal mingi väike eksistentsialistlik kriis...
Neiu naelutas pilgu noormehele ja küsis, muie näole iseenesest ilmumas: Olla või mitte olla?
Just täpselt, ütles Andres naeratades. Aga praeguseks on ta vist siiski otsustanud mitte olla... Nii et sa võid tooli võtta küll.
Kairi vaatas meest uue pilguga ja ei näinud temas seekord enam ühmakat. Pigem, mõtles ta järele mõeldes, on tegemist ühmardiga. Aga et ühmardid talle tegelikult meeldisid ja et senise seltskonna juurde pääsemine olnuks üks igavene rabelemine ja polnud eriti vahet ka, ega nad otsinud teda eriti ja puha, jäi ta kuulama mehe veiderdusi. Mis poleks igaüht viieks tunniks enda kütkes hoidnud, ent Kairi ongi veidi isemoodi.
Nüüd nad lamasid koos ja tüdruk ei tahtnud veel magama jääda. Sestap palus või pigemini pakkus välja , et mees lihtsalt räägiks.
Mida?
Sedasama mõttetust, mis seni.
No kuule... See pole mingi mõttetus, ütles Andres nördimusega, millest polnud näha, oli see tõsimeeli või tehtud aga ilmselt oli siiski viimast.
Ah et pole või?
Ei, kus sa sellega. Väga suur osa mu jutust on vägaaagi tõsiseltvõetav.
Kas tõesti?
Just nimelt. Näiteks kohe räägin sulle kolm tõde ja pane tähele tervelt kolmandik neist on täiesti tõesed.
Mis need siis on?
Olgu, esiteks... ta vaatas neiule otsa ja ütles pärast hetkelist pausi, mis võis olla kas mõtete või hoo kogumiseks: Noh, esiteks - ma olen näiteks tegelikult intergalaktiline lastetegija. Käin planeedilt planeedile eesmärgiga levitada oma seemet. Olen..." rääkis, kuid selleks hetkeks oli hoog raugemas. "Kosmosesigitaja, kes kasvatab oma rassile armeed?
Ah soo...
Kuna see tundus neiule maitsetu, ei öelnud ta enamat. Need tunnid olid siiski veidi enamat väärt kui sellist taandamist üheks aretustegevuseks, olgugi see naljaga öeldud.
Andres võttis vaikimise teatavaks ja jätkas: Teiseks ... Kuid jäi toppama. Siis oleks nagu hiilides lisanud: Mulle hakkab aina enam tunduma, et sinusse võiks lausa ära armuda... Lasi sel hetke settida ja piinlikkuse vältimiseks jätkas kiiresti. Ja kolmandaks, mina olengi tegelikult Loch Nessi koletis!
Sina oledki! ütles tüdruk erutunumalt kui oleks kavatsenud. Hääl oli veidi sunnitud, et varjata eelmise lause ehmatust. Sa näed piltidel hoopis teistsugune välja!
Jaa, noh, ma pole väga fotogeeniline. Oh, ja pealegi, ma oskan kuju muuta. Miks neil muidu minu leidmisega selliseid raskusi oleks?
Kaua sa suudad sellist kuju hoida?
Arvan, et üks... kümme päeva jutti. Ükskord vähemalt läksin inimkujul pummeldama. Öösel magades unustasin täitsa ära, muutusin koletiseks. Naine mu kõrval jäi alla ja lämbus ära. Hea, et kõik nii purjus olid, pidasid mind deliiriumiks.
Ja mida sa üleüldse sööd? Kas sa inimesi sööd?
Ei, fui, kus sa sellega! Ära ole rõve! Ta raputas pead vastikusest. Lisas: Nii vastikult vintsket liha... Kairi turtsakas korraks valjemini kui enne ja mees naeratas, enne kui jätkas: Ma eelistan laevu. Paadid sobivad kah, aga üks korralik laev, vot kui ma ühe laeva hamba alla saan, ei pea ma enam kolm kuud sööma.
Tervelt kolm kuud... Aga loomulikult, sa oled ju kõigusoojane.
Täpselt!
Aga kas sul Ðotimaal kohutavalt külm ei hakka hakkas neiu küsima, aga jäi poolepeal vakka, sest tuppa tormas tema...
ISA!
Loomulikult oli Kairil seni ütlemata jäänud see, mis pidi õhtu kavandatust veelgi meeldejäävamaks tegema noormehe jaoks. Ometigi oli Kairi alles küllaltki õrnas eas, alles alustanud keskkoolielu ja nii oli loomulik, et ta elas veel isaga koos.
Ja sellisega pealegi, keda saaks muidu ehk pidada stereotüüpseks vanamoeliseks isaks, juhul kui ta jooksnuks tuppa ahjuroobiga. Kuna tal oli aga käes üks üsna uus pesapallikurikas, tuleks tema kohta pigem öelda: vanamoeliste arusaamadega vooruslikkuse, au ja ühe tütarlapse hea nime kohta.
ISA! oli Kairi karjunud ja hirmuks oli põhjust, sest isa oli vihane.
Hoi! Tere äiapapa! hüüdis Andres.
Sina kuradi rajakas! ütles Kairi isa häälega, mis polnud vali, aga mille iga sõna lõikas teravalt. Ta hakkas tegema väga ähvardavaid samme Andrese suunas.
Andres viskas teki riieteta neiu peale ja tõusis alasti püsti. Mingi kummalise, näiliselt närvilise lõbususega ütles ta: Kulla mees, asjalood pole üldse mitte sellised, millisena need esmapilgul näivad!
Isale jäi sellise väite abitu iroonia sel hetkel tabamatuks. Ehk mõjus see talle lausa sütitavalt, sest ta võttis ärritunult hoogu, enne kui virutas kogu täiega.
Kairi kiljatas ja pööras pilgu ära veel enne, kui kurikas tabas Andrest. Ta kuulis pehmet mütsu, kui...
... noormehe käsi peatas kurika. Ta oli löögiesemest lihtsalt kinni haaranud. Selle käega, mille luud pidanuks olema puru, hoidis ta kurikast tugevalt kinni et teisega see pooleks lüüa. Kuna kurikas oli alumiiniumist südamikuga ning titaaniumkattega, lendas sellest teravaid kilde, mis jäid seina sisse kinni. Kui vaevaliselt hangitud metallkurika mõlemad pooled maha pudenesid üks sellepärast, et Andres lasi sel kukkuda, teine seetõttu, et hoobi jõud kurikale jättis isa käed teovõimetuks , käis isast läbi kaks hirmu.
Esiteks mõttetu instinktiivne hirm üsna kalli kurika pärast: ega see tegelikult katki läinud?
Siis aga hirm enda pärast: kas see ongi nüüd lõpp?
Suureks paanikaks polnud aga põhjust kolm peaaegu samaaegselt tabanud käehoopi ei lõhkunud suurt midagi peale paari roide.
Kui Kairi lõpuks pilgu tagasi pööras, eeldades näha kurikalöögi tagajärgi noormehe kehal, nägi ta lisaks suurest valust teadvuse kaotanud isale ja poolekslöödud kurikale ka Andrest, kes hüppas akna juurde ja lõi selle lahti. Ta tegi häält, mis polnud küll inimlik, aga kui väga tahta, võinuks selle üles kirjutada sõnadeks: Frööfd-Hogað!
Tekkis ereda valguse sammas.
Mees hüppas sellesse ning see hakkas teda üles vinnama. Ilmselt oleks see kiiremini tõmmanud, kui mees oleks rahulikult liikumatuna püsinud. Kuid pahameel sundis teda needma ja vappuma ja rabelema vihast. Pahameel esiteks Kairi isa suhtes kas tõesti poleks asja saanud sõnadega lahendada? Veel kirus ta mõtet, et kui ta üles jõuab, hakatakse teda jälle mõnitama, sõimatakse kui "eostajate häbiplekki". Annavad kindlasti sedagi mõista, et võib-olla poleks tüdruk isegi saadud käima peale. Mis on loomulikult naeruväärne, tema seeme on laitmatu, tulemus on garanteeritud.
Oh, justkui puhtakujuliste sõdurite elu sisaldaks endas selliseid ootamatusi...
Kui valgus kadus, vajasid voodisse hämmeldunult lamama jäänud neiu silmad tükk aega, et harjuda pimedaga. Olukorraga harjumine nõudis palju rohkem aega. Ta ei suutnud kogu toimunut veel vastu võtta, laveerides selle väljalülitamise ja müstilise vahejuhtumi leppimise vahel, ja see kõik ei settinud enne kaht-kolme nädalat.
Või kas just settinud. Kuid selle võrra paika loksunud, et ta suutis lausa naeratada isale haiglavetsust välja tulles, kui teatas, et testiribal polnud seegi kord mingit joont, mitte väga-väga ähmasematki. Ei olegi rase. Ka tema isa suutis selle üle rõõmu tunda, ehkki hoidus valjusti naerma pahvatamast, kuivõrd see oleks tekitanud suurt valu murtud roiete pärast.
Ent see oli vaid hetk lustakust, kuni mõtted leidsid jälle seni varjus olnud teekonna tolle õhtu juurde. Seetõttu jõudis Kairile lõpuks pärale see kõige nipsakam väljaütlematu tollest õhtust. Sest seni oli neiu liiga rabatud olnud tolle öö seletamatusest, et taibata, milline Andrese kolmest väitest siis lõpuks tegelikult tõeseks osutas.
Ja milline mitte.