Üksildane oktoobriöö

Mary Shelley
Edgar Allan Poe
Bram Stoker
Sir Arthur Conan Doyle
H. P. Lovecraft
Ray Bradbury
Robert Bloch
Albert Payson Terhune
ja paljude vanade filmide tegijad...

siinkohal mu tänusõnad

Ma olen valvekoer. Mu nimi on Jack elame praegu maal Londoni lähistel. Öösiti meeldib Soho oma lõhnavate udude ja pimedate tänavatega mulle väga. Siis on vaikne ja me teeme pikki jalutuskäike. Jacki peal on üks ammune needus, ja et millegi veel hullema juhtumist ära hoida, on tal öösiti palju tegemist. Mina valvan, kui ta sellega ametis on. Kui keegi tuleb, siis ma ulun.

Me oleme mitme needuse vardjad ja meie töö on väga tähtis. Ma pean valvama seda, kes on ringis, seda, kes on riidekapis, ja seda, kes on meremehekirstus -- rääkimata neist, kes on peeglis. Kui nad püüavad välja pääseda, siis ma käratan neile peale. Nad kardavad mind. Ma ei tea, mida ma siis peaksin tegema, kui nad kõik korraga välja pääseda püüaksid. Aga nende valvamine on hea harjutus ja ma lõrisen päris palju.

Vahel ma toon Jackile asju -- tema kepi või tema suure, vanaaegsete kirjadega noa. Ma tean täpselt, millal tal neid vaja läheb, sest minu töö on valvata ja teada. Valvekoeraks olla meeldib mulle rohkem kui see, mis ma olin enne, kui Jack mind kutsus ja selle töö andis.

Nii et me käime koos Jackiga jalutamas, ja sageli teised koerad pelgavad mind. Vahel mulle meeldiks rääkida, vahetada tähelepanekuid valvamisest ja peremeestest, aga ilmselt mõjun ma neile hirmutavalt.

Hiljuti käisime ühel ööl surnuaias, seal astus küll üks vana valvekoer ligi ja me rääkisime veidi.

«Tere. Ma olen valvekoer.»

«Mina ka.»

«Ma jälgisin sind.»

«Ja mina jälgisin sind.»

«Miks su inimene suurt auku kaevab?»

«Seal all on midagi, mida tal on vaja.»

«Või nii. Ma ei ole kindel, kas ta ikka tohib.»

«Kas ma võin su hambaid näha?»

«Jah. Vaata. Kas ma võin sinu omi näha?»

«Loomulikult.»

«Tundub, et kõik on siiski korras. Mis sa arvad, kas sa võiksid kuskile lähedusse mõne suurema kondi jätta?»

«Usun, et seda annab korraldada.»

«Kas sinu tuttavad käisid eelmisel kuul ka siin?»

«Ei, need olid konkurendid. Meie töötasime mujal.»

«Neil ei olnud valvekoera.»

«See oli neist lühinägelik. Mida sa tegid?»

«Haukusin päris palju. Nad muutusid närviliseks ja lahkusid.»

«Tore. Siis oleme meie ehk veel eduseisus.»

«Oled sa oma inimesega juba ammu koos?»

«Terve igaviku. Kaua sa oled surnuaiakoer olnud?»

«Kogu elu.»

«Ja meeldib?»

«Elab ära,» ütles ta.

Jackil on töö jaoks palju materjale vaja, sest ees ootasid suured asjad. Vast on õigem rääkida sellest ühe päeva kaupa.

1. oktoober

Vaatasin kõik üle. See, kes on ringis, muutis oma kuju ja tegi endast lõpuks meeldiva olemisega ja lahke hoiakuga emase koera. Ringi lõhkuma see mind küll ei petnud. Õiget lõhna ei oska ta veel teha.

«Tubli katse,» ütlesin.

«Küll sa veel saad, krants,» ütles tema.

Siis käisin peeglite eest läbi. Need, kes on sinna kinni pandud, latrasid omavahel ja vingerdasid. Näitasin neile hambaid ja nad vingerdasid peitu.

Kui see, kes on meremehekastis, aru sai, et ma ringi nuusin, hakkas ta vastu kirstu seinu taguma, sisisema ja puristama. Ma urisesin. Tema sisises edasi. Ma lõrisesin. Ta jäi vait.

Läksin ärklikambrisse, et kontrollida seda, kes on riidekapis. Kraapis seinu, kui ma sisenesin, aga jättis järele, kui ma lähemale astusin.

«Kuidas seal sees läheb?» küsisin.

«Läheks palju paremini, kui õnnestuks veenda kedagi käppadega võtit keerama.»

«Parem tunduks see ainult sulle.»

«Ma võiksin leida sulle väga häid konte -- suuri, värskeid ja mahlaseid. Liha oleks ka kõvasti küljes.»

«Aitäh, kuid ma just sõin.»

«Aga mida sa tahaksid?»

«Praegu küll ei midagi erilist.»

«Mina igatahes tahan siit välja. Otsusta ära, mida sa selle eest tahaksid, ja arutame asja.»

«Küll sinu võimalus ka peagi tuleb.»

«Mulle ei meeldi oodata.»

«Oma viga.»

«Mine sa, peni...»

«Kuss, kuss,» vastasin ja astusin eemale, kui ta hakkas solvavaid väljendeid kasutama.

Läksin tagasi trepist alla ning kõndisin läbi raamatukogu, tundes teel elutuppa hallitanud köidete, lõhnaküünalde, vürtside, ravimtaimede ja muude huvitavate asjade lõhnu. Siis vaatasin pikalt aknast välja. Valvasin. See on mu töö.

2. oktoober

Eelmisel ööl käisime väljas jalutamas ja saime ühelt kaugelt nurmelt, kus keegi oli kellegi tapnud, alraunijuure. Peremees mässis selle siidrätti ja viis otsejoones oma töötuppa. Kuulsin, kuidas ta seda, kes on ringis, heatahtlikult nöökas. Jackil on pikk nimekiri asjadest, mida tal veel vaja on, ning kõik peab käima täpselt plaani järgi.

Kass Graymalk hiilis ettevaatlikult ringi ja piilus meie akendesse. Ega mul tavaliselt kasside vastu midagi erilist ei ole. Ma võin võtta ja võin jätta, eks ole. Aga Graymalk on meist linna poole jääva künka taga elava Sõge-Jilli kass, ja luuras ta siin muidugi oma perenaise huvides. Urisesin, andes talle teada, et teda on märgatud.

«Et siis juba varakult valves, ustav Snuff,» sisises tema.

«Et siis juba varakult luuramas, Gray,» vastasin.

«Meil on oma tööd teha.»

«Nii see on.»

«Ning see on nüüd alanud.»

«On alanud jah.»

«Kas läheb edukalt?»

«Seni küll. Ja teil?»

«Sama lugu. Ma arvan, et lihtsam ongi niiviisi otse küsida, vähemalt esialgu.»

«Ainult et kassid on salalikud,» ütlesin.

Ta raputas pead, tõstis käpa ja uuris seda.

«Hiilimisel on oma teatav võlu.»

«Kasside meelest.»

«...Ja võimalus mõningate teadmiste hankimiseks.»

«Nagu näiteks...?»

«Öökull Nightwind, Morrise ja MacCabi kaaslane. Ma nägin teda koidu ajal siitpoolt lendu tõusmas ja leidsin ühe sule. Muumiatolmuga kokku tehtud sule. Selle nuusutamine ei teeks su tervisele head.»

«Miks sa seda mulle räägid?»

«Ehk seepärast, et ma olen kass ja mulle pakub lõbu omatahtsi käituda -- näiteks teha sulle väike heategu. Ma võtan selle sule kaasa ja peidan nende akna alla põõsastesse.»

«Ma hulkusin öösel pärast jalutuskäiku veel ringi,» ütlesin. «Sattusin vahepeal ka künka taha teie maja juurde. Nägin Quicklime'i, musta ussi, kes elab hullu munga Rastovi kõhus. Ta hõõrus end vastu teie uksepiita, ajas soomuseid.»

«Ah! Ja miks sa seda mulle räägid?»

«Ma tasun oma võlad.»

«Meiesugustel ei tohiks omavahel võlgu olla.»

«See on sinu ja minu vahel.»

«Sa oled veider koer, Snuff.»

«Sa oled veider kass, Graymalk.»

«Nii see peabki olema, ütleksin.»

Ja siis oli ta varjude sekka kadunud. Nagu see peabki olema.

3. oktoober

Eelmisel ööl käisime jälle jalutamas ja peremees pidas jahti. Kui ta oli mantli selga pannud, ütles ta mulle: «Snuff, too!» Ja sellest, kuidas ta seda ütles, sain ma aru, et ta vajab nuga. Nii et ma tõin selle ja me läksime välja. Õnn oli muutlik. Tähendab, ta küll sai selle, mida tal vaja oli, ainult et asi käis suure segaduse ja lärmiga ning ka aega kulus ebatavaliselt palju. Lõpu eel meid märgati. Ma hoiatasin, ja siis me pidime põgenema. Sellest tuli pikk tagaajamine, lõpuks ma jäin Jackist veidi maha ja napsasin ühte neist jalast. Nii et me pääsesime vajaliku materjaliga õnnelikult koju tagasi. Hiljem, kui Jack ennast pesi, ütles ta, et ma olen suurepärane valvekoer. Ma olin väga uhke.

Pärast lasi ta mu välja hulkuma. Kontrollisin Rastovi maja, aga seal oli pime. Väljas asju ajamas, oletasin. Sõge-Jilli maja lähedal põõsastes lamades kuulsin, kuidas ta naeru kihistas ja Graymalkiga rääkis. Nad olid ka juba väljas käinud. Luud tagaukse kõrval oli veel soe.

Morrise ja MacCabi maja ümbruses olin ma eriti ettevaatlik. Pimedas võib Nightwind väga võimekas olla ja ükskõik kust välja ilmuda.

Kuulsin lähedalt, lehtedest juba peaaegu palja kirsipuu okstest tasast kihistamist. Nuusutasin õhku, kuid Nightwindi sõmerjat jälge polnud tunda. Aga oli midagi muud.

Vaikne naer -- nii kõrgel toonil, et inimene poleks seda võibolla kuulnudki -- kostis uuesti.

«Kes seal on?» küsisin.

Oksast eraldus lehekobar ja sööstis alla, sähvis pimestava kiirusega mu pea kohal.

«Veel üks, kes valvab,» kostis vaikne hääl.

«Rahvarohke naabrus siin,» ütlesin. «Sa võid mind Snuffiks kutsuda. Kes sina oled?»

«Needle,» vastas ta. «Kelle teenistuses sa oled?»

«Jacki. Ja sina?»

«Krahvi.»

«Oskad sa öelda, kas Morris ja MacCab leidsid oma vajalikud asjad?»

«Jah,» vastas ta. «Tead sa, kas hull naine leidis enda omad?»

«Ma olen üsna kindel, et leidis.»

«Siis on tema ka niisama kaugel. Tõsi, praegu on veel vara...»

«Millal krahv mängu tuli?»

«Kaks ööd tagasi.»

«Kui palju mängijaid on?»

«Ma ei tea,» vastas ta. Lendas siis kõrgele üles ja kadus.

Elu läks järsku veelgi keerulisemaks, ja mul polnud mingit võimalust kindlaks teha, kes on avaja, kes sulgeja.

Tagasi minnes tundsin, et keegi jälgib mind. Kes ta ka ei olnud, igatahes oli ta väga, väga osav. Ma ei suutnud teda avastada ja tegin seepärast hästi pika ringi. Mingil ajal ta jättis mu rahule, et kedagi teist jälgida. Kiirustasin koju ette kandma.

4. oktoober

Vihmane päev. Ja tuuline. Tegin oma kontrollkäiku.

«Koeranael sulle saba alla, peni.»

«Sulle samuti.»

«Hei, teie seal.»

Sahh-sahh-sahh.

«Välja ei lase mind?»

«Pole plaanis.»

«Minu päev veel tuleb.»

«Aga see pole täna.»

Tavaline värk. Kõik tundus korras olevat.

«Kuidas kolliga oleks? Sulle punapead meeldivad?»

«Sul ei tule ikka veel korralikult välja. Nägemist.»

«Koerapoeg!»

Kontrollisin kõiki aknaid ja uksi seestpoolt ning pugesin siis oma tagaukses olevast privaatluugist välja; peremees Jack magas või puhkas oma pimedas toas. Kontrollisin kõike väljastpoolt uuesti. Ühtegi seda laadi üllatust, millest me Graymalkiga olime rääkinud, ma ei avastanud. Aga ma leidsin midagi muud -- maja kõrval puu varjus oli üksik käpajälg, suurem kui minu oma. Lõhna ja ülejäänud jäljed oli vihm minema pesnud. Tegin päris suure ringi, et võõra tegevusest mingeid märke leida, kuid ei näinud midagi. Vanamees, kes elab kaugemal sama tee ääres, oli väljas ja kogus puuvõõrikuid, kasutades selleks väikest säravat sirpi. Tema õlal istus orav. See oli midagi uut.

«Kas te olete mängus?» küsisin läbi heki oravalt.

Too kribis mehe minupoolsele õlale ja piilus.

«Kes küsib?» kädistas ta.

«Sa võid mind Snuffiks hüüda.»

«Sina võid mind Cheeteriks hüüda. Jah, ma arvan, et oleme küll. Viimase hetke otsus -- kihku-kähku.»

«Avajad või sulgejad?»

«Ebaviisakas! Ebaviisakas küsimus! Tead küll, et nii ei küsita!»

«Ma ainult proovisin. Et äkki oled algaja.»

«Mitte nii algaja, et midagi välja rääkida. Jätame selle jutu.»

«Olgu.»

«Oota. Kas üks must uss on ka mängus?»

«Nüüd sa tahad, et mina sulle midagi välja räägiksin. Aga jah, on küll, tema nimi on Quicklime. Ole ettevaatlik. Tema peremees on hull.»

«Kas mõni neist ei ole?»

Naersime hetke ja siis ma kadusin sealt.

Õhtul läksime jälle välja. Ületasime silla ja kõndisime pika maa. Visa detektiiv ja tema ümar abiline olid samuti liikvel, viimane lonkas veel eelmise öö seiklusest. Me möödusime neist udus kaks korda. Aga sel korral oli Jackil kaasas kepp; kui kellad lõid keskööd, seisis ta linna keskel ja püüdis kristallanumasse ühe teatava tähekiire. Anumas olnud vedelik hakkas kohe punakalt helendama; kusagilt eemalt hakkas kostma ulgumine. See polnud ühegi mu tuttava hääl. Ma polnud isegi kindel, kas see on üldse koer. Ainult üks sõna minu rahva keeles, pikalt ja venivalt: «Eksinu-u-ud!» Mu kuklakarvad tõusid seda kuuldes turri.

«Miks sa urised, sõber?» küsis Jack.

Raputasin pead. Ma ei teadnud ise ka.


* Kahtlemata võiks peategelase nimi olla tõlkes kas või Nöpsik. Siiski, arvestades autoripoolset pühendust, säilitasin kõigi tegelasnimede, ka tähenduslike algupärase kuju. Et lugejal oleks võimalik mõelda nende päritolule. Mõnede puhul on see lihtne...