Tumedad varjud hiilisid mööda planeedi pinda, kui päike silmapiiri taha kadus. Tuulehoog kergitas liivasagaraid ning puistas neid siis tagasi. Sama tuul kergitas mu mantli servu, kui ma raketist torisedes välja ronisin.
Olin teel Forimeri systeemist Goroneri, kus oma teenitud raha sydamerahuga maha juua, kuid mulle pähe määritud kosmoselaev otsustas poolel teel jumpsima hakata. Nii maandusin esimesel ettejuhtunud elamiskõlblikul planeedil, millex osutus Asserini-nimeline paik. Pagan seda teab, mix selline nimi. Esimesed kosmoserändurid olid yldiselt veidra fantaasiaga ning nad nimetasid uusi planeete kyllalt veidrate nimedega, nagu Goroner ja Forimer ja Xellopheer ja veel paljud teised. Keegi ei viitsinud nimesid muuta ja nii on need jäänud...
Olin maandunud otse keset kõrbe.
«Et mul ka kunagi ei vea,» pomisesin pahaselt, kui ymber laeva tiiru tegin.
Asserini enamuse võttis enda kontrolli alla kõrb, kuid poolustele lähemal leidus metsavööde, kuhu olid asustatud mõned kolooniad. Just neile panin oma lootused.
Väliseid vigastusi ei paistnud laeval olevat, järelikult oli tegu sisemiste riketega, kuid kontrollida ma seda ei saanud. Arvuti oli rivist välja läinud maandumise ajal ja kuna ma pole kyberneetik, polnud just suurt lootust seda korda saada.
Ronisin laeva tagasi, et tuua kax tähtsat asja: esitex raadiomajakas ning teisex kulgur.
Vähemalt yhes asjas oli mul vedanud: Asserinist kulges mööda Goroneri ja Forimeri vaheline lyhim tee, mida ma ka ise olin kasutanud ning ma polnud ainuke, kellele see meeldis...
Seadsin raadiomajaka töökorda ning suundusin kulguri juurde. Plaanisin sõita mõne koloonia juurde ning veidi syya ja juua paluda. Loll, nagu olin, ei hoolinud ma eriti sellistest pisiasjadest ning nyyd kahetsesin seda väga.
Oma yllatusex märkasin ma, et ma polnudki nii sygavale kõrbe sattunud, kui arvasin. Ysna pea märkasin juba esimesi puid ning põõsaid ja lootsin, et jõuan ka kolooniani.
Ma jõudsin sinna, kuid...
Majad seisid pysti, nende seinte äärde olid kogunenud suured liivaluited, tundus, et siin pole tykk aega kedagi elanud. Masinad seisid keset tänavat, samasugused, nagu siis, kui nad lahti pakitud said. Kuid mitte yhtegi inimest. Isegi yhtegi elusolendit polnud!!! Ainult must kõuts uitas sygavatesse mõtetesse vajunult keset tänavat...
Heitsin pilgu enda ymber ning suundusin siis kesksesse ehitusse. See paistis olevat kontrollkeskus, sest oli täis igasugu seadmeid, millest ma suurt midagi ei taibanud. Ent kõik paistis terve olevat.
Ysna syngete mõtetega läxin kulguri juurde tagasi. Oli kax võimalust: kas olid kolonistid korraga hullux läinud ja teine-teist ära tapnud või on siin mingi tundmatu haigus ja ehk ka mingi ohtlik kiskja? Kumbki võimalus ei kindlustanud eriti mu julgeolekut. Parim, mida teha oskasin, oli ruttu raketi juurde tagasi suunduda. «Vähemalt on seal mu ymber 10 tonni terast,» mõtlesin, kui kulguriga teele asusin.
Ent janu ja nälg hakkasid mu vaest hinge aina rohkem ja rohkem piinama. Suurimat probleemi põhjustas just janu, ma ei suutnud seda enam kauem taluda...
Jõudsin kõrbesse. On ysna loomulik, et janu hakkas end siin veel rohkem tunda andma, isegi nälg taandus aega-mööda...
Lykkasin kulguri automaatjuhtimisele ning sisestasin koordinaadid, lootuses, et nii unustan ma veidix janu. Tukastasin.
Kui ma oma silmad jälle avasin, oli mu ymbrus hämmastaval kombel muutunud. Hetkex koguni mõtlesin, et ma ikka veel magan.
Ymberringi oli vaikne rohumaa, tasaselt lainetasid kõrged taimed õrna tuule käes. Kusagil kaugel olid gaselli-taolised loomad, kelle graatsia liikumisel mind võlus.
«Ma olen janu käes hullux läinud,» oli mu järgmine mõte, kui taipasin, et olen ärkvel.
Kulgur sõitis edasi ning nii äkki, nagu paradiis ilmus, see ka kadus. Peatasin masina ja pöördusin ringi. Olin jälle roheluses. Nii kihutasin mitu korda edasi-tagasi, kuni oli päris selge, kust kulges kahe maailma vaheline piir.
Otsekui vaikne oja sõudis mu mõtetesse arusaam. Yhtäkki ma taipasin, kuhu olid kadunud kõik inimesed.
Juba aastasadu on inimkond olnud kõige ebakultuursem liik teiste mõistusega olendite hulgas. Me oleme selles suhtes kurikuulsad, oleme «rämpsuplaneet», nagu meid hyytaxe Harindomdinil.
Need inimesed olid avastanud sellel planeedil peituva mitmedimensioonilisuse ning selle ära kasutanud, et pääseda sellest kohustusest, mille oli neile pannud Maa: tuua inimkonna pahed ka sellele planeedile.
Ma austan nende inimeste tahet ning lubasin tol korral endale, et teen kõik, et keegi sellest midagi ei kuulex. Yhtlasi rääkisin kõigile, kuidas Asserini liivas on peidus tillukesed olendid, kes söövad liha. Sellepärast sinna kedagi enam ei jäänudki, vaid mina pääsesin õnnekombel nende kyysist.
See idee töötas suurepäraselt, kuni yhel päeval...