Carolus

(sarjast «Maakler Margi märkmeid»)

Kaevab oja sinna, kus jõgi voolamas
(eesti vanasõna parafraas)

Toomas peatus jahmunult, kui ta silmile avardus kirgas sädelev jõgi, valgumas läbi linna. Ma olen siinses jõekäärus ju viibinud, mõtles Toomas heitunult. Üks väga tuttav koht säras talle vastu, üks väga tuttav meeleolu kesk heledat jõge ja soojust kiirgavaid maju, mille katused kannavad tumedat taevast.

Jaa, aga pole võimalik, et ma siin seisnud olen -- astus Toomas sammu tagasi, kissitades silmi.

Ma pole iial silmanud selliseid väikseid purjekaid ja lootsikuid, neid madalaid maju, seda madalat kirikukiivrit katusemere kohal, neid kiivas poste... ja sedasinast jõge olen ju siiski näinud. Ma olen siin käinud.

«Mees, mida ütled sa?» hüppas Mark keset jõge ja lõi käed puusa.

«Ootand, tule eest... see on Emajõgi!» karjatas Toomas, tundes detaile ja värve õigetele kohtadele kargavat. Silmapilk tajus ta kõike tuttavlikku õigel moel. Endine «Hoiupanga» hoone, vene kirik, Jaani kiriku torn, millelt pole mütsi veel löödud. Vaid tavapärast vinget tuult ta millelgipärast ei tundnud, mis puhub «Atlantise» ööklubi poolt. Aga loomulikult, uppunud saare kohal lamasklesid esialgu kõverad majakesed, mis koondusid ürgse kivisilla juures. Kivisilla krobelised plaadid kratsisid Toomase kätt, kui ta neist üle libistas.

Imeline müstifikatsioon. «Ma arvasin kohe, et maal passib siia eeskotta oivaliselt --» nentis Mark, käed endiselt puusas, kui alamjooksu poolt kostis võigas uppuja karjatus.

Aivar naeratas maalist pöördunud ähmis nägudele rambelt, oleskledes kontoritoolis, küünarnukid kägardamas lehte. «Linnavalitsus on jõesadama Kilgilt ära võtnud ja poolsaarekesele tuleb «A Happy Animal» ehk AHA,» patsutas ta artiklit. Tema selja taga sebisid madalate tinapilvede pisarjalad ümber kolmeteistkümnenda korruse, jättes aknaile lugematuid jäljekesi, ning pilvealune hämarus nüristas teiste heledusega harjunud pilke.

«AHA on üleinglismaaline kiirtoidukett,» jätkas Aivar küsivate pilkude risttule all. «Selle omanik on keegi Alexandre Anastassopoulos, mees Akropoli kultuurilätetelt. Kui ma käisin kunstiülikooli päevil Sheffieldi arhitektidel külas, lõunastasime kesklinnas ühes säärases söögikohas. Noh, targu ma seal raskemat kraami ei tarbinud. Kiiruse poolest ei jäänud paik teistele tuntud kiirtoidukohtadele alla; ent lisaks valitses seal ökoloogiline mõttelaad...»

«Ökoloogiline mõttelaad?» jõllitas Toomas Aivarit.

«Jah, justnimelt ökoloogiline mõttelaad. Sa oled kindlasti kuulnud, et aeg-ajalt tabab Euroopat iseäralik hullus -- kord ei tohi rasvast liha süüa, rasv on halb; kord ei tohi üldse suhkrut tarbida, suhkur on halb; mõnikord on kartulgi halb -- ning et sääraste hoogudele reageerivad suured kompaniid spetsiaalsete turvatoodete turulepaiskamisega. Nende pakendil võib olla kirjas näiteks «vähe rasva», «dieet-», «vaid kaks kalorit» või midagi muud säärast. No nii, ja kui loomakaitseliikumine oli alustanud sõda hamburgerite ja üleüldse igasuguste lihatoitude vastu, propageerides taimetoitu, turgatas härra Anastassopoulose peas nähtavasti ühel niiskel ja tuulisel Londoni õhtul järgmine äriidee. Leidus loomasõpru, kes hoiatasid koledaid lihasööjaid tapamajas värisevate lojuste neerupealse koore ja sümpatoadrenaalsüsteemi ägenenud talitluse eest, mis paiskavat liha «stressi täis». Säärase liha söömine tekitavat inimeses urelust, ebamäärast hirmutunnet, südame kloppimist, unetust ja kõrgvererõhutõbe. Härra Anastassopoulos teatas, et tema toiduketis AHA levitatav liha on igati tervislik ja enamgi, muutvat inimesed õnnelikuks, kuna loomad on hukkamishetkel olnud õnnelikud. Anastassopoulose uudses tapamajas veetvat lehmad mitu päeva, mille jooksul neile mängitakse Corelli, Albioni ja Vivaldi heliloomingut, neid toidetavat Euroopa kõige mahlasema ristikuga ja joodetavat selget allikavett, mida olevat veel igaks juhuks küllastatud hõbedaioonidega. Lihunikud olevat rõivastatud seintega ühevärvilistesse roosadesse kombinesoonidesse, nõndaviisi, et saaksid loomale vargsi seljataha hiilida ja -- koks! -- lojuse jalust rabada. Sellise liha söömine muutvat inimesed õnnelikuks, nad omandavat positiivse ellusuhtumise, naeratavad raskustele ning hülgavad iriseva kriitika.»

«Kas see on halb?» silus Toomas seitlit, kiigates igaks juhuks üle õla. Marki ruumis enam polnud, kuid valvsust polnud temagi kaotanud.

«Jõulude aegu täituvad kaubamajad rikkalikku kaubaga, mis helkleb kutsuvalt säravais vitriinides,» kostis Mark eeskojast, oma kalli Emajõe maali kandist. «Töölised seisatuvad nende ees ja vaatavad -- aga neil pole raha, et midagi osta -- kuid andke neile külmkapid, mikrolaineahjud, telerid, konditsioneerid, majad, autod -- ning milleks neile revolutsioon? Seda viimast ütles muuseas Marcuse, Frankfurdi koolkonna neomarksist. Jah --» Mark astus tuppa ja libistas hiilgasliku Tartu kaardi eest lükandseina, «halb on, et meil pole parajasti raha, et härra Anastassopoulosega konkureerida. Meie projekt ei too linna võrreldavat rahasummat -- kuivõrd seda pole võimalik rahas mõõta.» Mark opereeris kaardil pöidla ja nimetissõrmega ning arvutas midagi kiiresti.

«Me võime kasutada kas modelleerimist või teleportatsiooni või mõlemat korraga,» nentis ta siis, «ma haistan meie vana vastast, ning temaga tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Mürin ja tulevärk jääb ära, mistõttu ma eelistaksin modelleerimist.»

Aivar noogutas, ronis laealusesse riilulisse ühe numereeritud rulli järele ning paiskas selle lauale valla. «Siin on piirkonna detailne sputnikufoto... 30. juulist 1983. Värskemat pole, kuna NASA jälgis peamiselt sõjaväelennuvälja.»

Mehed kogunesid kobarasse kaardi ümber. Mark tõi köögist teetassid ja kümmekond minutit kostis ruumist üksnes lusikate kõlksumist ja sügavat hingamist. Toomas libistas pliitatsiotsaga mööda jõe sopilisi kaldaid, Aivar naaldus kinnisilmi toolileenile, pöidlad vestitaskuis ning Mark nõjatus käsipõsakil otse kunagisele jõesadamale, millele ta oli tõmmanud kiirsöögikoha umbkaudse rombi. Sugenenud vaikuse katkestas Aivari avanev silmalaug.

««Carolus!»» ütles ta vaid.

«Briljantne!» kiitis Mark. «Meil tuleb vaid leida tema täpne asukoht...»

««Carolus?»» päris Toomas.

««Carolus» oli 14-laevalise Rootsi eskaadri lipulaev, mille komandör von Hertzfeldt koos endaga venelaste varitsusele sattudes õhku laskis,» selgitas Mark elava entsoklüpeedia moel. «See juhtus Emajõel Kastre mõisa lähedal 3. mail 1704. aastal juuliuse kalendri järgi. Venelased kaaperdasid ülejäänud laevad ja kasutasid neid Tartu vallutamisel.»

«Kas meil tasub «Carolusega» riskida?» kõhkles Toomas. «Igavene jama võib tulla.»

«Selleks meil spetsialistid ongi,» kostis Mark peegli eest lipsu kohendades. «Mees, kes kirjutab ja joonistab meile täna esimest korda, elab Raja vallas ja ta nimi on Nikolai Kaasik.»

«Kaasik...» vajus Aivar mõtesse. «Kas Nikolai Kaasik polnud 1944. aastal mitte Otto Tiefi valitsuse minister?»

«Minister ta oli, aga ma ei mäleta, kas Otto Tiefi või mõne muu valitsuse oma,» krimpsutas Mark otsaesist. «Ta põgenes Rootsi, lavastas seal oma surma ning tuli Eestisse tagasi kommunistidega võitlema. Kes teab, võib-olla osalt temale oleme võlgu Nõukogude Liidu luhistumise?»

Muide, Nikolai Kaasik on kinkinud Margile ühe parimaist kõvakraelistest särkidest, mida kandes oli põgenenud 1944. aastal Rootsi üks Tartu Ülikooli professor, tuntud geograaf. Kuivõrd algul tulnud tal rakendada ihurammu, jäi särk kohvris üsna puutumatuks.

Oli möödunud vaevalt kaks tundi, kui Margi tumesinine «Horch» Raja asula piiri ületas. Tee püsis aukus kui juust ning Mark ei soovinud eeskirju rikkudes kihutada, mis oleks kahtlemata teele ja vastsoetatud ajaloolisele masinale halvasti mõjunud.

Raja külas, pika soolikana Mustveest piki Peipsi kallast lõuna poole venivas asulas elas peaaegu sama palju elanikke kui Mustvee linnas -- mis, tõsi küll, oli linna masti vaid Eesti oludes ja sedagi peale 1993. aastat, millest alates kaksteist linnavõtmed saanud alevikku «linna» mõistet oluliselt devalveerisid.

Tiheda reana seisid majad külg-külje kõrval häbelikul moel otsaga tänava poole, peaaegu iga maja juures võis näha omapärast aiaväravat ning võrgukuuri. Ühe tavalisest suurema võrgukuuriga maja ees peatas Mark auto.

«Mitte üht elusolendit ei või te majja lasta -- » käsutas ta Toomast ja Aivarit. Kadus siis varjuna majja ja väravakolks jättis kaaslased istuma tänavale kesk kanu. Toomas piilus kõhedalt ringi, küsides vargsi: «Mis siis saab, kui need kanad püüavad aeda lennata?»

«Nad ei lenda,» heitis Aivar neile napi pilgu. «Ja kui mõni tõepoolest proovib lennata, noh, siis...» silitas Aivar hõlma all 7,63 kaliibrilist mausrit. Hirmsat relva.

Peipsi idakaldalt jõudis pärale tõusev tuul, keerutades saasta ja kirbuseid lehti. Toomas väntas akna üles.

Mõnekümne minuti möödudes libises Margi figuur aiaväravast välja, käes kulunud vineerkohver. «Ja mitte millestki saab miski,» lausus Aivar rahuloleval häälel. «Ja miskist võib saada palju nalja, nagu ikka saab palju kära eimillestki,» lisas Mark, raputades naerdes kohvrit, «siin paunas on meie lohehambad. Õige istutusviisi ja hoolduse korral saab sest meie sõjavägi, meie kuldlaevuke. Las minna,» keeras ta süütevõtit ning seltskond laulis sopasel teel libisemise taktis: «Las lennata, las lennata, pool versta ühe matsuga; nii vinge on me lendav laev, et Rooma tee ei ole miski vaev!»

Esialgu vuras «Horch» tagasi Tartusse, mis tervitas seltskonda targu tihenenud öös kollakate naatriumlampide kumaga. Vaikselt piki planguääri hiilides vinnasid mehed end üle piirde jõesadama territooriumile. Pisikesed sapöörilabidad pihus, liikusid nad risti-rästi üle jäätmaa, matsid midagi endise reisisadama nurga juurde, vedasid poolil niitjat massi mööda laokil slipi serva, viskasid vette marlinutsakaid, mis vajusid vaikse sisinaga mullitades jõepõhja. Kui kõik muu tehtud, võtsid nad pisikese puust kastikese, kandsid seda ristatud kätel edasi-tagasi ning valasid sisu kõige lõpetuseks jõkke.

Ükski kõrvaline hing polnud tunnistajaks, kuidas veepind ärkas, ja vool hetkeks tagurpidi käima näis hakkavat. Vaid viivu kestis segadus, ja juba voolas jõgi endisel laisal moel vanas sängis, kandes allavett lõhkevaid metaanimulle, kõdukõntsa ning põhjast kerkinud olmesodi.

«Mis sa arvad, kas õnnestus?» päris Aivar.

«Edaspidi alustame hommikuid kohvilaua ääres, karjudes edu! edu! edu! ning üles-alla hüpeldes,» muigas Toomas, «eks siis võime muretud olla.»

«Huvitav, mina olengi täiesti muretu. Ei mingeid muresid,» naeris Mark.

Murede hulk maailmas tundub olevat konstantne. Kellelgi nad lõppevad, kellelgi algavad. Nad käivad mööda inimesi ja ei saa kohe mitte rahus omaette muretseda, neist igaüks peab muretsema aeg-ajalt mõne inimese.

Nõnda juhtus, et AHA Estonia Ltd. juhatuse esimees muutus väga murelikuks juba esimesel päeval peale ehitustööde algust jõesadamas.

Ta tatsas töödejuhataja sabas porilaugaste servi pidi, riskides määrida oma krokodillinahkseid kingi, ning kirus maapõhja muistseid esivanemaid, viikingeid ja jopastanud arheolooge.

Nad jõudsid savihunnikuni, mille kõrval lösutas vihmas läikiv ekskavaator. Nõutud töömehed jälgisid toimuvat eemal soojaku juures, neid häris töökatkestuse juures kõige enam asjaolu, et seistes hakkas külm, ent varju alla kõik korraga ei mahtunud.

«Palun väga,» viitas töödejuhataja poolvarisenud kaevise suunas, kust paistis tume laevaplank, jupp ornamentidega kahuritoru ja vettinud räbalad.

«Korrat,» pööras Herbert, juhatuse esimees kannapealt ümber ja sammus lirtsudes auto poole tagasi. Vesi oli krokodillinahast jagu saanud ning tsirkuleeris sokikiududes. Lisaks külmale ja kehvale enesetundele masendas Herbertit ilmselge muistise otsa komistamine.

Muistis! Kasu, mida annab ühiskonnale üks muistis, on enam kui küsitav. Inglismaal käies veeti Herbertit mööda megaliite, mõttetuid esiajaloolis kivikuhjatisi, mis võisid olla samahästi nii kultusobjektid kui mõne talugeneratsiooni pikaajalise kivikoristustöö tulemus. Lugematud muuseumid täis vana koli -- katkiseid panne, kõveraid odaotsi ja pudedaid luukilde -- mis kasu saab selle vahtimisest? Iseasi, kui leiaks mõne paja täis kulda ja hõbedat, selle kaevaks välja, ent mis kasu on mingist uppunud muinaslootsikust, millest pealegi on säilinud riba laudu neljas reas ning juhuslikku installatsiooni?

Herbert tõmbus higiseks, arvutades, palju võib AHA Estoniale maksma minna kaevetööde organiseerimine ning hullemgi veel, söögirestorani valmimistähtajast üleminek. Inglismaal pidi möllama mingi Kreutsvald- Jakobsoni tõbi, mistõttu lehmad kaotavad pea ja hakkavad tegema... mida? Oot-oot, kas Jakobson polnud mitte tuntud külaarst, kes selle haiguse avastas. Kas ta suri viimaks selle kätte? Herbert kratsis kukalt ja loobus asjatust juurdlemisest, sest mõttejõudu tuli säästa probleemile, mida teha lugematu hulga lihakehadega, mis seisid tollilao külmikuis ning ootasid tükeldamist, praadimist ja saia vahele panemist, ühesõnaga, mida teha nendega juhul, kui söögirestoran valmis ei saa?

Herbert ei teadnud vastust ning tundis suurt kimbatust võimust võtmas.

«Korrat,» vandus ta ja lõi hotelli koosolekuruumi ukse valla.

Juhatuse liikmed ja kohalolevad tegevjuhid kargasid robinal püsti.

Ainus hääl kandus üle ruumi tagumisest nurgast, kus keerutas võrejat pead ventilaator.

«Istuge, istuge,» manitses Herbert ja suundus märgi jälgi jättes laua otsa.

«Ilmselt te mõistate, et meie jutuajamine on rangelt salajane,» sihtis ta projektijuhti pastakaotsaga. Projektijuht naeratas lollakalt ja istujad nihelesid tagumikega. «Meie jutuajamine on salajane, sest kui meie jutust keegi teada saab, tuleb suuri pahandusi. Suuri pahandusi! Nii, nii...» Herbert vahtis ringi, püüdes mõtteid koguda.

«Tähendab, meil tuleb suuri pahandusi,» jätkas ta. «Jõe all on mingi faking asi, mis on üsna vana asi, nagu mulle tundub. Mingi lootsik või miskit säherdust. Ma küsin teie käest, kas me rajame vanakraamiladu?»

«Ei,» vastas keegi.

«Jah, justnimelt, kurat võtku, me ei raja vanakraamiladu. Meil on väga selge kava, misasja meie rajame. Meil on projekt ja meil on raha selle tegemiseks, aga meie asi ei ole tõsta pinnale uppunud lootsikuid. Meie ei tegele vana prahiga. Meie oleme tegudeinimesed. Kas on arvamusi?»

Arvamusi ei paistnud olevat.

«Very well, sel juhul käärime käised ja anname pihta,» kraaksatas juhatuse esimees.

«Kas te peate silmas, et hakkame teda ise välja kaevama ja minema vedama?» päris juhatuse liige Karl Kivimägi.

«Kuradi õigesti olete aru saanud,» möönis Herbert. «Mul on absoluutselt kama kaks, kas te veate selle värgi endale suvilasse või põletame ta siinsamas ära, aga praht olgu kadunud. Toimunu peab jääma raudselt meie vahele, mõistate?»

«Aga ehitusjärelevalve? Muinsuskaitse?» kahtles Kivimägi.

«Huuli see ehitusjärelevalve!» käratas Herbert. «Teil pappi on või, et neile kaevamise eest maksta? Ei ole, voot. Nii et nad ei puutu esialgu asjasse. Ega me ei ehita kah midagi. Ehitame või? Esialgu toimuvad ettevalmistavad tööd, väike laupäevak. Seltsimehed, tegemist on tööteraapiaga. Meie kollektiiv, et mitte jääda leigelt suhtuma ühisesse ettevõtmisesse, peab ise füüsilisel moel karastama ja end panustama. Üks laupäev ja üks pühapäev, kas on seda palju?»

Pühapäeval sadas paduvihma ja porised mehed ukerdasid poolpimedas labidate najal, käed rakkus; juhatuse esimees istus nüril ilmel kaksiratsa laeva kiilul, kirves krampunud käes. Õnnetult silmitses ta ligast kaevevälja.

Mitte lootsik, vaid kurat teab mis! Herbert taarus. Liinilaev! Kust säherdune jurakas siia sai? Poolenisti perve alla, poolenisti jõkke mattunud hiiglaslikku laevakeret silmitsedes näis uskumatu, et säärane kunagi Emajõel seilanud on. Paneks ta raisa põlema, aga ei või, sest tuli paistaks Annelinna või esimesele möödakäijale kätte, kes kutsuks tuletõrje. Vaevalt, et vettinud puit põlekski. Pool Viivikonna karjääri toodangut kuluks, et korralik tuli alla teha. Herbert sülitas pihku ja andis edasi.

Paaniline kaevamine ja lõhkumine kestis teisipäeva varahommikuni, kui kuperjanovlased tegevuspaiga ümber piirasid ning õnnetud mehed valgeis kitleis spetsialistide hoolitseva pilgu all furgoonidesse topiti.

«Ma mõtlesin algul, et mingi perfoomens käib,» seletas kesklinna jaoskonna konstaabel doktor Kiisale. «Mehed istuvad kaksiratsa jõekaldal ja patserdavad muda. Mõned peksavad vasarate ja kirvestega kive, nõnda et sädemed lendavad. Üks on päris ogar, kõhutab pooli käsivarsi pidi poris ning kahmab muudkui pori sülle, see tilgub lödinal maha, tema jälle kraabib kokku ja püüab kõrvale tõsta.»

Doktor Kiisk noogutas. Käitumise põhjust pole tarvis kaugelt otsida, ütleb ju kõnekäändki, et sinu olemus sõltub söögist. Mõned ekstrasensid on väitnud, et inimene peab sööma kodukohas kasvanud produktidest valmistatud toitu. Kodukoha pinnas varustab toidu õige ja balanseeritud energeetilise laadungiga, võõramaine toit põhjustab närvilisust ja vastava eelsoodumuse korral hälbivat käitumist. Karismaatilise labiilse liidri olemasolul lisandub massipsühoosi tegur ning grupihullus ongi käes.

«Doktor,» küsis konstaabel uksel, «öelge, kas nad jäävadki nüüd säärasteks?»

«Raske kosta,» laiutas doktor käsi. «Tegelikult on valdaval osal inimestest kalduvus hälbivalt käituda. Vahel piisab üksnes pisikesest tilgast, et karikas üle hakkaks ajama. Mõni elab kogu elu täis karikaga, saamata viimast piiska. Mõnel polegi karikat, vaid on sõrmkübar; mõnel aga on sõel. Ükskõik, mida sinna valada, kõik ka välja voolab. Inimesed on ülimalt erinevad ning neid tuleb erinevalt kohelda, isegi siis, kui nad näivad väärivat ühtset kohtlemist. Iga inimene on kui jõgi, mis voolab kusagilt ja kaob kusagile ning kuhu pole võimalik teist korda sisse astuda. Teie peaks enese ametist seda pareminigi teadma, kas pole nõnda?»

«Noneh,» kohmas konstaabel ja uks ta järel sulgus.

Doktor Kiisk vaatas kella, kaksteist minutit puudus viiest, aga kuna tööriiete vahetamine võtab samuti natuke aega, pidas ta targemaks otsad kokku tõmmata. Nii ta töölaual avatud mapiga tegigi, asetades selle riiulile sadade samasuguste kõrvale.

Ta lonkis sihitult mööda illumineeritud jõekallast. Tänavu on vesi kõrgel. Uue, Kroonuaia silla all sõiduteega risti kulgevad jalakäijate rajad on juba vee all ning kui enne külmi veel vett alla kallab, hakkab jõgi üle ajama. Kõigepealt upub Supilinn ja jõgi ujutab üle kindlustamata kaldad, ent kui vihmad ikkagi ei lakka, on kord kesklinna käes.

Doktor jõudis stalinistliku Võidu silla alt Emajõe ärikeskuse sihvaka tornini. Taamal tukkus turg. Vaks edasi märkas silm jõesadama räämas territooriumi. Eneselegi märkamatult lonkis doktor slipini ja jäi tuiutama sünkjat veepinda, millel ei peegeldunud sel lõigul ükski tuli. Kas kusagil samas lõigus olid istunud hommikul poolnokastanud AHA Estonia Ltd. mehed, sõeludes vett?

Nüüd püsis sündmuskohas tasane vaikus, üksnes suur laev libises kaugemal allavett, purjed rehvitud ja tekil helendamas paar heledamat täpikest, võib- olla vahimadruste paberossi.

Silmanurgast kolme vaikiva kuju märkamine ei lasknud doktoril alust pikemalt jälgida. Ehmatusega pöördus ta slipile ilmunud võõraste poole. Mis mõlgub neil kavas? Kas ehk mõni hull temp?

Ei siiski, vaikides lonkisid kolm meest oma teed. Doktor kohendas salli ja kiirustas valgustatud kesklinna poole, jättes sädeleva jõe endamisi voolama. Ta seljal nõrgus higi ojadena. Kas ootamatust hirmust või tund tagasi võetud gripirohust või mõlemal põhjusel korraga.

«Ma olen idioot,» pomises doktor. «Tulla üksi pimedas sellisesse kohta kolama -- minuga oleks võinud juhtuda ükskõik mida.»

Elva, juuli 1996, oktoober 1998

Mart Raudsaare lugusid võib leida ka