Aasa Tamm
SISSEJUHATUS
Käesolevate ridade eesmärgiks on võrrelda viimase kirjastuse Fantaasia jutuvõistluse esikümne lugusid kindlate märksõnade alusel lähtuvalt autori soost.
Märksõnad:
- Perekond (väike grupp)
- Ühiskond (suur grupp)
- Moraal, norm, seadus
- Tõsimeelsus, huumor
- Konflikt
- Töö, kutsumus, raha
- Võim, soolisus
NAISAUTORID
Triinu Meres, „Joosta oma varju eest“
Jutu eeldus on erinevate(s) kultuuride(s) normide erinevuse olemasolu. Nii moraali- kui ka seaduse tasandil kehtivate normide suhtelisusele on pühendatud palju.
Perekonnaga ei ole peategelasel (hea, inkvisiitor) tegemist, negatiivsel tegelased on vähemalt ema (olemas olnud?) ja tal on kusagil õed.
Tegelased kuuluvad erinevatesse ühiskondadesse ja nende gruppide normid on vastandlikud. Jutu teises osas selgub, et kuigi peategelane ja üks taustategelane kuuluvad samasse ühiskonda, siis nende kohtualluvus ja nendes kohtutes mõistatavad võimalikud karistused on eri isikute jaoks erinevad. Peategelasel ei ole kahtlust konfliktsete normides korral tegutsemisel – tema on kindel oma valiku õigsuses. Samal ajal teadvustab ta seda konfliktsust ja otsustab ka teiste inimeste eest, millistest normidest lähtudes peaksid nemad käituma. Nii teadvustab ja aktsepteerib peategelane ka intsesti (osalist) lubatavust teises kultuuris koos kõige sellest tulenevaga.
Moraal. Kõrvaltegelane oli kahelnud oma käitumise õigsuses; sellest ka südametunnistuse piinad. Südametunnistuse kui sellise olemasolu hävitaski ta – ei lugenud mitte käitumine, vaid selle endapoolne tõlgendamine. Abordist oluliselt hullem oli selle kahetsemine, just kahetsus oli tee hukatusse.
Kas sisemine veendumus oma käitumise õigsuses on siis tähtsam kui tegu? Kuidas see tekib?
Peategelase sisemine veendumus oma käitumise õigsuses pärineb väljastpoolt, see on võõraste poolt peale sunnitud (jutus on antud viide jutu ajaks toimunud tulnukate – taruteadvusega mikroobide või bakterite – vallutusest ja valitsemisest). Eksisteerib muide ka teine, vallutamata inimühiskond. Selle liikmed on meie jaoks loomulike moraalsete piiranguteta (lubatud on seks vanemate/laste vahel) ning toimub koostöö (tavaliselt) võimu mittevõtvate tulnukatega (usu vastu pookimine). Ühiskonna normid on midagi võõrast, kaugel inimolemusest.
Võimalik jutu moraal: Kõike võib teha, ainult kahetseda ei või, sest see kahetsus võib jõudu anda deemonile sinu sees.
Võimalik alternatiivne moraal: Siinset inkvisitsioonilist protsessi võib näha ka kui protsessi teisest (mõistuslikust) liigist isiku (deemon) üle. Ta mõistetakse surma, sest ei ole muud tehingu tühistamise võimalust, kui (selle, kellele tehingu alusel võlgu ollakse) ära tapmine. Diskussioon deemoniga on vaid kattevari, et võita aega tema tapmiseks.
Reegel (mis peaks tulenema peategelase positiivsuse omaksvõtust) :
a) juhul kui tehingu on sõlminud Oma ja Võõras ja
b) Omale ei meeldi tehing ja
c) kohtunikule tundub ühe poole emotsiooni põhjal tehing olevat ebaõiglane, siis
d) võib Võõra ära tappa vabastamaks Oma tehingu täitmise kohustusest.
Autor püüab manipuleerida lugejas eelduslikult mingite reaktsioonidega seonduvate märksõnade või moraalsete kategooriatega. Teoses jutustatakse inkvisiitori lugu. Inkvisiitor on mustanahaline naine, kes ei kõhkle ja kelle südametunnistus ei tunnista kahetsust. Inkvisiitor on rõhutatult positiivne tegelane.
Valgustusajast pärineb traditsioon lugeda inkvisiitorit halvaks. Isiklikult ei suudaks ma nimetada teoseid, milles inkvisiitor on positiivne tegelane. Tavapärase arusaamaga hea-halb skaalal ei sobi ka peategelase hobi ja kutsumus (!) – eutanaasia. Eutanaasiaotsustuste puhul rõhutatakse kaalutlust ja selles kaalutluses majanduslikku aspekti – kas selleks, et seda lugejale vastuvõetavamaks teha?
Negatiivne tegelane (patune, kellest aetakse välja saatanat) peaks aga olema laialt levinud kinniskujutluste järgi positiivne:
a) kahetseb tegu (abort (kahetseja on mees!)) ja
b) rakendab kahetsuse kaudu saadava personaalse deemoni teiste/ühiskonna hüvanguks.
Teiste hüveks tegutsemine ega kahetsus ei too pattude andeksandi, vaid vastupidi – sellega antakse deemonile võim ja teadvus ja lunastus saabub alles piinamise tagajärjel. Kõige tõsisemaid (ainukesi?) argumente oma tapmise vastu esitab väljaaetav/tapetav deemon ise. Deemoni juttu ei võeta peategelase poolt tõsiselt – temaga räägitakse ainult selleks, et oleks lihtsam teda tappa. Jutu loogika aga eeldab, et lugeja peaks tapetava deemoni juttu tõsisemalt võtma.
Samasugust tingrefleksidega mängimist võiks tänapäeva Euroopas või Eestis arendada näiteks rassismi ja multikulti, holokausti ja selle eitamise, naiste soolise hädamere, vaesuse jpm. puhul. Mis pidi need aga töötaks? Mis pidi töötab tänapäeva Eesti lugeja jaoks detail, et inkvisiitor on mustanahaline? Langeb see kokku autori ootustega?
Erineva intensiivsusega ja eri laadi konflikte on hulgaliselt, kuid ükski neist ei domineeri ja korduvat konfliktide vältimist ei esinenud.
Peategelane teeb tööd (eutanaasia, vaimude väljaajamine) mitte raha, vaid kutsumuse pärast. Raha järele tal vajadust ei ole, seda on piisavalt päritud esivanematelt. Tal on ka oma tööalane kirg – tappa haavatuid, kelle ravimine oleks liiga kallis.
On olemas objektiivne õiglus ja naine on selle esindaja selles maailmas. Võim on naise käes.
Kadri Pettai, „Muna“
Jutt on üles ehitatud väikese grupi normide ja ühiskonna seaduste vastandusele. Loo esimeses pooles luuakse peategelasest sümpaatne pilt perekonda suhtumise näitamise kaudu.
Perekond siin ei ole mitte mehe-naise-lapse, vaid õe-venna suhe. Mees on kirjeldatud ühiskonnas abitu ja naine hakkamasaaja, kes on võimeline ka meesisendi eest hoolitsema. Väikeses grupis kehtivad normid ja nende normide kehtivusele vastandub jutu teine pool, kus tänu ühiskonnas kehtivate normide rikkumisele saabki sümpaatne peategelane eksisteerida.
Autor on valinud oma tee normide rikkumisega tehtava kahju lugeja silmis pisendamiseks – jutu teises pooles on kõik tegelased jäetud ilma individuaalsusest (ja sellega ka võimalikust lugeja empaatiast nende suhtes). See individuaalsusest ilmajätmine ulatub isegi kolme tööandjat esindava isiku (sekretär, ülemus ja VIP) sootuks muutmiseni; veel enam, neil peaaegu et pole välimustki. On loomulik, et individuaalsusest ilmajäetud tegelaste petmine sümpaatse peategelase poolt leiab lugejapoolset tingimatut heakskiitu. Samalaadne üheülbastamine on tabanud kõiki, kellega peategelane tuleviku Eestis kokku puutub.
Kuigi kujuteldavas tulevikuühiskonnas on jutu lõpuosas toimuv normide (seaduste) rikkumiste kaskaad oluline ja usutavasti peaks olema karmilt karistatav, siis „kanavarga” nimetuse kasutamisega pisendab autor nende mõju („kanavarga” semantiline väli). Peategelane ei tee katsetki kana ja mune seniselt omanikult ära osta – varastamine on iseenesestmõistetav lahendus.
Ostuläbirääkimised eeldavad selgelt väljendatud erinevaid huvisid, mis võiks viia konfliktini. Varastamisega aga on konflikt välditud, kuigi seadusrikkumine suurem. Katse petta tööandjat muna siniseks värvimisega tõstab taas peategelase sümpaatsusastet. Peategelasel puuduvad vähemadki kahtluse või kõhklused, varastamine ja petmine on iseenesestmõistetavad. Normid ühiskonnas on rikkumiseks, peaasi, et lähedastest hoolitaks.
Normide rikkumisele suunab peategelast rahapuudus, mis omakorda on sooliste valikute ja omaduste tulemus: elukutsevalik kosmonaut, hoolimatus olme suhtes… Mehed jäävad kui poisteks (lasteks) ja see on neist rumal. Võim on naise käes (õde, ülemus (küll oma kahtlase, selgelt väljendamata sooga?).
Tea Roosvald, „Nõiamoori Miisu“
Peategelasel perekond puudub – jutt keskendub sellele, mis juhtub pärast mehe juurest ära minemist. Peategelane on hea ja kuna perekond talle ei sobi, siis perekond on paha.
Ühiskonda esindavad isikud on naeruväärsed (majaomanik ja ülemus), suhe neisse on põlglik.
Normid ja nende kohane käitumine on jutus kõrvalised. Normid on olulised ainult suhtes teispoolsusega ja siis käitutakse nende kohaselt vaid hirmust (kassi õuelaskmine, nõia surra aitamine). Selgelt väljendatud norme ja peategelase suhet nendesse ei ole – keskne tegu (surnud nõia aitamine) tehakse ainult hirmust kantuna, ei mingeid moraalseid kaalutlusi.
Lahkuminek tähendab siin ühe poole põgenemist. Ei ole vastastikust suhete selgitamist, millejärel jõutakse otsuseni, et koos olla enam ei saa – välditakse konflikti.
Konflikti vältimine ja põgenemise teema on jutus kesksed:
• lahkumine mehe juurest;
• hilisemad korduvad mehe (ja tema saadetud kujutletava jälitaja) eest põgenemised ja telefonikõnedele mittevastamised;
• põgenemine teispoolsuse eest (palavikuline tegutsemine, et rahuldada nõiamoori aimatavaid soove);
• töö juures ülemuse pretensiooni eest põgenemine nutmisse;
• sõbranna möödaminnes pillatud märkuse (korralikkus ja koristamisharjumused) eest põgenetakse solvumisse.
Normidele sarnaselt suhtutakse ka töösse (ülemusse). Töötatakse ainult raha pärast, kutsumust ja rahulolu (hästi)tehtud tööst ei ole.
Maailm jaguneb selgelt soolisel alusel: head või võimsad naised (peategelane, tema sõbranna ja nõid) ning halvad või naeruväärsed on mehed (ekskaasa, ülemus ja majaomanik). Võim on naise käes – nõid.
Ülle Lätte, „Udriku küla naised“
Autori poolt valitud laad (humoresk) ja narratiiv on omavahel vastuolus – narratiivi järgi oleks justkui tegemist õudusjutuga, aga domineerib külahuumor… Autor diskvalifitseerib ennast õuduskirjanikuna, justkui vabandades, et tahtis ju ainult nalja teha.
Peategelasel ei ole (enam) perekonda, ta kuulub väiksesse naiste gruppi, mis on selgelt vastandunud meestele ja kogu ülejäänud ühiskonnale. Ühiskond (mehed) on kokkupuutes kõva (ja lolli) teispoolse jõuga abitu ja hirmul. Selle teispoolse jõu lolluse kaudu antakse hinnang ühiskonnale ja tema normidele. Naljategemise varjus on selge sõnum: ühiskond ja riik on jõuetud vanade naisteta, kelle õiglustundel ja eneseohverdusel kõik koos püsibki.
Konfliktid on olemas ja varieeruvad. Gruppi kuuluvate naiste vahelised konfliktid on märk suhte stabiilsusest – naised tülitsevad küll, aga tõsise ohu korral tegutsevad ühtselt ja ei keela üksteisele vastastikust tunnustust.
Tegemist on selgelt soolise ja hinnangulise jutuga – naised on head, vaesed ja tugevad, mehed on rikkad ja nõrgad, ühiskond kuulub meestele. Ja naised ei peagi selle reegleid täitma (ei peagi neile lollidele rääkima, mis tegelikult toimub), mõistmist ei saagi olla.
Tegelik võim on naiste käes – kui häda käes, siis lahendavad nemad probleemi ja mehed ei saa sellest teadagi. Las nad arvavad pealegi…
Liina Laks, „Väike needus“
Taas üks inkvisitsioonijutt. Paralleele loole „Joosta oma varju eest“ on lisaks inkvisitsioonile teisigi: inkvisiitorid on naised, kes mõistavad kohut meeste üle, algpatt on abort (abordile eelneb loomulikult soovimatu rasestumine).
Kui loos „Joosta oma varju eest“ tegeles inkvisiitor eksortsismiga, siis siin järgitakse Hispaania inkvisitsiooni skeemi.
1. Kõigepealt armuedikt, kus teatakse, et mingi aja jooksul ketserluse üles tunnistanutele antakse armu, juhul kui nad kahetsevad pattu. Jutus ei kuulutata armuedikti välja, kuid patu mitte-ülestunnistamine esimeses vestluses annab inkvisiitorile õiguse alustada uurimist (võõraste kirjade loata lugemine).
2. Süüdistatava kaitseõigus on oluliselt piiratud ja tal ei ole õigust teada tunnistajaid ja tema vastu esitatud tõendeid. Kohtuotsus langetatakse kirjade põhjal, süüdistatav puudub võimalus enda õigustamiseks ja/või süüdistuse tunnistajate tunnistuste kahtluse alla seadmiseks. Kaitseõigust justkui ei olegi!
3. Karistuseks on patukahetsus ja varandusest ilmajätmine. „Vabanda naiste ees, vabanda oma sündimata laste ees ja jäta see maja maha.“
4. Juhul, kus süüdistatav tunnistati süüdi, aga ta ei kahetsenud pattu, võidi ta üle anda ilmalikele võimudele (tihti surmaotsuse täideviimiseks). Juhul kui meestegelane ei kahetse pattu ja ei loobu majast, siis vaimud tapavad ta – naistegelase kirjas toodud ähvardus. Siin ei ole oluline, et surmaotsuse viivad ellu vaimud (mis peaks ju ilmaliku võimu vastand olema?) – oluline on see, et inkvisitsioon ise sellega käsi ei määri.
Tegelastel puudub perekond ja lähisuhe.
Ühiskondlikust moraalist ja normist. Lubatud on seksuaalvabadus, aga mees vastutab seksi tulemusena sündinud (abordi läbi sündimata) laste eest. Abort on tapmine. Normid on astmelised – naiseliku uudishimu sunnil tohib kirjavahetuse saladust rikkuda, eriti kui nii saadakse olulist teavet (tulevase võimaliku) süüdistatava kohta. Patuste suhtes on aga surmanuhtlus lubatud ja õige – naistegelane jätab meestegelase surmaohtu maha – kirjas antakse juhis patukahetsuseks ja senisest elupaigast lahkumiseks. Peategelasel ei ole samas tunnet, et niiviisi lahkudes mõistab ta mehe surma.
Laiemat ühiskondlikku moraali ei vaadata. Siiski on riigilt raha väljapetmine (valitsuse nõunikuna) on aktsepteeritav ja kiitlemise asi ning võõraste kirjade loata lugemine lubatav.
Viimase osas tasub tsiteerida:
„Naiselik uudishimu sai viisakusest võitu ja ta heitis pilgu süütuna näivatele armastuskirjadele.“
„Kuna sa ei rääkinud mulle eriti oma elu ja otsuste tagamaadest (ei saagi seda sulle ette heita, me pole ju sõbrad), siis võtsin endale vabaduse mõned su kirjad läbi lugeda.“
Tsiteeritud lõikude koosmõju – loetakse vaid uudishimust ja selle ülestunnistamine tingib põhjenduse otsimise – näitab, et mingi arusaam normaalsest kirjasaladuse mõistest on olemas. Esimese lause algus viitab, et autori arvates põhjuseta nuhkimine sooliselt tavapärane käitumine.
Teispoolsus eksisteerib ja on õiglasem kui inimühiskond.
Konfliktid puuduvad. Naispeategelane väldib silmast-silma konflikti, kus tuleks selgitada oma käitumist (võõraste kirjade lugemine) ja anda teisele poolele võimalus selgitada oma käitumist (naise sundimine abordiks) – või õigemini oletust selle käitumise suhtes.
Mõlemad tegelased teevad tööd, mis neile meeldib: „vaene humanitaar” olemine. See sõnapaar kõlksatab korraks – sisuline kate sel puudub, sest kummalgi tegelasel pole millestki olulisest puudust. On vaid möödaminnes tehtud märkus, et käesoleval hetkel oleks auto päris hea.
Tegemist on väga soolise jutuga, alguses nimetatakse peategelast väga pikalt ainult naiseks, nime omandab ta alles hiljem. Soolisusega kaasneb selge hea/halb skaala: alguses nending, kuidas käituvad sellistes kohtades tavalised (normaalsed) inimesed – hiljem jutt sellest, kuidas naised jalga lasevad – ainult rumal ja paha mees saab paigale jääda. Võim on naise käes – mees palub abi ja naise otsustada on mehe ellu jäämine.
Leila Tael, „Roxanne“
Teksti kohaselt tõsimeelne jutt, mitmed lugejad kahtlustavad paroodiat.
Lähisuhe algab vägivaldselt ja kui selgub, et suhte teine pool ei allu esimesele, siis esimene tapab teise.
Moraali ja norme eitatakse totaalselt. Õige on kõik, mida peategelane tahab.
Kogu lähisuhe taandub võimule – üks tahab võimu ja teine olla võimuta enda kohal.
Kogu jutus ei ole selget viidet minategelase soole, kui selleks mitte lugeda väidet, et peategelane töötab „kojamehena”.
Konflikt(id) on äärmuslik(ud) – ikka vägivaldsed. Vägivaldsusele lisandub põgenemine. Teine tegelane põgeneb, selle asemel, et selgitada oma arusaamu – teisisõnu väldib konflikti. Ei vägivald, ega tapmine ei ole tegelaste jaoks midagi paha. Paha on vaid (oletatav) vahelejäämine. Vahelejäämise vältimiseks peab minategelane vajalikuks manitseda Roxanne muutma elustiili. Sellepeale viimane põgeneb ja põgenemise karistuseks on surm.
Soolisusega on asi segane. Mina lugesin juttu kahe naise jutuna, aga leidub lugejaid, kes on lugenud selles mehe-naise suhet. Kahe naise jutu korral on see tõlgendatav „üldinimliku omadusena püüelda iga hinna eest võimule”, mehe-naise suhte korral on tegemist jutuga sarjast „mehed on võimuahned sead”.
Tea Roosvald, „Öösiti ma nutan“
Tüdruk elab koos isaga ja jookseb kodunt ära, sest puudub vastastikune mõistmine. Ta saab lapse ja tuleb koju tagasi. Isa sureb. Pärast isa surma saab tüdruk aru, et isa pingutas tema pärast väga ja temal tuleb omakorda pingutada ja tema poeg ei hakka temast aru saama. Jutt on perekonnakeskne ja räägib moraalsete kohustuste olemasolust pereliikmete ees.
Laiem ühiskond on teisejärguline, töö ja kutsumus puuduvad (kui ema olemist selleks mitte pidada), isal oli (vist) töö olemas. Varandus on olemas, päritud, aga see ei pea tagama äraelamist, vaid see on pärandamiseks. Peresisesed moraalsed kohustused on tugevad, kuid need, kelle suhtes neid kohustusi tuntakse, ei pea seda teadma…
Taaskord lugu, kus konflikti asendab põgenemine (kodunt). Konflikti ei pidanudki ju olema – oli lihtsalt arusaamatus teise käitumisest ja vaikehinnangud.
Soolisus on neutraalne. Tugev rõhutamine „Ma olen ema” ei ole sooline, vaid jutt eeldab, et on olnud sama tugev „ma olen isa”. Võim on olemas, aga ei ole inimlik – see on kas needus või pigem moraalne kohustus.
MEESAUTORID
Maniakkide Tänav, „Ajudega töötajad“
Kogu loo oluline suhtlus toimub perekonnaringis. Ühiskonna kooselu normid ja seadused on ignoreerimiseks. Neid mainitaksegi vaid sedavõrd, kuivõrd normi rikkumisele järgnev karistus segab igapäevaelu (Madise töölt vallandamine). Eksisteerivad sisemised normid ja eesmärgid, mis õigustavad seaduserikkumist. Aimatav on ka eristaatus (geenius), mis tingib ennastmõistetava seadustest kõrgemal seismise. Teispoolsusega (ühiskonnaga) suheldes üritatakse kehtestada oma norme, aga ega see hästi välja ei tule.
Moraalinormid. Jutus sõnastatult hoolivad kõik tegelased väga teistest perekonna liikmetest ja käituvad ennastohverdavalt. Vaike-eeldused õige ja hea suhtes on erinevad – on vaikiv ja hooliv üksteisest möödaelamine. Enamus tegelasi on mingil määral ennastohverdavad perekonna kui terviku või mõne liikme suhtes – ainult ema näeb gruppi kui tervikut, kuid tema üldine eba-adekvaatsus ei luba tal vastavalt käituda.
Konflikte on erineval intensiivsuse tasandil – kuni tapmisteni välja, aga puudub selgesõnaline oma ootuste ja kujutluste väljendamine. Kuivõrd need (iseenesestmõistetavad) ootused on eri inimestel erinevad, siis on fataalne lõpplahendus ainuvõimalik – selles mõttes peaaegu traagiline lugu. Lugejapoolset traagikataju pisendab jutus domineeriv naljapüüd ning rõhutamine, et lõpus tapetav isik peaks niikuinii vanadusse surema.
Raha ja töö on olulised. Kõik neli tegelast teevad tööd, see meeldib neile ja töö tegemisel arvestavad nad selle eest saadava rahaga. Raha on oluline eelkõige perekonna jaoks – nii seletatakse seda endale – selleks, et perel oleks hea. Perekonna tegelikku vajadust selle raha järele välja ei selgitata – vajadus selle järele on taas üks (kasuisa Madise jutu põhjal ekslik) vaike-eeldus. Raha pärast töötamine ei välista suurt sõna „kutsumus”.
Õiglusega on selles jutus lood keerulised. Tapetu (purgis elav aju) nõuab kättemaksu ja enda pärisellu äratamist. Kuivõrd jutus on neli vastandliku õiglustajuga tegelast, siis pole see kättemaks keskne. Jutus on väljendatud vastuolulisi õiglusi ja kõik neil (viis) õiglust jäävad lugeja jaoks võrdseteks. Peaaegu nagu Tšehhovi näidend!
Soolisus jutus on olemas, kuid kõrvaline – jutu kese on peresisesed suhted ja nendes pole soolisus oluline. Sotsiaalsed soorollid „ema” ja „isa” on suuresti võrdsed, soorollist tähtsamad on muud omadused. Võim ei ole oluline.
Taavi Kangur, „Kirjutatud elu“
Üks perekond (isa, ema, tütar) elab aeglasemalt kulgevas ajas kui ühiskond ja seega ei ole võimalik selle liikmete tavapärane suhtlus välismaailmaga. Perekonna naisliikmed põgenevad sellest kodust, ehki see tähendab (kiiremat) surma. Jutu üks olulisi keskmeid on arusaamas, et perekonnast ei piisa – ei naisele, ei tütrele. Mehele aga piisab! Mees on jõupositsioonil ühiskonnaga suheldes. Ta toetub geeniuse eriõigusele. Perekonnas on ranged reeglid – nende täitmise eest põgenetakse (surma) ja välismaailma reeglid ei ole täitmiseks.
Konflikti välditakse. On tajutav ema ja tütre lootusetus võimaliku kommunikatsiooni suhtes – isa niikuinii ei mõista.
Isal oli töö ja kutsumus. Ta oli kutsumuse tõttu üle välismaailmast ja selle normidest. Naised on sellest ilma jäetud. Isa üritab naispeategelast viia oma kutsumuse (vaimsesse) maailma, aga ebaõnnestunult.
Soolisus avaldub tugevalt – autor on valinud tütre positsiooni ja empaatiat pakub emagi, kuid mitte isa. Isa on võim. Võimu suhtes ei ole empaatiat.
Aleksander Batanov, „Dahlbergide aed“
Tõsimeelne lugu, milles mees kohtub vaimudega, suhtleb nendega ja see suhtlus ei ole vaid meelepete.
Jutus puuduvad moraalsed hinnangud, puudub perekond ja ühiskond. On võimalik tajuda ühiskonnana ja selle ootustena vaimude ootusi ja korraldusi – siis oleks üldistus – ka arusaamatud ja põhjendamatud reeglid kuuluvad täitmisele. Ju neil ikka mingi mõte on. Seda mõtet ei ürita ka autor näha ega näidata. Tema ei vastuta üldistuse eest.
Näiliselt puuduvad konfliktid, peategelasel tekib mõttes küsimusi, kuid ta jätab need välja ütlemata. Ta lihtsalt allub korraldustele, teeb seda, mida öeldakse.
Soolisus ja võim on ebamäärased. Vast vaid arusaam, et kui kästakse, siis nii tulebki teha. Võimu ei võeta niivõrd, kuivõrd seda antakse. Peategelane annab võimu, hirmuta, ennastmõistetavalt.
KOKKUVÕTTEKS
Kõigepealt asjadest mida kellelgi ei olnud
Juttudes puudus e-kirja teel ja sotsiaalvõrgustikes suhtlemine. On küllalt palju käsitsi kirjutamist ja käsitsi kirjutatut (kirjad, päevikud), aga mitte arvutikirju.
Näited: „Väikeses needuses“ loetakse sahtlisse jäetud vanu kirju, loos „Öösiti ma nutan“ on isa jätnud kirja tütrele, nagu eelmisedki põlvkonnad, „Kirjutatud elus“ on kaustik, kuhu minategelane kujutletavat päevikut kirjutab (elust, mis oleks võinud olla), lisaks „Nõiamoori Miisu“ märkmik ja tapeedile kirjutatud sõnum. Ometi on kuue jutu tegevus tänapäevas ja kahe oma kauges tulevikus.
Seda võiks lugeda märgiks. Millest? Midagi ulmekirjanike kohta? Midagi arvutisuhtluse kohta? Või olid lihtsalt sellised lood, kuhu sobis käsitisi kirjutatu enamgi veel?
Olin enda jaoks avastanud, et võistlusel osalejad on kirjutanud täiesti aseksuaalseid lugusid. Jagasin seda avastust ja sain teada, et leidub lugejaid, kelle jaoks on need jutud (või vähemalt mõned neist) seksuaalsest pingest särisevad! Täpsustavate küsimuste peale selgus, et leidub lugejaid, kelle jaoks on seksuaalne pinge olemas, juhul kui:
a) erisoolised tegelased
b) on ühes ruumis ja
c) nende vahel on võimusuhe.
Ma olen kuulnud küll, aga ise pole kogenud, et võim muudab suhte seksuaalseks. Kas tõesti?
Kas „Roxanne“ jutt on seksuaalselt mõjuv, vaatamata minategelase soolisele määratlematusele? Võimusuhe ju on? Järsku on neid palju, kes arvavad jutuvõistluse tulemuse olevat seksuaalsest pingest piniseva? Ma ei julgenud edasi küsida, pole seksikas tunnistada enda seksuaalse muusikalise kuulmise puudumist pandavusest unistavas maailmas. Kümne jutu peale oli (minu jaoks) vaid kaks kergelt seksuaalset episoodi – „Dahlbergide aia“ söögilaud, kus Tom piidles naisvaimu ja „Ajudega töötajate“ ema seelikutekäärimine, et vampiir reiearterile ligi pääseks. Mõlemad meeste kirjutatud.
Järsku on ka naiste kirjutatud juttudes nende endi arvates seksuaalset pinget, aga ma lihtsalt ei saa aru?
Järgnevalt see, mis oli ühtmoodi
Konflikt on poolte (isikute) huvide, tunnete, hoiakute väljendamine. Konflikt võib olla väljendunud erinevas intensiivsuses kuni tapmiseni. Oleks loomulik, et nõrgemaid konflikte on rohkem kui tugevaid nagu eluski, aga kirjanduses võib muidugi erinevate intensiivsuste vahekord muutuda. Sage konflikti vältimine on tavapäraselt märk isiku vähesest usust endasse ja suhte kindlusesse. Isik kahtleb enda õiguses tahta või tunda seda mida ta tegelikult tahab või tunneb. Isikul on kahtlus, et teise isiku soovidest erinevat soovides võib see kahjustada suhet, et see võib suhtele isegi lõpu teha.
Enamikus juttudest on konflikti vältimine sage ja silmatorkav. Lihtsam kui vältimisega juttude loetlemine on nende kahe nimetamine, kus taolist vältimist ei ole: „Joosta oma varju eest“ ja „Udriku küla naised“. Viimases on küll üks episood, kus osaline jätab oma halvustavad mõtted välja ütlemata (aknaparandamine), aga see on episoodiline ja jutu üldises tõeütlemises erandlik.
Kas enamikus vaadeldavates töödes ilmnev tung vältida konflikte räägib midagi ulmekirjanikest ja/või ühiskonnast, kus need ulmekirjanikud oma päris elu elavad? Või on tegemist rahvusliku omapäraga? Kaldun arvama, et lõplikuks otsustamiseks peaks vaatama mingi teise aja võistluse esikümmet.
Konfliktide vältimise juures on oluline märkida, et igasuguse vastastikuse kommunikatsiooni eelduseks on vähemalt kahe osapoole vastastikused hinnangud: kas teisel on a) tahe ja b) võime aru saada. Nii mõnelgi konflikti vältimise juhul võiks küsida, kas iseendas või suhte kvaliteedis kahtlemise asemel ei ole hoopis tegemist eitava vastusega ühele neist kahest küsimusest. Eriti silmatorkav on see jutus „Öösiti ma nutan“, kus minategelane jookseb kodunt ära pärast seda, kui ta nägi, kuidas isa niitis maha ema poolt armastatud pojengid ja nägi kuidas isa teda vaatamas nägi. Tüdruku tundeid ja mõtteid selles episoodis ei ava ka tagasivaatav minajutustaja. Miks see tüdruk siis ikka kodunt ära jooksis? Ta arvas, et ta teab (miks isa nii teeb, mida ta mõtleb), et pole vajagi küsida? Ja see, mida ta teab, ei meeldi talle…
Sellise vastastikuste vaike-eldustega pikitud vaikimiste ja suhtluse vältimise poolest on eelmisega sarnane „Ajudega töötajaid“ – ka seal kõik muudkui arvasid, et teavad üksteise käitumisi ja motiive. Ei küsinud teiselt, ei jutustanud enda tegudest, tunnetest, arusaamadest… Kuni tütar leidis isa, kes ennast avas ja ütles, mida tema tunneb ja tahab (mõlemas jutus hakkab tütar lõpuks isa mõistma).
Põgenemise teemat jätkates – valitud lahendus on pealetükkivalt tõlgendatav loo „Öösiti ma nutan“ autori põgenemisena reaalsuse tunnistamise eest. Neiu käitub liigiomaselt, suguküpseks saanuna lahkub kodunt ja saab lapse ja sellest tekkib kohustus hoolitseda ennastsalgavalt oma lapse eest. Nii inimesed tihti teevadki, selle jaoks ei ole needust vaja. Kas inimene olemine on needus?
Viimaks - soolised erinevused
Meeste jutud olid käesoleva analüüsi aluseks võetud tunnuste kompeksidega oluliselt nõrgemini seotud. Meeste jutte oli ka vähem, sedavõrd vähe, et võiks kaheldagi, mis üldistust saab kolmest teha.
Siiski.
Võim. Soolisus.
Need kaks tunnust olid naiste kirjutatus tihti kesksed ja domineerivad, samal ajal kui meeste jaoks need tunnused puuduvad või on tagaplaanile jäävad. Tagantjärele hinnates oli sedalaadi suhete olemasolu kahes viimases meestejutus („Kirjutatud elu“ ja „Dahlbergide aed“) pigem otsitud kui esmapilgul ilmne. Nii tugevat ja jõulist võimusuhet kui naiste juttudes (loo „Joosta oma varju eest“, „Väikese needuse“ ja „Roxanne“ peategelaste vahel ning „Nõiamoori Miisu nõia“ ja peategelase vahel) ei olnud meestel kusagil. Kõik käis ikka vaiksel ja pehmel (mehelikul?) moel.
Naisautoritel seevastu kuulub selgelt väljendunud võim naistele. Naised on need, kes määravad, otsustavad, vajadusel ka elu üle. Kas see on autorite tajutud tegelikkuse peegeldus või nende soovunelm? Ja unistatakse sellest, mida pole…? Üldteada on võimu ebaproportsionaalne tajumine – võimul olijad ei taju võimu nii selgelt ja nii tugevana kui alluvad.
Ühes naisautori ja kahes meesautori loos on olemas tugev isakuju. „Öösiti ma nutan“ algusosas isa ei mõisteta ja temapoolse mõistmise osas ollakse lootusetu. Hiljem selgub, et isa käitumine on õigustatud ja peategelane valib/on valinud sama tee. „Ajudega töötajates“ tuleb isa lõpus sisse – selge võitja perekonna siseses eneseohverduse võistluses ja ainuke, kes selgelt väljendab, mida tema tahab, saavutades sellega ka oma tahte elluviimise (see on jäetud küll lugeja aimata, aga selged märgid on olemas). „Kirjutad elus“ on isa see, kelle geniaalsusest tulenevad perekonna reeglid, mida ei vaidlustata. Kõigile, ka lugejatele, on selge, et surm on reeglite mittetäitjate paratamatu palk. Isa – see on mõistetamatute ja vastuvaidlemist mittekannatavate reeglite kogum. Isa seondub surmaga selgelt enam meestel kui naistel. Mida võiks selle kohta väita psühhoanalüütiline teooria?
Samamoodi nagu isarolli esindatusega on ka perekonna olemasoluga. Naiste loomingus eksisteerib perekond kahel juhul (2/7) ja siis ka mittetäielikuna: „Muna“ mittekooselavad õde-vend ja õetütar ja loo „Öösiti ma nutan“ kaks eraldi suhet (isa/tütar ja ema/poeg). Meesautoritel on samuti kaks perekonda (2/3), aga need on palju täielikumad: „Ajudega töötajates“ ema, kasuisa, isa, tütar ja poeg ning „Kirjutatud elus“ tütar, isa ja ema.
Lisaks olemasolevatele perekondadele on naistel ka ebaõnnestuvaid perekondlikke suhteid (2/7): nii „Nõiamoori Miisus“ kui „Roxannes“ põgenetakse paarisuhtest ja „Roxannes“ põgeneja lausa tapetakse.
Perekond on naisautoritel niisiis harv nähtus ja ühiskonna normid on täitmisele mittekuuluvad või lihtsalt naeruväärsed:
*loos „Jooksen oma varju eest“ toimub kohtualluvusega manipuleerimine, mis võimaldab peategelasel karistamatult vaime tappa (deemoni väljaajamise protseduur on iseenesest keelatud);
*„Munas“ on kogu jutu teine pool pühendatud ühiskonna naeruväärsete reeglite rikkumisele;
*„Nõiamoori Miisus“ on sellisteks ühiskonna normideks tööelu reeglid – täita ainult niipalju, et karistada ei saaks;
*„Udriku küla naistes“ on ühiskond oma rikaste ja politseiga naeruväärsed ja abitud;
*„Väikeses needuses“ on ühiskonna tavapärased normid möödaminnes rikkumiseks (sahkerdamine nõunikuametis ja võõraste kirjade lugemine);
*„Roxanne“ on totaalselt normivaba – lubatud on kõik välja arvatud võimule mitteallumine – ja see võim on individuaalne.
„Öösiti ma nutan“ ei allu sellele liigitusele. Peategelase põgenemine ühiskonnast ja selle normidest kommuuniellu ja valimatusse juhuseksi, vanemlike kohustuste ülimaks pidamine, varanduse pärimise reeglite tunnistamine ja esivanemate poolne ühiselu reeglite mittetäitmine – need ei ole komplektis üheselt liigitatavad. Selget vastandust perenormide ja ühiskondlike normide vahel ei teki.
Meesautoritel on suhe ühiskonna normidesse sarnane: „Ajudega töötajates“ rikutakse rahulikult norme ning „Kirjutatud elus“ põlatakse neid avalikult. Mõlemas jutus on ka selge viide üliinimesele – keegi on geenius ja temale normid ei laiene.. Dahlbergide aed“ ei allu sedalaadi liigitusele.
Vaatamata põlgusele ühiskonna ja selle normide suhtes, istub enamikus autorites igatsus selgete normide järele. Neid norme annavad/esindavad teispoolsed ja seda (sõltumata autorite soost) nii palju kui neid lugudes on:
*loos „Joosta oma varju eest“ on jumala (tulnukate) seadused õigesti elamise kohta, mida positiivne peategelane esindab;
*„Nõiamoori Miisus“ jõuab peategelane surnud nõia korraldusi hirmuga täites isiksuse arengu kõrgemale astmele – otsustus elada edaspidi paremini;
*„Udriku küla naistes“ liidab võitlus kolliga gruppi ja tekitab neis kirgastumise (kas ka lugejas?);
*„Väikeses needuses“ karistavad vaimud patust;
loos „Öösiti ma nutan“ on needus kunagi ammu karistanud ühiselu normide rikkujat ja tema järeltulevaid põlvi;
*„Ajudega töötajates“ muudab ja murrab surnud isa suhtlusnorme ja annab ette ennastsalgava armastuse malli;
*„Dahlbergide aias“ annavad vaimud peategelasele sõnumi õigest ellusuhtumisest (carpe diem ja/või memento mori).
Töö, raha ja kutsumus on meesautoritel kahes vaadeldavas („Ajudega töötajad“ ja „Kirjutatud elu“) töös korraga esindatud. Inimesed töötavad kire ja kutsumusega, nad saavad selle eest raha ja elatuvad sellest rahast – tundub, et päris hästi.
Naistel on nendest kolmest tavaliselt esindatud korraga vaid kaks:
* Loos „Joosta oma varju eest“ peategelasel on töö ja kutsumus – anda esmaabi ja tappa need, kelle ravi ennast ära ei tasu. Raha ta selle eest ei taha ja ei vaja, kogu vajaliku raha on ta saanud sünniga.
* „Munas“ on peategelasel töö, mida tehakse raha pärast (seadusterikkujast riskikuller), aga vaatamata kehvale sissetulekule ei kaasne sellega töörõõmu ega kutsumust. Kunagi on tal olnud kutsumuslik töö (kosmonaut), aga see ei ole andnud nii palju raha, et sellest piisaks pärast töölt lahkumist – vaatamata tagasihoidlikele majanduslikele nõudmistele.
* „Nõiamoori Miisu“ – töö on, raha napib ja kutsumusest ei ole haisugi. Sõbranna repliigist võib arvata, et peategelasel on (vägemalt kunagi) olnud hobisid, aga mitte ühestki neist ei ole arenenud kirega tehtavat ja tasuvat tööd...
* „Udriku küla naised“ ei ole nende märksõnade valguses hästi eristav lugu. Rahalised suhtes on kõrvalised, ilmselt on tegemist aktiivsest tööelust eemaldunud pensionäriga. Tal on kaks tööna tõlgendatavat tegevust: igapäevast toitu andev põllumajandus, mida tehakse hädaldades ja kirudes ja näputöö, kus sõbrannadega jagatakse rõõmsalt mustreid ja kogemusi. Sellest viimasest ei tule mingit sissetulekut.
* „Väike needus“ on taas natuke vastuoluline: „vaene humanitaar“ olemine on amet, selles ametis annab sissetulekut raamatute kirjutamine (meie honoraride juures tekib küsimus, mitu raamatut ta aastas avaldab?). Kutsumuseks ja kireks on vaimude kantseldamine ja patuste üle kohtumõistmine – selle töö juures ei olda huvitatud isegi oma kulude tasateenimisest (jäetakse ära lennureis välismaale, sõidetakse kohale ja ära – mitte mingit raha pole vaja).
* „Roxanne’s“ on peategelane eksortsist, kes peaks jutu järgi sellest tegevusest ka elatuma. Ometi teeb ta ka kojamehetööd – korjab kutsumusest kõrghoone eest konisid.
* Jutu „Öösiti ma nutan“ peategelane ei mõtlegi tööd teha või otsida – ta on saanud päranduseks vere ja kannatustega loodud kalliskivid ja hõbeda, otsutab päranduse tervikuna edasi pärandada, aga kordagi ei mõtle, millest ta elama hakkab. Harrastus, millest saaks kujuneda tasuv ja kirglikult tehtav töö, puudub.
Meestel-naistel olla palgaerinevused, naistel olla raske karjaääri teha (nn. „klaasist lagi“). On vist vale arvata, et eksisteerivad soolised erinevused töösse suhtumises? Vist ei avalda hoiakud töö tulemuslikkusele mingit mõju?