Õues oli oktoobrikuu viimane päev. Ilm väljas oli sügiseselt karge ja kõle. Puhus külm tuul ja temperatuur püsis nulli pügala piires. Kell oli 17.16 ja Boheem valmistus tööle minema. Kell 18.00 pidi ta Kunstimuuseumi valvesse asuma.
Boheem oli keskmist kasvu, prillidega, kahekümne nelja aastane vabameelne poissmees. Muidugi polnud Boheem tema pärisnimi, kuid kõik hüüdsid teda nii.Ta oli selle nimega nii harjunud, nagu oleks ema talle selle andnud. Pistnud võileivad ja teepakki õlakotti, astus ta uksest välja ja lukustas ukse. Varem polnud uksel lukku olnud, kuid pärast seda, kui Boheem hakkas muusikat kollektsioneerima, pani ta sõprade tungival pealekäimisel luku ette, et iga mööduja tema varaaita tühjaks ei teeks.
Kartuli tänavast tuli Kunstimuuseumi oma poolteist-kaks kilomeetrit. See maa oli läbitav kahekümne minutiga, kui mõni tuttav kohtumisel liiga pealetükkiv ei olnud. Täna ei paistnud ühtegi tuttavat. Ilmselt oli ilm nad ära kohutanud. Sellest polnud ka midagi, sest noormehel poleks niikuinii aega, et nendega lobiseda.Külm tuul sundis teda oma rõivastuses korrektuure tegema, Boheem tõstis jopikrae üles ja kohendas salli. Surudes lõua vammusesse, lisas ta käiku.
Raekojaplatsis kella kiiganud, nentis ta, et on veel kakskümmend minutit aega. Isegi siin polnud suurt rahvast, kuigi tõotas tulla vaimude öö. Arvatavasti olid kõik «nõiad» kohvikutesse-baaridesse põgenenud.
Muuseumi ukse avas nagu tavaliselt koristajatädi. Tädi Maali oli oma pensioniea parimates aastates, võiks öelda, et võimete tipul -- alati, kui Boheem saabus valvesse, oli ta jõudnud koristamisjärjega viimasesse, keldriruumi.
«Tere õhtust!» teretas Boheem. «Täna on koerailm.»
«Ega seal head loota ei ole. Hea, kui tuul pikali ei lükka!» torises tädi Maali. «Ma sain täna varem valmis. Head vaimude ööd sulle! Ma hakkan nüüd minema.»
«Head püha!» Soovis Boheem ja sulges ukse.Lukk oli automaatne.
Hubaselt vilistades seadis mees sammud valvurikamorka poole. Pesnud käsi ja tegelenud muude väikeste pisiasjadega, seadis ta kannu pliidile mõttega teed keeta. Kell sai kuus ja Boheem lülitas signalisatsiooni sisse lootes südamest, et tuul seda sisse ei lülita. Aga võta näpust! Tee sai just valmis, kui neljas signalisatsioonituli vilkuma hakkas. Seda saatis vali undamine nagu hädapasun. Neljas valvelõik oli maja taga hoovipeal. Et seda näha, pidi teisele korrusele näitusesaalidesse minema. Lülitanud saalid valve alt välja võttis Boheem kirudes taskulambi ja läks kohusetundlikult trepist ülesse. Tavaliselt oli see tuul või linnud, kes signalisatsiooni tööle panid, kuid Boheemi kohusetunne ei andnud talle rahu. Kõndides kiirel sammul läbi saalide komistas ta millegi otsa ja lendas kõhuli.
»Kurat!» sõimas ta. Siis meenus talle, et täna oli uus näitus püsti pandud. Suunanud valgusjoa skulptuurile, mis see kahtlemata oli, nägi ta kahte kuju, millest üks oli teisest poole suurem. Kärmelt püsti tõusnud suundus ta tagumise akna poole. Nagu oodata oligi, ei olnud õues kedagi, ainult signalisatsioonitraadid kõikusid tuule käes. Valgustades taskulambiga õue valgustades liikus Boheem piki akende rivi. Näha polnud küll midagi. Kahe akna vahel rippus maal. Valgustatud juhuslikust valgusest, paistis sealt vanamehe nägu. Kena korrapärane nägu, mõtles noormees. Korraga talle tundus, et vanamees pildil naeratab. Boheemil tõusid sellest mõttest kuklakarvad püsti. Kontrolliks suunas ta lambi pildile. Vanamees naeratas tõesti. Noormees oleks võinud vanduda, et hetk tagasi oli tal mõtlik-tõsine ilme. Küllap on see valgusmäng. Boheem ohkas ja liikus saalis edasi. Korraga turgatas talle pähe, et võiks igavuse peletamiseks näituse üle vaadata. Teetass oli ununenud.
Valgustuse lüliti asus saali kaugemas otsas, seal kus oli peasissepääs. Ettevaatlikult astudes liikus mees sinnapoole, kartes sattuda mõne kurat teab kuidas paigutatud skulptuuri otsa. Taskulambi tulesilm oli lahja nagu tattninalamp. Patareid hakkavad vist tühjaks saama! Boheem vajutas tule põlema ja kissitas silmi. Erk päevavalgustus ujutas saalid üle. Harjunud valgusega, luges ta uksel seisvalt sildilt: «Eesti mütoloogia.» Ahah! Ta kustutas taskulambi ja asus kõige esimest maali uurima.
Sellel oli kujutatud vanu eestlasi oma igapäevatoimingute juures: Naised keetsid lõkete kohal süüa ja pesid pesu; mehed nülgisid põtra. Vaatamata oma ilusale kujutusele jättis see maal Boheemi külmaks -- see tundus kuidagi igapäevane. Järgmisel pildil oli kujutatud linnaehitust. Tugevad soonilised mehed vinnasid esiplaanil palki. Taamal seisis mõõgale toetudes vägilasekasvu mees, ju vist pealik ja jutles teisega. Kaugemal -- merelt saabusid laevad. See joonistus oli huvitavam: oli tunda pinget. Nurgas seisis skulptuur «Näkid hullamas». See oli päris ahvatlev. Kenad naiselikud näkid pritsisid üksteist veega ja harjasid teineteisel juukseid.
Niimoodi liikudes jõudis ta märkamatult taas vanamehe pildi juurde. Seekord jäi ta maali hindavalt silmitsema. See oli maalitud kenasti õlivärvidega. Kõik tundus kenasti paigas olevat. Paistis, et kunstnik oli kasutanud kuldlõiget. «Taevataat», luges mees pildinurgast poolkõvasti.. Nojah, selleks sobis ta suurepäraselt. Asunud detaile uurima, jahmus ta : pilt hakkas korraga valgust kiirgama. Boheem tundis, kuidas süda rokirütmis verd pumpab: mälestusena lapsepõlvest tundis ta aukartust üleloomuliku ees. Hüpanud maali eest sammu tagasi jäi ta taevataati jõllama. Nüüd ta nägi, kust valgus tuleb -- ümber vanamehe pea oli laotunud kuldne aura. Boheem neelas klimbi alla ja püüdis mitte verest välja lüüa. Korraga tõstis taevataat näpu ülesse ja sosistas: «Ära nimeta asju oma nimedega! Kõik ei ole nii kindel, kui tundub!» Noormehel vajus suu lahti. Kui nüüd sellest kellelegi rääkida, siis mind naerdakse välja.Otsustades mängida julget, küsis Boheem: «Kuidas sa ellu ärkasid?»
Taevataat kortsutas kulmu ja lausus: «Noormees, kas teid pole õpetatud vanemaid inimesi teietama?»
«Sa... te ütlesite inimene! Kas taevataat on inimene?»
«Hmmhh! Muidugi inimene, sa mõtlesid, et mingi ürgelajas või?» Taevataat naeratas kavalalt.
Boheemile tulvas puna näkku: «Ma mõtlesin, et te olete ikka üliolend!»
Taevataat näis kimbatuses olevat: «Nojah! Üliolend küll, aga ikkagi inimene. Mul on lihtsalt arenenud meeled!»
Lasknud Boheemil seda mõtet natuke aega seedida, lisas ta: «Sa parem mine vaata, kelle sa lahti lasid!»
« Kelle?» oskas Boheem ainult juhmilt küsida.
«Mine vaata seda skulptuuri, mis seal seina taga seisab!»
Noormees lasi kõrvad lonti ja läks näidatud suunas. Seina taga seisval skulptuuril oli ilmselgelt midagi puudu. «Kalevipoeg vanapaganat aheldamas» luges ta sildilt. Ta vaatas skulptuuri: nojah, vanapagan oli puudu! Aga kuidas ma ta vabastasin? Taevataat ütles, et ära nimeta asju oma nimedega... Siis talle meenus, et siin kukkudes oli ta kirunud kuradit... Nojah! Aga miks nad vabanesid -- varem pole seda juhtunud! Midagi ta meeltes koitis, kuid vastus polnud veel käes. Peab küsima!
Ennast tagasi hoides läks ta taevataadi juurde.
«Ütle, miks te just täna vabanesite?» Samas oli talle see selge: täna oli ju vaimudeöö.
Vanamees naeratas: «Said vastuse! Täna õhtul ei tohi kõiki asju nende pärisnimedega nimetada! Nüüd ei aita muud kui et sul tuleb vanakurat tagasi aheldada!»
See jutt ajas Boheemil kananaha ihule: «Kuidas mina temast jagu saan?»
«Eks sa ise tead, võta või näkid appi!» vastas vanamees.
«Näkid?» Hüüatas Boheem. Samas hakkasid nimetatud elama. Vett pritsides tulid nad Boheemi poole.
«Ma ju hoiatasin!» tõreles ätt. Boheemil hakkas kõigest sellest pea ringi käima. «Kurat võtaks!»Vandus ta ja samas kahetses. Kuskilt kaugemalt oli kuulda raskete sammude müdinat ja saali teise ukse peale ilmus vanakurat kõiges oma ilus. Punased silmad hiilgamas, ilge grimass peas hiilis ta Boheemi poole. Boheem taltsutas tahtejõuga oma hirmu, et mitte püksi teha. Ta taganes ja põrkas pildiraami vastu.
«Tule siia minu seljataha!» õpetas taevataat.
Boheem vaatas hetkelise kõhklusega pilti ja olles kindel, et põrkab vastu seina, hüppas ta pildi poole. Oma imestuseks maandus ta vanamehe kõrval: «Tänu jumalale!» pomises ta.
«Pole tänu väärt.» Vastas taevataat.
Boheem heitis pilgu saatana poole. See oli üsna pildi juurde tulnud ja luuras.
«Anna ta mulle.»lipitses ta Jumala ees.
«Sulle ei anna ma kedagi!» Põrutas taevataat sauaga vastu maad.
«Ta ise kutsus!» rääkis kurat edasi.
«Kao siit, enne kui ma sind kõrvetan!» Jumal lõi uuesti sauaga vastu maad, nii et sädemeid lendas.
Kurjalt urisedes läks vanapagan eemale ja hakkas näkke käperdama. Need ainult kilkasid.
«Hommikuks peab ta oma kohal olema!» tähendas Jumal.
Boheem vaatas saatanat, kes näkkidega lõbusalt aega veetis. Tal ei paistnud midagi mureks olevat. Küll aga oli noormehel! Mida juhataja hommikul ütleb, kui avastab, et pool skulptuuri on puudu... ja mida ta veel inimestele teha võib! Oi seda jama! Vanapagana püüdmisest ei tahnud ta mõeldagi. See hammustab tal poole sammu pealt pea otsast. Kuid ega vist muud üle jää.Ta võttis julguse kokku ja küsis: «Kuidas ma ta tagasi saan?»
«Ega sul vist muud üle ei jää, kui tuleb Kalevipoeg appi võtta!» tähendas taevataat.
Vohh! Kuidas ta ise selle peale polnud tulnud. Täna oli aju kuidagi kinni. Paha tähtede seis vist, mõtles Boheem. Samas ta muigas -- kui tähtede seisu ootama jääda, siis jääb vist pool elu elamata. Ta võttis julguse kokku ja hüppas pildi seest välja ja hakkas Kalevipoja poole minema. Vanakurat näitas talle hambaid ja naeris siis.
Boheem läks teise saali ja jäi muinasmeest vaatama. Kalevipoeg oli peaaegu kolme meetri pikkune ja õlgadest nii lai, et sinna oleks võinud laduda veel kuus pead.
Näol püsis tal pingutuse ja nürimeelsuse mask.
«Kalevipoeg!» hõikas Boheem.
Kuju vabanes pingest ja vaatas küsivalt ringi: et kus see hüüdja on? Näinud Boheemi ta naeratas. «Mes sul muress, väikemiis?» susistas ta läbi hammaste. (Sarviku kadumist polnud ta tähele pannud).
«Sarvik lasi lesta!»
«Möhh?» Ei saanud Kalevipoeg asjast aru.
«Nohh, tead see vanapagan jooksis ära!»
«Aaaa! Kus tas läts?»
«On seal teises ruumis, jamab näkkidega!» Näitas Boheem näpuga.
«Kaeme perra!» kuulutas Kalevipoeg ja astus aluselt maha, nii et põrand põrus. Et ukseavast läbi mahtuda, pidi ta kükki laskuma. Boheem piilus mehemüraka seljatagant. Nii kui Kurat Kalevipoega nägi, andis ta jalgadele valu, nii et kabjad välkusid. Kalevipoeg tatsas talle järele. Nii nad silmist kadusidki. Ainult raske jalamüdina kaudu võis nende asukohta aimata. Boheem märkas, et kohas kus näkid olid vanapaganaga lõbutsenud, on põrand must ja läks harja ja pange järele. Tulnud tagasi, hakkas ta pahaaimamatult põrandat pesema. Korraga kuuldus seinatagant müdinat ja enne kui noormees oli selleks valmis, kargas saali kurat. Tagaajamine oli ta õige vihaseks muutnud. Silmamunasid pööritades, ila tilkumas välgutas ta hambaid ja lähenes. Ennemuistsete juttude kaudu oli Boheemil meeles, et ega saatan silmapaistev nupumees ei olnud. Osutades näpuga kuradi seljataha, hüüdis ta: «Näe, Kalevipoeg!»
Saatan keeras kiiresti ringi. Boheemil oli mõttes tuld tõmmata (s.t. jalga lasta), kuid esimene samm oli liiga tormakas ja ta libises märjal põrandal. Kena piruetiga lendas ta kõhuli. Jõudnud ennast vaevu ümber pöörata ja kurat oligi tal kukil. Saatan kummardus ja avas lõuad, et teda ninast näksata. Raske olukord muutis Boheemi julgemaks, ning ta toppis ta märja lapi vanapaganale lõugade vahele, pekstes sarvikut rusikatega. Kurat paistis rohkem solvunud kui vihane, et kena lihatüki asemel oli talle märg kalts suutäieks. Läkastades hakas ta seda välja tõmbama. Saatana haare oli lõdvenenud, ning Boheem viskles tema alt välja. Haaranud harjavarre asus ta kaitsele. Parim kaitse on rünnak ja Boheem lajatas harjaga täiest jõust sarvikule lagipähe. Kahjuks ei olnud harja tootjad sellise kasutamismoodusega arvestanud ja vars raksatas pooleks. Kostis metalne kõmin, nagu oleks vastu panni löödud. Vanapagan ainult turtsatas. Nüüd oli ka Boheem vihaseks saanud: mis see siis on, et üks kuradi skulptuur ajab teda taga ja tahab tema ihust maitsvat suutäit näksata. Haaranud sarvikul ühest käest ja kaelast, sooritas ta igati korraliku nupuvõtte. Saatan oli küll selili, kuid viga oli selles, et nende pead olid liiga lähestikku. Kasutades seda ära, näksas kurat Boheemi kõrvast. Noormees lasi sarviku kaela lahti ja haaras enda kõrvast. Momentaalselt oli deemon istuli. Õnneks kostus läheneva Kalevipoja samme.
Saatan tõusis püsti ja tahtis sääred teha, kuid Boheem rippus tal käe küljes.
«Hoia ta´ kinni!» hüüdis Kalevipoeg.
Boheem tegi mis kästud. Andmata mingit hoiatust, hüppas Kalevipoeg nagu ameerika jalgpallur kogu keharaskusega saatanale peale. Kahjuks jäi ka Boheem suure kogu kehamassi alla. Kostus ilge mürts ja viimane, mis noormehe ajus fikseerus, oli see, et alumise korruse signalisatsioon hakkas tööle...
Kui Boheem teadvusele tuli, tundus talle, et tast on tankiga üle sõidetud. Ennast käega kobades veendus ta siiski, et kõik ihuliikmed on terved. Aknast sisse paistev koiduvalgus andis tunnistust varajasest hommikutunnist. Boheem ajas ennast püsti ja läks Taevataadi pildi juurde.
«Kuule, me saime tast vist jagu!» sõnas ta. Kui pilt vaikis, ainult pildil kujutatud vanamees naeratas salapäraselt. Ka näkid olid tardunud oma sõnatus mängus. Nojah, nüüd on kõik endine, nentis Boheem. Korjanud maast katkise harja, läks noormees skulptuuri vaatama. See seisis nagu muiste -- samas poosis kui õhtulgi. Kalevipoeg oli aheldatud kuradil püksivärvlist haaranud, ja mõlemad seisid vaikses pinges. Ainult saatana kehal paistsid paar laiku, mis kangesti meenutasid näki soomuseid.
Katkise harjavarre eest ma veel saan! Kes mind ikka usuks, kui ma püüaks seletada, kuidas asi oli. Boheem ohkas ja läks signalisatsiooni välja lülitama.