Millal te viimati nägite sadu naerul nägusid ühekorraga? Millal te viimati seisite mitmesaja meetri pikkuses järjekorras ega vihastanud? Millal teile viimati tundus, et fantasy-kirjandus on parim asi, mis eales välja mõeldud?
Kõike seda võis kogeda teisipäeval, 4. detsembril, kui Tartut väisas kuulus briti fantaasiakirjanik Terry Pratchett. Tartlaste huvi populaarse Kettamaailma looja vastu oli nii suur, et tema loengu kuulajad täitsid terve ülikooli aula. Vahest polekski õige seda loenguks nimetada -- pigem oli see Pratchetti tubateater teemal «Kohtumine lugejatega». Esmalt kontrollis ta publiku inglise keele oskust piprase anekdoodiga, mille jätame sündsuse mõttes siinkohal edastamata. Suuresti tudengitest koosneva kuulajaskonna keeleliste teadmistega rahule jäädes asus Pratchett pajatama lugusid oma noorusest, kooliajast, ajakirjanikuametist ja kirjanikupõlvest. Kas need kõik ka rangelt tõele vastasid -- kes seda teab ja ons sel üldse tähtsust? Lood olid igatahes head. Mõnusa kirbe huumoriga esitatud ja hästi puänteeritud pajatused andsid aimu fantaasiakirjanduse suurkuju isepärasest maailmapildist ja heast inimestetundmisest.
Et raamatutel ja raamatukogudel on kirjamehe elus suur osatähtsus, seda ilmestagu järgmine lugu. Koolipoisina sattunud Terry Pratchett raamatukogusse ning mõelnud sealset varandust nähes: «Vau! Siin on rohkem raamatuid, kui ma oma eluajal näinud olen. Vaja need läbi lugeda. Ja mida nood raamatukoguhoidjad õieti teevad? Õngitsevad riiulitest raamatuid ja ulatavad lugejatele? Hoi! Nii lihtne töö -- sellega saaks ahvgi hakkama!» (Vt. ka: T. Pratchett. Võluv võrdsus. Tln., 1999, lk. 156.) Ta vormistas endale lugejakaardi ning sai õiguse laenata neli raamatut korraga. Kogu maailma kirjavara on käeulatuses -- kõigest nelja raamatu kaupa... Mida teha? Nutikas koolipoiss leidiski lahenduse. Ta pakkus end laupäeviti raamatukogus töötama. Juhataja võttis ta lahkelt vastu, kuid tõdes, et ei saa poisile palka maksta. «Oh, sellest pole lugu,» vastas Pratchett, «ma ei tahagi palka.» Ja nii käiski ta keskkooli ajal igal laupäeval raamatukogus tööl, saades tasuks vaid tassi teed ja magusaid küpsiseid. «Rumal poiss,» mõtlesid raamatukoguhoidjad. «Ta rabab igal laupäeval ilma palgata tööd teha -- üksnes tee ja küpsiste eest.» «Rumalad raamatukoguhoidjad,» mõtles Pratchett, seades raamatud nagu kord ja kohus riiulitele -- pooled raamatukogu riiulitele ning pooled oma kodusele riiulile. «Mul on sada seitsekümmend viis raamatukogukaarti, millele ma saan oma nime peale märkida ja raamatuid laenata.» Ja kui ta oli kojutassitud raamatud läbi lugenud, viis ta viimase kui ühe kenasti raamatukokku tagasi.
Veel said kohalolijad teada, mismoodi hankis Pratchett esimese kirjutusmasina («Ja nõnda sai minust ohtlikem kõikidest olevustest -- kiiresti trükkiv teismeline!»), mis roll on väikelinnas ajakirjanikul, kuidas kirjutada romaani kahasse teise kirjanikuga ning palju muudki põnevat. Seejärel vastas Pratchett kuulajate küsimustele, andes neile sõnakaid ja sisutihedaid vastuseid, mis -- nagu ta ette hoiatas -- ei pruukinud küll otseselt küsitu kohta käia. Üks markantsemaid näiteid oli: «Kas te armastate kasse?» -- «Jah -- röstitud kujul!»
Loengule järgnes autogrammitund Tartu Ülikooli raamatukaupluses ning hiljem veel Wilde`i kohvikus. Vastilmunud raamatud «Püramiidid» ja «Head ended» kadusid poelettidelt nagu soojad saiad ning kirjaniku autogrammi järele lookles mõlemas kohas hirmpikk järjekord. Iga soovija sai erilise, just temale mõeldud pühenduse koos mõne Pratchettile iseloomuliku fraasiga.
Päeva lõpetuseks toimus Kirjanduse Majas seminar eesti ulmekirjandusest. Andrus Org ja Jüri Kallas vaagisid eesti ulmekirjanduse hetkeseisu ja saavutusi. Tõdeti, et kuigi tervikuna pole eesti ulmekirjandus veel kõrgtasemele jõudnud, leidub mitmeid paljutõotavaid kirjutajaid ning võib-olla ilmub varsti ka nn. «ulmekirjanduse Tuglas».
Tabades end kolmapäeval tööle tõtates Kompanii tänava otsa valvavale kilpkonnale lausumast: «Hommikust, A`Tuin!», adusin, kui kauakestev on Terry Pratchetti lustlik ja heatahtlik, argiilmast väljatõstev mõjuväli. Aitäh kirjamehe maaletoojatele -- Küllike Tohverile (Briti Nõukogu), Krista Kaerale (kirjastus «Varrak») ning Tauno Vahterile (kirjastus «Tänapäev»)! Jääb vaid soovida: rohkem seesuguseid külalisi! Kes on järgmine?