Linnutee taga

Lood, mida mulle pole jutustatud

Navsegda krestom nad Mletshnõm Putem
Protjanetsja Vshivõi Put

Aleksandr Galitsh «Koroleva Materika»

Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed, olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga.

See on üks hästi vana lugu... Esimesed ülestähendused olevat leitud juba Babüloonia savitahvlitel. Vanas-Roomas aga, nagu kinnitatakse, liikunud isegi mitu versiooni.

Igatahes, oli asi nii või teisiti, alates ajast, mil ühed inimesed hakkasid teisi inimesi kinni panema, ilmus ajalooareenile ka Tema, või, kui täpsemini väljenduda, Temake, kuna üldine arvamus leidis ta olevat naissoost. Mööda kinnipandute ridu käis aga köhahoogudega summutatud sosin, mis kinnitas, et need hoidvat omavahel ühte ja, et küll juba parasiidid hoolitsevad üksteise eest. Kummaline seos hiirte, rottide ja vereimejate arvukuse ja ühiskondlike hädade vahel toitis rahvapärast usku saabuvaid katsumusi kuulutavaisse ennetesse.

Oli see nüüd nii või naa, mine võta kinni, kuid mida rohkem pandi inimesi kinni, mida armetumaks ja viletsamaks nad muutusid, seda suuremaks ja uhkemaks paisusid täid. Suured, läikivad ja jultunud, traavisid nad oma hiilgeaegadel lausa päevavalguses otse üle kurnatud ohvrite nägude ja roomasid kehakatteks antud räpaste kaltsude all ilma igasuguse häbitundeta. Nägid aga kaasvangid suurt täidesumma vangiürbi alt välja ronimas, ja, nagu eksiili siirduva valitsuse liikmeid sadamas, juhmilt mööda nägu tiirutamas, mõistmata, miks on hangunud veel äsja tuigelnud elumahl, said nad aru, et see on siirdunud ära sinna maale, kus valvurid kunagi ei peksa ja pajuk alati õigel ajal kätte antakse.

***

Lugu ennast võiks alata sellest, et zampoliit sai täid.

Mis selles nii naljakat on, küsite Teie. Täid ja laager on nagu tuisk ja lumi. Üks ei saa ilma teiseta olla. Tõsi ta ju on, kuid zampoliit Bogoljubov sai ehtsad laagritäid, mitte mõne üksiku kriblaka pesuõmbluse vahele kudistama, ega suutnud neist kuidagi lahti saada. Siinkohas tuleb öelda, et kuigi ametilt laagriülema asetäitja poliitalal, ei omanud leitnant Bogoljubov autoriteeti ei laagriülemuste ega vangide silmis. Saabus ametisse otse sisevägede poliitohvitseride koolist. Mis tast tahta -- kollanokk! Tegelikult ei pidanud zampoliidiks üldse mitte tema saama, vaid hoopis teine inimene.

Enne Bogoljubovit oli zampoliidiks Ivanovski, vana tšekist ja veel vanem vangivalvur. Laagriülem major Durakoviga kahasse viina visates armastas ta ikka meenutada, kuidas 1937ndal aastal vanu bolševikke mahalaskmisele viidi. Eriti armastas ta pajatada ühest kuulsast riigi- ja ühiskonnategelasest.

«Sind viin ma ükskord mahalaskmisele» rääkis ta, «ütlesin lugupeetud seltsimehele veel isakese-tsaari ajal, niipea, kui vennike minu silma all üle vanglaläve astus. Eelaimdus on mul sihuke. «Noh,» narris too mind 1917-ndal aastal, kui nad kõik välja lasti, «kuidas eelaimdused elavad? Nüüd -- on vabadus! Revolutsioon on võitnud, varsti pole ei vanglaid ega mahalaskmisi... Pead ametit vahetama, Jegorõtš!» «Lollpea», ütlesin talle, «see amet ei kao kuhugi ja küll sinagi saad, mis välja teenitud. Pole veel keegi ilma jäänud!» Vaat» jätkas kapten Ivanovski halle vuntse silitades, «37ndal, nagu talle järele läksin, kohe tundis mind ära, tuvikene, läks näost kaameks ja minestas. Ise sihuke su-uu-uur mehemürakas. Kui venike jälle silmad lahti tegi, küsisin: «Mäletad?» Püksid tegi täis!»

Ivanovski peale koputas laagri operatiivvolinik Škuroderov. Koputas lihtsalt niisama, ilma igasuguse tigeduseta, igavusest. Ivanovskile pandi süüks isikliku tutvust kontrrevolutsionääride ja kodumaareeturitega ning Partei ja Valitsuse korralduste saboteerimine (smuugeldas ennast mahalaskmiskomandost laagri zampoliidiks!). Sai kõrgeima määra. Veidike aega elasid nad üldse ilma zampoliidita ja polnud kah häda midagi, kuid kord peab olema ja nii saadetigi neile Moskvast verinoor leitnant.

Viimane oli äärmiselt eluvõõras inimene. Ta polnud veel nädalatki ametis olnud, kui tegi oma margi põhjalikult täis.

Laagris oli veevedajaks kas just assüürlane või tunguus või oli ta nüüd hoopis mustlane, pakuti talle mitmeid rahvusi ja rahvaid, kuid ei võtnud tema teisi omaks ega tuntud temaski omakandimeest ära... Võimalik, et oligi oma rahva ainuke esindaja. Mis ta nimi oli ja mille eest istus, oli ammu meelest läinud ja egas see kedagi huvitanudki. Võib-olla, et oli üldse vabapalgaline. Kuulus ta paari vana märakondiga ja vedas laagrile vett. Nõnda oli ta veetünni ja vankrilogu või reega juba aastat kümme, kui mitte viisteist igal hommikul vee järgi logistanud, kui leitnant Bogoljubov, kes esimest korda laagri korrapidajaohvitseriks oli määratud, sai hakkama teoga, mida enne teda polnud küll oma kümme aastat tehtud. Loll ja püüdlik, nagu ta oli, toppis ta oma nina igale poole ja ronis ka talliks nimetatavasse uberikku, kus lisaks mära Miirale seisid hobuseriistad, vankrid ja reed ning mida laagri veevedaja oma ulualusena kasutas. Tema röögatus olla laagriköögini välja kostnud! Hullupööra erutatuna tormas ta laagriülema kabineti ja esitas näost punetades ja hirmsasti puterdades raporti, millest viimane suutis vaid taibata, et mingi arusaamatu, kuid hirmsa ülesastumise eest on veevedaja «puuri» pistetud. Laagriülema katsed asjast aimu saada jäid üsna viljatuks ja sagedane «looma ebainimlik kohtlemine» tekstis ei muutnud juttu arusaadavamaks. Viimaks hakkas ülem aimama, et asi suisa vastupidi seisis: veevedaja kohtles looma liiga inimlikult! Nali naljaks, veevedaja istus küll puuris, kuid vett ju ikka vaja tuua. Antigi kahele zekile käsk mära ette rakendada ja vett tuua. Aga, võta näpust! Muidu nii vagur märake läks äkki metsikuks, ei lasknud võõraid ligi, rapsis hammastega ja lõi takka üles. Pärast paaritunnist jamamist, mis lõppes kahe kinnipeetava jaoks luumurdudega, kanti ülemale uuesti olukorrast ette. Major Durakov oli harjunud kiiresti otsustama. Veevedaja, kes ettenähtud kümne päeva asemel vaid neli tundi oli kartsas istunud, lasti lahti. «Mine ja **** oma mära» oli laagriülema korraldus «ja et vesi oleks olla!» Pool tundi hiljem lõngerdaski vanker veetünniga talliukse eest minema. Zampoliit muutus laagri naerualuseks, sõnad «looma ebainimlik kohtlemine» aga said üldtuntuks. Veel kümme aastat hiljemgi pöörduti «mašade» poole: «Kuule, loomake, lase püksid maha, kavatsen sind ebainimlikult kasutada!»

See juhtum ilmselt mängiski sütiku rolli järgnevates juhtumustes.

Laagrisiseste tsoonide vahel oli plank. Kuna valve oli vaid ümber laagri perimeetri, siis ei viitsinud mitte keegi käia väravast, mis paiknes nii, et tulnuks teha poole kilomeetri pikkune ring, vaid ronisid otse läbi augu. Nõnda toimis sel kenal kevadisel pärastlõunal ka leitnant Bogoljubov.

Vaevalt oli ta pea laialilükatud laudade vahelt läbi pistnud, kui lauad toore jõuga kokku pressiti ja zampoliit enam ei edasi, ega tagasi ei saanud. Õudusega tundis ta, kuidas tal püksid maha lasti... Nagu ta hiljem süngelt ja vastutahtsi kohmas, kuuendat meest ta veel mäletas, pärast kaotas teadvuse.

Uuesti meelemõistusele tulnud ja püksid kuidagi üles kohendanud, tormas ta vahtkonnaruumi, haaras «PPŠ» ja tahtis minna esimesse ettesattuvasse barakki massimõrva sooritama. Vahtkonnaülem ja vahisõdurid suutsid alles pärast pikka ja metsikut kähmlust leitnandilt relvad ära võtta ja tal käed selja taha siduda. Kumu juhtunust levis muidugi üle kogu laagri ja hävitas noorukese leitnandi igasuguse autoriteedi. Isegi Kazhashtani laagrites pajatati «trammi alla» jäänud zampoliidist. Kuid sellega lugu ei lõppenud.

Asetleidnud vapustustest jäi Leitnant Bogoljubov raskesti haigeks. Täid, aga, nagu ikka, ründasid nõrka inimest. Vahetati pesu ja pesti -- ei aidanud! Hommikul ärkas zampoliit sügelemise peale ja leidis, et kogu pesu on jällegi kõige ehtsamaid laagritäisid täis, suuri ja valgeid. Ning mida aeg edasi, seda hullem. Iga hommikuga mil leitnant end kümne küünega kratsides ärkas, paisus ta viha täide vastu.

Zampoliit, pärast seda, kui igasugune lootus täidest vabaneda kadus, hakkas tegutsema tarmukusega, mis kõiki jahmatas.

Esimese asjana rajas ta laagrisse sauna, kauples välja seebi ja organiseeris iganädalase saunaskäigu. Laagri juhtkond naeris, kuid ei hakanud ka takistama, kuna seni nooruslikult rõõsa ja roosa leitnant oli muutunud. Aukuvajunud põskede kohal lõõmas kaks palavikulist tulukest. Zekaad, kes alles hiljuti zampoliidi «armuseikluste» üle peaaegu avalikult nalja heitsid, vältisid teda. Vader mõtles esimese hooga poisi peale koputada, kuid iseendalegi üllatuseks kägardas paberi kokku ja viskas burzuikasse.

Varsti sa selgeks, et saun üksi ei aidanud. Kuid taltumatu Bogoljubov ei saanud peatuda. Nüüd surus ta läbi pesuköögi ja kauples pärast pikka tingimist isegi mõned triikrauad välja.

Asjata! Täide hulk ei kahanenud. Kogu zampoliidi keha oli kaetud veritseva koorikuga. Meeleheitel leitnant otsis abi, kirjutas isegi zooloogiaprofessorile ja leidis laagriraamatukogu lapates ilmasõjaaegse brozhüüri täitõrjest rindel, viimasest aga luges täisaunast. Tema palavikuline elevus vedas lõpuks kaasa ooperi, kes puistas pisut vange (viimased, nagu arvatakse, teavad ilmaasjadest rohkem, kui kogu Teaduste Akadeemia) ja pigistas ühelt raudteelaselt välja info selle kohta, et Ilmasõja ajal Ameerika Abina saabunud täisaun peaks asuma kusagil Sverdlovskis tupikus. Mindi otsima ja leitigi kasutamata ning veel üsna heas korras aparaat. Täisaun toodi laagrisse ja seati üles.

Zampoliit Bogoljubov istus õhtul oma kamorkas, kiskus vastikustundega seljast täitanud pesu, kägardas selle kokku ja viskas kotti. Ta oli just lõpetanud haavade salvitamise ja värske pesu selga tõmmanud, kui uksele koputati.

Sisse astusid kaks zeki. Leitnandi pilk kompas kiiresti voodil vedelevat portupeed koos kabuuriga ja pöördus siis uuesti tulnukatele. Mõnda aega valitses vaikus.

«Khee...» tõi viimaks üks neist kuuldavale, «vaata, ülemus, samune, et... Ma istusin juba tsaari ajal... khee... Vangis sündisin, vangis suren... Nagu Lenin...»

Leitnant liigutas juba suud, et põrutada, kuid vanamees köhatas veel korra ja jätkas.

«Me siin mõtlesime... khe... Talle see ei meeldi!»

«Ja-jahh,» sai teine külaline kah sõna suust. «Ega ei meeldi küll. Parem jäta heaga.»

«Mis asi -- jäta?» ei taibanud zampoliit.

«See... Vaata, me oleme kõik tema alamad. Vaata, et pahandust ei tuleks.»

«Parem lõpeta, jah,» pistis teine taat vahele ja pigistas huuled kõvasti kokku.

«Kes -- tema!?»

«Mandri kuninganna, khee...»

Ätid nihelesid veel tibake, nihkusid vaikselt, selg ees ukse poole ja olidki äkki kadunud.

Bogoljubov ei teadnud, mida arvata. Laagris oli tuhandeid vange, kõigi näod vatjovkade ja kõrvikute vahel ühesugused. Ta püüdis manada silme ette taolise tavatu ülesastumisega hakkama saanud ättide nägusid, kuid asjata. Kulunud lubjavildid ja sinised bušlatid, mis näitasid kuulumist laagri «koorekihi» hulka oli kõik, mis silme ette kerkisid.

Järgmisel päeval alustas täisaun tööd.

Rõõmsalt puges puhtas pesus zampoliit õhtul puhaste linade vahele. Oli värske ja kerge tunne.

Sel ööl nägi sisevägede leitnant Bogoljubov und.

Teda ründasid täid.

Avalikult, kartmata, pikkades valkjashallides rivides imbusid nad välja põranda- ja seinapragudest, siuglesid üle teki... Zampoliit haaras laualt ajalehe ja seda poolenisti rulli keerates pühkis täihordid tekilt ja padjalt. Täisid tuli aina juurde. Nüüd tulvas neid lainetena üle põranda, nad haarasid leitnandi endaga kaasa ja kandsid ta nagu vaibal minema.

Rübelev ja ennast vabastada püüdev Bogoljubov tundis äkki kindlat maad jalge all. Ta tõstis pilgu ja nägi suurt valget ematäid, kes jõllitas teda pingsalt.

«Miks kiusad sa mu rahvast?» küsis Täikuninganna. «Meie tulime siia esimestena! Siin on kõik meie alamad ja meie poolt märgitud. Sina! Sa pole lihtsalt Meie armastust väärt! Selle piisa pärast, mida me oma armastuse märgiks sult võtame, hävitad mu rahvast tuhandete ja tuhandete kaupa. Hävita endasuguseid! Meist jääb nendesse piisavalt verd üle, et saaksid oma kaotuse kompenseerida. Tule kas meiega, või demobiliseeru. Jäta meid rahule, või käi kuradile! Teist korda -- ei hoiata!»

Ennast metsikult kratsiv zampoliit ärkas. Käed olid lömastatud täidest verised ja lögased. Pea käis täihammustuste mürgistusest ringi, süda kloppis. Vaevu jõudis ta ennast voodist maha veeretada ning ukseni roomata.

Kogunud ennast ja toibunud, puges Bogoljubov vaevaliselt mundrisse. Äkilise aje mõjul kiskus ta oma koikult madratsi. Madratsialune oli tihedalt täisid täis. Noaotsaga urgitses ta lavatsi pragudes ja leidis mune, mune, mune...

Veerand tunni pärast anti laagris häire.

Unised ja lõdisevad zekaad keerutasid rivis uimaselt päid: mis välk ülemustel sedapuhku sisse on löönud!? Täiesti lolliks läinud!

Ülemuste tahtmised olid suured. Raevunud Bogoljubov, kellele sedapuhku ei julgenud keegi vastu hakata, käskis kõik narid ja magamisriided «štaabli juurde» kanda, hunnikusse kuhjata ja põlema panna. Loiult ja vastu tahtmist täitsid vangid käsku. Äratuseni oli veel oma tubli poolteist tundi. Kõige magusam uneaeg! Kui hubisevad tulekeeled läbi narilaudade imbusid ja tähistaevasse vuhisesid, elavnesid pisitasa ka zekaad. Kavalamad tegid, nagu kohendaksid tuld ja soojendasid end haigutades. Vanad olijad hakkasid juba heietama, kuidas nad hirmsal 1945nda talvel siin laipu štaablisse seadsid. Sellest koht oma nime saigi. Siis saabus zampoliit, kes oli juhtinud naride väljakandmist barakkidest ja tegi kõigile jalad alla.

Tuleriit paisus üha suuremaks. Enam ei saanud lõkke ligi minna, uut tulerooga sai lisada vaid jooksu pealt ja suure hooga heites.

Selgelt oli näha, kuidas täid lauapragude vahelt paanikas välja ukerdasid, mööda lauda edasi tagasi sebisid ja võimsast lõõmast haaratuna hõõguvat sädemetena taevasse paiskusid. Hõõguvpunaste sädemete rida kulges risti üle Linnutee.

«Täirada,» lausus keegi.

Märatsevale Bogoljubovile meenus äkitselt, et tema enda voodi seisab puutumatult kamorkas. Ilma kellelegi sõnagi lausumata tormas ta minema.

Hooga paiskas ta lahti ukse ja sirutas käed nari järele. Tuulehoog paiskas ukse ta selja taga prantsatusega kinni. Midagi pehmet haaras õlgadest ja kätest. Nagu ussist nõelatu pööras ta ringi ja nägi Täikuningannat. Zampoliit karjatas ebainimliku häälega, rebis kabuurist «TT» ja tulistas Täikuningannat. Mööda! Veel! Veel... Veel! Tulistanud välja kõik padrunid, haaras ta elutuks muutunud püstoli raudapidi pihku ja hoolimata kõrvetatud sõrmedest püüdis Kuningannat pidemega laiaks lüüa.

Ta kisendas.

Äkki kadusid tähed taevast ja sissejuhatav iil keerutas laiali suitsuseid leeke. Puhkes purgaa. Ootamatult tabatud zekid ja valvurid ebalesid hetke, kuid nähes laagri piirjooni kiiresti tuhmumas, jooksid varju. Kui purgaa hääbus, barakiuksed ja jalgrajad lahti kaevati, zekid üles rivistati ja puudujaid otsima hakati, torkas operatiivvolinikule pähe, et ta pole varahommikuse segaduse peasüüdlast, zampoliiti, eilsest saadik näinud.

Komandöri asetäitja poliitalal leitnant Bogoljubov leiti järgmisel päeval. Koerad otsisid ta üles. Ta lebas lumes. Ainult alussärgis, üks saabas jalas, teine kramplikult säärt pidi pihus, külm ja kange. Kaela ümber väändus tihke silmus valgetest täidest.

Tardunud silmadest paistis õud.