Leitsak tuli märtsikuu lõpus, tõstes kraadid kaugelt üle kehatemperatuuri, nii et lageda taeva all viibimine tundus kui purgatoorium mehhiko hiiglase chillipiprast puretud kõhus. Taimed närbusid, puulehed koltusid -- nii vähe, kui puid ja taimi üldse oligi, sest tasandik, kanjon ja mägi, kõik neelasid lõputult päikest oma musta kilti. Mäenõlvast üles jooksis vilgukivi valusalt sätendav tähenduseta muster, peatudes kiriku läänepoolse otsa rusude ees. Sealt ülevalt avanes linnale hea vaade, aga ka pika ootamise järel polnuks kedagi tänavatel näha. Leitsak surus inimesed konditsioneeride lähedusse, mis ähvardasid murda pigem elektrijaama, kui hingematva palavuse. Majandusameti siilipäisel juhatajal oli õigus, kui ta ohates väitis, et «Kõik see on alles algus...», näidates siis suure ventilaatori poole istungisaali kaugemas otsas. Sama hästi võinuks seal olla oravaratas. Sõrm pöördus ära ja kõigile niigi mõistetava žesti juurde selgitusi ei järgnenud. «Probleem,» rõhutas ta, «on selles, et riigitruu kodaniku etalonidena ei saa me sülitada seadusele, mis keelab linnavalitsusel kriisiolukorra puhul evakueerumise. Aga te ju mõistate, et kriis on kestnud aastaid ja see lõppematu, naeruväärseks muutunud vaevlemine ei paista üldse otsa saavatki! Järgnev on küll pisut utreeritud, aga sisuliselt pääseksime siit põrgukatlast vaid kogu linna kuumarabandusse surres.» Ta suu tõmbus ebameeldivale irvele, mis kustus teiste tõsist ilmet nähes.
«Kas on täiendusi?» päris linnapea.
Arhitektuuriameti juhataja köhis hääle puhtaks. «Kas me ei võiks kasutada kiriku juures olevat kanjonit?» Ta tõusis, astus suure kaardini seinal ja näpuga jooni vedades seletas: «See tekkis ligikaudu kaks tuhat aastat tagasi ja sügavuseks on sel üle kaheksakümne meetri. Kui nüüd sinna ehitada uus residents, oleks kuumuse probleem pikaks ajaks lahendatud. Härra linnapea, kes on minust vaieldamatult parem strateeg, võib muidugi pakkuda midagi tervet linna hõlmavat. Aga mis veel kanjonisse puutub, siis juba viiekümne meetri juures oleks tagatud...» Ta astus laua juurde, lappas mingeid pabereid. «Viieteistkraadine temperatuur. Hämmastav, eh? Siinne kiltkivi olevat erakordselt hästi töödeldav ja mõningate iseärasuste tõttu pole ka varisemisohuga muret. Ööpäevaringselt ehitades võiksime pooleteise nädala pärast sisse kolida.»
«Vaata, Cotzo,» kortsutas meer kulmu, «meil on rahadega tõsine probleem. Tulud on kuludega nii napilt tasakaalus, et üle ei jää praktiliselt midagi. Väga rõõmustav, et sa oled juba enne küsimuse tõstatamist lahendusega tegelenud, kuid kahjuks peab see ka sinnapaika jääma.» Ta laiutas abitult käsi.
«Pidage nüüd,» sekkus siilipea. «Me võime ju elektrijaama koormust mõne protsendi võrra vähendada ja kokkuhoiust saaks ehituse tehtud küll.»
«Noo... kaalume seda,» nõustus Cotzo. «Plaanis on ka kiriku lammutamine, mis võib esialgu tekitada ülekulusid. Kuid mulle on väidetud...» -- ta toksas paksule kaustale --, «et selle tulemusena paraneks õhuvoolude liikumine ja temperatuur alaneks kogu orus. Rääkimata juba sellest, et uues residentsis ei saaks me nagunii lubada enda pea kohale monstrumit, millest võib iga hetk mõni pooletonnine kivitükk alla sadada.»
Siilipea köhatas. «Majandusameti poolt söandan arvata, et kokkuhoid praegusel hetkel on mõistlik. Ilmad pole ju veel kuigi palavad.» Ta pühkis higi. «Toetan ettepanekut.»
Siit-sealt kostis nõusolevat pominat. Avalike suhete peaspetsialist hõõrus oma kiilast kukalt. «Seda, et... kiriku lammutamine tekitab rahva seas vastuseisu. Kolm-neli tuhat aastat on piisav aeg, et sellekohastele küsimustele tõsist kaalu anda.»
«Kui palju meil turiste käib?» päriti retooriliselt vastu. Jahe residents terendas juba silme ees ning sellest loobumine oleks nõudnud Jeesuse tahtejõudu. «Kümme? Kakskümmend? Ehk isegi kolmkümmend -- ja mitte päevas, vaid aastas! Linnaelanikest ei tüki sinna keegi. See koht pole enam muud, kui öömaja hulguste parvele. Lammutamisega saaksime kahest hädast korraga lahti. Linna juhtivorgani heaolu, arvan ma, on siiski tähtsam kui üks kasutu kivilasu.»
«Ainult otsasein on varemetes,» täpsustati.
«No olgu-olgu, ettekäändeid oskame kõik leida... Tulles tagasi eelnenu juurde, siis saan ma lugupeetud arhitektuuriameti juhatajast aru, et meil on ehitamiseks ressursse küllaga. Miks, pagana päralt, peaksime siis veel ootama?»
«Õige!»
«Mina olen nõus.»
«See asi tuleb tõesti käsile võtta.»
«No nii,» sekkus linnapea. «Ma arvan, et võime hääletada tehtud ettepaneku suhtes.»
Nii nad ka tegid ja poolthäälte küsimisel tõusis seitse kätt.
Aga päike näis nende sebimise üle vaid irvitavat ja lõõskas üha edasi. Ametnike luksuslikud majad küll säästsid neid, aga ülejäänud elanikel oli palavusest märksa vähem pääsu. Ümmarguselt tuhat tühja kilomeetrit järgmise linnani nullisid ka kogu selle jõu, mis sundinuks inimesi siit lahkuma -- kuivõrd oligi üldse mõtet põgeneda, sest kliima oli igal pool muutunud ühteviisi tapvaks. Need, kes võisid endale lubada arktilisse jahedusse lendamist, olid juba ammu läinud. Kes mitte, surusid lõuapärad tigedalt kokku, kissitasid oma kortsudega ääristatud silmi ja kannatasid. Probleeme oli isegi kirikuisal ja linnavalitsuses neist suurima asjus audientsi oodates hakkas ka tema pikk kannatus jõudma katkemise äärele. Sellestki hetkest veel minuteid hiljem juhatati ta meeri juurde. Preester kummardas jaheda viisakusega, jäädes seisma ka pärast viibet kõrge seljatoe ja nahkkattega tooli poole. Ametlikult täitis ta püha Lanzo kiriku peapreestri ülesandeid, kuid kõrget töötasu kõrvale jättes oli see pelk formaalsus. Tegelikult pidas ta tagasihoidlikus kogudusemajas aeg-ajalt jutlusi, võttis sealsamas inimesi pihile ja teenis selle vähesegi juures ära linnaelanike mõõduka austuse. See omakorda toitis tema niigi loomupäraselt julget sõnakust.
«Ma ei suuda siiamaani uskuda, et selline meeletu ettepanek vastu võeti,» sõnas ta nördinult. «Kuidas on võimalik, et aastatuhandeid seisnud pühakoda, mis kannatas ära Tema välgu ja kaheksa tuhande barbari sõjamasinad, hävitatakse nüüd kaheksa mehe sõna läbi? Ma ei mõista seda.»
«Teil on head informaatorid,» möönas linnapea.
Preester vaatas pilkliku hardusega üles. «Jumala vägi on suur. Kindlasti on Tal hea meel, et uudiste leidmise ülesande on püha kirik Tema õlult ära võtnud ja koormanud sellega heidikuid, kes varem või hiljem põrgusse lähevad.» Ta pilk muutus korraga umbusklikuks, peaaegu kurjaks. «Kui sa kõike seda tead, siis miks sa siis ometi sellise pühaduseteotuse läbi lasid?» Isa Stepanides võis ainsana linnapead sinatada, ilma et pidanuks tagajärgede pärast kartma.
«Mul pole võimalik selle otsuse tagamaid seletada, kui ma seda ka tahaksin. Miks te aga nii jäigalt vastu olete?»
«Kirikut ei tohi lammutada, sest nõnda võib puruneda ka püha Lanzo hauakivi.»
«On see veel alles?»
Stepanides mõõtis teda haletseva pilguga. «Kui see siiski juhtub, langeb linnale arvutult hädasid kaela, sest kiriku ehitanud preestrid seadsid ka pühakoda kaitsva needuse. Kordan, võta oma otsus tagasi.»
«Lammutajad on juba teel.»
«Siis peatage nad, ja peatage hävitustöö.»
«Kahjuks pole ka see võimalik.» Ta laiutas käsi. «Ma võiks seda muidugi teha, aga veel järgneva tunni jooksul tagandataks mind ja valitaks keegi, kellelt poleks vastuseisu oodata.»
Preester tammus jalalt jalale, närviliselt oma pikka musta habet sõrmitsedes.»
«Mul on kahju,» ütles linnapea veel kord.
Stepanides nägi edasise pingutamise lootusetust. «Kandke vähemalt selle eest hoolt, et hauakivi terveks jääks!»
«Seda võin ma lubada küll,» kinnitas linnapea. Ta meeles mõlkusid hiiglaslikud roomikutel buldooserid ja raskete lõhkumisvaiadega masinad, mis liikudes kive kergusega pulbriks hõõrusid ja noori puid kui õlekõrsi murdsid. «Jah, seda võin ma lubada tõesti.»
Preester ohkas kui naatsaretlane ristil. «Kui mu sõnad vähegi korda lähevad, siis ärge lõhkuge tema hauakivi, või muidu lõpeb kõik väga kurjasti.»
Ta sulges ukse.
«Põrunud mees,» arvas linnapea, olemata selles siiski täiesti kindel.
***
Järgmisel hommikul saabus linna don Speio, kes oli eelmises peatuspaigas nädalaid oodanud, enne kui leidis siia suunduva auto. Raskest reisist hoolimata nägi ta välja laitmatu. Tumepruunid lühikesed juuksed olid tal üle pea kammitud, laial näol leebe, pisut igavlev ilme, ja pruunid silmad uurisid teraselt toimuvat. Don Speio kandis halli hästiistuvat ülikonda ja veidi tumedamat põikitriipudega lipsu ning jalas olid tal teravaninalised mokassiini-tüüpi tolmunud kingad, mida ta hoolikalt teravate kivide eest hoidis. Käes kandis ta hainahast kohvrit. Ulatanud juhile mõned rahatähed, lõi ta autoukse kinni, sirutas end ja silmitses ümbruskonda. Majad olid ehitatud küllaltki hõredalt, aga suuremat osa vaheõuedest kattis lugematu arv pleekinud varikatuseid. Paljude akende ees olid ka päikesevarjud, kuivõrd jaheduse pakkumiseks istutatud puud seisid kõrget temperatuuri talumata enamjaolt raagus või õõtsutasid üksikuid pruune lehti. Pruuniks kolletunud olid muruplatsidki, sest vett ei saanud kastmiseks kulutada. Mida edasi kiviklibusele mäenõlvale, seda vähemaks maju jäi. Kõige üle troonis mäe tipus seisev kirik. Don Speio uuris hetkeks selle pahaendelisi müüre, noogutas ja võttis siis maha asetatud kohvri taas kätte. Tund hiljem väljus ta ainsast linna jäänud motellist, kandes seekord lühikesi heledaid pükse, õhulist särki ja sandaale. Ta mõõtis silmi kissitades järsku mäenõlva taamal, kehitas omaette õlgu ja alustas kiirel sammul tõusu.
Kirikuni jõudis don Speio tund aega hiljem. Ta libistas kätega üle murenenud müüride, mõõtis pilguga massiivseid piilareid, mis kummaski küljes neljakaupa seisid, ja heitis korraks isegi pilgu purunenud lääneotsast alla, põlvili maas ja kramplikult rohutuustidest kinni hoides. Ta kartis kõrgust, natukene. Kirik ise meenutas oma gigantsuses iidseid Kesk-Lääni kastelle või siis Rooma kuningapaleesid. Lisaks neljale piilarile kummaski küljes toetasid ehitist veel üüratult jämedad postid igas nurgas, ja põrandatasandini jõudmiseks tuli üles minna kaheteistkümne astmega trepist. Kirik polnud seest kuigi hämar, sest olgugi piilarite vahed täidetud, paistis purunenud otsaseinast küllaldaselt valgust. Don Speiole hakkasid silma paarkümmend räbaldunud madratsit. Heidikud, kellele need ilmselt kuulusid, olid arvatavasti varahommikul linna «jahile» suundunud ja vaevalt et nad enne õhtut naasid. Ta kõndis edasi, jõudes eriskummalise hauakivini mis näis justkui põrandast välja kasvavat. See oli tavatult suur, kaks või enam korda suurem tavalistest hauakividest, ning kujult mitte harilik ristkülik, vaid kurviline -- järgides lamava inimese kehavorme. Skulptuuri ristatud kätega rinnal seisis sügavate tähtedega raiutuna lihtsalt «Lanzo». Don Speio põlvitas maha ja silitas kivist tahutud ilmetut palet, vajudes siis kühmu ja kattes oma näo kätega.
***
Varikatusega kaetud siseõuedes süttisid väikesed lõkked ja summutatud kära hakkas aegamisi jõudu koguma, kui pitsitavalt lämbe päev viimaks õhtusse veeres. Päevane kuumus eraldas inimesi, sest lihtsam on võrkkiiges lesida -- hästi vaikselt, hästi rahulikult -- kui näha vaeva jutuvestmise või klaasitõstmisega. Aga öösel vajus õhus keerelnud tolm maha ja linna kohal hakkasid tiirlema rahustava meloodilise häälega linnud, keda don Speio poikvel akna all lamaskledes ja vesipiipu suitsetades kuulas. Ta lasi linnuhäälte rütmil kasvada ja kahaneda, kaugeneda ja peaaegu kõrva äärde tulla, siis kiireneda, siis peatuda. Ta näol oli endiselt igavlev ilme, kuid vesipiip pidi aitama lõdvestuda värinast, mida ta oma sisemuses siiamaani tundis. Samal ööl tuli ka vihm. Ühel hetkel märgati lihtsalt, et taevas polnud tavapäraselt pime, vaid pime seda varjavatest rünkpilvedest; vaatepilt, mille terved põlvkonnad olid jõudnud unustada. Vihmahoog tuli prahvatades, hoiatamata vähimagi eelsajuga, kestes vaid üksikud minutid ja lõppedes sama järsult, nii et maa taastas õige ruttu oma varasema kuivuse. Ometi pidid valingud olema piisavalt tugevad, et kangutada üks juba murenenud detail lõplikult kiriku katuseservast lahti. Paarisajakilone kivi veeres üheainsa põrke järel mööda järsku mäenõlva alla, purustades muuhulgas arhitektuuriameti juhataja maja ning tappes Cotzo enda väga ebameeldival moel. Õnnetus oleks paradoksaalsel kombel vist suuremat kära tekitanud, saanuks juhtunu läbi kannatada ainult tavakodanikud. Seekord lahenes olukord aga kiirelt, vaikselt ja tõhusalt. Neliteist inimest, keda oli sel ööl nähtud sihitult ringi hulkumas, kutsuti residentsi all asuvasse suurde keldrisse jutuajamisele. Viis saadeti tagasi, ülejäänud (lisaks neile ka üks salakaebuse alusel vahistatu) hukati ettekavatsetud mõrva eest.
See juhtus teisipäeval. Kolmapäeva pärastlõuna oli tunnistajaks, kuidas linnapea end spetsiaalselt oma mõõtude järgi valmistatud avaras nahktoolis uinakule seadis, juuksed kergelt heljumas kahe ventilaatori tuules. Silmade sulgemiseni ta ei jõudnud, enne helises sisetelefon ja sekretäri ärev hääl teatas vastuvõttu soovivast külalisest. Dominic küll pomises: «Ela nagu kõrtsiuste ees!», aga sisimas uudishimu tundes lasi ta külalise enda juurde saata.
Don Speio kummardas viisakalt ja manas näole siira naeratuse. Temast õhkus heatujulisust. Linnapea ristas sõrmed, keeras pea viltu ja jäi teda küsivalt vaatama. Don Speio ei kiirustanud, uurides silmanurgast kabineti sisemust. Põrandat kattis mustriline punutud vaip, ilmselt kohalik käsitöö. Seintel rippusid kaks keskmist mõõtu portreed ja üks suurem maal, millel oli kujutatud aupaisteta pühakut. Lauda katsid hulk ajalehti, kirjapabereid, lahtirebitud ümbrikke ja kirjutusvahendeid, ning irvakil ustega kapist, millele oli kirjutatud «Dokumendid», paistsid rasvaste näpujälgedega klaasid ja hulk tühje pudeleid. Meer tabas viimase pilgu ja köhatas tähendusrikkalt.
«Tere päevast, härra linnapea,» naeratas don Speio ja sirutas käe.
Linnapea noogutas. Ta küsimus oli esitatud väga jahedal toonil: «Millega saan ma kasulik olla?»
Don Speio ootas hetke, lasi siis käe alla ja tõstis lauale oma paksu hainahast kohvri. Kaelast võttis ta võtme ja keeras sellega kaht lukku, mille peale linnapea huvitatult lähemale nõjatus. Don Speio klõpsas kohvri lahti. Seal, korralikult sametõnarustesse asetatuna, lamasid kolm nefriitidega ääristatud kuldpeekrit, sildita potsakas pudel ja teemantripats. Don Speio tõstis kõik välja, märgates rahuloluga linnapea silmis ahnet helki. Dominicile otsa vaadates ütles ta:
«Härra linnapea, ma tean teie kõrget kompetentsi ajaloo vallas. Kuid et säästa teid rääkimisest, mis sellise palavusega on paras vaev, siis lubage mul kirjeldamine enda peale võtta. Esiteks see pudel, milles on 1570-ndast aastast pärinev Jamaika rumm. Siiamaani vägagi joodav, ma kinnitan. Teiseks » -- ta viipas peekrite poole -- «need iludused, mis kuningas Ra-Thorpi lauahõbeda seas olid aukohal. Vanahärra luud on nüüdseks küll juba pikki aastaid merepõhjas lebanud, nõnda et peekrite kinkimist, mehele kes neid tõesti ka väärib, pole tal põhjust ega võimalust pahaks panna. Ja viimaks see tagasihoidlik teemantripats varalahkunud Põhja Lääni parunessi kogust, mis teie naisele loodetavasti rõõmu teeb.» Ta vajutas kohvri kinni, surus esemetest ja kuulsatest nimedest jahmunud linnapea higist kätt ning seadis end lahkuma.
«Oodake nüüd!»
Don Speio pöördus uksel ringi, olles endiselt heatahtlikkus ise. Linnapea viipas hunnitule varandusele oma laual.
«Aga milleks kõik see?»
«Ah see...» Don Speio tegi, nagu oleks visiidi eesmärk talle alles nüüd meenunud. «Vaadake, ma olen omal tagasihoidlikul moel samuti antiigikollektsionäär. Samas austan ma väga ka püha Lanzo mälestust.» Ta viipas pildile seinal. «Viies need kaks asja kokku, on mul soov, et tema kirik jääks püsima. Möödunud aegade hiilguse ja viletsuse mälestuseks, nimetagem seda nõnda. Ma mõistan, kui ettepanek teile siiski ebasobivaks osutub. Kuid ehk aitavad need tagasihoidlikud kingid teie heldet südant veelgi pehmendada.»
Ta kummardas sügavalt ja väljus. Linnapea puhus õhu põskedest välja ja toksis närviliselt sõrmedega vastu lauda. Peekreid katsus ta ettevaatlikult, justkui oleksid need voolu all, vaadates tihemini aga hoopis pudeli poole. Ta valis kaks numbrit, andis mõned korraldused ja võttis lauasahtlist sigaretipaki.
Degusteerija, kõhukas vanem mees näpitsprillide ja sorgus vuntsidega, jäi saabudes kartlikult ukseavale seisma. Ta vesistes silmades peegeldunud kartus asendus säraga, kui meer talle kingitud pudelit näitas.
«Ma tahan teada, on see ehtne ja joogikõlblik,» nõuti temalt.
Degusteerija noogutas, paludes mõttes, et keegi poleks just selle pudeliga otsustanud linnapea mürgitamist ette võtta. Ta uuris etiketti ja korgi äärt, kompas sõrmeotstega klaasi pinda ja lõpuks isegi loksutas pudelit õrnalt, et kuulata vedeliku häält. Mõmina järgi oli ta sellemaani rahul. Ettevaatlikult eemaldas ta korgi ja nuhutas pudeli sisu, ning vastuseisu kohtamata võttis kartlikult väikese lonksu, seejärel silmi naudingust sulgedes.
«Noh?»
«Aastatelt paigutaksin ta kuueteistkümnenda sajandi lõppu, või isegi varasemale ajale. Pärineda võiks ta ilmselt kunagistelt Ida Lääni maadelt. Muidugi hakkab kohe silma, et tema värv on pisut tume, aga sedaaegu olid koostisosad ka natuke teised.» Ta noogutas omaette. «Temal on täidlane, mahe maitse, aga ta petab, kuidas veel petab! Alla jõuab ju puhas sulatuli, jajaa...»
Dominic vaatas teda tõredal pilgul. «Ütle selge sõnaga, kas seda kõlbab juua või ei, ja säästa mind oma jamast!»
«Kas kõlbab juua? Aga kuidas veel! See on ju nektar ise. Kuidas te küll nii vana rummi leidsite? Ah ei, ma parem ei küsi. Kadestamisväärt, väga kadestamisväärt. Tõeline varandus.»
«Hüva, hüva.» Ta võttis lauasahtlist pruuni ümbriku ja pani sinna teisest, numbrikoodiga avanevast sahtlist võetud jämeda rahapaki.
«Ma tean, et sa ei rutta sellest pudelist teatama. Nõnda kiirustades võib ju igasuguseid halbu asju juhtuda, näiteks komistad ja murrad kaela. Eks ole ju nii? Igatahes, siin on su tasu hinnangu eest.»
Degusteerija sai vihjetest hästi aru. Ta võttis ümbriku, kummardas kangelt mitu korda ja endalegi üllatuseks väljus selg ees.
Sama äraproovitud taktika töötas ka juveliiri puhul, kes saabus veerand tundi hiljem. Olles seadnud üles väikese labori, kulutas ta mitukümmend minutit kalliskivide uurimisele. Kuid ka tema imetlussegusel häälel kuulutatud otsus oli kindel, dateerides kolm jooginõud tõesti samasse ajastusse, mille don Speio oli nimetanud, ja ülistades teemantripatsi kallal nähtud tööd taevani.
Juveliir oli linnapea arvates mõistlik mees, kuid just seetõttu sai ta lisaks suuremale rahapakile kaasa ka palju otsesemad hoiatused. Viimaks, olles üksi jäänud, nõjatus linnapea uuesti toolile ja piidles suletud laugude vahelt taas lauale tõstetud varandust. Ta sirutas käe ja sõrmitses hajameelselt ripatsit, millel päikesekiired sätendasid kui juveliiri pisikesed mandlisilmad, ja tundis vaatepildist peaaegu seksuaalset rahuldust. Kalendrisse vaadates märkis ta mõttes ära reedese päeva, mil ta otsustas korralisel istungil rääkida lammutamise edasilükkamisest, aga sellest tähtsama punktina võtta rummipudel põhjalikult ette. Linnavalitsuse esitatud argumendid polnud küll kehvad, aga hallis ülikonnas härrasmees lähenes olukorrale õigemast suunast. Kinkide väärtust hinnates oli tegu ilmselt mõjuka mehega in cognito, ja Dominicil polnud mingit tahtmist teda harjumuspärase taustauuringu-protseduuriga välja vihastada. Ta mõtles hoopis reedele, kus teade oma otsusest taganemise kohta toob linnavalitsuses kindlasti kaasa hääleka protesti. Aga kergem oleks neil kiviseina veenda, et see pehmeks muutuks, kui sundida teda ümber mõtlema. Ületamatut vastuseisu kui sellist Dominici jaoks ei eksisteerinud, kõik taandus kas liialt vähesele rahale või liialt leebetele mõjutusvahenditele.
Seda maksiimi teadis ka don Speio ja ehk isegi paksust mehest paremini. Mõtiskledes inimhinge ustest, lukkudest ja võtmetest, unustas ta veidiks reaalse elu ja võpatas, kui see võõrastemaja poole jalutades endast märku andis. Don Speio silmad kinnistusid noorele naisele, kes kollasetriibuliseks värvitud aiale nõjatudes kellegagi tänavalt juttu ajas. Ta oli kõige rohkem kahekümneviiene, arvas don Speio. Naine oli paljajalu ja hõõrus varvastega hajameelselt teise jala põlveõnnalt. Ta märkas don Speio huvitatud pilku ja vastas sellele, lükates kerge liigutusega tumeda juuksesalgu laubalt kõrva taha. See oli meeletult armas žest. Don Speio mõistis väga hästi, et sobiks nähtava vanuse järgi neiule isaks, kuid ei suutnud pilku ära keerata. Nii nad mõõtsid üksteist, kuni don Speio möödus. Ta pidi end sundima, et mitte ümber pöörata veendumaks, et talle vaadatakse järgi. Või ei vaadata -- mida olnuks veelgi kurvastavam teada saada. Kangel sammul keeras ta esimesse ettejuhtuvasse põiktänavasse, et lahti saada kihelusest kui tulistest nõeltest oma seljal. Istunud tänavanurgast pisut eemale jäävale pingile, ta ühel ajal lootis ja kartis, et naine talle järgneb, ja püüdis mõista, mis temaga toimub. Oh, muidugi, jälle ta armus. Kuid mehel, kel on selja taga nõnda pikk elu ja määramatu aeg veel ees, ei tohiks ükski naine enam põlvi nõrgaks võtta. Seda võinuks taluda ehk esimese saja, või äärmisel juhul kahesaja aasta jooksul, mitte aga päevagi hiljem.
Don Speio tõstis pilgu, kui kirikuõpetaja pikk vari ta peale langes ja sügav tenorihääl küsis: «Mis sulle muret teeb? Sa näid vaevatuna.»
«Mis... misasi?»
«Sa vangutasid muudkui pead ja hõõrusid silmi. Saan ma sind kuidagi aidata?»
Teatud vanuses on mõned asjad keerulised ja isegi piinlikkust tekitavad rääkida. Ja teatud vanuses ollakse nõus kõigest rääkima, kui paistab, et see võib leevendust tuua.
«Asi on ühes naises,» alustas don Speio.
Kirikuõpetaja kergitas kulmu, olles oodanud midagi mehe eale lähedasemat -- muresid ihuhädade, surmahirmu või rahapuuduse vallast, mis teisi tema vanuses kiusasid. Jumal, teadagi, pidi ju kuidagi tagasi tegema selle, mida inimesed olid teinud ta pojale. Harmageddonit lükkas ta alatasa edasi ja seda enam läks vaja distsiplineerivaid vahendeid, mille seas haigused ja vaesuse-rikkuse ebaõiglane jaotus olid ühed tõhusamad. Oma igaõhtuste palvete kuulajana kujutas ta tigedat väiklast vanameest, mis ei takistanud tal Teda hoolega teenimast -- paraku küll nii, nagu näljase dingoga puuri sattunu peab põlastusest hoolimata tolle räpalooma meele järgi käituma. Ilmselt oli seda juba enne Stepanidese eostamist ette nähtud ja just seetõttu lastud tal sündida jumalasulasena ses kauges urkas sel neetud ajastul.
«Asi on naises,» kordas don Speio, märgates pühamehe eemalolekut. «Ma olen juba vana ja pringid rinnad või siidised reied tõstavad vaid mu suunurki. Nõnda ma ei mõistagi, miks ma juhtusin just nüüd armuma -- ja selles õigupoolest mu mure ongi. Viimati juhtus midagi sellist üheksasad... ee... üheksa aastat tagasi, ja ma olin täiesti kindel, et toona kõik lõpebki. Saage aru, minu eas on armuvalu häirivam kui näiteks haiged neerud või loodritest pärijad.»
«Mõistan,» noogutas isa Stepanides. «Teate, on selline ütlus, et isegi jumalad on vaimult nõrgad asjades, mis puudutavad poliitikat, börsi ja naiste armastust.»
Don Speio luksatas.
«Aga ärge siis ometi muretsege. Te lihtsalt paluge õhtul endale nendes asjades meelekindlust.»
«Mis kasu on palvetest, kui Temalgi nende asjadega probleemid on?» osatas don Speio kibestunult. «Ärge pange pahaks, püha isa, aga ma proovin parem ise jõudu leida oma haavade ravimiseks.»
Ta tõusis, kummardas kergelt isa Stepanidesele ja luukas raskel sammul minema.
Vihm tuli ka sel korral, tegemata küll säärast kahju kui valing nädal tagasi. Neljapäeva öö oli äsja reedeks üle läinud, kui kobrutavad mudaojad uuristasid madalal kalmistul lahti sinna aasta varem maetud peapreestri naise säilmed ja kandsid need nagu teotamiseks mööda surnuaeda laiali. Ka murdsid suured raheterad kõik pühamehe aia viljapuud ja vigastasid tema noort spanjelit.
Sama päeva hommikul seadsid kolm meest veerandtunniste vahedega sammud «Colombo» lokaali. Ettevaatusabinõud olid vaevalt vajalikud, sest lõviosa inimestest sel kellaajal veel magas ja harvad ärkvelolijad valmistusid jooma viimast klaasitäit, mis lahutas neid laua alla vajumisest. Cristoval kandis helepruuni pontšot lühikeste laiade pükste peal, kõndides leigel kivitänaval paljajalu -- üpris ebatabaline ühe tema positsiooniga mehe kohta. Nagu lepitud, juhatas «Colombo» rähmaste silmadega kelner ta teise korruse privaattuppa, mis interjööri poolest ei jäänud vähimalgi määral alla valitsuse residentsile. Ta uuris pöögipuust seinakatteid ja seedrist suurt lauda kirju puusüümustriga; katsus pakse kardinad akende ees ning noogutas rahulolevalt, märgates seina sisse peidetud kalleid konditsioneere, mis hoidsid temperatuuri mõnusalt jaheda. Cristoval kallas endale klaasi punast veini, jäädes ootama Aleki ja Mauricio tulekut.
Kolmveerand tunni pärast tõi kelner lauale järjekordse veinipudeli ja avas selle vaikse plopsatusega. Mauricio ootas tema lahkumist, silmitsedes mõtlikult oma pata negra't -- mahedamaitselist suitsutatud sealiha -- ning turron'i -- martsipanisarnast rohkete mandlite ja vähese jahuga segatud mett --, jätkates siis katkenud jutuga.
«Minu meelest on selge, et lugupeetud linnapea » -- tegelikult kasutas ta sõnas linnapea ühe teise kehaosa nimetust -- «näeb vaid isiklikku lühiajalist kasu, unustades suure pildi täielikult. Kamraadid, kuulge... nii ei saa. Ma arvan, et lahendus sellele peaks traditsioonidele vastavalt olema lõplik, kui te just ei nõustu sellega, et ühe mehe nõrkus hävitab kogu plaani?»
Alek oli skeptiline. «Dominic vaevalt et süüdlane on, ta ei tee ju midagi peale oma kabinetis magamise. Pigem näen ma venitamise taga isa Stepanidese pikka kätt.»
«Asja juurde minnes, mida sa siis välja pakud?»
«Vaat see ongi keeruline küsimus, kust otsast ka vaadata. Peale isa Stepanidese meil teisi hingekarjaseid pole ja midagi päriselt ette võttes oleks raske põhjendada, miks Tema oma täies elujõus teenri enda juurde kutsus.»
«Noo? Aga röövkallaletung, juhuslik mõrv, midagi --»
«Ta tuli omal maal neli korda pankrateoni meistriks,» lõikas Alek vahele. «Röövmõrv, see kõlab üpris sedamoodi, nagu oleks hiir mõrvanud kobra.» Ta mühatas. «Ei ole see nii lihtne. Rahapakkumine, muide, jääb samuti ära -- olen seda kolmandate isikute kaudu korra juba proovinud. Mu läbirääkija tuli kogu raha ja murtud sõrmeluudega tagasi.» Ta põrnitses enda ette, mõteldes pingsalt. «Naine suri tal aasta eest, lapsi pole, sugulased ta oma sõnul hülgas. No kust ka kinni võtta, ikka libiseb käte vahelt minema.»
«Sa unustad teised lähenemisteed,» leevendas Cristoval ta nördimust. «See, et pühamees enda taga sillad põletas, võib ta pealtnäha küll kättesaadamatuks teha, aga tegelikult mängib see meile trumbid kätte. Kõik on pelgalt vaatepunki küsimus. Mis oleks lihtsam, kui komandeerida isa Stepanides kümne tuhande kilomeetri kaugusele, näiteks oma usundi allikaid uurima? Ei möödu aastatki, kui papp juba ammu kaladega magab ja keegi teda siin enam ei mäleta.»
«Sel mõttel on jumet,» tunnistas Mauricio. «Kuid me pole veel kindlad, kumb meil ikkagi jalus on -- kas isa Stepanides või linnapea. Viimasel juhul võiksime mehe maksupettuses, prostitutsiooni soodustamises, linna vara rohkes raiskamises või mõnes muus kaalukas patus süüdistatuna ametikohalt vabastada. Häbistamisega.» Ta vaatas silmi kissitades Cristovali otsa. «Sina oled peaaegu puhta minevikuga, nii et sinust võiks Dominici pattude «väljaselgitaja» teha küll. Laseme avaldada sobivad kirjutised ajalehes kah, ja rahva toetus erakorralistel valimistel oleks kindlustatud. Ei maksa asja keeruliseks ajada, inimestele see ei meeldi. Piisab vaid su aususe ja rahvameelsuse korduvast rõhutamisest, et sa valimised võidaksid. Kui ka mitte -- no leidub ka teistsuguseid meetodeid. Demokraatlikke, muidugi.» Ta naeratas, nii et sinakad voldid silme all peaaegu ta nägemise varjasid. «See masinavärk on hea. Tõhus nagu hispaania saabas. Väänatav nagu hispaania saabas.» Ta võttis suure sõõmu veini.
Alek noogutas. «Pole paha. Nüüd on meil mõlemaks puhuks tegevuskava olemas ja ma uurin ise välja, kumb siis on meie sihtmärgiks. Aga ma tuleks tagasi meie kõige esimese küsimuse juurde.» Ta võttis oma määrdunud prillid eest, hakates neid korrapäraste ringjate liigutustega puhtaks nühkima. Ilma klaasideta paistis ta ilme juhmivõitu.
«Küsimus ehitajatest. Kuidas vältida, et nad käpardlikult tegutsedes teatava kasti sisu puruks ei lööks, või seda lihtsalt ära ei varastaks?»
«Ka siin saame lihtsal viisil hakkama. Neile tuleb pidada lühike ja konkreetne loeng töö ohtlikkusest, öeldes näiteks, et kõnealune kast on mineeritud.»
«See ei aita, nad on kõik sõja üle elanud ja oskavad lõhkeseadmeid kahjutuks teha.»
«Elanike seas ringleb jutt mingist needusest. Kui sellega hoiatada?»
«Sada aastat tagasi võinuks sobida.»
«No mis siis veel üle jääb?»
Alek tegi dramaatilise pausi ja prahvatas siis võidukalt: «Delegeerimine! Praegu tegutsevad nad omapäi. Neid korraga mõjutada on liiga keerukas, seepärast määrame töödejuhataja, kelle ainsaks ülesandeks on kasti eest vastutamine. Kui ta mõistab, et ta enda elu on kaalul, siis küll ta juba korra eest hoolitseb.»
«Suurepärane!» hüüatas Cristoval. «Bebimos, amigos!»
Nad lõid klaasid kokku ja kummutasid hoolsalt.
«Ma ei näe põhjust selle asjaga venitamiseks,» sõnas Alek. «Täna õhtuks ütlen teile nime. Homme hommikuks on olukord taas kontrolli all.» Ta lõi rusikaga pehmelt lauale. «Lõplikult.»
Vaid üks neist kolmest kahtles selles. Kahtles põhjusega.
Sama päeva ennelõunal suundus Dominic koju siestat pidama. Veidi pärast ta lahkumist sisenes residentsi tunkedes montöör, et paigaldada linnapea kabinetti täiendav konditsioneer. Valve ei leidnud läbiotsimisel tema juurest midagi peale nimetatud seadme ja tavalise mutrivõtmete komplekti ning lubas tal tööga pihta hakata. Hoolikamal uurimisel oleks nad aga leidnud, et üks mutrivõtmetest oli pehmem kui soe vaha. Valvur, kes uksepiidale nõjatudes laisalt montööri tegemisi jälgis, aga rohkem veel sekretäri prinke rindu silmitses, mida naise väike särk hästi esile tõi, ei märganud, et montöör kasutas toda võtit ebatavalise ettevaatlikkusega. Lisaks konditsioneeri paigaldamisele pingutas mees ka ventilaatori kinnitust, mis olevat tema sõnul lahti loksunud. See, et mutrivõti pärast neid tegevusi vaid pisikeseks jupiks oli kulunud, jäi valvuril samuti tähele panemata. Kõik paistis pärast töömehe lahkumist olevat samamoodi korras kui ennist.
Dominic naases pärast põhjalikku einet, kibrutades «õlininast» kuuldes kulmu, sest lisajahutust polnud keegi tellinud. Kibrutas vaid natukene, kuna pisikesi teeneid oli soosingu võitmise eesmärgil varemgi tehtud ja jäi vaid meeldiv äraarvamistöö, keda seekord maksusoodustuse saajate nimekirja panna, või kelle laenutingimusi parandada. Pärast mõttepausi helistas Dominic sekretärile, paludes end mitte segada paari lähima tunni jooksul, mis jäid linnavalitsuse istungini. Ta lukustas ukse ja näol koort haistva kassi ilme, astus baarikapi juurde. Ta avas selle jämeda võtmega ja tõstis lauale nii rummipudeli kui ühe peekri, lülitades peale tugitooli vajumist ka konditsioneeri ja ventilaatorid sisse. Nagu Dominic oli lootnud, maitses tume vedelik enam kui oivaliselt -- maitses taevalikult! Kuid jõudmata esimest peekritki tühjaks juua, tundis ta ruumi siginevat häirivat lõhna, kehitades selle peale esialgu küll õlgu ja keerates konditsioneerile tuure peale. Ta võttis pudeli kätte, et jooginõu uuesti täita, tundes samas, et veider lõhn muutub üha tugevamaks. Halba aimates üritas Dominic akna avamiseks tõusta, aga jalad tundusid rasked kui puupakud ja ta ei jõudnud end peaaegu liigutadagi. Aeglaselt, väga aeglaselt, sirutas ta käe, et vajutada hädanupule lauaplaadi all, kuid käsi langes raskelt tagasi. Siis tundis Dominic, kuidas õhk järsku otsa sai, ta käed ja jalad hakkasid kontrollimatult tõmblema ja ninast purskus hele verejuga valge särgi rinnaesisele; veel hetk hiljem jäi ta tardunult vastasseina põrnitsema. Mauricio kingitus oli kohale jõudnud.
Mürgine vine hakkas varsti ka ukse vahelt välja immitsema. Sekretär tegi õige järelduse, et ruumis selle taga peab olukord olema veel hullem, ning vajutas kõheldes hädanuppu. Halba aimates läks ta ukse taha kuulatama, kirtsutades häiriva lõhna peale nina. Seespoolt kostis vaid ventilaatorite suminat, seda ka peale korduvaid koputusi. Teisel pool järgnes aga mütsatus, nagu oleks midagi rasket maha kukkunud; oli kuulda veel kandade põntsumist vastu põrandat ja siis -- enam mitte midagi.
***
Vahepeal möödus mitu ärevat tundi täis valvurite süüdlaslikku sagimist ning murelikke telefonikõnesid olulisematele ametnikele. Sugugi mitte vähem ärev meeleolu istungisaali kogunenud meeste seas kustus alles õhtu hakul. Dominici ja sekretäri surnukehad ootasid siiski juba krematooriumi jääkambris, nende sugulastele oli sõnum viidud, ning teadaanne pidi jõudma järgmise päeva ajalehte. Cristoval kui aselinnapea asus pärast atentaadiküsimusi olulisemate asjade juurde, andes korraldused täpselt nii, nagu oli samal hommikul «Colombos» otsustatud. Nüüd kui Dominic oli läinud, jäid temal, Mauriciol ja Alekil vabad käed püha Lanzo kirikus oleva kasti kättesaamiseks. Uus residents polnud seejuures enam kuigi tähtis -- selle eest, mis kastis peitus, võis igale perele ühe sellise ehitada ja ikkagi kulunuks vähem kui murdosa koguväärtusest.
Nende sündmuste ajal jalutas don Speio mööda kuivanud puudega ääristatud tänavat, kus ta oli paar päeva varem noort naist märganud. Ta ei lootnud teda enam kohata, kõndides sellegipoolest aeglaste mõõdukate sammudega edasi-tagasi ja istudes viimaks pingile, kus ta sai taamal maja juures toimuvat jälgida. Omal moel oli ta teguviis isegi õige, kuna inimene, kes siesta ajal juba üks kord võrkkiiges lesimise asemel tänaval seistes juttu ajas, võis seda sama hästi ka teist korda teha. Don Speio kandis ka sel päeval halli ülikonda, lisaks sellele aga laiaäärelist kaabut kaitseks päikesepaiste eest, mis siinkandis (ja nüüdsel ajal ka suuremas osas muus maailmas) lõppes kiire, kuid valusa surmaga. Ta oleks peaaegu kiusatusele järgi andnud, millest andis märku kerge vihmasagar, kuid otsustas millegipärast kannatada ja võttis vaid aeg-ajalt kaabut peast, et sellega endale tuult lehvitada. Kella ta ei vaadanud, see oleks ootamise veelgi hullemaks teinud. Päev veeres aegamisi õhtusse, kuid maja värav ei liigahtanudki ja don Speio leidis üha uusi ja uusi sõnu, kirjeldamaks oma tulutut tegevust.
Loll armuvalus vanamees.
Kas päike on su ajud pehmeks teinud?
Üheksasada aastat said ilma naisteta elatud, mis sulle siis nüüd sisse läks?
Ja veel kord:
Loll armuvalus vanamees.
Cristoval aga patsutas end mõttes seljale. Tänu tema pealekäimisele hakkasid viis rasket masinat juba pikkamisi mäest üles tõusma, et teha püha Lanzo kirikust suur hulk kiviprügi. Tema arvutuste järgi leitaks kast hiljemalt järgmiseks õhtuks ning siis võiksid nad viimaks kaduda kus kurat. Praegusest residentsist tema luksusliku majani oli vähem kui paar kilomeetrit (sedagi nii palju linna läänesuunas väljavenimise tõttu), mis ei takistanud tal selle distantsi läbimiseks isiklikku sohvrit pidamast. Tegelikult lausa kahte, sest nondesuguseid väheste mugavustega linnaelanikke laastasid kuumus ja haigused eriti tõsiselt. Hajameelselt täheldas ta, et seekord oligi roolis asendaja, sulgedes siis silmad kiireks tukastuseks. Ärkas ta harjunult peatumisel, heites pilgu esmalt välja ning siis küsivalt autojuhile otsa. Ümberringi laius luitunudkollane kõrb ja linn paistis tagaaknast avaneva vaate järgi jäävat õige mitme kilomeetri kaugusele. Pilguheit selja taha oli aga viga. Hämmastava kiirusega heitis autojuht talle kitarrikeelest tehtud lingu kaela, hakates selle otstes oleva pulgaga silmust koomale keerama. Cristoval viskles ja rögises, kuid õige hetk oli juba käest lastud.
«Tervitused isa Stepanideselt,» sosistas sohver talle õrnalt kõrva, veidi enne kui lõtvus Cristovali sulgurlihas ja siis ka ta ise.
Don Speio tõusis pettunud ilmel pingilt, olles seal istunud ennelõunast saati. Tüdrukut ei ilmunud ikka veel ja nõnda ei jäänud muud üle, kui tagasi võõrastemajja kõndida, süüa hilisõhtune kerge eine ja siis magama heita. Ta vaatas korraks ka mäge, mida lammutusmasinate rivi kolme neljandiku tee peal olles endiselt vallutas. Kuid oli selge, et hiljemalt homseks jõuavad nad kohale, et oma tööd alustada. Don Speiot läbis segane kahjutunde- ja kurbusesegune värin, mida ta tundis juba esmaspäeval kirikus seistes...
Üle õla vaadates otsustas don Speio mingi veidra kangekaelsuse ajendil ka homme samale kohale istuda ja neiut oodata. Võib-olla veidi varem, võib-olla teises riietuses, sel polnud eriti tähtsust. Ta oli elu nii palju ja nii eri viisidel avalduvana näinud, et tajus paremini kui keegi teine märke, mis aitasid keerukatele küsimustele vastust leida. Kui nüüd, terve igavik pärast viimast armumist, ta jälle naise pärast langes, siis pidi see olema samuti märk. Seda ignoreerida tähendanuks kogu elukogemuse kõrvale heitmist. Pikema kaalumiseta võttis ta pärast kerget õhtusööki vesipiibu ette, jäädes ootama öösiti laulvaid linde. Ta ei suutnud otsustada, kas seada tähtsamaks naist või küsimust oma lapsele ehitatud pühakojast, ja ainuüksi selliste kõhklevuste eest pidanuks ta end rooskama. Kuid mis parata, kui püha Lanzo, hea laevade kaitsja, oli kaotanud kõik oma varasemast hiilgusest. Piroogide tüürimehed hõikusid kunagi ta nime, galeeride rütmihoidjad karjusid «Lanzost» hääle kähedaks, galeoonidel ruhviti tormi eel just tema poole palvetades purjeid ja kui lained peksid orkaani kätte jäänud ookeaniauriku külgi, loodeti vaid tema armule. Ükski teine don Speio poegadest ei jõudnud eales kaugemale mõne järve või merelahe kaitsepühaku kohast. Lanzo oli kõigist selgelt parem ja nõnda polnud põhjust temaga võisteldagi. Vastupidi -- ta tegi tollal kõik, et vennad sama võimsateks saaksid, neid igati toetades ja aidates. Selle koha peal tundis don Speio valusat torget. Ealeski ei suutnud ta mõista, miks kaks nooremat vennast just sellisteks kasvasid; miks nad kahtlustasid Lanzo puhtsüdamlikus abis silmakirjalikkust ja tema jäägitus armastuses don Speio vastu salakavalat plaani ise vetevalla valitsejaks saada. Varem või hiljem hakkavad isad oma poegade tegusid aduma ja neid ettegi nägema. Don Speio jaoks tuli see mõistmine aga liiga hilja -- siis, kui surma-agoonias Lanzo oma viimased sõnad sosistas; siis, kui ta temast kramplikult kinni hoidis ja vaatas elu poja silmadest kaduvat; siis, kui ta mattis Lanzo ookeanipõhjas kõrguvale mäele ja tema reeturlikud noored vennaksed kõige mustemasse sügavikku. Ajapikku aga vesi taandus ja nii said alguses mäe tipp, lõpuks ka kogu ümbritsev tasandik õhku nuusutada, kuni selleni välja, et mereloomadest ja -taimedest kihanud koht muutus lämmatavalt palavaks kõrbeks. Seda ette nähes oli don Speio matnud Lanzo kivist sargas, mille ümber laius nüüd süngetooniline pühakoda.
Järgmine hommik leidis linnavalitsuse juba märksa rohkem peata olevat; seda enam, et kõigi aastate jooksul oli neil vaid üks kord olnud põhjust laupäeval residentsi tulla. Nõod Bonzo ja Huezo jälgisid masinate roomamist juba üpris mäetipu läheduses, pööramata tähelepanu ülejäänute ärritunud vaidlusele. Vaidlejaid oli õigupoolest vaid kaks, sest Mauricio etendas Juanito ja Speranza sõneluses kõigest õhutaja osa. Mõlemal oli raske suud pidada, eriti kui Mauricio kummalegi lahkelt linnapea kohta pakkus, ise sarkastiliselt muiates.
«Me peame jälle inimesi keldrisse ülekuulamisele tooma,» arvas Juanito. Olles algsest kaheksast kõige noorem, kartis ta elu vägivaldset katkestamist kõige rohkem. See tekitas temas nii skeptitsismi kui närvidelekäivat paranoiat ja ta esitas kahtlevaid küsimusi ka siis, kui väideti ilm kuum või taevas kahvatusinine olevat.
«Ülekuulamised ei aita vähimatki,» vaidles Speranza vastu. «Kes need mõrvad iganes korraldas, ei muutu vähimalgi määral kartlikumaks, kui kasvõi sada suvalist inimest «hoiatuseks» maha lastakse. Olulisem on kähku teada saada, mis põhjusel kahele nii erinevate vaadetega inimesele ots peale tehti, ja kes võiks olla järgmine ohver.»
«Minugipärast. Lase aga käia.» Juanito tegi käega suuremeelse žesti: «Kasvõi kohe -- aga mind jäta sellest välja. Sest mina, ma ei kavatse selle maniaki lõksu langeda; ma jään oma koju, kuni sa asja lahendad.» Ta raputas ägedalt pead. «Ära loodagi, et sa mind kastaneid tulest välja tooma saad.» Ta silme ees seisis veel liiga selgelt Cristovali võikalt pundunud nägu ja tumepunane triip kaelal, kus kägistaja traatsilmus oli lihasse lõikunud.
«Mis sina arvad, Mauricio?» vahetas Speranza jutukaaslast.
Too irvitas jälle. «Tegelikult olen ma härra sotsiaalameti juhatajaga täiesti nõus. Ta sobiks ju igati linnapea kohale, ja oleks kahju, kui nõnda tore mees sureks Cristovali moodi. Ühesõnaga,» võttis Mauricio kõik kokku, «jääb Speranza ülesandeks tolle mõrvari-tõpra tabamine. Võin kihla vedada, et tegu on mõne noore ja enda meelest osava slummikutiga, kes oleks õnnelik, kui me tabamisel talle nii kiire ja kerge lõpu kingiksime kui tema Cristovalile. Mina hoolitsen, et residentsi keegi võõras sisse ei saaks, olgu ta või paavst ise. Ja kaks loodrit seal, --» Bonzo ja Huezo keerasid vabandaval ilmel pilgud nendele -- «noh, võivad oma senist rida jätkata.» Rohkemaks kõneainet ei jagunud ja saal tühjenes, kuni vaid Mauricio jäi sinna pealtnäha oma ülestähendusi korrastama. Mõne minuti pärast uks liikus, lastes sisse halvasti aetud habeme ja kiiruga korralikku, ehkki kulunud ülikonda riietatud mehe. Kassisammul kõndis ta Mauricioni, kes teda käsipõsakil uuris.
«Hull oled,» sisistas mees, ümberringi kahtlevaid pilke heites. «Mis kuradi pärast oli sul vaja siin kokku saada, ah? Ma pidin pool tundi varitsema, et valvuritest märkamatult mööda pääseda.»
«Selle eest sulle makstaksegi, et sa käratult tegutseksid.» Mauricio hääl tasanes samuti sosinaks. «Siin ei kahtlusta meid keegi. Aga räägi nüüd asjast.»
«Olen teda nüüd kaks viimast päeva jälginud. Ma ütlen, see mees on midagi hoopis enamat, kui ta välja paistab, aga see pole praegu oluline. Ma tahan sinult saada teist kolmandikku, enne kui ma töö juurde asun.»
«Me ju leppisime, et saad poole enne tööd ja poole pärast.»
«Olud on muutunud. Ma pean noa asemel oma isiklikku revolvrit kasutama.»
«Mispärast? Siin linnas on kõik sellised tööd ilma paugutajata ära tehtud. See äratab liiga palju tähelepanu.»
«Tähelepanu? Sinu mure on hoida politseid enda käpa all ja neile nina pihta virutada, kui nad liiga uudishimulikuks muutuvad. Ja kui sa oleks kohe öelnud, mis mehega tegu, siis oleks ma võtnud püstoli koos summutajaga. Revolver pole mul töötamiseks, vaid enda kaitseks reisimise ajal.»
«No hüva, saad oma teise kolmandiku. Aga mida me teeme? Nii suur lärm on mõeldamatu.»
Kulunud ülikonnas mees jäi mõttesse, astus siis Mauriciole lähemale, kummardus ja sosistas talle midagi kõrva.
«Ei, ei, see on liiga pöörane,» vehkis Mauricio tõrjuvalt kätega.
«Aga sinu võimuses oleks seda korraldada.»
«Ma ei ole kindel, kas nii kiiresti on üldse võimalik...»
«On küll. Kurat, ega sa esimest korda millegi sellisega ei tegele!»
«Kuss-kuss!»
Nad sosistasid veel natuke, siis saatis Mauricio valvurid mingi pisiasja pärast teise majatiiba ning tema külaline lahkus kiirustades.
***
Don Speio oli viimaks otsusele jõudnud, ehkki sellele mõtlemine pani teda väsinud auruveduri moodi ohkama. Tõustes pingilt, kus ta juba mitmendat päeva käis salapärast neidist ootamas, jalutas ta tuttava maja poole. Õhk liikus vaid siis, kui ta kaabuga endale tuult lehvitas, ja seda veidram tundus ootamatu, tugev tuulepahvak, mis lükkas ühe punase katusekivi räästa juurest alla, tabades sellega don Speio paremat õlga. Mees karjatas, surus käe pihtasaanud kohale ja tõmbus valust looka.
Kardinad akna ees liikusid ja vaid natuke hiljem avanes õuevärav ning neiu jooksis välja. Ta haaras automaatselt mehe õlgadest, et teda püsti aidata, taipas siis oma viga ja rohkesõnaliselt vabandades toetas teda ainult ühelt poolt.
«Pole vaja, pole vaja...» tõrjus don Speio, aga oiatas kokkupressitud huulte vahelt.
«See on hirmus, et te niimoodi viga saite.»
«Kannatan ära,» vastas don Speio hingeldades ja üritas end sirgu ajada.
«Ei, ei... tulge sisse ja ma panen teie õlale kompressi.»
«Tõesti pole...»
«Ah, ärge ometi vaielge.»
Don Speio lõi alistunult käega, aga pidi siis kogu jõu suunama valugrimassi tõrjumisele.
«Elategi üksi?» küsis ta, kui oli viimaks inimtühja majja juhatatud.
«Jah, see tähendab, ei. Ajutiselt.» Neiu seletas veel midagi, ise samal ajal külmiku ja meditsiinikapi vahel askeldades, aga don Speiole jäi asi lõpuks ikkagi segaseks.
«Heitke pikali, vaat siia. Ja võtke oma särk ära. Oeh!»
Viimane hüüatus järgnes koleda sinaka muhu nägemisele. Kuid ta kogus end kiiresti ja seadis vilunud liigutustega jääkompressi vigastatud kohale. Selle käigus naaldus ta don Speiole lähedale, kes võpatas sisimas, iga kord kui pikad juuksed teda riivasid. Ta köhatas.
«Aga sul pole tarvis mind teietada. Ütle lihtsalt «sina», või kui tahad, kutsu mind don Speioks.»
«Don Speio? Selline ongi nimi?» küsis ta silmade naerukile tõmbudes.
«Just nii. Ilma mingite lisanditeta, nagu vanasti kombeks.»
Neiu pühkis jälle selle võluva liigutusega juuksed oma näolt ja naeratas taas. «Ütle mulle siis Floortje.»
Seekord oli don Speio kord kulmu kergitada.
«Küllalt ebatavaline nimi, kas pole?»
Ta lasi märkuse kõrvust mööda ja tõmbas kompressile sõlme peale.
«Nii. Nüüd puhka, paari tunniga peaks paistetus alanema.»
«Aitäh,» ütles don Speio kogu siirusega.
Neiu noogutas ja uuris teda hetke, pea viltu. Mees polnud muidugi enam esimeses nooruses, aga hea välimuse ja kogu selle varjatud jõu juures, mis temast uhkas, ei saanuks talle üle keskea küll pakkuda. Floortjele jäi arusaamatuks, kuidas don Speio pääses kõigest muhuga olukorras, kus raske kivi oleks igal teisel rangluu ja õla puruks muljunud. Igatahes tõstis see mehe väärtust tema silmis. Olles veel kord soovitanud don Speiol paar tundi tukastada, istus ta tagaõue päikesevarju alla, et oma küllaltki segipaisatud tunnetes korda luua.
Sellal toimus kohalikus vanglas midagi jahmatavat. Keegi oli suutnud märkamatult hulga automaatrelvi sisse smugeldada ning vabakäigu ajal avasid vangid valvurite pihta tule. See tuli täiesti ootamatult, kuna kinnipeetavatest polnud ükski tõeline kriminaal -- enamus neist istus varguste või joomas peaga kaklemise eest. Ilmselt jõudis olukorra tõsidus ka meesteni ja mõistes, et nad on viimase piiri juba ületanud, ei hoidnud nad end enam millegi ees tagasi. Üksikud püüdsid katkendlike valangutega murda rünnaku üle elanud valvurite barrikaadi, samas kui teised põgenesid vabadusse. Selleks ajaks oli info aga politseiüksuseni jõudnud ja vangla hallide väravate taga ootas juba sinisärklaste rünnakrühm. Kõik sündmused langesid täpselt ajale, mil isa Stepanides kogudusemajast tagasi oma koju jalutas. Uudishimulik nagu iga teinegi, jäi ta varitsuses olevaid politseinikke huviga jälgima, teadmata õieti, mis toimub. Just siis, kui teda tuldi ära juhatama, vajusid vangla väravad lahti ning rünnakrühm avas sinnapoole ägeda tule. Vangid nägid olukorra lootusetust, aga vastasid enne taganemist rohmakate automaadivalangutega. See oli märguandeks lähedases puudesalus varjunud mehele, kelle revolvri paugatus mattus teiste laskude sisse. Isa Stepanides, abaluu juures pisike kõrbenud servadega auk, vajus häält tegemata selili maha, olles selleks hetkeks juba surnud. Kulunud ülikonnas härrasmees kõndis aga aeglasel rahuloleval sammul minema -- langedes jalapealt, kui vangla suunast tulnud uitav kuul ta kätte sai. Nii jäi tal nägemata, kuidas mäss õhtuks jõhkralt maha suruti, nagu ka see, kuidas üheni vangidest jõudis salaja plokk sigarette ja kaks pudelit kaktuseviina -- palju, palju vähem, kui tema oli töötasuks nõudnud.