Härra Braun tahaks kaasa

Kolmapäeva hommiku kohta mängis muusika liiga valjult, sellest sai härra Braun kohe aru, sest pool nädalat oli alles ees ja Saara sugusel libul polnud millegi üle rõõmustada. Tema rahakott tahtis täitmist ja meestega ringi hoorates sai ainult poole sissetulekust. Teise poole teenis ta pornofilmides koos habetunud ja inetute, kuid kiimas meestega mööda voodeid ja lauaaluseid püherdades, nii et lõpuks kaameramehe põlved valutama hakkasid, kuni iga sent sai võrdseks kehade poolt imiteeritud liigutustega. Valmisid laenutusehitid nagu Libude Ohver ja Metsikused mamma pool osa 2. Saara oleks täna tööl olema pidanud, kuid tema korteris oli siiski keegi. Ja ilmselt mitte naine ise. Härra Braun teadis hästi Saara harjumusi. Näiteks ei jätnud Saara ealeski muusikakeskust lõugama kui kodunt lahkus. Kes ütles, et lits ei või koonerdaja olla ja saiakoorikuid süüa. Ja üleüldse lõugas muusika liiga valjult. Nagu kuradima Woodstock, mõtles härra Braun ja oksendas mõttes kanakoiva paksule vaibale, kas see sitt võiski olla kurikuulus pärsia vaip. Üks neist? Või oli see lihtne kaubamajast ostetud paks vaip põranda katmiseks, selline, mille teenis välja ka vallavaene?

Härra Braunil polnud just kommet mööda poolvõõraid kortereid kolada, kuid täna tegi ta sissetungimise asjus erandi. Nimelt oli härra Braun Saarat tolle tööandja palvel juba teist kuud jälgimas kuigi jah, selle palve taga peitus või ja sai ja uus pardel. Nad maksid talle ja tema üritas selle eest siis tasuda tehes ainukest tööd, mida ta kõige paremini oskas. Ta sai naise kohta juba esimesel nädalal huvitavaid üksikasju teada.

Saara käib igal õhtul kella kuue ja kümne vahel linna lääneosas asuvas pargis jalutamas. Regulaarselt!

Saaral on komme aluspükstega vannis käia, mis oleks rohkem kui kummaline olnud, kui poleks olnud seda vastasmaja poissmeest, kes teda läbi oma elutoa akna binokliga uuris. Regulaarselt taas.

Saaral oli lööve ja ta võttis iga päev tablette. Tavaline asi. Võis see olla süüfilise tagajärg. Pidanuks raamatust järgi vaatama.

Saara ei maganud eriti, ei armastanud valjut muusikat, ei soosinud lapsi, keda ta tihti maja ees sõimas kui need talle saiapudi juustesse loopisid või tema kassi trepikoja ukselingi külge poosid. Sara oli närviline! Üks laps lõpetas lõhkise peaga. Vanemate poolt kohalekutsutud politseinikud lahkusid naise korterist siiski muheledes. Järeldus -- ta on rohkem kui töötav lits, ta on loomupärane hooraks sündinud naisterahvas kelle sarnaseid meie seas just palju ei kohta, kahjuks.

Ülemustele ei meeldinud Saara õhtused käigud, kuigi nad seda talle ei maininud. Nõuti igapäevast raportit Saara ööpäevast.

Härra Braun magas siis kui Saara töötas oma leivaisade juures ja viibis üleval siis kui Une-Mati kühvliga inimestele liiva laugudele loopis, olgu see improviseeriv minisurm neetud. Härra Braunil oli nimelt tobe komme tööpostil tukkuma jääda, isegi siis kui ta parasjagu väsinud ei olnud ja see võis või ja saia ja pardli ära võtta. Härra Braun sõi seega erguteid, jõi kohvi ja luges õudusjutte, silmadega iga viie sekundi tagant üle raamatu Saara korteri poole kiigates, juhuks kui midagi peaks märgata olema. Ta oli üürinud korteri Saara maja vastas ja teadis, et sellistel puhkudel pidigi korteri üürima, kuna tänaval autos passides ei avanenud võimalust igavuse korral teistes korterites tegutsevaid inimloomi piiluda. Härra Braun tegi ka nende kohta märkmeid. Näiteks noormees Saara kõrvalkorteris kauples narkootikume nohuse ninaga noortele ja kogus raha plekk- karpi lauasahtlis. Härra Braun otsustas hea inimesena, et selle karbi teeb ta ühel heal päeval veel tühjaks. Siis saabus öö kui Une-Mati talle mitte liiva, vaid lausa tsementi silma kallas ja ta ärkas alles kell pool kaheksa hommikul. Paaniliselt, siiski mitte paanikat välja näidates, kiirkõndis ta trepist alla, lippas üle tänava ja kobis vastasmaja trepist üle kolmandale korrusele. Muusika kostis tegelikult tänavale. Ta tundis ennast nagu Frank Black, ilmudes negatiivilt positiivile, sündmuskoht korterile lähenedes.

Härra Braun läks halastamatult vaipa tallates üle toa ja lülitas muusikakeskuse vait. Muusika asendas usin askeldamine kõrvaltoas ja nüüd hakkas härra Braun kahetsema, et ta püstolisse padruneid hankinud ei olnud, sest viskerelvade osas polnud ta just kõva käsi. Koolipingis oli ta tuvi asemel piimamüüja kiviga vigaseks visanud. Tuvi kõigest ehmatas koledal kombel, sest tema igapäevast olulist söögiseiret oli segatud. Politseinikud vangutasid pead. Poisist saab pätt, selge see. Üks mundrimeestest viskas peale seda kurjakuulutavat ja üldse mitte täide läinud ennustust juhuslikult kiviga ?okist rahuneva tuvi surnuks.

Härra Braun kuulas sahistamist ja astus siis varjust välja, laadimata püstolit enda ees hoides, kusjuures padruneid asendas ülimalt ähvardav pilk. Selline, mis ütles, ma lasen su kurgust alla nagu õlitatud heeringa. Ta sihtis olendit, keda maalaste poolt humanoidiks nimetati, ainult et härra Braun ei uskunud tulnukatesse. Tema plaan ei sisaldanud nii ehk teisiti ühtki hoiatust maaväliste jõudude ajassesegatusse, olgu need siis tulnukad või haldjad, keda härra Braun isegi uskus, kuna need olid tema meelest lapsepõlves tema komme varastanud. Õde Inga oli tema usku veelgi süvendanud, keskööl valges öösärgis soigudes ümber maja lipates, põsed batoonikesi täis, nii et aknast välja piiluv pisike härrahakatis Braun närvivapustuse sai. Ühel ööl lämbus õde Inga paraku naeru ja kommide kätte, mis pani härra Brauni hiljem arutlema teema üle, kas karma seadused ähvardavad meid kõiki.

Humanoid oli meeter pikk ja kandis valgeid räbaldunud pükse ning rohelisetäpilist roosat pluusi, mille hõlmade vahelt kasvas välja üksikuid rinnakarvu. Humanoidi pea oli tõepoolest munajas nagu paljud seda oma kolmanda astme kontaktiraamatutes kirjeldasid, kuigi väike mehike oli siiski pigem naeruväärne kui ähvardav. Valgenahkne. Ja tema pilk rääkis enda eest. Ta oli intelligentne, võib-olla isegi natuke veider, kuna soris Saara pesusahtlis. Olukord oli nii absurdne nagu teivashüppaja Marju Länik, nii et härra Braun asjale nii ega naa vaadata ei osanud. Püstol tundus ka mõttetu, kuna vaevalt tulnukas teadis, millega teda sihiti ja kui ta oleks sellest aru saanud oleks ta võinud härra Brauni mõne oma pihustava relvaga põrmustada, nii et härra Müristaja kadus ruttu taskusse.

Tulnukas üllatas teda. Ta nookas sisseastujale peaga nagu seltsimehele ja küsis: «Mis teed?»

Eesti keeles rääkiv tulnukas meeldis härra Braunile kohe. Ta nookas vastu, aga ei ütlenud midagi. Läks hoopis tulnuka juurde, vaatas sellele otsa ja lükkas pesusahtli kinni.

«Asi selles,» selgitas härra Braun. «Vaadake. Mul pole teiega üldse mingit pistmist. Ma otsin ühte inimest, kes selles korteris elab.»

Tulnukas muigas, kuigi tema kriipsuks surutud huuled ei liigahtanudki. Siiski oli tema olekus äratuntav teatav hoiak, mis viitas hetkelisele lõbustatule.

«Päevaplaani täitmise vastased kuuluvad äraviimisele,» ütles ta ja torkas täiesti ilmetu ja järjekorras teise ning ühtlasi keskmise näpuga härra Braunile rinda. Hetkeks paistis ta võidurõõmus, kuid langes siis justkui masendusse.

«Kahjuks, ei tule sellest midagi välja» pomises tulnukas. «Pole lihtsalt millega viia. Saate aru.»

Härra Braun noogutas. Ta oleks arusaamist väga soovinud. Ta ei saanud paljudest asjadest aru, sealjuures ka paljudest lihtsatest asjadest. Ta ei saanud aru, kuidas arvutihiir töötab, ta ei saanud aru sellest, miks naistel vuntsid kasvama kipuvad, rääkimata sellest, kuidas saab kosmos lõputu olla. Ei saanud ta aru ka sellest, mida see väike olend siin sogas. Tal tekkis tahtmine korterist väljuda ja töö üles ütelda. Hankida mõni amet, kus oleks ebatõenäolisem lendavaid taldrikuid ja nende juhte näha, näiteks kaevanduses.

«Ma jäin, kuidas teie seda nüüd ütletegi, rongist maha,» selgitas humanoid. «Kutsu mind isandaks peni.»

«Tore küll,» kahvatus härra Braun vihast. «Sa oled arvulises vähemuses isegi siis kui sa seisad siin minu ees. Isandaks. Meil pole siin isandaid. Orjanduslik kord on ammu maha maetud.»

«Pole mõtet tüli tekitada, ma niisama sõnasoojaks» tõmbus humanoid tagasi. Ta tatsas pisikeste sammukestega üle toa ja vaatas tänavale. Tänav kihas inimestest. Oli lihtsalt juhus, et keegi pilku üles ei pööranud. Sõbralik kummitus Casper oleks härra Braunile liiga palju soovimatut tähelepanu tõmmanud. Härra Braun ei soovinud võõras korteris vahele jääda, seega ta riskis põrmustatud saada ja tiris tulnuka aknast kiiresti eemale.

Pool tundi hiljem istusid nad vastasmajas, tulnukas üritas piima juua ja küpsiseid peale näksida. Härra Braun käis närviliselt mööda tuba edasi tagasi ja surus sadasid küsimusi vägivaldselt maha. Pesunööriga kinni seotud poissmees-piiluja lamas vannitoas vannis ja üritas üle ääre tuppa kiigata. Härra Braun ei olnud riskinud humanoidi oma üürikorterisse vedada. Pealegi oli ta juba ammu piilujale õppetundi anda soovinud, nii et rusikahoop näkku oli asja ette läinud. Loomulikult ei tasunud see rabeleva lurjuse kinnisidumise vaeva ära, kuid asi oli algatatud ja pääsu enam polnud.

«Mõttetu,» nurises tulnukas. «Kelle idee oli selle naise röövimine!»

«Te röövisite selle naise,» päris üllatunud härra Braun. «Te rööviste Saara! Aga milleks? Ma olen kuulnud, et röövitakse intelligente, inimesi, kes midagi oskavad.»

«Ta oskabki,» selgitas tulnukas. «Ta oskab nähtamatuks muutuda.»

Härra Brauni silmad läksid suureks nagu vanaema ebaõnnestund pannkook.

«Ega ta ise ei tea seda,» ohkas tulnukas. «Me uurime teda. Võib olla lahkame. Võib olla viljastame ta.»

Härra Braun irvitas: «Süüfilse saate, te torkijad.»

Tulnukas noogutas.

«Seda on muideks arvesse võetud. Maa jube haigus. Paneb meid nahavärvi muutma.»

«Lähete roheliseks või,» mõnitas härra Braun.

Tulnukas peaaegu punastas oma valge naha all.

«Valgeks.»

«Ära sa räägi,» lõi härra Braun käsi kokku. «Esimene süüfilisehaige tulnukas, keda mul on au tunda.»

Nad vaikisid mõne hetke, nii et humanoid sai küpsised lõpuni süüa ja piimaklaasi põhjani tühjendada.

«Mida te nüüd edasi teha mõtlete,» uuris härra Braun. «Võtate omadega kontakti? Viskate neile väikse signaali ja nad korjavad teid peale?»

Humanoid raputas ägedalt pead.

«Nad tulevad Saarat tagasi tooma homme. Siis lähen. Ma mõtlesin seniks massi sulanduda. Naisel olid riided kapis.» Ta osutas enda seljas olevatele kaltsudele. «Kas ma näen inimlik välja?»

«Isegi väga,» ütles härra Braun. «Keegi ei paneks tähele. Päikeseprillid ka ette ja valetate et olete pigmenditõbine. Üks väike jalutuskäik vanalinnas?»

«Mis me sellega teeme?» Tulnukas pidas silmas vannislamajat. Ta tatsus sammul, mida koeraarmastajad kohati armsaks nimetavad, koera kombel, üks puus natuke ees, vannituppa ja kiskus piilujal kaltsu suust.

«Sul päikeseprille on?»

Mees oli kahvatu nagu valgeksvärvitud krohvsein.

«Esikukapis, ee...»

«Sa oled nii valge, et võiks arvata, nagu oleks sul ka süüfilis,» ohkas tulnukas.

Loomulikult ei saanud loota, et doktor Mäesalu, oma elus nii Jeesust kui ristija Johannese ema kohanud psühhiaater, võtaks tõe pähe loba süüfilisehaigest inimrõivas tulnukast. Ta küll noogutas, mis aga ei tähendanud seda, et ta poleks piiluja Marko Haavataret kolmeks kuuks vaimuhaiglasse paranema pistnud. Järgmisel päeval üliõpilastele loengut pidades mainis ta ära: «Igas inimeses leidub ka positiivseid külgi. Oli see Haavatare küll hull, vähemalt polnud ta piiluja.»

Jalutuskäigul vanalinnas tekkis härra Braunil mitu ideed, selle kohta, mida tulnukaga pihta hakata. Ühest küljest oli ta ise täiesti üksik ja oleks soovinud tulnuka endale jätta, pidada teda puuris nagu koera, silitada kui see sitsib ja vitsa anda, kui see loigu kinga sisse teeb. Kuid tal polnud aimugi sellest, millised paravõimed sel pealtnäha ohutul tüübil olid, nii et vaevalt see ilma tüsistusteta korda läinuks. Teine võimalus oli proovida heaga. Paluda lubada osa saagist, pakkuda koostööd, aga kas seegi oli eriti hea mõte, sest tulnukal polnud rahast ilmselt midagi. Näis, et talle Maal üldse ei meeldigi, sest ta põrnitses vastikustundega nii hooneid kui inimesi.

«Liiga arenenud arhitektuur,» pomises ta endale olematu nina alla. «Liiga erinevad näod. Kuidas nad need kõik endale meelde jätavad?»

Oli veel üks võimalus, mis pani härra Braunil püksid püüli sõeluma. Mis siis kui ta teeks ettepaneku tema röövimise, noh, pehmeltöeldes kaasavõtmise kohta. Ta oleks nende seas nagu misjonär. Õpetaks, abistaks, viiks täide, haaraks mõne koha võimustruktuuris. Korraldaks invasioone Maale, pahaaimamatute inimeste juurde. Ta oli salajas juba lapsest peale Eifeli torni purustada soovinud. Kahjuks oli see ainus kogus nitroglütseriini, mis tal valmistada õnnestus, vanaema rohukapi enneaegselt õhku lasknud ja nüüd avanes võimalus kaks.

Härra Braun tiris tulnuka ühesse kangialusesse ja sosistas talle kuhugi sinna kus oleks kõrv olema pidanud: «Võtke mind homme kaasa, mis?»

Tulnukas sügas varbaga telliskivimüüril istuvat tuvi, samal ajal päikeseprille kohendades.

«Ainult siis kui sa lased ennast viljastada.»

«Olge nüüd!» hüüatas härra Braun jahmunult. «Te teate väga hästi, et meessoost inimest viljastada ei saa. Te teete meiega ju veel igasuguseid katseid!»

«Noh,» pomises tulnukas. «Peamiselt me ikka viljastame.»

«Ma võin teie MAAILMAVALLUTUSPLAANILE nõuandja olla,» lubas härra Braun.

«Mis plaanile?» kortsutas tulnukas kulmu.

«Noh, rasestate naised oma teate küll mis vedelikuga ja sündivad lapsed, pooltulnukad, võtavad märkamatult võimu.»

«Me teeme seda rohkem nagu nalja pärast,» seletas humanoid. «Et, kes viljastab rohkem inimesi.»

«No milleski saan ma teid ometi aidata?»

«Sa võid meile meditsiini õpetada. Tead meil on haigustesse surevus meeletult kõrge.»

«Te pole ka veel vähiravimit avastanud. Saan aru.»

«Mis on ravim, definitsioon paluks?»

«Ma arvasin, et sina ütled seda mulle?»

«No näed, sa oled nii loll, et meil poleks sust midagi kasu.»

Tulnukas lõi pea selga ja astus rahvamassi sisse.

Järgneva kolme tunni jooksul sai härra Braun huvitavaid, kuigi peamiselt pettumustvalmistavaid vastuseid küsimustele, mida igamees tulnuka käest küsiks. Ta sai teada, et neil, humanoididel, puudub igasugune ühiskonnakord ja seoses sellega ka kord. Ta sai teada, et planeet, kus nad elavad on Maast pisut väiksem, kuigi tihedamalt asustatud. Keskmine eluiga ulatuvat seal kahekümne aastani. Tehnoloogia areng olevat ääretult niru, välja arvatud kosmoselennud. Tiirutamised ümber Maa -- mitte seire, vaid lõbusõidud. Loomade lõikumine -- et inimesi hirmutada. Viljastamine -- omavaheline võistlus, kes saab enam. Relvastus -- misasi on relv? Kosmose lõpmatus -- pole aimugi, kas nii kõrgeltarenenud tsivilisatsioon, nagu Maal eksisteerib? Ei teagi? A kes siis veel teab? Kokkuvõttes leidis härra Braun, et parim sõna nende eksistentsi kokkuvõtmiseks on LÄBU ja et Maa näiline KAOS oli selle kõrval siiski pigem ÜLIKORD kui kerge organiseeritus. Eriti jahmatas teda fakt, et tulnukad olid mitmel pool inimesi mõnitamas käinud. Nad tungisid öösiti rühmakesi teadlaste kodudesse ja ajasid neid tekiservast sikutades üles, nii et viimased südame kloppides kohe krihvlikestega tahvlikestele valemeid ja päikesesüsteemi kritseldama kippusid. Tulnukad siis noogutasid ning ajal kui üks neist salaja professori naise viljastas, kritseldasid ka midagi, mida hiljem top secret projektide nime all de?ifreerida püüti. See ei õnnestunud kunagi, sest tegelikult sõnumit polnudki. Oli kritseldus. Lisaks sellele olevat nad inimesi kaasa võtnud ja neid siis suvalistesse kohtadesse maha jätnud. Mõned kuuekümnendate alguses ka Kuu peale. Alles siis jõudis nendeni arusaam, et inimesele on eluks vajalik hapnik. Kuna Maa asukaid tappa ei soovitud, siis edaspidi selliseid sigadusi ei tehtud. Lõpuks väsisid nad iga jumala päev kohal käimast ja nüüd tulid vahest harva, et vaadata, kuidas asjalood on. Ilma igasuguse eesmärgita. Umbes nii nagu käiakse oma naabreid üle aia kiikamas, mõtles härra Braun ja tundis ennast esimest korda elus tühja ja ebavajalikuna. Inimesed peaks hakkama tulnukarahvast harima. Jeesus tule appi!

Järgnevatel päevadel muutus tulnukas nukraks ja ei tulnud enam välja härra Brauni köögist, kuhu mees humanoidile suure pappkarbi eluasemeks seadnud oli. Tema ennustuste järgi oleks abilaev ta juba üles korjama pidanud, aga kedagi ei tulnud. Nad olid tema, enda meeskonna asendamatu liikme kellegi rohkemasendatavaga asendanud ja laperdasid kindlasti Merkuuri kohal ringi.

Härra Braun ei matnud maha enda plaani humanoididega kaasa lennata kui need ilmuma peaksid, lõpetas töölepingu pornomeestega ja istus hommikust õhtuni kodus, oodates läikivat hiidtaldrikut, mida ei tulnud.

Möödus kuu.

Kuu möödudes hakkas tulnukaga veidraid asju sündima. Ta hakkas öösiti helendama ja sonis unes. Härra Braun istus tema voodi kõrval, märkmik ja pastakas käes, üritades kirja panna kõik sõnad, millest ta aru sai. Neid polnud palju, aga üks selgelt arusaadav oli KODU. Koduigatsus murrab selle vaese hinge, mõistis härra Braun sügavalt ohates. Ja mina tahan kodunt minema nagu mingi paganama piiririkkuja.

Vihasena käis ta veelkord vastasmajas ja peksis läbi narkomehe, jättes tolle ilma viiekümnest tuhandest kroonist, mille eest sai ostetud sõiduauto ja kõvasti toiduaineid. Nad istusid tulnukaga köögilaua taga ja jõid siidrit.

«Ma arvan, et nad ei tulegi,» pihtis tulnukas ja kuristas siidriga kurku.

«Oh,» püüdis härra Braun teda lohutada. «Pole midagi. Äkki oli neil mingi galaktikatevaheline rike.»

«Võib olla põrutasid ennast vastu mõne meteoriidi pinda surnuks,» oletas tulnukas.

«Ma olen mõelnud,» alustas härra Braun kiiresti uut teemat. «Et kui sa juba siin oled, siis peaks sulle nime panema.»

Humanoid noogutas.

«Sa arvad, et ma peaks teie ühiskonda sisse sulama hakkama?»

«Just seda ma silmas pidasin,» ütles härra Braun. «Kuidas oleks Juhaniga?»

«Juhan?»

«See on vana hea järgiproovitud nimi.»

«Ah nii.»

Juhan harjus kiiresti. Ta õppis härra Brauni abiga lugema ja kirjutama, omandas kiirkursuse ühiskonna kohta ning sai esimest korda õhtul väljas jalutades peksa, saateks sõnad, kuradi albiinofriik. Peale seda oli härra Braunil tegemist, et tema käest roosa puiduvärvi purgid ilma suurema õnnetuse sündimata kätte saada. Mingil hetkel muutus ta nii inimlikuks, et hakkas tööd otsima, kiites pidevalt juhust, mis ta nii arenenenud ühiskonda paiskas. Aga koduigatsus jäi hoolimata sellest, et alates sügisest sai temast kohaliku hotelli ülemkelner. Intervjuud temaga viisid selleni, et arstid andsid teda vaevavale tõvele nimeks tulnuksündroom ja ta pääses oma valge nahaga isegi juhtiva telesaate barjääride taha ning ühiskonna ette.

Aasta hiljem ärkas härra Braun ühel kevadhommikul ebameeldiva sumina peale oma korteris. Ta ulatas sussidele jalad ja läks elutuppa, kust veider heli temani voogas. Mitte eriti üllatuna, leidis ta sealt eest terve grupi tulnukaid, kes ümber Juhani seisid ja temaga vestlesid. Nad heitsid härra Braunile ükskõikse pilgu kui too tuppa sisenes ja kuulasid siis edasi. Juhan oli tõsine ja härra Braun otsustas humanoide mitte segada kui üks suuremat kasvu mehike tema poole pöördus ja teda kõnetas.

«Me oleme kursis teie tegudega.»

«Nii,» ei osanud härra Braun muud vastata. Ta tundis ennast üsna üleliigsena ja oleks pressikoverentsi asemel meelsamini köögis kohvi keetnud.

«Oleks meeldiv ka edaspidi...»

«Jah, aga...»

«Just nimelt.»

«Miks ka mitte,» lausus härra Braun ja suundus pead piinamata magamistuppa kohvreid pakkima. Asjalik, nagu ta oli, leidis ta peagi, et ei vaja enda igapäevasest inventarist suurt midagi. Hambahari vahest. Ta suudles tõsiselt lillelist tapeeti. Siis läks ta, pisaratilk silmanurgas tolknemas elutuppa tagasi ja ulatas kohvrid tulnukatele.

«Ma võtsin teatemeteoseid kaasa,» selgitas ta. «Minek?»

«Minek,» ütlesid tulnukad. Esimest korda võis nende kahvatutelt nägudelt midagi rõõmusarnast välja lugeda. Juhan kraapis varbaga vaipa ja vaatas nukralt maha.

«Lähme Juhan, sa saad mulle nüüd oma kodu tutvustada,» kutsus härra Braun. Tulnukad jäid rõduuksel ootama.

Juhan nuuksatas.

«Juhan?»

«Ma, ma vist ei tule,» pomises Juhan.

«Misasja,» hüüatas härra Braun. «Kus koduigatsus jäi?»

«Mul on siin nii hea,» pihtis Juhan. Ta oli rohtude söömisest juba kergelt rohekat tooni omandamas ja kui esikuuks avanes, sai härra Braun aru, mis Juhanit kinni hoiab.

«Ta on kena,» ütles härra Braun naist pilguga mõõtes. «Kui kahju, et ma neid enam ei näe.»

Juhan noogutas.

«Ma tean,» ütles ta.

«Kas sul on sugulased külas?» küsis pikajalgne brünett, natuke halli juustes. Ta läks Juhanist mööda kööki ja asetas toiduainetega spordikoti kraanikausi kõrvale lõikealusele.

«Me pidime remonti tegema hakkama,» sosistas Juhan rahulolevalt. «Nii et...»

Härra Braun noogutas ja nad läksid rõdule.

Planeedilainer mahutas nad täpselt. Kohvrid võeti sülle ja siis sööstis lennuvahend otse õhku, ületades linna ja toites kahe järgmise päeva ajalehti artiklitega paranormaalsest nähtusest, millele keegi tark nagu ikka ka selgituse leidis. Lapsed olevat lihtsalt lohet lennutanud.

Aga härra Braun istus tulnukate vahele pressituna ja luges neile entsüklopeediast mõisteid ette, selgitas neid ning kontrollis kui hästi asjad viimastele pähe jäid. Kuul tegid nad korraks peatuse ja härra Braun teenis tulnukate heakskiidu oma esimese nende sorti naljaga. Ta viskas ülelennul kivisele pinnale tuubi Colgate hambapastat, kosmonautidele leidmiseks ja imestamiseks. Lennu lõpuni olid jäänud loetud tunnid.