Iseenesest on tegu pikema jutustusega, mis ajaliselt ja osades tegelaskujudes järgneb loole «Ülesanne 1» (
Max Belo jäi tobedal ilmel ekraani vaatama.
Bernard kinnitas: «Teid kutsutakse hüpermajaka kaudu.» Belo astus paneeli juurde, tegi ebakindla liigutuse ja lülitas seejärel side sisse.
Pilt näitas umbes seitsmekümnendates, kuid hästi säilinud meest. Tal oli seljas arvatavasti mingi vorm, kuid eraldusmärgid puudusid. Etteulatuv lõug ja robustne ninakuju reetsid otsustavust ja mehe silmades sädeles midagi.
«Max Belo, nagu ma aru saan,» ütles mees pärast hetke vaatamist.
«Jah,» vastas Belo automaatselt. Side, nagu ekraaninurgast lugeda võis, toimus valitsuskanalil. Belo polnud meest kunagi varem näinud.
«Kui teil aega on, ehk vestleme pisut,» tähendas mees. «Minu nimi on Edward Cricht.» Nimi polnud ette nähtud midagi ütlema ja ei öelnudki.
«Meeldiv tutvuda,» vastas Belo ikka veel automaatselt. Kellelgi polnud pähe tulnud teda isiklikult välja kutsuda ligi kolm aastat.
«Selgitamaks: teie kokkupuutest Frank Steeniga on mul üldiselt ülevaade.»
See lause pani Belo muigama. «Kas jälle algab vestlus minu MF-i tagasitulekust?»
«Ei,» rehmas mees käega. «Steeni arvates te ei tule niikuinii ja ta on küllaltki usaldatav infoallikas. Muide, mis mulje ta teile jättis?»
«Steen? Suurepärase.» Belo muigas veel rohkem. «Ma arvan, et ta on üks teie võimekamaid töötajaid. Kuidas tal läheb?»
«Meie mõistes hästi, teie mõistes küllap halvasti,» nentis Cricht. Kes kurat ta selline on, ei saanud Belo aru. «Steen teeb karjääri, niipalju kui see eriosakonnas muidugi võimalik on: talle usaldatakse vastutusrikkaid ülesandeid.»
«Kurb,» ohkas Belo. «Nii et ikkagi ainult eriosakondlane?»
«Kaugeltki mitte,» vaidles Cricht teadvalt. «Tema erialaks on meil mõtlemisülesanded.»
«Kas te olete eriosakonna juht?» esitas Belo lõpuks küsimuse.
«Ei,» vastas Cricht lühidalt. «Kas teie maailmavaateks on endiselt passiivne vastupanu või olete vahepeal aktiivse kasuks ümber mõelnud?»
«Ma arvan, et olen alati aktiivset pooldanud,» kehitas Belo õlgu. «Oma ahvidega ma jätkan tööd.»
Cricht tegi pausi. «Ma ei ole tõesti Eriosakonna juht,» ütles ta siis. «Eriosakonna välisplaneetide sektorit juhib Anthony Keaton, kes ei jaga teie teadusest suurt midagi. Ent ma konsulteerisin teie küsimuses paari spetsialistiga. Kas McMillidani ja Kemanovi nimed ütlevad teile midagi?»
«Ütlevad küll,» noogutas Belo.
«Nii. McMillidan kahtles teie täpsuskiirguri jutus loomulikult kõvasti ja avaldas arvamust, et Steen mittespetsialistina vassis midagi ära. Kemanov seevastu pidas asja võimalikuks ja sõdib siiani meeleheitlikult meie sõjaväelastega, et uuringuteks luba saada. Mõlemad olid aga veendunud, et teie tehnoloogia, kui Steen seda õieti kirjeldas, on oma ajast vähemalt kolmkümmend aastat ees ja MF keeldude tingimustes olevat üldse võimatu midagi sellist saavutada. Muide, McMillidan mäletab teid ja teie gruppi. Aga, mis peamine, mõlemad kinnitasid nagu ühest suust, et teie sõjaline potentsiaal, kui Steeni aruanne tõele vastab, on tohutu. Niisiis, teie ahvid ja varjupaik «Odeolil» on siiski passiivne vastupanu...»
«Kui te küsite, kas ma olen massimõrvu pooldama hakanud, on vastus ei,» lausus Belo kuivalt. «Mul pole vähimatki kavatsust kasutada oma potentsiaali rünnakuks. Kuid, mis puutub McMillidani, andke talle minu poolt edasi soe tervitus, kui see võimalik on. Mitmed tema tööd on mind paljus abistanud.»
«Miks te seda ise ei tee?» imestas Cricht.
Belo ei hakanud isegi vaatama, kui loomutruult Crichtil lause välja kukkus. «Teate, kirjavahetuse saladus MF-s on asi, mida ma ei usu,» ütles ta muiates. «Ma ei hakkaks muidugi ütlema midagi salajast, ent ma kardan kompromiteerida.»
Sedakorda muigas Cricht. Tal kukkus see välja küllaltki ebasõbralikult. «McMillidan päris minu käest otse, kas tal poleks ehk võimalik «Odeoli» külastada. Ma ütlesin talle täiesti avameelselt, et ma ei usalda ühtki muunduri- või geneetikaspetsialisti «Odeolile», kuna on võimalik, et nad üle jooksevad. Pealegi, vaevalt te lubaksite oma laevale võõraid...»
«Mul poleks midagi teadusliku ekskursiooni vastu,» katkestas Belo teda. «Kuid paraku ei mahu see tõesti teie administraatoritele pähe.»
«Kas te ei kardaks? Kui me muudaks mõningaid üleliigseid seadusi, võib ka MF saada endale superbakterrelvi, kui palju tarvis, ning teie ahvidele ei jää midagi peale rusikaviibutamise.» Cricht ilmselt provotseeris.
Belo raputas pead. «Minu täpsuskiirguri leiutate lõppkokkuvõttes niikuinii, aga alles mõne aja möödudes. Tekib vaid uus tasakaal: mind minu enda relvaga ei hirmuta. Liiati ei kavatsegi ma näidata kellelegi oma muunduritöid, küll aga oleks mul pakkuda tulemusi selle vahendi kasutamiseks.»
«Ja te annaksite need Maa Föderatsioonile?» Crichti pilklik muie oli sama kõver kui siiras.
Belo kortsutas kulmu. «Kõik minu tööd pole sugugi sõjalise otstarbega, pigem vastupidi,» selgitas ta siis õpetajalikult. «Teiegi ei suuda kõike relvaks muuta. Pealegi, võiks ju öelda, et ma ei anna neid Maa Föderatsioonile, vaid inimkonnale...»
Üks ahv teatas väiksemalt ekraanilt: «Tulemused esimesel liinil!» Belo vaatas kõrvale ja ütles siis: «Ma pean minema. Oli meeldiv vestelda ja, veelkord, tervitage McMillidani!»
Cricht noogutas ja vaatas muiates, kuidas Belo side lõpetamise klahvi puudutas.
Max Belo oli oma identifitseerimistöö lõpetanud, kui ta labori poole läks. Valitsuse kanal, juhuslikult pillatud «meie» seaduste muutmise kohta, ligipääs igasugusele informatsioonile -- Edward Cricht pidi olema Maa Föderatsiooni Valitsusele lähedalseisev isik, võimalik, et isegi valitsuse liige - või mõni vägagi tähtis tegelane sõjaväe liinist. See inimene ei meeldinud Belole -- mitte niivõrd vestluskaaslasena, kui ühe inimtüübi, valitsejate esindajana. Hm, vabaduse mõõdupuu järgi võin ma ta endaga võrdseks tunnistada, mõtles mees mööda «Odeoli» koridori kõndides. Ainult et talle annab vabaduse võim, minule aga pääsemine selle alt. Mida kuradit see Cricht õieti tahtis? Kas tõesti ainult aristokraadi tuju? Belo tundis järsku, et vahetu suhtlemise jaoks on Maa Föderatsioon oma inimlike motivatsioonidega talle kaugeks ja keeruliseks jäänud. Äkki on emotsioonide lihtsustamises siiski nüristamise moment? päris Belo endalt. Tekiks Crichtil ometi kapriis McMillidan minu juurde saata, meil oleks nii mõndagi arutada.
***
Keaton vaatas mind pikalt ja justkui umbusklikult. Viimasel ajal kippusin ma vahest tema ülemuse-alluva teatrile tähendust omistama. Liikusid veidrad jutud, et Keaton kavatseb mind oma järeltulijaks teha. Üks mu uljaspeadest kinnitas koguni, et Keatoni ametialane testament minu nimele olevat juba ülalpool kinnitatud. Mulle ei meeldinud Keskplaneedil: ma eelistasin teha ise tööd, mitte saata sellele teisi. Igatahes praegu oli tal käsil midagi muud -- laual lebas kõige tavalisem ülesandetoimik.
«Frank, ma olen kuulnud, nagu te kavatseks abielluda?» sõnas mees siis midagi hoopis imelikku.
«Vabandust?»
«Tekkis küsimus teie aadressiga ja selgus, et olete kogu aeg kellegi neiu juures elanud,» selgitas Keaton asjalikult.
Minu näole tikkus muie. «See esimene väide küll tõele ei vasta,» ütlesin viisakalt. Ja nägin jälle midagi ootamatut -- bossi puudutas minu eraelu. Talle lause ei meeldinud. Hm, kas ta tahab mind tõesti Keskplaneedil kinnitada?
«Teie ülesande seisukohast on see muidugi hea,» teatas Keaton seejärel mõtlikult. «Ma kavatsen teid päris põrgusse saata. Aga nagu ma teie töödest mäletan, peaks te sellisel juhul päris hästi toime tulema. Asi on selles, et tegemist võib olla ühe teie vana tuttavaga.»
Tore, kui inimesel on häid tuttavaid, mõtlesin. Vähemalt esimese hooga ei tulnud mulle kedagi meelde, keda mõni ülesanne võiks puudutada.
«Mõnede teie raporti lõikude ja meie andmete võrdlusest võib oletada, et seal on tegevuses umbes Max Belo kaliibriga inimene,» lõpetas boss efektiga. «Nojah, siin on toimik. Lendate üksi -- seda nõuab ülesanne. Ega midagi -- edu!»
Toimik kaasas, kabinetist välja kõndides püüdsin jagu saada küsimusest, milleks Keatonile seda kohtumist vaja oli. Kas tõesti selleks, et näha reaktsiooni abielujutule? Kujutlesin end Keatoni tugitoolis, kogu eriosakonna tööd- tegemised minu ekraanilt läbi käimas, jagamas ülesandeid järgmise põlvkonna komandöridele -- huh, leidsin, annaks taevas enne surma mõnel kaugel planeedil, kui mul tuleb pähe sellise tööga leppida!
Belo. Mulle meenus:
Ma kõnnin mööda pikka halli koridori.
Vast paarkümmend eriosakonna töötajat teab, et Võimu sümbol, Maa Föderatsiooni keskus, pole sugugi mitte seetõttu tüütavates värvides, ebamugavalt ja priiskavalt suurte ruumidega rajatis, et järgida traditsioone. Tõepoolest, maja originaal rajati, nagu iga ajalooallikas kinnitas, kaksteist aastat pärast Keskplaneedile Maa Föderatsiooni administratiivkeskuse staatuse andmist, tolleaegses arhitektuurilises stiilis. Kuid maja, milles toimuvat edastasid ööpäev läbi kõik hüperruumimajakad ja ka kohalikud MF planeetide jaamad ühel oma kanalitest, on oma eelkäijast tubli paarsada aastat noorem ja poolteist korda suurem. Hoone on sisustatud mitte niivõrd järjepidevuse kui propaganda reeglite järgi. Kõigil planeetidel, kuhu töö mind viis, polnud ainsatki tegelast, kes oleks jälginud kogu aeg tuimas interjööris ja igava operaatoritööga salvestatud poliitikaülekandeid kanalilt nr. 1.
Koridor ei paista lõppevat. Kogu vahejuhtumit nimetatakse ametlikult kohtuks, eriosakonnas farsiks ja läbiviijate poolt rutiiniks. Nemad peavad tegema oma tööd: mõistma hukka eriosakonna komandör Frank Steeni ülesande mittesooritamise tõttu. Mina olen kohustatud ära kuulama ja nõus olema ja mitte välja näitama oma informeeritust, et asjal minu jaoks tagajärgi ei ole ega tule. Ning õnnetu Keaton möönab kusagil, et Steen on tema jaoks päev-paar kauem kättesaamatu, kuna kohtumõistmine minu üle ei saa jätta mu puhkust päevagi lühemaks.
Ma mäletan, et Belo ei rääkinud minuga sõnagi. Ilmselt tema korraldusi edastades teatas Filler, et minu edasine viibimine «Odeolil» on ebasoovitav ja ma võin endale välja valida planeedi, kuhu mind maha pannakse -- loomulikult lähemast ümbrusest. Mõne tunni jooksul pärast vahejuhtumit juhiruumis astusin «Odeoli» «kutsikast» välja Logana linnast mõne kilomeetri kaugusel. Viimaseks mälestuseks kohtumisest Max Beloga jäi ühe ahvi karvane nägu «kutsika» uksel -- igaks juhuks julgestas ta mu lahkumist mulle automaadist selga sihtides.
Keatonit uuesti kohates sain peaaegu kohe selgeks, et minu raport kompenseerib vähemalt viiskümmend protsenti ülesande täitmatajätmisest. Loomulikult oli ülesanne riiklikust seisukohast sellise kaaluga, et kohtu alla mind andmata jätta ei saanud, ent pea püsis mul endise kindlusega õlgadel. Mälestusena vahejuhtumist kinkis Keaton mulle «Hai» poiste raporti, mille kohaselt mind olnuks kõige soovitavam kohe pärast väljailmumist maha lasta -- eriti seetõttu, et vastasel korral avanenuks mul võimalus tekitada eriosakonnale korvamatut kahju. Vähemalt keegi on minu võimekust ometi kord hinnanud, leidsin pärast ettekande läbilugemist.
Hoolimata minu raportis olevast ettepanekust anti Albe siiski ässitustegevuse eest kohtu alla. «Komandörile vastuhakkamine, katse ebakompetentsusega ülesande täitmist nurjata, meeskonna vastuhakule õhutamine, mässust tulenenud materiaalne kahju (ilmselt «Hai» remondikulud)...»
Keaton päris minult, miks ma omapoolses ettekandes Albe sekkumise Belo gaasiga püüdmisel mainimata jätsin, ja kuuldes, et ma olin seda ebaoluliseks pidanud («Noor poiss, närvid ütlesid üles, mõtles, et teab paremat lahendust...»), tegi mulle leebe noomituse. Paraku pole ma kuulnud, kuidas protsess kulges ja mis Albest edasi sai.
Esimene «leht» toimikus mõneti hämmastas. Nagu selgus, ooodati mind laevas äralennuks poole tunni pärast. Ma panin toimiku kinni ja otsustasin sellega teel tegelda.
***
Ülesande kaliibrist sain lähemat aimu, kui selgus üks detail: kohale pidi mind toimetama üks «vanameestest» -- Eriosakonna asutajate hulgast, instruktor ja veteran, minu ammune õpetaja Eldridge. Kuna baasi sai pääseda instruktsiooni hoiatuse järgi vaid väiksemal laeval -- HG-deta «kutsikal» või «herilasel», pidi keegi mind suuremaga kohale viima, et laev pärast tagasi tuua. Et selle ülesande oli saanud Eldridge, polnud ilmselt mitte austusavaldus mulle, vaid eriosakonnasisene konspiratsioon.
Reis oli peaaegu tagasipöördumine minevikku. Hetkeks tundus mulle, nagu mu käisel oleks jällegi kursandipael ja ma jälgiksin püüdlikult kõiki vanema liigutusi laeva peapaneeli juures. Eldridge oli vananenud, mina olin komandör ja tema endiselt instruktor ja piloot -- ent kursanditunne ei tahtnud taanduda. Eldridge kuulus esimeste õpetajate hulka, kes meid kunagi olid teietama hakanud. Isegi nüüd tundus tema viisakus mulle üleliigsena.
«Eldridge, milleks te lendate?» laususin hajameelselt.
«Frank, te ei tohi nii küsida,» lausus mees kerge solvumistundega hääles. «Esiteks on see ebaviisakas, kui inimesed sellise näoga pärivad. Teiseks -- ei saa kahtluse alla panna tervet elusisu. Miks ma lendan? Aga sellele on tuhat vastust ja üheksasada üheksakümmend neist on eneseõigustused. Ma lendan sellepärast, et ma olen olnud noor ja romantiline. Kes meist üldse omaks mingit eriala, kui poleks nooruses idealiseerinud? See on ju iseenesest mõistetav. Kõigepealt tuleb tahtmine keegi olla, seejärel tuleb rusikaga laualelöömine -- ainult nii ja mitte teisiti. Siis õpingud, siis töörutiin, siis kodu, naine, lapsed -- ja polegi enam aega ega julgust küsida, miks ma lendan, tema keevitab ja teie, hm, ütleme, kontrollite. Ei ole aus pärida, miks just, sest pärast kahtkümmend viit eluaastat jääb enamikule vaid kaks kategooriat -- töö ja hobid. Ja ei saa kahelda inimese töös!»
Eldridge oli minu jaoks igavesti vana olnud. Mul oli veidi piinlik, et ma nüüdseks asusin temast kõrgemal positsioonil, ja veel rohkem häbenema pani mõte, et Eldridge'i arvates võis minu positsioon ollagi põhjuseks talle küsimust esitada. Juba eriosakonna koolis hakkas tema pea tasapisi kiilaks minema ja mulle jäi alatiseks mulje, et Eldridge on juba oma lapsepõlvest saadik kõnelnud veidi isaliku tooniga. Minus tekitas veidravõitu mõtteid, et tema kakskümmend aastat enam vanust oli muutunud voorusest puuduseks.
***
Teated, mis saabusid baasist, olid lünklikud, kujutasid endast abipalveid läbisegi segaste hoiatustega ja katkesid sootuks, kui teate vastuvõtja üksikasju nõudis. Keegi (ja kui bossi arvamust usaldada, polnud keeruline arvata, kes) terroriseeris kohapealset sidet hüpermajakaga.
Edasi antud: küsimus: kui suured on teid ründavad jõud?
Vastus: Arvult patrullisuurune või väiksem laevastik. Vähemalt üks kuni kaheksa teise suurusjärgu laeva, paar väiksemat.
Küsimus: korrake palun suurusjärku.
Vastus: teine.
Küsimus: Mehitatus?
Vastus: teadmata. Võimalikud mittehumanoidsed vormid.
Küsimus: Selgitage: mittehumanoidsed vormid.
Vastus: Pärast laevade planeedile lähenemist registreeritud kataloogi kinnitamata loomseid vorme. Omaduste poolest senitundmatud. Oletatav tehislik päritolu.
Küsimus: Oletuse autor?
Vastus: Hukkunud. Hobibioloog.
Ma muigasin. Äraneetud infoküllus! Niipea, kui kataloog uuel, koloniseeritaval, läbiuurimata planeedil leiduvaid elajaid ei maini, ongi tehislik päritolu platsis. Igasugused kosmoses jõlkuvad harrastusspetsid jagunesid kaheks -- ühed otsisid supermõistuse jälgi («päritolu tehislik» alates kaljurüngast, jätkates tundmatu elajaga, lõpetades planeedisüsteemidega). Arvestades seda, et Maa Föderatsiooni eelne ajalugu oli meie jaoks küllaltki tume, mahtus sinna palju kõikvõimalikke legendaarseid impeeriume, mis võisid olla leiutanud alternatiivseid energiaallikaid, inimese sisemise jõu kosmilisi võimendajaid ja absoluutseid relvi, rääkimata juba tohutute varanduste peitmisest. Isegi mina ei välistanud tegelikult võimalust, et midagi sellist kuskil kosmoses eksisteerib, küll aga kahtlesin väga, kas harrastusspetsialistid sellistele asjadele otsa komistavad.
Teised avastasid igalt poolt kas Maa Föderatsiooni või ükskõik millise struktuuri konspiratsiooni. Iga viimane kui kaljult alla kukkunud joodik oli salapäraste märkmete või pärimuste järgi vähemalt endine kindral maapaos, iga radioaktiivne mätas kujutas endast salakavalalt eemale sokutatud keskkonnavaenuliku reostuse osa. Huvitaval kombel sõltus avastus tavaliselt uurija maailmavaatest -- reostus kuulus vastavalt patriotismile kas Maa Föderatsioonile või mõnele selle vaenlasele; maapaos viibis kas Ebamotu Kuningriigi vidha või endine SF-i komandör. Samas tavatsesid need tegelased omada ainsana ligipääsu või kaarti vähemalt uurija aastasissetulekut ületavale varandusele või maavarale. Huvitaval kombel näiteks fanaatilisi looduskaitsjaid MF sallis -- kogu minu eriosakonna praktikas polnud ühtegi isegi milleski veenda tulnud, rääkimata kõrvaldamisest. Loomulikult anti neile vitsa paaripäevase aresti näol korrarikkumiste eest, aga tõsiselt ei võetud.
Lõpetasin meenutamise ja asusin uuesti raporti kallale.
Loomulikult oli tegu esitamiseks mõeldud raportiga. Ärakiri salvestusest oli tunduvalt emotsionaalsem, planeedil asuv operaator kirus vahepeal trükimusta mittekannatavalt vastuvõtja nürimeelsust, infoteenistuse üldist harimatust ja nõudis «uut meest aparaadi juurde».
Näiteks viimase küsimuse vastus kõlas järgmiselt: «Ta jõuti enne mättasse lüüa, kui täpsemalt uurida sai. Kas te, idioot, mõtlete, et siin on mingi puhtusest särav laboratoorium või? Lõppude lõpuks on teie munapeade asi kindlaks teha, mis ja kus, enne kui meid välja saadetakse! Meil pole ühtki spetsialisti, saate ükskord aru!»
Kujutasin endale situatsiooni küllalt hästi ette. Sellistes kohtades, kus üheainsa vale sõna eest võidakse maha lasta, on operaatoril tõepoolest lõõgastus end mingi infoteenistuse töötaja peal välja elada. Pärast arvutivastajate ärakoristamist infoteenistuse otseliinidelt operaatorite tungival nõudmisel otsis infoteenistus kogu aeg piisavalt flegmaatilisi töötajaid kaugliinide vastuvõtjaks. Ma olin neid näinud. Tuimade nägudega viisakad noormehed töötasid tohutute paneelide ees istudes, vastasid automaatselt igale töössepuutuvale küsimusele, korjasid päeva lõpus asjad kokku ja läksid endiste nägudega laiali. Mul tekkis küsimus, mida nad küll oma parajalt suure palgaga peale hakkavad?
Bossile piisas loomsetest vormidest ja teise suurusjärgu laevadest, et mind Max Beloga üllatada. Ma ise polnud põrmugi nii kindel. Raportites polnud mainitud ühtegi ahvi -- ehkki nendest võidi rääkida veidrate põhjendamatute katkestuste ajal: paistis, et mida rohkem saadi planeedil informatsiooni, seda enam hakkis keegi nende saateid. Kaks abiks saadetud hästirelvastatud patrulli kadusid nagu tina tuhka. Kommentaariks saabus lõik: «Patrull ei jõudnud kohale. Abi tuleb saata üksikutes /katkestus/ Suured laevad /katkestus/ Ei mingit kosmosevõitlust! /lõplik katkestus/» Küll on arusaadav materjal, ohkasin.
Laev keeras ennast aeglaselt, sättides ennast uuesti hüperruumikoridori. Eldridge tunneb end nüüd ilma minuta loodetavasti mugavalt, mõtlesin veidi nukralt. Tegelikult oli olnud järelemõtlematu minust kui ilmselt tähtsast eskorditavast hakata suhtlema Eldridge'iga kui kunagine kursant -- tõenäoliselt polnud ta sellest suhtumisest lihtsalt aru saanud. Egas midagi, nüüd istusin «herilases» ja oodata tuli salapäraseid ohtusid? Panin kursi paika ja sulgesin silmad. Planeedile sirgjoonelise lähenemise osa pani tavaliselt pea pööritama isegi aastaid väikesõidukitega sõitnud inimestel, mina lähenesin orbiitidele tavaliselt suurte laevadega.
Ent oht ei kujutanud endast esialgu midagi eriti salapärast. Orbiidile jõudes ilmusid kuskilt viis kõige harilikumat süstik-tüüpi mitte-MF hävitajat ja seadsid oma trajektoori minu omaga lõikuma. Seadsin end atmosfääri sukelduma -- «herilasel» kui tiibadega lennumasinal oli seal eeliseid -- ja asusin lahingut kavandama.
***
Mind tulistati alla. Niipea, kui ma taipasin, et enam oma «herilast» juhtida ei suuda, mõtlesin, et midagi eriti ebaloogilist selles nagu polegi, ma olin näinud juba küllalt paljusid pihta saavat enda kõrval ja polnud üldse lihtne lugeda neid, kes läksid operatsioonile ja enam tagasi ei tulnud. Mul oli senini õnne olnud, aga miski ei kohustanud sel edasi kestma.
Seda mõtlesin ma õigupoolest vaid mõne sekundi, isegi arutelu ajal aega kaotamata. Rakett (sest millekski rohkemaks mu vaenlase sõiduriista küll nimetada ei saanud) fikseerus korralikult ekraanile ja ma nõustusin vaidlemata arvuti ettepanekuga pealaserist lask teha. Kujutis kadus ekraanilt ja läbi vilina kuulsin tuhmi mütakat. Tõsi, paistis, et mingeid mugavusi too kohalik riistapuu siiski omas, kuna radar fikseeris hetk enne vastase lendavkoosseisu purunemist sellest välja paisatud väiksema keha. Oleks huvitav teada, kes mind siis lõpuks ründas ametliku MF välibaasi lähedal, ent mul oli hetkel muidki muresid.
Ehkki laskeriistad ja nende juhtimine töötasid «herilasel» endiselt, ei saanud sugugi sama öelda muude funktsionaalsete osade kohta. Antigraviitor püsis senini koos, kuna ma olin veel elus, ent «herilase» aerodünaamiliste omadustega oli toimunud arvestatav muutus. Nagu hädaolukord ette nägigi, üritas arvuti kujundada lennuriista trajektoori võimalikult sujuvamaks kaareks, mille lõpptulemus oleks «herilase» ja muuhulgas ka minu võimalikult sujuv kokkupuutumine maapinnaga, sealjuures soovitavalt algse sihtpunkti -- baasi -- lähedal. Kui otsustada raputuste järgi, mida graviitor läbi laskis, meeldinuks «herilasele» hoopis rohkem suunduda mööda kaare lähimat puutujat, see tähendab, otse alla. Takkapihta vilistas ebameeldivalt -- mingist väiksemakaliibrilisest relvast oli mind samuti tabatud, enne kui kaalukam «herilase» tiiva ja samuti parema külje mootorid minema viis, seega oli kabiinis välisõhk.
Kuna päästemanööver atmosfääris niivõrd ebameeldivatel tingimustel ja vaenlaste eemalolekul on küllalt ebainimlik asi, jätsin ma selle rahuga arvutile teha ja kogu järgnevad kaks minutit targutasin selle üle, kas ma oleks pidanud koolis rohkem tähelepanu füüsikale pöörama või ei -- nimelt huvitas mind, kas antud tingimustel hädamaandumise korral jääb inimene ellu või mitte. Antigraviitor on küllalt tore asi ja ilma selleta ei kujuta ma meie kosmoselennundust ette, ent nii palju ma füüsikast küll tean, et miski ei toimu hetkeliselt. Idee järgi neutraliseerib antigraviitor ükskõik millise vastasmõju, kuid paraku peab selle vastasmõju tekkimise hetke küllalt täpselt välja arvutama. Nii tekibki pilootidele ülituttav niinimetatud «viivitus», mis tähendab, et üks mõjudest on mingil hetkel suurem (ja mõjub ka piloodile). Küsimus on selles, kui oluliselt suuremaks konkreetne mõju kujuneb, sest graviitori valearvestus muudab piloodi kaunikesti lapikuks. Minu «herilasel», mis ettevaatusabinõuna polnud MF hävitaja, vaid «Flyer», puudus ka päästekapsel, juhikabiini ehitus oli ette nähtud seda asendama.
Kahe minuti jooksul jõudsin ma järeldusele, et füüsikaga tegelemiseks polnud mul põhjust. Esiteks, arvatakse, et laip ei vaja üldiselt teadmisi, teiseks, kui ma juba ellu jään, pole kah erilist tarvidust mõtiskleda, miks ma ikkagi ellu jäin. Niisiis, ma lasin skafandril oma näo ette kaitse keerata ja jäin ootama.
Konstruktorite tööle võis au anda. «Herilane», kellel kolmest kandepinnast, või kuidas neid iganes nimetati, oli järel ainult kaks, virutus vastu maad nii hellalt, et mul ei hakanud isegi nina verd jooksma. Nägu oli küll tihedalt pehmendisse surutud ja kaelalihased väitsid, et nii võivad nad pika peale valutama hakata, ent ekraani asemel nägin reaalset pilti ja ka see seisis paigal. Õigupoolest oli mulle paistev nii rahumeelne, et ma hakkasin isegi kahtlema, kas ma tõesti hetk tagasi mingis kahtlases rusus, mis pöörles nagu vurrkann, maapinna poole kihutasin.
***
Mind ei pandud siin tähele. Põhjust oli küllaldaselt: rohelise-kollaselaigulistes vormides mehed askeldasid kahe lauallebava ja verdnõrguva mehe ümber, seades paika operatsiooniautomaate. Võtsin seinaäärses toolis istet ja jäin pealt vaatama -- abistada puudus vajadus. Meeste tegevuses oli tüdinud asjalikkus, nende näod ei väljendanud vähimatki paanikat: töö paistis olevat igapäevane. Teadsin samuti, et üleliigne kätepaar operatsiooniautomaadi juures on tülikas. Lõpuks, mul polnud kuhugi kiiret.
Automaadid piiksatasid üksteise järel, mehaanilised käed sirutusid patsientide poole ja meestel oli esmakordselt mahti ringi vaadata. Samas häälitses üks neist veidralt ja tema kätte ilmus välkkiirelt püstol. Ma kehitasin õlgu.
«Oot-oot,» ütlesin ükskõikselt. «Teie valvepostist mulle juba piisas.» Mees torkas püstoli kabuuri tagasi.
«Viisakas on end sisse astudes tutvustada,» lausus ta toriseva tooniga. «Kust pagan te üldse siia saite?»
«Lendasin,» laususin. «Mu «herilane» on väljas, küll mõnevõrra katki, aga mitte kaugel sissekäigust.»
«See olite teie seal atmosfääris? Kuidas te läbi pääsesite?» imestas noorem mees operatsiooniautomaadi kõrvalt. Tema õlakul rohetas piloodiembleem.
«Raskustega, aga elusalt,» ütlesin. Pistsin käe põue. Samas sihiti mind juba kuuest püstolist. Võtsin aeglaselt oma identifikaatori välja. «Tutvuge. Ma olen tõepoolest Frank Steen.» Vajutasin pöidla identifikaatorile ja ruumis kõlas tuttav signaal.
Toriseja tegi grimassi. «Sellest on meile vähe,» teatas ta asjalikult. «Kui meie test peaks kasvõi korraks piuksatama, laseme teid jalamaid maha. Astuge aeglaselt ja ärge tehke järske liigutusi.»
[