Silm... näeb

Pühendatud Lilian'ile,
Gregor Mikhail'ile ja
Inger Reti'le

Minu nimi on Armin. See lugu on küllaltki uskumatu. Vahete-vahel tundub mulle endalegi, et minu peaga ei ole kõik päris korras.Psühhopatoloogias ei ole ma just väga tugev, aga tõenäoliselt on sellel suurepärasel teadusharul minugi kohta vastav termin olemas.

***

Kogu see hirmuäratav sündmuste jada sai alguse ühel kaunil hiliskevadisel reedel, kui ma õhtupoolikul oma autoloksuga linnalähedase järve äärde sõitsin. Ühel mu sõbral oli seal suvila ja ma soovisin seda nädala pärast veidike kasutada. Plaanis oli väikene romantiline õhtupoolik ühe kena supermarketi müüjannaga. Kogu päeva oli sadanud vihma, kuid pärastlõunal hakkas päike paistma ja kogu mets oli suurepärast värsket lõhna täis laaditud. Nüüd hiljem järele mõeldes oli tõesti kummaline, et sellisesse kaunisse pärapõrgusse sedavõrd isuäratav maiuspala sattunud oli. Jutt käib nimelt ühest lõpmatult pikkade jalgade, märkimisväärse büsti ja kohustusliku blondi peaga näitsikust. Ühesõnaga, tee veeres seisis süüdimatu välimusega Playboy aasta mängukanni võrdkuju ja hääletas. Ma ei usu, et maamunal leidub hetero-meest, kes sellise nalja peale piduripedaalile ei astuks. Pärast auto peatumist kruttisin kõrvalistujapoolse akna alla ja... ja see oligi viimane asi, mida ma sellest õhtust mäletan.

***

Ärkasin ma kolme nädala pärast haiglas. Tundsin ennast suhteliselt hästi ja nuputasin tükk aega, et mis toimub. Alles siis, kui ma silmi avada püüdsin, taipasin, et midagi ei klapi. Nimelt ei tulnud nad hästi lahti. Haigla personal ilmselt märkas samuti minu ärkamist ja valveõde kiirustas kohale. Tal oli meeldivalt rahustav hääl ja ta seletas mõne sõnaga nii palju, kui ta asjast teadis. Nimelt oli mind leitud kaks päeva tagasi haigla trepilt. Üks minu silm oli puhtalt ja professionaalselt eemaldatud koos kõikvõimalike nägemiseks vajalike närvidega. Haavandid olid korralikult ravitsetud ja tegelikult ei olnudki minu haiglasviibimine hädavajalik. Ilmselt soovisid arstid läbi viia veel mõningaid uuringuid ja jälgida, kuidas mulle on mõjunud pikaajaline narkoosi all viibimine.

Järgmisel päeval külastas mind uurija Sten Disraeli, kellele oli selle kummalise juhtumi lahendamine ülesandeks tehtud, andku jumal talle palju tervist. Ta oli tore ning kaastundlik mees ja esitas mulle paarkümmend minutit oma rutiinseid küsimusi. Kogu tema olekust oli paista, et vaeseke uuriks parema meelega mõnda jõhkrat roima. Ta ei saanud nimelt sellest juhtumist mitte midagi aru. Võimalikud kurjategijad? Motiiv? Kuriteo toimumispaik? Milleks kasutada kuriteo objekti, st. minu silma? Mul oli vaesest mehest kahju ja ma üritasin teda kõikvõimalikul viisil aidata, aga nagu arvata võib, ei suutnud ma isegi oma vaimusilma ette manada kedagi, kes oleks võinud mu silma himustada.

Tegelikult ei olnud mitte millestki kinni haarata. Minu auto leiti üksikult metsateelt, ilmselt samast kohast, kust mind minema viidi. Mind oli tulistatud uimastava noolega, sellest andis märku pisike täpike kaelal. Riietelt ega kehalt ei leitud sõrmejälgi ega muud säärast. Ühesõnaga, uurimine oli ummikus ja mind lasti õige pea ka haiglast tulema.

Suure tõenäosusega oleks see lugu jäänudki mõistatuseks ka minu enda jaoks. Ausalt öeldes hakkasin ma arvama, et tegu oli kellegi rumala naljaga (kujutate sellist nalja ette?). Lõppude lõpuks võis loo lõppu lugeda õnnelikukski. Polnud ma ju kaotanud mõlemat silma ja üritasin harjuda neist vaid ühega elama. Tõsi küll, ma hakkasin pisut rohkem jooma, irdusin seltskonnast ja veetsin aega parema meelega kodus telekat vaadates. Sellegi poolest hakkas elu jälle rööpasse minema, kuni ühel õhtul hakkasid toimuma sündmused, mis muutsid mu elu täielikult.

Järgnevalt püüan ma kirjeldada sündmusi nii, nagu mina neid mäletan, ehkki võib-olla oleks õigem öelda, et nii, nagu mina neid tajusin. Asi on selles, et sellest õhtust alates oli mul väga raske eristada tegelikult asetleidnud sündmusi ja kogemusi, mida ma üle elasin. Okei, hakkame siis pihta.

***

Tegemist oli täiesti tavalise õhtuga. Ma vahtisin televiisorist parasjagu Sky One'i pealt mingit NBL-sarja mängu ja pärast neljandat touchdown'i loivasin kööki järjekordse õllepurgi järele. Sel hetkel, kui ma külmkapi ukse kinni virutasin, lakkas mulle teadaolev maailm eksisteerimast. Kogu see õudus algas kerge virvendusega külmiku-uksel. Kuna kapist võetud purk juhatas sisse teist 6-pack'i, pidasin ma seda algul lihtsalt silmapetteks. Samas tuleb tunnistada, et see vähehaaval suurenev ring tundus mulle huvitavam, kui mäng, mis oli pärast reklaamipausi jälle peale hakanud. Ma võtsin tooli ja asusin asja jälgima. Umbes poole tunni pärarast oli külmkapiuks minetanud oma tähtsuse ja sõõr oli kasvanud kogu minu nägemistaju ulatuses. See hakkas mu ainsa silma eraldusvõimet lausa segama. Huvitav oli see, et kui ma oma silmad (silma) sulgesin, ei olnud fooniks mitte tavapärane must, vaid hoopis hele valgus, mille keskel eraldus veelgi heledamalt kaheksa ringikujuliselt paigaldatud sõõri. Mul ei ole häbi tunnistada, et ma muutusin veidi rahutuks ja haarasin telefonitoru ning helistasin uurija Disraelile.

«Hallo, kas Sten Disraeli?»

«Mina jah.» Hääl oli unine.

«Mina olen Armin. Kas te saate kohe minu juurde sõita?»

«Milline Armin? Ahah. Te olete ju purjus.»

«Olen küll. Sõitke palun kohe minu juurde, aadress on...»

«Kuule, ära jama.» Disraeli mõtles natuke. «Okei, ma tulen.»

Pool tundi hiljem istus ta minu köögis, suits süüdatud ja minu pakutud õllest keeldunult vahtis mulle suurte punetavate silmadega otsa.

«Mis hädapärane asi sul siis keset ööd meenus?» küsis ta.

«Lubage mulle, et see jääb meie vahele. Vähemalt esialgu.»

«Ma ei tea... Uurimine on...»

«Uskuge mind, te ei saa seda uurimises nagunii kasutada,» katkestasin ma teda. «Teid hakatakse hulluks pidama.»

«Noormees, te raiskate mu aega. Ma olen isegi kannatlikult teie purjusolekut ja juttu kannatanud. Asuge kohe asja kallale või ma lähen minema.»

«Okei, ma usun, et see oli nõusolek. Vaadake, umbes poolteist tundi tagasi hakkasin ma midagi ääretult eriskummalist nägema. Algul oli see lihtsalt sõõr külmkapiuksel. See sõõr hakkas suurenema. Praeguseks on ta suurenenud kogu nägemisulatusele. Uskuge mind, ma ei mõtle seda välja. Kui ma praegu oma terve silma kinni panen siis näen ma häguselt kaheksat heledamat ringi ja selle keskel suuremat ebamääraste piirjoontega kuju. See meenutab veidi inimese pead ja õlgu. Mis te selle peale ütlete?»

«Te olete hull,» Disraeli olekust võis aimata, et ta kaalub mulle kiirabi kutsumist.

«Võimalik. Aga see pilt selgineb aegamisi. Kas te ei tahaks oodata, kuni pilt päris selgeks läheb?»

Disraeli ühmas midagi vastuseks, aga ära ka ei läinud. Mina olin vahepeal rahunenud ja kuna meil midagi paremat teha ei olnud, siis me arutlesime selle juhtumi üle.

«Võib-olla on see eemaldatud silma võrkkestale salvestunud viimane pilt? Aju peegeldab seda mingite asjaolude kokkusattumise korral,» avaldas Disraeli arvamust.

«Ei usu, mul polegi selle silma võrkkestagi enam. Mis sina arvad, kus mu silm on?» Me olime automaatselt sina peale üle läinud.

«Ma arvan, et mädaneb kusagil prügihunnikus. See on tõesti kummaline juhtum.»

Umbes sedasorti jutuajamine kestis kusagil kolm tundi. Kogu see aeg püsis sõõride ja peaga pilt minu nägemisfoonis. Nagu oleks kaks filmi korraga jooksnud. Siis aga juhtus midagi.

«Sten... Sten! Midagi toimus!» röögatasin ma äkki nii, et Disraeli võpatas.

«Misasja? Mis toimub? Räägi!» Ma poleks osanud oodatagi, et ta asja vastu nii elavat huvi tunneb.

«Ma näen nägu. Selget nägu. See on prillidega, kikkhabemega ja kullininaga keskealine mees. See nägu suureneb. Nüüd jälle väheneb. Uskumatu. Teine nägu veel. Armiga.»

«Armiga?» Disraeli hääl oli üsna tuhm.

«Armiga jah. Räägib midagi. Ma ei saa aru mida. Suu liigub igatahes. Kõik. Kadus. Enam pole midagi. Tühjus.»

Mu käed värisesid. Pildid olid olnud täiesti selged. Polnud lootustki sellele mingit seletust leida. Ma vaatasin Stenile otsa.

«Usud sa mind?»

«Ma vist tõesti usun sind, nii kummaline kui see ka ei ole. Mis asi see oli?»

Oleks ma seda isegi teadnud. Üks nägudest, mida ma näinud olin, tundus mulle kuidagi tuttav. Ma olin teda varem näinud, kuid ei suutnud meenutada, millega seoses.

Disraeli vatras midagi, aga ma ei pannud teda tähele. Kus ma olin teda näinud?

Sel ööl ei juhtunud enam midagi. Me leppiseme Steniga kokku, et kohtume kas homme pärastlõunal, kui ta töö lõpetab või mingi erakordse nägemuse korral ükskõik mis ajal. Ma saatsin ta ukseni. Sten pöördus enne väljumist minu poole.

«Sa ütlesid, et üks neist oli armiga?»

«Jah.»

«Missugune see arm oli?»

«Sügav arm. Põiki üle lauba.» Tundus nagu oleks ta seda vastust oodanudki.

***

Järgmisel päeval ärkasin ma teatava pohmelusega. Eelmise õhtu sündmusi oli raske uskuda, aga miskipärast ei pidanud ma seda deliiriumi nägemuseks.Tegelikult olin ma pärast nägemuse tekkimist paugupealt kaineks saanud. Päeval ei juhtunud midagi märkimisväärset ja umbes poole kuue paiku saabus Disraeli.

«Nägid midagi?» Ta polnud veel uksest sissegi saanud.

«Ei veel. Ma loodan, et õhtu poole midagi ikka tuleb. Astu edasi. Mul on üks teooria.»

«Mul ka.» Sten ajas jope maha ja kui ta köögi poole astus, kolises kilekott ta käes kahtlaselt.

«Ei tea, kas väike naps segab sul vaatamist? Ma mõtlesin, et on lõbusam oodata.»

Ta tõstis kotist välja liitrise «Grant's» viski ja mõned kokapudelid.

«Ma olin eile täitsa purupommis. Usu mind, kui see tuleb, olen ma kohemaid kaine.»

«Mis teooria see sul oli?» küsis Sten.

«Ma hakkasin mõtlema sellise võimaluse peale, et äkki varastati mu silm selleks, et seda siirdada. Inimkond ei tunne praegu veel sellist võimalust, vähemasti ei tunne seda avalikkus. Võib-olla on selline operatsioon tegelikult teostatav? Ma tundsin selle kullinina ja prillidega tüübi ära. Ta on silmaarst ja tema nimi on Hartman. Kuskil pool aastat tagasi käisin ma silmakliinikus. Ise veel imestasin, et miks on silmade kontrollimiseks vaja laseruuringut. Mis sa arvad, kas silma oleks põhimõtteliselt võimalik siirdada?»

Sten avas viski- ja kokapudelid ning süütas rahulikult sigareti.

«Minu teooria oli üldjoontes sama,» lausus ta pärast mõningast pausi. «Aga mina arvasin, et kasutati ainult mõningaid kudesid. Muide, mul on kahtlusi selle armiga mehe suhtes. Ta meenutab üht allilma tegelast Magadani grupeeringust, nimeks Sergei «Goebels» Kvenchuk. Tüüp on endine spetznazi ohvitser, armi sai ta Nikaraaguas, kui mässulised ta skalpi võtta tahtsid. Ta pidi olema üks kohaliku allilma paremaid ajusid ja peale selle ka ekspert paljaste kätega tapmise alal. Ma uurisin täna pisut asja. Ta on magadanlaste bossi parem käsi. Boss ise on aga keegi Igor «Pihlakapüss» Burõnin. Tema on aga juba aastajagu päevi kadunud. Üldiselt arvati, et «Pihlakapüss» sattus Krimmitatarlaste grupeeringu kätte 98. aasta «sõja» ajal ja temaga oli koledaid asju tehtud. On kuulda olnud, et tal torgati silmad välja.»

Ma jahmusin.

«Kas sa tahad öelda, et mu silm on mingi jõugupealiku silmakoopas? See ei ole võimalik. Millega see grupp tegeles?» Ma olin endast väljas.

«Vastikute asjadega. Kiiret sõltuvust tekitavate narkootikumidega, pensionirahade pettusega, kindlustussummade väljapressimisega, lasteporno ja –prostitutsiooniga. Nad on erakordselt jõhkrad.»

Ma kummutasin klaasitäie viskit korraga kurku ja silmanurgast nägin Steni sama tegemas. Peale ei võtnud kumbki. Mul oli tunne, et ma olen sattunud mingisse ülimalt ohtliku mängu keerisesse, kust tagasiteed normaalsesse ellu enam ei ole.

«Okei, Sten, kõik on väga kena,» mu hääl värises pisut. «Nad lõikavad mu silma välja, siirdavad selle mingi gängipealiku peakolusse ja see hakkab uusti nägema. Okei. Aga miks, kurat võtaks, siis mina seda näen?»

«Ma kardan, et sellele ei oska keegi vastata. Võib-olla on meie silm seotud ajuga ka mingite teiste, nähtamatute, kanalitega. Uuh, on alles lugu. Üks on igatahes selge. Nemad ei tea seda, et sina kah näed.»

Me jõime viskipudeli tühjaks. Vahepeal algasid mul jälle nn. nägemused, kuigi midagi erilist sel ööl ei juhtunud. Kui kaadrisse ilmus mõni uus nägu, andsin ma Stenile lühikese iseloomustuse.

«Sten, kas sa kuulad? Seal on mingi pisike kiilakas tüüp. Närib nätsu. Kolmepäevane habe...» Umbes nii kirjeldasin ma Stenile jõugu liikmeid. Sten üritas ära arvata, kellega on tegu.

«See on vist Genka. Pihlakapüssi onupoeg. Loll ja hädine, aga tänu sugulussidemetele bossiga kuulub perekonda.»

Hommikuks oli bossi juurest läbi käinud umbes tosin tegelast, nende seas möned naisterahvad.

«Need ei ole lihad,» seletas Sten. «Selle grupi südamikku kuuluvad ka mõned naised, kes juhivad lasteporno haru.»

Hommikuks olime me jöudnud arusaamisele, et tähtsamad ninad olid ilmselt käinud Pihlakapüssi uue silmanägemise pärast õnnitlemas. Mina aga ei kavatsenud seda lugu niimoodi jätta.

***

Järgmisel hommikul otsisin ma põrandalaudade alt välja oma kuus aastat tagasi Kaitseliitlastelt illegaalselt ostetud TT. Ma olin seda relva kord aastas puhastanud ja õlitanud. Karbis oli ka umbes 30 padrunit.

«Esialgu piisab,» mõtlesin endamisi ja ladusin magasini täis.

***

Kaks tundi hiljem istusin ma oma vanas Datsunis Tsentraalhaigla juures ja ootasin. Oodata tuli õhtuni, kuni dr. Hartman, seesama kullisilmadega ja kikkhabemega silmaarst, lõpuks oma Audisse istus. Ma ei pidanud teda kaua jälitama, mees elas kesklinnas. Ta ei märganud mind endale järgnemas ja hetkel, kui ta korteri ukse avas, trügisin ma ta sisse. Püstoli olin ma juba aegsasti välja võtnud.

«Mida te teete? Ma kutsun politsei!» Ta oli, nagu väikesed inimesed ikka, oma elunatukese pärast tõsiselt mures. Ma lükkasin selle armetu selli diivanile pikali. Nüüd tundis ta mu ära ja kogu veri tema näost kadus.

«M...mis? Teie? Aga kuidas...?» Doktor ei suutnud midagi mõistlikku kuuldavale tuua.

«Te arvasite, et pääsete sellest avantüürist karistamatult. Ma tean üsna palju, aga mitte kõike. Nii et teile endale on tervislikum, kui te kogu loo mulle kohemaid üksikasjalikult ära räägite.» Ma sihtisin teda üsna ühemõtteliselt umbes silmade vahele.

«Aga... aga mida te täpsemalt teada tahaksite?» Veidi rahunenult arvas ta ilmselt, et pääseb eluga.

«Kes selle operatsiooni sooritas?»

«Üks St. Peterburgi arst, ma ei tea ta nime. Tegemist on tõelise arstiteaduse geeniusega. Ta oli seda operatsiooni juba kuus aastat üritanud, aga meie... või... sinu... juhtum on esimene, mis õnnestus. Mõtle... sa oled esimene...»

«Miks just mina?» katkestasin ma Hartmani.

«Sa olid ainus, kelle koed sobisid. Ma võtsin nende ülesandel üle poole aasta kudede proove, iga nädal andsin kõik vastavad andmed üle. Ma arvan, et neid analüüsiti põhjalikult. See oleks võinud olla ükskõik kes.»

«Said sa selle eest piisavalt suure summa?»

«Ei noh... natuke sain. Sa tead ju arstide palku...?» Tundus nagu oleks tal olnud häbi, et ta minu sandistamise eest raha võttis.

«Okei, viimane küsimus. Miks ainult üks silm? Härral oleks ju kahe silmaga palju parem olnud.»

«See oli selle Peterburgi arsti nõudmine. Ilmselt oleks siis saanud ebaõnnestumise korral uuesti proovida.»

Ma tulistasin ainult ühe korra. Sinna, kuhu olin kogu aeg sihtinud. Silmade vahele.

***

Ma olin jõudnud just vannis ära käia, kui uksekell helises. Sisse astus Sten, kes oli silmnähtavalt häiritud.

«Hartman tapeti just,» kuulutas ta keset esikut seistes. «Ilmselt koristavad Pihlakapüssi mehed tunnistajaid. Sa peaksid praegu väga ettevaatlik olema. Ma arvan, et sina oled ka nimekirjas.»

«Mina tapsin ta.»

Sten vahtis mulle umbes minuti otsa ja vajus siis aeglaselt esikukapile istuma.

«Sina? Miks siis? Ta oli ainus, kes oleks saanud sinu kasuks tunnistada.»

«Mida tunnistada? Kus? Kohtus? Mida sa ise minu asemel oleks teinud? Mu ainus võimalus on nad kõik vagaseks teha.»

«Kõik vagaseks teha!? Kuidas sa kavatsed hästi organiseeritud gruppi vagaseks teha?»

«Ei, mitte kõiki. Ainult põhimehed. Sten, ära unusta, et ma tean, mida nende boss teeb. Muidugi peab ta voodist välja tõusma ja tegutsema hakkama. Ma olen kogu õhtupooliku erinevaid nägusid vahtinud ja mul on tunne, et boss tahab võimalikult kiiresti asja kallale asuda. Tundub nagu jagaks ta käske. Veidi aega tagasi toodi talle laptop ja ta tegi Internetis mingeid ülekandeid. Ma usun, et nad hakkavad krimmitatarlastele kätte maksma.»

Sten kuulas mind vaikides.

«Armin, tegelikult käitusid sa vist tõesti ainuvõimalikul viisil, kuigi ma ei saa tapmist heaks kiita. Tahad sa tõesti Pihlakapüssi vagaseks teha?»

«Kohe, kui ta oma nina toast välja pistab. Ma ei tea ju praegu, kus kuradi kohas ta asub.»

«Sa tõmbad sellega magadanlased endale kannule. Nad tapavad su esimesel võimalusel.»

«Ma tean. Ma kolin siit juba täna õhtul ära.»

«Kuhu?»

«Sinu poole.»

Sten vaatas mulle pisut kurvalt, aga mõistvalt otsa.

«Ma aimasin seda. Hakkame minema.»

***

Ma redutasin umbes nädalajagu päevi Steni keldris. Kui ma täiesti pimedas istusin, vaatasin ma läbi magadanlaste bossi silmade toimuvat nagu mingit tummfilmi. Ma õppisin huultelt lugema. Info, mida ma niimoodi sain, oli katkendlik. Aeg-ajalt pööras Pihlakapüss oma pilgu kõneleja näolt Martini pudelile või aknast välja. Ometigi panin ma kildudest üsna kenakese pildi kokku. Sain teada, et krimmitatarlaste karistamine oli edasi lükatud ajani, kuni kõik jooksvad ärid on lõpetatud. Ma ootasin ja rõõmustasin, kui jälle järjekordsest tehingust bossile ette kanti. Viimaks oli aeg niikaugel, et magadanlastel oli viimane tehing käsil. Operatsioon pidi toimuma samal õhtul ja oma rõõmuks taipasin ma, et boss tahab isiklikult selle asja korda ajada. Ma kutsusin Steni.

«Täna õhtul läheb boss mingit äri ajama. See on ainus võimalus. Aitad sa mind?»

Steni näost oli näha, et ta mõistis vägagi hästi, millele nõustumise korral välja läheb. Minu puhul oli asi isiklik. Sten seevastu ei võinud kindel olla isegi selles, et ma tõtt räägin. Ma andsin sisimas talle keeldumise andeks.

«Aitan. Aga ainult see üks kord. Edasi pead sa ise hakkama saama.»

Ma noogutasin.

***

Kümme minutit hiljem sõitsime me minu Datsunis kesklinna poole. Sten istus roolis ja mina kontrollisin relva.

«Tõenäoliselt toimub tehing kusagil Yakuza Club'i lähedal. Tavaliselt toimuvad diilid sealkandis,» arutles Sten endamisi.

«Sõidame siis sinna.»

Sten parkis auto kõrvaltänavasse, kuid mahalõigatud sõrmega kaunistatud ööklubi sissepääs paistis kätte ära. Sten süütas sigareti ja mina katsin oma ainsa silma peapesaga, et mu enda nägenine ei segaks Pihlakapüssi tegevuse jälgimist.

***

Kell hakkas lähenema juba keskööle, kui magadanlased hakkasid minekule sättima. Nad riietusid, kõndisid autoni, istusid sisse ja sõitsid linna poole. Autos oli kolm tüüpi: Pihlakapüss, Goebels ja veel üks kapp, ilmselt ihukaitsja. Nad sõitsid Keskpargist mööda, mere poole ja kõik viitas sellele, et nad suunduvad siiapoole. Kakskümmend minutit sõitu ja nende luksulik Acura kihutas meist mööda. Kui punane sportauto meie silmist kadus, sõitis Sten neile minu juhatuse järgi järele.

«Kuradi hea on jälitada, silmsidet polegi tarvis,» kiitis Sten.

Õige pea peatasid nad auto, väljusid ja sammusid tükk maad mööda pimedaid hoove. Ühes kangialuses leidis aset kohtumine paari nahktagis käbipeaga. Nad vahetasid mingeid kohvreid ning meie kolmik pöördus tagasi. Ma käskisin Stenil oodata ja läksin neile järele.

Nad ei osanud midagi kahtlustada. Ühes halvasti valgustatud siseõues jalutus kogu see kamp otse püstolitoru ette. Ma lasin ihukaitsja ja Goebelsi joonelt maha. Ihukaitsja käes olev kohver lendas mõned meetrid eemale. Pihlakapüss vahtis mind hirmunud pilguga. See oli kummaline vaatepilt. Ma nägin korraga hirmust kangestunud jõugupealiku nägu ja selle kõrval kalgi ilmega iseennast. Pihlakapüss varises laskude all sõnagi lausumata kokku. Minu enda nägu kadus ja ma jooksin tagasi auto juurde.

«Põruta minema,» hõikasin ma autosse hüpates Stenile.

Sten käivitas mootori ja üritas värisevate kätega esimest käiku sisse raiuda.

«Pea kinni,» röögatasin ma äkki. «Midagi on korrast ära. Pihlakapüss ei ole surnud. Kurat. Ta jookseb mööda mingit koridori. Kurat. Ma lähen tagasi ja lõpetan asja ära.»

Aga ma eksisin. Ta oli surnud. Kõik kolm laipa lamasid ühes suures vereloigus. Seekord taipasin ma kaasa võtta ka eemal vedeleva kohvri.

***

Kümme minutit hiljem istusime me autos Steni maja ees.

«Armin, korda veelkord üle. Mida sa näed?»

«Ma ei näe suurt midagi. Ainult tähti, tähti, tähti. Tundub, et see ongi see paljukiidetud taevas, kuhu pärast surma minnakse.»

«Sa tahad öelda, et pärast surma jäävad meie hinged kusagile maailmaruumi hõljuma?»

«Võib-olla. Ah, kurat temaga. Vaata parem siia!»

Ma olin just avanud punakaspruuni kohvri, mis oli täis ilusaid rohelisi rahapakke.

Nõo, 9.-20. oktoober 1999