Päev enne lõppu

Veronica, jah, Veronica on see, kes ajab meile kõigile hirmu nahka oma juttude ja ähvardustega maailma peatsest lõpust. Kui teda uskuda, siis on nii, et tee aga endale ots peale- homme on maailma lõpp. Veronica ei oska korralikult eesti keeltki, aga kui ta räägib, siis nii rabavalt, et jää või uskuma!

Veronica elas oma sõnade järgi Kreekas, aga Jumal teda teab. Tal on ilusad mustad patsid ja ta on usklik. Veronica usub iga sõna, mis on piiblis. Olgu siis nii.

Minu arust ta muud ei teegi, kui peab meile epistleid. «Maailma lõpp väga lähedal, inimesed peab hea olema,» ütleb ta. Ei, mina ei usu teda. Veronicale endale ma seda ka ei ütle, ta solvub. Veronica on õrna hingega. Pealegi, äkki käsib ta siis juba täna «asjad kokku panna» -- «Maailm saab juba täna hukka, sina halb olema!»

Veronica on minu, Etelka ja Ilze hea sõbranna. Ilze ise tuleb küll Hispaaniast, aga eesti keelt oskab hästi. Ma ei ole märganud, et ta vigu teeks. Etelka, mu kolmas toakaaslane -- tema on ungarlane -- ei räägi üldse mingisugust keelt peale ungari, aga sellest ei saa me mitte keegi aru. Vehib muudkui kätega -- niipalju saab alati aru. Siis me vehime vastu. Mõistame ikkagi üksteist.

Mul rohkem toakaaslasi pole, tuba on väike ja üldse. Nii ongi parem. Naabertoas elavad kümnekesi, nojah, aga nemad ei mõista üksteist nii hästi. Meil lihtsalt ei jää muud üle- kõik oleme «muulased». Peame kokku hoidma, sest üksi oleks ju väga halb. Mina ise ei kõnele muud keelt peale eesti ja inglise. Kuidagi peab hakkama saama ja saamegi. Seevastu naabertoas on peaaegu kõik omaette ja eesti keelt ei mõista keegi. See on paha. Meie elame hästi.

Veronica palub igal õhtul Jumalat -- kreeka keeles ikka, aga see on Meieisa palve -- seda pole vaja tõlkida. Ilze ei usu üldse millessegi -- ta on see -- äh, mul ei tule sõna meelde, las olla. Igal juhul arvab ta -- mitte Veronica kuuldes, et usk on tobe. Tuleb, mis tuleb. Mina jälle arvan, et uskuda võib, aga natuke. Etelka usust ma täpselt ei tea. Korra ta näitas käega üles ja noogutas -- Jumal on. Aga ma ei ole kunagi näinud ega kuulnud, et ta palvetaks. Ta magab minu kõrval. Etelka kirjutab selle eest luuletusi- ungari keeles, aga riimi paistab küll olevat. Mis siis, et aru ei saa. Etelka üritab küll tõlkida, aga see pole oluline. Ilze ei kirjuta üldse midagi. Ta ei arva, et see oleks rumal -- talle meeldivad Etelka luuletused, aga ta ei oska ise lihtsalt üldse kirjutada ja lugeda ka mitte. Ta ütleb, et ei tahagi õppida, polevat vaja. (Mina oskan küll kirjutada.) Veronica kirjutab õige veidi. Kui ta ei saa meie tähtedega hakkama, lööb ta käega ja kirjutab kreeka omadega. Ma mõnda tean, aga umbes.

Me elame 35G korrusel B tiivas. See on nii sügaval, et Ilze kurdab vahetevahel kõrvade huugamist, aga siiski harva. Me ei tunne majas kedagi peale Bela, aga ka teda tunneb rohkem Etelka. Nad on kaasmaalased, kuigi Bela kõneleb pisut ka inglise keelt. Ta elab A tiivas. Tema poole ei tohi me pärast viimast viiruselainet minna. Sellest on kahju.

Etelka on üks kummaline plika- ta istub vaikselt oma voodil ja kirjutab. Päevast päeva. Me teda siis ei sega. Kord sirgeldas ta oma märkmikku ühe pildi. Seal oli kollane kera sinisel taustal. Läksime joonistust uurima. Etelka näitas üles. Veronica lausus seepeale: «See ei Jumal. Jumal ei selline on!» ning raputas ägedalt pead. Tema ju teab. Etelka aga tegi sama liigutuse- see polegi Jumal. «Mis see on?» küsis Ilze. Etelka näitas jälle üles ja kehitas õlgu. «Sa ei tea, mis see on?» pärisin ma ja hakkasin ukse poole minema. Etelka aga raputas pead ja sodis kera musta pliiatsiga ära. Nüüd sain aru. See oli vesinikukogum, mis soojendas maad. Nüüd on see mattunud. Maad katab soo. Ohkasin. Veronica lausus seepeale: «Siis olema kõik hea, nüüd ei.» Seda teab Etelka. Mina olen kuulnud ainult «mustast taevast» ja «lainetavast maast». Kunagi ammu kuulsin luuletust.

Must taevas
heidab varjud
üle lainetava maa
ja vaevas
appi karjud
nüüd lõppemata sa.

On kadun'd
kõik see sära
ja lained sinised
ning mattun'd
linnukära.
On kurvad inim'sed.

Ma ei tea, kes selle kirjutas, keegi ei teadnud. Polegi tähtis. Siit ei saa niikuinii ealeski välja ja ma ei tahagi. Juba kuuldused «lainetavast maast» peletavad eemale. «Maailm on homme hukas, Jumala valgus ei ole ammu,» räägib Veronica -- niipalju teab tema «mustast taevast». Vesinikukera pole aga keegi meist näinud. Kust Etelka sellest kuulnud on, ei tea keegi peale ta enda. Pole küsinud ka. Ilze arvab, et jutud «mustast taevast» on jama -- pole näinud, järelikult ei ole, ja «lainetavat maad» ta ka ei tunnista. «Toa põrand ei laineta!» ütleb Ilze. Tal on õigus. «Aga maapinnal, mis on seal?» küsin ma. «Mis maapind? On see maja ja muud midagi,» vastab Ilze. Tema ei usu. Ta kipub juba sellegi vastu vaidlema, et on teisi maju. Hoolimata sellest, et ennem olid käigud teiste majade vahel avatud. Siis me ju kokku saimegi. Nüüd neid käike pole enam. Võib-olla tõesti pole ka teisi maju. Kes seda teab ja polegi oluline. Meil on oma elu.

Etelka on viimasel ajal üha kurvemaks jäänud. Võib-olla igatseb ta kadunud maapinna järele. See «maa» tundub mulle aga nii kauge, müstiline ja kättesaamatu, et selle üle ma pead ei murra. Kunagi räägiti, et maapind ei lainetanud- see tähendab, et polnudki sood. Mis oli siis? Ah, jamps. Kipungi juba Ilze poole hoidma. «Mis maa?» ütleb ta. Jah, mis maa? Me ei taha sellest tavaliselt kõnelda. See on nii kummaline.

Veronica on ka tõsine nagu Etelkagi. Ilmselt on kõik, ka mina. Ilzest ei saa ju aru. See polegi tähtis. Võib-olla on tähtis see, et Etelka märkmik hakkab täis saama. Ta näitas. See on ju ka probleem. Ilzel huugavad kõrvad ja üldse. Viirused ja... ah, milleks nii nukralt. Polegi midagi kurba. Kui Etelkal tõepoolest paber otsa saab, kirjutagu seintele. Ilze sodib vahel oma käte peale, aga see kulub maha. Mina ei kirjuta üldse kuskile -- misjaoks? Ma vaatan pilte, mis Etelka oma märkmikku joonistab.

Ilze teab ühte laulu -- eesti keeles, aga seal on veidrad sõnad -- ma ei saa peaaegu ühestki aru, Ilze ka mitte. Ongi lõbusam. «Meil me-etsas si-irgus kuuseke» ümiseb ta. «Mis see «me-etsas» on ja «kuuseke»? Mis sõnad need sellised on?» pahandan mina. Veronica ütleb siis: «Vaatage! See on Jumala laul. Jumal hoiatama. Niisugust laulu mitte tohib laulda! Me ei tohi aru saama!» Seda Veronicat küll! Tal võib ju õigus olla, aga mis hoiatus? Koguaeg on hoiatus ja maailma lõpp lähedal. Pole seda lõppu kuskil. Las Ilze leelutab. Rohkem laule me niikuinii ei oska.

«Mis aasta praegu on?» tunneb Ilze huvi. Siinkohal ei aita mõistus ega midagi. Kalender seinal võib olla juba sajand vana, võib-olla ka kõigest paar aastat. See oli siin juba siis, kui meie tulime. Kalendris saab ainult kuid ja päevi arvestada. Sellelgi pole mingit mõtet. On siis jaanuar või juuli, mis seal vahet. Me märgime neid päevi niikuinii ainult lõbu pärast. Ja üldse, misjaoks on leiutatud kalender? Täiesti mõttetu, arvan mina. Ja ongi.

Siin on koguaeg igav -- peaaegu. Välja ei tasu ka minna, kõik koridorid on ühesugused ja toa number on pähe kulunud -- 35467B. Kui tõesti enam midagi muud üle ei jää, siis mängime Etelkaga malet. Kord hüüatas Veronica ehmunult (tema malet ei oska ja Ilze ka mitte): «Te tegema halba. Must on paha, kui see jääma laual, on Jumal kuri. Võta musta ära!» Ja koristas mustad nupud malelaualt minema. Mul läks siis pool tundi seletamiseks, et see on ainult mäng. Mõlemaid nuppe ei saa ju valgeks võõbata, siis ei tee enam, vahet! Kuid Veronica on siiamaani umbusklik. Enne ei saa me mängida, kui ta igale mustale nupule ristimärgi ette on teinud. No on tüütus. Seda ma talle ei ütle, vaat et oleme pärast pooltest nuppudest (mustadest) ilma.

Veronical ei ole igav. Ta õpib piiblit p ä  h e !? «Vanad juut ka õppima!» sõnab ta meie imestuse peale. Tal on juba peaaegu pool peas! No on aga mälu! Mul läheks kaks päeva ühe lause päheõppimiseks.

Kas siin üleüldse midagi juhtub? Nüüd on tarvis mõelda. Vastus on eitav. Viimane juhtum oli see, et käigud majade vahel suleti, aga sinna ei lastud kedagi juurde. Ühest küljest on küll kahju, et raamatukogu suleti -- peale Veronica piibli pole meil ainsatki raamatut, aga see on kreekakeelne.

Kord näitas Ilze meile ühte veidrat asja. See oli neljakandiline ja kirju ning nägi välja umbes selline:

pilt]" WIDTH=250 HEIGHT=211>

Mu joonistusoskus pole kõige parem -- siin ei ole ju vaja sellist oskust. Ilze ei teadnud, misasi see on -- Bela andis selle talle. Veronica käest me esialgu ei küsinud. Igaks juhuks -- kes teda teab. Näitasime imelikku vigurit Etelkale. Etelka suu tõmbus naerule. Me polnud teda kunagi naermas näinud, see oli nii kummaline. Etelka võttis asjakese pihku, keerutas teda kuidagi väga imelikult ja järsku oli iga külg ise värvi. Selle peale jooksis ka Veronica kohale. Ja muidugi...

Sekundi pärast seda asja meil enam ei olnud.

«Mis te tegema! Must maagi! Vaata, maailm must on, teie veel mustaks tegema!». Meil jäi üle vaid ohata. üldse, tekib küsimus, kust Etelka kõike teab. Teinekord joonistas ta oma märkmikku midagi sellist:

pilt]" WIDTH=337 HEIGHT=200>

Etelka näitas sellele ja tegi ehmunud näo pähe. «See olema maailma lõpp!» kohkus Veronica. Ja Etelka noogutas.

Me unustasime imeliku pildi, aga ometi jäi see kuidagi kummitama. Veronica hoiatused on hoopis midagi muud, aga kui juba Etelka nii ütleb, siis... on asi tõsisem.

«Kop-kop-kop!» Vaatasime üksteisele otsa. Veronica pigistas risti oma pihus. Sisse astus keegi naine. Mis ta seletas, sellest me aru ei saanud. Meie imestuseks kohkus Etelka ja vastas talle!? Siis läks naine ära -- koos Etelkaga. Etelka jäigi kadunuks. Ei tulnud tagasi.

Koridoris kostvad jälle sammud ja taas koputatakse uksele. Mis viimasel ajal juhtunud on? Kuhu Etelka jäi? Meid palutakse käeviipega kaasa tulla. Vaatan toas ringi -- võib-olla ei näe me seda enam. Koridor, mis on muidu olnud nii igav, on nüüd kuidagi ärev. Ma hakkan kartma -- jah. Teised ka kardavad. Ehk me pole harjunud. Läheme läbi pikkade valgete koridoride. Põrandad on nagu maleruudud -- oh, kui Etelka tagasi ei tule, on mul ju igav. Seda ma ei taha. Jah, aga kuhu Etelka tulema peab?

Jõuame lõpuks imelikku koridori -- ma pole sellist varem näinud. Veronica mu selja taga loeb palveid. Ilze vaatab ringi. Mis on lahti? Öelge mulle! Koridori lõpus on uks, aga...

...selle taga pole mitte suletud käik, vaid...

...seesama kummaline asi, mis oli Etelka märkmikus.

«Etelka, kus sa nüüd oled?» Me hüüame teda kõik mõttes. Koridoris on kuum ja lämbe. Siis läheb mul silme ees uduseks ja ma näen sinist taevast, päikest, merd, puid! Mulle tuleb kõik meelde! Tahan sirutada käed päikese poole, aga korraga kaob kõik...

TULI JÕUDIS KORIDORI.
KÄTTE ON
JÕUDNUD
MAAILMA
LÕPP

(1994)