Kõik need üksikud inimesed

Ma vajutasin end sügavale nahksesse tugitooli, mis imes mind endasse kui näljane vaalaskala ning manasin näole vaoshoitud enesekindla naeratuse. Ma vaatasin oma kliendile otse silma. See mõjub alati -- meelas adrenaliinipuhang Surma lähedusest.

Mu vastasistuja oli jõudnud vanusesse, kus avastatakse keskea suurim viga. Nimelt see, et ta läheb mööda. Mehe halliks tõmbuvad meelekohad särasid niiskelt. Taolise ameti juures, nagu seda minu oma on, hakkad sa varem või hiljem taolisi pisiasju märkama.

Sel hetkel ma juba teadsin, kuidas meie kokkusaamine lõppeb. Teadmine ei muutnud mind kurvaks ega rõõmsaks, ei tekitanud vähimaidki emotsioone. See oli lihtsalt teadmine.

Ma katkestasin vaikuse, mis kippus ületama piinlikkuse piiri.

«Nagu ma teie telefonikõnest aru sain, on teil lahendamist vajav probleem?»

«Esmalt peaksime ehk kindlaks tegema, kas ma olen teist ikka õieti aru saanud.»

Oli näha, et ta oli oodanud teistsugust algust. Arutlust viimaste päevade vihmasest ilmast või Kesk-Ameerikat tabanud taifuunist. Arutlust üldinimlikel teemadel, et siis justkui muuseas asja kallale asuda.

Põrgusse, mul polnud nii palju aega.

Ma kaotasin näolt kasutuks muutunud naeratuse.

«Jah,» vastasin ma võimalikult veenva häälega. «Te olete minust õieti aru saanud.»

Ta pööras vaistlikult võpatades pilgu mu silmadest ning tõstis lauale avatud ümbriku. Sealt seest leidsin ma umbes neljakümne aastase naise pildi ja tsheki meeldivalt ümmargusele summale. Mu tulevasi jõupingutusi oli selgelt üle hinnatud.

«On see piisav?» Ta häälest kostunud ebakindlus oli asendunud ärimeheliku asjalikkusega.

Ma noogutasin.

«Teie naine?» küsisin ma rohkem kohusetundest kui uudishimust.

Ta mühatas jaatavalt.

«Kui kiirelt te... töö ära teete?»

«Kiirelt,» vastasin ma lakooniliselt ja tõusin, et lahkuda.

Ta kerkis toolilt ja haaras mu varrukast. Ma lugesin ta pilgust välja kõhkluse ja valu. Ja küsimuse, mis pidi kohe huulile jõudma.

«Vabandage...,» ta meelekohad higistasid soolaseid pisaraid. «Ma tahtsin ainult küsida... me oleme kaua koos elanud... kuidas te seda teete?»

Miskipärast tundus mulle, et ta teadis, mida ta palve tähendab. Ent see polnud tegelikult oluline. Minu jaoks oli ta lihtsalt üksik vananev mees, ei enamat.

Ma näitasin talle.

Väljudes heitsin ma oma tööandjale viimase pilgu. Tühjalt enda ette põrnitsedes avas ta kirjutuslaua ülemise sahtli ja võttis sealt välja püstoli. Kaalutletud liigutusega surus ta relva oma huulte vahele ning vajutas päästikule.

***

Ta istus varjulises tänavasopis paikneva kohviku ees ning lobises kahe sõbrannaga. Naine oli märksa ilusam, kui pilt seda oodata lubas. Ta enesetapublondid juuksed läikisid päikese käes ning naeratades piilusid ta huulte vahelt välja säravvalged hambad.

Ma istusin vestlejatest mõned lauad eemale.

Nad rääkisid meestest, ilmast, moest ja seltskonnakroonikast. Ma polnud sunnitud selle kõige kuulmiseks kõrvu teritama -- naiste jutt oli muretult vali ja piisavalt väljakutsuv, et mõista, mis mängu nad täna õhtul mängivad.

«Soovite midagi tellida,» küsis kohalerutanud kelner rõhutatud viisakusega. Kui ta oleks öelnud seda, mida ta tegelikult mõtles, siis oleks see kõlanud umbes «kui te ei kavatse tellida, siis kaduge kus kurat» ent ma ei hakanud sääsest elevanti tegema. Ilm oli piisavalt palav, et endale üks lahja õlu lubada.

Pilku tõstes märkasin ma, et naine on jäänud üksi. Ta silmavaade oli eemalviibiv ning jälgis kiirustades eemalduvaid kaaslasi. Ta oli nii kaunis ja tundus nii mahajäetud, et mul hakkas tast peaaegu kahju. Ma tõusin ja astusin ta laua juurde.

«On siin vaba?» küsisin ma vaikselt.

Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja noogutas. Ma võtsin istet ja süütasin sigareti.

«See on halb komme,» nentis ta ning avas oma paki. Ma andsin talle tuld.

«Laias laastus on kõik meeldiv kas seadusevastane, amoraalne või paksukstegev,» vastasin ma kusagilt kuuldud lausega ning paiskasin õhku paksu suitsupahvaka.

Naine naeris pigem viisakalt kui spontaanselt.

«Vahest on seda väga raske meeles pidada,» ütles ta peaaegu tõsiselt.

«Jah,» nõustusin ma. «Vahest on.»

Me istusime mõnda aega vaikides ja süvenesime jookidesse. Minul oli mehhiko õlu laimitükikesega ja temal Martini oliiviga. Ma teadsin, et just nüüd on parim aeg asjaga peale hakata, ent ei suutnud endas alustamiseks jõudu leida.

Kohviku kõlaritest paiskus välja mingisugune Lou Reed'i lugu. Naine õõtsutas end hajameelselt rütmi taktis. Laul rääkis armastusest ja surmast. Selles oli midagi sümboolset. Ma võtsin end kokku ning alustasin eelmängu.

«Kummaline asi see elu. Pisut magamist, veidi tööd ja võib-olla armastust ning kõik ongi läbi. Tundub nagu veidi ebaõiglane, või kuidas?»

«See on üks viis elu defineerida. Mina isiklikult eelistaksin midagi lootustandvamat. Midagi stiilis «õieti elatud elu» ja nii edasi.»

«Eks see ole maitse küsimus. Võimalik, et mu töö on mind lihtsalt küüniliseks muutnud. Teate küll, professionaalne kretinism.»

Ta kortsutas kulmu. Oli arusaadav, et ta soovib uudishimutseda, ent ei pea seda sobivaks.

«Te tahate teada, millega ma tegelen?» aitasin ma teda abivalmilt.

«Jah.»

«Ma kardan, et seda on üsna raske seletada,» ma kehitasin õlgu. «Mõnes mõttes võib mu elukutset probleemide elimineerimiseks nimetada.»

Naine vaatas mind pingsalt nagu ohtu tunnetav uluk. Ma jätkasin eelmängu.

«Teate, meie elu probleem seisneb selles, et on vaid üks viis siia ilma tulemiseks ja liialt palju viise siit lahkumiseks. Mina tõstangi lahkumise mitmekesisust.»

«Kes te olete?» küsis ta pingule tõmbudes. Ta häälest kostus halvasti varjatud hirmu.

«Enamuse jaoks olen ma mittekeegi,» vastasin ma lauale nõjatudes. «Teie jaoks olen ma kahjuks saatus.»

Naine vaatas mind pärani silmadega. Ma otsustasin kaardid avada.

«Teie mees palkas mind teid tapma.»

Hirm ta silmades kasvas paanikaks ja viivuks kaotas ta oma emotsioonide üle kontrolli. Selsamal hetkel suutsin ma läbida ta mõttebarjääri ning tungisin ta alateadvusse. Naise hirm muutus valulikuks agooniaks.

Kogu elu pakituna halastavasse unustuse vatitekki -- selline on alateadvus tegelikult. Aastakümnete jooksul kogetud valu, kõik pettumused ja kaotusekibedus, räpased saladused, kõik painavad tegematajätmised. Kõik see, mida sa meeleheitlikult olematuks üritad unustada, on varjul su teadvuse sügavaimais soppides.

Kes meist poleks vahest pimedatel sügisõhtutel end möödunu meenutuste rünnaku eest kaitsma pidanud. Ootamatu õudussööstuga kerkib kogetu meele sügavikust esile just siis, kui sa seda kõige vähem kahtlustad. Tehtu paratamatus kägistab su kainet mõistust ja toob kaasa unetu öö.

Niit niidi järel lasin ma vabaks peidetud emotsioone. Noapistetena lõid nad valusaid haavu ohvri hinge. Viimaks leidsin, et olen teinud piisavalt. Naise suu oli avanenud hääletuks karjatuseks, ta pärani silmadest õhkus õudust. Oli aeg agoonia lõpetada.

Inimene on võimeline taluma uskumatut vaimset survet. Ka kogu alateadvuses peituv piin ei suuda teda sundida koheselt mürki neelama. Alati võib ka süngeimate pilvede tagant päikest aimata. Uskumatu järjekindlusega klammerduvad inimesed vähimagi lootusesädeme külge.

Ent on olemas üks tunne, mis saadab meid läbi kõikide päevade ja mida me teadvustame vaid murdosana ta suurusest. See tunne on üksindus -- inimese igavene kaaslane selles pimeduse sähvatuses, mida me eluks kutsume.

Üksindus sunnib meid looma unelmaid igavesest elust ja üllatest tunnetest. Üksindus sunnib meid ennast eitama ning taotlema võimatut. Üksindus sunnib meid otsima teise inimese lähedust. Ent ka intiimsemail hetkil kallima embuses on inimene tegelikult üksi. Alati, igas olukorras ja kõikjal.

Sel hetkel, kui me kohtume palgest palgesse üksinduse tõelise olemusega, kaotame me kogu lootuse. Sel tõega vastamisi olemise viivul jääb meile vaid üks pääsetee. Üks ja ainus võimalus üksindus selja taha jätta.

Ma vabastasin naise ja pöörasin pilgu kõrvale. Silmanurgast märkasin ma ta eemale viskuvat keha. Siis kostus pidurite krigin ja kume mütsatus. Kostus naiste karjeid ja meeste hõikeid. Sündmuskohale tekkis arvukas uudishimutsev rahvasumm.

Keegi puudutas mind õlast. See oli mind teenindanud kelner. Ta oli vapustusest kaame ning ta kätte ununenud kandik värises ohtlikult.

«Kas te tundsite seda naisterahvast. Te istusite samas lauas ja ma mõtlesin...»

«Ei,» katkestasin ma. «See oli lihtsalt keegi väga üksik naisterahvas. Te ei suuda arvatagi, kui palju taolisi üksikuid inimesi siin ilmas on.»