Alfie kaks (kolm) lemmikeset

Pühendatud TS-le.
Ise teab,
mille eest.

SEL soojal suveõhtul, mil Alfie astus usinalt mööda tolmust maanteed, ei ennustanud küll miski meeldejäävaid elamusi. «Astus» on ilus ja neutraalne kirjakeelne väljend. Pigem Alfie tuikus, taarus või kakerdas. Kõige õigem oleks öelda, et ta kulges ning ajas suhteliselt rütmilist laulujoru. Kuidas eespoolmainitud persoon välja nägi? Tuleks öelda, et ta oli tähelepandamatu, aga sellega pole midagi öeldud. Seljas kandis ta oma paremad päevad äranäinud halli kuube, jalas tumesiniseid kottis velvetpükse ja sandaale, mille õige värvus jäi neid katva paksu tolmukorra tõttu saladuseks. «Kooperaatori» kaheksakant oli uljalt kuklasse lükatud. Nokkmüts ja vormitus võidunud portfellis kolksuv teeklaas kuulusid vaieldamatult Alfie lemmikesemete hulka.

ALFIE tuigerdas laulujoru ajades mööda tolmust maanteed. Oli öö. Ümberringi ei hingelistki... Või siiski. Läbi hõreneva metsa paistis tulekuma. Alfie taarumine muutus hoogsamaks ja edasipüüdlikumaks, laulujoru vaibus sootuks. Ilmselgelt kulus kogu energia edasiliikumise peale.

TOLMUST helendavat maanteed pidi metsast välja jõudva Alfie silm fikseeris silotornilaadse ehitise, millest kostis lõbusat, joomakohale iseomast jõminat. Ukse kohal säras tulikiri «Kolm Sõpra». Alfie mõtles, et majas on kõrts, ja avas ukse.

AVANUD ukse, silmas ta trahterile iseloomulikku sisustust, kuulis harjunud hääli ning haistis tavapäraseid lõhnu. Publik oli erisugune. Suisa erinäoline. Tähendab, saalis võis märgata ruudulisi rotte, arvukad sabad palmikuiks punutud; keset ruumi konutas suur lapik loom, keda võinuks nimetada okaspiibriks, ja tagaseinas asuva pika lauda anastasid kollased soomuskarud. Iseäranis võigas näis emu, eriti tema perfektselt pediküüritud inimjalad. Huvitav, kes neid hooldab, lookles mõte läbi Alfie loidunud aju -- emu enda küünistega pseudokäed ei paistnud küll selleks võimelised olevat. Äärmiselt masendava mulje jättis vibalik tokerja, osaliselt väljalangenud karvaga urunugis. Sest Alfie mäletas kuulsat urunugist IlmetTM -- ja eelkõige ta ümarat, suisa pontsakat, läikiva tiheda karvaga, rahulolu kiirgavat kogu.* Kuid see häiris Alfiet vähe. Ta meenutas nüüd pudulojust, kes on haistnud joogikoha lähedust. Leidnud kärmelt vaba koha täpselt väljapääsu ja leti vahel asuvas lauas, prantsatas Alfie istuma. Ülelaudseks trehvas kahepealine mürkroheline lehm.

ALFIE maandus lehmale osavalt sabale. Kahepäine oli jõminas ega solvunud. Lauanaabri segasest ininast noolis Alfie välja, et ta viibib tulevikus, kus kõik on end seaks joonud. See oli piltlik võrdlus. Tõestamaks oma juttu, tegi veis sõraga viipe nurgalauas istuva roosa inglitiibadega kesiku suunas, kes pidavat päevast päeva oma kärssa õlles leotama, kuid on siga sünnist saati ning selleks ka jääb.

MÜRKROHELINE kahepealine lehm toetas oma juttu agara viinavõtmisega: parempoolne libistas jooki, vasakpoolne rõhus rohkem suupistele. Mida aeg edasi, seda arütmilisemaks see tegevus muutus. Lehma jutt hakkas üha enam meenutama teadvuse voolu: inimkond jõi end põhja... inimese uhkus ei kannatanud välja sarnasust loomaga... inimesed surid välja... loomad... muutusid... moondusid... deformeerusid... panevad veel vastu... loom on loom... välimus pole oluline... dekadents... allakäik... langus.../.../... ikka geniaalseid leiutisi (sõrg viipab loiult leti suunas)... alkoholisüntesaator... teeb joovastavat märjukest mittemillestki... alati... ei iial... ikka... veeeel...

LEHMA pead langesid kolksudes üksteise järel lauale.

ALFIE jõi järelejäänud joogi ära ning vaatas ringi, vaagides, kellele nüüd kaela vajuda. Kõigil oli tegemist. Tajunud oma hüljatust, tundis Alfie endas hingevaeva tõusmas. Alkoholis loksuvad ajud pakkusid välja pöörase plaani -- alkoholisüntesaator pihta panna. Taarudes toredalt kaaberdaval kõnnakul letile ligemale, silmitsedes (kuidas see küll võis võimalik olla?) ühtaegu saali, ärastas ähmane Alfie alkoholisüntesaatori ning suundus võidurõõmsalt õhetades uksetagusesse öhe. Üksipäini.

HOMMIK oli jube, julm ja juhm. Alfie tõusis istukile ning vajus oiates tagasi sängi. Päike säras aknasse, mida kardinad polnud kunagi varjanud. Toas oli tunda tuttavat hapukat lehka. Kodus, mõtles Alfie õndsalt. See äratundmine ajas ärkava joomari jalule, peagi suutis ta end köögi ukseni lohistada.

ERUTATULT vajus ta käpakile: köögiukse ees vedeles vormitu võidunud portfell, mille serva vahelt paistis... alkoholisüntesaator. Nii, mõtles Alfie, olemas!!!

-----
* Urunugis IlmeTM on AS Eesti Rajamets registreeritud kaubamärk.