Spordiajakirjanik pani muidugi kohe kana.
Ega see ülejäänud seltskond suurt paremas seisukorras olnud, tuldud ju ikkagi päälinnast, kontserni peolt ja loll olnud toosinane, kes ürituse käigus priilt jagat alkoholi koonu vahele ei kummutanud. Buss kajas mörinast, luksumisest ja kustunud surnalistide veendunud norinast.
Üks kui teine üritas väheke laulu teha. Edutult.
Mäo ristis käisid mõned veel kõikuvi jalu suitsu tegemas, Adaveresse jõudes valitses omnibuses ühtlane rahutu vaikus. Bussijuht lükkas pläru suunurka ega viitsinud isegi akent avada. Niikuinii oli homne leht ilmselt valmis ja bussijuhil polnud isegi Maajat kodu käimas. Sügavalt pohhui.
Enne Kärevere silda tahtis bussijuht pissile ja läks ka. Vehiikli peatumine raputas mõned ärkvele. Nii nad tuiutasid hange veerele auravat juga. Siis see jama lahti läkski.
Metsast tuli Visnapuu, uur tilpnemas ja kaelaside korratu. Silm hägune peas. Vaatas bussi raasu ja teisegi, röhatas ja lasi juhil end esiistmele tõugata.
Normaalne joodik, arvas bussijuht. Sitta ta oli.
«Elu on igavene, elu on igavesti noor. Surevad üksikud inimesed, aga inimsugu jääb. Hävineb ühiskond, üksikud inimesed jäävad. Ja kaob inimsugu, elu jääb... hõk!» pajatas poeet, rappudes verikiirelt Tartu suunas.
«Muda olgu su nimi. Põlga mind!» urahtas Poni kolmanda istme alt.
Visnapuu pilk selgis. «Kas rinne on läbi murtud?»
«Fuck you, Artur.»
«Ma ei ole Artur. Või olen?» pomises Visnapuu. «Marie? Ing?»
«Fuck,» selgitas spordiajakirjanik ning lisas «...jopptvä...»
Visnapuul hakkas selginema. Midagi oli valesti. Aga mis?
«Ei saa öelda palju ajast, mis oli enne, kui kirjuteti aasta 1900. Selle aja viimsed surnud nelikümmend aastat olid ennem kõike muud kui loomingu aastad. See ajajärk ulatub ärkamisaja suurtest romantikutest...»
«Perrrgel! Kes ütles ärkamisaja, ma teile näitan ärkamisajat, ma teile, ja üldse, kus õlu on?» mõuras kolmanda istme alt hoovav Poni. See oli mõjus pilt.
«On, on. Tasa,» manitses keegi tagumisest pimedusest. «Sohver korjas mingi soga peale, see seletab seal ees.»
«Mida!?... A sitta. Kus õlu on?»
Siinkohal pani spordiajakirjanik juba terve kalkuni.
«Maga, pask! Ja ära tegutse,» manitses nüüdseks lipniku mõõtu Poni.
Visnapuu ütles: «Nii on perekonnas, nii on ühiskonnas ja nii on kirjanduses.»
Teda kuulas vaid tuul, aknavahest vihisev ja juhikoni vingu viiv.
Rõdõnts! tegi buss esimeste ratastega üle raudtee sõites ja sama tegi ta, sõites üle raudtee tagumiste ratastega.
Naised hakkasid hägusalt maailma nägema. Uni lahkus, ent härgamisi.
«Ma tahan Annelinna saada,» vigises keegi.
Aga Annelinna polnud veel ehitatud.
Mitte et see kellelegi korda oleks läinud.
Visnapuu tahtis Werneri juurde ja kõik teadsid, kus see on, aga seda, et sinna sõita ei saa, teadis ainult bussijuht. Ta pani Visnapuu jõe ääres maha, sõnas, et käigu jala ka, see nõustus ja oligi läinud.
«Kesse raisk on Kivisilla üles ehitanud, fond vä?» nõudis vasema akna juurde lääbakile vajunud Poni.
«Sa, mees, joo vähem,» kostis neljandalt pingilt. Vägi oli kerkimas.
«Tavai nüüd Ihastesse jooma,» kobises spordiajakirjanik ja pühkis näo sulgedest puhtaks. Keegi ei protesteerinud.
Omnibuss kihutas Ihaste suunas.
Kellegi kurine näpp oli maalinud aastakümnete poriga mörnatud aknale järgmised sõnad: «Elu on igavene, elu on igavesti noor. Surm teeb, et elu igavesti sünnib! Ole tervitet surm! Siuru on surnd, aga siurulased on kord jälle uuesti sündind. Olgu tervitet surm, aga ärgu olgu kodukäijaid! Uuesti sündinute jaoks ei ole enam ainult rahvused, ei ole ainult klassid, enge on kõigepealt inimen, lihane inimen.»
Rinne oli tõesti läbi murtud.