I peatükk
Kõik kohalviibijad käisid kordamööda kuninga krooni kallal, kivikesed käes. Kardinal kahtles, katsudes kaelas kõlkuvat Kristuse kuju. Kuningas Gotthard, kroon käes, kõõritas kardinali kurjalt. Kardinal kõhkles, kuid kõndis kuningani, kergitas kämbla, kukutades kivist kuulikese krooni.
«Kõik,» kinnitas kuningas. «Kohe kontrollime.»
Kuningas keeras krooni kummuli. Kuulikesed kõrisesid kenasti, kui kukkusid kullast kandikule. Kõik kummardusid kandiku kohale.
Musti kuulikesi oli palju. Valgeid oli üks... kaks... kolm... neli... viis... kuus.
«Ettepanek on tagasi lükatud häältega 9:6,» teatas kuningas.
«Mis nüüd saab?» küsis kardinal Hildebrand.
«Seda peamegi nüüd arutama.»
«Kuradi kusepead!» karjus korraga keegi. «Kodumaa kupeldajad! Kardate kolmemeetrist kivisisalikku, kolmesajakilost konna! Kuningriik käib kuradile, kuid kehkenpüksid kardavad kõhu...»
«Vait!» röögatas Gotthard. «Või ma panen su Rüütlite Kogu solvamise pärast trellide taha!»
«Istu maha ja ära mölise,» ütles ka Wolfram.
Nad istusid: 12 rüütlit, lord Wolfram, kardinal Hildebrand ja kuningas Gotthard V, keda rahvas pärastpoole Viimaseks kutsuma hakkas.
«Esialgu tundub, et lohemao tingimused tuleb vastu võtta,» arvas Gotthard, «ja igas kuus talle üks neitsi saata. Nüüd selline piinlikuvõitu küsimus: kuidas me talle selle neitsi valime? Kas on ettepanekuid?»
«Muinasjuttudes on siiamaale liisku tõmmatud riigi kõigi neidude vahel,» meenutas Adolf.
«Nendes muinasjuttudes on liisk lõpuks langenud kuningatütrele,» raputas Gotthard pead. «Aga mina oma tütreid talle sisse sööta ei taha!»
«Asi on väga lihtne,» ütles Ebert. «Teeme nii, et printsessid ei kuulu nende hulka, kelle seast loosi tõmmatakse.»
«See on üsna hea mõte,» arvas Wolfram. «Ent see võib aadli seas nurinat tekitada. Kui linnapea või hertsog oma tütrest ilma jääb, on ka tema väga õnnetu. Võib- olla lepiks kokku, et aadlikud jäävad üldse välja.»
«Talupoja perele on see samuti suur õnnetus, kui ta oma tütre surma peab saatma,» väitis Egon. «Muidu võiks ta ehk mehele minna ja saada kümme last, kellest kasvaksid kuninga alamad, aga lohe kõhus ei tule muidugi midagi.» Egon oli talupoja perest pärit.
«Kah asi, mille pärast muretseda,» arvas Adolf. «Talupojad -- need ju sigivad nagu kärbsed.»
«Ja seda pean ma kuulma mehe suust, kellel on 8 õde-venda,» imestas Egon.
«Noo, kusagilt peavad need tüdrukud ometi tulema,» ütles kuningas. «Mida sina, Hildebrand, sellest mõtled?»
«See kõik ei meeldi mulle mitte üks põrm,» teatas kardinal. «See on suur õnnetus, et lohe neitsit tahab. Sest kõik tüdrukud, kes on oma elu pärast hirmul, tahavad nüüd oma neitsiaust lahti saada niipea, kui nad vähegi naisterahva moodi välja hakkavad nägema. See mõjub hukutavalt rahva kõlblusele.»
Maad võttis sünge vaikus.
Joakim upitas ennast püsti ja kähistas: «Kuningas... Luba mul selle peletise vastu minna. Anna mulle kuuskümmend kartmatut meest ja ma lasen tal haisvad soolikad välja!»
«Ma olen niigi palju mehi kaotanud,» nurises kuningas. «Läheb nagu eelmiselgi korral. Sinu plaani me juba arutasime ja hääletasime selle maha.»
«Ma ei taha kedagi vägisi,» palus Joakim edasi. «Las tulla ainult vabatahtlikud!»
«Ma ei anna sulle enam ühtki meest, olgu nad vabatahtlikud või mitte,» kinnitas Gotthard otsustavalt. «Ja ka sinul keelan ma uut sõjaretke tema vastu korraldada!»
«Äkki annab lohega neitsite koha pealt läbi rääkida,» pakkus Ebert. «Ma võin seda ise teha.»
Adolf lubas: «Ma söön oma raudrüü ära, kui lohe sulle järele annab. Nad tahavad alati neitseid. Räägitakse, et need maitsevad paremini.»
«Vähemalt tegi Ebert esimese mõistliku ettepaneku,» märkis Gotthard.
«Vabatahtlikud, vabatahtlikud,» pomises Wolfram. «Äkki me leiame vabatahtlikke naisi, kes on nõus laskma end ära süüa.»
«Hull peast,» imestas Egon. «See meenutab kahtlaselt enesetappu.»
«Iga kuu tapab end niigi keegi ära.»
Kardinal ütles: «Ei lähe läbi. Inimesed tapavad end sageli siis, kui nad on midagi häbiväärset korda saatnud. Avalikkuse tähelepanu on kõige viimane asi, mida nad tahavad.»
«Võib-olla saaks siiski aeg-ajalt vabatahtlikke,» arvas kuningas aeglaselt. «See on teine väärt mõte.»
«Vabatahtlikkust võib rahaliselt stimuleerida,» mainis Ebert.
«Õige jutt. Korraldame avaliku vähempakkumise,» taipas Wolfram.
Kuningas nurises: «See läheb väga palju maksma. Mulle meeldiks rohkem, kui ma saaksin mõnele öelda: lähed lohele söödaks -- ja ei mingit kobinat!»
«Ma arvan, et saan aru, mida sa mõtled. Lohe kui kurjategijate hukkamisviis,» venitas Wolfram.
«Mul langes kohe kivi südamelt,» sekkus Sigbert. «Litse, mustlasi ja muid kurjategijaid meie riigis ometi jätkub.»
«Litsid ei kõlba,» märkis Hildebrand, «sest nende seas on neitseid imevähe.»
«Eelmisel korral me arutasime, mida teha selle naisega, kes purjuspäi oma ema ja isa kirvega maha lõi,» meenutas Sigbert. «On õnn, et me teda veel hukanud pole. Ainult kas ta ka neitsi on, on teadmata.»
«Selle mulje põhjal, mis ta mulle kohtus jättis, küll erilist lootust pole,» ütles Ebert.
«Ma mõtlen, mis saab siis, kui me viime talle naise, kes mitte neitsi ei ole,» ütles Egon. «Kuidas ta pettusest aru saab? Kas ta sellest üldse aru saab?»
«Torkab sarvega,» ilkus Adolf.
«Mida sina ette paned?» küsis Gotthard Egonilt.
«Et me viiksime lohele esimesena just selle isatapja. Ja vaatame, mis juhtub.»
«See on tark mõte,» otsustas kuningas. «Ja kui läbi läheb, saadame talle edaspidi noori naiskurjategijaid, kaasa arvatud litse, olenemata perekonnaseisust. Sellega peaks ka kardinal rahul olema.»
Oli küll rahul.
II peatükk
Kolm kuju kõndisid kaljude keskel. Keskmine komberdas kuidagiviisi, kadakane kepp käes, kaaslaste käed keha kaisutamas.
«Kohe kukun,» kurtis keskmine.
«Kannata kaks kaabeltaud,» kostis kurakätt kõndija.
Kuid keskmine kaotas kepi, kukkus kõhuli kividele. Krambid kiusasid keha, kõrist kukkusid kuremarja karva klombid.
«Kas kõik?» küsis kõhukam kõrvalseisja kohkunult.
Kaks kogu kannatasid, kuni krambid katkesid. Kõhetum kükitas, kostis kaastundlikult, kuid käega kukkunut katsumata: «Kuule, katsu kergitada.»
Käed-koivad kandsid kehvasti. Kukkunu käputas kividel, küündimatagi kõrgemale. Kepp külitas kasutult käeulatuses.
Kükitaja kargas kohkunult kõrvale, kui kopsuhaige köhis. Köhis korduvalt, kuid kuivalt, kõõritas kaaslast, küsis kurvalt: «Kas kardad ka kopsuhaiguses küüsi kukkuda?»
«Pelgan tõesti,» vastas Egon.
«Mina mõtlesin, et rüütlid ei karda midagi.»
«Need, kes mitte midagi ei karda, läksid koos Joakimiga surma.»
Egon tõstis neiu õrnalt sülle. «Aga katsu enam mitte köhida.»
Udu naeratas. «Mind pole aastaid keegi sülle võtnud. Jaksad ikka?»
«Sa ei kaalu ju mitte midagi. Oled nagu linnupoeg.» Udust oli tõesti järel ainult suurte silmadega luu ja nahk.
Rada keeras ümber kaljunuki. Egon pani neiu maha, Wolfram andis talle kepi ja küünla. «Siit algavad lohe valdused. Me ei tohi kaugemale tulla.»
Edasi läks Udu üksi. Sammhaaval. Ta oli väga nõrk. Istuks veidi ja puhkaks? Aga kui ta maha istub, siis sinna ta ka jääb. Pealegi oli koobas tõesti lähedal.
See ei kesta kaua, oli Egon rääkinud. Üksainus hetk, tulesähvatus -- ja kõik on lõppenud. Egon ja Wolfram olid seda näinud. See on parem kui nädalaid voodis vireleda.
Siis sööb lohe ta ära. See ei ole valus, sest ta ei saa enam midagi tunda. Pisikesed, nähtamatud haigusetekitajad tema kehas teevad lohe sama haigeks kui ta ise. Kui veab. Niisugune on ainus kasu, mida ta veel tuua võib.
Wolfram ja Egon piilusid kaljunuki tagant välja, kuni neiu koopasse kadus. See oli ohtlik, aga lohe polnud näha.
«Tähtsamad haigused on nüüd läbi võetud,» ütles Egon. «Tiisikus, rõuged, pidalitõbi, tüüfus, arseenimürgitus...»
«Kõik peale katku ja koolera,» katkestas Wolfram.
Egon lõi risti ette. «Kuningriigis ei ole katku ega koolerat.»
«Ja see ongi ainus põhjus, miks nad veel järele proovimata on.»
«Mul on temast kahju,» ütles Egon.
«Inimesest on ikka kahju.»
«Ma ei osanud arvata, et selle mõne päevaga võib üks inimene niivõrd südame külge kasvada. Kas sa teadsid seda?»
Wolfram ei teadnud, aga ta oli armastusest kuulnud ja lugenud, nii et ta noogutas.
«Ära sellest mu naisele räägi,» lisas Egon häbelikult. «Ta võib sellest valesti aru saada.»
Lohe koopas haises kohutavalt. Lohe ei armastanud puhtust. Udu mäletas, et rebase koobas on sama kasimata. See oli ajast, kui ta veel terve oli. Neiu tundis iseäralikku kurbust, et ta enam kunagi rebase mitme väljapääsuga koobast ei näe, nagu oleks see kõige tähtsam maailmas.
Hais pani Udu pea ringi käima. Ta oli alles koridoris, eeskojas. Ta ei või siin kokku kukkuda!
Paremale hargnes kõrvalkäik, liiga kitsas, et lohe sinna mahtuda võiks, aga tema poeks praost läbi. Ent milleks? Ta peab edasi minema. Wolfram oli talle selgitanud, kuhu minna. Wolfram oli koopas käinud, enne kui lohe sinna elama asus.
Paremale avanes suur saal. Küünal ei valgustanud selle tagaseina. Saali keskel lamas lohe, pea käppadel. Ta oli jälk.
«Noh, lohe,» ütles Udu kõlatult. «Siin ma olen.»
Lohe ei kõssanudki. Ta magas. Neiu astus lähemale. Küünlavalgus tekitas tontlikke varje. Lohe suunurgas olid poised nagu sägal ja ta lehkas; tema kehal olid inetud soomusteta laigud.
«Tõuse üles,» ütles Udu ja suskas teda kepiga.
Mitu soomust varises põrandale nagu okkad kuivanud kuuselt. Soomuseid oli lohe ümber ka mujal põrandal. Siis tundis Udu plekid ära.
Need olid pidali plekid.
Kepp ja küünal pudenesid põrandale. Neiu taganes ja pöördus pimeduses, otsides väljapääsu. Välisvalgust, mis seintel tugevasti hajus, paistis väga vähe. Ometi põgenes ta, vahel vastu seina põrgates, eest paistva valgushämu poole, aina rutemini ja rutemini, jõudis säravvalgete pilvedega sinise taeva alla ja lippas edasi -- jah, enne suutis ta vaevu jalga jala ette tõsta, nüüd lippas ta mingi abita nagu tervena aastate eest, teisel pool lohe maa-ala piiri nägi eespool paistmas mõlemat meest ning hüüdis valjusti:
«Egon! Wolfram! Ta on surnud! Surnud!»
(Märkus «Algernoni» toimetusele: Siia võib ka lõpu panna.)
Wolfram suutis valitsejale selgitada, et emanda tiitlist on Udule sama palju kasu nagu lehmale tengelpungast. Ent millegagi oli tahtmine Udu autasustada, millegi enamaga rahast. Sõjaliste teenete eest ette nähtud aumärgid hästi ei sobinud, sest Udu polnud teda ju tapnud. Koidutähe orden, millega autasustati Egonit ja Wolframit, oli liiga tähtis. Ütlematagi on selge, et anda ei saanud tähtsaimat autasu Isamaa Päästmise eest, mida terve riigi ajaloos tänapäevani on välja antud ainult 5 tükki -- nende seas mõni aasta varem Wolframile.
Nõnda asutas Gotthard Viies Puhta Südame ordeni. Esimesena pälvis selle, puhtast hõbedast südame, talurahva hulgast pärit Udu. Seitse nädalat hiljem viis Udu ordeni endaga hauda. Sellest ajast tänapäevani annetab valitseja seda teenete eest, millele ei vasta muid autasusid, mitte sagedamini ühest ordenist aastas.
Sügis 2000