TUNNISTAN ausalt, et käesoleva kolumni ajendiks sai austatud Lauri Lukase arvustus Ulmekirjanduse BAAS-is. Robert Sheckley jutustust ÌPilet Tranaileì arvustades kirjutas kamraad Lukas muuhulgas: ÌEi osanud kirjanikud-visionäärid uneski ette näha, et viiekümne aasta pärast on kaasaskantavas telefonis rohkem tehnikat kui kogu nende ettekujutuses.ì
Eks arvamusi ole niisama palju, kui on inimesi, aga mind võttis selline seisukohavõtt omajagu keeletuks. Ma pole kunagi arvanud, et Sheckley on nö. teaduslik fantast ning pole kunagi tema teostest püüdnud leida tuleviku ettenägemist ja kirjutamisaja teadusesse korrektselt suhtestuvaid hüpoteese. Miks otsida sealt, kus pole!
Piisab kui lasta mõttes silme eest läbi Robert Sheckley eesti keeles ilmunud jutud ning püüda leida neist midagi teadusega kokkusobivat. On see Lillatriibuline Õgard? Või langenuid roboteid Taevasse viiv Jumal? Järsku hoopis Büroo, mis kõrvaldab kodanikke? Muistseid jaburusi jahvatav päästepaat?
Sheckley ei püüagi teaduslik olla, sest ta jutud on siiski pigem satiir või mõõdukate liialdustega absurd. Kui nõuda Robert Sheckleylt teaduslikkust, siis võiks sedasama nõuda ka Ray Bradbury või Clifford D. Simaki teostest.
Robert Sheckley avaldas suure osa oma kuulsamatest juttudest ajakirjas ÌGalaxy Science Fictionì ning selle väljaande iseloomulikumaks suunaks oligi ju eelkõige sotsiaalne satiir. Isegi selles ajakirjas ilmunud seikluslood olid tugeva sotsiaalse kallakuga... näiteks kasvõi eesti lugejatele tuttav Robert A. Heinleini romaan ÌNukkude isandadì. Erinevalt näiteks ajakirjast ÌAstounding Science Fictionì kus loo oluliseks osaks oli teaduslik hüpotees (vähemasti mööndus) ja selle mõju ühiskonnale.
VEEL kirjutas Lauri Lukas: ÌKüll aga häirib pisiasi, et reis Galaktika teise otsa ei erinenud põhimõtteliselt reisist kuskile Lõunamere saartele või näiteks kuhugi Antarktikasse. Noh, et tülikas ja ebamugav ja korduvate ümberistumistega, aga põhimõtteliselt tahte olemasolul täiesti teostatav.ì
Ilmselt tahtmatult, aga Lauri Lukas tabas väga täpselt Sheckley loomingule omase joone, et otsekui lihtsameelne pärismaalane Lõunamere saartel. Sheckley sulest pärineb üsna palju tekste, kus sedasorti analoogia otsesõnu välja tuuakse... need pole küll eesti keeles ilmunud, aga mõned pealkirjad siiski: "The Monsters", "Hunting Problem", "The Native Problem", "The Victim from Space". Kui nimetada esimesed meeldetulnud jutud. Siia nimekirja võiks ka lisada romaani ÌJourney Beyond Tomorrowì, mis ongi ühe pärismaalase ringsõidu kirjeldus. Kõik need tekstid kirjeldavad vähemal/rohkemal määral lihtsameelsete pärismaalaste elu... mõnes loos on pärismaalasteks võõrplaneetlased, mõnes oleme ise. Aga need on vaid tekstid, kus see otsesõnu kirjas on, hulga rohkem on Sheckleyl aga lugusid, mis kirjeldavad sedasama pärismaalaste probleemi läbi lillede. Kasvõi juba mainitud jutustus ÌPilet Tranaileì, kus Tranai ühiskond meenutas ju ka pigem miskit kummalist hõimu, kui tehnoloogilist ühiskonda.
KUIGI nii Lauri Lukas, kui ka Ants Miller on oma arvustustes üldiselt märkinud, et Robert Sheckley jutud on ajast ja arust ning et selliste jutukeste aeg on möödas, pole ma siiski päris seda meelt. Jah, need lood on ajastuhõngulised, sest tänapäeva satiirik ilmselt ei pingutaks enam selle nimel, et jutul oleks otsekui teaduslikult fantastiline taust... Tänapäeva autor ilmselt kirjeldaks lihtsalt, et midagi toimus ning selle tulemusena saab lugeja lugeda midagi, mis toimus irreaalses või abstraktses keskkonnas. Jah, Sheckley on pulp, aga sellisena isiklikult mulle kordi sümpaatsem, kui paljud moodsad autorid oma püüdlikus kunstipärasuses.