Karujala küla oli üks võimsamaid oma kihelkonnas. Talud olid suured ja lapsi rohkesti. Küla servas elas sepp Olleko, kelle kätetöö oli kõrgelt hinnatud nii siin mail kui ka teisel pool Suurt lahte. Hommikul oligi kohale jõudnud kaupmees soomlaste rahva seast, keda kutsuti Hidaseks. Ega Hidanen nii suur kaupmees polnudki – jäi teine oma pealikule võlgu ja tegi ohtlike reisidega oma võlga tasa. Tookord oli tal raha peitnud püksi – enne reisi oli ta endale lubanud, et ilma odadeta ta pealiku ette tagasi ei lähe. Eestlaste maa oli aga nendel aegadel ärev, sest latgali hõimudega olid odad verised ning viimase käigu tegid siinsed mehed. Ka Karujala kangemad pojad olid viimasel retkel ühes.
Kätte oli aga jõudnud pidupäev ja sõjariistad puhkasid. Õhtul sai maitsta värsket õllelaari, sest latgalitelt võetud märjuke ei kõlvanud isegi koera pesemiseks. Järgmine kord lubasid mehed ennem sõnnikut kui vaate sealt maalt kaasa võtta. Hidanen oli pea terve päeva külavanema Karujala Kauriga uudiseid vahetanud. Loomulikult oli Kaur teda seejuures parima kraamiga kostitanud ning Hidanen lükkas sepaga kauplemise homse varna. Kauplemine on ju peen kunst, mida õllese peaga ei tohiks ette võtta.
Küla keskel väljakul süüdati suur tuli ja teadjamees Seenelemb luges ette õiged sõnad. Seenelemb oli kahtlemata kõige imelikum tegelane Karujala külas ja ilmselt kaugemalgi. Ta oli juba vana mees – 50 aastane, kuid oma vanuse kohta vägagi virk. Kuid see, mis toimus tema kõrvade vahel oli suuremale osale külast arusaamatu. Oma nime sai ta lapsena, kui ta metsa ära eksis ning nälja kustutamiseks hakkas seeni sisse vohmima. Kui ta üles leiti, siis ta lebas sammalde vahel ja värises. Endal helge nägu peas nagu oleks just Järveneitsi tisse käinud piilumas. Kui värin lõpuks üle läks, siis teatas ta oma vanematele, et tema läheb nüüd metsa elama. Eks tema vanemad proovisid nii hea kui kurjaga, aga kui too ikka mõistust pähe ei võtnud, siis lasidki tal minna. Viisteist aastat polnud teist näha. Ühel talvel tuli külla suur taud, mis laastas küla korralikult. Kui inimesed olid juba elulootuse kaotanud, siis nähti, kuidas Seenelemb ratsutas põdra seljas külla. Külavanema maja ette jõudes hüppas ta põdra seljast maha ja hakkas loitsima. Siis laskus põder põlvili ja Seenelemb lõikas tal kõri lõhki. Kõik inimesed, kes tolle põdra verd jõid said terveks, tõsijutt. Vaat selline mees oli Seenelemb.
Seenelembist sai vägev loitsija, keda austati oma inimeste ja kardeti vaenlaste seas. Pidupäev märkis heinategemise lõppu. Suure tähistamise käigus ei unustatud ära ühtegi jumalat. Seenelemb kutsus Pikset ning lasi torupillidel mängima hakata.
“Pikne, meie taeva vanem,
tule külla, tule meile!
Valmis sulle lammas priske,
õlu hea, mis valmis eile!”
Taevas tõmbus hetkega pilviseks ning äikesenooled lendasid üle teava. Nende vahelt laskus pilverünkal alla Pikne ise. Ta oli suurt kasvu, nägus ning ilusa habemega. Tema riided olid hõbeniidiga kaunistatud ning tema vööl rippus tema vaskne vasar. Seenelemb lasi Piksele ette tuua sarve värske õllega ning küpsetatud lamba. Pikne tühjendas sarve ühe sõõmuga ning lammas kadus tema kurku paari suutäiega. Pikse nägu tõmbus naerule:
“Vägev on see Karujala märjuke. Luban teile soodsat ilma ka järgmisel suvel!”
Ta tõusis lauast ning hakkas taeva poole tõusma.
“Ja kui te Kuradit peaksite nägema, siis pange torupill üürgama. Mul on talle üks keretäis varuks!”
Selle peale langesid välgunooled maha ning panid mitmes kohas rohu põlema. Pikne ise kadus pilvisse. Vanaeide Juula kuur sai samuti pihta ning oli peatselt leekides. Pikse kutsumine on ohtlik ettevõtmine, eriti kui ta on enne tulekut kuskil juba märjukest maitsta saanud. Kuid küll Juula endale uue kuuri saab – peaasi, et Karujala heina- ning viljasaak oleks rohke.
Seenelemb valmistus juba järgmiseks kutsumiseks kui äkki kostis küla servalt nooruki karjumine:
“Vaenlane tuleb! Vaenlane tuleb! Vaenlane tuääää...”
Esimesed ratsanikud pistsid poisi odadega läbi. Pealik Kaur ronis lauale ning hüüdis:
“Kõik minu kotta!”
Väevald, külavanema rammumees, lasi sõjasarvest lendu valju märguande, mis tähendas ainult üht: “Haarake relvad!”
Kauri koda oli suur ja tugev maja, mis oma seinte kõrguse ja värava võimsuse tõttu andis väiksema linnuse mõõdu välja. Karujala parim vibukütt Tuuline oli juba katusel ning lennutas oma terava silmaga vaenlase ratsanike pihta nooli. Olleko ja Hidanen asusid teiste seas värava ette kaitsesse. Kuid vaenlased ei tunginud peale, vaid tiirutasid mitmesaja sammu kaugusel kojast. Tuuline hüüdis katuselt:
“Nad otsivad midagi... Olleko, nad on sinu sepikoja ümber!”
“Mu vasar!” mõtles Olleko ja otsis seda vöölt, “see on sepikojas!”
Juba ta sööstis oma sepikoja poole. Vaenlased olid sepikoja õuest juba lahkunud. Õue peale jõudes nägi ta kahte meest oma tarest väljumas, mõlemil süled relvi täis.
“Ah, nõnda ahneks olete te koerad läinud!”
Ta virutas esimesele mõõgaga kaela pihta nii, et sel pea vaevalt keha külge rippuma jäi. Teine jõudis sülekoorma maha visata ja haaras mõõga järele. Olleko lõi tal selle sama käe õlast saati maha. Mees langes karjudes selili. Olleko jooksis töökotta ning nägi, et see oli läinud. Tema vasar, mille ta sai oma isalt, kes sai selle oma isalt, kes sai selle oma isalt, oli kadunud. Tema vasar, mis oli sepistatud Kaali taevasest rauast, oli kadunud. Tema vasar, mis andis tema sepistatud sõjariistadele väe läbistada kiivreid ja kilpe, oli vaenlase kätte langenud.
“Sa kaotasid Selle ära, igavene lollpea!” kuulis ta oma isa häält.
“Ole sina vait! Endal libises see mitu korda käest!” kärkis vanaisa vastu.
“Laske Ollekol mõelda! Ta on meil ju tark poiss,” kostus vanavanaema rahulik hääl.
“Esivanemad,” mõtles Olleko, “küll nad alles oskavad õpetada.”
Ta haaras koldest tangidega kuuma raua ning läks õue. Vaadates maas lamavat ägisevat meest, ei olnud Ollekol temast põrmugi kahju:
“Noh, koerapoeg, elu polegi enam nii ilus, või mis!”
Olleko põletas tema verise köndi kuuma rauaga ära ning verejooks jäi seisma.
“Ära muretse, sa ei sure... veel.”
Tagasi külavanema koja juurde jõudes nägi Olleko, kuidas mehed valmistusid vaenuväele ratsa järgi sõitma. Ta läks pealiku juurde:
“Ma ei tahaks sulle pettumust valmistada, aga ma kahtlen, et me neile järgi jõuame. Nad tulid kerge salgaga – isegi kiivreid polnud peas – ning arvestasid võimalusega, et me hakkame neid jälitama. Nad teadsid, et meil on pidupäev ja nad teadsid, kust minu vasarat leida. See ei olnud juhuslik röövkäik ega kättemaksuretk – midagi suuremat on teoksil. Siiski on mul häid uudiseid ka. Leiger, too ta siia! Sain selle oma hoovi peal kätte.”
Olleko vanim poeg Leiger vedas kinnipüütud mehe pealiku ette. Mees oli hirmul, kuid miski tema silmis ütles, et Karujala mehed pole tema kõige suurem kartus. Pealik silmitses teda umbusklikult:
“Kutsuge Seenelemb!”
Riitused olid selleks õhtuks lõppenud. Peale taplust ei tohi enam jumalaid tänada. Vähemalt mitte saagi eest – verevalamiste tarvis on teised jumalad. Seenelemb tuli pealiku kotta.
“Mnjaa, seda meest on meie maile ajanud hirm, mitte saamahimu. Ma kardan, et piinamisega me palju teada ei saa. Kuid ma tean, mis ta rääkima paneb,” Seenelemb hakkas oma paunast võetud rohtusid kokku segama.
“Kõigepealt ogaõun, mis paneb ka tumma oma seiklustest lobisema. Siis veidike koerapöörirohtu meeltesegaduse tarvis. Lõpuks näsiniin, et ta seda kõike liiga palju ei naudiks.”
Kui rohekas mögin oli kokku segatud, aeti see teiste meeste abiga kinnipüütul kurgust alla. Tulemust ei pidanud kaua ootama. Tema kõnepruuk reetis tema päritolu – tegemist oli mehega vadjalaste hõimu seast. Pealik Kaur oli üllatunud:
“Ja mina oleks peaaegu latgalite maale põrutanud!”
Kuid jutt oli mehel segane. Rääkis midagi vanast kurjast, kivist ning kadunud lastest. Siis tulid mängu ülemere mehed. Punase habemega pealik nimega Erik. Taplused soomlaste maal.
“Ptüi!” sülitas Hidanen maha, “seda Erikut ma tean küll. Minu pealik on tema poolt rüüstatud külasid juba mitu korda ülesehitanud!”
Vadjalane rääkis edasi, kuid jutt kaldus rohkem lapsepõlvemälestustele. Äkitselt hakkas ta karjuma ning tema kõrvadest, silmadest, suust ja ninast purskusid üheaegselt välja verejoad. Seenelemb mõistis, et see polnud tema antud rohu mõju.
“ Seda tegi... nõid. Ma tunnen, et ta on kaugel meie külast, kuid siiski tuttav siinsete maadega. Keegi ei taha, et see mees siin räägiks.”
Vadjalane heitis hinge. Pealik Kaur mõistis, et nüüd peab tegutsema:
“Minu küla rüüstamine peo ajal on kahtlemata väärt nii mõnedegi meeste ilmajätmist nende peadest. Kuid praegu on toimumas midagi suuremat. Seepärast läheb asja uurima väiksem salk. Keegi peab ju vahepeal tööd ka tegema!
Olleko, sina asud seda salka juhtima. Sinu teele satub kindlasti takistusi, mis vajavad mitme mehe rammu – seepärast tuleb sinuga Väevald, kel on jõudu küllalt. Samuti on sul vaja teravat silma ning väledat kätt, mispärast tuleb sinuga ka Tuuline. Et vadja mees siin veritses nagu üleküpsenud peet, läheb sul kindlasti vaja ka kaitset nõiduse eest, mistõttu tuleb sinuga Seenelemb. Viimaks oleks vaja üht meest, kes teaks rohkem selle punahabeme Eriku kohta.”
Seda öeldes tekkis pealiku näole kaval irve. Olleko, saades aru, mis pealikul mõttes oli, pöördus Hidase poole.
“Hetkel ilma vasarata ma relvi sepistada ei saa. Kui me aga saame vasara tagasi, teen need odad sulle tasuta!”
“Voi-voi,” mõtles Hidanen, “miks ei lase jumalad mul rahulikku elu elada...”
Kuid siis tuli tal meelde raha, mis oli tal püksi peidetud ja mis võis saada hoopis tema osaks. Võib-olla on jumalate õnn talle seekord hoopis naeratanud.
“Nõus! Toome su vasara ära!”
Enne äraminukut jättis Olleko hüvasti oma naise Õiega. Õie oli küll mures ohtliku teekonna pärast, kuid uskus Olleko võimesse ka kõige nigelamast olukorrast välja tulla.
“Võta see! Ma küpsetasin sulle reisi tarbeks leiva. See on eriline leib, mis aitab sul jõu ja lootuse kadudes ohtudele vastu saada. Viljajumal Tuuri lubas sind aidata.”
“Aitäh, Õie. Ole mureta, küll ma naasen. Leiger hoolitseb senikaua sepikoja eest ja aitab sind.” Nad embasid pikalt.
Teele asuti juba järgmise päeva koidikul. Olleko, Tuuline, Väevald, Hidanen ja Seenelemb olid kõik saanud väledad ratsud. Vadjalaste jäljed olid veel värsked. Siin seal vedeles maas asju, mis olid suure kihutamisega maha pudenenud.
“Neid oleks nagu Vanakurat ise tagant torkinud,” sõnas Seenelemb.
Kõik lisasid kiirust, et mitte aega raisata. Õhtu hakkas kätte jõudma, aga valgust oli veel kauaks.
“Suur Narva jõgi pole enam kaugel,” ütles Tuuline. “Esimesed vadja külad on meist juba möödas. Me peaksime hoogu maha võtma ja ettevaatlikumalt edasi liikuma.”
“See nõid teab, et me tuleme,” sõnas Seenelemb. “Ta on meid juba pool päeva jälginud. Teeme väikese peatuse, mul on talle üks üllatus varuks. Vaat, see nõid saab meid jälgida end meiega sidudes. Kui me ületame jõge, tunneb ta märga, kui oleme lagendikul, siis tuult. Kui me joome end purju, siis on ka nõid õlleuimas. Mis te arvate, mis juhtub nõiaga, kui ma peaksin kärbseseent sööma!” naeris Seenelemb. “Ärge minu pärast muretsege – ma olen harjunud. Küll ma teil kannul püsin. Aga selle nõia paneb see küll hundirattaid viskama, seda ma teile kinnitan.”
Nad jätkasid liikumist. Seenelemb muutus küll imelikuks ning hakkas omaette rääkima, kuid ratsutamist see ei seganud.
Juba varsti oli nende ees suur Narva jõgi. Koolmekohta otsides ja allavoolu liikudes märkasid nad eemal suitsu, palju suitsu. Nad sidusid hobused metsa, et jala edasi liikuda. Põlengut ja neid lahutas veel üks küngas. Künka harjale roomates avanes neile ootamatu vaatepilt.
“Nad ehitavad Narva jõele kivilinnust!” oli Olleko hämmingus. “Ma olen neist kuulnud rootslaste ja taanlaste maal, aga siin...”
Suits pärines mitmetest lõketest ümber linnuse. Üks linnuse müüridest oli kerkimas kohe kalda kõrvale. Kaldale oli randunud ka üks uhke välimusega laev.
“See näeb välja nagu rootslaste oma, kuid nemad pole selliseid enam vähemasti sada aastat kasutanud,” sõnas Hidanen. “Mitte pärast oma jumalate hülgamist ja ühe jumala kuulutamist.”
Vadjalaste salk lähenes laevale, laevalt tuli omakorda salk mehi. Olleko silmas oma vasarat, mille vadja pealik andis laevast tulnud mehele. Mehele, kes oli tugevat kasvu ja punase habemega.
“Erik!” sosistas Hidanen, “see kole lõust on kindlasti tema oma!”
Vadja pealik jäi midagi Erikult ootama ning sirutas käe välja. Selle asemel, et pealikule midagi anda, raius aga Erik tal kiire liigutusega käe otsast. Mõlemad salgad haarasid relvad.
“Tuuline, kas sa suudaksid Erikut tabada?” küsis Olleko.
Peatselt oli vibu vinnas ning noolgi õhus. Nool tabas Erikut vasakusse õlga ja ta pillas midagi maha. Meeste vahel läks võitluseks. Erik taandus koos oma meestega laeva ning laev eemaldus kaldast. Vahetati nooli ja vihaseid ähvardusi. Laev kadus kiiresti jõekääru taha.
Olleko laskus koos salgaga künkast alla. Vadjalased saatsid neile lootsiku vastu. Olleko läks kohe pealiku jutule, kelle käsi oli juba kinniseotud.
“Mis siin sünnib? Miks te varastasite mu vasara, mis vahetuskaupa sa Erikuga tegid ja miks te siia linnust ehitate?” ladus Olleko närviliselt kõik tema peas ringlevad küsimused pealikule ette. Pealik mõtles hetke ning ohkas:
“Viimasel ajal on siin mail sündinud veidrad asjad. Eriku käes oli Ljuupa kivijumala väikseim poeg. Kivijumal lubas uputada iga päev ühe meie lastest kui me talle tema poega tagasi ei too. Üritasime lapsi peita, kuid kivijumal leidis iga kord uue võimaluse. Küll kukkusid kaevu ning mõni uppus suppikaussigi ära. Erik nõudis meilt, et me tooks talle Karujala küla sepa Olleko vasara ning ehitaks siia kivilinnuse. Erik oli kivipoja ära peitnud ning kivijumal jätkas laste uputamist. Ei jäänudki muud üle kui tema tahtmine täita. Tänu teile saime kivipoja tagasi – see pudenes Erikul käest kui teie vibukütt teda tabas. Kuidas me saaksime teile vastuteene teha?”
“Kas sa tead kuhu Erik läks?” küsis Olleko.
“Soome, ta on seal ühe kivilinnuse valmis saanud,” vastas pealik.
“Sel juhul saad sa mind aidata sellega, et annad mulle paadi. Me peame talle järgi minema!” Pealik ja Olleko lõid käed kokku.
Äkitselt kostis karjumist ja ühest hütist jooksis välja kummalise välimusega naine. Ta jooksis otse jõkke ning jäi kõhuli vette lebama. Seenelemb tõmbas tal pea veest välja ja naeris:
“Ah siin sa mul oledki! Kuidas kärbseseen meeldib?”
“Veesh on nhii mõõnushh. Mmmm...” vastas nõid. “Tahaksin mõne nägusa ahvenaga mürada!”
Salk jäi ööseks vadjalaste laagrisse ning unustati eelmise õhtu taplemine. Mõne rammumänguga näitas Väevald vadjalastele koha kätte, Seenelemb seletas, kuidas seda kõige paremat õlut teha saab. Nüüdseks oli selge, et mõlemal hõimul on ühine vaenlane – punase habemega Erik.