Ervin istus laua taga ning sorteeris närvilise moega hunnikut helesinisele paberile kirjutatud kirju. Tema hall kortsunud ülikond andis tunnistust, et selles oli ilmselt magatud või vähemalt polnud neid riideid juba väga pikka aega puu peal hoitud, lips oli seotud lõdvalt ja lohakalt. Ümmargused traatraamidega prillid aga särasid seevastu puhtalt ja peegeldasid sinakaid pabereid, tuhatoosi ja mitut tühja konjakipokaali. Ervin tõstis ühe neist mõtlikult üles ja uuris seda mõnda aega. Seal aimdus veidi pruunikat jooki, aga ka tuhaebemeid ja võibolla veel midagi.
‘Käib küll.’
Ta kallas endale brändit ning võttis ette järgmise kirja. Kirjanike liidu liikmed soovitasid seal vaadata seda või teist teksti, mis oli jäänud robotite otsingutest mingil põhjusel indekseerimata või siis nii madala reitinguga, et ta ei olnud vaevunud neid üldse vaatamagi. Enamasti, nagu hiljem tavaliselt selgus, põhjusega. Kirjandusülevaate jaoks oli ta kõik selle materjali läbi lugenud – kogu eelmisel aastal eesti keeles avaldatud proosa, mis on ilmunud vähemalt 1.3 kategooria ajakirjades ja kirjastustes. Tegelikult sinna juurde veel palju muud peaaegu sama kahtlase väärtusega kraami. Õnneks ei pidanud ta vähemalt luulega jahmerdama. Luulega tegeles Peeter.
Peeter istus aga koos teistega tihedalt pudelite ja klaasidega täidetud diivanilaua taga ning kallas endale parajasti veini teetassi. Keeletoimetajad tüdrukud suitsetasid pikki peenikesi sigarette ning siunasid kedagi Kostopoulost, kes kippus kasutama sõnu täiesti suvaliselt ning oli ilma analüüsimatagi selge – vähemalt keeletoimetajatele –, et tema semantiliste väljade piirajad olid täiesti paigast ära. Nende käratsemine häiris Ervinit.
‘Pask lugu,’ raputas ta tüdinult pead ja viskas lahtirebitud ümbrikud lauale tagasi.
Peeter lükkas käega läbi hõrenevat juuste ja noogutas. Ta võttis suure lonksu veini. ‘Ühesõnaga, järgmiseks neljapäevaks peame me selle valmis kirjutama?’
‘Jah. Kultuuriminister ise ütles, et selle kuu lõpuks peab olema avaldatud, muidu võtavad meilt kulka rahastuse ära. Et erinevalt meist ilmub Kiilkiri ilma rahastuseta.’
‘No pagan. Nad ilmuvad ju samuti suvaliselt paar korda aastas ja sedagi vaid savitahvlitel. Minu arvates pole neil viimasel ajal võrgus mitte midagi ilmunud. Ja kategooria on neil ka 6.6, see ei lähe mitte kusagil arvesse.’
Ervin muigas virilalt. 'Enamasti on juba paar päeva pärast ilmumist OCR-itud fotod üleval.'
Ta vaatas aknast välja ja mõtles, et mis saaks siis, kui neilt tõepoolest rahastus ära võetaks. Ilmselt ainult ähvardavad – tõenäoliselt tähendaks see eelkõige tema väljavahetamist peatoimetaja kohal. Vaevalt, et nad julgevad kergekäeliselt Eesti rahvuskultuurile nii olulist ajakirja kinni panna.
‘Igaljuhul on mul vaja see asi valmis kirjutada.’
‘Palju siis tänaseks laekunud on?’ uuris Peeter.
‘Vaid nii kolmkümmend lugu. Neli – peaaegu – romaani. Ülejäänu ei kvalifitseeru. Ja nende hulgas, mis formaalselt kvalifitseeruvad, on enamik samuti pask.’
Tüdrukud tõstsid mõlemad pead ja Lidia ütles tõsise hääle ja piduliku ilmega: ‘Kõik, kes praegu veel eesti keeles kirjutavad, on alaarenenud.’
Peeter noogutas lõbustatult. ‘Ma ei saa aru, miks me peame üldse Eesti kirjandusest eraldi ülevaateid kirjutama. Kogu keelekood on ju 21. sajandi alguse tasemel, sellega pole suurt midagi peale hakata.’
‘No mingil ajal siiski kirjutati päris usinalt,’ arvas Ervin. Tal oli tunne, et keeletoimetajad ei tohiks nii halvasti oma toimetamise objekti suhtuda. Pask küll, aga ikkagi oma.
‘Nuh, see oli küll puhtalt selle pärast, et teisi keeli ei osatud,’ ütles Lidia. Tema tumedate ripsmetega helesinised silmad olid sealjuures väljakutsuvad ja võibolla veidi purjus. Ilmselt vimasest pärines ka bravuurikus. Ta tõstis eelmise Vikerkaare numbri serva pidi õhku ja viibutas seda meeste näo ees. ‘Siin pole mitte ühtki eestikeelset artiklit, juttudest rääkimata. Need, kes veel viitsivad seda keelt üldse kasutada, on kas natsid või tudikesed. Kumbki ei hiilga just oma vaimse teravuse poolest.’
‘No mõni teine ikka kirjutab ju veel?’ Peeter vaatas küsivalt Ervini poole.
‘Kirjanike liidu liikmed, jah. Aga enamasti siiski põhitöö kõrvalt ja justkui halastusest. Üldiselt on asi pask,’ võttis Ervin kokku kõige olulisema Eesti Kirjanike Liidus, 21. sajandi seisuga.
Peeter mühatas nõusolevalt. ‘Luulet pole ka suurt midagi. Aeg ajalt mõni ilmselt juhuslikult kirjutab, enamasti samuti mingid vanurid oma blogides ja rahvuslased annavad siis omal kulul välja. Täpselt nagu Lidia ütles – vastik kraam. Sel aastal pole ühtki korralikku kogumikku välja tulnud. Vähemalt kvalifitseeruvates kategooriates.’
Vikerkaar oli regulaarselt avaldanud kirjandusülevaateid pea sajandi vältel, kuid juba paarkümmend aastat oli see pigem formaalsus ja reglemendi järgimine. Viimasel ajal ei vaevunud enam suurt keegi eesti keeles kirjutama, sest lugejate baas oli jäänud nii väikeseks, et lihtsalt ei olnud mingit mõtet. Kui aga kirjutati, siis kohustusest või patriotismist. Pandi silmad kinni, suruti hambad risti ja mõeldi kodumaa peale. Tulemuski oli samasugune – asi sai aetud, seks korraks vaevast lahti, aga mõnu ei tundnud sellest keegi. Selle tüütu saagimise ja nühkimise tulemusi pidigi toimetus nüüd läbi lugema ning neile ka mingisuguse hinnangu andma. Ka see oli samasugune kohustus, mis ei teinud rõõmu lugejatele endale ja ei olnud kindel, kas üldse kellelegi. Aga riik oli otsustanud, et Eesti kirjanduse ülevaadet tuleb vähemalt kord aastas välja anda, Eesti rahvuskultuur peab säilima.
Ervin tõusis püsti ja kõndis diivanilaua juurde. Ta vaatas ajakirjanumbrit Lidia käes, laadis ette veel paari eelmise numbri sisukorrad ja ohkas süüdlaslikult.
‘Tegelikult pole ju ajakirjal viga. Päris hästi kirjutavad.’
‘No jama.’ Lidia tõusis püsti ja teatas otsustavalt: ‘Ajakiri oleks palju parem, kui poleks seda suunda rahvuskultuuri säilitamisele. Kunagi ilmselt loodeti samamoodi eesti rahvuse jätkumisele, nagu oleks see mingi objektiivne suurus, objektiivselt mõõdetav eestlaslikkus, mis vajaks säilitamist nagu okaapid või latimeeriad. Aga geneetiliselt pole ju mingit eesti rahvast olemas, on vaid mingi ports Põhja-Euroopas elavaid inimesi, kes räägivad ühte diplomaatiliselt küündimatut keelt.’
Mitmevärvilised tätoveeringud Lidia silmade ümber hakkasid punakalt hõõguma ning tema silmad tõmbusid aeglaselt mustaks.
‘No aga keel on siiski ju olemas. Isegi suhteliselt objektiivselt, kui sa tahad just seda sõna kasutada,’ proovis Peeter lepitavalt argumenteerida.
‘Näh,’ kähvas Lidia selle peale, aga tema silmad muutusid siiski pisut heledamaks.
Lauanurka ilmus hõbedasele kandikule ports värvilisi ümbrikke, mis olid ilusasti paelaga kinni seotud ja kõige peale oli kollasele sedelikesele kena käekirjaga kirjutatud “Vikerkaar”. Selle kohale kujustus korraks vasest kelluke ja andis mahedal toonil märku uue meili saabumisest.
Ervin mühatas, tõmbas värviliste ümbrike portsu enda ette ning viskas juba pealtnäha ilmsed spämmikirjad minema. Teda hämmastas alati, et filtrid ei suutnud ikka veel nii lihtsaid asju kinni püüda. Ümbrikke lahti rebides libistas ta hooletult esimestest ridadest pilgu üle ning viskas veel paar reklaami ja nähtavasti vaimuhaigete koostatud kirja minema. Toimetusele saadeti alati sellist kraami ning mingil hetkel arenes välja oskus ühe pilguga ilmselget meeltesegadust veidi tõsiseltvõetavamast kraamist eraldada. Muidugi oli see oluliselt keerulisemaks muutunud pärast seda, kui nad said loa avaldada ka muukeelset materjali. Enne võis julgelt pea kõik tekstid minema visata.
‘Vaata seda,’ ütles Ervin ja andis õhukese lehe Peetrile edasi.
‘Hmm.’
Peeter tõmbas lehe enda ette ja hakkas lugema. Seal oli viide kogumikule, mis oli välja antud Hiina Looduse Fondi ja Hiina Rahvavabariigi Keskkonnakaitseministeeriumi ühisprojektina. Ebatavalisel kombel oli seal sees ka neli luuletust eesti keeles.
‘Huvitav,’ kommenteeris Peeter. ‘Peaks vaatama, kuidas nende tase on.’
Ta tõmbas sahtli lahti, sobras seal veidi ja võttis siis ajakirja välja. Tegemist oli tagasihoidliku kujundusega kvartformaadis köitega, kuid kui Peeter tiitellehe lahti võttis, vilistas ta tunnustavalt.
‘1.1 kategooria.’
Ta lehitses huviga edasi ja pani tähele, et enamus tekstidest olid jaapani ja hiina keeles, aga tõepoolest olid ka eestikeelsed luuletused olemas. Need oli kirjutanud ministeeriumi keskkonnateoreetik Bob Chiang ning varustanud ka sissejuhatava märkusega.
Lidia võttis Peetri käest ajakirja ja hakkas valjult teistele hiina keeles ette lugema:
‘Kuna natuurluule nõuab spetsiifilist terminoloogiat, on kõige ratsionaalsem võtta baasiks midagi, mis juba inheriitselt sisaldab palju onomatopoeetilist leksikat ning seda emfaatiliselt edasi arendada. Eksperimenteerides erinevate keeltega jõudsin järeldusele, et eesti ja jaapani keelele on mõlemale omane teatavat sorti intiimne suhe ümbritsevasse ning selle resultaadina on võimalik kirjutada nendes keeltes sensitiivset ja loodust imiteerivat luulet. Kuna mõlema keele sõnavara on kohati konvergentne, siis olen proovinud eksperimentaalselt kirjutada teatavatest fenomenidest paralleelselt eesti ja jaapani keeles ning hinnanguliselt võib isegi eesti keelt sobivamaks ja üllatavamaks pidada. Puudub küll jaapani keelele omane peen nüansseeritus, kuid samas räägib eesti keele kasuks ilmselgete poliitiliste kaalutluste kõrval ka leksikas märkimisväärse jõuga esitatud kohalolemise tunne ning teatud talupoeglik vahetus ja naiivsus. Eriti amüsantsed on eesti keelele omased kohmakad barbarismid ja dialektismid.’
Kõik vaatasid üksteisele veidi nõutult otsa ja Peeter tegi arusaamatu grimassi. Võibolla oli see muie, aga võis sama hästi ka pärineda millegi väga hapu peale mõtlemisest.
‘Või nii,’ kommenteeris Ervin lõpuks. ‘Kurioosum küll, aga ilmselt läheb ülevaatesse sisse.’
Lidia raputas pead ja süvenes nüüd juba vaikselt ajakirja lugemisse.
Peeter kiikas üle tema õla. ‘Huvitav millist keelepaketti ta kasutab?’
‘Peaks uurima. Tegelikult on need vabavaralised üsna kobedad ning sinna saab ise ka juurde kirjutada – näiteks võru keelest ja mujalt. Selle sissejuhatava märkuse põhjal arvan, et ilmselt nii see ongi. Keeleinstituudi oma on ikkagi liiga puritaanlik ma ei usu, et ta selle on ostnud.’
Eesti riik oli juba 21. sajandi alguses otsustanud, et kogu kultuur, kogu selle olemus koondus tihedalt just keele ümber ning see primordialistlik idee oli sööbinud ka Keeleinstituudi pakettidesse. Need koosnesid vaid hoolikalt valitud sõnavarast ning grammatiliselt korrektsest süntaksist, mis oli puhastatud nii anglitsismidest kui ka vene ja saksa keele mõjudest. Kuigi nende pakettide koostajad rääkisid ise tööl enamasti inglise või kreeka keelt ja vaid avalikel esinemistel võtsid vaevaks eesti keelt kasutada, oli keele puhtus nende jaoks absoluutselt esimesel kohal.
‘Sellega võib muidugi jama tulla. Kas nad mitte ei võtnud mingit keelepuhtuse seadust vastu?’
Peeter neelas suure lonksu veini ja hakkas hajameelselt laual pabereid lappama. Kiire otsing ei andnud selle kohta suurt midagi, kuid ta ei osanud ka täpselt oletada, milliste märksõnadega selle seaduse võiks üles leida.
‘Pagan see oli ju nüüd üsna hiljuti, kui taheti otsustada, et eesti keel on vaid see, mis on saanud Haridusministeeriumi heakskiidu? Oli ju?’
Ervin noogutas. ‘Omaalgatuslikud keelepaketid taheti jah illegaalseks kuulutada. Aga ma ei mäleta kuidas see lõppes. Peamine etteheide vist oli, et GPLi all välja antud keelepaketid kopeerisid ebaseaduslikult ametlikke. Kaebasid, et paljude sõnade semantilisi välju on nihutatud kaugemale, kui keeleasjatundjad lubatavaks pidasid. Väidetavalt oli paigast ära ka paljude sõnade kasutussagedus.’
Peeter tõstis otsivalt lehti ja libistas neist kiiresti pilgu üle. ‘Ei leia. Siin on mingite vanade seaduste projektid ja mingid sotsiolingvistilise analüüsi tulemused.’
Lidia katkestas lugemise ja tõstis pea. ‘Kas mitte ei tahetud standardiseerida hoopis morfoloogiliste tunnuste süsteemi? Ma arvan, et seda otsigi. GPL ja morfoloogiliste tunnuste süsteem.’
Peeter noogutas. ‘Ongi õige.’
Ta võttis laualt paberi ja uuris selle indeksit. ‘Vastu ei ole veel võetud, kuigi juba ministeeriumist läbi käinud.’
Ervin vaatas Bob Chiangi kirjutatud sissejuhatust ja sügas mõtlikult pead.
‘Olgu, ma saadan talle selle kohta kirja. Tuleb veel uurida.’
Ta võttis sulepea kätte ja jäi mõtlikult enda ees olevat kollakat paberilehte silmitsema. Lidia luges süvenenult ajakirja ja Inga põrnitses enda ette tühjusesse ning pobises midagi poolhääli. Tõenäoliselt lobises kellegagi messengeri kaudu.
Peeter kehitas õlgu, heitis teistele kuidagi pettunud pilgu ja võttis lahti järgmise ümbriku.
‘Huvitav.’
‘Mis on?’
Peeter tõstis vaigistavalt käe ja libistas silmadega kiiresti üle selge ja korraliku käekirjaga vormistatud teate. ‘Paistab, et Bobi algatus on populaarseks osutunud. Siin kirjutavad Hiina Keskkonnakaitseministeeriumi ametnikud, et planeerivad võtta loodusluuletuste kirjutamise ametnike vastuvõtmisel kohustuslikuks. Ja üheks soovitatavaks keeleks planeeritakse just eesti keelt.’
‘See on selle saastejama pärast või?’ pobises Ervin, pani sulepea kõrvale ja kobas pintsakutaskust sigaretti. Ta mudis väikest filtrita torukest sõrmede vahel, süütas selle laual olevast kaunistatud tulesüütajast ning tõmbas siis pika mahvi. Suitsu sinakad ja kollakad kiud keerdusid õhus ja põimusid üksteisest läbi. Peeter lehvitas selle paberiga eemale. ‘Ilmselt küll. Neil on loodushoid väga moodi läinud. Peaaegu kohustuslik. Ametnikud peavad näitama oma tundlikku loomust.’
‘Aga eesti keel?’ vangutas Ervin pead.
‘Raske öelda, aga näiteks ladina keele rääkijaid pidi olema juba nii 10 miljoni ringis. Nii, et kui tõesti käiku läheb, võiks hakata veel lootma, et eesti luule on päästetud.’
‘Kui nüüd muidugi meie riik ei sekku,’ ütles Ervin tüdinud ilmega. Tal oli enam kui kord tulnud peatoimetajana vastust anda selle pärast, et ajakirja keel oli lohakile jäetud ning kaldus kõrvale Keeleinstituudi standardist. Enamasti olid selles süüdi Lidia ja Inga, kel mõlemal oli harjumus ise oma pakette häälestada.
Peeter muigas selle peale irooniliselt. ‘Vaevalt, et neil seda kuidagi takistada õnnestub. Kui hiinlased on selle nõuks võtnud, siis nad teevad asja ära, hoolimata sellest, mis meil siin arvatakse.’
Igasuguse keele omandamine oli tehniliselt arenenud riikides nii lihtsaks tehtud, et keel muutus vabalt valitavaks identiteediks ja tööriistaks. Kuna eesti keeles puudusid vastavaks poliitiliseks ja tehnoloogiliseks asjaajamiseks sobivad terminid ja sõnad, ei olnud seda mingit mõtet töö ajal kasutada – Keeleinstituut aga keeldus kangekaelselt uusi sõnu standardpaketti lisamast. Seega eelistatigi igapäevasel asjaajamisel vanu ja äraproovitud keeli – inglise, kreeka, prantsuse. Ladina keele taaselustamise liikumine oli üsna tugev, aga kuna vahepealsetel aegadel oli ka selle arendamine unarusse jäänud, siis leidis ausooniline kõnepruuk rakendust peamiselt ajaloolaste ja rollimängurite hulgas. Viimased kippusid muidugi seda maagiliste raamatute efeesilise keelega rikastama, mis tekitas paksu pahandust klassikalise ladina keele haldajate hulgas. Ka häälduse osas ei jõutud mitte kuidagi kokkuleppele.
Ervin sügas lõuga. ‘Ei usu jah eriti, et hakkavad hiinlasi kohtusse kaebama, arvatavasti kuulutavad selle kunstlikuks keeleks. Vabavara kohtussekaebamine on ammust ajast halb mõte olnud.’
‘Njah, aga me ei saa seda niimoodi ju oma ülevaatesse sisse võtta,’ muutus Peeter murelikuks. ‘Mul pole praegu suurt midagi muud võtta.’
Ervin kustutas mõtlikult koni ja võttis Lidia käest ajakirja.
‘Ma korraks vaatan.’
Ta uuris seda veidi aega ja noogutas siis paar korda murelikult pead.
Peeter küünitas järgmise pudeli järele ja jälgis, kuidas Inga veidi totakalt naeratades seina tuiutas. Ta tundis kuidas ärritus üha tugevamaks muutub ja kallas tassi ääreni veini täis.
‘Pagan, peame ilmselt enne siiski juristidega nõu pidama. Kui selgub, et polegi eesti keel, võib tõesti rahastamisega jama tulla. Mis sa arvad?’
‘Oota korraks,’ pobises Ervin ja toksis mitu korda sõrmega vastu ajakirja. ‘Tjah. Jama jah. Kõik need luuletused on rohkem seda nägu, et on veel haru kirjutatud. Peaks uurima, kes seda koodi üldse arendab. Mina siit enamust küll ilma Chiangi kommentaarideta praegu välja ei loe.’
Peeter võttis ajakirja enda kätte ja silmitses kirjapandut. ‘Kahju isegi, oleks hea meelega mingit enamvähem talutavat teksti arvustanud. Jampsi on üldiselt kohutavalt nõme kommenteerida.’
‘Ei tea... Ohtlik värk. Kui selgub, et see haru kogub rohkem populaarsust kui Keeleinstituudi oma, siis võib see pahandusi kaasa tuua. Hakatakse seda veel edasi arendama ja originaal jääbki soiku. Kui nende plaan käiku läheb, siis on seal kohe paarsada miljonit eesti keele oskajat olemas.’
Peeter sügas kukalt. ‘No ei tea. Ma kirjutan siis meie hõimuvendadele Hiinas ja ütlen, et me tervitame nende ettevõtmist. Aga ilmselt pragu kohe me neid sisse võtta küll ei saa. Ma võin muidugi nii huvi pärast neist mingi tõlke teha.’
Ta võttis ajakirjaga kaasas olnud paketi, laskis igaks juhuks veelkord skännerist läbi ja sünkroniseeris selle siis oma aju keelekeskusega. Vaadates veelkord käesolevaid tekste kratsis ta nõutult kukalt ja võttis siis suure lonksu veini.
‘Jama. Keeleinstituudi sõnavarast jääb selle jaoks väheks. Parimal juhul tuleb mingi abitu soigumine välja.’