Oli pime ja tuhanded tähesilmad kumasid mustas taevaaugus ning pilgutasid irvitavalt silma. Suur ja haiglaselt kollakas, turske näoga Kuu vaatas tülpinult alla uinunud maale, valades kõrged kuuseladvad üle kareda looriga ja tungides kohati läbi tihedate okste puude vahel vingerdavale porisele teele...
Mats seisatas järsku. Talle tundus, et ta kuulis midagi. Ta pööras hirmunult pead ja vaatas otse musta metsa, mis kõrgus tema kohal kui lai sein, ent ühtki ohumaiguga kõla ei kostunud enam. Vaid üksikute öisete loomade nukrad hõiked kaikusid kaugelt tühjusest -- nende nutune hääl oli kaeblik, nagu nad kardaksid sarnaselt Matsilegi ümbritsevat tihedat pimedust. Poiss neelatas raskelt ning jätkas teed, pori lirtsumas jalge all ning külm õhk mässimas teda oma külma niiskesse tekki...
Mats oli rahutu. Kogu see aeg, kui ta oli kõndinud mööda metsavahelist teed kodu poole, oli tal tunne, et kellegi raudne kämmal pigistab tema südant, et miski raske koorem on surutud tema rinnale, laskmata tal vabalt hingata. See oli pimedus, mis kõike seda tegi. Ja ta tundis, kuidas hirm kipitas tema pidevast pingest väsinud kehas, ja lisas veelgi hoogu niigi kiirele sammule. Mitu korda tekkis tal kõhe aimdus, et tuhanded silmapaarid, tuhanded metsa eksinud vaimud jälgivad teda krobeliste puutüvede varjust ja kogunevad ta selja taha, kõndides talle järgi oma vaikses ja ürgses tuimsuses, ning ta sosistas endale:
?Ma ei karda... ei karda.?
Mingi heli riivas kergelt ta kõrva. Ta peatus ja mõnd ohumärki otsides vaatas, keha krampis, hirmust painatult mõlemale poole teed ning astus hetk hiljem edasi.
?Mats on nööri otsas...? rebestas pineva vaikuse vanaeide külm ja terav, kähe salapärane hääl.
Poiss tardus nagu kivikuju paigale, ta kangestus hirmust, mis sähvatas talle nagu piitsahoop selga. Kogu keha kattus külma higiga, näkku tõusis kuumus ja oimukohtadel tukslesid närviliselt veresooned. Ta hingas värisevalt ja hambad plagisesid pimeduses, rahunedes vaid siis, kui ta pidi neelatama maitsetut sülge, mis kogunes ta suhu.
?Mats on nööri otsas...? kostus taas see õudne hääl, seekord juba lähemalt.
Mats tahtis maa alla vajuda, söösta suurel kiirusel siit minema, sattuda ükskõik kuhu, peaasi, et siit eemale. Ja ta mõtles korraks, et äkki heidaks pikali ning kataks end poriga, kuid ta unustas selle mõttevälgatuse kohe, sest juba ta tõttas laiade jooksusammudega metsa, hüpates pika rohu vahel nagu kits. Ta tajus endas tohutut jõudu, mis vajas vabastamist, ning hambad ülikõvasti kokku surutud, sõrmed rusikas ja küüned juba kätte tungimas, ta jooksmise asemel justkui lendas puude vahel, tundmata isegi teravaid oksi oma jalge all.
Ent ta ei jõudnud kaugele. Piisas ühest mädanenud oksast, mille taha ta porine jalg takerdus, et ta paanilisele põgenemisele lõpp teha. Mats karjatas ja ta rinnust sööstis vilksamisi läbi ehmatuse terav nool, aheldades ta vabiseva hääle kurku kinni, laskmata sellel enam väljuda. Ja siis, kui ta poolsegane mõistus oli juhtunu läbi vaaginud, laotus ta teadvusele tume kihisev vari ning ta kukkus kokku.
Ta hõljus lõpmatus ruumis. Soe ja ebamaine tuul puhus õrnalt talle näkku, oli vaikus ja rahu. Ning järsku vallandusid tema ümber tulekeerised ja välgusähvatused ja ta sööstis mõõtmatul kiirusel kuhugi kaugele, tuhises justkui läbi nähtamatute tunnelite; ja ümbrus üha ahenes ja ahenes, kiirus kasvas ja kasvas; heledad kiired läbisid lainetena ta meeli ning -- ta avas oma silmad.
Mats ärkas minestusest, mis oli kestnud vaid mõne hetke ja ajanud ta pea täitsa sassi. Valu hõõgus ta väljaväänatud jalas nagu kuum süsi, mida õhutab karge tuul, ja pealaelt jooksis kulmule soe verenire. Ähmane uimasus mässis tema mõistust oma võrkudesse ning Matsi mõtted ja küsimused takerdusid ja hajusid neisse. Kui ta oli jõudnud end veidi koguda, tõmbas ta käega otsustavalt üle lauba, vabastas valutava jala oksa vahelt ning tõmbus siis seljaga vastu kidurat puutüve. Kaugemalt kostsid lindude kõlavad hõiked, tuul oli tõusnud ja ladvad kiikusid mõtlikult, nagu sooritades mõnd rituaalset tantsu oma ohvri ümber; ning Matsist haarasid taas kinni hirmu võbisevad käed. Piimjas udu kogunes vargsi ta ümber, kõditades ta värisevat keha külma niiskusega. Jällegi oli pimedus peidupaigaks näljastele ja kurjadele vaimudele, kes olid piiranud ta ümber ja nüüd jälgisid teda, suud vesised, kehad rahutult tõmblemas. Mats raputas pead, püüdes neid kujutlusi oma mõtetest välja tõrjuda, ning sosistas siis: ?Ma ei karda...?
Järsku kostus Mats selja tagant oksa praksumine. Matsi ehmatus oli nii suur, et ta tundis otsekui hirmu tige käsilane oleks naksanud hammastega ta selgroost, ja ta põrkas oma kohalt eemale. Kiiresti roomas ta teise puu juurde ning pööras end ohu poole. Hetk hiljem riivas ta kõrva krabin. Ja nüüd eraldasid Matsi silmad tihedast pimedusest veidi tumedamat varju, mis liikus aeglaselt tema poole. Silmad hirmust suured, haaras Mats sõrmedega maast kõvasti kinni, otsekui see saaks teda aidata, ja ta keha lihased tõmbusid pingule. Nüüd on lõpp, mõtles poiss, ja proovis viimases lootuses appi karjuda, aga ta suu ei avanenud, see oli nagu kokku õmmeldud.
Tume kogu peatus ja hüüdis:
?Mats on nööri otsas!? ja ta häälel, mis sarnanes vanaeide häälele, oli kutsuv kõla. ?Mats on nööri otsas!? hüüdis olevus uuesti.
Kogu astus mõned sammud Matsile lähemale, Mats aga värises ega suutnud oma keha valitseda... Kurjakuulutavalt krabises sammal olevuse jalge all.
Õhkkerge käsi puudutas Matsi õlga; ta võpatas ning tema suu kõverdus, kuid nutt ei tahtnud tulla, kostus vaid terav pinin.
?Mats on nööri otsas?? küsis olevus ja silitas krobeliste sõrmedega poisi põske ning puhastas ta juuksed sodist, mis oli kukkudes sinna sattunud.
Kuu tuli pilve tagant välja ja üksik kiir leidis oma tee läbi okste alla metsa, langedes täpselt Matsi näole ja selle kohal rippuvatele olevuse hõbevärvi juustele.
?Mats...? kogeles üllatunult vanaeit, ?on nööri otsas...?? Vanaeide hääl kibestus, sellesse segunesid kurbus ja viha.
Ja äkki, Matsile täieliku üllatusena, haaras vanaeit kramplikult ta kõrvadest kinni ning teda raevunult raputades karjus, sülg Matsile näkku lendamas:
?Mats on nööri otsas! Mats on nööri otsas!?
Mats aga kriiskas valust; ja mõistes, et tema vasas on pigem hullunud inimene kui mõni vaim, muutus ta julgemaks ning hüüdis hetk hiljem:
?Ei ole...ma ei ole...Ei ole, ma ei ole nööri otsas!?
Siis aga haaras teda järsk viha ja ta tõukas vanaeide endast eemale, kelle sulgkerge keha langes nagu kaltsunukk samblale maha, tõmmates teravate küüntega Matsi kõrvad ja põsed vereni lõhki.
Mats oli alguses kohmetu, sest ta ei teadnud, mida teha. Siis aga tõusis ta jalule ning, tundmata valu, põgenes, ise longates ühest jalast. Varsti jõudis ta teele ning pööras kodu poole. Igavlev kuu haigutas ja peitus seejärel pilve taha; tuul sasis poisi juukseid... Nii ta jooksis tükk aega, nuuksudes vaikselt ja lohitades ühte jalga järgi, kuni jõudis külani.
Nähes, et kodutalu aknas hõõgub sume küünlavalgus, Mats rõõmustas. Küll oleks hea ema ja isa näha, hea oleks näha ka venda, ehkki ta oli temaga pidevalt tülis. Kuid sellel polnud tähtsust... Mats tahtis pugeda sooja ja kaitsva teki alla, uinuda, et tuleks hommik, ta tahtis tunda hellitavat kätt oma peal ja põsel, ta tahtis hoolitsust.
Kiiremini! Kiiremini! - hüüdis ta mõttes ja tõttas kodu poole.
Ta avas kiirustades ukse ja astus sisse; ema ja isa vaatsid talle kohkunult otsa. Ta astus veel mõned sammud, nägu verine, jalg paistes, ning varises seejärel talle vastu tõtanud ema käte vahele.
Järgmised kaks päeva ei tulnud Mats meelemärkusele. Ta pea põles kuumast; ja kui ta rahutult sonis, vehkides seosetult kätega ja tagudes kandadega vastu voodit, leidsid ka palavikust sündinud viirastused oma tee läbi Matsi suu välja tegelikkusesse. Ehmunud vanemad ei mõistnud poja juttu, kui too pidevalt korrutas kord maheda, kord jälle hirmsa ja õudse häälega: ?Mats on nööri otsas! Mats on nööri otsas!?
Kuid tal hakkas parem ning ülejärmisel hommikul avas ta silmad ja märkas ema, kes talle hellalt otsa vaatas.
?Ärkasidki lõpuks, pojuke... Küll on hea. Lähen ütlen isale, et a ei läheks linna... pidime sulle juba kirstu muretsema.? Ja ta naeratas südamlikult ning tõttas toast välja.
Mats kuulis läbi akna inimeste juttu ja mõne hetke pärast tuli ema mõtliku näoga tagasi. Kuuldes vankri kolinat ning isa kirumist hobuste kallal, küsis Mats emalt:
?Kas isa sõidab ikka ära??
?Jah,? vastas ema. ?Sõidab siiski linna...kirstu järgi.?
Mats vaatas küsivalt emale otsa ja ta jätkas:
?Sa ju Sassi tunned, eks? Muidugi sa tunned, jooksete ju päevad läbi koos...? rääkis kiirustades ema. ?Tema isa on surnud.?
?Kalju on surnud?? imestas Mats vaiksel häälel.
?Ei, mitte Kalju. Kalju pole Sassi päris isa, Mats on Sassi päris isa... nimi nagu sinulgi - Mats! ... Aga nüüd puhka, sa veel väsinud.? Ema kohendas Matsi tekki.
?Räägi edasi...? palus Mats.
?Mis seal ikka rääkida, ega minagi tea, kuidas kõik oli...Räägitakse, et Sassi isa olevat veel enne tema sündi ära sõitnud, tööle läks kuhugi. Nad olid ju vaesed tollal... Mats lubas siis tagasi tulla... Aga sa ju tead, Sassil on uus isa -- Kalju. Mis Leidal muud üle jäigi teha -- Kalju tubli mees, oma maja, oma põld - kes teab, kas see Mats kunagi tulebki enam tagsi... Ja nii ta läks Kaljule naiseks... Nüüd aga tuli Mats koju...ja - naist pole, last pole...poos end üles oma ema majas... Aga kes teab, kuidas kõik tegelikult oli... Nii su isa mulle praegu rääkis, aga kes teab... ei tea me keegi... Oleks Sassi vanaemagi kodus, aga see Maie, Matsi ema, on kuhugi uitama läinud...kes teab, mis sellel viga on... poeg ju poos end üles, aga tema kaob ära, ja pole kellelt aru pärida, mis õieti juhtus...? Ema paitas poja pead ja küsis siis: ?Ega sina midagi tea? Sonides ütlesid ühtteist, mis praegu mõtlema paneb. Aga sellest räägime hiljem, puhka nüüd...ma lähen teen sulle süüa.?
Ja kui ema lahkus toast, sõnas Mats endamisi:
?Ta on nööri otsas...?