Mary Ella Wilkins sündis 31. oktoobril 1852 Randolphis Massachusettsis. 1867. aastal kolisid ta vanemad Brattleborosse, Vermontisse. 1883. aastal naasis Mary tagasi sünnilinna ja alates abiellumisest 1902 kuni surmani 1930 elas naine Metuchenis, New Jerseys. Tema vanemad ei olnud rikkad ja Mary elu oli ka muus mõttes raske. Tema noorem vend suri, kui Mary oli kuuene, ainus õde suri aastal 1876, ema aastal 1880, isa kolm aastat hiljem, alkohoolikuks ja narkomaaniks muutunud abikaasa 1923 (aasta enne oli abielu lahutatud). Ka Mary enda tervis ei olnud tugev. Peale ema surma muutis Mary Ella oma teise perekonnanime ema järgi Eleanoriks ja peale abiellumist lisandus mehe perekonnanimi Freeman, nii et ilukirjanduslikku loomingut on ilmunud tema sulest mitme nimevariatsiooni all.
Oma loomingu eest sai Mary Wilkins raha esimest korda aastal 1881 (lasteballaad „Beggar King”), esimene täiskasvanutele mõeldud jutt ilmus 1883. Kümnendi lõpuks saabus ka kauaoodatud tunnustus ja tuntus, mida Mary otsekui kompensatsiooni kurva isikliku elu eest nautis elu lõpuni. Temalt ilmus 15 jutukogu, 17 romaani (millest üks oli kirjutatud kahasse), 3 luulekogu, 3 näidendit ja 8 lasteraamatut. Tema paremateks teosteks peetakse kahte esimest jutukogu „A Humble Romance and Other Stories” (1887) ja „A New England Nun and Other Stories” (1891) ning romaani „Pembroke” (1894). Wilkins Freemani lugudes domineerivad Uus-Inglismaa rasked majandusolud, värvikas kohalik koloriit ja naiste mahasurutud sise-elu meeste maailmas. Viimase tõttu seostatakse Mary Wilkinsit mõnikord ka feminismiga. 1926. aastal autasustati Mary Wilkins Freemani tema ilukirjandusliku loomingu eest William Dean Howelli nimelise kuldmedaliga, samal aastal olid tema ja Edith Wharton esimesed naised, kes võeti Ameerika Rahvusliku Kunsti ja Kirjanduse Instituudi liikmeteks (liikmeskond on selles akadeemias - praeguse nimega American Academy and Institute of Arts and Letters - piiratud 250 liikmega).
Ehkki proua Wilkins Freeman kirjutas kokku üle 200 jutu, sisaldavad üleloomulikku elementi neist ainult 11. Tema tondijuttudest ilmus osa 1903. aastal kogumikus „The Wind in The Rose-Bush and Other Tales of the Supernatural”. Üheskoos avaldas need 11 juttu aastal 1974 kirjastus Arkham House, kogumiku pealkirjaks oli „Collected Ghost Stories”. Tema parimaks õudusjutuks peetakse „Luella Millerit”, lugu energiavampiirist. Alljärgnev tekst on üsna traditsiooniline tondijutt, millele võiks ette heita ka teatavat klieelikkust ja liiga lihtsat puänti. „The Vacant Lot” ilmus esimest korda Everybody´s Magazine´i 1902. aasta septembrinumbris.
Silver Sära
Kui kuuldused Townsendide kolimisest suurde linna said Townsend Centre´is juba kõigile teatavaks, jahmatas see kohalikke inimesi tõsiselt ja tekitas suurt vastukaja, sest Townsendide ärakolimine oli peaaegu sama, mis linnakese enda ärakolimine. Townsendide esivanemad olid saja aasta eest selle küla asutanud. Esimene Townsend oli pidanud teeäärset võõrastemaja, kus said puhata nii inimesed kui hobused. Kohta tunti „Leopardi Märgi” nime all. Eresinise leopardiga silt oli ikka veel alles ja kõigile hästi nähtav, sest maja praegune peremees oli naelutanud selle esiukse kohale. See viimane Townsend - nime poolest David - pidas külas poodi. Sellest peale, kui tema isa ajal ehitati läbi Townsend Centre´i raudtee, polnud asulas enam kõrtsi olnud. Seetõttu oli perekond, kelle progress oli senisest elatise teenimise viisist välja tõrjunud, hakanud pidama erinevaid kaupu müüvat külapoodi, mis oli külakõrtsile kõige lähedasem äri. Peamiseks erinevuseks oli see, et kliendid viibisid kohapeal lühemat aega, ei nõudnud kunagi voodiga tuba, puhkasid jalga tursakastidel või suhkru- ning jahukottidel istudes ja kehakinnituseks piisas neile müügil olevate produktide juhuslikust näkitsemisest või ostsid nad suutäie kaupa rosinaid, suhkrukange, küpsiseid ja juustu, mis oli küll vähetulus äri.
Townsendide esivanemate kodust lahkumise ajendiks oli ühe sugulase surm. Proua Townsend oli ammu ihanud anda oma pojale, kuueteistkümneaastasele George´ile head haridust, ja pakkuda kümme aastat vanemale tütrele Adriannale soodsamaid meheleminekuvõimalusi. Ootamatult kaela langenud kopsakas pärand seda kõike ka võimaldas. Siiski ei nimetatud seda viimast põhjust Townsend Centre´i inimestele avalikult, kuid naabrid olid ise selle motiivi leidlikult ära arvanud.
„Sarah Townsend arvab, et Townsend Centre´is pole ühtegi meest, kes tema Adriannale kõlbaks, ja seepärast viib ta tüdruku Bostonisse, et too leiab sealt ehk sobiva,” rääkisid nad. Siis mõtlesid nad veel, kuidas käitub Abel Lyons. Mees oli juba aastaid olnud Adrianna alandlik kosilane, kuid neiu ema polnud seda liitu heaks kiitnud ja sõnakuuleliku tütrena oli noor naine austaja käe delikaatselt ning üsna häbistavalt tagasi lükanud. Abel oli olnud Adrianna ainuke armastus, neiu oli mehele tänulik ja tundis toimunu pärast piinlikkust. Ta oli keskpärase välimusega kohmetu tüdruk ja selle teadmisega ise ka leppinud.
Kuid tema ema oli palju ambitsioonikam, erinedes seeläbi ka tüdruku isast, kes oli rahul senise olukorraga ja suhtus üpris vaenulikult võimalikesse muutustesse. Lõpuks andis mees siiski abikaasale järele, nõustus maha müüma oma äri, ostma maja Bostonisse ja ära kolima.
David Townsend erines kummalisel kombel sellest suguvõsast, kust ta pärines. Mees oli kas taandarenenud või siis ületas ta arengus oma esivanemaid - oleneb, kuidas vaadata. Tema isikuomadused olid kindlasti paremad, kuid tal ei olnud leegitsevat hingejõudu ja aktiivset eluhoiakut, millega nende suguvõsa oli alati silma paistnud. Tõepoolest, ehkki vanad Townsendid olid olnud silmapaistvad ja austatud nagu rikkad ja mõjukad inimesed ikka, oli nende reputatsioon enam kui kahtlane. Külaelanike seas anti ühelt põlvkonnalt järgmisele sosistades edasi süngeid vihjeid selle suguvõsa, eriti just esimese Townsendi kohta, kes oli ehitanud sinise leopardi Märki kandva kõrtsi. Mehe portree, tolleaegse kunsti võigas sünnitis, rippus David Townsendi kodu katusekambris. Ringi liikus palju jutte jõhkratest peksmistest - kui mitte millestki veel hullemast - sellest vanas teeäärses majas, purjuspäi tülitsemistest, kõrgete panustega kaardimängudest, kaklustest, seadusvastaselt kokkuaetud rahast ja sellest, kuidas külanaabreid terroriseerivad ülbed Townsendid kõik uurimised julmalt kinni mätsisid. David Townsend ei terroriseerinud kedagi. Oma vähese varanduse oli ta teeninud ausalt poodi pidades, vahetades korralikke kaupu illingite ja teiste kaupade vastu. Ta oli rahumeelne ja usaldusväärne, endast lugupidav ja andekas äriasjus. Peamiselt selle viimase tõttu rõõmustas mees ootamatult saadud pärandi üle. Nüüd oli tal rohkem võimalusi rakendada loomuomast kauplemiskunsti. Seda kunsti näitas ta üles ka Bostonisse maja ostmisel.
Ühel kevadpäeval suleti vana Townsendi maja uksed, Sinine Leopard võeti ettevaatlikult ukse kohalt maha, kogu perekonna varandus laaditi rongi peale ja Townsendid olidki läinud. Townsend Centre´ile oli see kurb ja sündmusterikas päev. David oli viimasel hetkel otsustanud kauplust mitte müüa ja üks Barrest pärit mees oli võtnud selle rendile. Nukras meeleolus endised sõbrad kogunesid kokku ja arutasid olukorda. Selgus, et nad kõik olid lahkunud naabri üle erakordselt uhked. Nad ülistasid ja kiitsid teda uue poodniku ees taevani. „David on hirmus nupukas mees,” rääkisid nad. „Ta on elanud kogu elu Townsend Centre´is ja ikkagi teeb ta suures linnas kõigile tuule alla. Kas te ka teate, kui palju ta maksis oma Bostoni maja eest? Jaa, härra, selle maja hind oli kakskümmend viis tuhat dollarit, aga David sai selle viie tuhandega. Tõsijutt, härra.”
„Siis pidi sel majal midagi viga olema,” tähendas uus poodnik ja põrnitses üle leti külamehi. Ta hakkas aru saama, et temasse suhtuti kerge halvakspanuga.
„Ei, härra, ei olnud midagi viga. David poleks seda muidu ostnudki. Tema ei lase end tõmmata. Kõik on tipp-topp korras, külma ja soe vesi ja puha, linna paremas rajoonis, kus elavad tähtsad ja rikkad. David ütles, et sellel tänaval pole üür üheski majas alla tuhande. Jaa, härra, David oskab hästi kaupa teha - viis tuhat dollarit kahekümne viie tuhandese maja eest.”
„Seal peab midagi viga olema!” urises uus mees leti taga.
Aga nagu tema külameestest tuttavad ja kaaslased kinnitasid, ei paistnud David Townsendi suurepärases linnamajas ning asjaolus, et ta oli ostnud selle absurdselt madala hinna eest, midagi kahtlustäratavat. Alguses oli kogu perekond umbusklik. Oli teada, et vaid mõne aasta eest oli maja maksnud ümmarguse summa. See oli ideaalses korras - ei torustiku, ahju ega üldse ühegi asja juures võinud leida vähimatki puudust. Isegi seebivabrikut ei olnud haistmisulatuses, nagu proua Townsend oli oletanud. Ta oli kindel, et oli varem kuulnud, nagu muutuksid majad selliste asjade tõttu vähem ihaldusväärseks, aga seebivabrikut ei olnud. Nad kõik nuusutasid ja uurisid oma uut kodu. Esimese vihmasaju ajal vahtisid nad lage ja olid üpris veendunud, et kohe ilmuvad lekkekohtadesse tumedad plekid, kuid midagi sellist ei juhtunud. Nad olid sunnitud tunnistama, et nende hirmud hakkavad taanduma, et maja on täiuslik sõltumata sellest, et madala ostuhinna põhjus jäi kõigile saladuseks. Townsendide arvates oli see aga täiendav pluss, sest nendes peitus paras ports Uus-Inglismaale omast kokkuhoidlikkust. Nad olid oma uues majas elanud õnnelikult umbes kuu aega (igatsedes küll aeg-ajalt Townsend Centre´isse jäänud sõpru ning miljööd), kui algasid probleemid.
Ehkki Townsendid elasid uhkes majas, mis asus linna nooblis - kui mitte eriti peenes - rajoonis, järgisid nad oma suguvõsa traditsioone ja pidasid ainult ühte teenijannat. See oli nende koduküla läheduses elava farmeri tütar, keskealine naine, kes oli elanud koos nendega juba viimased kümme aastat. Ühel ilusal esmaspäeva hommikul ärkas naine vara ja pesi enne hommikusööki ära pererahva pesu, mille Adrianna ja proua Townsend olid kombekohaselt pesupäevaks valmis pannud. Perekond istus soklikorruse söögitoas hommikulauas ja see teenija - kelle nimi oli Cordelia - riputas tühjal krundil pesu kuivama. See tühi krunt näis olevat hinnaline kinnisvara, sest asus tänavanurgal. Oli üsna kummaline, et seda polnud täis ehitatud. Townsendid olid selle asja üle imestanud ja nõustunud üksmeelselt, et nende oma maja võinuks asuda hoopis sellel teisel krundil. Siiski olid nad kasutanud seda krunti nii hästi ära, kui oskasid, sest kasutamata maa omandiõiguse suhtes lõi välja nende lihtsameelne maamehelik suhtumine.
„Me võiksime samahästi oma pesu sellel kasutamata krundil kuivatada,” oli proua Townsend öelnud Cordeliale kohe esimesel esmaspäeval pärast majasse saabumist. „Meie aed on väike ja kõik meie riided ei mahu siia äragi. Seal on rohkem päikest ka.”
Nii et Cordelia oli riputanud pesu kõrvalkrundile neljal järjestikusel esmaspäeval ja nüüd oli käes viies. Hommikusöök oli jõudnud umbes poole peale - järg oli tatrakakkude käes -, kui teenija tormas söögituppa ja jäi seal pererahvast jõllitades sõnatult seisma ja tema näol peegeldus kirjeldamatu õudus. Naine oli näost lubivalge. Tema seebivahuga kaetud käed rippusid tema linase kitli küljevoltide vahel ja tõmblesid. Naise hõredad heledad juuksed näisid olevat hirmust turri tõusnud. Kõik Townsendid pöördusid tema poole ja vahtisid teenijannat ammuli sui. David ja George tõusid püsti, oletades murdvaraste sissetungi.
„Cordelia Battles, mis on juhtunud?” karjatas pr Townsend. Adrianna ahmis õhku ja läks näost sama valgeks kui teenija. „Mis juhtus?” kordas pr Townsend, kuid teenija oli täiesti kõnevõimetu. Pr Townsend, kes võis käituda väga otsustavalt, hüppas püsti, jooksis hirmunud naise juurde ja raputas teda jõuliselt. „Cordelia Battles, räägi ja ära seisa nagu tukunui ega jõllita nii, nagu oleksid sa tummaks jäänud! Mis sul viga on?”
Siis hakkas Cordelia nõrgal häälel kõnelema.
„Seal on… veel keegi… riputab pesu kuivama… tühjal krundil,” hingeldas naine ja haaras tooli seljatoest, et jalul püsida.
„Kes?” põrutas pr Townsend nördinult, sest ta oli hakanud tühja krundi suhtes end juba omanikuna tundma. „Kas kõrvalmaja rahvas? Ma tahaksin teada, mis õigusega nad seda teevad! Meie elame otse tühja krundi kõrval.”
„Ma´p tea… kes see on,” hingeldas Cordelia.
„Kuidas nii? Me oleme näinud kõrvalmaja tüdrukut igal hommikul kirikusse minemas,” ütles pr Townsend. „Tal on tulipunased juuksed. Mulle tundub, et selle ajaga võiksid sa teda juba ära tunda, Cordelia.”
„See pole see tüdruk,” hingeldas Cordelia. Seejärel lisas ta õudusest haaratud ilmel: „Ma´p näinud, kes see oli.”
Nad kõik vahtisid teenijat ammuli sui.
„Kuidas nii - ei näinud?” nõudis perenaine. „Oled sa pimedaks jäänud?”
„Ei, provva.”
„Kuidas sa siis ei näinud?”
„Ainus, mis ma nägin, oli…” Cordelia kõhkles ja üle tema näo libises taas uskumatu õuduse vari.
„Räägi, räägi,” õhutas pr Townsend kannatamatult.
„Ainus, mis ma nägin, oli kellegi vari… väga peenike… mis riputas pesu kuivama ja…”
„Mida?”
„Ma nägin riidetükkide varjusid, mis nööril rippusid.”
„Kas sa riideid endid ei näinudki?”
„Ainult varje maapinnal.”
„Mismoodi riided need olid?”
„Imelikud,” vastas Cordelia ja väristas õlgu.
„Kui ma ei tunneks sind nii hästi, siis ma arvaksin, et sa oled purjus,” sõnas pr Townsend. „Aga nüüd, Cordelia Battles, lähen ma sellele tühjale krundile ja vaatan ise järele, millest sa üldse räägid.”
„Mina ei tule,” hingeldas naine.
Selle teadmisega kiirustasid kõik ülejäänud peale Adrianna, kes jäi koos teenijannaga söögituppa värisema, tühjale krundile. Nad pidid minema aiavärava kaudu tänavale, et sinna jõuda. Teel tühjale platsile ei hakanud neile silma midagi ebaharilikku. Selle ühes nurgas kasvas üksik suur pappel, mis oli jäänuk iidsest metsast, mis siin kunagi laiunud oli. Krunt oli umbrohust umbe kasvanud, ehkki näha oli ka mõningaid priimulaid. Townsendid sisenesid platsile ja jäid seisma krunti tänavast eraldava rohmaka laudadest tara juurde. Jahmatuse ja õudusega nägid nad, et Cordelia oli rääkinud tõtt. Nad kõik nägid seda, mida naine oli kirjeldanud - ebaharilikult kõhna naise varju, mis libises maapinnal, käed üles sirutatud, ja kummaliste, kirjeldamatute riiete varje, mis kõlkusid nöörivarjul, aga kui nad tõstsid pilgu, et näha varju heitvaid asju, siis ei näinud nad muud kui ainult selget sinist oktoobrikuu taevast.
„Issand jumal!” ahhetas pr Townsend. Tema nägu võttis kummalise ilme, kus segunesid raev ja hirm. Ühtäkki astus ta otsustavalt ettepoole, ehkki tema abikaasa püüdis teda tagasi hoida.
„Ära sega,” põrutas naine. Ta astus ettepoole. Siis põrkus ta tagasi ja kiljatas valjusti. „Märjad linad lendasid mulle vastu nägu,” karjatas ta. „Viige mind ära, viige mind ära!” Seejärel ta minestas. Kahe inimese vahel tassisid nad perenaise tagasi majja. „See oli kohutav,” oigas ta, kui oli söögitoa põrandal lebades taas teadvusele tulnud ja perekond seisis ringis ta ümber. „Oh, David, mis see sinu arvates oli?”
„See oli mittemiski,” vastas David söakalt. Mees oli tuntud oma julguse ja usu poolest materiaalsesse maailma. Nüüd ei tunnistanud ta endale, et oli näinud midagi üleloomulikku.
„Aga seal oli miski,” oigas tema abikaasa.
„Mina nägin midagi,” ütles George süngel poisikeselikul bassihäälel.
Teenijanna nuuksus kramplikult ja Adrianna tegi kaastundest sama.
„Me ei räägi sellest rohkem,” ütles David. „Jane, joo kuuma teed, see on sulle kasulik. Ja Cordelia, sina riputa pesu kuivama meie enda õue. George, mine aita tal nöör üles panna.”
„Nöör on seal teises aias,” sõnas George ja niheles.
„Kas sa kardad?”
„Ei karda,” vastas poiss solvunult ja läks välja, nägu kahvatu.
Peale seda kuivatas Cordelia Townsendide pesu alati nende oma aias ja seisis seljaga alati tühja krundi poole. Mis puutub Davidisse, siis veetis mees rohkesti aega kõrvalkrundil ja silmitses varjusid, kuid ei suutnud leida seletust, ehkki teooriaid oli tal palju.
„Ma arvan, et varjud tulevad meie maja korstnate suitsust või papliokstest,” ütles ta.
„Miks ilmuvad varjud kohale esmaspäeva hommikuti ja mitte muul ajal?” nõudis tema abikaasa.
David vaikis.
Õige pea tuli mõistatusi juurde. Ühel päeval helistas Cordelia lõunasöögikella nende harilikul lõunasöögiajal - täpselt keskpäeval nagu Townsend Centre´iski - ja perekond kogunes söögituppa. Adrianna silmitses imestunult sööginõusid.
„See on väga kummaline!” märkis ta.
„Mis on kummaline?” küsis ta ema.
Cordelia käed peatusid järsult, kui ta asetas taldriku kõrvale veekannu ja vett loksus laudlinale.
„Noh,” ütles Adrianna ja ta nägu tõmbus kahvatuks, „ma… ma arvasin, et täna saame hautatud toitu. Ma… ma tundsin hautatud kapsa lõhna.”
„Ma teadsin, et välja tuleb midagi muud,” hingeldas Cordelia ja nõjatus raskelt Adrianna tooli seljatoele.
„Mis sa sellega öelda tahad?” küsis pr Townsend teravalt, aga temagi nägu hakkas omandama hirmukahvatust, mis tekkis viimasel ajal kõigi nende nägudele väga kergesti, kui keegi vihjas kas või natukene millelegi ebaharilikule.
„Ma tundsin terve hommiku üleval oma toas kapsakeetmise lõhna,” ütles Adrianna nõrgalt, „aga lõunaks on meil kartulid ja tursakala.”
Townsendid vaatasid üksteisele otsa. David tõusis, hüüatas midagi ja tormas toast välja. Teised jäid teda värisedes ootama ja kui mees tagasi tuli, oli tema nägu pilves.
„Mida sa…” hakkas pr Townsend kõhklevalt küsima.
„Õues on tõesti tunda kapsalõhna,” möönis mees vastumeelselt. Siis vaatas ta naisele trotslikult otsa. „See tuleb kõrvalmajast,” sõnas ta. „See tuleb tuulega üle meie maja.”
„Meie maja on kõrgem.”
„See pole tähtis. Selliste asjadega ei saa arvestada.”
„Cordelia,” ütles pr Townsend, „mine naabrite juurde ja küsi, kas nad tegid lõunaks kapsaid.”
Cordelia lipsas toast välja, huuled kramplikult kokku surutud. Õige pea oli teenija tagasi.
„Nad ütlesid, et nad ei söö üldse kapsast,” teatas ta sünge võidurõõmu ja otsustava pilguga hr Townsendi suunas. „Nende tüdruk oli väga nipsakas.”
„Oh, isa, kolime siit ära, müüme selle maja maha,” hüüatas Adrianna paanikahoos.
„Kui sa arvad, et ma müün maha nii odavalt saadud maja seetõttu, et tühjalt krundilt kandub siia kapsalõhna, siis sa eksid,” vastas David vastuvaidlemist mittesallival toonil.
„Asi ei ole ainult kapsas,” lausus pr Townsend.
„Ja mõne varju pärast,” lisas David. „Ma olen nendest rumalustest väsinud. Ma mõtlesin, et sa oled ikka mõistlikum, Jane.”
„Üks poiss küsis mu käest koolis, kas me elame Wells Streetil tühja krundi kõrval asuvas majas ja vilistas, kui ma ütlesin, et elame jah,” märkis George.
„Vilistagu aga,” ütles hr Townsend.
Mõne tunni pärast oli perekond saanud hr Townsendi rahulikust suhtumisest ja kainest mõistusest hingejõudu ning kõik olid ühel meelel, et oleks erakordselt rumal lasta end häirida salapärasest kapsalõhnast. Nad isegi naersid oma ehmatuse üle.
„Mulle tundub, et me oleme nende pesuvarjude tõttu nii närviliseks muutunud, et märkame kõige tühisemaidki asju,” nõustus pr Townsend.
„Ühel päeval sa märkad, et pöörad nendele varjudele sama vähe tähelepanu kui kapsalõhnale,” ütles tema abikaasa.
„Sa ei suuda siiski seletada seda, kuidas märjad linad mulle vastu nägu lõid,” märkis pr Townsend ebakindlalt.
„Sa kujutasid seda ette.”
„Ma tundsin seda.”
Tollel pärastlõunal kulges kella neljani nende majapidamises kõik nii nagu harilikult. Adrianna läks all-linna sisseoste tegema. Pr Townsend istus oma kolmanda korruse toas maja ette avaneva ärkliakna all ja õmbles. George polnud veel koju jõudnud. Hr Townsend kirjutas raamatukogus kirja. Cordelial oli tegemist keldris. Hämarus, mis oli igal õhtul aina varem maale laskunud, oli just hakanud tihenema, kui korraga kostus valju raksatus, mis raputas maja vundamendini välja. Isegi nõud puhvetikapis klirisesid ja klaasid helisesid nagu kellamäng. Hr Townsendi toa seintel rippunud maalid kukkusid põrandale. Aga see polnud veel kõik: kõik maja peeglid mõranesid samaaegselt - nii palju, kui aru saada võis - ülemisest servast alla välja ja purunesid seejärel tuhandeteks kildudeks. Pr Townsend oli liiga ehmatanud, et karjuma hakata. Ta istus küüru tõmbunult oma tugitoolis, ahmis õhku, ja tema meeletust hirmust vilavad silmad pöördusid vaatama aknast välja. Ta nägi suurt tumedat inimgruppi ületamas tühja krundi kohal tänavat. Selles seltskonnas oli midagi sõnulseletamatult veidrat ja sünget. Jäi mulje, et nad kannavad vabalt langevaid leinarõivaid ja nende näod näisid valendavat surmakahvatuses. Siis olid nad jõudnud üle tänava. Pr Townsend küünitas pead, et veel näha, kuid seltskond kadus tühjal krundil tema vaateväljast. Tuppa astus kiirustades hr Townsend. Mees oli kahvatu, tema näol peegeldusid ärevus ja viha.
„Kas sina kukkusid?” esitas mees kohatu küsimuse, otsekui võiks tema väikest kasvu naine tekitada kukkudes sellise maavärina.
„Oh, David, mis asi see küll oli?” sosistas pr Townsend.
„Kurat võtaks, kui ma isegi teaksin!” vastas hr Townsend.
„Ära vannu. See asi on liiga kohutav. Oh, ja vaata seda peeglit, David!”
„Ma näen küll. Raamatukogu peegel on samuti puru.”
„Oh, see on surma märk.”
Kostus trepist üles tuigerdava Cordelia samme. Tuppa jõudnult naine peaaegu kukkus põrandale Ta koperdas hr Townsendi juurde ja haaras tollel käsivarrest. Mees heitis naisele kõõrdpilgu, pooleldi uudishimuliku, pooleldi kaastundliku.
„No nii, milles on asi?” küsis majaperemees.
„Ma ei tea. Mis toimub? Oh, mis siin toimub? Köögipeegel purunes kildudeks. Kogu põrand on klaasi täis. Oh, oh! Mis siin toimub?”
„Mina ei tea rohkem kui sina. Mina seda igal juhul ei teinud.”
„Purunenud peeglid tähendavad surma,” ütles Cordelia. „Kui see olen mina, siis loodetavasti olen ma valmis. Aga ma eelistaksin pigem surra, kui tunda sellist hirmu nagu ma viimasel ajal pidevalt tunnen.”
Hr Townsend lükkas teenija käe eemale ja silmitses kahte värisevat naist kasvava otsustavusega.
„Nii, teie kaks, vaadake mulle nüüd otsa,” sõnas ta. „See on lollus. Te surete päris kindlasti hirmu kätte, kui te niimoodi jätkate. Ma olin ise ka rumal, kui ehmatasin. See oli kõigest maavärin.”
„Oh, David!” ahhetas ta naine ja paistis, et tema polnud selles sugugi nii kindel.
„See oli kõigest maavärin,” kinnitas hr Townsend veel kord. „Maavärinad on just nimelt sellised. Seintel olevad esemed purunevad ja ruumi keskmine osa jääb puutumata. Ma olen selle kohta lugenud.”
Äkki kiljatas pr Townsend läbilõikavalt ja osutas käega.
„Kui tegu on maavärinaga,” karjus ta, „kuidas sa seda seletad? Oh, oh, oh!”
Naine oli langemas hüsteeriasse. Tema abikaasa hoidis teda tugevalt käsivarrest ja mehe pilk liikus sinnapoole, kuhu näitas naise krampi tõmbunud sõrm. Cordelia vaatas samuti ja tema silmad näisid hirmust tagurpidi pöörduvat. Purunenud peegli ees põrandal lebas vastikusttekitava välimusega siilukujuline must mass.
„Sa oled sinna midagi maha ajanud,” peaaegu karjus hr Townsend.
„Ei ole midagi ajanud! Oh…”
Hr Townsend lasi naise käest lahti ja astus kummalisele objektile lähemale. See oli väga pikk leinaloor. Ta võttis selle maast ning ese liugles ta käest eemale otsekui oleks see elektrit täis.
„See on sinu loor,” ütles ta naisele.
„Oh, David, mul pole sellist asja kunagi olnud. Sa tead ju, oh, sa tead küll, et mul ei tohikski seda olla enne, kui sa sured. Kuidas see asi siia sattus?”
„Kurat võtaks, kui ma teaksin,” ütles David loori silmitsedes. Ta oli näost surnukahvatu, kuid ikka veel pigem vihane kui hirmul.
„Ära puutu seda, ära puutu!”
„Ma tahaksin teada, mida paganat see kõik tähendab,” ütles David. Ta viskas loori vihaselt käest ja see langes maapinnale täpselt samasugune pika siiluna nagu enne.
Cordelia hakkas haledalt nuuksudes nutma. Pr Townsend haaras abikaasal käest kinni, pigistades seda oma jääkülmade sõrmedega.
„Mis selle majaga küll lahti on?” pomises mees.
„Sa pead selle maha müüma. Oh, David, me ei saa siin elada.”
„Mis puutub majasse, mis on väärt kahtekümmend viit tuhandet ja mille ma ostsin viie tuhande eest, siis sellise tühja-tähja pärast ma teda kindlasti maha ei müü!”
David astus sammu musta loori poole, aga see kerkis põrandalt üles ja hõljus eemale täpselt sellisel kõrgusel, nagu ripuks see naisterahva näo ees. Ta hakkas seda taga ajama, kuid rabas ainult abitult õhku, pööras end seejärel vihase hüüatusega kanna peal ringi ning kohe langes riideese taas pika siiluna põrandale. Siis kostus trepilt kiirustavaid samme ja tuppa tormas Adrianna. Ta kihutas otse isa juurde ja haaras tollel käsivarrest. Neiu üritas midagi öelda, kuid pobises ainult midagi segast. Tema nägu oli sinakashall. Isa raputas tütart jõuliselt.
„Adrianna, võta nüüd mõistus pähe!” karjus ta.
„Oh, David, kuidas sa võid niimoodi öelda?” tihkus ema.
„Ma ei saa midagi parata, ma olen vihane!” ütles mees rõhutatult. „Mis on selle maja ja kõigi teiega küll juhtunud?”
„Mis juhtus, Adrianna, vaene laps?” küsis ema. „Sa ainult vaata, mis siin toimunud on.”
„See on maavärisemine,” ütles tüdruku isa kangekaelselt, „pole vaja siin millegi üle hirmu tunda.”
„Ja kuidas sa selle ära seletad?” küsis pr Townsend aupaklikult loorile osutades.
Adrianna isegi ei vaadanud, millest jutt käib - ta oli omaenda hirmudega liiga palju tegemist. Ta hakkas peaaegu hääletult kõnelema.
„Ma… tulin… tühjast krundist mööda ja…” hingeldas ta, „…mul oli uus kübar kotis ja… sinise lehviga pakk ja… ma nägin seal inimesi… see oli kohutav… oh… suur rahvahulk, kõik valgete nägudega, otsekui…. nad kõik olid mustades riietes.”
„Kus nad nüüd on?”
„Ma ei tea. Oh!” Adrianna vajus jõuetult hingeldades toolile.
„Too talle ometi vett, David” nuuksus tüdruku ema.
David tormas kannatamatul näoilmel ja midagi hüüatades toast välja, tuli varsti tagasi veeklaasiga, mille tõstis tütre huultele.
Siis kostus trepilt põntsatusi ja tuppa astus George. Ta oli näost lubivalge, aga irvitas siiski muretul ilmel.
„Hei!” ütles ta väriseval häälel, üritades seda kramplikult kontrollida. „Mis kummaline värk seal tühjal krundil siis nüüd toimub?”
„Räägi täpsemalt,” nõudis poisi isa.
„Oh, ei midagi erilist… no tegelikult põleb seal hulk tulesid, mis meenutavad aknast paistvat valgust, otsekui seisaks seal maja. Jääb selline mulje, et võiks otse majja sisse jalutada, aga kui hakata lähemalt vaatama, siis on seal kuivanud umbrohi nagu ikka. Ma vaatasin seda ja ei suutnud oma silmi uskuda. Üks naine nägi ka seda. Ta kõndis sealt mööda nagu minagi. Ta heitis sellele ainult ühe pilgu, karjatas ja pani jooksu. Ma ootasin, et keegi tuleks veel, aga kedagi ei tulnud.”
Hr Townsend tormas toast välja.
„Julgen arvata, et selleks ajaks, kui ta sinna jõuab, on see kadunud,” alustas George ja vaatas siis toas ringi. „Mis siin juhtunud on?”
„Oh, George, terve maja värises ja kõik peeglid läksid katki,” kaebles ta ema ning Adrianna ja Cordelia ühinesid perenaisega.
George tõi kahvatute huulte vahelt kuuldavale vile. Siis saabus hr Townsend tagasi.
„Noh,” küsis George, „kas nägid midagi?”
„Ma ei taha sellest rääkida,” vastas isa pojale. „Mul on kõigest kõrini.”
„Me peame selle maha müüma ja tagasi Townsend Centre´isse kolima,” lõugas tema abikaasa töinates. „Oh, David, ütle meile, et me läheme tagasi.”
„Selliste rumaluste pärast mina tagasi ei lähe ega müü oma viie tuhande eest saadud kahekümneviietuhandelist maja maha,” vastas mees kindlalt.
Aga veel samal ööl lõi tema otsusekindlus kõikuma. Kogu pere istus söögitoas. Nad kõik olid hirmul ega julgenud magama heita - see tähendab kõik peale hr Townsendi, tõenäoliselt. Pr Townsend teatas resoluutselt, et tema lahkub sellest jubedast majast ja läheb tagasi Townsend Centre´isse sõltumata sellest, kas abikaasa tuleb temaga ühes või mitte, välja arvatud siis, kui nad kõik jäävad ööseks kokku ja ei heida magama. Selle peale andis hr Townsend järele. Nad valisid öiseks valvamiskohaks söögitoa just seetõttu, et see oli tänavale kõige lähemal - juhuks, kui neil peaks tekkima vajadus kiiresti majast välja minna. Nad istusid söögilaua ümber, kuhu Cordelia oli tõstnud kehakinnitust.
„On täpselt selline tunne, et me oleme surnuvalves,” ütles ta hirmust väriseva häälega.
„Hoia oma keel hammaste taga, kui sul midagi mõistlikku öelda pole,” sõnas hr Townsend.
Söögituba oli väga avar, tammepuust mööbli ja seinaplaatide kohal paiknes tumesinine tapeet. Sinise leopardiga vana kõrtsi silt rippus kaminariiuli kohal. Hr Townsend oli nõudnud, et see ripuks just nimelt seal. Ta oli selle sildi üle kummalisel moel väga uhke. Perekond istus üheskoos keskööni ja midagi ebaharilikku ei juhtunud. Proua Townsend kippus tukastama, tema abikaasa luges demonstratiivselt ajalehte. Adrianna ja Cordelia pilgud vilasid ruumis ringi ja põrkasid aeg-ajalt kokku, otsekui otsides vastastikku märke millestki jubedast. George hoidis käes raamatut, mida ta põgusalt lehitses. Korraga tõi Adrianna kuuldavale ehmatushüüde ja Cordelia vastas kohe samaga. George vilistas kergelt. Pr Townsend ärkas võpatusega ja hr Townsend pillas ajalehe põrandale.
„Vaadake!” ahmis Adrianna õhku.
Kaminariiuli kohal rippuva sinise leopardi kujutis hõõgus nii, nagu oleks selle kohal põlev latern. Valgus tuli kusagilt ülevalt. Nad nägid, kuidas see aina eredamaks muutus. Sinine Leopard näis valmistuvat hüppeks ja muutuvat elusaks loomaks. Seejärel avanes uks - välisuks - suurde trepikotta, ehkki see oli hoolikalt lukku keeratud. See kriiksus ja nad kõik tundsid hääle ära. Nad istusid laua ääres ja vahtisid eneste ette. Hr Townsend istus sama liikumatult kui teised. Nad kuulsid, kuidas välisuks sulgus, seejärel avanes söögitoa uks ja sisse astus aeglaselt see jube tumedates rõivastes inimeste grupp, keda nad olid pärastlõunal näinud. Townsendid kargasid laua taga püsti ja kogunesid tagumisse nurka; nad hoidsid üksteisel kätest kinni ja vahtisid toimuvat pärani silmi. Nad vahtisid neid inimesi, nende surmakahvatuses valendavaid nägusid, nende lainetavaid musti kuubesid ja seda, kuidas võõrad üle toa neile lähemale tulid. Nad jõudsid kaminariiuli juurde, kus rippus vana kõrtsisilt, sirutus musta riidega kaetud pikk käsivars ja tegi liigutuse, mis meenutas uksekoputiga koputamist. Seejärel kadus ühtäkki kogu seltskond, haihtudes otsekui läbi seina, ja söögituba oli taas endine. Pr Townsend värises närviliselt, Adrianna oli langemas minestusse ja Cordeliat oli haaranud hüsteeriahoog. David Townsend vaatas veidral ilmel Sinise Leopardi silti. George vaatas oma isa, näol õudus. Isa näos oli midagi sellist, mis sundis teda unustama kõik muu. Lõpuks puudutas ta ettevaatlikult isa käsivart.
„Isa,” sosistas ta.
David pöördus ringi ja silmitses poega vaenulikul ja vihasel ilmel, kuid siis ta nägu selgines. Ta tõmbas käega üle lauba.
„Püha taevas! Mis küll minuga juhtus?” pomises ta.
„Sa nägid välja nagu Tom Townsend sellel kohutaval pildil Townsend Centre´i pööningul, isa,” kogeles poeg värisedes.
„Arvata võib, et pärast selliseid jamasid võin ma välja näha ükskõik millise vana võllaroa moodi,” urises David, kuid tema nägu oli kahvatu. „Vala emale kuuma teed,” andis ta poisile järsu korralduse. Ise haaras ta Cordelial õlast ja raputas naist. „Miks sa käitud niimoodi?” karjus ta teenijannale kõrva ja raputas teda veel. „Kas sa polegi koguduse liige?” nõudis ta. „Mida sa kardad? Sa pole ju pattu teinud? Või oled?”
Siis tsiteeris Cordelia nuuksete ja naeruseguselt pühakirja: „Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on mu ema mu saanud,” töinas ta. „Kui mina põle midagi halba teinud, siis ehk tegid need, kes olid siin enne mind ja kui vanakuri ja pimeduse jõud tegutsemas on, siis võtavad nad minu ette!” Siis naeris ta valjult ja läbilõikavalt hullumeelset naeru.
„Kui sa kohe vait ei jää,” ütles David, ehkki ta enda kahvatul näol peegeldusid ikka veel hirm ja õudus, „siis ma seon su kinni ja viin sinna tühjale krundile. Ma mõtlen seda tõsiselt.”
Kui David veel Cordelia suunas silmi pööritas, jäi naine vait. Adrianna põskedele hakkas puna tagasi tulema, tema ema rüüpas närviliselt neelatades kuuma teed.
„Kell on juba üle kesköö,” hingeldas ta, „ja ma ei usu, et nad täna öösel tagasi tulevad. Mis sina arvad, David?”
„Ei, nad ei tule,” ütles David veendunult.
„Oh, David, me ei tohiks enam ühekski ööks siia kohutavasse majja jääda.”
„Me ei jäägi. Homme pakime asjad kokku ja läheme tagasi Townsend Centre´isse, isegi kui peaksime selleks kogu päästeteenistuse välja ajama,” ütles David.
Adrianna hirmunud näole valgus naeratus. Ta mõtles Abel Lyonsile.
Järgmisel päeval läks hr Townsend kinnisvaramaakleri juurde, kes oli talle maja müünud.
„Sellest majast pole mille kasu,” ütles ta, „ma ei kannata seda välja. Müüge maja maha, ükskõik, mis hinna te tema eest saate. Ma parem kingin ta ära, kui jätan endale.”
Siis lisas ta veel mõned krõbedad väljendid nende inimeste kohta, kes talle selle maja müüsid. Aga maakler näis suuremalt jaolt siiski aus mees olevat.
„Ma tunnistan, et kahtlustasin, et midagi on valesti, kui omanik vannutas mind oma nime saladusse jätma, tahtis, et ma müüksin maja mis tahes hinna eest maha ega seadnud raha osas mingeid piire. Ma polnud maja kohta midagi kahtlast kuulnud, aga mul tekkis mulje, et midagi on valesti. Siis ma uurisin natuke seda asja ja selgitasin välja, et naabrite seas liiguvad kuulujutud, otsekui oleks kõrvalasuva tühja krundiga midagi ebaharilikku toimumas. Ma imestasin isegi, et miks seda täis pole ehitatud. Räägiti, et kunagi olla seda planeeritud, vastav leping sõlmitud ja ehitusettevõtja olla ära surnud. Siis olla keegi teine mees selle asja ette võtnud ja üks tööline sai surma, kui hakkas keldrit kaevama, ja teised töömehed hakkasid streikima. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Nii või teisiti ei uskunud ma neid jutte niikuinii, ja pealegi ei selgunud, et maja enesega midagi viltu oleks, kui mitte arvestada seda, et seal elanud inimesed väidetavalt nägid ja kuulsid veidraid asju sellel tühjal krundil. Nii et ma arvasin, et teie tulete seal toime, sest te ei paistnud ara mehe moodi, ja see maja oli nii hea kaup, mida ma polnud eales teinud. Aga see, mis te mulle rääkisite, on täiesti uskumatu.”
„Kas te teate nende inimeste nimesid, kes varem selle tühja krundi omanikud olid?” küsis hr Townsend.
„Täpselt ma seda ei tea,” vastas maakler, „sest algsed omanikud elasid ja surid ammu enne minu aega, aga ma tean, et seda kohta tuntakse vana Gastoni krundi nime all. Mis lahti on? Kas teil on paha olla?”
„Ei. Tühiasi,” vastas hr Townsend. „Vaadake, mis te selle maja eest saate, võib-olla läheb mõnel teisel perekonnal seal paremini kui meil.”
„Ma loodan, et te nüüd linnast üldse ära ei koli,” küsis maakler viisakalt.
„Ma lähen nii kiiresti kui vähegi võimalik tagasi Townsend Centre´isse. Kui meie asjad on pakitud, oleme sellest neetud majast läinud,” vastas hr Townsend.
Ta ei öelnud maaklerile ega ka ühelegi oma perekonnaliikmele, miks oli ta ehmatanud, kui kuulis krundi eelmiste omanike nime. Talle oli otsekohe meenunud lugu ühest kohutavast veretööst, mis oli toimunud Sinise Leopardi kõrtsis. Ohvri nimi oli olnud Gaston ja mõrtsukat polnud iial leitud.
Tõlkinud Silver Sära.