Mängides maailmaga

Jutt osales kirjastuse "Fantaasia" jutuvõistlusel.


Plõks.

Plõks.

Plõks.

Ma jälgisin, kuidas ta jalutuskepi najale toetudes mööda sillutist eemale lonkas, lihtsalt jälgisin. Ei võtnud veel midagi ette, sest tegelikult oli alles õhtu number kolm ja mul piisas endale vaid üht sõna meelde tuletada, et kogu oma entusiasm matta. Kokkusattumusteplejaad.

Ma olin ennast kiirtoiduresto "Grilltaevas" väliküljele istuma sättinud, nii mugavalt ja söögiga hästivarustatult, kui see võimalik oli. Mingid noored olid mind tüütamas käinud, aga ma andsin neile pilguga mõista, et kui nad ei käo, siis saab härra Lagus nende peale kurjaks ja sõna kokkusattumusteplejaad ei saa sel moel mingil juhul nende kõigi katkilöödud ninade kohta käsutada. Ma jõin tavalisest plasttopsikust Pepsit, sõin kahekroonist rasvast nõretavat moosisaia peale (pidi olema virsikumoos, aga see ollus oli selle jaoks liiga hapu), sirutasin jalad sirgelt välja ja passisin mööda tänavat eemale lonkavat vanameest, justkui oleks see maailma pidepunkt olnud. Oleks võinud ju arvata, et minusugune noor mees sihipäraselt vanamehi ei jälita, ja tavaliselt see nii oligi, aga meie kõigi elus on vanamehed, keda me oleme nõus teatud tingimustel enda ellu laskma.

Nii ma mõlgutasin ja see mõte tegi mulle üldjoontes nalja, kuid sundis samas ka kulmu kortsutama. Voldemar Kaap polnud tõenäoliselt kõige tavalisem vanamees meie linnas -ei tohtinud ennast kestast petta lasta. Ta lonkas nagu liigesepõletikuga leppinud inimene, hoidis pilku teravalt maas, nagu sooviks silmadega tõusvat teekallet enda tahte järgi painutada, liigutas kätt kepiga ja tabas täpselt iga kolmandat sillutisekivi. Ta oli selline vanamees, kellest sa tema vanuse kohta oleksid oodanud second händ hilpe ja auklikku pruuni portfelli, aga ta kandis hoopis erkmusta fliisi, mis võis olla uhiuus või siis lihtsalt hästi hooldatud. Lisaks veel teksased jalas ja lumivalged tossud - vaadake seal lähebki meie linna noorim vanatoi. Isegi see, kuidas ta oma keha hoidis, justkui jooksja stardipauku oodates, oleks võinud sulle kahtlustäratavana tunduda, aga loomulikult olid sa liiga ametis enda pärastlõunase liiklustrahvi või naise pikaleveniva komendeeringu pärast. Just selle kõige pärast saigi Voldemar Kaap märkamatult mööda tänavaid hiilida ja oma saatanlikke trikke teha.

Ma olen alati selliste asjade peale hea silmaga olnud. Juba koolis oskasin ma vaadata asju, millest isegi Õpetajad mööda vaatasid. Kui nõiajaht! peeti. Nemad lugesid suusõnalisi tunnistusi, aga oleksid pidanud higipiisku ja silmi, mis vilasid, tõmbasid ennast laugude alla peitu, hiilisid alateadliku käsu ajel oma kaassüüdlaste või ohvrite poole. Mitte et õpetajad poleks neid asju märganud, aga nad ei osanud seostada. Nende jaoks olid need tavaline higi ja tavalised silmad. Minu jaoks oli see selge äratundmine ülejäänud päevahägus, aga loomulikult polnud ma sedasorti noormees, kes oleks kaebama läinud. Ma ei rikkunud selle hägu klaari olekut nende jaoks. Ma olin rahul ka teadmisega, et mina teadsin.

Jah. Sa võid ju näha, aga sa ei pruugi alati köhal olla, kui midagi näha on. Niisiis võin ma seda, et Voldemar Kaap sel päeval järsku kummardus, ikkagi vaid puhtaks juhuseks pidada. Või kasvõi sellist pisiasja, et ma just samal hetkel veiniklaasidega laudade vahel põkleva kelneri poole pöördusin, kõigest viivuks, et mineraalvett küsida.

Tavaliselt pole selles ju midagi kummalist, kui inimene tänaval kummardub. Selleks võib olla sada põhjust, üks tühisem kui teine. Alates pihta sellest, et su sissekäimata Adidaste paelad on taas kord sõlmest lahti tulnud või nägid sa paberitükikest, millelt paistis Kerese portree.

Oleks ma oma asjalike tegemisete küljes sama kinni kui kinnisideedes, siis saaks ma enda elu paremini elatud. Aga esiteks on see lause jube kli?ee ja teiseks poleks elu siis pooltki nii põnev. Ma tunnen ridamisi inimesi, kes tulevad ühel hetkel mõttele, ainult selleks et oma hea idee juba järgmisel surmata. Taparelvade valik on siin loendamatu. Laiskus, uued ideed, ükskõiksus ja nii edasi. Aga mina pole neist kunagi haaranud. Võib olla seetõttu, et ma alati enne mõtlen ja alles siis püüan arutleda selle üle, kas ka ütelda. Aga kui mul kord juba kinnisidee tekkinud on, siis ei vabane ma ennern kui olen liha luuni puhtaks närinud. Just samasugune kinnisidee haaras mind sel päeval akvarellil "Tänav Grillataeva ja kummarduva vanamehega."

Sa, Jaan Lagus, pead seda veelkord nägema, korrutasin ma endale mõttes terve õhtu ja ei saanud niiviisi isegi oma lemmikseebikatesse süveneda. Sa pead järgmisel päeval minema ja veenduma, et pole mingit vanameest, et tõenäoliselt jalutavad selsamal sillutisel hoopis teistsugused inimesed, kellest ükski ei kummardu.

Mis paganama kummardumine, karjusin ma endale mõttes. Vaata nüüd, misasja sa siin haud. Tõenäoliselt oled sa kõhe maha käimas, nagu mõni lambipirn su laekuplis. Keskendu tähtsamatele asjadele. Näiteks homsele tööpäevale. Näiteks sellele, et sa ei söö iga päev sooja tervislikku sööki ja sured ükskord maohaavadest põhjustatud närvilisushoo läbi, mis su aknast välja hüppama sunnib. Mõtle noortele naistele, kes su ees tänaval oma tagumikke hööritavad. Mõtle sellele, et nad võiksid olla need, kelle juurde sa julgelt astuda võid, tervitad ja nemad tunnevad sinus ara oma kallikese. Mõtle millele iganes, aga mitte kummarduvale vanamehele, kellele vanglasarjas tõenäoliselt sosistataks: "Mina seda sinu asemel pesemisruumis ei teeks." Ja vanamees vastaks, et tema tagumine tuulutus?aht on igasuguseid aegu näinud. Ja siis kõlaks naerupahvak.
Ainult et mulle tundus, et naerdud oleks hoopis minu peale. Järgmises kaadris, kus ma peale kaheksat ebaolulist töötundi järsku juba Grilltaeva kulunud väljanägemisega plastiktoolil istusin ja kella piilusin. Ma polnud saanud sama kohta, mis eelmisel korral. Seal passis üks väsinud olemisega naisterahvas ja jõi teed. Hea, mõtlesin ma. Saangi tänavale lähemale istuda. Otse puitrinnatise aarde. Nii et mul on võimalik tool tänava poole pöörata ja samas üsna nähtamatuks jääda.

Ilmselt kuulsin ma klõpsimist isegi enne vanamehe silmapiirile ilmumist. Ta tuli nagu mingi kuratliku ettekuulutuse vili. Minu enda messias, kelle tulekut ma mõttes eiranud olin, aga sisismas ikkagi uskunud, tuli longates ja järjekindlalt. See oli see moment, kus uskumatu minus uskujale alla jäi ja mõtleja vaagima hakkas.
Ta läks samamoodi nagu eelmisel õhtupoolikul, tõstis pilgu maast ja korjas peale kella vaatamist midagi üles, kadus siis kiiresti, nagu soovides enda tegu ilma ees kummutada. Aga mingit ilma polnud nägemas. Ainult üks silmapaar ja selle taga kahvatult virvendav sõna. KOKKUSATTUMUSTEPLEJAAD? Kes on see noorusliku väljanägemisega vanamees?

Sellele küsimusele sain ma muideks vihje varem, kui loota oskasin. Ma ei pidanud selleks mingit uurimistööd tegema. Vahest tulevad vastused meie juurde ka küsimata. See juhtus tund peale kohvikuluuret, minu koduteel, kus ma ajaleheputkadest möödudes juhtkirju lugesin. Ma olin seda aastaid teinud - üks osa minust oli kindel, et pealkirjad on olulised ja nende all peituvad lihtsalt spekulatsioonid, millede omamise peale ma jumala eest raha raiskama ei pea. Seekord tekkis mul kiusatus ajaleht osta.

VOLDEMAR KAAP TEEB ILMA

Siis märkasin ma, et pealkiri polnud täielik. Üks täht oli kleepriba all kinni ja ma pidin lähemalt uurima.

VOLDEMAR KAAP TEEB SILMA Ja all lühike sisuselgitus.

Voldemar Kaap on oma kõrgest vanusest hoolimata tuntud külaline linna noorimate neidude elumajade tagaaedades. Vana hobune tahab ka kaeru, aga tundub et tema puhul on tõenäoline seegi, et peale söögikorda rebib ta ennast rakmeist lahti.

Milline kollane liialdus, mõtlesin ma irvitades. Aga see oli seesama vanamees minu enda kinnisideest ja tänavapildist. Ma mõtlesin, et on viimane aeg kokkusattumusteplejaad kummutada ja kolmaspäev ei jätnud enam kahtluse jälgegi.

Neljandal päeval tegin ma seda, mida oleks pidanud juba eelmisel tegema. Ma läksin kümme minutit enne tähtaega Saare tänavale, sammusin mööda vanamehe jalajälgi kuni köhani, kus ta kummardus. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga igatahes mitte lihtlabast tuhmunud münti. See oli viiekümnesendine, üleni liivane ja üht serva pidi kruusakivi all peidus. Metall säras siiski piisavalt, et hoolikal uurimisel silma hakata. See tähendab, see hakkas silma neile, kes seda otsida oskasid ja kellel selle täpne asukoht teada oli. Ma proovisin järgi. Astusin mõned sammud vasemale ja üritasin münti märgata. Mitte midagi ei paistnud kätte. Ainult liivane kõnnitee.

No vaata ainult härra Kaap, mõtlesin ma võidurõõmsalt ja vedasin ennast veelgi kaugemale. Toetasin seljaga vastu ühekorruselise maja telliskiviseina, lootsin, et omanik aknast jõllitama ei kuku ja pistsin pläru hambusse. Suitsetasin sigareti kiiresti lõpuni, vaatasin kella (mõni minut puudus täistunnist) ja püüdsin ennast vanamehe ilmumise ajaks vastu seina tõmmata ja tellisemustriliseks muutuda. Ma näen välja nagu suvaline tolgus suvalisest slummist, suvaline suits suus ja tavaline suitsujutt räästa alla venimas. Miski ei reeda seda, et ma tegelikult seesmiselt ka põlen. Peamiselt uudishimust. Ja siis juhtus see, mis juhtub ainult minusuguse mõttemasinaga. Võib olla oli see iva mul juba mitu päeva sees pakitsenud, igatahes mitte nii äratuntavalt, et ma endale sellest selge mõistusega aimu andnud oleksin. Aga see mõtteraas keris ennast suurde lõngakerasse ja lõhkes nii kiiresti, et ma omakorda kure mõttesööstu ajel liikuma läksin. Astusin kuus sammu edasi ja kuus tagasi ja kui ma hingeldades seljaga vastu seina põrkusin oli mu kokkusurutud rusikas metallraha ümber klammerdunud.

Kokkusattumusteplejaad pidi kinnitust leidma või põruma. Loomulikult mõistis kaine MINA mu koheselt hukka.

Vana ilmus nähtavale. Ta tuli tavalise kepiklõbina saatel võtma maast seda, mida seal ei olnud. Kui ta igal päeval juhuslikult ühe mündi leidnud oli, siis täna see ahel kätkeb, mõtlesin ma. Ja siis vaatab ta maha, ei leia midagi ja astub edasi mõtiskledes selle üle, miks tema õnn järsku kätkes. Järgnevatel päevadel võib ta taas midagi järjepidevalt leida, aga siis on mu süda juba rahul ja rna saan ennast enda muredele pühendada.

Vanamehe pilk tõusis ja samal hetkel valgus sellesse õudus, nagu piimatassi oleks tilk maasikalikööri valatud. See vajus üle silmamunade laiali, pupillid muutusid suuremaks kui ta paaniliselt teekatet kammis. Mul tekkis peaaegu tahtmine münt tema jalge ette tagasi visata ja uttu tõmmata, olingi tõttöelda seda tegemas, kui miski mu pilku köitis. Ja tundus, et vanamees nägi seda ka. Justkui pahvak kuuma õhku oleks asfaldist välja pursanud. Kõik hõljus ja läbi kahemeetrise virvaakna paistis kogu maailm justkui sulametallist olevat. Hetkega kihutas too ühtäkki tekkinud moodustis, millele ma nimegi anda ei osanud, Voldemar Kaabi juurde ning mässis tolle keha endasse. Vanamees näis täpselt teadvat, mis teda ees ootab. Tema silmad, need ei lähe mul vist kunagi meelest, jõllitasid mind ja ta sai mu ehmunud pilgu järgi aru. Ta taipas ja sirutas käe välja.

Anuvalt.

"Jumal küll," karjusin ma iseendale mõttes. Viska see münt minema.

Viska see ara ja käo sellelt tänavalt kus kurat, sest on veel terve rida tänavaid kus sa võid üsna kindlalt jõlkuda ilma, et midagi sellist üleüldse juhtuda saaks. Viska see ometi sellele õnnetule tagasi. Siis tabas mind uus külmajudin, sest münti polnud enam mu käes ja ma jõllitasin enda sinisekstombuvat peopesa. Nad ütlevad, et inimesel tõusevad hirmust kuklakarvad püsti. Minuga pole seda kunagi juhtunud. Aga kui ma parasjagu ehmunud olin, siis omandas mu nahk alati sellise hauataguse sinaka tooni. Sellise sinise, mida ükski kunstnik tabada ei suudaks. Selle taga oli ikka veel naharoosat, aga sinine võttis võimust seda enam, mida rohkem mu süda puperdama hakkas ja veri soontes voolamast tõrkus.

Ka Voldemar Kaap oli siniseks tõmbunud. Ta seisis minust kõigest kuue sammu kaugusel, endiselt udutekki mässituna ja sära tema silmades kustus. Ta hoidis endal kähe käega rinnust kinni, püüdis riidehõlmu õgvendada, justkui oleks ta seda tardunud õhku endalt koos rõivastega maha rebida püüdnud. Ma nägin vaimusilmas neid artikleid, mis juba homme pasundavad, kuidas Voldemar Kaap enam kunagi silma ei tee. Kuidas ta suri, millegi ootamatu kätte tänaval. Otse teel koju või kohvikusse või kuhu iganes ta ka läks. Kuidas nad heietavad selle üle, et surm meid kõiki kord võtab ja kuidas selle kulgu juhtida ei saa. Ja seal seisin mina, kes seda teinud oli. Mina kes ma juhatasin surma selle juurde, kes seda mingil moel ikka juhtinud olija nüüd oli rool minu käes. Ma olin selle vanamehe luitunud kätest ootamatult ara kiskunud ja ei suutnud sellega nüüd midagi peale hakata. See sõiduk ei pidanud enam peatuma.

Voldemar Kaap suri mu silme all. See võttis aega minuti, ehk natuke enam. Ta vajus maha, nii et ülakeha sõiduteele pööras ja nägu ülespidi jäi. Ta suu jäigi avatuks ja nii sai ta mu poole ka peale oma surma needusi sosistada. Isegi surmani hirmununa ei suutnud ma seda talle pahaks panna.

Ma lootsin et õhuvirvendus peale vanamehe lahkumist kaob, aga see pöördus minu poole. Ma tundsin südant tagumas, rütm muutus kiiremaks ja surve rinnas talumatuks. Haarasin endal paaniliselt kõrist ja ehmusin veelgi enam tundes, kuidas seal mingi hullumeelne trummar rütmi tagus. Nii kiiresti, et selle tabamiseks oleks pidanud tõepoolest trummar olema. Ma teadsin, mis tulemas on, aga mingi osa minust ei vandunud alla. See suunas mu pilgu maha ja kuigi mu mõtted olid endiselt läheneva paratamatuse juures leidis pilk selle, mis oli maha pudenenud. Jah! See oli lihtsalt maha pudenenud, mitte haihtunud. See oli seal ja ootas, et ma ta üles haaraksin. Ja see teine lähenes ja ma peaaegu kuulsin enda peas häält vasardamas.

Arvan, et kujutasin seda endale siiski vaid ette.

ARA HAARA SEDA ÜLES! SEE OLEKS AINULT EDASILÜKKAMINE!

Loomulikult oli see seda. Aga me haarame kriisiolukordades ikka õlekõrrest. Isegi siis kui me teame, et homme on ikkagi minek. On hetki, kus ka üks tund meie jaoks kõike tähendab, isegi siis kui me oleme kogu elu rääkinud, et ennast ara tappes ei juhtu maailmaga midagi. Ma mõtlesin, et maailmaga ei juhtugi, aga minuga küll ja kui pole mind, siis pole ka maailma olemas. Sel päeval ei tahtnud ma, et maailm otsa saab.

Hetkel mil münt mu pihku kargas lõi tänav korraga klaariks ja mu süda nõksatas tavapärasesse rütmi tagasi nii järsku, et ma kahvatuna istuli kukkusin. Münt oli mu peos ja järmisel hetkel seda enam polnud. Ma teadsin siiski täpselt, kus see järgmisel päeva! on ja ka seda, et mis iganes ka ei juhtuks, pean ma seda õigel ajal üles korjamas olema. Ma tabasin järsku taas selle roolirattatunde. See oli mu sees sellest päevast alates ärkvel, hoidis mu valmis hullemaks mis võis juhtuda.

Linnal on silmad. Ma saan nüüd aru, mida see lause tähendab. Ühel päeval võin ma nendesse vaadata. Siis, kui ma nean kätt, mis mu enese käe eest lootuse ara korjab. Ma olen valmis ja ma tean täpselt mida ma irooniliselt viimase sõnana kisendan.

"KOKKUSATTUMUSTEPLEJAAD!"