Arvutamine teises kümnes

See seiklus oli nõme. Kas just lõpmatuseni, on maitse küsimus, sest ma suudaksin kahe klaasi viina vahele rääkida palju faking nõmedaid jutte omaenesegi kogemustest, kuid vähemasti mastaabiga lõi see seiklus kõik muu kahtlemata üle.

Ma oleksin pidanud kohe aimama, et midagi on perses. Oleksin pidanud seda taipama hetkel, kui mu pilk seda värdjapunti haaras. Oleksin pidanud oma sisetunnet kuulama, otsa ringi keerama ja sealt lagendikult nahui tõmbama. Kuid, nagu elus ikka, on meie enesealalhoiuinstinkt tihti asiste asjade alla mattunud ja togib sind vaid loiult. Olen kuulnud, et kui ükskõik kui tsiviliseeritud kodanik dunglis lõvi kohtab, ei hakka keha ootama, kuni rasvunud CIO ülakorrusel end liigutama hakkab, sa oled kõrgeima puu ladvas enne kui aju aru saab, mis toimub. Mina mõtlesin, et mida ma Karpovitile ütlen? Ta vaatab mind pikalt oma surnud mao pilguga ja venitab: „Kuule, Nikita, sulle vist ikka ei sobi see töö...”

Raisk, ma olen tema juures kolm aastat. Kolm aastat olen nühkinud! Oma kaduvat noorust... Me oleme selle aja jooksul kaotanud ainult kaks luuda ja ma ei suuda öelda, et mul neist kahju oleks. On olnud mõned peksmised ja mõned kergemad kehavigastused, aga vastutasuks oleme ise andnud nii et tüübid konte lappima veeti, nii et vanal Karbil pole põhjust kurta. Mõned korrad olen keeldunud vitukesi maha jätmast. Enamasti saan sõimata, aga üks kord viis Zora ikkagi litsi kohale ja pärast tuli temal võmmide ja kelle kõigega veel seletamist, kui pervert selle kringliks keeras. Muidugi, mis Karpovitil sellest. Temal üks mure kõik, et ta kärvaks. Ega ta sellepärast mulle tänulik polnud, et ma perse lõhkikraapimist ette nägin.

Kujutage ette - lagendik, tosin piimahabet, paar diipi. Ja mitte mingit faking kohta, kus mu harke koinima hakata. Einoh, on neid küll, kes luuda autos rautavad, aga sellised on rohkem sihukesed Ïkoda ja Daewoo tropid. Kui sul on poolemilline ratastega raudkast, ei hakka sa aprillikuises metsas tagaistmel trukkima. Ma oleksin ehk veel ka pärast nendega paar mintsi latramist võinud vehkat teha, kuigi lugesin kohe kokku, et tüübid relvastatud. Mina olen ka. Nad oleksid uued tellinud, aga siis oleks see karikas vähemalt minust mööda läinud.

Ma jäin paigale ja mingil veidral viisil näis see tüüpe rahuldavat. Saage aru, ma olen küll napilt 30, aga elus üht-teist näinud. Linnatagusel prügimäel ei tegutse saatanakummardajate sekt, mis proste ohverdab. No ei tegutse. Ma olen maniakke küll näinud ja need tunneb ära. Need siin ei andnud mõõtu välja. Ma olin kindel, et nad plaanivad midagi sellist, mida lastelastele ei räägita, saate aru, aga nad ei olnud mõrvarid. Kaks ülekaalulist turska, kes päeval ehitusel langitavad ja öösiti kas pihku taovad või on juba leidnud paksu ja inetu naise, keda järgmised kakskümmend aastat panna, üks suure peaga düstroofik ja üks sihuke tavalisem, aga veidi vildaka katusega. Närviline värdjas. Ja siis paar mittemidagiütlevat paari teises autos, aga need kandsin ühe pilguga maha. Ja siis mingi päris korralik tikk. Vat just see viimane pani mul tegelikult kõik häirekellad tööle, aga oma professionaalseid instinkte, täpsemalt nende feilimist olen juba terve lehekülje seletanud, nii et aitab küll. Kui saate aru, saate, kui ei saa, tõmmake end oksa, kõigil on kergem.

***

Ma ei saanud kogu sellest jooksmisest suuremat aru, sest esiteks polnudki selles suuremat mõtet, teiseks aga on mul avameelselt öeldes maakeelega ikka veel sitasti. Raisk, ma olin üle 20-ne kui aru sain, et ega ma ei pääse. Terve elu, 15-nda eluaastani olin teadnud, et kuhu Suur Vene kord astub, sealt ta ei taandu, ja kari haledaid aborigeene, kes meie eest alati lidusid, peavad varem või hiljem sellega leppima. Kui Suurel Venel tema suuruse vääriline pohmakas hakkas, meid siin kuivale jäeti ja tsuhnaad oma riigiäbariku tegid... jah, palju ma sealt Kohtla-Järvelt välja saanud olin? Türa küll, korraga tuli mõistmine, et enam niimoodi ei saa. Et ma olen puruvaene eikeegi, pärit räpasest kaevanduslinnast ja mitte kellelgi, tõesti mitte kellelgi mind tarvis ei ole.

Nüüd ajasid tüübid mingit iba ja korraga tõusis miski maast ning viis meid minema. Mingi jõud. Ma toetasin oma perset auto kaitseraua vastu ja tõtt-öelda hoidsin terve minuti sellest kinni, endal sitt peaaegu püksis. Ma olen varem ainult rohuga seostanud seda, et korraga on su silme ees miski, mida seal olla ei tohiks. Ma ei olnud kangemaid ammu pruukinud, sest peale umbes kahekümnenda noore kere külmaksminekut üsna enda lähedal tekib elule teine vaade ja nii perses ma omadega veel ei olnud. Igatahes tõusis justkui maast mingi luupainajalik ümmargune käkerdis ja siis lõi kõrvad lukku.

„Oi raisk, tööle hakkas,” kriiskas düstroofik.

Ma silmitsesin viis sekundit ta vinnilist kõleda võltsnaeratusega lõusta ja mulle sai kõik selgeks. Või see, mis meiega juhtus ja kus me õieti käisime, pole mulle kunagi selgeks saanud ja ei saa saadagi, aga et need neli meid meelega kuhugi oopiumiunenäkku olid manööverdanud, selles polnud nende vilavate pilkude, teeseldud ehmatuse ja kohmetuse, rõõmu- ja põnevuseseguste ilmete järgi mingit kahtlust.

Ma hüppasin üles ja põgenesin autosse. Ma isegi peitsin nina kätesse, et teeselda täielikku paanikat. See oli üks asi, mida elus õppinud olin - jobud lastakse maha siis, kui laskemoona üle ja ma olin tänu sellele nii mõnedki korrad eluga pääsenud. Nüüd oli mul vaja mõelda ja kägaras niutsumine andis mulle selle aja.

Esimene mõte oli sundida neid kohe tagasi minema, kuid ma surusin selle maha. Kõik, absoluutselt kõik naksatas paika selle valguses, mida seni näinud olin, kuid oli väga palju vastamata küsimusi. Midagi oli siin ilmselgelt tegemist meie arvuga, aga sellest ei teadnud ma midagi. Ma ei teadnud, mis paik see on ja kuidas sinna saab. Ehk teisiti öeldes sõltusin ma neist tüüpidest. Täpsemalt tollest düstroofikust ja teisest närvilisest, kes vist ainsana probleeme võis põhjustada, kui andmiseks läheb. Mul oli taskus nuga ja autosse peidetud vana parabellum. Autosse olin põgenenud ka selle mõttega, et vajadusel relv võtta. Pisut järele mõelnud, loobusin ma sellest - küllalt tõenäoliselt oleksin siis pidanud alustama tolle närvilise mahalaskmisest, ent ma ei võinud kindel olla, kuidas reageerivad tursad ja kas toda närvilist siiski nõiduseks hädasti tarvis ei ole.

Ma valisin ainsa teise võimaluse ja otsustasin segaduses ja tahtejõuetut nahahoidjast lolli mängida.
Aga litsid? Hm, mis neist? Sveta, Nastja ja Inna. 14, 16, ja 18. Kõik suure nõukogude rahva järeltulijad. Kodutu saast. Muidugi olin neid kõiki kruvinud, kuigi ilma kummita ei julgenud ma isegi enam Svetale taha keerata. Muidugi olid nad kõik narkarid ja joodikud ja ükski neist polnud rohkem väärt kui see raha, mis nad Karpovitile sisse tõid. Ei, me ei saanud halvasti läbi, eks meie ametis olid ka omad lõbusad momendid ja see polnud üldse nii hull, kui keskmine oma turvalises tikutopsis kükitav tühisus arvab, kuid seebiooperit meil ei toimunud, see oli töö. Nagu iga teinegi. Neist pole ma kirjutanud sellepärast, et neist ei ole midagi kirjutada. Ka selles näruses olukorras, kus ma end leidsin, kandsin nad kohe maha - kasutud.

***

Neil oli kaasas päris palju alkoholi ja esimesel nädalal andsin endast kõik, et selle varu vähendada. Mul õnnestus jätta endast mulje kui lausa meditsiiniliselt juhmist, laisast ja ropendavast tühisusest.
Ma püüdsin mõista, mis toimub. See ei olnud Eesti, see ei olnud aprillikuu. Kirusin end ja oma alustamata algharidust, kuid kardetavasti oleks kogu koolihariduse võinud rahulikult välja peeretada. Olin näinud paari sihukese sürri jamaga filmi, ent mis ma neist mäletasin? Millestki polnud abi. Ükspäev ronisin ka künkale ja valvasin terve öö. Teistele jätsin muidugi mulje, et olen kuhugi põõsa alla ära kustunud. Sel korral oli mul mu tukk kaasas ja igaks juhuks tegin veel puu otsa omale väikese platvormi kah. Noh, öösiti näeb tulesid. Peale meie nagade lõkke polnud mingit valgusallikat ja see tegi mulle sitta moodi selgeks, millises pasas ma olen. Türademaa, ma ei oskagi eesti keeles piisavalt ammendavalt väljenduda, kui äraneetult faking kusine see jama oli!

See pidi olema mingi muu maailm.

Ega seal viga ei olnud, soe ja mõnus. Taimi ma ära ei tundnud, aga ega ma peale kanepi ja tubaka neid eriti ei tea kah. Loomi oli, kuid seni polnud olnud vajadust jahti pidada. Too närviline nolk, kelle nime ma selgeks ei saanudki, tahtis mõne prooviks maha lasta, kuid teised ei võtnud vedu ja ta ei viitsinud, kui sai aru, et peab üksinda ka nülgima ja praadima ning lõpuks enda peal katsetama, kui söödav tulemus on. Nii et seni kui toitu oli, võisid lojused end julgelt tunda.

Selle vastuvõtujaama ma kolasin läbi ja midagi huvitavat seal ei olnud. Autosid sealt välja ei saanud, nii et kogu kraam tuli käsitsi minema viia.

Nad olid ikka üks lootusetu padikond küll! Esimestel päevadel hakkasid nad hoolega maja ehitama, kuid varsti soikus see. Keegi ei suhtunud hästi neisse kahesse, kes ilmselt paistsid kogu jama kokku keeranud olevat - too närviline ja düstroofik, kelle nimi oli Uku. Kaks turska kaitsesid neid, kuid kõik ülejäänud suhtusid kui paariasse. Eriti tegi mulle nalja, kuidas too närviline selle vähe erilisema tibiga hädas oli, nillis ja nillis, kuid saadeti üsna sirgelt perse. Midagi ette võtta ta ka ei julgenud. Ma mõtlen, et eks ta vist üritas millalgi kolmandal nädalal jõuga peale minna, kuid sai ainult triibud näkku. Sihuke poolpehme eesel - temal oli ju automaat, ta oli üsna tugev ja nii edasi - istunud talle peale, sidunud käed kinni ja mis see plika ikka teinud oleks. Oleks oma toru tühjaks nühkinud ja siis vaadanud, mis edasi. Et hulga hubasem Heleri - nii oli tibi nimi - leinahala kuulata, teades, et tal pauk jalge vahel, kui sõjakisa saatel pihku taguma põgeneda. Ise kuulsin, kuidas plika lubas ta maha lüüa, kui ta veel üritab. Jobu, nagu öeldud.

Mina käisin nii ülepäeva Svetat keppimas ja üldse üritasin olla nii märkamatu, et mind unustataks. Läksin isegi niikaugele, et keerasin okolaadipaberisse kartulijahu ja lasin neil need leida. „Narkots” igatahes kadus.

Ma üritasin võimalikult palju vedeleda nende nelja läheduses ja lõpuks panin jutukatketest kokku pildi, mis mulle järjest vähem ja vähem meeldis. Ja palun ärge küsigem minult, mida nad õieti mõtlesid! See on faking kreisi, aga mina saan edasi anda vaid niipalju, kui arvasin aru saavat. Nad paistsid olevat kuidagi välja peilinud, millistel tingimustel libiseb ühest „reaalsusest” teise. Neil ei olnud mingit selget aimu, mis neid „teisel pool” ees ootab peale selle, et mingi „jõud” pidi inimeste eest hoolitsema. Neil oli mingi ähmane aimdus, et tagasi on võimalik saada. Tursad olid vist arvestanud mingite rikkuste leidmise ja tagasipöördumisega, närviline värdjas oli tahtnud Helerit ja Uku süütusest lahti saada. Veelkord, ärge minu otsa vaadake - neil on need türastanud viiesendised ajud!

Kõige huvitavam oli minu jaoks muidugi see, et kuidagi oli võimalik tagasi saada.

Kuidas?

***

Järgmise konflikti magasin ikkagi maha.

Ma ei ole geenius. Ma tean inimestest üht-teist, kuid ma olin teistega võrreldes raskemas positsioonis, kuna eriti vaikselt ja segaselt räägitud sõnadest ei saanud ma teinekord lihtsalt aru. Ma olin tegelenud ka nende neljaga ja teised unustanud. Nüüd korraga seisid Andres ja Andrus - need olid need oma tüdrukutega eraldi autos olnud tüübid - relvi käes hoides meie pedeneliku ees ja teatasid, et lähevad minema. Seda nad tegidki. Lihtsalt korjasid oma asjad kokku ja kõndisid üle niitude kuhugi lõuna poole ära; teadsin, et sealkandis peaks olema suur jõgi, mis lõpuks ilmselt kusagil, kas sadu või tuhandeid kilomeetreid eemal, merre suubub. Ei olnud vaja mulle öelda, et ilmselt kavatsesid nad parve ehitada ja vaadata, kas siin ilmas ka teisi inimesi on. Heleri läks nendega.

Ma olin kogu asja jälginud 30 meetri kauguselt ja hoidnud kogu aja näol taipamatut totakat naeratust. Minu poole heideti vaid mõni viltune pilk, muus osas nad ignoreerisid mind.

Neli sitapead karjusid terve õhtu vastastikku. Minu prostid kükitasid kaugemal ühe telgi juures ja sosistasid omavahel. Sveta käis aeg-ajalt mind vaatamas, kuid ma andsin talle üsna jõhkralt mõista, et tahan üksi olla.

Nelik jõi end lõpuks korralikult täis ja vennastus. Esimest korda oli mul nii hea võimalus ja nii ma siis kasutasin seda, hiilisin nende telki ja sobrasin kõik nende asjad korralikult läbi. Ma leidsin, mida otsisin - oma viiesentimeetrise paki pabereid. Ma lugesin umbes tunnikese ja tunnistasin, et see käib mul üle jõu. Kõhklesin pisut, siis võtsin kausta kaenlasse ja kõndisin luudade juurde.

Paraku kinnitas lühike vestlus nendega vaid seda, mida niikuinii teadsin - vaid Sveta oskab minust rohkem eesti keelt. Kuna mu eesmärk oli niikaua kui võimalik oma tegevust - või üldisemalt isegi tegutsemisvõimelisust - varju all hoida, saatsin teised kaks teise telki magama ja sinna telki jäime kahekesi, lugedes kumbi oma otsmikulambi valguses ja vahetades kommentaare.

Ja siis see juhtus - telgiuks avanes ja närviline värdjas seisis seal. Pesemata, oma neetud lapilistes sõjaväetunkedes, mida see neetud fetiist alati kandis, purupurjus ja kiimas. Tundus, et ta on oksendanud ka. Ta nägu oli laipkahvatu ja silmad kilasid. Ta ei näinud mind esimesel hetkel, kui teda pimestas Sveta lambi valgus - tüdruk oli automaatselt üles vaadanud, sellal kui mina lambi kustutasin ja end pikali lasin. Nägin, kuidas ta kausta teki alla libistas ja ohkasin kergendatult. Mul ei olnud püstolit kaasas, kuid nuga oli muidugi peos valmis. Ent tüüp ilmselt isegi ei tajunud, et veel keegi telgis on, või eeldas, et kui on, on see mõni teistest prostidest. Sveta vaatas korraks abitult minu poole, nägi mind tekipilust piilumas ja meie pilgud kohtusid, kuid ma ei kavatsenud teda aidata, raputasin vaid imekergelt pead. Olin iseenesest õigesti arvestanud, kutt sai viie minutiga paugu lahti ja kuuendal juba uinus. Sveta veeretas ta maha, nuuksatas millegipärast, pühkis majapidamispaberiga jalgevahe üle ja pidin just tõusma, andes talle märku, et peame teise telki kolima, kui uks uuesti avanes. Seekord oli see Uku.

„Tõ mne zhdala?” - „Ootasid mind?” Ta vene keel oli jubedam kui minu eesti keel ja mul jääb vaid imestada, kui juhm mõni inimene võib olla - palja alakehaga tibil pole kindlasti muud teha kui teda oodata... Ta tõepoolest kavatses rohkem küsimata Svetale otsa ronida, kuid kuna ta niikuinii natuke koperdas oma allalastud pükste otsa, ei suutnud ma vastu panna kiusatusele talle jalg taha panna. Ta kukkus oma sõbrale hea matsatusega otsa.

Mingis persekukkunud kontekstis interpreteerisid mõlemad olukorda õigesti ja arvake ära - nad läksid kaklema. Andsin neile mõlemale paar tugevat toud, kuid nad vist ei saanud arugi, et ma seal telgis olen. Kui suur see telk ikka on, eks ole, ja meil Svetaga oli tegemist, et välja saada. Olime nii kümmekond sammu eemale saanud, kui riie kärises ja keegi end püsti ajas - tuletan meelde, et oli kottpime öö. Üks kuju tuikus eemale lõkke suunas. Andsin Svetale märku paigale jääda, hiilisin lähemale, otsisin käsikaudu meie käsikirjad ja valmistusin lahkuma, kui miski mu tarduma pani. Liiga vaikne oli.

Saage aru, mul ei oleks midagi olnud Uku tapmise vastu. Ma olen ennegi tapnud ja sellise pasapea kastilöömine oleks kirja läinud jumalale meelepärase teona, kuid see polnud õige moment. Nüüd igatahes oli ta kutu. Mõtlesin kiiresti. Olin talle ise ka äsanud, kuid kuigi mul oli nuga pihus, oli tera kinni. Ma ei söandanud lampi süüdata ja libistasin käed üle ta keha. Verd ma ei leidnud. Tõusin ja läksin Sveta juurde.

„Uku on surnud,” teatasin vaikselt; omavahel rääkisime muidugi vene keelt.

„Miks sa...” hingas ta kiiresti sisse.

„Mitte mina. Ausalt. Aga nüüd on häda. Kuula tähelepanelikult.”

Mõne sekundi pärast oli ta esimest ehmatusest üle saanud ja noogutas.

„Mine räägi Nadjale ja Innale, mis siin juhtus. Neile võid ausalt rääkida. Siis peate kõik kolmekesi minema turskade juurde ja neile kõik ära rääkima. Minu juuresolek jätke muidugi välja, selge. Said aru?”

Ta noogutas tummalt ja kadus tüdrukute telgi poole. Sinna oli muide vaid meetrit kümme ja ma tegelikult arvan, et teised kaks olid üleval ja kuulatasid, söandamata ninagi välja pista.

Seisin minutit kolm paigal ja mõtlesin. Kuulasin luudade omavahelist sosistamist ja siis nägin neid üksteise ligi hoides lõkke poole liikumas. Mul ei olnud ohutu sinna jääda. Mul ei olnud ohutu ka oma telki minna. Ainus hea asi oli, et nüüd on neil natuke aega muudki tegemist kui kontrollida, et ega mõni kaust kadunud ei ole.

***

Rohkem mul rääkida ei olegi.

Lugesin paberitest, et „jõud” laseb Maale tagasi, kui asustamine ilmselt ebaõnnestunud on. Lugesin seda muidugi järgmisel päeval metsas, sest ma ei tundnud mingit vajadust seltskonna järele. Olin kogu päeva ka vahti pidanud, nii et teadsin, et seal sammaste vahele autode juures kedagi ei ole. Tursad olid käinud, kuid isegi nemad suutsid jälgedest välja lugeda, et viimati käidi seal nädalaid tagasi. Autod olid ammu kõigest väärtuslikust lagedaks tehtud ja oja pärast olime oma laagri üle kahe kilomeetri eemale teinud - kui ma seda maininud ei ole. Igatahes õhtul roomasin oma auto juurde, istusin seal ja sisendasin endasse meeleheidet. Lõpuks hakkasin isegi uskuma, et olen ainus ellujäänu.

Tukastasin ja ärkasin külmast. Isegi augustiöö on Maal palju külmem kui seal - mis iganes koht see oli. Auto on siin. Selle remondi võin ka välja maksta. Litsid peab Karpovit uued leidma, sest mina küll neile järgi ei lähe. Nii hull ma ei ole.