Üks lugu keskaegsest Tallinnast
Oli 1405 aasta 20. augusti, püha Bernardi päeva hilisõhtu. Tund aega tagasi oli Pühavaimu kiriku kellamees löönud öörahu üheksa valvekella. Tallinnas algas öise vaikuse aeg. Vaid käristiga linnavahti, kes pidi kitsastel pimedatel tänavatel korra ja tulekahjude järele valvama, võidi kuulda aeg-ajalt möödumas.
Arhitekt tõstis pea ja kuulatas. Trepilt kostsid tümpsuvad sammud. Seejärel lasi keegi uksekoputil kukkuda. Arhitekt tõusis ja hiilis ukse juurde, valmis ukse avanemisel kas tarduma ja laskma külalist sisse või viskuma talle otsa ja oma teravate kihvadega tolle kõri puruks rebima.
Ent juba tatsaski emand Kristine läbi maja ukseni ja avas selle. "Issanda rahu sellele vastvalminud majale," kõlas isa Bonifatsiuse vali hääl. "Juhi mind meister Hinriku juurde, sina selle maja hea vaim. Mul on talle häid uudiseid!"
"Tere, Arhitekt," pöördus külaline taas rahunenud valge hundi poole, kes surus end vastu seina ning lasi hilise külalise mööda.
Ehitusmeister Hinrich Swalbart istus õues pika laua taga. Viimasedki külalised olid lahkunud tema vastse maja sarikapeo jootudelt ja meister ning majapidajanna, vana Kristine, olid just lõpetanud mustade nõude, pinkide ja laudade koristamise, pesemise ja kokkupanemise. Vaid paar kruusi, veidi kuivatatud lesta ja väike vaat head õlut olid jäänud ühele lauale. Meister tahtis veel veidi istuda ja imetleda oma maja tagakülge, mõtelda ja mõnuleda.
See maja on nüüd peaaegu valmis saanud - õieti küll vaid ümber ehitatud - stiilis, mis on tema 15 aastat kestnud selli- ja meistriõpingute kokkuvõte. Kaua oli ta rännanud ja õppinud seda õilsat kunsti. Saksamaal, Itaalias, Ojamaaal! Nüüd oli ta ka oma sünnilinnas alustanud müürsepatööga. Pärast kohustuslikku selliaastat meister Andrease käe all ning meistritöö kavandi esitamist, oli ta päritud isamajal, kus nad praegu veel vaid isa vana majapidajannaga kahekesi elasid, tahunud uue portaali, uuendanud aknad, maha lõhkunud ja uuesti ehitanud kolmanda, neljanda ja viienda korruse ning katuse. Kui müürsppmeistrite tsunft tema meistritöö heaks kiidab, ongi tal luba ning õigus alustada iseseisva tööga linnas. Vana isamaja oli niikuinii liiga vana ja vajas uuendamist. Ent mida teha teha mahuka aidaga, mis küürutas maja kõrval Pika tänava ääres, kui sadama suunas minna? Tallinna tähtsaima kaubatänava otsas, sadama vahetus ligiduses olev krunt vääris paremat, kui vaid poollagunenud ait, ent ehitusmeistril polnud tulnud seni ühtki head mõtet.
Aida üle oligi ta pead murdnud, kui õuele astus emand Kristine, kannul vana preester ning nende järel meistri truu kaaslane, valge hunt, keda meister kutsus Arhitektiks.
"Tere isa Bonifatsius! Mis toob sind nii hilisel tunnil lihtsa ehitusmeistri tagasihoidlikku majja?" tõusis Hinrich pingilt ja astus aeglaselt auväärsele mustas mungarüüs külalisele vastu.
"Jumala õnnistust sulle, kes sa siin - "in finibus mundi inter neophitos et scismaticos" - "maailma serval vastristitute ja usutaganejate keskel" oma jumalikke meistritöid lood!" ulatas preester meistrile käed ja jätkas Hinrichi juhatusel laua poole sammudes: "Kallis kunagine kloostrikooli õpilane Hinrich! Juba kooliajal eksisid sa Aristotelese loogika kuldsete reeglite vastu ja ega asi pole paremaks läinud, nagu ma kuulen. Sinu lause sisaldab korraga kolme küsimust ja kolme vastuolu. Aga luba, et ma enne istun ja kosutan end lesta ja värske õllega, mille lõhna siiamaani tunnen."
"Kuigi oled nüüd pime, näed rohkem, kui su ümber olevad nägijad ja su mõistus on veel teravam, kui siis, kui me su juures dominikaanlaste koolis õppisime," tasandas meister teed preestri vastusele.
"Kas Gosschalk Schotelmunde ja Jane Wohenzelket või Kywenseppe, kuidas teda nüüd kutsutegi, su armsad koolivennad, olid ka täna su maja jootudel?," päris preester lesta haugates.
"Ei. Gosschalk oli pärast Veronika mälestuseks peetud missat nii kurb, et läks otseteed koju ja Jane läks teda lohutama. Miks sa seda küsid? Kas sul on neile asja?" üritas ehitusmeister mistatada.
"Mitte minul," vastas isa Bonifatsius saladuslikult. "Aga ju see peab siis nii minema."
"Täna peeti ju Gosschalgi ainuma tütre Veronika mälestuseks missa. Selle, kes pärast oma ema, Kossi kalli kaasa Kuningunde ja oma kihlatu Arndti surma 1397 aasta katku ajal Vadstenasse püha Birgitta kloostrisse läks ja viis aastat tagasi seal suri."
"Tean, tean," noogutas isa Bonifatsius. "Ka mina olin Memoria'l, kuid üleval rõdul - nii, et te mind ei näinud. Muide, tahan öelda, et see hauaplaat, mille Jane Kivisepp auväärse burgermeistri Gosschalk Schotelmunde proua Kuningunde Schotelmunde hauale tahus, on täiesti võrratu."
Meister Hinrich noogutas nõusolekuks. Isa Bonifatsiusel olid omad meetodid näha.
"Sulle võin öelda, mu poeg, et kunagi saab see imepärane hauaplaat lebama mitte kirikupõrandas, vaid rippuma otsekui uksetahvel kiriku lõunavälisseinal kitsa tänava ääres, mida kutsutakse siis Katariina käiguks. Ora pro nobis, sancta Catharina!"
Ehitusmeister ühtaegu raputas ja noogutas pead. Uskumatu! Ent liig palju oli ta kuulnud vana munga täitunud ennustustest, et talle vastu vaielda.
"Ütlesid, et tood mulle uudiseid. Häid või halbu," niheles ta.
"Tuleme nüüd sinu kolme vastuolu juurde," ei lasknud munk end eksitada.
"Ab ovo, ehk maakeeli - Primo. Sinu kutse tulla täna maja jootudele sain kätte ja olin ka palunud meie prior Johannes Vrolinkilt end peale kella kuuest missat vabaks, ent missa lõppedes saatis ta mulle sõna, et olgu ma kannatlik ja oodaku veidi. Ning paar tundi tagasi kutsuti mind kloostriülema ruumidesse, kus ootas juba piiskop Henricus."
"Piiskop Henricus Yxkul! Räägi, mis nad sinust tahtsid?" läks ehitusmeister elevile.
"Nüüd järgneb secundo. Küsiti palju - ja sinu kohta. Kuna olin kloostrikoolis sinu õpetajaks olnud, küsiti, kui terane sa oled, oled sa tõesti nii lahtise käega ja sügava kunstiandega, nagu rahvasuu pajatab. Küsiti ka, mida muud ma sinust kuulnud olen."
"Võtku mind tont - vabandust, isa Bonifatsius, kui ma midagi su jutust mõistan!"
"Oota rahus! Järgneb tretio - vastus sinu kolmandale vastuolule. Lihtsale ehitusmeistrile antakse homme tellimus piiskopimaja ehitamiseks. Piiskop on ammu tahtnud oma all-linnas oleva "jõleda kasti", nagu ta oma maja nimetab, ümber ehitada. Tal oli plaanis isegi Hollandist või Ojamaalt selleks meister kutsuda, ent nähes sinu maja, leidis ta, et sa oled sobilik selleks."
"Aga meistrid Matias ja Ghercke. Vanad kogenud ehitusmeistrid... ?"
"Selles asi ongi, et vanad. Nad on võimelised vaid samasuguseid kaste ehitama, nagu neid linn juba täis on. Piiskop peab aga tihti võõrustama Saksamaalt või paavstiriigistki tulnud peeni haritud mehi. Kõik külalised tema üla-linna kotta ei mahu, kuid ühte tavalisse all-linna kasti ei saa ta neid ka majutada. Selleks kõlbab ainult ühe hea maitsega ja taevaliku kunstiandega ehitusmeistri ja arhitekti - architectus - nagu sa raes end kirja lasid panna, looming. Matiase ja Ghercke pärast aga ära muretse. Nemad sinu peale viha pidama ei jää. Peale uue Raekoja valmimist, mille nad eelmisel aastal lõpetasid, on neil linnas tööd ja leiba piisavalt."
Isa Bonifatsius pidas väikese pausi ja rüüpas veidi õlut.
"Mõistad? Raad tahtis meelega vana ja äraproovitud. Sinusugust kergatsit ta vaevalt et oleks hoolinud. Istuvad ju raes kõik meie linna paksud juhmid kaupmehejurakad, kellest osa mitte ainult kirjutada, vaid ka õieti rehkendada ei mõista. Kuldsed veesülitid ja hõbedased süljetopsid - jah - aga mitte uut arhitektuuri ootavad nad. "Noblesse oblige" - seisund kohustab - mõistad!
Eelmisest kolmest järeldub veel quattro - neljaski vastuolu. Sinu "tagasihoidlik maja" on olnud parim reklaam sulle. Tegid õieti, et ei hakanud mööda linna tööd taga otsima, vaid võtsid esimesena oma isamaja käsile. "Ex ungue leonem" - küüntest tuntakse lõvi. See tõi sulle kõrgema tellimuse, kui sa algul oleks võinud unistadagi ja ... saab muide veel lisa tooma. Kes teab, võib-olla juba üsna pea," keeras ta ta oma pea meistri poole, suul kelmikas naeratus.
"Nägin küll mitu korda, kuidas piiskop majast mööda ratsutas ja uuris seda, aga et see talle nii meeldis..."
Äkitselt tõstsid nad mõlemad pead. Õue tagasopist hakkas kostma imekaunist muusikat, laulu, õieti üminat. Aia lõpus kasvava suure pärna vari, mille täikuu heitis otse laua kõrvale, hakkas helenduma, muutus kui hõbedaselt pulseerivaks ning seejärel väljus varjust pikkade heledate juustega tumerohelises rüüs tütarlaps, kes alustas imelist tantsu - kõndides ja samal ajal ometi tantsides ning muusika, mis oli nüüd valjenenud, näis lähtuvat temast; õigupoolest hõljus see tema ümber nagu udu jõe kohal, nagu vikerkaar taevas. Vahel valjenedes, vahel lõbusast kurvameelseks ja vastupidi muutudes vibreeris see tema ümber ja selle muusika keskpunktiks oli kahtlemata tütarlaps ise. "Helin!," hüüatas meister, "ammu pole näinud!"
"Ohoh! Või on Mustmäe nõmmede haldjarahvas tulnud tänasel täiskuu ööl sinu õuele tantsima. See on suur au sulle, meister!"
"Ma ei tea, nad on ennegi siin käinud..."
"Aga ilmselt alati siis kui mõni ilus friis või portaal sai tahutud ja seina müüritud. Haldjad armastavad kõike, mis on silmale mahe ja kõrvale magus. Nad kogunevad alati meistritööde, millel on süda, ligidusse. Seal nad laulavad ja tantsivad loodu ja Looja auks. Muide, kus laulab üks haldjas, tantsib neid kohe seitse," lisas vana munk kelmikalt.
Tõepoolest - Helin jäi korraks seisma, pöördus täiskuu poole ja tõstis käed. Vari, mille kuu heitis ta selja taha, hakkas samamoodi hõbedaselt pulseerima ja sealt astusid välja veel kuus hõljuvates rohelistes ja sinistes keepides haldjat. Nad astusid kõik sama kummalise kõnni-tantsusammuga, vahel kummardades, justkui korraga, ent ometi mitte ühtemoodi. Kõik seitse liikusid läbisegi, ent ometi oli selles mingi süsteem, sest vahel moodustasid nad mingeid kujundeid, et siis taas jätkata - igaüks omaette ja ometi üheskoos.
"Helin, Vilin, Sulin..." hakkas meister lugema.
"Ära näe vaeva. Haldjail pole nimesid. Sa võid täna need nimed panna, ent homme ajad taas segamini. Nad on ju nii sarnased."
"Tõepoolest, kuigi ma olen nendega rääkinud, pole ma kunagi kuulnud, et nad üksteist nimepidi kutsuks."
"Kui nad inimeste keelt vahel ka pruugivad, ei tähenda, et nad ka meie kombed omaks võtaks. Neil kõigil on oma nimi, kuid mitte nagu inimestel. Igaühel on lühike viisijupp nimeks. Nende nimed on lauldavad või lautol mängitavad, kui keegi üldse suudab haldjamuusikat järgi teha. Proovin õige Helini nime." Isa Bonifatsius üritas joriseda kummalist meloodiat. Haldjad katkestasid laulu ja kogunesid heliseva naeru saatel munga ümber. "Ära parem proovigi, Nägija," ütles Helin, "parimal juhul suudad sa vaid mõne trolli siia meelitada." "Või härjapõlvlase," lisas Sulin. Haldjad naersid oma helisevat haldjanaeru.
"Meister Hinrich," pöördus Helin ehitusmeistri poole."Joonista meile haldjaloss."
"Kas te tahate Mustmäe nõmmedele haldjalossi ehitada,"küsis meister.
"Mustmäe nõlvale, Sünklaane kohale," vastasid haldjad kooris. "Sinu maja on nüüdsest linna kõige ilusam. Seepärast tulimegi siia, et sind paluda ja sinu õuel täiskuu ööl tantsida ja laulda." Ja haldjarahvas alustas taas oma imelist haldjatantsu.
Ehitusmeister kergitas kulme ning uuris teraselt haldjaid, rüüpas siis mehise lonksu õlut, lõi kannu laksuga lauale ning pühkis oma musta habeme vahust. Ent kann jätkas laksutamist ja lauda mööda hüppamist ka ilma meistri abita. Hinrich pilgutas silmi. Ka isa Bonifatsiuse kann oli asunud end vaarutama muusika taktis. Seejärel tundis meister, kuidas laudki hüpleb.
"Isa Bonifatsius, laud ja kannud tantsivad."
"O sancta simplicitas! See ainult näib sulle sellisena. Tead ju, et "errare humanum est" - maailm on täis illusioone. Mitte ainult sina ei loo neid oma imelise ehituskunsti valdamisega.
Ära arva, et sul on ainuõigus illusioonidele. Tõstame õige laua teise kohta, siis ei tantsi see enam." Aru saamata, milleks, aitas meister lauda kõrvale nihutada. Sedamaid avanes vabanenud kohas luuk, mis oligi lauda kõigutanud ning maa alt vupsas välja pisikest kasvu olend, naljakas torukübar peas.
"Ahah!, ütles isa Bonifatsius. "Bombur, kui ma ei eksi."
"Sind, austatud Nägija, oleks võimatu võita äraarvamismängus!" vastas härjapõlvlane, tõstes oma peakatet. "Ole tervitatud, auväärne meister Hinrik Swarbeerd või meister Musthabe, nagu sind Ojamaa härjapõlvlased hakkasid kutsuma ja nagu sind ka meie pool tuntakse. Ole tervitatud, Nägija, olge tervitatud, haldjaparv. Meie teed ristuvad viimasel ajal üsna harva. Inimesi on liiga palju saanud."
"Bombur?", kordas omaette meister Hinrich ja vaatas siis isa Bonifatsiust. "Kuule, räägi, miks nad kõik sind Nägijaks kutsuvad, kuigi sa oled juba üle kahekümne aasta pime. On see mingi halb nali või?"
"Secundo, Nägijaks, sest kui Looja võttis mult nägemise ruumis, andis Ta mulle asemele nägemise ajas, ehk teisisõnu ma ei näe küll praegust hetke, kuid see-eest näen tulevasi ja möödunud aegu samaselgelt, kui teie näete ruumis ette ja taha. Seepärast on hakatud mind Nägijaks kutsuma. Muide," tasandas ta häält, "ka mina pean pead pöörama, kui algul vaatan tulevikku ja seejärel minevikku."
Isa Bonifacius muheles ise selle üteluse peale. Meister Hinrich silmitses oma kunagist õpetajat, raputas uskumatult pead ja kergitas õllekruusi.
"Primo, auväärt Bomburiga oleme aga vanad tuttavad. Luba tutvustada - Bombur, ülemehitusmeister härjapõlvlaste Jäätunud Pärna ehk Lindanise kuningriigis, nagu Ojamaa väikerahvas oma hirmsas ragisevas Svea keeles Toompea-alust riiki kutsub. Kuidas vana kuningas Dollander ka elab?"
"Hästi! Paluti saata terviseid, kui peaks trehvama austusväärseid. Loomulikult paluti isiklikult tervitada meister Musthabet."
"Täname. Tervitame vastu." vastas munk. Ta teadis, et härjapõlvlased armastavad enne, kui asja juurde asuvad, pikalt maast ja ilmast heietada. Seepärast alustaski ta hoopis muust:
"Kas inimesed on tülinaks ka maa-alustele?"
"Või veel küsitakse! Säherdune müra, mis valitseb teie linnas, toidu- ja kes teab mis muud lehad, igapool ringi nuuskivad kassid ja koerad... ." Bombur kõõritas valge hundi poole, kes lebas rahulikult ehitusmeistri kõrval. Arhitekt kikitas kõrvu ja tõstis pea. "Ma pole koer. Olen vaba valge hunt. Üks Maarjamaa püha Jüri kutsikatest," sõnas ta väärikalt. Bombur ei lasknud end sellest sõnavõtust heidutada, vaid jätkas: "Kunagi oli see küngas ja sadam meie. See oli härjapõlvlaste linn, kus MEIE tegime kaupa rändavavate kaupmeestega, ostsime neilt vajalikku ja müüsime neile tühistele ringi hulkuvatele olevustele rauda, hõbedat ja kulda.
Nüüd töllerdavad siin karjakaupa inimesed ja maagisooned hakkavad ka pea lôppema." Ta nuusutas õllekruusi, kergitas siis üllatunult kulme ja vôttis mehise lonksu. "Lõhnab otsekui meie oma oktoobriõlu! Kelle käest sa selle reptsepti said, meister, ah? Kas mitte Ojamaa väikese rahva käest?" Nähes meistrit muheledes noogutavat, kõigutas ta rahulolevalt pead. "Ma ju teadsin! Isegi õlletegemise kunsti olete meilt varastanud. Ai-ai-ai! Üldse on inimesed meile tülinaks saanud. Kunagi oli meil üle maa sepikojad ja maagitehased..."
"Maa all muidugi?" lõikas isa Bonifatsius vahele.
"Maa all! Siis hakkasid inimesed neid põrguteks hüüdma, sest kes neisse julges hiilida, selle hirmutasime tollal põhjalikult ära. Ent sihukseid tuulepäid, kes ei kartnud, sigines inimeste hulka üha enam ja enam. Nii mônedki sattusid meie raud- või vasktubadesse ja mõni koguni hõbe- ja kuldtubadesse, nägid meie meisterseppi ja kullapuhastusmasinaid."
"Ja te hakkasite sulgema sissepääse väravaid teie linnadessse või nagu maa- ja rannarahvas oli hakanud kutsuma, "põrgutesse".
"Mis meil muud üle jäi! Muidu oleks "põrguröövlid" meie kodud laastanud."
"Aga sissepääs Rebaseurus on veel lahti," torkas isa Bonifatsius. Bombur otse välgatas preestri kõrvale. "Nüüd, Nägija - kogu meie austuse juures sinu vastu - räägi, kust sa tead Rebaseurust, mida sa oled kuulnud ja kes veel teab, räägi, või ma vannun trollinaha juures, et me sunnime sind rääkima, Nägija."
"Rahune, Bombur. Seda, et Rebaseuru kõrtsi tagruumis on rauduks, millest pääseb teie koridoridesse - ja muide üsna hõbedakambri lähedale, tean minu arvates siin linnas peale kõrtsmiku küll vaid mina ja nüüd siis ka väikese rahva sõber Musthabe ning mul pole küll plaanis oma vana hea sõbra kuningas Dollanderi riigile kahju teha. Tean, et kõrtsmik on väikese rahva sõber, tean et teil on mõned sõbrad-kaupmehed, kes toovad teile siiani kaugetelt maadelt kaupa, mida soovite. Kui ma seda ei teaks, ei saaks te mind Nägijaks kutsuda." Ta muigas kibedalt. "Kuid ma olen kuulnud, et te olete Toompea mäe, kui juustukera üleni käike täis uuristanud." Bombur, kes oli vahepeal istunud ja taas õllekannu kätte võtnud, vaatas pingsalt munka.
"Sa tead väga hästi, Nägija, et seal on kohad, kuhu minna ei tohi."
"Tean, aga ma tahtsin seda ka sinu suust kuulda, et te sellest iidsest keelust kinni peate ja hoiate selle olevuse rahu..."
"Mitte sõnagi enam, Nägija! Neist asjust ju ometi ei räägita!" kargas Bombur taas püsti, raputas nii tugevasti oma pead, et tema uhke punane torumüts pidi äärepealt peast lendama, seisis seejärel hetke end kogudes ning alustas hoopis teisel toonil:
"Nagu ma juba ütlesin, olen ma siin mitte kui ülemehitusmeister, vaid kui meie auväärse kuninga Dollanderi saadik. Meil on üks ettepanek sulle," ja härjapõlvlane harutas lahti pärgamendirulli, mille ta oli asetanud meistri ette lauale.
"Sellel igivanal võlupärgamendil, mis on meie valduses olnud juba üle tuhande aasta, on Tallinna linna salajane plaan. Vaata, meister Musthabe! Homme lubab Gosschelk Schotelmunde oma maja lõpuks Laste Gildile maha müüa. Need mehed on juba kaua igatsenud seda Pühavaimu kiriku vastas asetsevat krunti, et sinna uus gildimaja ehitada, kus oma kärarikkaid jootusid korraldada ja veeretada seal õhtud läbi neid jõledaid jorinaid, mida teie, inimesed, lauludeks kutsute. Selleks palkavad nad homme õhtul sinu, Musthabe."
"Hoi-hoi! Kui see on nüüd järjekordne tööpakkumine, siis mul hakkab juba pea ringi käima," vehkis meister kätega ja lükkas plaani endast kaugemale.
Bombur ei lasknud end häirida. "Meil on sulle ettepanek," ta toon muutus kategooriliseks ja ta lükkas plaani uuesti Hinrichi ette nii, et täiskuu valgus sellele langes. Meister Hinrich heitis sellele pilgu, ent nähes kuuvalguses uute joonte ilmumist tardus ta pilk ja ta pomises vaid: "Täiskuu-salatint!"
"Jah, aga see pole sulle ju mingi üllatus. Me teame, et Ojamaa härjapõlvlaste kuningriigi ülemehitusmeistri juures sa juba nägid seda meie leiutust. Muide, kas tead, et salamärk, mille sa oma majaukse kohale panid, pole sugugi "väikese rahva sõber", vaid "Ojamaa härjapõlvlaste sõber".
Kui sa võtad nüüd meie ettepaneku vastu ja aitad meid, näitan sulle, kuidas näeb välja salamärk "Tallinna härjapõlvlaste sõber". Muide, su maja saab olema siis üks neljast märgistatud majast Tallinnas."
Bombur pidas väikese pausi, et anda oma sõnadele rohkem kaalu.
"Nii - meie ettepanek - kui sa hakkad joonistama plaani Laste Gildile, joonista uus hoone majaderivist paar sülda tahapoole - nõnda, et hoone ette jääks piisavalt vaba ruumi."
Kohanud Musthabeme üllatunud pilku, jätkas Bombur: "Vaata plaani, Musthabe. Sa ju tead, et iidse legendi kohaselt asub siin "Tallinna süda" - linnale rõõmu ja rahu andev võluväli, mille keskel, otse väljaku all kasvab maagiline hiiglaslik hõbedane seen - suurem, kui ükski maapealne seen ning pinnalt kõvem kui ükski tuntud metall. Seene ümber jõuringis asuvadki Püha Vaimu kabel ja maa all meie pühakoda.
Kunagi kerkisid selles jõuringis ka paljud muud tähtsad linnamajad, kuid nüüd enam mitte. Ent ehitamist teie linnas on see koht aga juhtinud muide alati.
Sest vaata, auvääriline meister, kui nüüd ühendada Tallinna kaks kloostrit omavahel joonega...” Bombur vedas plaanil oma parema käe tontsi nimetissõrmega sirge püha Miikaeli kloostrist püha Katariina kloostrini. “...ning kaks Tallinna tähsaimat kirikut - püha Olavi ja püha Nikolause”, tõmbas ta vasaku käega teise joone ja vaatas silmi pilgutades meistrile otsa. “Või minugi pärast,” prahvatas ta äkitselt, “kasvõi Pikast Hermannist Margareeta väravani, lõikuvad need jooned just siin, Püha vaimu kabeli esisel väljakul. Vanasti kutsusime me seda kohta "Tallinna südameristiks"; meie pühakoja kohal olevat pöörist "punaseks südameks" ning Püha Vaimu kabeli altari all olevat pöörist - "valgeks südameks". Kui see väljak vabaks jätta, hakkab mõlema südame tervendav jõud sealt täie hooga läbi voogama. Seni on see olnud takistatud ja kui sinna peale veel uus maja ehitada, võib kaduda hea jõu mõju hoopis."
Meister uuris kuuvalguses plaani."Aga kust te teate, et Gosschalk oma maja maha müüb ning et töö mulle antakse?"
"Teavad, Henrik. Kui härjapõlvlane ütleb, siis ta ka teab!" sõnas vana preester rohkem enesele kui teistele.
Meister Hinrik süvenes taas plaani uurimisse, milles kuuvalgus paljstas järjest uusi jooni. Ta nägi härjapõlvlaste linna Tallinna all. Nägi ruumikaid kodasid, koridore, kindlustatud varakambreid, nägi Toompea sees kaevanduskäike ja kaheksanurkseid pidusaale. Jooned ilmusid, kadusid, jooksid üle pärgamendi, lõikusid ja ristusid ja vaikselt kõlas selle taustal haldjamuusika.
Äkitselt hakkasid jooned kui kihisedes keema ja sinna ilmusid imelised pildid, mis ei saanud küll olla härjapõlvlaste joonistatud. See, mida ta nüüd nägi, ei olnud küll inimolendile nägemiseks mõeldud. Ta raputas arusaamatuses pead. Iidsele linnaplaanile ilmusid otsekui elavad inimesed, kes jooksid, taplesid, ehitasid maju ja kirikuid ning samas lammutasid neid, ehitamaks taas uusi. Kõik see toimus kohutava kiirusega ja selle sagina keskel nägi ta aeglast kollasesse riietatud protsessiooni liikumas mööda käänulisi tänavaid, kui mööda kindlaksmääratud teed, otsekui tikkimas linna kaardile kummalist mustrit. Mis oli juhtunud?
Rõõmu- ja soojuselaine, mis voogas üle ta keha, sundis teda pead tõstma. Laua kohal hõljus imelistes värvides helendav kera, mis tundus kiirgavat soojust ja armastust. Aegamööda ilmus selles keras nähtavale pikas valges rüüs naisterahvas.
"Meister Hinrik!," sosistas imeline hääl. "Veronika!," hüüdis meister ja lasi pärgamendil kukkuda.
"Õde Veronika!"
"Jumala rahu olgu sinuga!," vastas sama hääl.
Meister vaatas hardumusega helendavat inglit, kes oli oma maapealses elus olnud Gosschalgi tütar Veronika, aga ka temale ja Jane Kivisepale tütre eest.
"Meil oli täna sinu hingemissa."
"Aitäh, meister ma tean. Ma olin seal."
Ta vaikis hetke ja siis ilmusid temast vasakul ja paremal nähtavale samasugused helendavad kerad ning ka nendes ilmus nähtavale õde Veronika. Laua kohal hõljus nüüd kolm soojust ja armastust kiirgavat Veronikat.
"Su isa oli täna väga kurb," meenus meistrile äkki Gosschalgi õnnetu olek kirikus.
"Ma tean. Ma räägin praegult temaga ka," ütlesid kolm õde Veronikat ühel häälel. Meistril vajus suu aeglaselt lahti.
"Homme loobub isa oma majast ja reisib talveks Vadstenasse, Püha Lunastaja Ordu kloostrisse. Püha ema Birgitta aga, kes nagu sa tead, on nüüdseks juba 33 aastat maapealsest elust lahkunud, palub, et Jumal annaks sulle selgust ja jõudu ehitada ka Tallinnasse püha Birgitta ordu klooster," ütles parempoolne õde Veronika.
"Tule kevadel Vadstenasse. Seal räägitakse sulle, mida pead tegema," jätkas vasakpoolne Veronika.
Meister Hinrik oli kui tardunud, ega suutnud midagi öelda.
"Kas õde Veronika, või vähemalt mõni teie hulgast, ei tahaks meie juurde istuda?," katkestas vaikuse Bombur. "Meil on häid pähkleid ja maitsvat õlut."
"Teie, päkapikud, ärge olge alati nii kiuslikud," ütlesid Veronikad koos naeratades Bomburile.
"Puhh! Päkapikud!" läkastas Bombur, tõmbas siis pähklipuru kurku ja hakkas veelgi rohkem köhima.
Meister Hinrich haaras Bomburi kruusi ja tahtis sellega vaadist talle õlut tõsta, ent äkki ilmus vaadist punases kindas käsi, rabas meistrilt kruusi, ammutas sellega õlut ja ulatas siis meistrile tagasi. Seejärel ilmus vaadiservale teinegi käsi ning siis vupsas vaadist punases keebis ja punase baretiga isand, mustad kikkvuntsid nina all ja sokuhabe lõua otsas. Ta jäi hetkeks vaadiservale kükitama, otsekui orav ning hüppas siis maha. Arhitekt tõusis püsti.
"Sa oled ju... ma tunnen sind...," pomises jahmunud meister. "Mida sa minu õllevaadis...?"
"Seebot!" kummardus punases keebis olend vaadi kohale. "Aitab õllejoomisest, roni välja." Ning vaadist ronis välja kuldikihvadega ja buldogipõskedega inimesetaoline olend. "Kuidas ta küll vaaati mahtus? Ta on ju viis korda suurem, kui see väike vaat," mõtles meister.
"Sa oled linna uus suurtükimeister Mertin, kes äsja rae palgale võeti," tundis ta nüüd sissetungja või õieti väljaronija ära.
"Ei," raputas Nägija pead. "Ta on üks Pimeduse paljudest nägudest. Üks ebameeldivamaid muide."
"Kui sa arvad, et sinu lõust mulle meeldib, Nägija, siis sa eksid," sisistas võõras.
"Ma näen, et ma segan teie lõbusat koosviibimist. Kuigi tegelikult ainult mina puudusin, eks, Seebot," müksas ta irvitades oma kaaslast. See röhatas vastuseks ja haaranud Bomburi õllekruusi, jõi selle ühe sõõmuga tühjaks.
Bombur krimpsutas nägu ega öelnud midagi, ent meister Hinrich nägi kuidas härjapõlvlase käed värisesid. Oli see nüüd hirmust või raevust või mõlemast.
"Mul on sulle ettepanek," astus punakuueline meistrile lähemale.
"Saada kõik nad siin pikalt ja tule mulle appi. Mul on tarvis ehitada suurtükikoda, valukoda, kavandada ilusaid suurtükke, sest juba iidsetest aegadest on inimene oma asjadest kõige enam kaunistanud tapariistu. Seda enam suurtükke nüüd. Läbi on aeg, kus mees võitles mehe vastu. Mõõk mõõga vastu. Sellest sajandist algab uus ajastu. Üks poisike võib ühe käeliigutusega tappa viiskümmend meest. Tule minuga Uut Ajastut looma.!
Ta hakkas laginal naerma võigast otsekui niisket tilkuvat naeru. Arhitekt oli ühe hüppega tema juures ja pani käpad ta õlgadele.
"Korista oma kärnane peni, või ma nõiun ta kiviks," röökis tulivihane võõras.
"Sa ei saa mulle midagi teha. Ma pole peni, vaid püha Jüri kutsikas,"lõrises Arhitekt. "Üks vale liigutus ja ma hammustan sul kõri läbi."
"Sinu asemel, Mertin - meistriks ma sind ei tituleeri, ma ei teeks ühtegi, mitte ühtegi valet liigutust," sõnas Nägija väga-väga tasa.
Suurtükimeister põrnitses tigedusest põleva pilguga seltskonda - Nägijat, meister Musthabet, Bomburi, Helinit ja tema ja tema kuut kaaslast, kes olid pugenud Nägija selja taha ja ikka veel laua kohal hõljuvaid, ent väga tõsiseks tõmbunuid kolme õde Veroonikat.
"Hea küll. Te võitsite täna. Aga ma tulen veel kord ja veel ja veel, kuni sa ükskord minuga koos tööle hakkad! Küll sa veel hakkad - meister Hinrich! Kas sa arvad, et tulevikus mäletatakse, kui sa mõne kivihunniku või kloostrijupatsi siin kolkakülas püsti laod. Küll ma sinu ehitatust oma tehtuga jagu saan! Ja varem kui sa arvadki. Tule minuga ja sa teenid kümme, ei! - sada korda rohkem kui praegu. Sul on tööd igas linnas ja su nimi on surematu sajandeiks!"
Siis ta aevastas. Sedamaid peitis suurtükimeistrit ja ta kaaslast paks udupilv. Arhitekt, kes oli udust välja hüpanud, jälgis lõrisedes pilve kokutõmbumist. Juba oli see lambasuurune, siis tõmbus see padjasuuruseks. Äkki sirutus udupadjast käsi, haaras laualt õllekruusi ja kadus röögatuse: "Seebot!" saatel tagasi pilve. Siis oli see kõrvitsa, kaalika ja lõpuks maasika suurune.
Kõlas kõrvulukustav pauk ja udukera sööstis kui suurtükikuul (mida seni veel Tallinnas ei tuntud) üle müüri linna suunas.
Vaikus kestis kaua. Siis hakkasid Veronikad kahvatuma, kuni kadusid. Ainult nende hääled sosistasid veel läbisegi:"Tule Vadstenasse. Ehita Hirvejõe äärde klooster. Issand õnnistagu sind selleks."
"Ega pidu ei parane, kui külalised ei vähene," deklameeris Bombur ja rullis plaani kokku.
"Sellist õhtut pole minule antud enne näha ja ega sullegi vist, austamiseväärne Nägija," heitis Bombur rullimise ajal preestri poole.
"Selliseid õhtuid on kord sajandis, Bombur! Meil oli see au täna!"
Nüüd pöördus Bombur meister Hinriku poole.
"Sa nägid plaanil meie linna ja tead oma ülesannet. Aga ma vannun oma habeme juures, et kui sa kellelegi peaks rääkima meie linnast ja varakambritest, siis me kustutame su mälust kõik, mis sa täna õhtul kaardil nägid!" ütles Bombur väga tõsiselt ja väärikalt. "Ja võib olla üht-teist veel. Me pole selles asjas just väga osavad," lisas ta ähvardava tooniga oma puhmaskulmude alt meistrit põrnitsedes.
"Nägemiseni, Nägija, haldjarahvas, meister!" Ta tegi igas suunas väikesed kummardused ja avanud luugi, kadus maa alla.
Haldjarahvas hakkas sädistama ja muusika, mis oli vahepeal vaikinud, kõlas nüüd taas. Siis liikusid haldjad tantsuga õue keskele ja hakkasid ükshaaval kaduma Helini varju, kuni jäi vaid Helin. "Tervisi sulle, meister. Joonista meile haldjaloss," hüüdis Helin ja astus siis pärna varju sisse.
"Nüüd läks ka Helin," ütles meister isa Bonifatsiusele. Too noogutas.
"Ma lähen magama," ütles Arhitekt ja haigutas.
"Pea kinni," ütles meister. "Ma ei teadnudki, et sa oskad rääkida."
Arhitekt hakkas naerma. Heleda kutsika häälega naeris püha Jüri kaitsealune meistri õues ja täiskuu kallas oma hullutavat valgust äsjavalminud maja õuemurule, puudele ja kolmele olendile sellel õuel. Siis hakkas ka Nägija naerma. Tema naer oli kui kellukese helin. Musthabe püüdis naeru hoida põskedes, ent siis tuli see mürinal välja ja nii naersid kolm imelist olendit ühes Tallinna tagaõues kesköises kuuvalguses ja neile tundus, et nad kuulevad naeru ka nii maa alt, kui pilvede tagant, kui puude varjudest.
***
Mis siis tollest õhtust edasi sai?
Järgmisel hommikul saabus meistrile külla bürgermeister, auväärt kaupmmees, Laste Gildi eestseisuse liige, meistri lapsepõlvesõber Gosschalk Schotelmunde.
"Leppisin just praegu gildimeestega kokku, et kevadel, ilmselt peale lihavõtteid, müün oma maja ja krundi uue Suure Gildi hoone ehitamiseks ja soovitasin neil sinuga teha ehitusleping. Nii, et valmistu."
Ta silmitses teraselt meistrit. "Veronika ilmus mulle eile. Ma lähen juba sel sügisel Vadstenasse. Tuleval kevadel müün aga maha kõik oma vara ja annetan raha kloostri ehitamiseks."
Kohanud meistri üllatunud pilku, lisas ta: "Jah, Veronika soovis, et ma aitaksin Tallinna püha Birgitta ordu kloostrit ehitada. Ja ma tahan, et ka sina aitaksid selles pühas ettevõtmises. Räägin veel täna Hinrich Huxneriga ja Gerlach Krusega. Need kaks vana kändu, kellel pole siinilmas enam ühtki omast, on juba mitu aastat kloostrisse minekujuttu heietanud. Kuid milleks minna tundmatusse kloostrisse, kus kedagi ei tunne, või veel hullem, võõrale maale oma vanaduspäevi veetma?
Ma tahaks aidata ehitada linna külje alla uue kloostri. Neid bürgermeistreid ja kaupmehi, kes tahavad oma elu lõpuaja veeta rahus ja mõtisklustes on siin linnas rohkemgi kui meie, ma usun. Ja nüüd kui meil on püha ema Birgitta ja minu õndsa Veronika toetus... See on võimas ja püha üritus, Hinrik!"
"Noh," puhkis meister, "Jah, Gosschak, see on tõesti suur au mulle!"
Keskpäeval läks Hinrik üles Toompeale kohtuma piiskopi Henricus'ega ja veel samal õhtul hakkas ta kavandama piiskopile maja all-linna, Kuninga ja Karja tänava ristile. Hoone valmis 1408. aastal.
Järgmisel päeval kutsuti ta Raekotta, tähtsamate kaupmeeste jutule. Kui talle tehti ettepanek teha kavand Laste Gildi jaoks, joonistas ta hoone paar meetrit tahapoole majaderivist. Mõte lõi mehed algul tummaks, ent siis olid nad vapustatud. Kusagil sisemuses tundsid nad kõik, et see koht trepi all ja ees on kuidagi eriline ja peab olema taevale avatud.
Uus Laste Gildi hoone sai katuse alla 1410. aastal ning Tallinna suurim ja uhkeim gildihoone andis kaupmeste ühingule ka uue ja väärikama nime - Suurgild. Lapsed olid suureks kasvanud!
1407 kevadel purjetas meister esimese laevaga Rootsi. Gosschalk oli seal juba üle talve tudeerinud püha Birgitta ordu reegleid ja arhitektuuri. Tallinnasse kloostri ehitamise plaan oli ordul aga juba ammugi olemas. Nüüd olid ka tegijad. Ta naases Vadstenast koos Gosschalgi ja kloostri esindajatega. Koos leiti sobiv koht Hirvejõe äärses orus.
Samal suvel alustati töödega. Hinrich tegi küll kavandi, kuid tal polnud aega olla järelvaataja. Selle ameti võttis enda peale nende mõlema lapsepõlvesõber ja koolikaaslane Jane Kivisepp.
Sügisel oli võimalik juba esimeses ehitises elada ja Gosschalk talvituski seal. Hinrich pidi veel 1413. ja 1416. aastal Roomas ja Konstanzis paavsti jutul käima enne kui klooster valmis sai.
Pirita kloostri kirik pühitseti Tallinna piiskopi Henricus Yxkul'i poolt 1436 aastal.
Kõige selle sagimise keskel, mis vallandus pärast toda meeldejäävat õhtut ei unustanud ta ka haldjarahvast.
Paar nädalat hiljem kangastus ühel hetkel imeline kavand ta vaimusilme ette ja ta joonistas selle pärgamendile. Hommikul oli joonis laualt kadunud ja selle asemel oli kaunis sinise kiviga hõbesõrmus. See loss ehitati aga alles rohkem kui neljasaja aasta pärast. Ju siis mõned plaanid muutusid.
Vahel meenus talle, mida oli näinud Bomburi plaanil täiskuuvalguses, kui salatint sai nähtavaks ning mis oli ilmunud plaanile siis, kui ilmus õnnis Katariina.
Bomburil polnud ilmselt aimugi, et sellel igivanal plaanil oli veel teinegi salatindiga joonistatud plaan, mis ilmus nähtavale vaid kuupaistel ja inglivalguses. Aga sellest ei saanud meister Hinrich rääkida mitte kellelegi. Isegi Nägijale mitte. Sest kes olid need iidsed olendid, kes lävisid nii tihedalt inglitega, et leiutasid salatindi, mis muutus nähtavaks inglivalguses? Või oli selleks vaja tingimata mõlemat - nii täiskuud kui inglivalgust? Ta ei saa seda kunagi teada, ega sedagi, kes ja millal need kindlasti mitte inimolendeile mõeldud pildid sellele pärgamendile joonistas.
Kõigile oli meister Hinrich nüüd joonistanud ja teinud kavandeid, ainult oma krundiga, kus 1406. aastal tema kavandi järgi valminud nurgamaja kõrval küürutas ikka veel kohmakas pilku haavav vana ait, ei osanud ta midagi peale hakata - kuni ühel õhtul ilmusid talle mälestustes kolm õde Veronikat ning äkki leidis ta lahenduse, millest ei lähe sellest ajast alates mööda ükski Tallinnat kirjeldav manuskript ega õpetatud mees, kes Tallinnat oma külalistele näitab. Aeg on pilti paljugi muutnud, ent kui ehitised valmisid, seisid kõrvuti kolm imekaunist täpselt ühesugust, ent ometi siiski tabamatult erinevat ehitist. Teine õde valmis 1415. aastal, kolmas siis, kui meister juba koostris elas. Ega tal polnudki seda enam vaja, ent - asi tuli lõpuni viia.
*
Võib-olla Nägija, võib-olla Musthabeme enda, aga ehk hoopis Arhitekti suust levis linnas kolme õe Veronika ilmumise legend ja nii kinnistus majadele sajandeiks nimi "kolm õde Veronikat", ehk lihtsalt "kolm õde".