5. Majatagune

Ma ei salli oma tädi maja tagust. Eriti hämaras. Miks, seda räägin kohe pikemalt.

Olen ümbritseva suhtes alati ülitundlik olnud, mispärast ei meeldi mulle näiteks ööbida väga vanades hoonetes või käia lahingupaikades. Selle vana maja (mis asus otse mu vanemate eluhoone vastas ning mõisa ajal oli majutanud moonakaid) tagune aga kohutas - ja paelus - mind juba lapsena rohkem kui kõik eales külastatud vanad majad või paigad kokku.

Miks läksin siiski sinna ikka ja jälle tagasi lilli korjama ja põõsasse onni ehitama? Miks veetsin kõige rohkem tunde just seal, tolle mitmesaja-aastase hoone varjus tintmusta tiigi ääres, mille vesi oli lummavalt kutsuv ja kohutav? Ning miks oli just hämarus see, mis ohtu kuulutas?

Jah, lubatud aeg oli valges. Kui juhtusingi end mängides unustama ning üle hämaruse piiri sinna jääma, põgenesin hirmunult niipea, kui tegelikkus mängust läbi tuli. Ja kummaline oli see viis, kuidas ta tuli.

Alati oli peale videviku langemist kellegi käsi mu seljal. Just "oli", sest tema tulemist ei pannud ma kunagi tähele. Kui teda tajuma hakkasin, oli ta juba mõnda aega seal lebanud.
Käsi polnud pahatahtlik, ta pigem justkui lükkas mind; hoiatas millegi hirmsa eest, olles samal ajal siiski ka ise piisavalt kõhedakstegev.

Ei tea, kas oli tegemist minu üliaktiivse kujutlusvõimega, kuid mõnikord suutsin korraks silmata pisikest, kollakasvalget kõhna lapsekätt, mille käsivars haihtus enne küünarnukki eikusagile.
Tunne, mille ta jättis mu abaluude vahele, sarnanes mingisuguse kerge krambiga. Piisavaga, et alati jubedust tekitada. Siiski arvan, et see hirm ei tulnud vaid minust endast; pigem oli see minu ja kellegi teise hirmu summa.

Kord jäin seal jasmiinipõõsasse ehitatud onni põrandale heintele magama. Uni ei kestnud kaua, ehk vast kõige enam pool tundi, kuid oli kummaline ja sügav. Alati on mu uned olnud värvikad ning südmusterohked - tookord aga vajusin kui pimedasse vaikusse, mis kattis mu silmad ja kõrvad ning vajus raskelt liikmetele.
Ärgates tundsin, et keegi oleks justkui mind jälginud. Kogu mu une aja siinsamas põõsas minuga koos viibinud ning mind üksisilmi vaadanud... Polnud ka ime - päike oli kohe-kohe loojumas.

Jah, naljakas on sellele tagasi mõelda. Hämarusetunnil lahkumine oli nagu teatavat sorti kokkulepe, mida täitsin vastuvaidlematult.

Kui 17-aastaselt vanemate juurest linna õppima lahkusin, ei jätnud vana majatagune mind rahule. Hakkasin seda paika öösiti unes nägema. Alati oma onni ja alati meelespäid, millega majatagune kui sinise vaibaga kaetud oli. Mõnikord ajas keegi mind taga ning ma üritasin end tagajärjetult peita; mõnikord sattusin sinna päikeselisel päeval lihtsalt lilli korjama. Nägin neid unesid periooditi mitu aastat - kord tihemini, kord harvemini; aeg-ajalt nädalate viisi järjest. See koht oleks nagu tahtnud mulle just nüüd midagi öelda. Midagi, mida laps ei mõistaks või kardaks. Seepärast oli ta nii kaua oodanud.

Ühel sompusel päeval rääkisin kogu loo ära oma elukaaslasele, kes sellesse üllatavalt mõistvalt suhtus. Tema poolt tuli ka kohene initsiatiiv minna maale vanemate juurde seda asja lõplikult lahendama - ehk jätaksid need unenäod siis mind rahule ning saaksin lahti sellest kummalisest painavast tundest, mis nende nägemisega alati kaasnes.
Nii tegimegi.

*

Maale jõudsime just hämarusepiiril. Valgustanud vanemaid oma plaanide koha pealt vaid põgusalt, suundusime viivitamatult oma sihtpunkti. Ma polnud mingil juhul nõus sinna üksi minema ning ega mind oleks lastudki.

Pikkadest jalakatest, mis kunagi olid ääristanud pigimusta veesilma maja taga, olid nüüdseks järel vaid mõned kännud - haigus oli puude kallal oma töö teinud ning isa oli nood kuivanud tüved maha võtnud juba aastaid tagasi. Üksikud vahtrad, mis olid jäänud sama jämedateks kui kümmekond aastat tagasi, mil nende ümber mängisin, kõrgusid üle peade, kattes sompuse sügistaeva oma raagus okstevõraga. Kuivanud lehed sahisesid niiskelt kui tiigi ja maja vahelisel nõlval üles-alla jalutasime.

Ma ei tahtnud seal olla. Tundsin väsimust ja kurnatust segamini ebamäärase mõttega: pean siit ära minema. Elukaaslast oodates ronisin ühe jalakakännu otsa, et jalad niiskeks ei läheks. Lähme juba - oli mu ainus soov, kui ta onniga põõsast ning puid uuris.
Äkitselt tundsin, kuidas sääremarjad krampi hakkavad kiskuma ning lihased, eriti seljalihased, tugevasti valutama.

Palusin, et lahkuksime - selleks ajaks valutas mu selg juba talumatult. Suundusime vanemate majja, kus heitsin viivitamatult voodisse. Kohe hakkasid mu keha raputama meeletud külmavärinad ning kõige jubedamad valukrambid, mida eales kogenud; tõusis kõrge palavik ning algasid oksendamishood. See kestis mitu tundi ning leevendust ei toonud ükski sissevõetav rohi. Plaaniti juba kiirabi kutsuda, kuid krambid ja oksendamine lakkasid sama äkitselt nagu nad alanud olid. Vajusin väsinult magama.

Paari päeva pärast olin taas täiesti terve. Tundus, nagu oleks keegi mulle tungiva hoiatuse andnud asju mitte edasi enam uurida. Aga ma vist pole selline inimene, kes asju teiste meele järgi teeks; ühesõnaga - võtsin kiiremas korras ette külaskäigu tädi juurde, et tema kui vanema inimese käest veidike küla inimeste ja ajaloo kohta pärida.

Mis tema jutust selgus, tõi mulle tükiks ajaks mõtlemisainet.

Vanasti, palju aastaid tagasi oli praegust tiigiaset täitnud hoopis jõgi oma rabapruuni veega. Mingil ajal aga oli jõesängi nihutatud nii, et see läheks hoopis teiseltpoolt krunti. Vanast jõeasemest kaevati kolhoosi ajal praegune tiik. Mõnedki külalised, keda hiljem aeda näidates sinna juhatatud, on öelnud, et sellel paigal on kummaline hõng ning kiirustanud sealt lahkuma.

Ma ei tea, mis sundis mind küsima, kas seal lähedal on ehk keegi kunagi surma saanud. Igatahes jäi mu tädi väga vaikseks ning peale pisukest pausi jutustas lühikese loo.

Üle saja aasta tagasi, mõisa ajal, oli üks väike tüdrukuke, kelle ema hiljuti surnud oli, kellegi suurde perre kasulapseks võetud. Lapse isast rääkisid kurjad keeled, et too küll haritud ja jõukas, kuid ka samavõrra julm ning hoolimatu olnud; lapseootel naine olla seetõttu tema juurest suure saladuskatte all maale pakku põgenenud, et end ja pisikest säästa. Küll oli mees neid taga otsides ka siit külast läbi käinud; neid mitte eest leides - külarahva süda hoidnud ju ammugi vaese naise poole - aga tulist kurja vandunud ja hirmsat kättemaksu tõotanud.

Mis lapsukesse endasse puutus, siis oli ta olnud armas siniste silmadega, kuldblondide lokkidega ja heleda-heleda nahaga. Sai noortega hästi läbi ning meeldis ka vanadele. Ühel päeval aga ei tulnud laps enam koju. Küll teda otsiti ja hõiguti, kuni ta lõpuks oma lemmikmängupaiga lähedalt jõekäärust leiti. Heledad lokid hõljusid rahulikult tumeda vee voogudega kaasa ning tema sinised silmad olid justkui unele suletud. Keegi ei saanudki kunagi teada, miks ja kuidas ta jõkke sattunud ning uppunud oli. Küll kodule lähedal ei olnud keegi kuulnud tema hüüdeid, mida kummaliseks peeti.

Kuulanud tädi jutustuse ära, tundsin osalist kergendust. Miski mu sees ütles, et just see on see, mida otsisin. Ometi tundsin nagu poleks see veel kogu tõde; olin nii kaua oodanud, et midagigi leida ning nüüd tahtsin teada juba kõike.

Läksin uuesti maja taha. Olin end eelhäälestanud nii, et mul oli juba ükskõik - hakaku mul halb või tulgu kasvõi kurat ise. Sammusin paika, mis minus alati kõige tugevamaid judinaid oli tekitanud - maja otsas kõrguva kiviktaimla trepi juurde, mis oli ajaga otsapidi tiigivette vajunud. Kohe tundsin kellegi kätt oma seljal. Seekord ma enam ei liikunud. Liiga kaua olid varjud inimpõlvede tagusest minevikust mind tüüdanud, et nüüd jalga lasta.

Käe surve muudkui tugevnes ja tugevnes, muutudes järjest külmemaks ning halvavamaks. Nõudis suurt pingutust kohale jääda. Ei - ma ei jookse, ei eales enam.

Ning siis ma teda nägingi.

Minu selja taga seisis mees ning jälgis mind üksisilmi. Temast hõngus mingit kurjust ja halbu kavatsusi. Kui ta vaatas mu poole vaatas, tekitas tema pilk mu seljal juba tuttavas kohas tugeva krambi. Surusin hambad risti ning võitlesin ülestuleva õudusega.

Mehe piirjooned muutusid üha selgemaks. Pead kattis lössis kaabu ning üle oli ta võtnud migisuguse suure tumehalli mantli. Eemalt oleks teda võinud pidada talumeheks, ometi laskis miski temas aimata, et tegemist oli veidike peenemat sorti härraga; linlasega ehk. Seisin ikka seljaga tema poole ning kartsin, et ehk hakkab ta minu suunas liikuma.

Nüüdseks olin juba taibanud, et mitte too käsi polnud see, mis toda külmust ja halvatuse tunnet tekitas.

Kuigi mees õnneks ei liikunud, tugevnes käe surve veelgi, ta justkui lükkas mind suure jõupingutusega, ent otsustavalt, mehest eemale. Hakkasin vaimusilmas juba aimama ka käe piirjooni ning käe omanikku ennast. Minu selja vastu toetas ning üritas mind üliinimliku pingutusega minema lükata õbluke hirmunud näoga laps, kelle sinised silmad poleks saanud olla veelgi paluvamad...

Ja siis meenus mulle justkui eikuskilt... see oli sama paluv, hirmunud nägu, mis oli võõrale mehele otsa vaadanud tollel päikeseloojangul, kui mees kätt tema suul hoides teda jõe tumedasse vette surus seni, kuni ta enam ei liigutanud.

Seejärel oli mees lapse silmad, mis vägagi meenutasid ta enda omi, õrnalt kinni vajutanud ning külast sama tähelepandamatult lahkunud kui sinna saabunudki...

***

Avastasin end tädi maja eest. Mu meeltes polnud ainsamatki mälestust, kuidas oli maja taga toimunu lõppenud. Ma ei teadnud isegi seda, kas see kõik ka tegelikult aset leidnud oli. Ehk oligi minu ülesanne lihtsalt teada saada, mis kunagi juhtus. Vaimud ju teadupärast ei pidavat enne rahu saama.

Olgu, mis oli - vähemalt pole ma toda paika enam kunagi unes näinud.

Ehk saate nüüd siis aru, miks ma - eriti hämaruses - oma tädi maja tagust ei salli.