Maris stella

Katked kirjastuse "Salasõna" toimetusel peatselt ilmuvast Indrek Hargla lühiromaanist "Maris stella".

Sel päeval kui Gilles de Rais? ette oli toodud Kristuse Maa leidnud mees, oli ta oma Machecouli lossi tagusel harjutusväljakul sõjahaamriga tapnud juba seitse inglise sõjavangi. Nii oli Prantsusmaa marssal leidnud sobiva vastulöögi igavusele ja kärsitusele, kuni ta ootas elutähtsaid sõnumeid võitluskaaslaselt, Orleans?i hertsogi sohipojalt Jehanilt, keda ta pidas oma ainsaks rivaaliks Prantsusmaa vapraima rüütli tiitlile. Vangid aga olid mingi Lincolni krahvi sõjasulased, kellele nende isand juba mitmendat kuud polnud palka maksnud ja nii nad tulid Poitou?st üles, Loire?i poole, Pays de Rais?sse, rüüstasid pisemaid külasid, vägistasid naisi ja röövisid. Rais? salk tabas nad hõlpsasti, tal oli hertsog Jehani luba oma maades kõiki inglasi omal käel jahtida ja karistada. Kakskümmend vangi oli Rais? võtnud, ülejäänud kas löödi kohapeal maha või pääsesid putku. Ja nüüd täna, sel tuulisel sügisesel päeval, mil iilid toovad merelt rusuvalt tormlevat ja pekslevat vihma, lasi ta saduldada hobuse ja tuua vangid aasale, kus ta tavaliselt piigivõitlust harjutas. Ükshaaval lasid ta sõjasulased vangid köidikutest lahti ja nad jooksid - oma inglise pühakute nimed ja vanadesõnad ahnest kõrist välja paiskumas - ja nad jooksid põhja suunas, oma räpase ja vastiku Inglismaa poole, täpselt nagu kana, kel pea maha raiutud jookseb metsa poole, jooksid senikaua, kuni Rais? sõjaratsu neile kannule jõudis. Siis lasi Prantsusmaa marssali parem käsi ratsmed lahti, libises puusale, haaras sõjahaamri järele, ja mõõdetud ning täpselt ajastatud liigutusega purustas ülevalt rabades inglase kolba. Mida rohkem mehed oma kaaslaste surma nägid, seda kiiremini nad jooksid.

Kolmteist neist jäid sel päeval ellu, kuigi olid juba mõtteis hingepalve ja neednud igaveseks ajaks põrgutulekätte kõik prantslased ja oma isandad, kes nad siia sõdima olid toonud. Nad teadsid, kelle vangid nad on, nad olid kuulnud Gilles de Rais? tegudest Orleans?i all ja Patay?s, nad olid lootnud ainult, et haamrilöök on kiire ja täpne.

Nad jäid ellu, sest isand Gilles?i ette toodi teine vang, keda juhmid rannavahid olid esialgu vaenlase salakuulajaks pidanud, hiljem - ja mitte kuigi veendunult - tormis eksinud iiri kaluriks, siis taani kaupmeheks kuni lõpuks nende mõistus otsa sai.

Ilm oli olnud selge, torm oli möllanud päev varem Belle-Isle?i kandis, kuid mitte siin, Rais? rannikul. Nad märkasid kummalist laeva juba kaugelt, kui see oli ettevaatlikult karide vahelt läbi aerutanud, masti oli laev tormides kaotanud. Ja see laev oli enam kui kummaline, pikk, kitsas, madal, algeline, keskelt lai. Kui rannavahtide hulgas oleks olnud mõni õpetatum mees, oleks võinud ta märgata laeva juures teatavat sarnasust Bayeaux? vaibal kujutatutega. Aga rannavahid olid lihtsad bretoonid ja Bayeaux?s polnud nad kunagi käinud. Küll aga tundsid nad merd ja laevatamist ning seesugust laeva nägid elus esmakordselt. Sellisega ei too inglased oma sõdureid, sellisega ei purjeta Poitou?, Gaskooni, Veneetsia ega Portugali kaupmehed Inglismaa ega Flandria vahel ja ammugi ei käi bretooni kalurid sellisega turska püüdmas. Laeva oli isegi pentsik galeeriks nimetada, pigem sarnanes see pika paadiga, kuid sellisega, mille kohta vilunud silm ütles kohe, et tormisel merel püsib see hästi ja soodsa tuulega jätab veneetsia galeeri kaugele maha. Mõneti sarnanes laev vibuga, selle nina ja ahter olid kui üles ja kõveraks keeratud.
Kuid neil polnud pikalt aega laeva üle imestada. Kiirete aerutõmmetega lähenes see kaldale, olles ilmselt kaugelt silmanud rannal, pankrannikul kõrguvat kabelit, mis meretähiseks oligi mõeldud ning pidi ka meresõitjatele ka head õnne tooma. Kabel oli püstitatud mitusada aasta tagasi ühe laevahuku mälestuseks ja senise oli see oma ülesannet hästi täitnud. Jumal valvas Rais? ranniku üle. Laev jõudis kaldale päris lähedale, siis jooksis selle põhi vastu liiva kinni ja pardalt viskus vette mees, kes pikkade sammudega rannavahtide poole kahlas. Ülejäänud meremehed tõusid aerude tagant, hüüdsid midagi võõras keeles. Pööramata tähelepanu võõra veidrale üleni karusnahkadest rõivastusele ega arusaamatule kõnele, tahtsid rannavahid käituda nii, nagu neil kohuseks on. Nad haarasid oma relvad, et tundmatu vahistada, arestida tema laev ja viia ta selgitamiseks Rais? isanda ette.

Kuid kuivale maale jõudes langes tundmatu esiti põlvili, sirutas käed laiali ja hüüdis midagi pangal kõrguva kabeli suunas. Siis suudles ta maad ja hakkas hardunult ja valjult palvetama.

Rannavahid ei söandanud teda püha toimingu juures häirida.

Hiljem tegid nende piigid siiski selgeks, et võõral tuleb neile järgneda.

Kui nad mõne aja pärast koos vangiga kabelist möödusid, langes too jälle põlvili, et palvetada.

Munk Gustave, kes seal parasjagu küünaldega toimetas tuli välja, et kummalist võõrast vaadata. Ta tabas tema keelest mõned ladinakeelsed sõnad ning kõnetas teda. Mees vastas, kuid munk ei mõistnud teda.

?Mida ta räägib, Gustave?? küsis üks rannavaht. ?Kas see on mõni iirlane või??

?Vaevalt,? raputas munk kahtlevalt pead ja küsis võõralt midagi ladina keeles. Vastuseks arusaamiseks pidi ta oma küsimust kordama ja kogu oma keelefantaasiat pingutama.

?Ta ütleb,? sõnas siis munk pead vangutades, ?et ta tuli oma isanda palvel otsima Jeesus Kristuse maad ja on selle leidnud. Ma ei tea, mida ta sellega mõtleb. Parem kui te ta paruni ette viite.?