[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"3","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"300","style":"width: 225px; height: 300px; margin: 10px 20px; float: left; ","typeof":"foaf:Image","width":"225"}}]]Steve Stanton on Kanada ulmekirjanik, kelle kodulehekülg asub aadressil http://www.stevestanton.ca/ . Ta on ühingu "SF Canada" president.
Jutu on "Algernoni" jaoks tõlkinud Rauno Pärnits.
Saatus tõukas teda kupjana tagant, juhtides bussist läbi Civic Centre alumise sissepääsu suurde halli, mööda registreerimislauast, kus ta sai oma nimekaardi ja nännikoti, kirjastaja boksi poole halli taganurgas. Seal see oligi – juba legendaarne erksavärvilise, ent piisavalt judinaid tekitava ja silmatorkava kaanega antoloogia. Ta võttis ühe köite pihku, et lähemalt uurida, silmas oma nime kaanel ülalt kolmandana ning tundis rahulolu hinge tulvamas. Seal sees asus tema esimene müüdud jutt.
"Kas teile meedlib ulme?"
Ta vaatas laua taga trooniva noore, hapra, suuresilmse ja pika tumeda juuksepahmakaga piiga poole. "Kindla peale," kostis ta ja kergitas käesolevat raamatut. "Mina olen Nigel Harris," ta osutas sõrmega nimele. "Ma olen esikaanel."
"Nigel!" rõkatas neid toolist üles lennates. Kõpsinud ümber laua, kinkis ta mehele karuse kallistuse. "Mul on nii hea meel sinuga kohtuda." Ta tõmbus veidi tagasi ja selgitas äraseletatud ilmel: "Mina olen Stefany Rose, kirjastaja."
"Oeh," noogutas Nigel. "Suurepärane." Kirjastaja oli noorem kui ta mailide põhjal oli arvanud. Ja miks nii agressiivselt kontakteeruv?
"Mul on teile t¨ekk," lausus neid.
Ta naeratas. "Tore."
"Seal üleval." Näitsik osutas selja taha. "Ma toon hiljem ära."
"Pole probleemi." Ta laiutas viisakalt käsi.
Stefany juhtis ta ümber laua leti taha. "Istu hetkeks minu kohale. Sa oled kaugelt tulnud, kas ma toon sulle ühe kohvi?"
"Võiks küll." Ta istus ja vaatas ümber. "Mis siis, kui keegi tahab osta?"
"Kaardimakseaparaat on sahtlis," koputas näitsik küünega lauaplaadile. "Venita asjaga, kuni ma tagasi jõuan. Küsi näiteks, kas nad autogrammi tahavad, eks?"
Tema autogrammi? Sa püha lehm! Ta noogutas tuimalt, kui teda üksi jäeti ning pöördus saali poole just õigel hetkel, nägemaks rahvamassist üht kõkutavat kõrgmoeröögatusi kandvast teismeliste punti müügileti suunas välja loovimas. Üks noor tüdruk võttis raamatu pihku ja päris: "Millest see siin räägib?" Tal oli kristallpolt läbi ninasõõrme ja väike tätoveering meelekohal.
"See on temaatiline antoloogia pealkirjaga "Kadunud hõim"."
Ta pööras raamatul teise külje. "Kas sina kirjutasid selle?"
"Ühe juttudest. "Taaskohtumisrõõmu". Kokku on siin 10 juttu. Päris piisavalt, et tema eest raha välja käia". See kõlas üpris lamedalt. Kas see ongi kõik, mis ta raamatu promomiseks suuteline on?
Tüdruk naeratas ja raputad sassis kiharaid. "Millest sinu jutt räägib?"
"Seal on üks kadunud rass teiselt planeedilt, kes jäi saatuse hoolde ja pillutati laiali, kui nende tähelaev Maa ookeani kukkus. See räägib nende püüdlustest üksteise leidmisel ilma, et valitsus neid tabaks ja kahe tulnuka armastusest, kui nad lõpuks kokku saavad. Nad näevad välja täpselt nagu inimesed, ainult neil on mõningad erilised paravõimed."
Neiu torrutas huuli ja noogutas. "Vau! No ma võtan siis ühe. Kas kirjutaksid pühenduse ka sisse?"
Nigel patsutas oma taskuid, tundes näkku tulist õhetust voogavat. "Uh... " Ta piilus laua all olevasse kasti ja krabas sealt pastaka. "Muidugi." Ta peatus hetkeks ja vaatas nõutult ringi.
"Helenile," juhendas neiu ja heitis pilgu üle saali. "Ja pange kuupäevaks con'i toimumise päev, palun."
"Siin on teie kohv, sir," kostis mehe selja tagant naasnud Stefany. "Kas ma saan veel midagi tuua?"
"Uh..." Ta pöördus ja jõudis silmata neiu konspiratiivset silmapilgutust tema innustamiseks. Ta õlad sirutusid uhkusega laiemale: "See noor daam soovib osta üht eksemplari."
"Suurepärane," kostis kirjastaja. "Kas maksate sulas või kaardiga?"
Veel kaks noorukit võtsid Heleni taha sappa, kui Nigel veelgi oma jutu detaile avas: salakoodid internetis tulnukaid ühtekokku toomaks, salajased ühisüritused ja salapärane psiikontakt. See kõik näis puudutavat sügavaid hingekeeli nende igavesest ajast igavesti väljaheidetute vanuserühmas.
"Sa oled loomulik," sõnas Stefany, kui noorukid tunglevasse massi olid kadunud. ""Taaskohtumisrõõm" sisaldab paljuski tõde."
Nigel kõõritas noort kirjastajat hetkeks. Ent piiga naeratus oli kirgas ja nägu õndsalik.
"Ma pean silmas seda," lausus ta. "et see on peaaegu tõsi, kas tead. Tulnukad ei plartsatanud ookeani. Nad põgenesid oma laevalt päästekapslites ja pillutati laiali üle kogu maa idarannikust kuni läänepiirini." Ja tema tumedad juuksed lehvisid seda kinnitavalt.
"Ja-jah, muidugi," noogutas Nigel kaasa mängides. Raamat sisaldas ju palju lugusid, millest ta ühtki teist polnud lugenud. "See on võimalik."
Stefany puuris teda hetke pilguga. "See on briljantne," kordas ta ja rüüpas oma kohvi. "Kas tahad veidi ringi vaadata ja rahvaga suhelda?" Ta pilgutas taa silma taas ja tõmbas veel ühe tooli lähemale. Ta patsutas mehe põlve ja Nigel mõtles, et neiu flirdib temaga, ent ta tähelepanu nõudsid veel kaks lauale lähenevat kundet.
Kui kolleegid viimaks nende tööd üle võtma tulid, kutsus Stefany ta ülakorrusele kaasa t¨eki järele. Tema jäi koridori ootama, kuni Stefany lipsas hotellituppa ja naases koguka musta pabereist pungil mapiga. Ta kohmerdas selle kallal minuti ja kostis siis. "Kas oled näinud vaadet siit katuselt? See on võrratu! Tule!"
Nigel järgnes kuulekalt, kui naine ohutuspiirde eemale tõukas ja välja astus. Õhk oli jahe ja värske, tuul kohati lausa vilistas nii kõrgel. Neiu kõndis katuseääreni ja osutas peaga ranniku suunas, kus ulpivad jahid nii kaugelt vaid punktikestena paistsid. Päike veeres tasapisi allapoole, pilved juba roosatasid.
"See on tõepoolest võrratu," kostis Nigel.
"Tulnukad suudavad lennata, Nigel. Ma imestan, miks sa ei kasutanud seda oma jutus." Ta keskendus taas oma mapile, sobras seal sees ja tõmbas lõpuks välja ümbriku honorari, tema väljateenitud tagasihoidliku, kuid uhke esimese kirjanikupalgaga. Stef tõstis ümbriku, ent jäi tema vastust ootama.
Nigel tardus. "Kas neil on tiivad?"
"Neil on antigravitatsioonigeen. See pole aerodünaamikaga seotud."
"Ahah," mees noogutas. "Lahe."
Stef uuris teda. "Ma olen üllatunud, e sa seda ei teadnud. Nii palju on paari põlve jooksul kaotsi läinud."
"Õigus," pillas Nigel ihaldatud, ent tema kirjanikustaatust kinnitava palgat¨eki järele küünitades,. Ta tundis taas tagant lükkava saatusesõrme absoluutset täiuslikkust.
Tuulehoog tõusis ja haaras ümbriku endaga kaasa nagu tuulelohe. Stefany kiirustas kaotatut haarama, kaotas tasakaalu ja vankus üle katuseserva. "Nigel!" karjatas ta, sirutades käe meeleheitliku abipalvena mehe suunas.
Instinktiivselt haaras Nigel käest ja püüdis end tahapoole kallutada, ent neiu hoog kandis nad mõlemad üle rinnatise. Hetk kaalutust tekitas temas paanikahoo, kui horisont vappus ning justkui nõiakeedus sööstis kõrvetava surmasõlmena läbi ta sisikonna. Ta tundis tuult oma näol, tal oli ühe jalaga juba hauas, kui leidis end äkki hõljumas, hoides endiselt Stefanyl käest kinni. Ta vaatas üle linna panoraami äkitselt täiesti rahulikult, nautis roosa päikese helki peegeldumas akendes ning tuvipaare keerlemas ümber pilvelõhkuja. Paradoks näis pöörlevat mugavalt ümber tema, kui iidne tõde end viimaks oli ilmutanud.
"Vii meid tagasi katusele, Nigel!" Stefany hingas sügavalt sisse, kui mees mõlema käega neiu õlast kinni haaras. "Ja tere tulemast koju omade sekka."