Garethil on neli last ja pulkputukas. Kolm last kirjutavad juba ka, aga neljas veel ei oska. Ulmelugude kirjutamiseks on tal abiks sagedane teejoomine ja naine, kes tuletab talle meelde, et iga päev tuleks midagi kirjutada. Seni on tema lugusid ilmunud seitsmeteistkümnes keeles, viimati ilmus “Numbreid lugedes” märtsikuu viimasel päeval serbia keeles.
Tema tegemistest saab lähemalt teada aadressilt
http://www.garethdjones.co.uk/
Tõlkinud Juhan Habicht
Kõik teised reisijad olid süstikust juba lahkunud, kui Basil turvavöö pandla avas ning istmelt püsti tõusis. Ta vihkas reisimisega kaasnevat ruumipuudust ja mõtegi kaasreisijate vahel trügimisest oli talle talumatu. Piisavalt õudne oli tunda enda lähedal nii paljude teadvuste kaootilisi keeriseid – oma selle võime tõttu, mida ta pidas pigem needuseks kui andeks, oli ta paraku liigagi hästi teadlik elu räpasusest. Hea seegi, et kui korraga oli ligiläheduses rohkem inimesi, segunesid nad ähmasteks laikudeks ning ta sai ignoreerida üksikisikute tundeid. Nendega sama õhu hingamine sai talle talutavaks ainult tänu teadmisele, et ringluses olev õhk läbib pidevalt puhastusfiltreid.
Naeratav stjuardess salongi eesotsas vaatas teda ootava pilguga, kui ta samme lugedes edasi astus. Mida lähemale ta jõudis, seda selgemini tajus ta naise kärsitust. Üksteist sammu.
“Head päeva teile,” ütles stjuardess, kui Basil ettevaatlikult luugist välja puges, hoolikalt hoidudes naist riivamast. Stjuardessist tulvas kergendustunnet, ärritust ja väsimust, mis lainetena Basili õlgu tabasid ning raugesid, kui ta kaugemale jõudis.
Kakskümmend seitse sammu mööda maabumiskoridori, seitse sammu läbi vastuvõturuumi turvateenistuse letini, käsi kogu aeg tagataskus ID-kaardil. Nüüd sumpas ta tüdimuse ulatusalasse.
Laua taga istuva naise näol oli vaid napimast napim naeratus, kui ta käe Basili ID-kaardi järele sirutas. Basil tõmbas ettevaatlikult pöidla ja pihu vahele surutud kaardi taskust, tardus hetkeks ja pistis tagasi. Tõmbas uuesti välja. Lükkas uuesti tagasi. Kolmandal korral ta juba peaaegu ulatas kaardi, kuid mingi vaist sundis seda jälle tagasi tõmbama. Soovimatus võõrastes liigset tähelepanu äratada ja sund käituda sissekujunenud harjumusi mööda – Basil polnud kindel, kumb neist oli põhjus ja kumb tagajärg.
Ta tundis, kuidas teda tabas terav pahameel, ning napp naeratus kadus. Ta ulatas kaardi, tundes heameelt, et see kombetalitus saab läbi. Kõik teised reisijad olid juba terminalist lahkunud, jõudnud Astropolisesse endasse, igaühest neist kiirgas elevust ja veel tosinat emotsiooni, mis aga jõudsid suures osas enne Basilini jõudmist hajuda. Kümme sammu lauast edasi, ta läbis luugi ja jõudis laia, heledasti valgustatud koridori. Mõlemas suunas liikus inimesi, kuid õnneks mitte nii palju, et oleks tekkinud trügimist. Möödujate tundevirvendused puudutasid teda, kuid ainult riivamisi.
Asukoha leidmise kaart oli seinal juba kuue sammu kaugusel. Ta pühkis ekraani hügieenilise lapiga kergelt üle, siis toksis puutekuvarilt sisse oma elukoha numbri. Kohe tekkis kosmoselinna kaardile vilkuv roheline täpp, mis tähistas tema korteri asukohta. Suurt kasvu mees rippuvate, õlistena näivate vuntsidega jäi Basili küünarnuki kõrvale seisma ja ootama kaardi kasutamise võimalust. Temast õhkus kerget murelikkust. Basil vaatas ärritunult tema poole.
“Pisut privaatsust, palun,” ütles ta teravalt. Mees tundus jahmuvat, kuid astus sammu tagasi, hetk hiljem tabas Basilit aga pahameelelaine – just nagu alluksid tundedki Newtoni seadustele. Ta uuris hoolikalt kaarti, uurides, kus asus see dokk tema elukoha suhtes, arvutas mõttes, mitu sammu peab ta tegema igas koridoris, enne kui jõuab juba tuttavamasse piirkonda. Maailmas oli nii palju asju, mis ei sõltunud temast; kiindumus täpsusse andis võimaluse tunda, et vähemalt miski allub ka tema kontrollile. Vuntsidega mees köhatas kärsitult, teadmata, et seda üha kasvavat kannatamatust on tunda ka köhatuseta. Basil eiras teda, arvutas samme ja püüdis end ümbritseda kõigutamatu rahu auraga. Kolmkümmend kuus sammu ristmikuni, siis vasakule, neliteist sammu liftini, kaks korrust ülespoole...
Vuntsidega mees lonkis teist seinakaarti otsima ja tema tunded tabasid kahanedes Basili selga, just nagu lained mõõna ajal. Basil jätkas arvutusi, kuni saavutas rahu ja kooskõla ümbritsevaga ning hakkas astuma. Siin ja seal oli ta sunnitud sirgjoonest kõrvale kalduma, et mitte inimestega kokku põrgata, kuid ta korrigeeris sellele vastavalt oma sammu pikkust. Siis kustusid tuled.
Mõlemalt poolt kostsid koridoris inimeste ehmunud ohked ja summutatud hüüatused. Basilit hakkasid igast suunast tabama paanika ja hirmu murdlained, need ründasid ta teadvust katkematu voona. Kõik tardusid paigale. Mõne sekundi pärast kostis pimeduses kõlaritest võimendatud hääl: “Siin tehnohoolduse ülem Algie Bradislaw. Valgustus on kustunud kogu jaamas. Ühegi teise süsteemi töö ei ole häiritud ja mingit ohtu ei ole.” Järgnes hetk vaikust. “Avariivalgustus oleks pidanud juba tööle hakkama, kuid näib, et sellega on tekkinud mingi viivitus. Õnnetuste vältimiseks palun jääge oma kohtadele, kuni valgustus on taastatud. Ma teavitan teid regulaarselt toimuvast.”
Koridori paigale tardunud inimeste poolt kostis oigeid ja vandumist. Suured koondlained vaibusid, asendusid üksikute pahameele ja murelikkuse rinnetega. Need sulasid varsti kokku suureks võhiklikkkuse mereks täis ristlaineid ja segast vahtu. Basil muigas endamisi ja jätkas sammude lugemist. Segaste tunnete mullid andsid talle teada teiste, vähemhügieeniliste inimeste asukohtadest ja aitasid vältida nendega kokkupõrkamist. Üsna lühikese ajaga jõudis ta oma korteri turvalisse keskkonda, seal aga oli kõigi asjade asukoht talle juba ammu pähe kulunud.
Tund aega hiljem istusid teised, enese suhtes vähenõudlikumad kodanikud ikka veel kottpimedates koridorides, teadmata seejuures midagi oma naabrite tunnetest. Basil norskas vaikselt oma laitmatult puhtas voodis; seal võis ta olla täiesti kindel, et ükski võõras teadvus ei pääse teda mõjutama.