Sinine küünlaleek

Teose arvustused Ulmekirjanduse BAASis

Tõlkinud Sash Uusjärv

?Sinine küünlaleek? on üks mu lemmiklugudest. Novelli tegevus toimub maailmas, mille juurde olen korduvalt tagasi pöördunud ? näiteks jutustuses ?Ogapoiss? (?The Thorn Boy?) ja ka momendil käsil olevas fantaasiatriloogias, mis algab romaaniga ?Merilohe pärija?(?Sea Dragon Heir?). See on maailm, mis sinna sisenemise hetkest alates saab minu jaoks täiesti reaalseks, alternatiivseks tegelikkuseks. ?Sinine küünlaleek? on avaldatud Pete Crowtheri antoloogias ?Hauakambrid? (?Tombs?). Lugu on inspireeritud ühest Aleksander Suure kadunud hauakambrit puudutavast kirjatükist, mida juhuslikult ajakirjast lugesin. Ma kujutlesin, et see hauakamber eksisteerib kuskil veel nüüdki, täiuslik, peites endas suurepäraselt säilinud vallutaja. Minu novellis hauakambris lebav keha ei kuulu siiski mitte sõjamehele, vaid prohvetile. Prohvetid on mind alati lummanud ja põhjalikumalt olen neist kirjutanud oma romaanis ?Märk pühitsetutele? (?Sign for the Sacred?).

?Sinise küünlaleegi? teiseks inspiratsiooniallikaks oli ühe mu sõbra kirjeldus sellest, kui ta esimest korda nägi püramiide, mis näisid talle taeva taustal hiiglasliku kosmoselaevana, ning lisaks sellele mu mütoloogiasõnastik, mille järgi ?blue woman? on naine, ?kelle juuresolek häirib ja kohutab mehi?. Ma miksisin need kujundid kokku Aleksandria suure raamatukogu omaga ja nii lugu sündiski. Suur jõgi jutus sarnaneb Niilusele, kus unustatud jumalate iidsed puuslikud madalikel uinuvad, ümbritsetuna lehvivast vesiheinast ja kaetud lastega, kes hõiguvad ja lehvitavad paatidega mööduvaile reisijatele. Selles loos on taasavastatud minu kõige eskapistlikumate nägemuste Egiptus.

Storm Constantine

Sinkjas koidueelses hämaruses suundus loots jälle kalda poole, laternat nagu kollast valguskämpu enda ees kandes. Ma lamasin tekil, kuna kuumus oli jõe selles osas peaaegu väljakannatamatu, ja nägin, kuidas ta mööda järsku rannikurada hüpeldes templi tumeda silueti suunas liikus. Ta ei läinud mööda laiu, alla vee juurde viivaid astmeid, sest seal põletasid naised koidujaheduses surnuid, halavad hääled helipõimena eemale kandumas. Ma kujutlesin end peaaegu nägevat selle ebamaist viirgu üle jõe ulatumas, kuid see oli siiski ilmselt vaid tuleriida suits. Õhk lõhnas põlenud rooside ja küpse liha järele.

Emmeshara õõtsus vees uniselt küljelt küljele, aerud püsti tõstetud, pardakindlustused kalda suunas. Kaks palverändurit tulid väikeseid kõristeid väristades ja palveid pomisedes välja tekile. Minu arvates oli see neist mõtlematu, kuna loots ei olnud veel kindlaks teinud, milline jumalus kaldal valitses. Mis siis, kui palverändurid palvetasid vale jumala poole? Sellised asjad olid nende kõigi jaoks nii olulised.

Me olime lähenemas oma rännaku lõpule ning nii meeskond kui ka reisijad olid turtsakad. Ma tundsin end petisena, eraldiseisvana nende innukusest, kuna olin reisil vaid oma isaga kaasas. See oli tema palverännak, tema eluunistus, mis oli nüüd tõeks saamas. Kuigi olin tugev ja tubli nagu iga teine noor mees, ei usaldanud ta mind üksi koju jätta, pidades mind liiga nooreks ja otse sündinuks endale hädasid kaela tõmbama, teda tema ärist ilma jätma või maja maha põletama. Selle asemel eelistas ta poe kuueks kuuks kinni panna, sest just nii kaua kulus meil mööda suurt jõge üles Charidotisesse purjetamiseks, kus asus prohvet Mipacanthuse hauakamber. Mul oli igav ja liiga palav, olin armetu kaaslane oma kummalist andunud meelerahu tulvil isale.

?Piisab vaid pilgust säilmetele, et kõik muutuks,? rääkis ta mulle. ?Meisse tuleb uus teadmine:?

Ta ei saanud iialgi teada, kui õiged need sõnad olid. Ma ei rääkinud talle kunagi, mis minuga Charidotises juhtus.

Kuigi juba tuhat aastat surnud, lebavad Mipacanthuse säilmed kristallsarkofaagis väidetavalt sama kauni ja rikkumatuna, nagu ta elus oli olnud. Mina seda ei uskunud. Ma olin kuulnud, et ?säilmeteks? on tegelikult kas vahakuju või oskuslikult maalitud puust skulptuur. Minu isa silmad näevad muidugi magavat inimihu, sest see on see, mida tema näha tahab. Teadsin, et mina näen vaid meisterlikku käsitööd, ja vahel kõige tõredamas tujus olles ei suutnud ma end tagasi hoida ning seda isale ütlemata jätta.

?Noored-noored,? vastas ta kannatlikult. ?Te olete elu imede suhtes pimedad, aga küll sa näed, küll sa näed.?

Tema jutt läks mul kõrvust mööda. Mind köitis sel ajal vaid mu keha küpsemine, lähenemine mehe-eale. Vaimsed tõed, või ebatõed, tähendasid mulle vähe.

Sest ajast saadik, kui olime selja taha jätnud oma kodulinna Elaneni, kogunesid palverändurid iga jumala päev tekile luitunudrohelise tuttidega ääristatud varikatuse alla ning võtsid välja oma ennustusraamatud. Mu isa otsis välja enda oma, tihedas trükis, õlirohelisse nahka köidetud raamatu pealkirjaga ?Millennium?. Selle leheküljed sisaldasid nüüdseks juba viiskümmend aastat surnud õpetlase Cairus Casso tõlgendusi Mipacanthuse ütlustest. Prohvetlike kartäänide tõlgendajaid oli sama palju kui ennustusi endid ja nad kõik erinesid üksteisest. Cairus oli müstik ja tema tõlgendus neile segastele sõnadele pakkus mantraid vaimu rikastamiseks, ennustades aega, mil mehed ja naised saavutavad jumalikkuse. Teised, nagu näiteks Lombakas Adragor, lubasid vaid sõda, näljahäda ja veresauna. Olles paljudel surmigavatel õhtupoolikutel järjest kuulnud erinevaid ennustusi kõvasti ette loetavat, jõudsin järeldusele, et Mipacanthus oli olnud pigem poeet kui prohvet, pealegi üsna lilleline poeet, kuid ma hoidsin oma arvamuse endale. Ma talusin igavust, saades tuge teadmisest, et kui kätte jõuab päikeseloojang ning kokk hakkab valmistama õhtusööki, kipub palverändurite vaidlus muutuma üsna tuliseks. Paar õhtut tagasi viskus üks mees oma haavatud uhkuses koguni üle parda ja me pidime ta, ikka veel latravana, ridvaotsaga välja õngitsema.

Selleks ajaks kui loots tagasi pardale jõudis, olid juba kõik tekil ja kokk oli alustanud hommikusöögi valmistamist. Vürtsikad aroomid võistlesid surnukambritest tuleva laibapõletuslehaga. Selgus, et antud momendil valitses selles paigas jõejumal Rooroorus (polnud kahtlust, et eelmisel kuul oli see olnud hoopis keegi teine). Nüüd pidime me kõik lugupidamise märgiks tema vastu end paljaks koorima ja jões suplema. Ma ulpisin lõdisedes, kuid tänulikuna õnnistatud jaheduse eest, kuni märkasin ebameeldivustundega naist, kes pühkis jõeäärsetelt astmetelt põlenud rämpsu vette. Minust hüllis mööda hall, seebivahutaoline ollus. Ilmselt seda märkamata ujus mu isa häirimatul ilmel kannatlikult edasi-tagasi. Tundsin sellist vastikust, et ronisin tagasi pardale, hoolimata sellest, kas olin piisavalt kaua vees olnud või mitte. Väljamaalasest kokk tundis mulle kaasa ja kostitas mind palverändurite puhastusriituse lõppemist oodates paari maiuspalaga.

Samal ajal kui me sõime oma grillitud kala ja leivakukleid, pööras Emmeshara laisalt ümber jõekäänaku. Kõrged rippuvate okstega puud eemaldusid meist ja silmapiiril hakkas domineerima tohutu istuv kuju ? jumal, keda enam ei kummardatud, või hoopis iidne kuningas. See oli imepärane vaatepilt. Kuju varbad ulatusid vette ja inimesed olid nende ümber vaiadel majad ehitanud. Lapsed vahtisid välja kolossi kõhus olevast august ja lehvitasid meile. Madalikul kivirünka varjus kahlav loomakari, kammitsetud hiiglaslike varvaste taha, näksis voogavat vesiheina. Seisin januselt detaile neelates reelingu ääres. Minu kõrval seisis pealaest jalatallani looritatud naine, kes kandis müntidest valmistatud näokatet. Ma teadsin, et ta nimi oli Moomi, kuid olime varem teineteisele vaid noogutanud. Nüüd nügis ta mind oma küünarnukiga ja ütles madalal tugeva aktsendiga häälel: ?Dhee om dhema isa.? Ta viipas kuju suunas

?Mipacanthuse isa?? küsisin.

Ta noogutas ja pudistas: ?Oi, oi?, mis ilmselt tähendas ?jah?.

Ma adusin, et koju jäädes ei oleks ma midagi sellist kunagi näinud, kuid kahetsesin siiski, et mul polnud võimalust uurida lähemalt neid imesid, mida nägin. Me lihtsalt sõitsime neist mööda, viimasest kui ühest. Lootsin, et Charidotises avaneb mul võimalus ringi vaadata, samal ajal kui isa oma surnud prohveti igavese ilu paistel mõtiskleb.

Vees pladistav jumalkuningas ja jõeäärsed astmestikud olid Charidotise väravateks, olime oma lõppsihile lähemal, kui olin arvanud. Õhtupoolikuks jõgi avardus ja jagunes kanaliteks terve labürindi maabumissildade, sadamakaide ja muulide vahel, kus laevad ja väiksemad alused üritasid teed leida. Kaubaletid tunglesid igal võimalikul pinnal, mõned koguni üle vee sirutudes, kaubad ohtlikult õõtsumas ootamatult tõusnud kuumas õhtutuules. Ristuvate keelte mulin ja arusaamatud fraasid täitsid õlist mürri ja külma lambarasva järele lõhnavat õhku.

Charidotis oli maailma magnet. Kõigist mõeldavatest paikadest tõmbas inimesi siia kokku, et marssida mööda lapskuninga, surnud prohveti haua eest. Mõned neist said terveks, teised saavutasid vaimse kirgastumise, kuid enamik olid lihtsalt turistid. Luuvalge linn ise kerkis jõe kallastel kui tuulest uhutud elevandiluust nikerdus. Ja eemal võisin ma eristada Püramiidi enda uduseid piirjooni, miraa?i lavendlikarva taeva taustal, korraga reaalset ja ilmetult ebatõelist.

Mu isa oli meie pagasi tekile toonud, mantel rippus üle ta käsivarre. ?Vaata, Alexi, vaata!? hüüdis ta, väljasirutatud sõrmedega müütilise linna võludele osutades.

?See on vaimustav,? ütlesin ma, tehes esimese sõbraliku märkuse kogu reisi jooksul.

Ta naeratas julgustatult. Varsti leidis Emmeshara labürindis oma sopi ja me lahkusime pardalt. Kaldale jõudmiseks tuli läbida miilidepikkune matk mööda sildaderägastikku. Hoolimata sellest, et reis oli olnud üle mõistuse kallis ning meid peaaegu laostanud, oli mul õnnestunud natuke raha kõrvale panna. Mu esimeseks impulsiks oli see kõik kohe turul ära kulutada. Kõik sädeles ja kõlises. Värvid oli sügavad ja muutlikud, imiteerides kalliskivide helki. Sallid laperdasid kui lõksupüütud tiivad, nõiduslikud kaelakeed õõtsusid, eksootilised toidud sisisesid oma vürtsitatud mahlas, uskumatud klaasist tuulekellad täitsid õhu muusikaga. Tururahvas oli väikest kasvu ja tõmmu, väheste hammaste, kuid laiade naeratustega, nende käed tantsiid õhus, kui nad oma kaupade voorusi ülistasid. Me möödusime letist, mis oli tervenisti Mipacanthusele pühendatud. See oli kaetud igast mõeldavast materjalist valmistatud täiesti identsete kujukeste metsaga, nende vahel olid lakiga tugevdatud maalitud lehed, mis samuti prohveti kirjeldamatut kujutist kandsid.

Looritatud naine, minu kaaslane reelingu äärest, liitus meiega. Me saime teada, et ta on pärit Threnadorist, linnast, mis asus nii kaugel, et seda peeti väljamõeldiseks. Kui me selles virvarris teed otsisime, tundus mu isa tema jutust aru saavat, sama ajal kui mina ta tungivate vaimustushüüete peale vaid noogutasin ja naeratasin. Me leidsime dokkide lähedal palverändurite võõrastemaja ning võtsime ühise toa, et raha kokku hoida. Oli nii palju teha ja vaadata, et ma ei teadnud, kust alustada. Kui isa ja Moomi õhtuks plaane tegid, konsulteerides terve raamatukogutäie tee pealt muretsetud bro?üüridega, istusin ma lihtsalt uimastatuna oma asemel. Moomi eemaldas oma müntidest maski ja paljastas äärmiselt inetu, kuid samas kõige lummavama näo, mida olin kunagi näinud. Luud tema tumeda naha all olid peened, kuid hambad ulatusid pingul huulte tagant välja nagu palsameeritud laibal. Ta nina oli pikk ja kongus, silmad ebanormaalselt suured ja säravalt mustad. Tundus, nagu oleks ta õiged silmad välja torgatud ja asendatud tumedate poleeritud kividega. Ta juuksed olid õlitatud spiraalsetesse lokkidesse, mis madudena üle õlgade langesid. Ümber ta kaela rippus terve varandus musti pärleid ja kuldkette. Vanuselt oli ta ilmselt kuskil minu ja mu isa vahel. Nüüd, kui me olime Charidotisesse jõudnud, oli mu ükskõiksus reisi vastu kadunud, andes teed ootamatult lõõmama puhkenud palavikulisele tegutsemisihale. Moomi välimus, imeline ja võõras, tundus meie seiklusega sobivat.

Me veetsime õhtu, jalutades ringi templikvartalis, kus kogu maailma ehitusstiilid omavahel hunnituses võistlesid. Kõik templid oli pühendatud Mipacanthusele, kuid igaüks neist pühitses prohveti erinevat aspekti. Rangejooneline torn, mida kroonis suurustlev kivipits, sümboliseeris Mipacanthust kui seaduste loojat. Laiutav rida lumivalgeid sambaid, mille vahelt immitsesid viirukisuitsu pilved, sümboliseeris sensuaalset Mipacanthust, meeleheitel armunute usaldusmeest. Üle kõigi teiste seisis oma künkal nagu kindlus kõrgusse sirutudes Suur Raamatukogu, ümbritsetuna iidsetest paplitest. Seal töötasid teadusemehed sadade Mipacanthuse õpetust sisaldavate raamatute kallal ja analüüsisid ajaloolisi dokumente kogu teadaolevast maailmast.

Templite vahel tunglev palverändurite ja turistide pulbitsev mass hajutas edukalt igasuguse rahu ja pühaduse õhkkonna. Arvutud mööduvad jalad olid kulutanud vaod templipõrandate kivisse. Me jalutasime Püramiidi väljakule, kuid nii Moomi kui ka mu isa olid otsustanud oma kirgastumismomendi edasi lükata, leppides kokku, et hauakambrisse ei minda enne hommikut, kui nad on end välja puhanud. Lähedalt oli monument nii massiivne, et varjas kogu taeva. Tundus mõeldamatu, et selle on ehitanud inimkäed. Jõelt vaadates olid ta seinad tundunud siledad, kuid tegelikkuses olid nad kaetud kivist väljatahutud kujudega, mis erinevate nurkade all esile ulatusid. Miljon pühakut, märtrit, püha konkubiini, õilsat sõdalast, õnnistatud kuningat ja muud taolist kuju põrnitses Püramiidi kõrguvatelt seintelt alla, igaüks neist nii elutruu, kui kivikuju üldse olla saab. Mõned neist heitsid viimses agoonias oma käsi taeva poole, teised olid kujutatud palvetamas. Pühadusest puudutatud tantsivad tüdrukud heitsid oma kivist salle üle mõõku hoidvate ja oma prohveti nimel võidelnud karmide meeste nägude. Ma oleksin olnud nõus nende kujude liikumatute nägude lõputut virdamist uurides seal terve õhtu seisma, kuid mu isa oli näljane ja tahtis võõrastemajja tagasi pöörduda. Ta märkis, et päevavalguses näeksin ma tunduvalt rohkem, olles silmnähtavalt rahul, et ma Püramiidist nii huvitatud olin.

Sinist naist nägin ma enne kui Moomi. Mu isa ei märganudki teda, see võib olla tähenduslik. See oli üks neid momente, mil aeg peatub, meil on võimalik sellest välja astuda ning aset leiavad tähendusrikkad sündmused.

Püramiidi sisemus oli pime, tuhandete küünalde valgus ei suutnud hämarust hajutada. Hoolimata asjaolust, et ruum oli tulvil palverändureid, ei tundunud siinne õhustik rüvetatud nagu templites, mida eelmisel õhtul olime külastanud. Siin valitses kivvi ja kristalli vangistatud ajaloo majesteetlik rahu. Enne hauakambri südamesse jõudmist, kus lebas prohveti keha, tuli meil läbida hulk võlvitud eeskambreid. Köitega ääristatud vahekäikusid mööda edasi nihkudes rääkisid kõik summutatud häälel. Ma vahtisin ringi, ootamisest ja aeglasest edasiliikumisest tüdinud, soovides, et võiksin minna ja lähemalt uurida kolmnurkseid ukseavasid, mille juurde pääses mööda ohtlikke trepikäike, mis armistasid meie peade kohal kõrguvaid seinu. Polnud kahtlust, et need viisid Püramiidi salakambritesse, kuhu vaid preesterkond söandas siseneda. Kas oli kunagi hetke, mil Püramiid oli tühi? Mulle oleks see meeldinud. Inimkehade mass varjas kõik, mida ma näha tahtsin, nii iidsed seinanikerdused kui ka kiviorvade pentsikud reliktid. Rahvahulgas pidas korda püha vahtkond, ehk Valvurid ? rangelt musta rõivastatud pikad maskides inimesed (mõned neist naised). Vaid lähedalt võis näha, et nende rüüd koosnesid veidralt heljuva suitsutaolise materjali kihtidest.

Seitsmendasse ja viimasesse eeskambrisse jõudes saime teada pika järjekorra põhjuse. Sisemisse ruumi lubati korraga vaid kuus palverändurit. Sissekäigu juurde oli üles seatud kaubalett, kust sisenejad said osta purpurseid lõhnaküünlaid, et need siis prohveti auks süüdata. Kui mu isa münte otsides oma kotis kaevas, olles pakkunud ka Moomile küünalt, õnnestus mul heita esimene pilk pühasse paika.

Sarkofaagi sära oli peaaegu talumatu, peegeldades teda ümbritsevate küünalde harrast valgust. Küünlad täitsid kogu ruumi, välja arvatud kitsas läbipääs Mipacanthuse puhkepaiga juurde. Viis kuuest seesolevast palverändurist seisis hauakambri kaugema seina ääres varjus. Kuuendat nägin ma kummardumas vilkleva valguse mere kohale, et küünalt paigale asetada. Ta oli riietatud tumedasse, rikkalikku paabulinnusinisesse, läbikumavate looride udu kattis teda üleni. Kui ta ettepoole kummardus, ilmus rüü voltide vahel nähtavale sale pruun käsivars ja asetas küünla kohale. Teise käega kohendas ta oma loore, nii et ainult hetkeks nägin ma tema nägu. Milline nägu! Ta profiil oli peen ja suursugune. Üksik must juukselokk langes põsele. Ta nähtav silm oli ülespoole viltu nagu naistel seinanikerdustelt. Mulle tundus, et mu süda jättis löögi või kaks vahele, ja kuigi ma olin temast võlutud, tundsin samas ka veidrat hirmu. Seda tunnet oli peaaegu võimatu kirjeldada. Siis kõlas kell, mis andis palveränduritele märku kambrist lahkumiseks, ja ruumi tagaosast kostis hääl. Ilmselt öeldi ta nime, kuid ma ei kuulnud seda. Ta vaatas hääle suunas ja kui ta keha pöördus, hõljusid loorid läbi õhu ning ma nägin läbi nende küünaldemerd, leegid kanga värvist siniseks muutunud. Kergejalgselt liikus ta varjude poole ja kadus mu silmist.

Moomi minu kõrval, kes oli samuti vaadanud, tõi kuuldavale pehme sisina, selle üdini naiseliku hukkamõistu märgi. Ta pomises midagi oma keeles ja ma mäletan, et küsisin: ?Mida??

?Dhinine lheek,? vastas ta ja tegi sõrmedega keerulise liigutuse oma kulmu ja rinda puudutades. Ta raputas pead, pannes mündid näo ees kiikuma ja helisema. ?Dhema khohalholek mhuudap lheegi vhärvi.?

Ma hakkasin naerma ja mu isa vaatas meie poole, küünlad väljasirutatud käes. Enne kui ma jõudsin midagi rohkemat küsida, juhatati meid kambrisse.

Moomi tundus endast väljas olevat, kui me koos kolme teise palveränduriga ettevaatlikult mööda kitsast rada hauakambri seina ja väikeste leekide mere vahel edasi liikusime. Tema algne vastumeelsus oli aga varsti ununenud. Sarkofaag oli just nii vaimustav, kui olime lootnud ja oodanud. Valmistatud kullast ja kristallist, valvasid selle igat nurka sfinksi- ja greifi-kujulised jumalad, kõikidel teemantitest silmad ja kuldniidist juuksed. Me olime oma bro?üüridest teada saanud, et kalliskivide abil nägid valvurid selgelt nii nähtavat maist maailma kui ka nähtamatut vaimuderiiki. Läbi teemantide uurisid nad iga hauakambrisse sisenevat palverändurit. Kuldsed pühakud surusid oma seljad vastu sarkofaagi külgi, kuid nende silmad jõllitasid tühjalt. Nende inimpäritolu tähendas, et nad saavad vaadata vaid sissepoole, vaimuilma, ja mitte maa peale.

Tuli välja, et tänu rohketele kaunistustele oli Mipacanthuse keha raske üksikasjalikult näha. Olime kõik kikivarvul, et talle pilku heita, kuid kõik, mida ma läbi õielehtedega kaetud kristallplaadi nägin, oli ebaselge kahvatu nägu, mis tundus olevat pärjatud värskete lilledega. Oli võimatu öelda, kas see nägu oli ilus või mitte, oli ta kirgastunud või lihtsalt tühi. Taoline ebaselgus andis talle tegelikult autentsuse hõngu. Mulle tundus, et kui see oleks olnud puu- või vahakuju, nagu ma kahtlustasin, oleks ta olnud kuidagi silmatorkavam. Tundsin rammestust. Moomi poolt kuuldus pehmeid jumaldavaid helisid, isa huuled liikusid vaikselt isiklikus palves. Varsti helises kell ja me pidime liikuma edasi tagumistesse palveruumidesse, kus sai osta miniatuursetest liiliatest vanikuid ja muid pühendumise abivahendeid.

Kui me võõrastemaja poole tagasi kõndisime, tegin Moomiga juttu siniste looridega tüdrukust. Moomi tegi endiselt halvakspanevaid hääli. ?Dhee khoht dhõmbap nheid lhigi,? ütles ta pead raputades. ?Dhee õhhk, dheedhama õhhk khudsup nheid.?

?Keda see kutsub?? küsisin ma huvitatult.

Ta pööras oma näo minu poole ja ma lausa tundsin ta uurivat pilku. ?Mhitte khüssi,? vastas ta pead raputades. ?Phole dhulle, nhoor dhüütu. Mhitte.?

?Mis on, Alexi?? küsis isa, kelle õndsat rahu meie vestlus häiris.

?Eih mhidagi.? Vastas Moomi ja nii see asi jäi.

Pärast Püramiidist lahkumist tahtsin ma üksi ringi uidata. Leppimise kokku, et kohtume hiljem Suure Raamatukogu ees platsil ühes vabaõhu-söögikohas. Mu isa soovitas mul raamatukogu külastada ja uurida teoseid Elaneni ajaloo kohta. Tema oli sellistest asjadest huvitatud. Mina ei olnud. Kord oma kompanjonidest lahti saanud, asusin tüdrukut otsima. Ühtelugu märkasin ma rahva hulgas ergavat sinist ja ruttasin sellele järele, kuid ainult selleks, et seda käest kaotada. Tõenäoliselt oli see nagunii iga kord keegi teine, kuigi mulle ei meeldinud mõte, et tüdruk võiks olla vaid tavaline, prohveti kultuse võimuses palverändur. Pigem kujutlesin teda õpetlasena, kes halvakspanevalt uurib Mipacanthuse fenomeni, prohvetit, kes põlastaks oma mõistuseta järgijaid. Pärast prohveti säilmete nägemist oma silmaga olin ma enam aldis mõistma tema kestvat lummust, kuid olin just selles eas, kui eelistatakse olla erinev ja karjast eraldi seista. Lisaks sellele olid ärganud mu instinktid, keskendudes tundmatule naisele ja teda ümbritsevale müsteeriumile.

Õhtu lõpuks, kui mu jalad ronisid üles sajast astmest Suure Raamatukogu esiste sammasteni, olin ma oma fantoomnaisele omistanud juba terve isiksuse ja ajaloo. Hoolimata pettumustest otsingul, ei olnud mul kahtlust, et kohtan teda jälle. Ja ma ei eksinud. Mõned asjad on lihtsalt määratud juhtuma, vahel oleme me Saatuse lõikava mõistuse poolt märgistatud.

Ma leidsin söögikoha väga kiiresti, sest see oli hästi tähistatud, kuid Moomi ja mu isa ei olnud veel tulnud. Olles mõnda aega jalalt jalale tammunud, suutmata otsustada, kas tellida ootamise ajaks midagi juua või ei, otsustasin, et võin sama hästi ka Raamatukogu lähimaid ruume uurida. Tohutute võlvialuste süngus otse tõmbas mind ligi ning kord juba üle läve varju astunud, oleks väline maailm võinud minu jaoks sama hästi ka olemata olla. Õhkkond oli range ja eemalepeletav, otsekui lastes aimata müsteeriume, mida ta kunagi ei avalda. Mipacanthuse ja ta perekonna stiliseeritud portreed ilustasid lõputute koridoride kõrgustesse ulatuvaid seinu. Mõnel neist oli lapskuningat kujutatud jõuetu, naiseliku ja hapra kujuna, kes on mõistetud varajasele surmale. Teistel võis näha ta pilgus terast, otsekui oleks ta juba maalimise ajal olnud teadlik oma tegelikust surematusest ja olnud sellest küüniliselt lõbustatud. Prohvetina oli ta kindlasti ka oma tulevikku näinud. Nähtavasti oli ta elusana olnud äärmiselt kaunis, kuid võibolla pildid ilustasid teda. Tema näo absoluutses, viltuses sümmeetrias oli midagi ebainimlikku.

Ma sisenesin ühte raamatuid tulvil ruumi teise järel, lämmatatuna tihkest õhust, mis oma hatuste rusikatega mul peaaegu hinge kopsudest välja lõi. Tohutu suurte ümmarguste laudade ümber kummardusid rüütatud õpetlased keskendunult avatud köidete kohale, iidseid lehekülgi käsitlevad sõrmed musta siidi kinnastatud. Kõik riiulid nende ümber olid trellitatud ja lukus. Ma astusin ühte väiksemasse ruumi, kus kõrge puldi taga töötas üksainus iidvana mees. Ta ei märganud mu sisenemist, nii süvenenud oli ta enda ees lebavasse raamatusse. Ta hambutu suu liikus vaikselt leheküljelt sõnu veerides, temast õhkus ebameeldivat pinget. Ta peaaegu ilastas, kui ta luges. See, mõtlesin ma, oli Mipacanthuse tegelik hauakamber. Siin hoiti tema tõelisi jäänuseid ning kobavad õpetlased olid lahkajad, kes uurisid laiba sisemust. Minust uhkas üle pöörituslaine ja ma pöördusin ära, valmis minema tagasi väljakule.

Kui ma koridori astusin, tabasin silmanurgast sinise välgatuse. Mulle jäi mulje kiirest, nähtamatust möödumisest ning siis silmasin natuke maad eemal koridoris midagi sinist ja lehvivat ukseavasse kadumas, järgnedes oma kandjale. Teades kohe, et see oli tüdruk Püramiidist, ma peaaegu jooksin mööda koridori alla talle järele. Mul polnud aimugi, mida talle öelda, kui ta kätte saan, kuid sundiv vajadus talle järgneda ei jätnud mulle valikut. Ja siis lõhestasid vaikust esimesed helid mu Raamatukogus viibimise jooksul, kõnelaulu kummastavad kajad, mis põrklesid mu pea kohal seinalt seinale. Ma tundsin kartääni ära:

See saab teoks... Vastu tähti löövad suured sabad lahti oma silmad, ja läbi nende näevad mehed endid kui tarkuse isandaid ja naised näevad endid kui metselajaid, kellel on arusaam asjadest väljaspool meeste ja jumalate oma...

Cairus oli seda interpreteerinud nii, et kui kord inimkond (paabulinnu saba) on saavutanud selge nägemise (valgustatuse), mõistavad mehed oma tõelist vaimset olemust, mille aluseks on intellekt ja õppimine. Sama ajal võidavad naised tagasi oma maised võimed, nende oma vaimsuse, mis põhineb instinktidel ja vaistul. Teise tõlgenduse järgi sümboliseerisid laialilöödud sabad inimkonna edevust ja et mehed usuvad end (ekslikult) olevat jumalad, samas kui naised on kurjad olevused, mitte paremad kui deemonid. Selle jõereisi ajal oli mul üsna palju meelde jäänud, ilma et ma sellest arugi oleksin saanud.

Astusin tuppa.

Kastikujulises kõrges ja kitsas ruumis valitses hämarus, keset tuba oli üksik laud ja ümberringi tuttavad kõrged raamaturiiulid. Peenike valguskiir langes vasakpoolses seina kitsast aknast, püüdes ta oma valgusesse lõksu. Ta seisis, selg minu poole, sirgete kätega lauale toetudes, kuid raamatut tema ees ei olnud. Tundus, nagu oleks ta vihane, vaid korraks peatunud, et hinge tagasi tõmmata ja rahuneda. Loorid katsid teda täielikult ja ta tundus kuidagi kohmakas, kuid ometi olin näinud teda neis hõljumas kui udu. Pilk tema pingul seljale, mis tundus läbi õrnade riidekihtide lausa välja tungivat, täitis mind intensiivse igatsuse, kuid ka ootamatu hirmuga. Ma kartsin, et kui ta minu poole pöördub ja oma loorid tagasi heidab, näen ma midagi jõletut. Ilmselt oli kogemus Moomiga eelmisel õhtul mind rohkem mõjutanud, kui ma arvasin.

?Mine minema,? ütles ta. Ta hääl oli selge ja madalakõlaline, meloodiline, naise kohta ebatavaline.

Ma oli nii üllatunud, et astusin sammukese tagasi ukse poole. Ilmselt ma pomisesin midagi, sest ta pöördus sinise pöörisena ümber, veidi küürus ja kiskjalik. Ma ei näinud ta nägu, kuid tema looride tagant kumas kahekordne pimedus, just seal kus ta silmad pidid olema. Oli selge, et ma polnud see, keda ta oli oodanud.

?Oh!? ütles ta üllatunult ja ajas end sirgu.

Pakkusin automaatselt oma kätt. ?Ma nägin sind enne Püramiidis...?

Sõnad olid haletsusväärselt mannetud. Ma tundsin, kuidas ta mind uuris, hindas, kahtlemata aru pidades, kuidas must lahti saada.

?Milline suurepärane mälu sul on,? ütles ta. Ta toon oli terav, kuid sõnad ei vihjanud kohesele lahkumisele.

Ma naeratasin, ilmselt lihtsalt kohmakas grimass. ?Ma ei taha olla pealetükkiv, kuid kui ma nägin sind siia tulemas... noh, ma olen üksi ja ma arvasin...?

?Sa ei pea mulle rääkima, mida sa mõtlesid,? katkestas ta mind. ?Kahjuks mina sind varem ei märganud.?

Piinlikkuselaine hoovas üle minu. Ma tundsin end noore ja rumalana. Ta ei olnud mingi kohalik tüdruk Elaneni turgudelt, kellele võis meeldida pealesunnitud tutvus. Ta oli võõras, kellest ma ei teadnud midagi peale oma romantiliste fantaasiate. Ma tegin ennast lihtsalt lolliks. Taganesin vabandusi pomisedes.

?Selleks pole tarvidust,? nähvas ta. ?Kui sa oled minu seltskonnast huvitatud, siis palun. Olen siin lõpetanud, me võime minna välja platsile, kuni ma oma kaaslasi ootan, ning kui tahad, võid üritada minus huvi äratada.?

Tema otsekohene väljendusviis ei sobinud pildiga, mille olin tast loonud ja mille järgi oleks ta pidanud olema pigem põiklev ja saladuslik. Igatahes olin ma ta leidnud ja ta ei olnud mind kohe minema saatnud. Ning tundus, et mul oli õigus vähemalt selles, et pidasin teda õpetlaseks.

Ta lipsas minust mööda koridori, looriservad eemale hõljudes mu riideid ja käsi puutumas. Tal oli veider parfüüm, korraga magus ja soolane. Ma ei olnud kindel, kas see meeldis mulle või ei. Huvitatud, kuid ettevaatlik, kõndisin ta kõrval. Me olime enam-vähem ühepikkused. ?Kas sa õpid siin?? küsisin ma viisakalt.

?Ei, pean jahti,? vastas ta. ?Sina oled muidugi turist.?

Ma panin ta tooni pahaks. ?Tegelikult mitte. Olen oma isaga kaasas, ta on prohveti austaja. Ta vajas reisikaaslast ja ma olin nõus tulema.?

?Kui vastutulelik sinust.?

?Charidotis on vaimustav, nii et ma ei pea seda tühjaläinud reisiks. Mida sa jahid? Kindlat raamatut??

?Mida muud sina raamatukogust otsiksid??

Me kõndisime päevavalguse kätte, tüdruk valis laua ja istus. Ta ei teinud liigutustki, et midagi tellida, ning ta olek andis mõista, et ootab seda minu poolt. Üsna ärritunult läksin ma leti juurde ja tellisin kõige odavamad saadaolevad kaubad: väikese leivakaku, vürtsitatud lihapasteedi ja kannu jääga vett. Ta ei kommenteerinud mu valikut ühegi sõnaga ega tänanud mind, lihtsalt murdis tüki leiba, peitis selle oma looride alla ning oletatavasti mälus seda.

?Ma peaksin siin oma isaga kokku saama,? ütlesin ringi vaadates, et teda või Moomit silmata.

?Oh, küll ta alles rõõmustab sind minuga nähes!? Tema hääles kostis kibedust.

?Ma ei usu, et see teda häirib, vastasin. ?Ta pole sedasorti mees.?

Ta naeris karedalt. ?Sa ei tea, mis sorti naine mina olen.?

?Seda küll. Võibolla alustaks su nimest??

?Ast,? vastas ta. ?Lühike ja mõistlik.?

?Kust sa pärit oled??

?Allajõge. Igav koht. Sa ei tea seda.?

?Mina olen Alexi,? ütlesin. Ta ei tundunud olevat raasugi huvitatud, kuid pürgisin piinarikkalt edasi. ?Me tulime Elanenist. Võibolla tead??

?Ilmselt. Ma reisin palju. Lõpuks on kõik linnad ühesugused, täis inimesi, nende lärmi ja haisu.?

?Sa eelistad maakohti??

?Tegelikult mitte.? Minu toodud kruuse eirates rüüpas ta otse kannust pika sõõmu vett. Tundsin vastikust, mõeldes, et peale tema huulte puudutust mina seda vett küll enam juua ei taha. Ta jõi läbi looride, jättes neile märja jälje. Oli ta tõepoolest kaunis oma maskeeringu kihtide all või tundus see lihtsalt mulle nii Püramiidi tantsisklevas küünlavalguses? Tema olek igatahes ei viidanud ei tavalisele või inetule naisele.

?Räägi mulle raamatust, mida sa otsid,? pakkusin. ?Loodetavasti ei ole see jälle üks kartäänide tõlgendus. Reisil siia sai mul neist küllalt.?

?Ah, sa oled siis asjatundja,? pilkas ta.

Ma ei teinud ta sarkasmi märkama. ?Ei ole ja ei tahagi olla. Ennustustest võib välja lugeda mida iganes. Samapalju kui on tõlgendajaid, on ka tõlgendusi.?

Ta noogutas ja kui ta rääkima hakkas, ei olnud ta toon enam nii terav. ?Sul on õigus. Keeruline on leida tõlgendust, mis sobib sulle.?

?Ma eelistan oma filosoofia ise luua.?

Ta kehitas õlgu. ?See on mõistlik, kuigi võhiklik.?

Ma teesklesin põlastavat naeru. ?Mul pole mingit soovi saada ammusurnud poeedi mõttetu kultuse osaks. Mina eelistan vaadata ettepoole. Minevik on möödas.?

?Teatud mõttes on su vaated värskendavad,? andis Ast järele. ?Sellegipoolest ei ole sul õigust kritiseerida midagi, millest sa nii vähe tead. Ma olen nõus, et enamik inimesi, kes siia tulevad, on teadmatuses ja lambasarnased. Kuid veel on olemas müsteeriume, millesse süüvida, kui kellelgi on soovi näha masside langetatud peadest kaugemale.?

?Sinu jutul on kaalu,? olin ma haaratud ja lootsin teda rääkima panna.

Hetkeks oli ta täiesti liikumatu. ?Sa oleksid üllatunud. Mipacanthuse pime kummardamine ning tema sõnade jätkuv tõlgendamine ? aastatega järjest enam esoteerilisemaks muutuv ning tema algsest mõttest eemalduv ? on tegelikult vaid kate lihtsale tõele. Mipacanthus oli tõepoolest ainulaadne, kuid mitte sel moel, nagu enamik inimesi arvab. Inimesed on pimedad ja laisad. Mipacanthus on jumalaks tehtud ja teda ülistatakse ehk lihtsalt seepärast, et ta oli kena vaadata... ?

?Ta oli ka enneolematult viljakas,? üritasin ma vestlusesse oma panust anda. ?Tema kirjutisi on piisavalt, et hoida kogu maailm veel sajandeid tõlgendamisega tegevuses. Mina igatahes arvan, et sa võid lugeda kartäänidest välja, mida soovid. Enamik tõlgendustest on kinnitust leidnud alles tagantjärele.?

Ast noogutas jälle. ?Hmm. Selle vastu ma ei vaidle. Raamat, mida ma otsin, ei üritagi tulevikku ennustada, vaid lihtsalt minevikku selgitada.? Ta nõjatus kergelt minu poole. ?Kas sa üldse tead midagi Mipacanthusest??

Kehitasin õlgu. ?Tegelikult mitte. Ainult et ta suri noorelt ja kirjutas väga palju.?

Ast naeris. ?Sinu kogenematus on nii meeldiv! Sa oled nagu tõlgendamata kartään, kas pole? Keegi pole oma küüsi sulle veel külge saanud!?

Tema sõnad panid mind piinlikkust tundma ja eriti just sellepärast, et ta oli minust teatud tõtt aimanud.

?Luba ma räägin sulle pisut,? jätkas ta. ?Kogu eluaja jooksul saatis Mipacanthust preestrinnadest kaaskond. Nemad hoolitsesid ta eest ja kedagi teist ta lähedale ei lastud. Preestrinnad olid määratud ta ema poolt poisi sünnimomendil. Mõnes raamatus on kirjas, et ta ema oli nõid, kes suhtes deemonitega. Räägitakse, et preestrinnad hoidsid poisi kohutavat saladust, et ta ei olegi täielikult inimpäritolu, kuid need on tõenäoliselt kuulujutud. Ei ole ühtki tõendit selle kohta, et kuningas ei oleks olnud Mipacanthuse isa! Raamatud, mis pakuvad kõige põnevamat lugemist, on kõige ebausaldusväärsemad. Kahjuks.?

Naeratasin. ?Kas see raamat, mida sa otsid, on ka üks sellistest??

Ast ignoreeris küsimust. ?Kui Mipacanthus suri ? ja ta ei olnudki nii noor, umbes kakskümmend üheksa ? palsameerisid preestrinnad ta keha oma kätega ja see suleti kullast ja kristallist katafalki. Saladus, kui seda üldse oli, on nüüd igaveseks peidetud.?

?Kui keegi just sarkofaagi lahti ei murra.?

?Või ei leia teadmisi mõnest raamatust. Mipacanthus kirjutas iseendast rohkem, kui inimesed aru saavad. Nad peavad tervet maailma hõlmavateks teadustusteks asju, mis selgelt on vaid tähelepanekud ta oma elu kohta. Mina ja mu kaaslased, me oleme õpetlased. Me tuleme Raamatukogu külastamiseks regulaarselt Charidotisesse, nii kaua kuni meie ressursid seda lubavad.?

?Ma arvasingi, et oled õpetlane,? tundsin ma uhkust, et olin ta ameti õigesti ära arvanud.

?Näen ma siis sedamoodi välja?? Ta hääl oli kelmikas.

?Mitte just seda. Mulle lihtsalt tundus nii.? Ma vaikisin hetkeks ja lisasin kiirustades. ?Ma nägin Püramiidis korraks su nägu, ma tahaksin seda veel näha.?

Ast niheles rahutult oma istmel. Olin pannud ta ebamugavasse olukorda. ?Sa tunned huvi selle vastu, mis on peidetud,? sõnas ta. ?Saladuste vastu. Mipacanthus peaks sind samamoodi huvitama.?

?Sina oled elav mõistatus,? pareerisin, ?ja Mipacanthus ei ole. Ma olen kindel, et ta saladused on põnevad, kuid ta on siiski surnud.?

?Kahju, et sul rohkem kujutlusvõimet ei ole,? torkas Ast teravalt.

?Mul on seda piisavalt, kuid ma eelistan olevikku minevikule ja kogemusi teoretiseerimisele.?

?Kogemused võivad olla ohtlikud.? Ta sirutas käe välja ja puudutas oma pikkade sõrmedega veekannu serva. ?Inimesed on ennustuste tõlgendamisel valivad. Vahel vaatab tõde neile otse näkku, kuid kõik, mida nad näevad, on kahjutu fantaasia.?

Ma soovisin, et ta ei viiks juttu pidevalt tagasi prohvetile. Mulle tundus, et meil on teisi palju põnevamaid asju, millest rääkida. Kas ma meeldisin talle? Kas ta tahaks minuga linnas jalutada? Kas meie vahel võiks veel midagi juhtuda? Kas ma tõesti soovin seda? Ma olin ikka veel segaduses, kas ta meeldib mulle või mitte. Igatahes oli mu uudishimu ? kui mitte otsene kirg ? ärganud. Ma soovisin innukalt uuesti ta nägu näha. Siis võisin ma otsustada, kas tahan talt enamat. Ast oli ära tabanud mu kogenematuse naistega. Võib-olla on see tema jaoks kütkestav. Ma ponnistasin, et öelda midagi tarka, ning samal hetkel märkasin isa ja Moomit platsi teises servas lauas istumas. Ilmselt ei olnud nad mind märganud. ?Mu isa on seal,? ütlesin. ?Ma annan talle märku.?

Ma tõstsin käe, lootes, et piisavalt ägedalt vehkides suudan nende tähelepanu köita, kuid Ast situtus looride vahelt välja ja takistas mind. ?Ei!?

?Kõik on korras,? ütlesin. Millisest harimata paigast oli ta küll tulnud, kui sealsed tavad mõistsid hukka noorte meeste süütu istumise avalikus kohas võõra naise seltsis?

?Kui sa tahad tema juurde minna, pean ma lahkuma,? sõnas ta. ?See on sinu otsustada.?

?Aga miks? Me alles alustasime ju vestlust??

?Nii see lihtsalt on. Otsusta ise.?

Tõusin püsti. ?Ma pean minema. Muidu oleks ebaviisakas, ma lubasin temaga siin kohtuda.? Lootus teda bluffimast tabada ei õigustanud end.

?Mine siis.?

Ma kõhklesin, alustades siis kohmakat juttu, et vihjata uuele kohtumisele. ?Kas me võiks...?

?Homme hommikul,? napsas ta mu palvet selgelt ennetades. ?Ma olen jälle Püramiidi juures. Seal lähedal on üks kõrts nimega ?Kuninga Trepp?. Oota seal keskhommiku paiku ja ma tulen su juurde.?

Ma olin äärmiselt üllatunud, kuna olin oodanud külma hüvastijättu või vähemalt õrna veenmise vajadust, nii et lihtsalt noogutasin vaikides ning kõndisin üle väljaku. Poolel teel isa laua poole ma pöördusin, kuid Ast oli juba läinud, jättes ülejäänud leiva ja pasteedi puutumata.

Meenutades Moomi reaktsiooni tüdrukule, otsustasin mitte mainida, et olin teda Raamatukogus kohanud. Meie hommikune visiit Püramiidi oli viinud mu isa spirituaalse joobumuse seisundisse, nii et isegi Moomi tundus temaga kergelt kannatamatu olevat.

Kogu järelejäänud päeva avastasime me Moomiga ülejäänud linna, samal ajal kaasa lohistades minu isa, kes tundus pakutavate imede suhtes täiesti pime olevat. Me käisime kassiturul ja jälgisime tohutu suure leopardi oksjonit. Loom kandis kalliskividega kaetud kaelarihma ning jälgis käppi lakkudes silmnähtava halvakspanuga rikaste kaupmeeste summa, kes tema eest pakkusid. Charidotises on kassid pühad loomad ja ailuromantia (tuleviku ennustamine kassivaatlemise abil) on laialt levinud

Hiljem käisime me veel pähkliturul, kus leidime ka restorani ja sõime õhtust. Moomi oli ilmselt nii minust kui ka mu isast tüdinenud, olime mõlemad võrdselt eemalolevad. Ma ei suutnud mõelda millestki muust peale Asti. Ta tegi mind rahutuks, kuid mälestus temast oli erutav. Ma ei suutnud oodata, mil teda jälle näen.

See oli pikk öö, aga unes ma teda ei näinud. .

Hommikul läksime kõik jälle Püramiidi juurde. Meil oli plaan jääda Charidotisesse kuueks päevaks ja nii pidi iga päev algama. Ma ei suutnud kogu seda sabasseismist uuesti taluda ning ütlesin isale, et tahan kulutada paar tundi hauakambri välisseinte kujude uurimisele. Püramiidi ühel küljel leidsin astmed, mis siksakitades tippu suundusid. Otsustasin üles ronida, enne kui Astiga kohtuma lähen.

Püramiidi tipust avanev vaade oli tõeliselt hullutav. Siit paistsid kolme riigi ? Ou, Mipluxi ja Cosi ? maad. Isegi Mipluxi kõige kuulsam monument, Ewti linna Suur Obelisk, oli kauguse sinakas hämus eristatav. Jõgi lookles hõbelindina üle maa, Cosist põhja ülatuv arter, mida mööda voolas delta elumahl Suurde Merre, Ertangi. Ma soovisin, et Ast oleks minuga olnud. Ma oleksin saanud talle näidata, kuhupoole Elanen jääb, delta põhjapoolsetele lodumaadele.

Lõpuks ei suutnud ma enam oma kannatamatust talitseda ja kiirustasin mööda astmeid alla. Mul võttis veidi aega, et leida kõrts, millest Ast oli rääkinud, ja olin hirmul, et ta on enne mind sinna jõudnud, juba ootamisest tüdinud ja lahkunud. Ma küsisin letist, kas tema kirjeldusele vastav naine on seal käinud, kuid kõrtsitüdruk raputas pead. Julgustatuna tellisin kruusi õlut ning istusin välja suure väändunud apelsinipuu alla Asti tulekut ootama. Ta ilmus rahvahulgast peaaegu otsekohe, justkui oleks kuskile lähedale peitudes mu tulekut oodanud. Ta sale nõtke figuur liugles minu suunas ja ma tundsin oma südant lõhkevat. See oli igatsus, kuid mingil veidral moel ka õudus. Et oma kõhklusi hajutada, otsustasin veelkord, et tahan näha, mis on peidetud ta looride alla.

Ast tervitas mind põgusalt ja istus. Ma pakkusin, et ostan talle midagi juua, kuid ta keeldus. ?Ma võtsin just sõpradega einet.? Muutusin otsekohe uudishimulikuks.

?Millised su sõbrad on? Kas nad on sama vanad kui sina? Mehed või naised??

Ta loorid püsisid liikumatud. Mul polnud aimugi, mida ta võis mõelda, oli ta lõbustatud või solvunud. ?Ma ehk võtaks ühe joogi,? lausus ta lõpuks.

Kõrtsis sees kohmitsesin kiirustades müntide kallal, kartes, et kui ma tagasi laua juurde jõuan, on ta põgenenud. Kuid kui ma uuesti välja ilmusin, istus ta vaikselt, käsivars lauale toetumas. See sale pikkade sõrmedega pähkelpruun ja tugev käsi oli kaugel haprusest. Ma tajusin, et sel oli eesmärk ja tegevusetus polnud ta loomuses. Alateadlikult mõtlesin ma sel hetkel ehk surmale.

Ta jõi ära kogu toodud õlle, kuid ei rääkinud sõnagi. Ma proovisin mitu korda vestlust alustada, kuid ta ei võtnud vedu. Kartsin, et ta kahetseb oma ettepanekut uuesti kohtuda, ja mu süda tagus vastu ribisid, kui tuhlasin oma tühjas peas, otsides midagi huvitavat, mida öelda. Nüüd tagasi vaadates on ilmselge, et Ast oli pigem hõivatud kui igavlev.

Varsti pani ta oma tühja kruusi lauale ja tundus mind läbi oma looride üksikasjaliselt takseerivat. Tundsin end punastavat, olles kindel, et mu välimus ei meeldi talle, kuigi pidasin end kenaks ja seda oli mulle sageli ka öeldud. Siis teatas ta: ?Mulle meeldiks, kui sa tuleksid koos minuga mu ööbimiskohta.?

Mind haaras äkiline külmatunne. ?Ma arvasin, et mu seltskond ei meeldi sulle...?

Ta ei naernud ega püüdnud ka mu kartusi hajutada. ?See on sinu otsustada,? ütles ta.

Ma olin hirmul, erutatud ja nõrk, kuid innukas. ?Ma tahaksin su nägu näha, ? laususin.

Ta tõusis püsti. ?Siis järgne mulle.?

Ta elas vaikses linnaosas, eemal palverändurite lärmakatest võõrastemajadest. Mulle tundus koguni, et ta oli toonud mind eramajja, sest miski hoones ei vihjanud võõrastemajale või kõrtsile. Ma tegin selle kohta märkuse ja Ast vastas: ?Seda võimaldab raha neile ränduritele, kes oskavad vahet teha.? Ta põlgus sundis mind tagasi tõmbuma. Mida ta minust tahtis? Küllap tundusin talle harimatu provintsliku olendina. Olin sel ajal romantik ja uskusin pigem, et iha kuulub armastuse juurde, mitte vastupidi. Loomulikult olin ma temasse armunud veel enne, kui ta nägu uuesti nägin. Ta tekitas minus vastikust, ta erutas mind, ta täitis mu õuduse ja ihaga. Tüdruku igas liigutuses, igas tema sõnas, kogu olekus ja ajavalikus peitus ettekuulutus. Ja ikka veel olin ma selle suhtes pime. Oma kogenematuse tõttu suutsin ma endas tekkivaid tundeid tõlgendada vaid kui armastust. Ilmselt olin ma neil hetkedel inspireeritud rohkem Cairus Casso romantilisest optimismist kui Lombaka Adragori süngetest nägemustest. Adragori mõtteterad, kui ma oleks neile avatud olnud, oleks mulle märksa kasulikumaks osutunud.

Maja oli pärastlõunases uinakus, me ei kohanud koridorides ja treppidel kedagi. Asti tuba oli pimendatud, katted akende ette tõmmatud, valgus seepiakarva. Toas oli kaks voodit, nende ümber asjad laiali, mis näitas, et mõlemad olid hõivatud. Ta jagas kellegagi tuba. Kellega? Tundsin armukadeduse pistet. Tal võis olla armuke, kusagil seal, linnas, väljas.

Ast jättis mind kohmakalt keset tuba seisma, olles ukse kõrval varjudes millegagi hõivatud. Hetke pärast tõi ta mulle kruusi veini. Võtsin tillukese sõõmu. See oli punane ja kuiv kui kõrb. Kas ta määrib oma loorid ka nüüd ja joob rubiinpunast märjukest läbi nende? Ta vaatas mind, kui ma jõin, ja ma tajusin ta rõõmu mu ebamugavuse üle. Temas oli midagi ebaloomulikku: nähtamatu valvelolek, pingul liikumatus. Ma tajusin ohtu. Samal hetkel, absoluutse täpsusega, lükkas ta nende samade tugevate saledate kätega loorid oma näo ümbert tagasi. Ma tundsin teda vaadates peapööritust, hirmul, et nähtavale ilmub midagi ilget.

Tema nägemine tuligi mulle ?okina, kuid vaid sellepärast, et nägin ta silmi. Ta ilu oli peaaegu ebanormaalne ja siiski ei lubatud mulle luksust seda avastada. Ta aheldas mind oma silmadega, need olid ainsad, millesse süüvisin. Ma ei suutnud ei liigutada ega rääkida. Siis hakkas ta end lahti mähkima.

Kõigepealt eemaldati välised loorid, mis mahaheidetult lebasid tusase lombina ta jalge ees, õrritatuna ukse alt puhuvast tõmbetuulest. Välise kihi all oli ta mässitud keerulistesse, kõigis toonides sinistesse kangasidemetesse. Kordagi mu pilku vabastamata, sale keha õõtsumas, hakkas ta end lahti kerima. Järk-järgult ilmusid nähtavale ta küünarvarred, kael, õlad. Mu silme ette kerkis nahka vahetav madu. Ma olin täielikus transis, lõksus toa liikumatus vaikuses. Ma ei kartnud, sest olin väljaspool hirmu. Minust oli saanud kontsentreeritud iha, sest seda ta tahtis.

Raugelt kooris ta end pihani lahti. Ta nahk oli kahvatult kuldpruun, heledam kui kätel ja käsivartel. Ta oli kui elluärganud idealiseeritud naisekuju, rinnad täiuslikud, sametine ihu sile ja veatu. Ma ihkasin teda puudutada ja ta tantsiskles aeglaselt minu poole, juuksed kui muutliku pimeduse mets õlgadel. Ta iseäralikud rõivad rippusid puusade juurest alla, ähmastades ülejäänu ta võrratust kujust, mida meeleheitlikult hoida soovisin. Ta võttis mu näo oma käte vahele. ?Sina, uskmatu,? sosistas ta ja suudles mind. Mu käed lukustusid ta ümber ja kogu mu keha tundus täituvat verega. Ma ei suutnud isegi suudlusele vastata, kuid see ei paistnud teda häirivat. Kätte oli jõudnud hetk, mil mulle avaldatakse täiskasvanute kire saladused. Minu pühitsemine. Ast tõmbus tagasi ja tõstis käed puusadele. ?Nüüd saad sa minust kõik teada,? ütles ta.

Siis tundsin ma seda ? külmust. Ja oma sügavaimas südamesopis olin ma taibanud tõde, sest olin hoidnud teda lähedal.

Kui uks minu taga avanes, ei tundnud ma end päästetuna ega ka läbikukkununa. Ma tundsin vabanemist, kuid ka täielikku hävingut. Ruumi tungis valgus ja kohalolek. Ast hüüatas summutatult ning kattis rinnad kätega. Vanem naine, samamoodi sinisesse rõivastatud, kuid katmata näoga, tormas must mööda ja haaras tast kinni. Kumbki ei toonud kuuldavale ühtki sõna, kuid silmad olid seda kõnekamad. Naine raputas Asti. ?Oled sa segane või?? kähvas ta. ?Siin? Selles kohas??

?Ta on minu!? sisistas Ast. ?Ta tahab mind!?

Naine naeris karedalt. ?Tahab sind? Ta ei tea, mida ta tahab. Ta on alles laps!?

Ma ei suuda meenutada, kas ma liigutasin või ütlesin midagi, kui see seik aset leidis. Nende jaoks mind sama hästi kui polnud, kuni vanem naine pea minu poole pööras ja käskis: ?Mine, poiss! See koht pole sinu jaoks.?

Ast lõrises ja paiskas välja terve tiraadi vandesõnu. See ei üllatanud mind, kuigi osa sõnadest olid mulle tundmatud. Ta rüseles oma kaaslasega, küünistades teda.

?Mine!? kordas naine mulle, Asti kindlas haardes hoides. ?Sa peaksid mind selle eest tänama.? Midagi tema hääles või siis tõend ohust ta viimastes sõnades pani mind ruumist põgenema. Ma kuulsin neid teineteise peale karjumas, kui mööda tänavat akna alt mööda jooksin, kuid ei suutnud sõnu eristada.

Selleks ajaks, kui jõudsin palverändurite võõrastemajja oma varjupaika, olin vastandlikest tunnetest peaaegu meeletu. Viimastel tänavatel edasi tormates oli mulle tundunud, et mingi kehatu oht on mu kannul. Kujutasin ette Asti, rinnad paljad, käed küünistena konksus ja juuksed metsikud, mulle järele jõudmas. Mu selg kiheles ta rünnaku hirmus, oodates, et ta mu maha paiskab. Ja mis edasi?

Virutasin ukse enda järel kinni ja toetusin õhku ahmides vastu seda. Niimoodi seal kössitades, hingeldades ja ägades läks mul mõni hetk, enne kui märkasin, et Moomi istus mind vahtides üllatunult oma voodil. Ilmselt olin ma ta lõunauinakust üles ajanud.

?Mhis juhhtup?? nõudis ta. Oli vist ilmselge, et põgenesin millegi eest.

Ma istusin oma voodile, pea rippumas põlvede vahel. Moomi tatsas minu juurde ja pani oma käe mu kuklale. Ta tegi rahustavaid häälitsusi, rohkem midagi küsimata. Veidi aja pärast vaatasin ma tema poole üles ja ütlesin: ?See tüdruk, keda me Püramiidis nägime...?

?Dhee dhinine nhaine,? vastas ta ja ohkas. Ta istus mu kõrvale ja kallistas mind kõvasti. Ma ei taibanud miks. ?Dha lheiap dhind?? küsis Moomi.

?Mina leidsin tema,? parandasin. ?See oli... midagi kummalist juhtus.?

?Rhäägip!? käskis Moomi. Ma taipasin, et ta on minu pärast hirmul.

Mida oli mul rääkida? See oli keeruline. ?Me kohtusime,? alustasin. ?Siis läksime tema juurde. Ta oli....imelik. Siis tuli keegi tuppa. Mind saadeti minema.? Kehitasin õlgu. ?Kõik.?

Moomi hingas kuuldavalt välja. ?Hojja heemale! Dha haistap dhinu dhüütus. Dha dhahap dhind. Mhitte, phole dhulle. Phole dhinu lhiik. Hunusta.?

?Mis ta on, Moomi? Miks ta sulle ei meeldi??

?Dha dhinine nhaine, hirmu ja hõuduse vhõim. Dha mhuudap vhalguse vhärv. Dhinine nhaine phanep mehesse higathsus, aga mhees khardap kha. Dha ei dhaa hära mhinna. Phaha hõnn. Dhundmine dheda mhuudap mheest. Dhema, dhee dhüdruk, dhema dhinine.? Kiskjat imiteerides kõverdas Moomi käsi ja kõverdas nägu. ?Dha phanep mhees nhahka.?

Puhkesin närviliselt naerma. ?Tegelikult või? Sa tahad öelda, et ta sööb inimesi?? Ma ei olnud sel hetkel võimeline vastu vaidlema. Sel painaval, unisel õhtupoolikul tundus kõik olevat võimalik. Ma mõtlesin hämarale toale, helendavale tüdrukule minu poole õõtsumas, lubadusele, ohule, ootamatule vabanemisele.

Moomi raputas pead. ?Mhitte khondid ja vheri,? ütles ta. ?Hon hiidsed rhahvad, Lexi, vhäga hiidsed. Khoht nhagu dhiin, khutsup nheid. Nheid dhiin phalju. Haga mhitte dhina...? Ta tõusis püsti. ?Dha phääsend nhüüd. Mha khindel.?

Ja ma olin pääsenud. Ma ei näinud Asti enam kunagi. Kuid ta tuli minu unedesse. See juhtus vaid üks kord, kuid see kord jäi minuga kogu eluks.

Unenägu tuli samal ööl.

Unes ärkasin ma üles ja tulin pimedas voodist välja. Mu isa ja Moomi magasid sealsamas, kuid nad ei ärganud. Ma riietusin ja väljusin võõrastemajast. Charidotise tänavad olid tühjad, mis tõestab, et see pidi olema uni, sest isegi öösel oli linn täis elu ja inimesi. Nüüd olid tänavad vaiksed ja hooned kõrgusid ähvardavatena purpurse taeva taustal, sädelev vilkuvatest tähtedest.

Kogu Püramiid ägas ja oigas, kõik need kujud. Lähemale minnes nägin neid liikumas, kuulsin nende hüüete nõrka kaja, mis jõudis minuni nagu sajandite tagant. Tantsivad tüdrukud, kuningad, pühakud ja sõdalased. Kui ma esimesest väravast läbi läksin, tundsin nende kivist käsi mu seljast haaramas, kuid ma ei vaadanud tagasi.

Sees juhatas mind edasi küünalderivi. Iga leek valgustas tillukest ala enda ümber, kuid üle kõige valitses pimedus. Ma järgnesid nõrkadele leekidele läbi kõigi kajavate ruumide, kuni jõudsin viimasesse eeskambrisse. Ta ootas mind seal, tõkestades läbipääsu. Loorid olid ta näo eest tagasi heidetud, ta naeratas mulle lahkelt ja viipas saleda käega. Me ei sisenenud hauakambrisse, vaid jõuetult vilkuvate valguslaikude taha eesruumi pimedusse. Ta juhtis mind kiviastmetele. ?Hoia minust kinni,? ütles ta, sest polnud vähimatki valgust. Ma järgnesin talle trepist üles, komistades, otsides tuge minu ümber hõljuvast sinisest. Tajusin, et olime kõrgel maapinna kohal ja teadsin, et ainus valesamm saadaks mind püstloodis alla põrandale, surnu või sandistatuna. Ast ronis kindla sammuga, nähes pimeduses nagu kass. Varsti neelas meid kivist läbipääs ning paistis nõrka, seepiakarva valguskuma.

?Järgne mulle.?

Me liikusime ettevaatlikult koridoride rägastikus. Kõikjal meie ümber olid kajad, vaid nõrgad vihjed nutule ja naerule, muusikale ja loomade möögimisele. Õhk lõhnas tugevalt sügava, meelelise muskuse järele, nii et tundsin iiveldust. See oli seesama parfüüm, mida olin haistnud Asti juures, kui me esimest korda Raamatukogus kohtusime, ainult kontsentreeritult. ?Kuhu me läheme,? küsisin temalt.

Ta naeris ja see hääl tundus mulle kõrgelt pea kohalt tulevat. Ta lõi mulle vastu näppe, nii et kaotasin ta heljuvad loorid käest. Siis jooksis ta minu juurest minema. Komistades ja koperdades üritasin ma talle järgneda, kuid tundus, nagu kammitseks nähtamatu püünis mu jalgu. Tema kuju mu ees kahanes, sinisus kahvatus. Ma hüüdsin ta nime, põrkudes vastu kitsa vahekäigu seinu, kuid kõik helid oli summutatud. Äkitselt hirmu tundes kobasin ma teed otsides mööda seinaäärt edasi ning mu siblivad sõrmed leidsid avatud sissekäigu. Sealt paistis valgus, sinine valgus. Lävel seistes nägin, et kunagi oli seal olnud raamatukogu, kuid nüüd olid kõik raamatud põrandale paisatud, seljad murtud, lehed puruks rebitud. Safiirkarva leekidega sinised küünlad tilgutasid rüüstatud köidetele sulanud vaha. Mulle tundus, et kuulen avatud lehekülgedelt kostvaid hääli, ette loetavaid kartääne, kuid ainult nõrgalt, lootusetult, kaduvalt. Kadunud, hävitatud teadmised. Ma sisenesin ruumi ja kummardusin, et üht köidet üles korjata. Kuuma vaha lõhn oli kõikehõlmav.

Miski kiire ja raske lõi mu põrandale. Kõik, mis juhtus pärast seda, toimus kiiresti isegi une kohta, nii et raske oli midagi meenutada.

Ma mäletan sinisust, heljuvat sinist, rünnaku raevukust, ja jõudu, millele ma ei suutnud vastu seista. Miks ma unes Asti niimoodi kujutlesin, ei oska ma öelda, kuid võibolla ei olnudki see tema. Oli iha, seda küll, kuid mitte minu oma. Mulle tegi see haiget. See tegi mulle kohutaval kombel haiget, kuid nagu loomade paaritumine, toimus see ruttu, toores kiire refleks. Siis ma põgenesin, poolpaljas, karjudes ja joostes, põrgates vastu asju mida seal ei olnud, vägistatud raamatute lehed virdamas pea ümber. Luupainaja kandis mind edasi mööda lõputuid kivist koridore ja kogu aeg kartsin ma jälitamist. Siis paisati mind kui kotitäit konte ja lahtist liha heledalt valgustatud ruumi. Jalgele vaarudes tundsin ära Mipacanthuse sarkofaagi. Ma ei tea, kas otsisin varjupaika või hingelist lohutust, kuid viskusin üle kirstu. Mida ei olnud, oli kristallplaat mu langemist peatamas. Ma langesin lilledesse, paksudesse lihavatesse lilledesse mis levitasid jäledat haiglast haisu. Ma võitlesin õielehtedega, ahmides õhku ja leidsin oma käte alt surnud prohveti keha. Siis olin ma püsti, võbisedes kontrollimatus külmavärinas jõllitades alla sellele, mis seal lebas.

See oli Mipacanthus.

See oli tema.

Ast, alasti lillede sees, silmad suletud, täiuslikud rinnad tõusmas ja langemas nagu kerges unes. Kaunis naine, kuid samas mitte. Tema keha oli Mipacanthuse oma. Ta oli mees. Saledast torsost ja kitsast pihast allapoole jäid nooruki puusad ja niuded. Käed samuti. Ma oleksin pidanud käte järgi aru saama.

Ta avas oma veatud mustad silmad, need laastavad silmad. Viimast korda puuris ta mind oma pilguga. Ta nägu oli kahvatu nagu marmor, huuled kui sinkjashall haav. ?Hauakamber on ihu,? ütles ta mulle. ?Sa jooksid mu eest, Alexi, ja joostes muutsid sa oma tulevikku. Lõppu ei ole, sest ma olen igavene. Kuula mu ettekuulutust. Me kohtume jälle. Ma olen pannud sinusse seemne, Alexi. Sinu laste ja nende laste kaudu tulen ma tagasi su juurde. Sest nii see käib. Ja nii on see alati olnud.?

Ja nii see lõppeski, või enam-vähem. Unekatked põgenemisest läbi magava linna, väänlevate kivikujude naerust, ettepoole naalduvatest ja kaela kukkuda ähvardavatest kolossidest, kuristikust tuhas, õielehtedes.

See oli kõik.

Nüüdseks on mu mälestus viimastest päevades Charidotises hägustunud. Olen kindel, et juhtus väga vähe ja reisi tagasi koju ma isegi mäleta. Mitte kui midagi sellest. Veider, kuidas mõned asjad püsivad meil meeles läbi kõigi aastate.

Sellest ajast saadik ei ole ma sinist naist kohanud. Ja siiski, kõigi nende aastate jooksul, on Ast olnud minuga. See pole minu jaoks olnud üksildane valvekord. Mul on olnud teisi naisi, tõelisi ja tavalisi naisi, kes rõõmustasid mu südant ja panid vere kiiremini käima. Ma armusin, abiellusin ja vandusin alla vanadusele ning surmale. Ast, nagu ta mulle ütles, on igavene. Ma püüan teda mäletada sellisena, nagu ta oli oma hämaras toas, mitte oma luupainajate vägivaldse koletisena. Ja siiski pidi mu unenäos ka tõtt olema. Võibolla ei oleks pidanud ma tema eest ära jooksma, aga ka see on teadmine, mis on sündinud unenäo väärdunud vormist. Noorushämus oli kõik maagiline. Ma kinnitan endale, et ta oli ebardlik olend, kuid ometi, oh, kui kaunis. Kas see oleks kahjustanud poissi, kui ta oleks teda puutunud, maitsnud seda kogemust?

See on pikk öö, ja ma olen siin oodanud, nagu palju kordi varem, sündimist. See on minu kuuenda tütre seitsmes laps. Meie elutalvel möödub aeg kiiresti. Mind ei ole siin maailmas enam kauaks, kuid ikka veel ootan ma Asti ennustuse täitumist. Ma olen rumal vana mees ja mõtlen selle peale ikka veel. Ta tuleb mu juurde tagasi. Ma tean, et see oli vaid uni, kuid see kummitab mind, muutudes keha närtsides järjest elavamaks. Taban end vahel mõlgutamas, kas ma tõepoolest kannan seda endas, salajast seemet, nakkust, ja siis ma võitlen selle mõttega, keeldudes. Kui see oleks pidanud juhtuma, oleks see kindlasti juba juhtunud.

Nüüd ma kuulen teda, sünnitava tüdruku karjed. Enam ei lähe kaua. Kui paljusid sünde olen ma oma elus näinud? Liiga palju. Me oleme viljakas perekond. Ta karjub nii pikalt, nii ahastavalt. Naistega on see alati nii. Ma tunnen neile kaasa nende vere- ja sünnivoodites. Kuidas suudab küll üks naine nii palju lärmi teha? See on nagu laul, hümn õudusele. Vaene olend.

Häälte ja helide põimik üle jõe heljumas. Surnute põletamine, tuhk jõkke pühitud.

Koidab.

Ma ei läinud enam kunagi Charidotisesse, kuigi mõtlesin sellest tihti. Nüüd on liiga hilja.

Liiga palju lärmi ühe naise kohta. Nad kõik karjuvad! Ämmaemandad, preestrinnad. Mis juhtus? Ma kuulen jalgade müdinat oma uksest möödumas. Kuulen mehehäält kähedalt hõikamas.

Minu ja ukse vahel on sein. Ma ei pääse sellest läbi, aga siiski ma pean. Minu kõrval laual on hõbealusel kolm küünalt. Mu silmad on tuhmid, kuid ma näen neid hubisemas. Leegid on sinised.

Ta tuleb nüüd, rahutu vaim, oma puhkepaika, uue sulni keha sarkofaagi.