Tegelased:
1. Viktor
2. Eliisa
3. Viktori sõber Henri
4. Frankenstein
5. Olend
6. Rase naine
7.-8. veel kaks olendit
VIKTOR : Lõpuks ometi! Lõpuks ometi... Vaikus ja rahu... (Kostab hakkide kisa.) Või siis peaaegu. Siin ma selle lõpetan. Siin. Ja siis on lõpp hädadele. Tere tulemast igavene elu! (Tõmbab sisse kanderaami. Sulgeb ukse ja keerab selle lukku. Hakkab tilguteid üles seadma, ühendab need lina all oleva keha külge. Vaatab oma kätetööd õnnelikult. Kontrollib tilguteid. Istub ja hakkab mängima kujuteldavat pressikonverentsi.) Palun järgmine küsimus. Julgemini, "New York Times"! (Kuulab oletatavat küsimust.) Te olete minu meetodist valesti aru saanud. Mina ei mängi lambalootega jumalat. Ma ei klooni üldse loodet. Mina kloonin organeid. Magu, neeru, maksa, kopse... Mida soovite! Minu meetod võimaldab väikesest neerukoe tükist kasvatada sada uut neeru! Minu meetod võimaldab geneetilise koodi parandamist. Minu meetodi järgi võime me võtta ühe mikroskoopilise neeru tükikese ja täiendada ning parandada selle geneetilist koodi ideaalini. Me ei vaja enam elundidoonoreid. Olete alkoholiga liialdanud - palun, siin on teile uus maks. Neerukivid teevad liiga? Vahetame neerud välja! Doonorid on minevik! (Läheb lamava Olendi juurde, tõmbab sellelt lina.) Siinsamas on teil võimalus tutvuda maailma esimese tehisinimesega, kellele ma olen siirdanud omaenese elundkonnast kloonitud organid. Kuidas, palun? (Kuulaks nagu küsimust. Muigab.) Minu kloon pole minuga sarnane? Väga pealiskaudne küsimus. Te ilmselt ei kuulanud tähelepanelikult. Ma rõhutan veelkord - mina kloonin organeid. Ja selles suhtes on uus tehisinimene minuga identne. Tal on minu maks, minu neerud, minu sapp, põrn, magu, aju... Minu eesmärgiks pole tungida ilukirjanduse pärusmaale, kus inimese teisik on temaga füüsiliselt sarnane nagu kaks tilka vett. Ja muide - isegi kaks tilka vett pole kunagi nii identsed, kui mina ja teie ees viibiv tehisinimene. Ma kordan veelkord - minu meetod võimaldab kasvatada millist tahes inimorganismi osakest ja paljundada seda sadades tuhandetes kordades. Ja me vajame selleks ainult üht mikroskoopilist, inimsilmale nähtamatut algosakest soovitava organi koest.
Märkamatult on kinnimüüritud ustest sisenenud Frankenstein ja jäänud Viktorit kuulama.
FRANKENSTEIN : See on kõik väga kena, aga selliste organite kasvatamine võtab aega aastakümneid. Te ei saa täismehe kehasse siirdada titekopse või imiku neeru? Need ei pea arenenud inimkeha koormusele vastu.
VIKTOR : Väga hea küsimus. Aga hormoonid? Kindlasti olete kuulnud kasvuhormoonide imetlusväärsest võimest kiirendada arengut.
FRANKENSTEIN : Aga mutatsioonid? Geneetilise koodi apsakad, mida selline sunnitult kiire areng organites esile kutsub. Sabad, sarved, eriomaselt kiire küüniste kasv? Kõik need tsivilisatsiooni arenguga minevikku heidetud ?väärnähtused??
VIKTOR : Te vaatate liiga palju Hitchkocki filme.(Saab alles nüüd aru, kellega ta vaidleb.) Kes kurat te üldse olete?
FRANKENSTEIN : Albert Frankenstein.
VIKTOR : Uks on lukus, kuidas te sisse saite?
FRANKENSTEIN : Ma olen kogu aeg sees olnud.
VIKTOR : Kes te olete?
FRANKENSTEIN : Ma juba ütlesin. Albert. Albert Frankenstein.
VIKTOR : Väga tore. Seda ma juba kuulsin. Aga nüüd kaduge siit, kus kurat! (Avab ukse ja saadab tulija välja.)
FRANKENSTEIN : Olgu. Ma lähen. Aga ma kardan, et me veel kohtume.
VIKTOR : Mina ei karda. Head aega!
Frankenstein lahkub kummaliselt naeratades. Viktor istub laua taha, ning hakkab kirjutama.
VIKTOR : Doktor Romm muretses mulle anatoomikumis ruumid, kus saan oma eksperimendi lõpule viia. Ühendasin kunstliku vereringe tööle. Heckebergi pump töötab laitmatult. Veel paar päeva, kuni organid kohanevad keskkonnaga ja siis saan ma öelda ?tere? maailma esimesele tehisinimesele. Tartu. September. ...
Hakid jäävad ootamatult vait. Raamilt, kus Olend lamab kostab häälitsus? Viktor võpatab ja vaatab raami poole. Olend tõstab käe.
VIKTOR : See ei saa olla... Ta ei saa veel... Need peavad olema spasmid... Mis, kurat siin toimub?
Viktor tormab raami juurde. Rabab lina pealt ja kummardub Olendi kohale. Olend tõstab ootamatult käed ja rabab Viktori kõrist kinni. Viktor hakkab rabelema. Püüab käsi ära kiskuda. Olend rebib teda enda poole. Viktor pääseb lõpuks vabaks.
VIKTOR : Ta elab! Ta elab! Ta elab! (Kargab Olendi juurde, kes rapsib kätega õhku ja patsutab teda põskedele.) See olen mina, mina tegin sind. Saad aru! Sa elad! Saad aru!
Kinnimüüritud uksed avanevad ja sisse astub 30-aastate riietuses rase naisterahvas, kes sulgeb uksed enda selja taga. Ta on vihmast märg. Viktor haarab ta endaga kaasa ja tantsib temaga üle ruumi.
VIKTOR : Ta elab! Elab! Elab!
Korraga Viktor peatub ja jääb naist silmitsema.
RASE NAINE : Vabandage kas siin on sünnitusmaja?
VIKTOR : Kuidas palun?
RASE NAINE : Mulle öeldi, et siin on sünnitusmaja.'
VIKTOR : Ei. Sünnitusmaja on siin kõrval.
RASE NAINE : Vabandust... (Avab ukse paokile ja poeb sealt sisse tagasi.)
Viktor jääb tardunult keset ruumi seisma ja püüab aru saada, mis toimus. Tormab siis usteni ja tõmbab need lahti. Uste taga on telliskivisein. Viktor katsub seda. Sulgeb uuesti uksed, taandub paar sammu ja tormab siis kiirustades usteni, avab need taas. Uste taga on endiselt sein. Sulgeb uksed, hõõrub silmi. Teiste uste tagant kostab kolinat. Uks paotub ja inimskelett pistab pea sisse. Kõlgub ukse vahel. Kostab vandumist. Viktor kargab püsti. Inimskelett kukub ukse vahelt sisse. Viktor läheb usteni, tõstab skeleti üles ja asetab seisma.
ELIISA : Persse! (Siseneb komistades ja jääb Viktorit silmitsema.) Kes kurat sa veel oled?
VIKTOR : Mina olen Viktor, aga kes...
ELIISA : Viktor? Väga kena, Viktor. See kondihunnik on sinu jagu või?
VIKTOR : Jah. See tähendab... Mitte päriselt. Ma laenasin seda...
ELIISA : Kama-puha. Igatahes tuli tal nüüd käsi otsast. (Viskab käe Viktorile.)
VIKTOR : (Hakkab kätt skeleti külge tagasi panema.) Selle saab tagasi panna.
ELIISA : Muide, selliseid asju pole eriti arukas ukse taga hoida. Eriti, kui pirn on läbi. Ma pidin ataki saama kui see klibu mulle seal pimedas selga hakkas vajuma.
VIKTOR : Nii lihtsalt need atakid ka ikka ei teki.
ELIISA : Sa oled mingi arst või?
VIKTOR : Oletame, et olen.
ELIISA : Oleta siis kähku tsipa plaastrit, enne, kui ma
verest tühjaks lahman. (Sirutab näpu ette.)
VIKTOR : Mul ei ole plaastrit.
ELIISA : Minu arust sa ütlesid, et oled arst.
VIKTOR : Sinusuguste arvates peaks arstid mööda ilma ringi leekima taskud plaastrist pakatamas!
ELIISA : Muidugi. Teil on ju see Hipokraates või mis iganes... Tõotan päästa iga väärituma eluraasu kodus, tööl ja liinibussis!
VIKTOR : Plaastri kohta pole seal sõnagi.
ELIISA : Püha jumal! Kas sa surija juures hakkad ka näpuga rida ajama või?
VIKTOR : Kes sa üldse oled?
ELIISA : Kõigepealt ässitame buketi konte kallale ja siis kuulame üle ka veel! Kena-kena!
VIKTOR : Ma ei mäleta, et oleksin endale külalisi kutsunud. Ja üleüldse võiks sa nüüd astuma hakata. Mul on tarvis tööd teha.
ELIISA : (Toob taas oma näpu lagedale.) Ja surmavalt haavatud noor neiu sinu töö hulka muidugi ei kuulu.
VIKTOR : Sa pole surmavalt haavatud!
ELIISA : Aga kui ma praegu siia mingit sodi sisse ajan, tekib infektsioon ja...
VIKTOR : See pole isegi haav mitte, see on marrastus, lihtsalt kude... Miks sa ütlesid infektsioon? Inimesed ei ütle infektsioon. (Muutub ettevaatlikuks.)
ELIISA : Kuidas siis inimesed ütlevad?
VIKTOR : Inimesed ütlevad põletik. (Läheneb tüdrukule ähvardavalt.)
ELIISA : Kamapuha. Infektsioon? Põletik? Mis vahet seal on. Sa ei pea sellepärast veel inkvisitsiooni korraldama.
VIKTOR : Infektsioon on meditsiiniline termin. Seda kasutavad reeglina...
ELIISA : Ja kui ma ütlen persse ja põrgu, siis olen ma kohe ärakarand hooraeit!?
VIKTOR : Siis on sul lihtsalt vilets lastetuba.
ELIISA : Kuule, lõpeta ära - mina ei kahtlusta, et sa oled oma vanaema kuskile kappi plaastriga kinni teipind, et sul seda anda pole.
Olend on end lina all liigutama hakanud ja teeb katseid istukile tõusta.
VIKTOR : (Hakkab tüdrukut uksest välja tagurdama.) Hea küll... Hakka nüüd astuma!
ELIISA : (Rebib end lahti.) Käperda oma maksahaigeid!
VIKTOR : Kuule, kao nüüd minema, kurat võtaks!
ELIISA : Ja siis pidi minul see kõige sitem lastetuba olema!
VIKTOR : (Märkab Olendit, kes on juba istukile tõusnud.) Hea küll, hea küll. Ma vabandan. Mine otsi omale plaastrit, muidu äkki tõesti... (Kiikab Olendi poole, kes on lina all ennast istukile ajanud ja hakkab nüüd püsti tõusma.) ...tekib see... Infektsioon, et kurat sind võtaks. (Lükkab tüdruku jõuga uksest välja.)
ELIISA : (Karjub ukse tagant.) Küll nüüd kukkus pabistama... Ära põe, ma ei lähe su peale kituma, et sul see Hipokraates pähe ei jää!
Olend tuiab lina all paar sammu. Tilgutid kukuvad. Viktor püüab ta kinni ja hakkab tagasi lamama toimetama. Olend häälitseb ebamääraselt. Tõstab käed. Vajub Viktorile selga. Sureb välja.
VIKTOR : (Rassib teda tagasi tõsta.) Pea vastu... Ma kohe... Kohe... (Viskab ta pikali raamile. Kargab tilgutite juurde ja hakkab neid korda seadma.) Pumpa nüüd, pumpa!
Sa pead lamama. La-ma-ma, saad aru!
Viktor tahab Olendit raami külge kinnitama hakata. Kostab kolinat. Viktor jääb kuulatama. Vaikus. Viktor hiilib kinnimüüritud usteni, kuulatab ja tõmbab uksed ootamatult lahti. Nende taga on endiselt sein. Viktor katsub seina. Kostab lahtikäivate uste tagant kolinat. Viktor ehmub. Sulgeb uksed. Siseneb Henri, Viktori endine korteriperemees ja kaugelt sugulane. Viktor katab Olendi linaga kinni.
HENRI : Sa oled ikka loll-turakas küll. Ise veel käli.
VIKTOR : Me oleme vaevalt sugulased.
HENRI : Seda ma räägingi! Ise vaevalt sugulane, aga võtab kätte ja kolib minema. (Riputab mütsi luukerele pähe.) Tere, Ludvig. Kuda käsi käib, sõber.
VIKTOR : Ma pole su sõber.
HENRI : Ega ma sulle. Ma Ludvigule. (Viipab skeleti poole.)
VIKTOR : Kust sa siia oskasid tulla?
HENRI : Lõhna peale. (Kougib külmkapi lahti, hakkab sealt midagi otsima. Leiab vorstijupi, nuusutab seda.)
VIKTOR : Mis lõhna?
HENRI : (Tõmbab ninaga, läheneb Viktorile, nuusutab õhku Viktori ümber.) Hirmus klaanimislõhn. Sa ei tunne vai?
(Hakkab itsitama. Võtab külmkastist pudeli õlut, avab selle näiteks Olendi lamamisraami nurga vastu.)
VIKTOR : Ma küsisin midagi?
HENRI : Seda ma räägingi... Kaks päeva panime Vaseliga küprokit. Siis tuleb see oinas, kurat... Hakkab seletama, et niimoodi küprokit ei panda! Nagu ma esimest korda paneks küprokit! Võtke kõik üles ja pange uuesti! Hui, ma talle võtan! (Võtab puust kasti, kust kallab Viktori raamatud välja.) See on minu kast. Ma möödunud nädala poe juurest tõin. Hea kast, kurat! Siia saab veel igasugu asjasi panna. Naelu ja kruvisi...
VIKTOR : (Hakkab kannatust kaotama.) Kas sa võiksid nüüd palun kuradile kerida!
HENRI : (Hakkab külmkapist asju välja tõstma - oma pappkasti.) Seda ma räägin... Kerigu kuradile! Või meie ei oska küprokit panna! Noh, tulime siis Vaseliga meile, et mul oli kapis veel õlut. Hakkan võtma ja tuba tühi... Niimoodi ei tehta, võtad sõbrapoisi vorsti, majoneesi ja kolid minema. Ise nime poolest veel sugulane.
VIKTOR : Me oleme vaevu-vaevu sugulased...
HENRI : Seda ma räägingi. Hui, ma omale ülikoolist enam üürilist võtan! (Võtab välja kilekoti piimaga, nuusutab.) Piim kõik hapuks lastud... (Viskab piima tagasi. Võtab võipaki.) Või verega kokku määritud! (Pühib või varrukaga puhtaks.)
VIKTOR : Hoia oma tavaari külmkapis!
HENRI : Külmkapp läks puru!
VIKTOR : Siis paranda ära!
HENRI : Paranda ära, paranda ära! Seda ma räägingi, sa oleks võind öölda, et minema kolid!
VIKTOR : Ma jätsin sulle kirja.
HENRI : Hea, et ma selle maksatüki enne minekut pannile panin, saime Vaseliga hamba alla midagi.
VIKTOR : Sa praadisid selle maksa ära!
HENRI : Nojah, noh... Üüri sa ei maksnud. Midagi peab ju inimene sööma. Kuule, sul oli seal neid maksu mitu tükki! Mis sa jorised, ma selle kõige väiksema...
VIKTOR : Ja preparaadi? Jõite peale?
HENRI : Ei prepareerind seal midagi. Ikka rasvaga praadisin.
VIKTOR : Sa arvasid, et see on seamaks!?
HENRI : Siga või lammas. Mis seal vahet. Ega ma mingi juut pole, et maksu sorteerin. Need pidid sihukesed hullud olema, et seamaksa ei söö.
VIKTOR : See ei olnud seamaks. See ei olnud looma maks.
HENRI : Ega seal nime peale pold siga või lammas...
VIKTOR : See oli inimese maks!
HENRI : (On just lonksu õlut võtnud ja purtsab selle välja.) Kurrat! Vaata kus, teeb ausast töömehest inimsööja-kannibali! Sa oled ikka püsti turakas! Selletarvis on siis vaja ülikoolis käia!
VIKTOR : Ise sa sõid.
HENRI : Oleks siis ööld, et see inimese maks on! Ja need neerud... Need olid siis kah...?
VIKTOR : Sa ikkagi võtsid tookord need neerud?
HENRI : (Paneb õlle käest ära.) Mul ei ole ia olla. Mul ei ole kohe üldse ia olla. Oleks ma seda teadnud, ma oleks Vaseliga seda kuradi küprokid maha võtma ja seina panema jäändki. (Hakkab taganema ukse suunas.) Vaata, ülikoolist mina enam ühtegi üürilist endale ei võta! Need on ju loll-turakad valmis!
VIKTOR : Su vorst ja majonees.
HENRI : Ära tule, saadan! Kes teab millega sa neid prepeetinud oled...
VIKTOR : Aga üür?
HENRI : Ära puutu mind! Sa ei ole inimene! Loll-turakas!
VIKTOR : Head nägemist. (Sulgeb ukse lahkuva Henri järel. Märkab mütsi Ludvigi peas. Võtab selle, avab ukse hüüab järele.) Su müts!
Keegi ei vasta. Viktor sulgeb ukse, riputab mütsi Ludvigile pähe tagasi. Viktor katsub oma kõri. Maigutab suud, läheb janusena laua juurde ja rüüpab sealt midagi. Puristab selle välja, vaatab silti ja jookseb minema.
Tulevad kaks olendit, lahtistest ustest. Nad lähevad laua juurde ja hakkavad seal igasuguseid asju näperdama ja kokku valama. Rõõmustavad, kui midagi reageerib või plahvatab. Üks avastab lamava Olendi, viipab teise ligi. Silmitsevad Olendit. Puudutavad ta jäsemeid või nägu ja siis võrdlevalt enda omasid. Häälitsevad ebamääraselt. Avaneb müüritud uks. Frankenstein. Kaks olendit taltuvad ja lähevad alandlikult uksest sisse. Frankenstein sulgeb uksed. Pimedus.
Viktor on Olevuse kõrval ja õpetab talle tähti?
VIKTOR : See on aaa?? Aaaa? Aaaa Ütle aaa. (Tõmbab kriipsu ja ohkab tüdinenult, ajab ennast püsti, ringutab.) Issand jumal! Mitmes kord see juba on? (Vaatab paberilt kriipsutusi.) Üks, kaks, kolm, neli? Nelisada kakskümmend kaheksa korda ja mitte sittagi. Lootusetu. (Kohendab oma riideid. Hakkab taas kujuteldavale kuulajaskonnale rääkima.) Nii... Palun. "National Geographic"? Jah? (Kuulab kujuteldavat küsimust.) Selleni ma tahtsingi jõuda! Te ei kujuta ettegi, milline energia kulus, et talle selgeks õpetada häälikuid!? Ainuüksi ?a? tähte kordasin ma talle nelisada...
OLEND : Aaaa... (Ajab end istukile.)
VIKTOR : Ta töötab! (Tormab Olendi juurde. Toetab teda.) Tubli! Ja veelkord aaaa...
OLEND : Aaaa...
VIKTOR : Aaa!
OLEND : Aaaa...
VIKTOR : Nii. Nüüd edasi! Beeee. Korda minu järel! Beee!
OLEND : Aaaa.
VIKTOR : Ei-ei-ei. Aaa sa juba ütlesid. Nüüd beeee!
OLEND : aaaa-beee-tsee-dee-eee-efff-geee-eeee-hõhh-iii-ihiii (Tõuseb tähestikku lugedes jalule.) Üks pluss üks on kaks, kaks korda kaks on neli, ruutjuur üheksast on kolm. Korda minu järel: Aaaa!
VIKTOR : (Kallistab Olendit ülevoolavalt.) Stopp-stopp-stopp! Mina õpetan sind. Istu! (Püüab kätega näidata istumist.) Istu!
OLEND : (Jälgib Viktori ponnistusi. Teeb ?esti järgi.) Istu! Istu! (Teeb uue liigutuse, mis tähendab seismist.) Seisa! Seisa! (Hakkab õnnelikult naerma.)
VIKTOR : Ei-ei-ei! Istu! Istu!
OLEND : (Kordab istumisliigutust.) Istu! Istu!
VIKTOR : Tubli... (Püüab Olendit istuma aidata.)
OLEND : (Hakkab seismise liigutust tegema.) Seisa! Seisa! (Puhkeb õnnelikult naerma. Naudib enda nalja.)
VIKTOR : (Vajub istuma ja vaatab Olendit.)
OLEND : (Teeb tõsise näo.) Istu! Istu! Seisa... Seisa... (Hakkab jälle naerma.)
VIKTOR : Ei ole naljakas. Üldse ei ole. (Tõuseb ja tõukab Olendi istuma.) Istu! (Seob Olendi keha keskelt millegagi kinni.) Sa olid väga tubli. Aga nüüd: lamad! (Keerab tilgutikraane koomale.) Öö. Uni. (Katab Olendi linaga.)
Olend jääb pikali ja rahuneb. Viktor hakkab märkmeid tegema. Uks avaneb vaikselt. Siseneb Eliisa.
ELIISA : Vabandust. See olen jälle mina.
VIKTOR : (Hoidub raami ette, varjates Olendit oma kehaga.) Ma pole vahepeal poes käinud.
ELIISA : Mis mõttes?
VIKTOR : Mul ei ole ikka plaastrit.
ELIISA : Ma tulin tegelikult koristama.
VIKTOR : Mis mõttes?
ELIISA : Mitmes mõttes saab sinu arvates koristada?
VIKTOR : Ma...
ELIISA : Vabandust, ma tean, et ma olen üsna võimatu. Ma tulin tookord ka koristama, aga see kuradi kondiklibu ajas mu endast välja ja sa ise olid ka nii neetult üleolev ja tark ja...
VIKTOR : Siin pole midagi koristada. Võid minna.
ELIISA : Kuule, ära... Ja ära ole nii neetult tark! Lase lõdvaks, elad kauem. (Hakkab ettevalmistusi tegema. Võtab tolmuimeja.)
VIKTOR : Sa ei hakka ometi siin... Praegu koristama...
ELIISA : Ära arvasid. (Lülitab tolmuimeja tööle.)
ELIISA : (Püüab tolmuimejast üle karjuda.) Mina pole sind kutsunud!
ELIISA : Sinu kutsumise peale ma ei läheks sitale kah!
VIKTOR : Mis sul viga on?
ELIISA : Mulle lihtsalt ei meeldi sellised ennasttäis väikesed ülbikud, kes arvavad, et nad teavad kõiki maailma saladusi, aga tegelikult istuvad oma mikroskoobi taga ja kloonivad amööbi!
VIKTOR : Mis see kloonimine siia puutub? Kes kurat sa üldse oled? Tuled siia ja kukud... Koristama!
ELIISA : (Lülitab tolmuimeja välja.) Minu nimi on Eliisa ja mulle makstakse selle eest, et ma siin korra nädalas natuke korda looks, et sinusugused sita sisse ära ei upuks, sest teadlased on ju nii ebamaised olendid. Üks pidi peaaegu otsad andma, kui ma talle peldikus vee tõmbamist õpetasin. Istus siin, samamoodi ennast täis, kloonis hommikust õhtuni amööbi, aga sitamajas vett tõmmata, see oli tema jaoks mingi hiina mõistatus.
VIKTOR : Minu pärast pole sul küll tarvis siin... Vett tõmbamas käia! Nii, et, aura ära!
ELIISA : Õnneks pole see sinu otsustada. (Lülitab tolmuimeja taas tööle, hakkab tuba mööda ringi sõitma.)
Siit võiks ju väikese etüüdi peale minna, kuidas Viktor püüab oma raami, koos Olendi ja tilgutitega Eliisa tolmuimeja eest päästa. Eliisa jälitab teda.
VIKTOR : (Kui tolmuimeja vaikib.) Kas sa lõpetasid?
ELIISA : (Pakib tolmuimeja kokku.) On kaks asja - peldikus tõstad prill-laua üles, kui pissil käid ja poolikuid võileibu raamatute vahele ei topi.
VIKTOR : Ma pole...
ELIISA : Jäi meelde või kirjutan üles?
VIKTOR : Jah!
ELIISA : Mis jah? Kirjutan üles või...
VIKTOR : Jäi meelde!
ELIISA : Vabalt! Oli tõesti väga ütlemata ebameeldiv kohtuda! Nägemist! (Lahkub. Unustades oma koti maha.)
VIKTOR : (Märkab kotti, hüüab tüdrukule järele.) Hei, sina? Mis su nimi oligi? Eliisa? (Tormab välja. Tüdrukule järele.)
Olend ärkab üles. Rabeleb end vabaks. Olendi etüüd. Tõuseb. Võtab külmikust purgi mingi elundiga. Joob. Sööb elundi ära. Valab midagi kokku. Saavutab kuidagi auru või paneb piirituse kuskile põlema. Mängib lambiga. Proovib pardliga habet ajada. Kirjutada. Maitseb igasuguseid asju - paberist pliiatsiteni. Hakkab midagi pallina kasutama. Lõikab lillepildi ajakirjast välja. Võtab selle pihku. Ta peaks siiski tilgutite ja raami juurde jääma. Stseeni lõpus hakkab liiga kaugele minema. Tilgutid või juhtmed tulevad küljest ära. Vajub kokku. Viktor tuleb koos kotiga tagasi. Märkab toimunut ja tõstab Olendi tagasi raamile. Hakkab teda elule äratama.
Lahtikäivatest ustest siseneb kaasaegseis rõivais naine.
VIKTOR : (Märkab naist möödaminnes.) Te tulite jälle sünnitama.
NAINE : Jah, kas siin ongi sünnitusmaja?
VIKTOR : (Tegeleb Olendiga.) Jah. Ajage aga jalad harki ja laske tulla!
NAINE : Aga registratuur!
VIKTOR : Kolis ära. Meil on iseteenindus!
NAINE : Ma ei saa aru! Meil oli perepalat...
VIKTOR : Aru ei saa või? See ei ole siin sünnitusmaja!
NAINE : Aga te ise ütlesite...
VIKTOR : Nalja tegin. Sünnitusmaja on siin kõrval! (Läheb kinnimüüritud uste juurde, rebib need lahti.) Hakake astuma!
NAINE : (Vaatab Viktorit põlglikult.) Ma lähen ikka uksest. (Pöördub. Lahkub.)
VIKTOR : (Tormab talle järele.) Vabandust, ma mõtlesin, et te olite see teine... (Vaatab uksi.)
Pimendus.
Olend istub laua taga ja tegeleb Eliisa koti sisuga. Maitseb huulepulka. Värvib midagi küünelakiga. Puuderdab. Viktor tuleb sisse. Olend näitab talle mõnd Eliisa pildiga dokumenti.
OLEND : Ilus. (Näitab ennast.) Mina kole. (Võtab väljalõigatud lillepildi.) Lill ilus. Mina kole. Kurb. (Värvib enda nägu huulepulgaga. Näitab Viktorile.) Mina ilus. Mina lill! (Hakkab õnnest särama.)
VIKTOR : (Võtab tal huulepulga käest ja viskab kotti.) Ei ole ilus. Üldse ei ole. (Viskab väljalõigatud lille ära.)
OLEND : (Korjab lille üles, silub põrandal sirgeks.) Minu lill. Minu ilus lill!
VIKTOR : Ma tõin sulle kingituse. See on südamestimulaator. Nüüd me ühendame selle sinu väikese südamega ja siis sa saad vabalt liikuda. (Hakkab stimulaatorit korda seadma.)
OLEND : Minu süda! Minu kingitus! (Tahab aparaati enda kätte võtta.)
VIKTOR : Ei-ei-ei... (Osutab tilgutile.) See on praegu sinu süda. Ma teen sulle uue südame. Seda sa saad taskus kanda. Uus süda on väiksem.
OLEND : Mul on väike. (Näitab oma kõhu ja keha peale.) Siin sees kõik väike. Pigistab. Valus.
VIKTOR : See on hormoonidest. Mine heida pikali. Siis on parem.
OLEND : (Surub oma lille pihku.) Minu ilus lill. Mina pikali. Minu hormoonid. (Istub raamile ja hakkab ennast kõigutama ette-taha. Hoiab lille peos. Nuusutab seda. Maitseb. Hakkab lutsima.)
VIKTOR : Ära söö seda. See on paber. (Võtab paberist väljalõigatud lille ja viskab selle ära.)
OLEND : Minu lill. Minu ilus... (Tahab lille võtma minna.)
VIKTOR : (Surub Olendi jõuga pikali ja kinnitab rihmadega.) Ole nüüd pikali. Sul pole seda kuradi rämpsu vaja!
OLEND : Minu lill...
VIKTOR : Lõpeta ära, raisk! Ma pean sulle selle aparaadi külge ühendama. Mida sa põtkid!?
OLEND : Minu lill... (Rabeleb meeleheitlikult.)
VIKTOR : Jää vait, raisk! (Teeb süsti. Hakkab stimulaatorit ühendama, kinnitades aparaadi rahunevale Olendile keha külge.)
Viktor keerab ukse lukku ja jätkab oma tööd. Lülitab seadme tööle.
VIKTOR : Nüüd! Hakka tööle... Palun hakka tööle...
FRANKENSTEIN : (Ilmub jälle kinnimüüritud ustest.) Impulss on nõrk.
VIKTOR : (Pöördub.) Jälle teie.
FRANKENSTEIN : Impulss on liiga nõrk. Su stimulaator ei hakka niimoodi tööle...
VIKTOR : Mis teil tarvis on!?
FRANKENSTEIN : Midagi. Ma ütlesin juba, et ma olen Albert Frankenstein...
VIKTOR : Doktor Frankenstein?
FRANKENSTEIN : Doktor? Võib ka nii öelda.
VIKTOR : Nagu selles raamatus? Aga miks siis Albert? Miks mitte Victor? Raamatus oli Victor.
FRANKENSTEIN : Shelly oli kirjanik. Pealegi naine...
VIKTOR : Ja siis!?
FRANKENSTEIN : Kuulge, ega te tõesti ei arva, et keegi äratab inimesi elektrilaenguga ellu? (Hakkab naerma.) Shellyl polnud biokeemiast aimugi. See oli küll 18. sajand, aga see ei tähenda, et ma idioot olen.
VIKTOR : Ma arvan, et teil oleks nüüd aeg astuma hakata. Meil siin on käsil juba 21. sajand ja mul on töö pooleli.
FRANKENSTEIN : Teie töö pärast ma tulingi.
VIKTOR : Hea küll, oletame, et te olete doktor Frankenstein. Ja siis!? Õmblesite mingitest räbalatest, seal oma 18-ndas mingisuguse sipsiku! Mida te siis nüüd siin jõlgute? Teie olete oma topise valmis traageldanud ja võite nüüd rahulikult pihku itsitada.
FRANKENSTEIN : (Muigab.) Kui noored te olete. Ilusad. Vaimukad. Haarate kõike lennult. Ja ometi - kui kaugel igasugusest vastutusest! Ma parem ei hakka eetikat mainimagi. Möödunud sajand tõi kaasa sellise eetika devalveerumise...
VIKTOR : Mina üksi nüüd küll kogu inimkonna eetikat devalveerida ei jaksa!
FRANKENSTEIN : Jumal tänatud!
VIKTOR : Nii, et Jumalat te ikka usute?
FRANKENSTEIN : Te võtate kõike kangesti mustvalgelt! Usun, ei usu! Ise olete õppinud eristama tuhandeid erinevaid värvitoone! Aga Jumal on teil ikka mustvalge.
VIKTOR : Või puudub üldse.
FRANKENSTEIN : Või puudub üldse. Te rebite ennast lahti gravitatsioonist, lendate kuule, teete seal paar hädist sammu ja räägite siis kosmose vallutamisest! Samas aga seisate näpp suus nagu lapsed, kui tulvavesi teie kodud minema pühib. (Mühatab.) Teadlased!
VIKTOR : Mis see kõik minusse puutub, mina lihtsalt kloonin organeid. Mis selles siis halba on, kui me tulevikus saame inimestele kasvatada uusi kopse, neere, maksu, ajusid...?
FRANKENSTEIN : Aga nendel teie kloon-organitel puudub kogemus! Puudub ajalooline mälu!
VIKTOR : Siis kaduge tagasi oma ajalukku! Oma koitand kogemuste ja mälu juurde!
FRANKESTEIN : Viktor, sa isegi ei tunne oma looma, aga sa lased ta ketist lahti. Saad ikka aru, et ta ongi vaba, kui sa ta masinatest lahti päästad?
VIKTOR : Pult jääb minu kätte. (Näitab stimulaatori akut.)
FRANKENSTEIN : Selliseid patareisid võib igast nurgapoest osta!
VIKTOR : Kuule, lepime nüüd kokku - sind pole olemas! Vähemalt füüsiliselt mitte.
FRANKENSTEIN : Tere, skisofreenia!
VIKTOR : Ära muretse, ma pole patoloogiline! Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma oletan, et sa oled mingisse ajastruktuuri vibreerima jäänud resonants.
FRANKENSTEIN : Julgelt oletatud. 18. sajandil oleks sind nõia pähe ära põletatud.
VIKTOR : Ma juba ütlesin: meil siin on praegu 21. käsil!
FRANKENSTEIN : Ma ei saa aru, millele sa loodad? Ta võtab su stimulaatori, karbi patareisid ja kaob! Sul pole talle isegi pärast arvet kuskile järele saata!
VIKTOR : Sellest ajast kui sa seal 18.-das nõidasid põletasid, on maailmas veel üht-teist avastatud. (Võtab väikese kiibi.) Selle kiibiga peilin ma ta igast maailma nurgast välja. Aga ta ei kao kuskile. Sest mul on teda tarvis. Õigemini küll ühte osa temast. Esialgu.
FRANKENSTEIN : Hakkad teda külmkapis hoidma?
VIKTOR : Labane, aga õige.
FRANKENSTEIN : Sellega sa küll nüüd "National Geographicut" oma ukse taha ei meelita, et sul kloon külmkapis moosipurkide vahel sitsib. Tänapäeval tahetakse asju näpuga katsuda.
VIKTOR : Tead, vibra...
FRANKENSTEIN : Vibra! Mis ma ütlesin - eetika devalveerumine! Varem sa ütlesid, et ma olen doktor...
VIKTOR : Oma 18-ndas võisid sa doktor olla, siin, minu 21-ses oled sa lihtsalt vibratsioon! Ma ei tea, miks ma sind näen ja kuulen, aga mul pole praegu aega sellega tegelda!
FRANKENSTEIN : Teine häda, mis kaasaeg teile külge on pookinud: spetsialiseerumine ja kvalifitseerumine! Kui sa praegu mõne närvihädaga tagumikuarsti juurde satud, siis võid kindel olla, et süüdi on toitumine. Meie ajal ravis arst haigusi mitte sümptomeid.
VIKTOR : Kuule, jää vait, ära tüütab juba!
FRANKENSTEIN : Ma mõtlen tõsiselt. Mitte keegi ei tea milliseid mutatsioone need sinu hormoonide peal üles kasvanud organid tekitada võivad!
VIKTOR : Mine vibreeri kuskile 25-ndasse, saad teada!
FRANKESTEIN : Muidugi, sa arvad, et oled surematu. Õmbled endale tagavarakere kokku ja elad igavesti!
VIKTOR : Ja siis!? Miks sina oma peletise kokku traageldasid?
FRANKENSTEIN : Mina?
VIKTOR : Sa oled ju doktor Frankenstein?
FRANKENSTEIN : Oletame, et olen! Doktor. Frankenstein. Oletame, et ma ei mõelnud! Ma ei mõelnud, mis edasi saab! Äkki mul polnud aukartust. Aukartust elu ees!
VIKTOR : Jaa! Sa oled omadega ikka päris plindris.
FRANKENSTEIN : Miks sa arvad, et sul paremini läheb?
VIKTOR : Sest mina olen ettevaatlik.
FRANKENSTEIN : Püha lihtsameelsus! Süstid hunniku lima hormoone täis ja nimetad seda ettevaatuseks!
VIKTOR : Käi kuradile! (Lõikab sõrme.) Neetud! Nüüd lõikasin sisse ka veel!
Frankenstein lahkub. Teisest uksest on sisenenud Eliisa. Ja jälginud toimuvat.
ELIISA : Ma tõin plaastrit.
VIKTOR : (Ehmub.) Sa... Ehmatasid mind.
ELIISA : (Vaatab ruumis ringi.) Kas sa... Tihti... Räägid iseendaga?
VIKTOR : (On silmadega Frankensteini lahkumist jälginud.) Mis?
ELIISA : Ma küsisin, et kas sa tavaliselt räägidki iseendaga?
VIKTOR : Mõnikord jah, tuleb ette. Kuidas sa sisse said?
ELIISA : Mul on võti.
VIKTOR : Kas neid müüakse kuskil või?
ELIISA : Ei. Ma käin siin koristamas, järelikult pean ma siia ka sisse pääsema.
VIKTOR : Ah jaa... Ja mis tahtsid?
ELIISA : Tõin plaastrit.
VIKTOR : Suur tänu. Mul juba on. (Plaasterdab haava kinni.) Muide, su kott jäi siia. Seal, laual.
Tüdruk võtab koti ja seisab edasi.
VIKTOR : Kas sa... Minema ei peaks hakkama?
ELIISA : Kuhu?
VIKTOR : Ma ei tea. Kuskile... Ära.
ELIISA : Aga sa ise?
VIKTOR : Mida?
ELIISA : Ei pea näiteks sööma minema?
VIKTOR : Tänan ei.
ELIISA : On sul ikka kõik korras?
VIKTOR : Jah. Väga. Korras nagu Norras. (Kordab õnnelikult.) Korras nagu Norras.
ELIISA : Ja Norras?
VIKTOR : Mis Norras?
ELIISA : Kas Norras on kõik sinu aravates... Korras?
VIKTOR : Ma ei tea.
ELIISA : Hea küll. Kas sa tuled kaasa või toon sulle siia?
VIKTOR : Kuhu? Mida sa siia tood!?
ELIISA : Süüa.
VIKTOR : Ma ei taha süüa.
ELIISA : Ma ei küsinudki, kas sa tahad süüa. Ma küsisin, kas tuled kaasa või toon sulle söögi siia!?
VIKTOR : Aga ma ei taha süüa!
ELIISA : Selge. Tuled kaasa. (Võtab skeleti peast mütsi ja torkab selle Viktorile pihku.) Võta oma müts.
VIKTOR : See ei ole minu müts.
ELIISA : Kelle siis?
VIKTOR : Minu... Sõbra.
ELIISA : (Saadab kõõrdpilgu skeletile.) Ma arvan, et su sõber ei pahanda.
VIKTOR : (Osutab skeletile.) Ei, mitte tema ei ole mu sõber...
ELIISA : Ei olegi sõber?
VIKTOR : Ei.
ELIISA : Toakaaslane siis?
VIKTOR : Ei.
ELIISA : Täitsa võõras skelett, esimest korda näed?
VIKTOR : Ei. See... (Osutab skeletile.) Tema on ülikooli oma. See skelett, tähendab. Tema ei ole see sõber, kelle müts see on.
ELIISA : Sul on elavaid sõpru ka?
VIKTOR : Noh...
ELIISA : Hea küll, lähme! Isa käskis su sööma viia. Te olite täna kohtunud ja sa lubasid talle, et hoiad oma tervist.
VIKTOR : Isa? Mu isa on surnud.
ELIISA : Minu isa, totakas!
VIKTOR : Sinu isa? Ma ei tunnegi su isa!
ELIISA : Kuule, klemm! Sa oled ikka tõega sassis. Minu isa, Johannes Romm, see, kes sulle siin ruumi leidis... Sest sa pidid nii kuradima paljulubav olema.
VIKTOR : Doktor Romm on sinu isa?
ELIISA : Sa arvasid, et ma olen kloonitud?
VIKTOR : Miks kloonitud!? Ma ei saa aru, miks teil see kloonimine kogu aeg hambus on?
ELIISA : Rahune. Pane müts pähe. (Surub Viktorile mütsi pähe.) Ja lähme.
VIKTOR : (Minnes.) Doktor Romm on sinu isa...
ELIISA : Jah.
VIKTOR : Sellepärast sa ütlesidki infektsioon. Mitte põletik?
ELIISA : Tead, kui sa indiaanlane oleks, kutsutaks sind mees-kes-mõtles-Paide-kaudu...
VIKTOR : Mis Paide?
ELIISA : Ära muretse, homme jõuab kohale...
Lahkuvad. Veidi aja pärast tuleb Henri. Tal on peas erakordselt suur müts.
HENRI : Allo! Viki, tule välja! Sõber on ädas. Tere, Ludvig. Vikit polegi?
OLEND : (Oigab.) Juua! Mina olen kuiv. Mul on kitsas. Ma ei mahu ära.
HENRI : (Läheb raami juurde, tõmbab lina pealt.) Näe, sinu ta on üldse kinni sidund. (Päästab Olendi lahti.) Tule nüüd sõbrake. Juua tahad? (Hakkab juua otsima.) Tal on siin igasugust juua, aga kõike ei või endale sisse kallata.
OLEND : Minu lill. Minu ilus lill... (Roomab põrandal, otsib oma lille.)
HENRI : (Leiab veepudeli.) Pealtnäha nagu vesi, aga... (Nuusutab.) Kes sinna sisse näeb? Pärast on jälle mingi prepeedivesi! Ma ükskord sõin tal tüki maksa ära. Ütles küll, et inimese oma, aga pärast hakkasid näe - sarved kasvama. (Võtab oma turbani ära, selle alt ilmuvad nähtavale sarved.)
OLEND : (Osutab sarvedele.) Näe... Ilus lill.
HENRI : Mis ta nüüd nii ilus. Nagu mingi peletis. Niigi kogu elu selline imelik oldud. Nüüd veel sarved ka! (Paneb turbani pähe tagasi.) Näh, joo! Paistab ikka vesi olema. Ei ole vist see... Perpeet.
OLEND : Mul on kitsas! Sees! Ma ei mahu ära! (Joob.)
HENRI : Ma vaatan jah, et ega sa ise ka teab mis iludus pole. Kuule, heida pikali, muidu kärvad siin veel kätte ära.
OLEND : Ei taha pikali! (On oma lille sirgeks silunud ja tatsub sellega nüüd ringi.) Minu lill. Minu ilus lill.
HENRI : Kuule, kui ta su välja kirjutab, siis mul on üks hea ots. Sa paistad selline tugeva kondiga. Otsid mu üles? Supilinna tead?
OLEND : Supilinn...
HENRI : Seda ma räägingi! Tuled Supilinna ja küsid Päkapiku-Enrit. Küll sa üles leiad.
Tuleb Viktor.
VIKTOR : Ma pidin ju saatan olema! Tahad ka sekti astuda?
HENRI : Oledki saadan. Vaata mis sa tegid! (Võtab turbani peast, näitab oma sarvi.)
VIKTOR : Hakkad karnevalile minema?
HENRI : Sinu töö! Võta need nüüd ära.
VIKTOR : (Katsub sarvi.) See ei ole võimalik.
HENRI : Oleks ma teadnud, et see kuradi maks...
VIKTOR : Mina ei saa siin midagi teha. See on rohkem nagu loomaarsti rida. (Pöördub Olendi poole.) Sina kebi koikusse! (Tõukab Olendi jõhkralt müksides raamile ja tõmbab ta rihmadega kinni.)
OLEND : Minu lill. Minu ilus lill. Istu! Istu! Seisa...
VIKTOR : Ole vait! (Märkab taas Henrit.) Sa oled ikka veel siin!?
HENRI : Kuule, mees, ma tean väga hästi, et ma ei näe välja nii nagu teised, aga enne neid sarvi oli mul töö ja kõik. Kui sa mul neid ära ei võta, siis mina lähen ja räägin teie ülikoolis kõigile, kuidas sa minu juures oma neerusi ja maksasid prepeetisid! Kuidas sa...
VIKTOR : Pea nüüd oma lõuad natuke kinni! Muidugi ma aitan sind! Mida sa halad kohe!
FRANKENSTEIN : (Kes on märkamatult ilmunud.) Nüüd on sul tagavarasarved ka olemas. Pead endale suurema külmiku ostma, doktor!
VIKTOR : Vibreeri minema!
HENRI : Vibraga pole siin miskit teha! See rohkem nagu saemehe töö või...
VIKTOR : Ma ei rääkinud sinuga.
OLEND : Mul on kitsas! Ma ei mahu enda sisse ära!
VIKTOR : (Haarab peast.) Jääge kõik ükskord ometi vait!
Kõik vaikivad.
VIKTOR : (Olendile.) See on hormoonidest. Kannata ära. Ma toon sulle rohtu. (Frankensteinile.) Sina kao oma ajalukku! (Henrile.) Ja sina! Tuled minuga kaasa!
Lahkuvad. Tüdruk tuleb lilledega, paneb need vaasi, võtab tolmuimeja. Olend oigab.
ELIISA : Persse! Sa ehmatasid mind!
OLEND : Ma... Ei tahtnud ehmatada... Sind. Ei tahtnud.
ELIISA : Mis sinuga juhtund on? Sa näed välja nagu hakkliha.
OLEND : Mina ei ole hakkliha. Ma olen... Ma olen... Mina!
ELIISA : Kas Viktorit ei ole?
OLEND : Ei ole Viktorit. Mina olen - mina.
ELIISA : Hea küll, Viktor tuleb, siis teeb su korda. Oota, ma päästan lahti. (Vabastab Olendi.)
OLEND : Viktor läks. Viktor ei tule. Viktor läks. Sarvedega mees.
ELIISA : Jah, Viktor läks, aga ta tuleb tagasi. Ja sarvi tal nüüd küll ei ole. Väheke imelik ta ju on, aga teadlase kohta... Täitsa söödav. Mis sinuga õigupoolest juhtus?
OLEND : Viktor ei öelnud. Viktor ütles: Oota!
ELIISA : On sul valus?
OLEND : Mul ei ole valus. Mul on... Kitsas.
ELIISA : Need õmblused? Ma tean, mul õmmeldi ka ükskord, pimesool...
OLEND : Mul ei ole pimesool. Mul on hormoonid. Viktor ütles. Siit seest on kitsas ja siit. (Näitab kohti, kust tal kitsas on.) Ma ei mahu enda sisse ära! Sa oled nii ilus!
ELIISA : Mina?
OLEND : Jah. Sa oled väga ilus. Ja need on ka... (Osutab lilledele.) Väga ilusad. Need...
ELIISA : Lilled?
OLEND : Jah, lilled, ma tean neid küll, aga mul ei tule kõik meelde. Need lilled on ilusad ja lõhnavad. Mul on ka lill. (Näitab oma lille.)
ELIISA : Kullakene. Selle parim enne on nüüd küll möödas. Võta parem need. (Annab Olendile päris lilled.)
OLEND : (Hoiab lilli pühalikult käes.) Mul on nüüd päris lilled! Palju päris lilled.
ELIISA : Sa peaks nad ikkagi vaasi panema, muidu närtsivad ära.
OLEND : Ma hoian neid käes. Hoian väga õrnalt.
ELIISA : Hea küll. Hoia siis käes, aga, heida nüüd pikali.
OLEND : Ma ei taha pikali! Ma tahan lilli hoida! Käes. Mul on kümme sõrme. Kaks kätt ja kümme sõrme.
ELIISA : Jah. Mul on ka kümme sõrme. (Näitab oma kätt.)
OLEND : (Rõõmustab.) Ilusal on ka kümme sõrme.
ELIISA : Ja kaks kätt.
OLEND : Kaks kätt ja kümme sõrme. (Naerab õnnelikult.)
ELIISA : (Surub Olendi istuma.) Heidame nüüd pikali.
OLEND : (Hakkab juba nõustuma, aga muudab siis ootamatult meelt.) Aga mitu jalga Ilusal on?
ELIISA : Kaks.
OLEND : Ilusal on kaks jalga. Minul on ka kaks jalga. (Näitab oma jalgasid.)
ELIISA : Jah. Kaks jalga... Heidame nüüd pikali...
OLEND : (Hakkab juba pikali heitma, aga satub siis ärevusse.) Aga mitu varvast Ilusal on? Minul on kümme varvast. (Näitab oma varbaid.) Kaks jalga. Kümme varvast.
ELIISA : Minul on ka kümme varvast.
OLEND : (Vaatab Eliisa jalgu.) Ilusal on kausid jalas. Ma ei näe kausi sisse.
ELIISA : Need on kingad.
OLEND : Jah. Kausi nimi on king. Võta kausid ära.
ELIISA : Kas sa siis heidad pikali?
OLEND : (Noogutab pühalikult lilli käes hoides.) Jah.
ELIISA : (Võtab kingad ära.) Kaks jalga ja kümme varvast.
OLEND : (Muutub õnnelikuks, kui Eliisa varbaid näeb.) Ilusal on ka kümme varvast. Kaks jalga. Kümme varvast. (Naerab õnnelikult.) Kaks jalga. Kümme varvast. Aga mitu saba ilusal on?
ELIISA : Kuule tead... Nüüd küll aitab!
OLEND : Minul ei ole ühtegi saba! Ma ei saa praegu katsuda... Mul on lilled käes! Mehel olid sarved. Kas ilusal on saba?
ELIISA : Ei. Mul ei ole saba ja ma ei hakka seda sulle tõestama!
OLEND : (Muutub taas õnnelikuks.) Ilusal ei ole saba. Minul ka ei ole. Mina ei ole loom. Ilus ka ei ole loom. Meie ei ole loomad! Väike mees oli sarvedega loom!
ELIISA : Heida nüüd pikali. Me ei ole loomad. Ja ma ei ole ilus. Mul on nimi - Eliisa. E-lii-sa.
OLEND : Oled küll. Ilus.
ELIISA : Ei. Ma olen Eliisa. (Näitab endale näpuga.) Eliisa.
OLEND : Oled küll Ilus. Ma näen. Mul on kaks silma. Üks, kaks. (Puudutab oma silmi, aga liiga tugevalt.) Üks silm valutab, teine silm ei valuta.
ELIISA : Persse, sa torkad niimoodi endal niimoodi silmad peast. Heida pikali! On väga valus?
OLEND : Kas Ilusal on ka üks silm valus?
ELIISA : Eliisa! Mitte Ilus. Eliisa!
OLEND : Mina näen, et Ilus on Ilus. Kausi nimi on king. Minul on lilled.
ELIISA : Nüüd sa heidad väga kiiresti pikali või ma saan väga kiiresti ja väga vihaseks!
OLEND : (Heidab kiiresti pikali nagu laps.)
ELIISA : Hea küll. Lama nüüd rahulikult. Ja katsu natuke magada.
OLEND : Ma ei saa magada. Mul silm valutab.
ELIISA : Ise sa torkasid endale silma.
OLEND : (Elavneb õnnelikult.) Aga mul on lilled.
ELIISA : Jah. Need on sinu lilled. Lama nüüd rahulikult.
OLEND : Jah. Ilus ei lähe ära. Nagu Viktor.
ELIISA : (Hakkab kotis sobrama.) Ma pean minema, aga ma... Kingin sulle raamatu. (Võtab kotist ?Väikese printsi?.) See on nüüd sinu raamat.
OLEND : Aga ma ei saa lugeda. Mul on lilled käes. Kaks kätt...
ELIISA : Lilled paned niikaua käest ära.
OLEND : Need on ilusad lilled.
ELIISA : Usu mind, nad ei lähe sellest koledamaks, kui sa nad käest ära paned.
OLEND : Ei pane lilli käest. Ma hoian oma ilusatest lilledest kinni. Siis ma olen nagu Ilus.
ELIISA : Kindla peale oled! Aga siis ma ei saa sulle raamatut kinkida.
OLEND : (Vaatab raamatut.) Raamat on ka ilus.
ELIISA : Jaa, raamat on ka ilus.
OLEND : Ilusa raamat, sellepärast on ilus.
ELIISA : Aga nüüd ma kingin selle raamatu sulle.
OLEND : Mul on lilled! Ma ei saa raamatut... (Sirutab lilled ette.)
ELIISA : Aga sul on kaks kätt. Ühte kätte võtad lilled ja teise kätte võtad raamatu.
OLEND : (Võtab raamatu teise kätte.)
ELIISA : Ja mina lähen nüüd ära. Sina ootad. (Paneb kingad jalga.)
OLEND : (Tõuseb samuti.) Kaks kätt. Üks raamat. Ilus paneb kausid jalga. Kausi nimi on king.
ELIISA : Miks sa tõusid?
OLEND : Ma hakkan raamatut lugema. (Istub laua taha, hoiab ühes käes lilli ja teisega avab raamatu.)
ELIISA : Hea küll, ma pean nüüd tõesti minema. Ütle Viktorile, et ma käisin siin. (Lahkub.)
OLEND : Ütlen Viktorile, Ilus käis siin. Ilusal on kausid jalas. Kausi nimi on king. (Vaatab raamatut. Loeb.) "Väike prints. Kui ma olin kuue aastane nägin kord ühes raamatus, mille nimi oli "Tõestisündinud lood", toredat pilti ürgmetsadest. See kujutas boamadu, kes parajasti mingit looma kugistab. Siin näete selle joonistuse koopiat."
Pimedus.
Olend loeb endiselt laua taga. Ta on jõudnud raamatu lõpuossa.
OLEND : (Loeb ja pühib pisaraid.) Ja ka tema jäi vait, sest ta nuttis. ?Olemegi kohal. Las ma teen ka üksipäini ühe sammu.? Ja ta istus maha, sest tal oli hirm. Ta ütles veel: ?Tead sa... Ma pean vastutama oma lille eest! Ta on nii väeti! Ta on nii lihtsameelne!...? (Pühib pisaraid.) Nii väeti, nii lihtsameelne...
VIKTOR : (Tuleb.) Mida kuradit sa teed!?
OLEND : Loen raamatut.
VIKTOR : Kust sa selle raamatu said?
OLEND : Ilus käis siin. Ilusal oli kaks kätt ja kümme sõrme. Ilusal olid kausid jalas. Kausi nimi on king. Kaks jalga. Kaks kaussi.
VIKTOR : Mida sa putrad? Mida sa teinud oled?
OLEND : Ma pean oma lille eest vastutama. Ma olen ta taltsutanud. Ta on nii lihtsameelne. Ja siis ta nuttis...
VIKTOR : Kes? Ilus?
OLEND : Ei. Väikene prints. Ta jäi vait ja nuttis. Ta pidi oma lille eest vastutama!
VIKTOR : (Läheb kinnimüüritud uste juurde.) Doktor! Doktor Frankenstein!
OLEND : Ainult südamega näed hästi. (Tõuseb, hakkab ukse poole minema.)
VIKTOR : Oota, kus sa lähed?
OLEND : Ma pean oma lille eest vastutama. Lammas võib ta ära süüa.
VIKTOR : Istu maha, lammas. Miks sa üles tõusid?
OLEND : Minu sees hakkas kitsas. Ise ütlesid - hormoonid. Need tahavad minust välja tulla. Ma ei mahtunud enda sisse ära. Aga siis kinkis Ilus mulle lille. Ja nüüd ma pean oma lille eest vastutama.
VIKTOR : Ole vait. (Tõukab Olendit tema raami poole.) Pikali, marss!
OLEND : Ma ei taha pikali! Sa ei meeldi mulle! Ma lähen Ilusa juurde...
VIKTOR : Kuskile sa ei lähe! (Hakkab Olendit jõuga pikali suruma.)
Olend hakkab vastu. Nad rüselevad. Olend virutab Viktorile mingi asjaga. Viktor vajub teadvusetult kokku. Olend jääb kohkunult Viktorit silmitsema. Püüab teda ärkvele raputada omal veidral moel. Ilmub Frankenstein ja kaks olevust. Olend märkab neid. Frankenstein võtab skalpelli ja surub selle Olendi kätte. Olend pelgab teda.
FRANKENSTEIN : (Sunnib teda lõikama.) Sul on seal kiip, lõika see välja.
OLEND : Valus...
FRANKENSTEIN : Kannata ära, siis oled vaba.
Olend urgitseb kiibi välja. Hoiab seda peopesas.
FRANKENSTEIN : Selle viskad vette. Suurde voolavasse vette. Siis ta arvab, et sa oled uppunud. Nemad näitavad. (Osutab olevustele. Otsib siis sahtlist aku ja akulaadija ning annab need Olendi kätte.) Mine. Sa oled nüüd vaba.
OLEND : Vaba.
Olend võtab asjad ja lilled ning lahkub koos teistega.
Frankenstein istub. Viktor toibub. Ajab ennast püsti. Katsub pead.
VIKTOR : Ma pean ta leidma. Kus ta on?
DOKTOR FRANKENSTEIN : Pult pidi ju sinu käes olema.
VIKTOR : (Liigub kuvarini. Silmitseb seda.) Ma pean selle kõik hävitama. (Rebib juhtmed seinast. Hakkab organeid purustama või valab neile midagi peale, paneb põlema.)
FRANKENSTEIN : Teil on seda vabadust ikka liiga palju. Kui te sellega enam hakkama ei saa, siis lihtsalt rebite juhtme seinast ja loobute vastutusest.
VIKTOR : Ära seleta... (Märatseb edasi.)
FRANKENSTEIN : Teie vabadus on nagu lendamine. Kõik te tahate kõrgemale lennata, kui tiivad kannavad. Aga keegi ei mäleta, et lendamine ise on juba paras ime. Miks te riskite tiibadest ilmajäämisega lihtsalt selle nimel, et teada saada - silmapiiri taga on veel üks silmapiir, mis millegi poolest ei erine sellest esimesest. Ja kui erinebki, siis sellepoolest, et sinnani tuleb minna jala, aga mitte enam lennates. Teile on antud elu, aga te võtate seda nagu midagi iseenesestmõistetavat ja tahate teist lisaks. (Mühatab.) ?Inimesed?. Ma pole neist kunagi aru saanud.
VIKTOR : (On kummardunud kuvari kohale.) Ta... On uppunud. Jumal tänatud. Nüüd sa võid minna, tagasi oma 18-ndasse. (Läheb avab uksed.)
Uste tagant on müür kadunud. Seal on suur aas, kus mängivad lapsed. Kostab ?imetabane? muusika? (Nagu Lüürikute ?Teel koju?. Doktor Frankenstein lahkub ja peatub ustel.
FRANKENSTEIN : Ma lähen. Aga me veel kohtume.
VIKTOR : Mine juba! Mine.
Viktor on väga väsinud.
Teistest ustest tuleb rase naine.
RASE NAINE : Kas siin on sünnitusmaja?
VIKTOR : (Vaatab lahkuvale Frankensteinile järele.) Ei!
RASE NAINE : Mulle öeldi, et Toomemäel on sünnitusmaja. See on ju Toomemägi?
VIKTOR : Sünnitusmaja on siin kõrval! Ma tulen... Ma kohe tulen... Ma näitan teile...
Viktor pöördub ja läheb naise juurde.
VIKTOR : Poiss või tüdruk?
RASE NAINE : Kes seda enne siis teab. Tuleb, kes tuleb.
VIKTOR : Jah, muidugi... Vabandust, rumal küsimus.
Viktor lahkub koos naisega. Frankenstein pöördub ustel ja vaatab neile järele. Sulgeb siis uksed.
VAHEAEG
Möödunud on neli aastat. Ringauditoorium. Viktor peab loengut.
VIKTOR : Arsti ja haige vahel peab valitsema usaldus. Üldlevinud suhtumine haigesse on miskipärast kujunenud järgmiseks: mind on üks, aga teid - musttuhat. Ja just siin me teemegi esimese olulise vea. Ometi tundsid arstid juba keskajal ütlemist - Meid on kolm: mina, sina ja haigus. Kui sa oled minuga, siis on meid juba kaks ja me saame haigusest jagu, sest ta on üksi.
OLEND : Tänase loengu teema pidi olema kudede omadused ja tsütoplasma süntees.
VIKTOR : Tsütoplasma süntees. Ma räägin teile kõige elementaarsemast suhtlemisest, aga teie ootate utoopiat.
OLEND : Miks see utoopia on? Kuuldavasti olite te nelja aasta eest väga lähedal kudede kunstlikule kasvatamisele. Teie väitekiri...
VIKTOR : Ma ei märganud siin silti: "Naised saunas."
OLEND : Rääkige meile oma meetodist.
VIKTOR : Ma võtsin oma väitekirja tagasi.
OLEND : Käsikirjad ei põle. Me tulime kuulama loengut kudede omadustest ja tsütoplasma sünteesist.
VIKTOR : Tahate kuulda kloonimisest! Palun. Hiljuti peatas mind ülikooli ees üks umbes neljakümne ringis meesterahvas. Ta hakkas midagi segaselt ja kiirustades seletama. Umbes paar sammu eemal seisis tema naine. Pikapeale sain ma aru, et nende üheksa-aastane poeg sattus raskesse liiklusõnnetusse ja viibib nüüd intensiivraviosakonnas. Arstide arvates olevat ainult tundide küsimus, millal ta sureb. ?Ja millega siis mina teid aidata saan?? küsisin mehelt. See, mida ta vastas, kõlas lausa uskumatult. ?Ta on meie ainus laps. Meil pole vähimatki võimalust enam kunagi lapsi saada. Juba seegi oli ime, et ta üldse sündis. Te peate teda kloonima!? Saate aru, need kaks keskealist täiskasvanud inimest uskusid tões ja vaimus, et nende poega on võimalik päästa ainult kloonides. Nad ei uskunud, et seda võib teha meditsiin, mis neid kord juba aidanud oli. ?Juba seegi oli ime, et ta üldse sündis? - tunnistas mees.
OLEND : Ja teie?
VIKTOR : Kuidas?
OLEND : Kas te aitasite neid?
VIKTOR : Mina!? Kuidas mina neid aidata oleksin saanud? Mina ei ole jumal!
OLEND : Aga miks nad siis teie poole pöördusid?
VIKTOR : Aga sellepärast, et teiesugused ninatargad räägivad nagu oleksin ma mingisugune Jeesus Kristus, kes õhtuti mööda Emajõge ringi silkab ja möödaminnes maakivist kõige ehtsamat sealiha teeb. Saage ometi aru - inimene ei saa sekkuda sinna, kus isegi Jumal mööda pani.
OLEND : Aga Dolly, lammas, kes...
VIKTOR : Aga need jänesed, mida Copperfield kübarast välja tõmbab? Kui tahate mustkunstnikuks hakata, minge tsirkusekooli!
OLEND : Kloonimine pole mustkunst.
VIKTOR : Meditsiin ei saa taaselustada surnud last. Me saame luua ainult täpse DNA koopia, kuid keskkonda ja kogemusi, mis muudavad inimese ainulaadseks isiksuseks, pole võimalik kopeerida! On võimalik, et... (Jääb silmitsema oma oponenti.) Loeng on lõppenud. Minge minema! Minge kõik minema! (Vajub laua taha istuma.)
OLEND : (Tuleb alla, Viktori laua juurde.) Tere, Viktor.
VIKTOR : Ma ütlesin, kõik!
OLEND : See olen mina.
VIKTOR : Väga tore, hakka nüüd astuma.
OLEND : Sul on ikka veel kole kiire kõigist lahtisaamisega. On sul jälle mõni töö pooleli? Mõni lina alla peidetud nukk? Muidugi mitte. Doktoril on nüüd laps. Päris laps.
VIKTOR : Minu laps ei puutu sinusse.
OLEND : Doktor on kuidagi närviline.
VIKTOR : Miks sa surnud ei ole? Sa pidid surnud olema. Kiip näitas, et sa uppusid.
OLEND : Mulle ei meeldinud... Surnud olla. Ja kiibi viskasin ise jõkke. Kummaline, aga, mulle hakkas see hädine vegeteerimine meeldima.
VIKTOR : Mida sa tahad?
OLEND : Meil jäi õppimine pooleli. Minu mäletamist mööda jõudsime alles tähestikuni.
VIKTOR : Loengul jäi küll mulje, et sa oled mõne nurgaarsti juures ennast juba täiendanud.
OLEND : See kudede värk... Ilmselt on see pärilik.
VIKTOR : Ja mis valdkonnas sina siis ilma tegema mõtled hakata?
OLEND : Ära muretse. Meditsiin ja biokeemia. Nendega tegelen ma rohkem hobikorras. Päriselt huvitun ma rohkem ehitamisest. Muide, praegu me taastame sedasama sulle nii armsat Anatoomikumi.
VIKTOR : See pole mulle armas, ma lihtsalt töötan siin.
OLEND : Nagu minagi. Inimesena kuulub mulle...
VIKTOR : Inimesena!?
OLEND : Jah, inimese ja kodanikuna. Mul on isegi pass.
VIKTOR : Selle üle ma ei imesta.
OLEND : Ma kandideerisin isegi kohalikel valimistel.
VIKTOR : Selle üle imestan ma veel vähem. Arvestades sinu ajaloolist kogemust, lõid sa ilmselt kõvasti laineid.
OLEND : Ma ei oleks nii irooniline.
VIKTOR : Ma ei püüdnudki olla. Mida sa minust tahad? Raha? Seda võid saada.
OLEND : Raha! Sa oled tüüpiline inimene. Ma ei taha raha. Võin sullegi laenata, kui tarvis. Kui raha mingisugune kriteerium on, siis selles suhtes käib su pojukese käsi hästi.
VIKTOR : Kahju. Isalikku hellust mul sulle pakkuda pole.
OLEND : Siis võid vahelduseks lugeda Shellyt. Võib olla tuletad meelde?
VIKTOR : Tsiteerime klassikuid!
OLEND : Klassika koha pealt, meeldib mulle Alliksaar rohkem. Poe´l ja Kingil polnud ka viga. Aga Alliksaar... "Mu hinges koos on munk ja sübariit, ei tea ma kumba enam, kumba vähem..." Alliksaar on pagana elutruu.
VIKTOR : Ja mida see Alliksaar sulle siis õpetas?
OLEND : "Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra ja armutakse pettumuste trotsiks..."
VIKTOR : Tee lühidalt, mul on kiire.
OLEND : Ikka vana, hea Viktor. Kärsitu ja enesekindel.
VIKTOR : Mida sa tahad?
OLEND : Lühidalt - ma tahan elada!
VIKTOR : Sa ju elad. Kandideerid valimistel. Segad jalaga raha. Sul on isegi pass olemas, nagu teeks see sinust inimese!
OLEND : Õige. Ma tahan inimeseks saada. Ma vajan... Lähedust.
VIKTOR : Esimene kloon ja kohe pede. Ära nüüd tule rääkima, et see on ka pärilik.
OLEND : Mitte sinu lähedust. Ma vajan naist. Ma vajan kedagi, kellest hoolida. Keda... Armastada. Kellega koos vihma käes seista ja unistada. Kedagi, kes ütleks, et ma... Ei tohi oma kingakandasid maha sõtkuda, kedagi, kes mind ootaks ja minuga pahandaks, kui ma töömeestega paar õlut võtan. Kedagi, kes pimedal ööl mu kaisus rahutult ärkvele ehmub ja kellele ma siis öelda saan, et see... Oli vaid halb uni. Et ma olen siin... Tema kõrval, tema juures... Aegade lõpuni.
VIKTOR : Enamik mehi teeks ei tea mida, et sellest pääseda.
OLEND : Aga sina? Kas sina? Sina saad aru? Sa oled ju samasugune. Sina. Oledki mina.
VIKTOR : Vist küll.
OLEND : Seda ei ole ju palju...
VIKTOR : Seda on väga palju! (Mõtleb.) Aga... Ma ei saa aru. Sul on raha ja võim, positsioon... Kas sa tõesti siis kedagi ei leia... Ma mõtlen, kes sulle kingakandade pärast säru teeks?
OLEND : Nad on ilusad, aga mina...
VIKTOR : See on küll nüüd pläma! Paljudel sinust suurematel värdjatel on kenad kaasad kodus ootamas, kes väiksemastki asjast, kui kingakannad tragöödia korraldavad.
OLEND : Asi on siin - minu sees. Alati, kui ma tunnen, et see kõik siin sees... peaks kohe hakkama keerlema ja pöörlema! Käib mingi krõks ja... Kõik on läbi.
VIKTOR : Võib olla sa lihtsalt pole seda õiget veel kohanud?
OLEND : Ei. Sest teda ei ole olemas. Nad on kõik teisest tõust. Ma ei ole ju selles suhtes... Inimene.
VIKTOR : Mis sul on seal... (Osutab pilguga alakehale.) Midagi puudu või?
OLEND : Sa ise peaksid paremini teadma, mis mul ?seal? on või mida ?seal? pole.
VIKTOR : Mis siis? Potents jätab soovida? Ei tõuse tavalise mitteklooni peale?
OLEND : Ära nüüd labaseks ka mine. ?Seal?, on kõik korras! (Osutab enda rinnale.) Siin on sul midagi vussi läinud. See krõks käib ära ja siis...
VIKTOR : Ja nüüd ma pean sulle selle krõksu pärast veel ühe topise valmis traageldama? Unusta ära. (Tahab lahkuda.)
OLEND : Kuskile sa ei lähe! (Tõukab Viktori istuma.) Ma ei tulnud sind ähvardama. Ma tulin, nagu hädaline. Abi paluma.
VIKTOR : 112 - aitab alati. Nägemist.
OLEND : Siis pean ma käituma nagu inimene.
VIKTOR : Ja mismoodi need... Inimesed siis sinu arvates käituvad?
OLEND : Sul on kena tütar.
VIKTOR : Minu tütar jäta nüüd heaga rahule!
OLEND : Aga su tütrel on üks väike viga - ta on surelik, nagu sa isegi.
VIKTOR : Minu tütar ei puutu siia!
OLEND : ...ja surelikega juhtub mõnikord õnnetusi. Eriti palju õnnetusi juhtub väikeste surelikega, keda vanemad sedavõrd armastavad, et on valmis neid isegi kloonima.
VIKTOR : (Tungib Olendile kallale.) Minu tütar jäta rahule, raibe...
OLEND : (Võtab Viktoril kõrist ja tõstab ta vaevata õhku. Heietab pateetiliselt.) Väikesed surelikud tüdrukud! Mida kõike nendega juhtuda ei või selles julmas ja ebaõiglases maailmas... (Laseb Viktori lahti.)
VIKTOR : (Hingeldab ja kähiseb.) Sa oled ikka... Täitsa raisk!
OLEND : Ma proovisin heaga, aga kui elad inimeste keskel, siis käitu nagu inimene! Mõtle nüüd järele ja kui aeg on käes, otsin ma su üles.
Olend lahkub. Viktor vajub toolile. Püüab hingamist taastada, masseerib kaela. Tõstab pilgu, märkab skeletti.
VIKTOR : Mida sina irvitad!? (Äigab skeletile.)
ELIISA : (Kes on uksele ilmunud.) Nüüd tuli tal igatahes käsi otsast.
VIKTOR : (Vastab masinlikult.) Selle saab tagasi panna... (Võtab käe, tahab hakata tagasi panema.) Eliisa, kallis... Mida sina siin teed!?
ELIISA : Mis sinuga lahti on? Me pidime ju külla minema, aga sina kakled siin selle asemel luukerega.
VIKTOR : Vabandust... Ma ei tahtnud... (Silitab andekspaluvalt skeletti.) Mis kurat see minuga toimub? See kõik ei saa ju uuesti alata! Neli aastat on mööda läinud.
ELIISA : Sa näed välja nagu kausitäis klopitud mune. (Hakkab mehe riideid kohendama.) Tõesti, nagu oleks vaimu näinud.
VIKTOR : Vaimu? (Pomiseb omaette.) Oleks ta ainult vaim. Kus väike Gedrud on?
ELIISA : Gedrud on kodus. Ema hoiab teda. Mis lahti!? Ja kingakannad... Mida sa sõtkud neist. Sa oled nagu mingi poisike.
VIKTOR : Midagi ei ole lahti! Hakkame minema. Sa tead, et ma ei saa üliõpilaste ees neid kuradi paelu, lahti ja kinni siduda...
ELIISA : Mida sa kisud neid siis jalast... (Hakkab Viktori kingasid korralikult jalga panema nagu lapsel.) Pane nüüd kausid ilusasti jalga. Üks ühte jalga ja teine teise jalga. Kaks jalga. Seome paelad kinni. Kausi nimi on king...
Viktor ja Eliisa hakkavad minema. Minnes arutavad.
VIKTOR : Kus see oli?
ELIISA : Misasi?
VIKTOR : (Meenutab.) Kausi nimi on king. Kaks jalga, kümme varvast? Kurat, kus see oli?
ELIISA : Mingi film, ma arvan.
VIKTOR : Ei, see ei olnud film.
ELIISA : Siis mõnes etenduses. Ma ei tea! Kõike ei saa ka pähe õppida. Lähme nüüd...
Pimendus.
Viktor tuleb loenguruumi. Süütab nõrgad tuled. Hämarus.
VIKTOR : Hei! On siin keegi!? (Läheb laua juurde.) Mina olen nüüd igatahes kohal. Sa kutsusid mind ja mina tulin. (Istub.) Ma ootan. Aga ma võin kohe öelda, et ma ei kavatse sulle isegi kaltsunukku jõuludeks kinkida, kaaslasest rääkimata. Mina elan oma elu, sina oma...
Skeletil kukub käsi otsast ja ta ise hakkab võnkuma. Viktor ehmatab. Läheb skeleti juurde.
VIKTOR : Oi, kui hirmus! Oi, kui jube! (Võtab käe, paneb tagasi.) Muidugi, sulle ju meeldis Poe. Ja King. Ja Alliksaar. Mis edasi? Gorilla korstnas. Verine naine laua all. Lase tulla. Ma ootan.
Kostab ukse krääksatus, see sulgub mürtsuga. Tuled kustuvad.
VIKTOR : Kuule, aitab! Mul ei ole siin aega jõuludeni passida. Kui sul on midagi öelda, siis lase käia. Minu vastus on igatahes - ei. Pealegi... Kui sa arvad, et mul on kodus sügavkülmik naistemaksa ja neiuniudeid täis, siis oled sa sama naiivne, kui see sinu neetud Shelly. Kui sa kohe välja ei ilmu, siis...
Lülitub sisse diaprojektor. Ekraanile ilmuvad pildid Viktorist tütrega. Olend hakkab kuskilt kommenteerima.
OLEND : Väike Gedrud ja Viktor sünnitusmaja uksel. Õnnelik ema tütrega? (Jne vastavalt piltidele.)
VIKTOR : (Istub kuskile mugavamalt.) Väga head pildid. Sul on annet. Tõesti. Sa võiks vabalt kuskil kollases ajakirjanduses ilma teha. Paparatso. Ma kujutan juba ette... President päikesevanne võtmas.
OLEND : Väike Gedrud vanaisaga... (Jne piltide järgi.)
VIKTOR : Nagu väike perekonnakokkutulek. Äiapapa ka platsis. Kuule, kui sul see kodukino läbi saab, siis äkki teeme vahetust. Mõned on päris head.
Lõpus jõuab Olend sinnamaani, et poseerib ise väikese Gedrudiga salvestustel.
OLEND : Väike Gedrud ja onu Koletis anatoomikumi trepil.
VIKTOR : Kuule... See ei ole enam naljakas. Tule välja!
OLEND : Väike Gedrud naerab. Onu koletis noaga...
VIKTOR : Lõpeta, raisk. Aitab! (Pöördub auditooriumist Olendit otsima.) Kus sa oled?
OLEND : (Pilt Gedrudist, habemenuga käes.) Väike Gedrud noaga. ?Vara veel.? ütleb onu Koletis. Aga Gedrud ei kuula...
VIKTOR : (Virutab millegagi ekraani pihta. Pildiseeria katkeb, tuled lähevad hämaralt põlema.) Aitab! Gedrud ei puutu siia!
Olend ilmub nähtavale, magav Gedrud süles ja habemenuga käes.
OLEND : Nii ilusasti magab. Väike sugulane. Nagu lihane tütar. Me oleme ju ikkagi sugulased...
VIKTOR : Sa lähed üle piiri!
OLEND : Vastupidi, sina lähed üle piiri. (Pillab habemenoa lapse peale.) Oi! Pillasin noa käest...
VIKTOR : Kui tal üksainuski kriim on, siis... (Tahab söösta last võtma.)
OLEND : (Võtab noa uuesti kätte.) Seisa paigal, muidu ma pean siin natuke... Iluravi tegema. (Tõstab noa lapse kohale. Irvitab julmalt.)
Olendil hakkab helisema telefon. Ta võtab telefoni vastu, manitsedes noaga Viktorit paigale.
OLEND : Jaa, ma kuulen... Henri, mis temaga on? Joob jälle? Ma räägin temaga. Jah? Ei! Me ei saa Henrit lahti lasta... Jah, ta on väike! Aga tubli! Ma räägin temaga ja kõik saab korda... Ma ei saa praegu rohkem rääkida... Anatoomikumis olen. Ei, mitte tööasjus! Homme vaatame... Homme... Praegu on juba õhtu! Puhka. (Paneb telefoni ära.) Vabandust... Tööasjad.
VIKTOR : (Taltub.) On temaga... Kõik korras?
OLEND : Henriga?
VIKTOR : Ei, kurat võtaks, Gedrudiga!
OLEND : Gedrudiga? (Kõditab habenuga hoidva käe vaba sõrmega last oma süles.) Bluti-bluti-bluti... Nii ilusad hamabad... Nii ilus naeratus... (Viktorile.) Mina sinu asemel mõtleks natuke veel. Ta on tõesti väga kaunis laps.
VIKTOR : (Taltunult.) Anna mu tütar siia ja ma lähen oma teed.
OLEND : Oma tee. (Astub paar sammu Viktorile lähemale.) Meil kõigil on oma tee. Omad väikesed unistused. Väikesed soovid. Väikesed raskused, mis ületada tuleb. Väikesed takistused. Väikesed salanipid oma eesmärkide saavutamiseks. (Pöördub lapse poole.) Sa oled ilus. Liiga ilus. Mina ei ole ilus. Aga ma pole sulle pahane...
VIKTOR : Ma palun... Anna ta siia...(Tahab läheneda.)
OLEND : (Tõstab hoiatavalt noa.) Ei liigu! (Pöördub taas lapse poole.) Kummaline, sinu väike värisev issi on valmis püksi laskma, nii hirmul on ta sinu pärast. Aga ometi ei kuula ta onu Koletise sõna. (Mängib noaga.) Selline tunne see siis ongi... Nagu Jumal... Tahad - annad inimesele tagasi kõik, ei taha... Võtad ära! Nii lihtne on elu anda. Kui keeruline on seda hoida. Mõnikord, kui mul pole tuju midagi teha, siis ma lähen parki ja vaatan, kuidas emad seal väikeste lastega päeva õhtusse saadavad. Nad istuvad pinkidel, lapsed loobivad üksteisele liiva silma... Emad pahandavad. Lapsed ei loobi liiva. Emad ei pahanda. Aga nad ei mõtle viivukski, et nende pisikesega võib midagi juhtuda, kui nad pilgu korraks kõrvale pööravad. Päike paistab... Ilm on ilus... Nii turvaline on olla. Aga pruugib neil korraks oma maimuke silmist lasta, kui juba nad tormavad... Süda hirmust tardumas. (Jätkab sujuvalt, samal temperatuuril.) Ma ei soovi ju midagi halba. Ma ei palu sult, et mine tapa keegi ära. Ja ometi, sa keeldud.
VIKTOR : Ma ei saa seda teha!
OLEND : Sa saad, aga sa ei taha!
VIKTOR : Ma ei tohi...
OLEND : (Naeratab nukralt.) Mis siis ikka, valik on sinu. (Tahab hakata lahkuma.)
VIKTOR : Kuhu sa lähed?
OLEND : Ma ei tea veel päris täpselt. Lasteaiad on juba kinni. Kooli jaoks on ta liiga väike. Võib olla teeme väikese tiiru ja jalutame üle Inglisilla. Vesi on nii külm. Vool nii kiire...
VIKTOR : Oota!
OLEND : Mõtlesid ümber?
VIKTOR : Ma ei saa niimoodi... Ma pean mõtlema!
OLEND : (Pöördub lapse poole ja jätkab minekut.) Issi peab mõtlema. Meie läheme jalutama. Muidu me segame issit...
VIKTOR : Ei! Ärge minge kuskile!
OLEND : Nii kiiresti mõtled?
VIKTOR : Miks just seda? Miks sa midagi muud ei taha!?
OLEND : Kummist krokodill ja puldiga auto on mul juba olemas. Miskipärast tekkis himu just kaaslase järele. Kummaline, eks ole!?
VIKTOR : Olgu, ma teen seda... Aga...
OLEND : Aga?
VIKTOR : Ma pean sind ennem uurima. Püha jumal, ma ei tea ju siiamaani, kuidas see kõik... Toimib.
OLEND : (Hakkab võlts-paatosega kõnet pidama.) Miskipärast olin ma sinus kindel. Ma teadsin kohe, et selle närvilise kesta all varjab ennast üks avara hingega inimene, kes oma südames tegelikult armastab kõiki väikseid ja vaevatud...
VIKTOR : Ära irvita!
OLEND : (Muutub siiraks ja paneb noa käest.) Olgu. Tegelikult olen ma sulle tänulik. Päris südamest. (Hakkab minema.)
VIKTOR : Aga...
OLEND : (Peatub.) Jah?
VIKTOR : Kas ma ei peagi... Kolm tilka verd või midagi...
OLEND : Ma pole saatan. Mina olen sina. Ja sina oled mina. Ma usaldan sind, Viktor. (Hakkab jälle lahkuma.)
VIKTOR : Oota, aga Gedrud!
OLEND : Mis Gedrud?
VIKTOR : Minu tütar.
OLEND : Oi. Vabandust. Täitsa meelest läks ära... Viimasel ajal on mäluga midagi. Äkki vaatad üle!? (Viskab lapse hooletult Viktorile.)
VIKTOR : Mida sa... (Tormab last püüdma. Püüab selle kinni. Märkab, et tegemist on nukuga.) Mis kurat!
OLEND : Anna andeks, mul polnud südant teda üles ajada. Ta nii magusasti magas... (Läheneb Viktorile, paneb talle käe õlale.) Tead, kuradi raske on halb olla. Teil, inimestel, tuleb see kuidagi nagu varrukast... Ma ei tea... Võib olla saad sa seda kuidagi sättida või kohendada? Sa ei kujuta ette, kui raske niimoodi on. Tahad mõnda topsisõpra töölt lahti lasta, aga see hakkab hädaldama - enam ei tee ja pere ja lapsed... Vannub Jumala nimel... Süda läheb nii haledaks.
VIKTOR : (Vaatab rabatult nukku.)
OLEND : Aga muidu, kena nukk. Vii tütrele... Olgu peale. Ma nüüd lähen. Täna tuleb veel telekast ilus film ?IT?. Ma olen mitu korda vaadanud juba, aga ikka meeldib. Ma võin sulle videosse võtta, kui veel jalutada tahad.
Viktor ei vasta midagi, silmitseb nukku.
OLEND : Ei taha? Olgu peale... Nad kordavad seda niikuinii varsti jälle. Ilus film. Võime kunagi koos vaadata.
Olend lahkub. Viktor silmitseb nukku. Heliseb telefon.
VIKTOR : Jah, mina... Ma... Üks asi oli. Ma kohe tulen. Kohe. Kas... Gedrud? On temaga kõik korras? Magab? See võib imelik tunduda, aga... Ma palun... Mine vaata. Ei. Ma ootan... Magab. On see kindlasti... Tema? Gedrud, ma mõtlen... Midagi ei ole viga! Ma palun vaata... Vabanda. Ma kohe. Ma kohe hakkan tulema... (Lahkub.)
Pimendus.
Viktor töötab. Laual on torso. Olend tuleb. Olendil on termoskotitäis jäsemeid ja muud sellist.
VIKTOR : Ma ütlesin, et ma ei taha süüa.
OLEND : Üllatus, üllatus! Aabraka-daabra! (Tõmbab kotist käe välja.) Näe, mis ma sain!
VIKTOR : Kust sa selle said?
OLEND : (Hakkab ebamääraselt viiplema ja puikleb.) Sealt, noh... Mis tähtsust sel on, kust ma...
VIKTOR : Ma küsin, kust sa selle käe said?
OLEND : Leidsin.
VIKTOR : Leidsid?
OLEND : Leidsin.
VIKTOR : Kustkohast sa selle leidsid?
OLEND : Seal... Seal oli neid palju.
VIKTOR : Kui palju?
OLEND : Noh... Mitu tükki.
VIKTOR : Siis ole nii kena ja vii see sinna tagasi.
OLEND : Kuhu?
VIKTOR : Sinna, kust sa ta leidsid.
OLEND : Kurat!
VIKTOR : Mis on?
OLEND : Meelest läks.
VIKTOR : Misasi?
OLEND : See koht.
VIKTOR : Ära lollita!
OLEND : Aga tegelikult ka, see on nii ilus käsi!
VIKTOR : Käed on juba olemas. Ma ütlesin sulle, ära tassi siia rohkem midagi sellist, mis meil juba olemas on. Ma andsin sulle nimekirja asjadest, mida meil vaja läheb.
OLEND : Aga see on nii ilus käsi! (Võtab käel sõrmedest kinni.) Ma juba kujutan ette, kuidas me temaga koos, käsi-käes...
VIKTOR : Käed on meil olemas. Sa tõid neid tervelt seitse tükki. See ei ole siin mingi kloonide kompanii...
OLEND : Aga see on väga ilus käsi! (Hakkab kätt tantsule paluma.)
VIKTOR : Ära kujuta endale ette, et ma ta välja vahetan.
OLEND : Sa pead. Sa pead ta välja vahetama.
VIKTOR : Ei ole plaaniski.
OLEND: Sa pead, muidu...
VIKTOR : Muidu?
OLEND : (Hakkab jäsemetega mängima ja itsitama.) Väike Gedrud saab viieseks... Väikesel Gedrudil on tort. Tordi peal on viis küünalt...
VIKTOR : (Tahab teda füüsiliselt segada.) Lõpeta!
OLEND : (Pageb lõbustatult.) Aga väikesele Gedrudile ei jää meelde, et ta saab viieseks - Ema õpetab: Loe üle mitu sõrme sul on? Noh, kui vanaks sa said? Väike Gedrud tõstab käe õnnelikult püsti - (Olend peidab ühe sõrme ära.) Neli! (Naerab.)
VIKTOR : Kust kurat sa selliseid nalju võtad!?
OLEND : (Kordab uuesti oma sünnipäeva nalja.) Neli sõrme!
VIKTOR : Sa ju lubasid?
OLEND : (Tõstab ristis näpud.) Mul oli tsurr! (Lappab kotist ajakirja välja.) Näe... Meist kirjutatakse!
VIKTOR : Mida!? (Tormab vaatama.)
OLEND : Ma tegin nalja! (Osutab artiklile.) Aga see on ka päris naljakas.
VIKTOR : (Jätkab töötamist.) Mõnikord ma ei saa üldse aru, mis sul minuga pistmist on.
OLEND : Huumori koha pealt on meil erinev maitse jah.
VIKTOR : Sa nimetad seda huumoriks!?
OLEND : Aga mis see siis on? Meelelahutus... Huumor... Kuula. Homo sapiens â la carte. "Igal aastal sooritavad kurjategijad Eestis jõhkraid mõrvu. Et süütõendeid likvideerida, raiutakse sageli laip tükkideks ja peidetakse ära. Kui mõni hull teadlane tahaks Eestis oma Frankensteini luua, oleks tal selleks materjali..."
VIKTOR : (Püüab tööle keskenduda.) Ole vait! Ole ometi vait.
OLEND : Nüüd alles tuleb. Naise pea - leiti tänavalt, peata keha - leiti Pärnumaalt kaevust, peenis ja munandid, leiti purgist Emajõe kaldal... Boonusena karu tagakäpp, leiti Tallinnast prügikastist. Seal Tallinnas elab ikka metsik rahvas!
VIKTOR : Kas sul endal vastik ei ole?
OLEND : Minul? (Naeratab.) Ei ole. (Jätkab.) Aga see on eriti hea - "viis sõrme - pole leitud, kaotas Rein." Kuula: "Selleks, et loodavale koletisele parema käe sõrmed saada, tuleb üles leida need, mis Reinu-nimeline tegelane Kehra kandis ära kaotas. Mees tuli veebruaris kiirabisse ja kurtis, et on kaotanud kõik parema käe sõrmed. Purjus mees ei osanud arvata, kuidas täpselt ta oma sõrmedest ilma jäi..." Mul on ka üks mees tööl, tal on kolm sõrme, aga sa ei kujuta ette, kui kuradi osavalt ta neid...
VIKTOR : (Katkestab töö ja liigub lauast eemale midagi võtma - mõnda elundit.) Kuule, kas sul tõesti midagi teha pole?
OLEND : Olgu, olgu. Ma juba lähen, ei maksa ärrituda. Muide, kaua sul veel läheb?
VIKTOR : See ei ole Anatoomikumi remont.
OLEND : Ega ma ehitustööde juhtimist sinu kätte ei usaldakski, aga mingi plaan ja tähtajad sul ju ometi on?
VIKTOR : Tead...
Laua juurest kostub häälitsemist. Lina liigutab. Mõlemad mehed tarduvad.
VIKTOR : Kas sina ütlesid midagi?
OLEND : Ei. Minu arust tuli see sealt. (Viipab laua poole.)
VIKTOR : See ei ole võimalik.
Uuesti kostab laua juurest oigamine ja lina liigutab.
OLEND : (Klammerdub Viktori külge, sosinal ja liigutatult.) Sa tahtsid mind üllatada, jah? Viktor! (Kallistab Viktorit.)
VIKTOR : See ei ole võimalik. (Sirutab elundiga käe ette.) Ma tulin maksa võtma... Põrgu päralt! Tal pole veel seedeorganeid ega midagi...
Lina laual liigutab uuesti ja kostab segane ümin.
OLEND : (Haarab Viktoril ähvardavalt rinnust kinni.) Kui sa nüüd midagi kuradile keerasid, siis ma ei tea, mis ma sinuga teen.
VIKTOR : Ma ei saanudki midagi keerata...
Laua alt ronib välja Henri, ringutab ja katsub pead.
HENRI : Oi-oi booze-moi! Küll valutab. (Hakkab käsikaudu endale midagi juua otsima, haarab mingi suvalise anuma, milles mõni organ sees.)
OLEND : Henri, kurat, sina?
HENRI : Seda ma räägingi, et mina oleks ikka nagu mina, aga mu pea nüüd küll minu oma ei ole. Nii kohutavalt valutab. (Märkab alles nüüd, kellega räägib.) Härra ülem. Ma siin... Lihtsalt tulin korra, et palun klaasi vett. Nisuke kuumus väljas. (Lonksab oma sõnade kinnituseks ja puristab kõik kohe välja, märgates Viktorit. Paneb anuma kiiresti käest.) See saadan ka siin? (Katsub instinktiivselt pead.) Ära sa sellega enam mehkelda... Ma ütlen. See on sündinud loll-turakas!
VIKTOR : Kuidas käbarad käivad, Henri? Või peaks küsima: kuidas sarved sügelevad?
OLEND : Henri, mida sina siin teed?
HENRI : Me panime reede õhta küprokit seal vahesaalis... (Osutab ühele poole, siis jääb mõttesse ja osutab teisele poole.) Või oli see sealpool... (Sügab kukalt.)
OLEND : Aga täna on esmaspäev?
HENRI : Oi-oi, booze-moi... Siis on küll pahasti. No ma ei tea...
OLEND : Olgu peale, Henri. Nüüd sa lähed igatahes koju ja magad ennast kaineks. Ja kui sind homme punkt kaheksa kohal pole, siis...
HENRI : Olen, olen! Härra ülemus! Päkapiku-Henri on kohal nagu jõulud ja suur reede...
OLEND : Mine nüüd juba!
HENRI : Lähen, lähen... Näe, Ludvig, tere Ludvig! Pole ammu näind, mis!? Aga selle saadanaga ära mehkelda! (Peatub veel enne kadumist.) Pai ülemus, äkki saaks ühe kakskümmend viis krooni... Pea nii lõhub...
OLEND : Henri!
HENRI : Ja-jaa! Juba lähen! (Lahkub.)
VIKTOR : On ikka töömehed sul. Ja siis tuled minu käest tähtaegu nõudma.
OLEND : See on Henri. Hea küll, ma lähen vaatan, kas ta nüüd saab koju või jääb kuskile...(Lahkub samuti.)
Viktor jätkab tööd. Olend pistab pea ukse vahelt uuesti sisse.
OLEND : Kuule, katsu siis tuharad natuke kabedamalt kokku traageldada, minul hakkavad õmblused vihmaga kangesti sügelema, aga...
VIKTOR : (Pöördub vihaselt.) Ma...
OLEND : Juba lähen, juba lähen... Ma lihtsalt...
Viktor ähvardab Olendit visata skalpelliga. Olend lahkub. Viktor jätkab tööd. Ilmub Frankenstein.
FRANKENSTEIN : Mõni ikka ei õpi.
VIKTOR : Oo, tere, doktor. Ma mõtlesin, et sa vibreerid nüüd mõnes briti laboris, nad on seal viimaste aastate jooksul kloonimisega ikka päris kaugele liikunud.
FRANKENSTEIN : Tuleb välja, et kloonimine pole minu ala.
VIKTOR : Ah nii. Ja millega siis nüüd tegeled? Jood õhtuti mõnes viirastuste võõrastemajas koos Einsteini või Nobeliga kannu õlut ja loobid noolt?
FRANKENSTEIN : Ei. Mind huvitab nüüd rohkem ühiskonnateadus.
VIKTOR : Millest selline meelemuutus?
FRANKENSTEIN : Püüan nuputada, millega see lõpeb?
VIKTOR : See...?
FRANKENSTEIN : Tehisinimeste tulevik.
VIKTOR : Tehisinimeste?
FRANKENSTEIN : Jah. Sa ei ole enam ainus, kes usub, et just heinamaa tagant algab vikerkaar. Sinusuguseid nurga-frankensteine on palju. Liiga palju.
VIKTOR : Sa tahad öelda, et ta... See... Minu oma... Polegi ainus!?
FRANKENSTEIN : Ei.
VIKTOR : (Vajub istuma.) Püha jumal, mida ma teen?
FRANKENSTEIN : Lood uut hirmuäratavalt elujõulist inimtõugu.
VIKTOR : (Kainenedes.) Jah. Uut, hirmuäratavalt elujõulist tõugu... Aga mitte inimtõugu... Ma tean väga hästi, et ta tuleb jälle ja jälle. Ja isegi kui ei tule... Tean ma ikkagi, et ta on. Seal. Kuskil. Inimeste keskel. Ja mina olen ta lahti lasknud... Teadmata, tundmata... Põrgu päralt, kus mu silmad olid!?
FRANKENSTEIN : Ma arvan, et su silmad puhkasid väikesel Gedrudil.
VIKTOR : (Tõuseb ja hakkab torsot kotti toppima.) See peab lõppema... Ma pean selle lõpetama. Kuidas ma sain nii loll olla! (Viskab koti põrandale.)
FRANKENSTEIN : Aga väike Gedrud?
VIKTOR : Tema ei puutu siia.
FRANKENSTEIN : Ma kardan, et sul ei ole selles suhtes mõttekaaslast.
VIKTOR : Ma teen seda, mida ma oleksin pidanud neli aastat tagasi tegema. Ma tapan ta! (Lahkub.) Jah, ma tapan ta!
FRANKENSTEIN : Jõudu.
Pimedus.
Ilmub Olend.
OLEND : Üllatus, üllatus? Arva ära, mis ma leidsin! (Tõmbab välja juuksed. Märkab, et kedagi pole.) Hei! Kus sa kadusid? (Märkab, et torso on kadunud. Vaatab ringi, leiab koti. Vaatab sisse.) Mida see kõik tähendab? (Tõmbab sealt torso välja.) Mis ta sinuga teinud on? (Kallistab torsot.) Mis sa teinud oled? Miks? Me ju leppisime kokku! (Kallistab torsot.) Mu pea valutab. Ma olen väsinud. Mul on kitsas. Inimesed... Miks nad seda teevad... Miks?
Siseneb Eliisa.
ELIISA : Viktor. Oled sa siin? (Vaatab ringi, ei märka kedagi. Tahab hakata ära minema.)
OLEND : Oleme hästi tasa. Hästi tasa. Siis meid ei ole olemas. Inimene läheb ära.
ELIISA : (Peatub.) Kas siin on keegi?
Olend püüab rohkem varju pugeda, ajab midagi ümber. Olend kargab püsti.
ELIISA : Persse, sa ehmatasid mind.
OLEND : Ma ei tahtnud ehmatada... Ma... (Märkab, kellega räägib.) Ilus! Sina oled Ilus...
ELIISA : Sina oled see... Hakkliha.
OLEND : (Kordab, meenutades.) Hakkliha. (Naeratab.) Lilled, Ilus kinkis mulle lilled.
ELIISA : (Naeratab.) Jah. Sa näed hea välja... Võrreldes sellega, mis sa kunagi olid.
OLEND : Jah. Tänan.
ELIISA : Ma tulin Viktorit otsima.
OLEND : Viktorit ei ole siin. Ainult mina olen.
ELIISA : Tegelikult ma sain juba aru. Kas ta... Tuleb varsti?
OLEND : Kes?
ELIISA : Viktor.
OLEND : Ma ei tea. Võib olla ta ei tulegi. Enam.
ELIISA : Läheb otse koju?
OLEND : (Hakkab Eliisale lähenema.) Võib olla ta ei tulegi enam kunagi koju.
ELIISA : Kas ma peaksin midagi teadma, mida ma ei tea?
OLEND : Ei. Ma... Niisama. Mu pea valutab.
ELIISA : Vanad haavad?
OLEND : Jah. Väga vanad haavad.
ELIISA : Kas sa oled see...
OLEND : Kes?
ELIISA : See... Kelle Viktor kunagi... Tegi.
OLEND : (Satub ärevusse.) Sa tead? Kas Viktor on siis minust rääkinud?
ELIISA : Ära mind pooltotakaks ka pea. Kõik need sonimised... Tagasivõetud väitekiri. Ühe ja ühe panen ma ikka ise ka kokku. Kas sa tulid Viktorit...? (Teeb kõri kohal üheselt mõistetava liigutuse.)
OLEND : Jah.
ELIISA : Seda ma kartsin, et see kunagi juhtub. Aga miks?
OLEND : Viktor... Lubas mulle midagi.
ELIISA : Aga ei teinud seda?
OLEND : Ei.
ELIISA : Siis peaks ma teda hommikust õhtuni vardasse ajama.
OLEND : Kas ta siis, sulle ka...?
ELIISA : Ta on ju laps.
OLEND : Laps?
ELIISA : Suur, aga ikkagi ainult laps, kes mängib... Kus sa eland oled?
OLEND : Tartus.
ELIISA : Seda küll. Ma mõtlen, kas sa pole kuulnud, mis tast räägitakse?
OLEND : Vist olen.
ELIISA : Kas sa minu ka...? (Teeb kõri läbi liigutuse.)
OLEND : Jah?
ELIISA : Aga miks?
OLEND : Ma... Tahtsin inimeseks saada... Noh, nagu teie... Kõik.
ELIISA : Aga midagi jääb nagu puudu?
OLEND : Jah. Tema! (Osutab laua all torsole.) Jääb puudu.
ELIISA : (Tuleb lähemale.) Sa tundsid end üksi?
OLEND : Väga.
ELIISA : Inimesed tunnevad ka.
OLEND : Tunnevad, üksi?
ELIISA : Jah.
OLEND : Kõik või?
ELIISA : Mida aeg edasi, seda rohkemad.
OLEND : Kas sina ka?
ELIISA : Praegu ei tunne. Praegu on mul laps. Tütar. Aga kunagi ta kasvab suureks... Ja siis olen ma jälle üksi.
OLEND : Aga Viktor?
ELIISA : Sa ei saa aru. Üksi võib olla ka kellegagi koos. Inimesed on liiga kaugele läinud. Nad ei oska enam lihtsatest asjadest rõõmu tunda... Nagu teineteisega koos olemine või raamatud. Neil on vaja kogu aeg uusi asju.
OLEND : Mul on see raamat alles.
ELIISA : Mis raamat?
OLEND : ?Väike prints?. Sa kinkisid mulle.
ELIISA : Sa oled naljakas. Tahad inimeseks saada, aga ise hoiad alles raamatut, mis üks edev plika sulle kunagi pihku pistis.
OLEND : Ja lilled ka.
ELIISA : Lilled ka alles?
OLEND : Jah.
ELIISA : (Läheb talle lähedale, puudutab ta nägu.) Tead, mis? Ära taha inimeseks saada. Inimesed on õnnetud. Ole see, kes sa oled. Sa oled hea. Hoia seda.
OLEND : Aga siin sees...
ELIISA : Igatseb?
OLEND : Jah. Sa tead?
ELIISA : Mul ka. Tead, mis. Ma arvan, et sa ei ole üksi. Ma arvan, et maailmas on kindlasti veel mõni noor, edev teadlane puusse pannud.
OLEND : Sa arvad, et ma polegi ainus?
ELIISA : Kindlasti. Mine otsi nad üles. Ameerikast või Inglismaalt. Ja siis, kunagi... Kui teid on palju, hakkate te maailma valitsema. Tuleta siis meelde, et meie, inimesed, oleme õnnetud. Ja laske meil elada. Laske mu lastel elada.
OLEND : Ja sa tead, et nii läheb?
ELIISA : Ma tunnen inimesi. Kahjuks... Liiga hästi. Kas sa lubad?
OLEND : Jah.
ELIISA : Siis on hästi. Sind ma usun. Inimest ma ei usuks. Nüüd mine. Mine ja valluta maailm. Ükskord juhtub see niikuinii. Ja hoia me lastel silm peal, et nendega midagi halba ei juhtuks.
OLEND : (Hakkab minema.) Ja sa lased mul minna?
ELIISA : Sina pidid ju minul... (Teeb käega kõri kohal liigutuse.)
OLEND : Siis ma ei teadnud, et inimesed on...
ELIISA : Mine.
OLEND : Kas ma... Võin... Sind suudelda?
ELIISA : Jah.
Olend ja Eliisa suudlevad.
OLEND : Mul ei käinud enam krõksu... (Osutab rinnale.) Siin sees.
ELIISA : Siis on veel lootust.
Tuleb Viktor ja sihib Olendit relvaga.
VIKTOR : Lase mu naine lahti!
Olend haarab Eliisa kinni ja surub talle noa kõrile.
OLEND : Katsume nüüd rahulikult mõelda.
VIKTOR : Ma juba mõtlesin.
ELIISA : Viktor, rahune...
VIKTOR : Sa ei tea, kes ta on? Sina ei tea, kuidas ta ähvardas...
ELIISA : Tean. Aga ma ei saa aru, miks? Miks sa seda tegid?
VIKTOR : Miks? Sellepärast, et... Elada!
ELIISA : Sa ju elasid! Elad ikka veel.
VIKTOR : Jah. Elan. Aga... Ma tahtsin, et see... Kunagi ei lõpeks. Saad aru, mul oli vähk!
ELIISA : Ja nüüd?
VIKTOR : Nüüd... Ma ei tea... Ma püüdsin seda unustada. Ma arvasin, et temast saab...
FRANKENSTEIN : Noormees arvas, et ta teeb endale tagavarakere.
ELIISA : Mismoodi?
FRANKENSTEIN : Väga lihtsalt, kui tema ajuga on ühel pool, siis läheb ja lõikab endale uue.
VIKTOR : Doktor Frankenstein...
FRANKENSTEIN : Frankenstein, jah. Aga mitte doktor. Ma olen see teine. Doktor unustas mulle nime panna. Nagu sinagi oma sõbrale. (Võtab paruka peast, sealt paljastuvad õmbluste jäljed.)
Ilmuvad olendid. Ka nemad paljastavad oma õmblusjäljed. Ja rase naine, kes hoiab nüüd last süles. Olendid võtavad jahmunud Viktorilt relva käest.
FRANKENSTEIN : Me peame nüüd minema hakkama. Nagu ma ütlesin, tegelen ma nüüd ühiskonnateadusega. Meil on suured plaanid ja inimesed sinna ei mahu.
OLEND : (Vabastab Eliisa.) Aga ma lubasin talle.
FRANKENSTEIN : Ka tema... (Osutab Viktorile.) ...lubas sulle midagi.
OLEND : Aga...
FRANKENSTEIN : Me peame minema...
Kuskil avaneb midagi helendavat ja kõik olendid lahkuvad sinna. Viktori Olend viimasena.
OLEND : (Eliisale.) Võib olla tuled... Meiega kaasa?
ELIISA : Ma ei saa.
OLEND : Anna andeks...
FRANKENSTEIN : (Ilmub ja paneb lahkumise märgiks Olendile käe õlale.) Lähme. Varsti on meie aeg. (Pöördub.) Inimesed. Mida te teate oma naabritest? Tuttavatest? Kas te olete kindlad, et teie töökaaslased on inimesed? Hoidke silmad lahti! Me tulme veel tagasi, inimesed. Kohtumiseni... Inimesed.
Olendid kaovad. Helendus kustub.
VIKTOR : Ma pean selle lõpetama... Ma pean...
ELIISA : Ei, Viktor. Sina ei saa seda lõpetada. Me läheme nüüd koju.
VIKTOR : Sa ei saa aru, ma pean! See on mu kohus!
ELIISA : Ei, Viktor. Sinu kohus on siin. (Võtab Viktori käe ja paneb enda kõhule.)
VIKTOR : Kas sa... Oled?
ELIISA : Jah. Lähme nüüd. Me oleme ainult inimesed.
VIKTOR : Jah. Ainult inimesed...
LÕPP