Düüni-triloogia kolmas raamat ilmub kirjastuse "Varrak" toimetusel F-sarjas. Tõlkinud Juhan Habicht.
Koopa kaljupõrandat katvale paksule vaibale ilmus valgustäpp. Valgusel polnud nähtavat allikat, see oli vaid hõõgus vürtsikiust punutud punasel pinnal. Umbes kahesentimeetrise läbimõõduga täpp eksles küsivalt ringi ? kord piklikum, kord ümaram. Voodi tumerohelise küljeni jõudes hüppas täpp üles, liikus üle voodi pealispinna.
Rohelise vaiba all lamas roostevärvi juustega laps, suu lahti, nägu veel beebilikult ümar; ta keha polnud endisaegsete fremenite kombel kõhetu, ent polnud ka vesiselt paks nagu muude maailmade elanikel. Laps liigutas, kui valgustäpp üle ta silmalau libises. Siis valgus kustus.
Nüüd jäi vaid ühtlane hingamine ? ning selle taustal vee ühtlane vaikne tilkumine kõrgel koopa kohal asuvast tuulelõksust kogumisbasseini.
Jälle ilmus kambrisse valguslaik ? veidi suurem ja heledam. Nüüd oli valgusel ka lähtekoht, kambri võlvitud sissekäigus seisis kapuutsi kandev kogu ja valgus tuli tema poolt. Jälle liikus valgus kambris otsivalt ringi. Selles liikumises oli mingit ohutunnet, ärevat rahulolematust. Nüüd vältis valguslaik magavat last, peatus ülemises nurgas, võrega kaetud õhuaval, uuris kühmu kaljuseina katval rohe-kuldsel vaibal.
Siis valgus kustus. Kapuutsiga kogu liikus riiete reetliku sahina saatel, peatus teisel pool võlvkaarega ukseava. Kõik, kes tundsid Tabri siit?i elukorraldust, oleksid kohe arvanud, et see on Stilgar, siit?i naiib ja eestkostja orvuks jäänud kaksikutele, kes pidid kord saama oma isa, Paul Muad?dibi mantlipärijateks. Stilgar käis sageli öösiti kaksikute eluruume kontrollimas ning alati läks ta kõigepealt Ghanima magamiskambrisse, seejärel aga kõrvalruumi, veendumaks, et ka Letot ei ähvarda miski.
Ma olen vana narr, mõtles Stilgar.
Ta surus sõrmede vahel valgusti külma pinda, enne kui selle vööaasa külge kinnitas. Valgusti ärritas teda, kuna ta sõltus sellest. Tegemist oli Impeeriumi kavala instrumendiga, mis pidi märku endma, kui läheduses viibib suuri elusolendeid. Praegu oli see kuninglikes magamiskambrites näidanud vaid magavaid lapsi.
Stilgar teadis, et ta mõtted ja tunded on nagu valgus. Ta ei suutnud välja lülitada rahutut sisemist valgustit. Seda liikumist kontrollis mingi suurem jõud. See juhtis teda tol hetkel, mil ta tundis tihenevat ohtu. Siin peitus kogu tuntud universumi hiilguseihaluse magnet. Siin peitusid rikkused, ilmalik võim ja tugevaim talisman müstiliste talismanide seas ? Muad?dibi religioosse pärandi jumaliku autentsuse kinnitus. Kaksikutesse ? vend Letosse ja õde Ghanimasse ? oli keskendunud kohutav võim. Kuni nemad olid elus, elas nendes edasi ka surnud Muad?dib.
Nad ei olnud lihtsalt üheksa-aastased lapsed, nad olid loodusjõud, austuse ja hirmu objekt. Nende isa oli olnud Paul Atreides, kellest oli saanud Muad?dib, kõigi fremenide mahdi. Muad?dib oli tekitanud kogu inimkonda haaranud plahvatuse, d?ihaad oli kandnud fremenid sellelt planeedilt kõikjale inimeste asustatud planeetidele usust juhitud kirglikus lainetuses, mille eesmärgid ja kõikjale ulatuv autoritaarsus olid igale poole oma märke jätnud.
Ometi on ka Muad?dibi lapsed vaid liha ja veri, mõtles Stilgar. Minu noa kaks lihtsat liigutust vaigistaksid nende südamed. Nende vesi läheks tagasi hõimule.
Omapäi uidanud mõte tekitas ta peas palavikulist segadust.
Tappa Muad?dibi lapsed!
Aga aastad olid andnud talle sisevaatlusteks taipu. Stilgar teadis, kust sellised mõtted tulevad. Need tulid neetute vasaku käe, mitte õnnistatute parema käe poolt. Elu ayatil ja burhanil oli tema jaoks vähe saladusi. Kunagi oli ta tundnud uhkust, mõeldes endast kui fremenist, kõrbest kui oma sõbrast ning oma koduplaneedist kui Düünist, mitte Arrakisest, nagu seda nimetati kõigil imperaatorlikel tähekaartidel.
Kui lihtsad olid asjad siis, kui Messias oli alles unelm, mõtles ta. Leides oma mahdi, päästsime universumisse valla lõputu hulga messianistlikke unelmaid. Kõik inimesed, keda d?ihaad puudutas, unistavad nüüd uue valitseja tulekust.
Stilgar heitis pilgu pimedasse magamiskambrisse.
Kui mu nuga vabastaks need inimesed, kas nad hakkaksid siis mind messiaks pidama?
Oli kuulda, kuidas Leto end unes rahutult pööras.
Stilgar ohkas. Ta polnud tundnud vanaisa Atreidest, kelle nime poiss kandis. Aga paljud olid öelnud, et Muad?dibi moraalne jõud oli pärit just temalt. Kas see kohutava jõuga õigsus võis nüüd ühe põlvkonna vahele jätta? Sellele küsimusele ei suutnud Stilgar vastata.
Tabri siit? kuulub mulle, mõtles ta. Siin valitsen mina. Ma olen fremenite naiib. Ilma minuta poleks olnud Muad?dibi. Aga kaksikud?Nende ema oli minu hõimlane Chani, ja tema kaudu voolab nende soontes ka minu veri. Nendes on Muad?dib, Chani, mina ja kõik teised. Mida me oleme oma universumile teinud?
Stilgar ei osanud seletada, miks tulid talle keset ööd sellised mõtted ? või miks saatis neid süütunne. Ta tõmbus oma kapuutsiga rüü all kössi. Reaalsus polnud üldse unistuse sarnane. Sõbralik kõrb, mis kord oli laiunud poolusest pooluseni, oli nüüdseks kahanenud pooleni oma endistest mõõtmetest. Laieneva roheluse müütiline paradiis kohutas teda. See polnud selline, nagu unistustes. Ning ta teadis, et koos planeedi muutumisega muutub ta ka ise. Ta oli märksa rafineeritum kui kunagised siit?ipealikud. Ta oli teadlik paljudest asjadest: valitsemiskunstist ja sellest, kuidas väikesed otsused toovad kaasa kaugeleulatuvaid tagajärgi. Ometi tundus talle, et kõik need uued teadmised ja oskused katsid õhukese kihina lihtsama ja palju sihikindlama teadlikkuse raudset tuuma. Ja see vana tuum kõneles temaga, palus tal naasta selgemate väärtuste juurde.
Siit?i hommikused hääled katkestasid tema mõtisklusi. Inimesed hakkasid koopas ringi liikuma. Ta tundis põsel tuuleõhku, inimesed olid avanud kaljuukse ja väljunud koidueelsesse pimedusse. Tuuleõhk rääkis hooletusest ja rääkis praegusest ajast. Koopaelanikud ei pidanud veega enam nii ranget korda nagu endistel aegadel. Ja miks nad pididki, kui planeedil oli sadanud vihma, oli nähtud pilvi ja kaheksa fremenit olid vadis veetulvas uppunud? Enne seda polnud Düüni keeles sõna ?uppuma?. Aga enam polnud see Düün, see oli Arrakis? ja oli sündmusterohke päeva hommik.
Täna, mõtles ta, naaseb meie planeedile Jessica, Muad?dibi ema ja kaksikute vanaema. Miks lõpetas ta just nüüd omaenda määratud eksiili? Miks vahetab ta Caladani mugavuse ja turvalisuse Arrakise ohtude vastu?
Ja oli teisigi muresid. Kas ta märkab Stilgari kahtlusi? Jessica oli ju ikkagi bene gesserit, läbi teinud õeskonna kõige põhjalikuma treeningu ja lisaks veel Auväärne Ema. Sellised naised olid tähelepanelikud ja nad olid ohtlikud. Käseb ta Stilgaril end noa otsa heita, nagu oli teinud Liet-Kynesi umma-kaitsja?
Ja kas ma alluksin sellisele käsule? kaalus Stilgar.
Sellelegi küsimusele ei teadnud ta vastust, kuid nüüd mõtles ta juba Liet-Kynesile, planetoloogile, kes oli esimesena unistanud kogu Düüni katva kõrbe kujundamisest elu toetavaks roheliseks planeediks ? nagu see praegu toimus. Liet-Kynes oli Chani isa. Ilma temata poleks olnud unistust, Chanit ega kuninglikke kaksikuid. Nii hapra ahela toimimine hämmastas Stilgari.
Kuidas juhtus, et me siin kohtusime? mõtles ta. Kuidas me niiviisi liitusime? Ja milleks? Kas on minu kohus see lõpetada, ajada segi see suur kombinatsioon?
Stilgar tundis, kuidas sisemine sund teda kannustab. See oli tema valik ? eitada armastust ja perekonda ning täita kohust, mis naiibile vahel langes: langetada surmaotsus, kui see tuleb kasuks kogu hõimule. Ühest küljest tähendanuks selline mõrv äärmuslikku reetmist ja metsikust. Tappa väikesed lapsed! Ometi polnud nad lihtsalt lapsed. Nad olid söönud melan?i, osalenud siit?i peol, otsinud kõrbest liivaforelle ja mänginud koos fremenite lastega? Ja nad istusid Kuninglikus Nõukogus. Aastate poolest olid nad lapsed, kuid piisavalt targad nõukogus istumiseks. Ihu poolest võisid nad olla lapsed, kuid nad kandsid endas iidseid kogemusi, olid sündinud täieliku geneetilise mäluga, hirmuäratava teadlikkusega, mis eraldas neid koos nende tädi Aliaga kogu ülejäänud inimkonnast.
Palju kordi ja paljudel öödel oli Stilgar leidnud end sellele kaksikute ja nende tädi erinevusele mõtlemast, palju kordi oli ta unest ärgates tundnud neid painavaid mõtteid ja tulnud poolelijäänud unenägudega siia kaksikute magamiskambritesse. Nüüd olid ta kahtlused jõudnud haripunkti. Ta teadis, et ka otsuse tegemata jätmine on otsus. Kaksikud ja nende tädi olid ärganud juba emaüsas, teades kõiki oma eelkäijate mälestusi. Seda oli põhjustanud vürts, nende emade ? emand Jessica ja Chani ? vürtsisõltuvus. Emand Jessica oli sünnitanud poja Muad?dibi enne sõltuvuse tekkimist. Alia oli tulnud hiljem. Tagantjärele oli see selge. Bene gesseriti poolt loendamatute põlvkondade kestel teostatud valik ja tõuaretus olid toonud Muad?dibi, aga õeskonna arvestustes polnud kohta melan?ile. Kahtlemata olid nad sellest võimalusest teadlikud, kuid pelgasid seda ja nimetasid Nurjatuseks. See oli kõige segadusttekitavam seik. Nurjatus. Neil pidi selliseks otsuseks olema mingi põhjus. Ja kui nad nimetasid Aliat Nurjatuseks, siis oli see tõsi kaksikutegi kohta, sest ka Chani oli olnud sõltuvuses, tema keha oli vürtsist küllastunud ja tema geenid olid kuidagi täiendanud Muad?dibi omi.
Stilgari mõtted käärisid. Polnud kahtlust, et kaksikud võivad jõuda oma isast kaugemale. Ent millises suunas? Poiss rääkis võimest olla oma isa ? ning seda ka tõestanud. Juba päris väiksena oli Leto rääkinud asjadest, mida võinuks mäletada vaid Muad?dib. Ent kas selles tohutus mälestustekoguses ootasid järge ka teised esivanemad ? sellisedki, kelle tõekspidamised ja kombed tekitanuks elavatele inimestele kirjeldamatuid ohtusid?
Nurjatus, olid öelnud bene gesseriti pühad nõiad. Ometi oli õeskond ihaldanud nende laste geene. Nõiad tahtsid spermat ja munarakke ilma häiriva lihata, milles need asusid. Kas seepärast emand Jessica nüüd tulebki? Oma hertsogi toetades oli ta õeskonnast lahti öelnud, kuid kuulujutud rääkisid, et ta on jälle bene gesseriti poole pööranud.
Ma võiksin kõigile neile unelmatele lõpu teha, mõtles Stilgar. Ja kui lihtne see oleks.
Ning jälle pani ta imeks, et ta sellist võimalust üldse kaalub. Kas olid Muad?dibi kaksikud siis vastutavad teiste inimeste unistuste eest? Ei. Nad olid läätseks, mis koondas valgust ja paljastas nii universumi muutumisi.
Piinavatest mõtetest vabanemiseks meenutas ta fremenite põlist religiooni: Jumala tahtmine sünnib ja sina ei pea seda tagant kiirustama. Jumala asi on teed juhatada, ainult et mõned pööravad sellest kõrvale.
Just Muad?dibiga seotud religioon häiris Stilgarit kõige enam. Miks tehti Muad?dibist jumalus? Miks jumaldada lihast ja verest meest? Muad?dibi kirjutatud ?Elu kuldse eliksiiri? ümber oli tekkinud bürokraatlik monstrum, mis jättis inimsuhted kõrvale. Valitsemine ja religioon olid ühendatud ja seaduse rikkumisest sai patt. Tarvitses vaid mõnd valitsuse määrust küsitavaks pidada ja kohe lõhnas see ketserluse järele. Mässukatse tähendas nii põrgutuld kui enesestmõistetavat kohtuotsust.
Ometi olid valitsuse määruste väljatöötajateks kõigest inimesed.
Stilgar vangutas nukralt pead, märkamata teenijaid, kes tulid kuninglikku eestuppa oma kohustusi täitma.
Ta näppis vööl rippuva kristallpussi käepidet, mõtles minevikule, mida see sümboliseeris, ja leidis, et pole kunagi varem sedavõrd kaasa tundnud mässajatele, kelle ülestõusu mahasurumiseks ta ise oli käsu andnud. Ta peas valitses ebakindlus ning ta oleks tahtnud leida teed sellest vabanemiseks, naasmiseks lihtsuse juurde, mida esindas kristallpuss. Aga universum liikus vaid ühes suunas. See oli keerukas masinavärk, mida ümbritses mitteolemise hall tühjus. Kui ta peaks kaksikud tapma, kajaks ta noalöök vastu vaid tühjuses, inimajalugu muutuks aga vaid veel keerukamaks, sellesse tulvaks veelgi enam kaost, inimkond leiaks uusi võimalusi korra või korratuse tekitamiseks.
Stilgar ohkas ja märkas nüüd enda ümber toimuvat liikumist. Jah, need teenijad esindasid Muad?dibi kaksikute ümber põimunud korda. Nad liikusid ühest hetkest teise ja täitsid ülesandeid, mida ajavool kaasa tõi. Õigem oleks teha nii, nagu nemad, kinnitas Stilgar endale. Tegeleda tulevikuga siis, kui see kätte jõuab.
Ka mina olen vaid teenija, mõtles ta. Ja minu isand on halastaja ning kaastundlik Jumal. Ta tsiteeris endale: ?Me oleme pannud rauad nende kaela ümber, et nende pead oleksid püsti. Ja me oleme pannud seina nende ette ning seina nende taha ja katte nende kohale, et nemad ei näeks.?
Nii oli kirjutatud fremenite vanas pühakirjas.
Stilgar noogutas endamisi.
Nägemine, tulevase hetke aimamine, milleks Muad?dib oma aukartustäratavate tulevikuvisioonide tõttu võimeline oli, lisas inimeste tegemistele vastukaalu. Lõi otsustamiseks uusi lähtekohti. Kaelaraudade puudumine võis küll osutada Jumala kapriisile. Mis jällegi jäi väljaspoole tavamõistuse haardeulatust.
Stilgar võttis käe noapidemelt. Kihelus sõrmedes jäi seda meenutama. Aga tera, mis kord oli säranud liivaussi suus, jäi tuppe. Stilgar teadis, et ei tõmba seda kaksikute tapmiseks. Ta oli otsustanud. Parem jääda vana ja säilinud vooruse, lojaalsuse juurde. Parem need keerukused, millest oli näilinegi ettekujutus, kui midagi täiesti hoomamatut. Parem praegune hetk kui unistuslik tulevik. Mõru maik suus meenutas Stilgarile, kui tühjad ja mässulised võisid mõned unistused olla.
Ei! Aitab unelmatest!
* * *
Ta nimetas ennast Jutlustajaks ja Arrakisel haaras paljusid suur hirm, et võibolla on ta Muad?dib, kes on kõrbest tagasi tulnud ja üldse mitte surnud. Muad?dib võis ju elus olla, sest kes oli näinud tema surnukeha? Muidugi, ei nähtud ju ühtegi neist kehadest, mille kõrb oli endale võtnud. Aga siiski ? Muad?dib? Vaadati ja võrreldi, aga keegi endisaegsetest ei astunud ette ega öelnud: ?Jah, ma näen, et see on Muad?dib. Ma tunnen teda.?
Ometi? Muad?dibi sarnane. Jutlustaja oli pime, tema silmakoopad mustunud ja armilised, mis võis olla kivipõletaja põhjustatud. Ja tema hääl oli kähedalt läbitungiv, nõudis jõuliselt vastust sügavalt sinu sisemusest. Seda märkasid paljud. Ta oli kõhn, see Jutlustaja, tema vintske nägu oli kortsus, juuksed hallid. Aga kõrbesügavus muutis paljud inimesed sellisteks. Tarvitses vaid ringi vaadata, et selles veenduda. Ja veel üks asi järelemõtlemiseks: Jutlustajat juhtis noor fremen, poiss, kes polnud pärit ühestki tuntud siit?ist ja kes vastas küsimustele ainult seda, et töötab tasu eest. Võis väita, et Muad?dib, kes nägi tulevikku, polnud sellist saatjat vajanud enne kui päris lõpus, mil lein temast jagu sai. Aga siis oli ta saatjat vajanud, seda teadsid kõik.
Jutlustaja oli Arrakeeni ilmunud ühel talvehommikul, pruun tursunud veenidega käsi noore teejuhi õlal. Noormees, kes ütles, et tema nimi on Assan Tariq, liikus läbi hommikuse rahvarüsina ja ränilõhnase tolmu ning juhtis oma hoolealust koopassündinu vilunud nõtkusega, kordagi kontakti kaotamata.
Pandi tähele, et pime mees kandis traditsioonilist burkat ja selle all destikostüümi, mis pidi olema valmistatud mõnes kaugemas kõrbesiit?is. See polnud selline nadi kostüüm, nagu nüüdseil päevil valmistati. Ninatorud, mis viisid hingamisel eralduva niiskuse burka alla kostüümi regenereerivatesse kihtidesse, olid ümbritsetud punutisega, seejuures oli punutis mustadest viinamarjaväätidest ja sellist asja võis näha veel vaid väga harva. Alumist näopoolt katval maskil olid liivatormide tekitatud rohekad kulumislaigud. Igal juhul oli see Jutlustaja pärit Düüni minevikust.
Paljud sel talvisel varahommikul linnatänavatel liikunutest panid tema möödumist tähele. Lõpuks oli pime fremen ju siiski haruldus. Seniajani määras fremeni seadus pimedad ?ai-Huludile. Praegustel veerohketel aegadel peeti seadust küll vähem au sees, kuid seadusesõna ise polnud muutunud. Pimedad olid kingitus ?ai-Huludile. Nad tuli viia avatud bleedile, kus suur uss nad nahka paneks. Kui seda tehti ? ja jutud sellest jõudsid ju ka linnadesse ? siis alati seal, kus valitsesid kõige suuremad ussid, Kõrbe Vanamehed, nagu neid nimetati. Nii et pime fremen äratas uudishimu ja inimesed peatusid, et veidra paari möödumist vaadata.
Nooruk näis üsna tavalise uue põlvkonna fremenina; ta kandis uuema lõikega destikostüümi, mis jättis näo niiskust röövivale õhule avatuks. Tal oli kitsas nägu, vürtsist üleni siniseks värvunud silmad ja nösunina, mis andis talle sellise ohutu, süütu ilme, mis sageli varjab nooruse küünilisust. Kontrastina oli vana mees meenutus aegadest, mis olid juba peaaegu ununenud ? ta liikus pikkade sammude ja vetruva kõnnakuga, mis kõneles aastatepikkustest rännakutest kõrbes, kus edasi pääses vaid omil jalul või kinnipüütud ussi seljas. Ta hoidis pead jäigalt püsti, selline hoiak oli pimedatele iseloomulik. Kapuutsiga kaetud pea liikus vaid siis, kui ta kallutas seda mingi huvipakkuva heli suunas.
Mööda ikka rahvarohkemaks muutuvaid tänavaid jõudis kummaline paar viimaks Alia templi esimese astmeni ? astmed näisid olevat hektarisuurused terrassid ja oma mõõtmete poolest sobis tempel kokku sealsamas kõrval asuva Pauli kindlusega. Jutlustaja tõusis koos oma saatjaga kolmanda trepimademeni, kus had?ile tulnud palverändurid ootasid hommikust hiigelväravate avamist. Väravad olid nii suured, et endisaegsete religioonide katedraalid oleksid sealt läbi mahtunud. Räägiti, et nendest väravatest sisse astumine kahandab palveränduri hinge kübemesuuruseks, piisavalt väikseks, et mahtuda läbi nõelasilma ja pääseda taevasse.
Kolmanda mademe serval Jutlustaja peatus ja pööras ennast; paistis, nagu vaataks ta ringi ning näeks oma tühjade silmakoobastega eputavat linnarahvast, nende seas fremenid, kes kandsid destikostüümide asemel dekoratiivkangast imitatsioone, nägi äsja Gildi kosmoselaevadest maha astunud innukaid palverändureid ootamas seda esimest sammu pühendumuse teel, mis pidi garanteerima neile koha paradiisis.
Trepiplatvorm oli kärarohke: seal oli rohelistes rüüdes Mahdi Spiritiste, kes kandsid elusaid, ?taevast kutsuma? treenitud haukaid. Hõiklevad kaubitsejad müüsid toitu. Valjusti hõigeldes pakuti müügiks veel paljut muudki: Düüni tarokikaarte koos ?iigatraadile jäädvustatud kasutamisjuhendiga. Ühel müüjal olid eksootilised riidetükid ja ta ?garanteeris, et neid on puudutanud Muad?dib ise?. Teisel oli anum veega, mis ?tõendatult pärines Tabri siit?ist, Muad?dibi elukohast?. Taustal kostsid vestlused sajas galaki murdes, sekka otriini keeltele omased kähedad kurguhäälikud ja krääksatused, sest nendegi keelte rääkijaid oli Püha Impeeriumi alamate seas. Tleilaxu kahtlasi oskusi tundvatelt planeetidelt pärit näotantsijad ja kääbused hüplesid ja keerlesid rahva seas oma erksavärvilistes rõivastes. Oli kuivetunud nägusid ja pakse, veest paistes nägusid. Närviliste jalgade tammumine laiu astmeid katvatel krobelistel plasterasest plaatidel tekitas ühtlast sahinat. Ja aeg-ajalt kostis üle üldise kakofoonia kile palvehääl: ?Mua-a-a-ad?dib! Mua-a-ad?dib! Võta vastu mu hinge palve! Tervita minu hinge, oh Jumalast võitu! Mua-a-a-ad?dib!?
Palverändurite lähedal esinesid kaks rändnäitlejat, tsiteerides mõne mündi eest ridu parajasti populaarsest ?Armisteadi ja Leandgrahi vaidlusest?.
Jutlustaja kallutas kuulama jäädes pead.
Näitlejad olid keskealised, tüdinud häältega mehed. Käsu peale kirjeldas noor teejuht neid Jutlustajale. Oma veest paksudel kehadel kandsid nad lohmakaid rüüsid, mis ei püüdnud sarnanedagi destikostüümidele. Assan Tariqi meelest oli see naljakas, kuid Jutlustaja noomis teda.
Leandgrahi osa etendav näitleja oli just oma monoloogi lõpetamas: ?Häh! Universumi järele saab haarata vaid aistmisvõimeline käsi. Käsi on see, mis juhib teie nii hinnalist aju ning ka kõike muud, mis sellest ajust pärineb. Alles siis, kui te näete oma loodut, saab teist mõistuslik olend ? alles siis, kui käsi on oma töö teinud!?
Tema etteastet tervitas hõre aplaus.
Jutlustaja nuhutas ja tema sõõrmed registreerisid rikkalikku lõhnaspektrit: hermetiseerimata destikostüümide eeterlikud õlid, erinevatest paikadest pärinev muskus, tavaline ränitolm, mitmesuguste eksootiliste söömaaegade jäljed hingeõhus, hõng, mis tekkis Alia templis juba süüdatud haruldastest lõhnaküünaldest ja mis nüüd, osavalt suunatuna, trepist alla hõljus. Ümbrust aistiva Jutlustaja suhtumine peegeldus selgelt ta näol: Ah siis selleni oleme jõudnud, fremenid!
Ootamatu uus meelelahutus pani trepimademele kogunenud rahvasumma lainetama. Trepi jalami ees asuvale platsile olid jõudnud Liivatantsijad, poolsada omavahel elakkaköitega kokkuseotud inimest. Küllap olid nad ekstaasiseisundit otsides tantsinud juba mitu päeva. Nende suud olid vahus, kui nad vaid endale teada oleva muusika taktis tõmblesid ja trampisid. Tubli kolmandik neist rippus teadvusetult köite otsas ja kõikus ülejäänute liigutustest hüpiknukuna edasi-tagasi. Üks neist nukkudest oli aga teadvusele tulnud ning rahvas ilmselt juba teadis, mida oodata.
?Ma nä-ä-gin!? kriiskas vastärganud tantsija. ?Ma nä-ä-gin!? Ta puikles teda edasi sikutavatele köitele vastu ning ta hullumeelne pilk viskles paremale ja vasakule. ?Kus on praegu see linn, saab olema liiv. Ma nä-ä-gin!?
Pealtvaatajate seas levis naerupahvak. Isegi äsjasaabunud palverändurid ühinesid naeruga.
See oli Jutlustajale liiast. Ta tõstis käed ja hüüatas häälega, mis kindlasti oli kamandanud ussijuhte: ?Vaikust!? Kogu väljakule kogunenud rahvasumm vakatas selle lahinguhüüu peale.
Jutlustaja sihtis kõhetu käega tantsijate poole, nii et tekkis õõvatekitav mulje, nagu näeks ta neid. ?Kas te ei kuulnud seda meest? Jumalateotajad ja ebajumalakummardajad! Teie kõik! Muad?dibi usk ei ole Muad?dib. Ta põlgab seda, nagu ta põlgab teidki! Liiv katab selle paiga. Liiv katab teid kõiki.?
Seda öelnud, langetas ta käed, asetas ühe pihu oma noore teejuhi õlale ja käskis: ?Vii mind siit ära.?
Võibolla oli asi Jutlustaja sõnavalikus: ?Ta põlgab seda, nagu ta põlgab teidki!? Võibolla oli asi tema toonis, sest kindlasti polnud see tavaline inimhääl, pigem võis tunda bene gesseriti häälekooli, mis vaevumärgatavate detailide ja modulatsioonierinevuste kaudu teeb antud käsu selle kuuljale vastuvaidlematuks. Võibolla oli asi kohaomases müstikas, sest siin oli Muad?dib elanud, kõndinud ja valitsenud. Keegi hõikas trepimademelt Jutlustaja kaugeneva selja poole, hääl religioossest aukartusest värisemas: ?Kas Muad?dib on meie juurde tagasi tulnud??
Jutlustaja peatus, kobas burka alla peidetud kotis ja tõmbas sealt välja eseme, mida nägid selgelt vaid lähemalseisjad. See oli kõrbes mumifitseerunud inimkäsi, planeedi nali surelike üle ? aeg-ajalt leiti neid liivast ja üldiselt peeti neid sõnumiteks ?ai-Huludilt. Käsi oli tugevasti rusikasse pigistatud, valged luuotsad olid liivaseguste tuulte puhangutest krobelised.
?Ma toon Jumala käe, ja see on kõik, mida ma toon!? hüüdis Jutlustaja. ?Ma räägin Jumala käe nimel. Ma olen Jutlustaja.?
Mõned oletasid, et tema sõnad tähendasid, nagu oleks käsi kuulunud Muad?dibile, ent suuremale osale jäid meelde tema käskiv hoiak ja hirmuäratav hääl ? ja nii sai Arrakis teada tema nime. Kuid see polnud viimane kord, mil kuuldi tema häält.
* * *
?Minu nimi on Muriz,? ütles kuivetunud fremen.
Ta istus kaljunukil ja tema kõrval põleva vürtsilambi võbelev leek tõi nähtavale koopa niisked seinad ning harukoobaste tumedad avaused. Ühest harust kostis vee tilkumist, ent kuigi veehääled olid fremenite paradiisi hädavajalikuks tunnuseks, ei rõõmustanud see antud juhul kuut kinniseotud meest. Kambrisse kandus surnute destilleerimise basseini muskuselõhna.
Ühest kõrvalharust ilmus nooruk, kelle vanus võis olla ehk neliteist standardaastat, ja jäi Murizi vasaku käe juurde seisma. Tal oli käes paljastatud kristallpuss ja kui ta osutas sellega lühidalt igale kinniseotule, peegeldus teral vürtsilambi helekollane valgus.
Muriz viipas nooruki poole ja ütles: ?See on mu poeg Assan Tariq, kes peab läbi tegema oma mehisuskatse.?
Muriz köhatas ja vaatas kuuele vangile kordamööda otsa. Nood istusid tema vastas korrapäratus poolringis ning olid tugevasti kinni seotud nööridega, mis hoidsid nende jalgu ristis ja käsi selja taga. Köis lõppes kaela ümber pingule tõmmatud silmusega. Meeste destikostüümide kaelused olid lõhki lõigatud.
Kinniseotud mehed põrnitsesid Murizile kohkumatult vastu. Kaks neist kandsid laiu võõramaiseid rüüsid, mis tähendas, et nad olid Arrakeeni linna jõukad kodanikud. Nende nahk oli siledam ja heledam kui nende kaaslastel, kelles võis näojoonte ja kehaehituse põhjal ära tunda kõrbes sündinuid.
Muriz sarnanes kõrbeelanikule, kuid tema silmad olid nii aukus ja sügaval koobastes, et lambivalgus neid ei puudutanud. Poeg oli isa veel välja kujunemata koopia, tema lame nägu ei suutnud seesmist segadust päriselt varjata.
?Meil, lindpriidel on eriline mehisuskatse,? ütles Muriz. ?Ühel päeval saab minu pojast Shulochis kohtunik. Me peame teadma, et ta käitub siis nii, nagu vaja. Meie kohtunikud ei tohi unustada Jacurutut ja meeleheite päeva. Kralizec, taifuunide lahing, elab meie südametes.? Ta lausus seda ühtlasel, kombetalitust meenutaval toonil.
Üks pehmenahalistest linnaelanikest Murizi vastas liigutas end ja ütles: ?Sa toimid meid vangidena kinni sidudes ja ähvardades vääralt. Me tulime rahumeelselt ettekuulutust otsima.?
Muriz noogutas. ?Te tulite oma religioosset äratust otsima? See on hea. Te saate selle äratuse.?
?Kui me?? alustas üks pehmenahalistest. ?Ole vait, lollpea,? nähvas kõrbefremen tema kõrval. ?Need on veevargad. Samad, kellest me arvasime, et oleme neile lõpu teinud.?
?See on vana lugu,? vastas linnamees.
?Jacurutu ei ole ainult lugu,? ütles Muriz. Ta osutas jälle oma pojale. ?Ma tutvustasin Assan Tariqi. Ma olen siinne arifa, teie ainus kohtunik. Ka minu poeg õpib deemoneid ära tundma. Vanad kombed on head kombed.?
?Seepärast me nii kaugele kõrbesse tulimegi,? protesteeris pehmenahaline. ?Me valisime vanad kombed, rännates??
?Kinnimakstud teejuhtidega,? ütles Muriz ja osutas tumedama nahaga vangidele. ?Kas sa ostad endale pääsu paradiisi?? Muriz heitis pilgu pojale. ?Assan, oled sa valmis??
?Ma olen pikalt mõelnud ööle, mil inimesed tulid meie rahvast tapma,? ütles Assan. Ta hääles oli tunda pinget. ?Nad võlgnevad meile vett.?
?Su isa annab sulle kuus tükki,? ütles Muriz. ?Nende vesi on meie oma. Nende varjud on sinu ja kaitsevad sind igavesti. Nende varjud hoiatavad sind deemonite eest. Nad on sinu orjad, kui sa ületad silla alam al-mythali. Mida sa ütled, mu poeg??
?Ma tänan oma isa.? Ta astus lühikese sammu lähemale. ?Ma võtan vastu meherolli lindpriide seas. See vesi on meie vesi.?
Seda öelnud, lähenes nooruk vangidele. Alustades vasakult, haaras ta vangi juustest ja surus kristallpussi lõua alt ajusse. See oli osav liigutus ja nii läks raisku vaid minimaalne kogus verd. Vaid üks pehmenahalistest linnameestest protesteeris, kiunatas, kui nooruk tal juustest haaras. Ülejäänud sülitasid vana kombe kohaselt Assan Tariqi peale: ?Vaata, kui vähe ma oma veest hoolin, kui seda võtavad loomad!?
Kui see sai tehtud, lõi Muriz pihud plaksuga kokku. Ilmusid abilised ja hakkasid laipasid destilleerimiskambrisse kandma. ?Nüüd oled sa mees,? ütles Muriz. ?Meie vaenlaste vesi toidab orjasid. Ja, mu poeg??
Assan Tariq saatis isale kiire valvsa pilgu. Nooruki huuled olid kõverdunud pingsaks muigeks.
?Jutlustaja ei tohi sellest teada saada.?
?Ma mõistan, isa.?
?Sa tegid hästi,? lausus Muriz. ?Neid, kes juhtumisi Shulochi satuvad, ei tohi ellu jätta.?
?Nagu ütled, isa.?
?Sulle on usaldatud tähtis ülesanne. Ma olen sinu üle uhke.?
* * *
Farad?n kõndis pikkade sammudega oma vanaisa kuningliku palee aias ja märkas, kuidas ta vari lühenes, sedamööda kui Salusa Teise päike oma keskpäevasele kõrgusele tõusis. Ta pidi pisut pingutama, et mitte pikka kasvu ba?aarist maha jääda.
?Mul on kahtlused, Tyekanik,? ütles ta. ?Oh, trooni ahvatlusi ei saa muidugi eitada, aga?? Ta hingas sügavalt sisse. ?Mul on nii palju huvisid.?
Äsja Farad?ni emaga ägedasti vaielnud Tyekanik heitis printsile kõrvalpilgu ning nägi, et peatselt kaheksateistkümneseks saava nooruki keha muutub ikka tugevamaks. Iga päevaga oli temas ikka vähem Wensiciat ja ikka rohkem vana Shaddami, kes oli imperaatorlikule vastutusele eelistanud oma isiklikke huvisid. Ning muidugi just seepärast ta lõpuks trooni kaotaski. Ta oli ohjad lõdvaks lasknud.
?Sa pead valima,? ütles Tyekanik. ?Oh, kahtlemata jääb sulle aega ka huvidega tegelemiseks, aga??
Farad?n hammustas huulde. Kohusetunne hoidis teda siin paigal, aga ta oli pettunud. Palju parema meelega oleks ta viibinud kaljusel katsealal, kus tegeleti liivaforellidega. See oli hiiglaslike võimalustega projekt: Atreideste vürtsimonopoli vääramine avaks kõik teed.
?Sa oled kindel, et need kaksikud? kõrvaldatakse??
?Miski pole absoluutselt kindel, mu prints, aga väljavaated on head.?
Farad?n kehitas õlgu. Salamõrvad kuulusid kuninglike perekondade argielu juurde. Keeles olid peened nüansid, millega väljendada tähtsate isikute kõrvaldamise erinevaid teid. Joogi sisse pandavaid mürke ja toidu sisse pandavaid mürke tähistati erinevate sõnadega. Ta oletas, et Atreidese kaksikud kõrvaldatakse mürgiga. See ei olnud meeldiv mõte. Kõige kuuldu põhjal tundus, et kaksikud on huvitavad tegelased.
?Kas me peame Arrakisele minema?? küsis Farad?n.
?Sündmuste keskpunktis olemine on parim valik.? Tyekanik märkas, et Farad?n väldib mõningaid küsimusi ning kaalus, mida see võib tähendada.
?Ma olen mures, Tyekanik,? ütles Farad?n, kui nad möödusid hekinurgast ja lähenesid suurte mustade roosidega ümbritsetud purskkaevule. Oli kuulda, kuidas aednikud heki taga oma kääridega naksisid.
?Jah?? ergutas Tyekanik.
?See, noh, religioon, mille sa omaks võtsid??
?Selles pole midagi imelikku, mu prints.? Tyekanik lootis, et ta hääl kõlab kindlalt.
?See usk kõneleb minus peituva sõjamehega. See on sardokarile sobiv usk.? Vähemalt nii palju oli tõsi.
?Jahh? Aga ka mu ema näib sellega rahul olevat.? Neetud Vensicia, mõtles Tyekanik. Ta on oma pojas kahtlusi äratanud.
?Pole minu asi teada, mida su ema arvab. Usk on igaühe eraasi. Võibolla näeb ta selles midagi, mis võiks aidata sul troonile tõusta.?
?Seda mõtlesin minagi.?
Terane poiss! mõtles Tyekanik. ?Sa võiksid ka ise selle religiooniga tutvuda ? sa näeksid kohe, mis mind selles veetles.?
?Siiski? Muad?dibi jutlused? Ta oli ju ikkagi Atreides.?
?Ma võin ainult öelda, et Jumala teed on äraarvamatud.?
?Jah. Ütle, Tyek, miks sa tahtsid, et ma just nüüd jalutama tuleksin? Keskpäev on peaaegu käes ja tavaliselt oled sa sel ajal kusagil ära, mu ema käske täitmas.?
Tyekanik peatus kivipingi juures, kust oli hea vaade purskkaevule ja hiigelroosidele. Veepladin mõjus rahustavalt ja ta püüdis rääkides sellele keskenduda. ?Mu prints, ma olen teinud midagi, mis ei tarvitse su emale meeldida.? Kui ta seda usub, mõtles ta, võib selle neetud nõia plaan isegi õnnestuda. Tyekanik peaaegu lootis, et Wensicia plaan nurjuks. See neetud Jutlustaja siia toimetada! Täiesti hullumeelne. Ja kui palju see maksis!
Tyekanik oli ootavalt vait, kuni Farad?n küsis: ?Hea küll, Tyek, mida sa siis tegid??
?Ma tõin siia unenägude seletaja.?
Farad?n heitis kaaslasele terava pilgu. Mõned vanemad sardokarid mängisid unenägude seletamise mängu, eriti pärast seda, kui olid ?ülima unenägude nägija? Muad?dibi käest lüüa saanud. Nad oletasid, et kusagil nende unenägudes võib peituda rada, mis juhataks nad tagasi võimu ja kuulsuse juurde. Aga Tyekanik oli sellesse mängu alati üleolevalt suhtunud.
?See pole sinu moodi, Tyekanik.?
?Sel juhul saan ma rääkida vaid oma uue religiooni nimel,? ütles ba?aar, nägu purskkaevu poole. Religioonist rääkimine oligi loomulikult see põhjus, miks nad olid Jutlustaja siiatoomisega riskinud.
?Räägi siis religiooni nimel,? ütles Farad?n.
?Nagu prints käsib.? Tyekanik pööras ringi ja vaatas noorukit, kellesse olid kätketud kõik Corrinode tulevast teed määravad unelmad. ?Kirik ja riik, isegi teaduslik mõte ja usk, isegi progress ja traditsioonid ? kõik need asjad on Muad?dibi õpetuses tasakaalu viidud. Ta õpetas, et ei ole olemas lepitamatuid vastuolusid väljaspool inimesi ja nende unistusi. Minevikku vaadates saab näha tulevikku ja mõlemad on tegelikult üks.?
Need sõnad ei hajutanud Farad?nis küll kahtlusi, kuid avaldasid ometi muljet. Ta tajus Tyekaniki hääles tõrksat siirust, nagu räägiks mees asjadest, millest ta rääkida ei taha.
?Ja seepärast tõid sa mulle? unenägude seletaja??
?Jah, mu prints. Võibolla tungib su unenägu läbi Aja. Kui sa hakkad nägema universumit ühtse tervikuna, saad sa tagasi oma tõelise olemuse. Su unenäod? noh??
?Aga ma olen oma unenägudest rääkinud vaid möödaminnes,? vaidles Farad?n. ?Nad on veidrad, seda küll, aga ei midagi enamat. Ma poleks kunagi arvanud, et sa??
?Mu prints, mitte miski sinu juures pole tähtsusetu.?
?See on väga meelitav, Tyek. Kas sa tõesti usud, et see tüüp mingeid suuri saladusi läbi näeb??
?Jah, mu prints.?
?Las mu ema siis pahandab pealegi.?
?Nii et sa oled nõus temaga kohtuma??
?Muidugi ? kui sa tõid ta siia selleks, et mu emale meelehärmi valmistada.?
Kas ta pilkab mind? kaalus Tyekanik. ?Ma pean hoiatama, et see vanamees kannab maski. See on Ixilt pärit seade, mis võimaldab silmitul nahaga näha.?
?Ta on pime??
?Jah, mu prints.?
?Kas ta teab, kes ma olen??
?Jah, ma ütlesin talle.?
?Väga hea. Lähme siis tema juurde.?
?Kui prints oleks nõus hetke ootama, siis ma tooksin mehe siia.?
Farad?n vaatas purskkaevuga aias ringi ja naeratas. See paik sobis sellise lolluse jaoks niisama hästi kui iga teinegi. ?Oled sa talle mu unenägudest rääkinud??
?Ainult väga üldsõnaliselt, mu prints. Ta palub sul neid oma sõnadega kirjeldada.?
?Oh, hea küll. Ma ootan. Too ta siia.?
Farad?n pööras pead ja kuulis, kuidas Tyekanik kiiruga lahkus. Eemal töötas aednik, heki tagant paistis ta pruunis mütsis pea ning rohelisel taustal sähvisid aiakäärid. Liikumine mõjus hüpnotiseerivalt.
Kogu see unenägude asi on mõttetu, mõtles Farad?n. Tyek poleks pidanud seda minuga nõu pidamata korraldama. Veider, et Tyek oma praeguses eas endale religiooni leidis. Ja nüüd veel need unenäod.
Siis kuulis ta selja tagant samme, Tyekaniki tuttavat kindlat kõnnakut ja teisi, pisut lohisevaid samme. Farad?n pööras ringi ja vaatas lähenevale unenägude seletajale vastu. Ixi mask oli must ja looritaoline, varjas näo laubast lõuani. Silmaavasid maskil ei olnud. Kui reklaami uskuda, oli kogu mask kokku üks suur silm.
Tyekanik jäi Farad?nist kahe sammu kaugusel seisma, kuid maskis mees peatus alles vähem kui sammu kaugusel.
?Unenägude seletaja,? ütles Tyekanik.
Farad?n noogutas.
Maskis mees köhatas kähedalt ja nii sügavalt, nagu oleks tal kõhus midagi häirivat.
Farad?n tundis selgelt vürtsi magushaput lõhna, mis mehe poolt levis. Seda voogas tema keha katvast hallist pikast rüüst.
?Kas see mask on tõepoolest osa sinu kehast?? küsis Farad?n, mõistes ka ise, et püüab unenägudeni jõudmist edasi lükata.
?Siis, kui ma seda kannan,? vastas vanamees, tema hääles oli kibestunud toon ning pisut fremeni aktsenti. ?Sinu unenägu. Räägi mulle.?
Farad?n kehitas õlgu. Miks ka mitte? Selleks oli Tyek vanamehe ju toonud. Kui see ikka oli nii. Farad?ni haarasid kahtlused ja ta küsis: ?Oled sa tõepoolest unenägude seletaja??
?Ma olen siin, et tõlgendada sinu unenägu, vägev isand.?
Farad?n kehitas uuesti õlgu. Maskis mees tegi teda närviliseks ja ta piilus Tyekaniki poole, kes seisis aga endises kohas, käed rinnal, ja põrnitses purskkaevu.
?Niisiis, su unenägu,? käis vanamees peale.
Farad?n hingas sügavalt sisse ja hakkas jutustama. Kui ta kord juba sisse elas, läks see lihtsamaks. Ta rääkis kaevus ülespoole voolanud veest, maailmadest, mis olid tema peas tantsivad aatomid, maost, mis muutus hiiglaslikuks liivaussiks ja plahvatas siis tolmupilveks. Ta märkas üllatusega, et ussist rääkimine nõudis suuremat pingutust. Temas peitus mingi tõrksus ja see tegi ta pahaseks.
Kui ta viimaks lõpetas, jäi vanamees liikumatuks. Must looritaoline mask õõtsus ta hingamise taktis. Farad?n ootas. Vaikus jätkus.
Lõpuks küsis Farad?n: ?Kas sa ei pidanud mu unenägu tõlgendama??
?Ma tõlgendasin,? ütles mees ja ta hääl tundus kostvat väga kaugelt.
?Jah?? Farad?n kuulis, kuidas ta hääl katkes, paljastades niiviisi pinge, mida unenägu oli tekitanud.
Vanamees oli liikumatult vait.
?Räägi siis!? Farad?ni hääles kostis pahameel.
?Ma ütlesin, et ma tõlgendan. Ma pole lubanud, et räägin sulle, kuidas ma seda mõistsin.?
See mõjus isegi Tyekanikile, ta käed langesid külgedele ja tõmbusid rusikasse. ?Kuidas?? küsis ta kähedalt.
?Ma pole lubanud, et paljastan oma tõlgenduse.?
?Kas sa tahad kõrgemat tasu?? küsis Farad?n.
?Ma ei küsinud tasu, kui mind siia toodi.? Vastuses kõlanud jahe uhkus vaigistas Farad?ni viha. Vanamees oli vähemalt vapper. Ta pidi teadma, et allumatusele võib järgneda surm.
?Luba, mu prints,? sekkus Tyekanik, kui Farad?n jätkata tahtis. ?Kas sa ütled meile, miks sa oma tõlgendust ei paljasta??
?Jah, isandad. Unenägu ütles mulle, et nende asjade seletamise järele puudub vajadus.?
Farad?n ei suutnud end vaos hoida. ?Kas sa tahad öelda, et ma juba tean oma unenäo tähendust??
?Võimalik, et tead, isand, aga seda ma ei väitnud.?
Tyekanik astus lähemale ja jäi Farad?ni kõrvale seisma. Mõlemad vaatasid vanameest altkulmu. ?Selgita,? ütles Tyekanik.
?Jah, tõepoolest,? lisas Farad?n.
?Kui ma peaksin sellest unenäost rääkima, selgitama vee ja tolmu, madude ja usside tähendust, analüüsima aatomeid, mis tantsivad su peas just nagu minu omaski ? ah, vägev isand, mu sõnad tekitaksid sinus vaid segadust ja sa väidaksid, et sa ei mõista.?
?Kas sa kardad, et su sõnad võiksid mind vihastada??
?Isand! Sa oled niigi juba vihane.?
?Kas asi on selles, et sa ei usalda meid?? küsis Tyekanik.
?See on tõele väga lähedal, isand. Ma ei usalda kumbagi teist sel lihtsal põhjusel, et te ei usalda iseennast.?
?Sa kõnnid ohtlikul serval,? ütles Tyekanik. ?Mehi on tapetud ka väiksema jultumuse eest.?
Farad?n noogutas ja lisas: ?Ära ahvatle meid vihastama.?
?Corrinode viha tapvad tagajärjed on tuntud, oh Salusa Teise isand,? ütles vanamees.
Tyekanik asetas käe rahustavalt Farad?ni õlale ja küsis: ?Kas sa õhutad meid sind tapma??
Farad?n polnud sellele mõelnud ja tundis nüüd võimalikke tagajärgi kaaludes külmavärinat. Kas see vanamees, kes nimetas end Jutlustajaks? kas polnud ta midagi enamat, kui pealtnäha paistis? Märtrid võisid osutuda väga ohtlikeks.
?Ma kahtlen, kas te mu tapaksite ? ükskõik mida ma ka ütleksin. Ma arvan, et sa tunned mu väärtust, ba?aar, ja su prints on hakanud seda nüüd aimama.?
?Sa keeldud siis lõplikult unenägu tõlgendamast?? küsis Tyekanik.
?Ma olen selle juba tõlgendanud.?
?Aga sa ei paljasta meile, mida sa selles nägid??
?Heidad sa seda mulle ette, isand??
?Kuidas sa saad mulle kasulik olla?? küsis Farad?n.
Jutlustaja sirutas parema käe välja. ?Kui ma selle käega viipan, tuleb Duncan Idaho minu juurde ja täidab mu käsku.?
?Mis tühine hooplemine see nüüd on?? küsis Farad?n.
Kuid Tyekanik raputas pead, meenutades oma vaidlust Wensiciaga. ?Mu prints, see võib olla tõsi. Jutlustajal on Düünil palju austajaid.?
?Miks sa ei öelnud, et ta sealt pärit on?? küsis Farad?n.
Jutlustaja vastas enne, kui Tyekanik seda teha jõudis: ?Isand, sa ei peaks Arrakise pärast süümepiinu tundma. Sa oled lihtsalt oma aja laps. Selle väitega võib end kaitsta iga mees, keda piinab süütunne.?
?Süütunne!? raevutses Farad?n.
Jutlustaja kehitas vaid õlgu.
Kummalisel kombel muutis see liigutas Farad?ni viha lõbususeks. Ta hakkas naerma, ajas pea kuklasse ja märkas Tyekaniki jahmunud pilku. ?Sa meeldid mulle, Jutlustaja.?
?See teeb mulle rõõmu, prints,? ütles vanamees.
Farad?n surus naeruhoo maha. ?Me leiame sulle palees ruumid. Sinust saab mu ametlik unenägude seletaja ? isegi kui sa mulle kunagi sõnagi ei seleta. Ja sa võiksid mind Düüni osas nõustada. See paik huvitab mind väga.?
?Ma ei saa seda teha, prints.?
Viha kippus tagasi tulema. Farad?n põrnitses musta maski. ?Ehk oled nii lahke ja ütled, miks??
?Mu prints.? Tyekanik sirutas käe ja puudutas Farad?ni käsivart.
?Mis on, Tyek??
?Teda siia toimetades oli meil Gildiga kindel kokkulepe. Ta peab Düünile naasma.?
?Mind nõutakse tagasi Arrakisele,? ütles Jutlustaja.
?Kes nõuab?? uuris Farad?n.
?Võim, mis on sinust tugevam, prints.?
Farad?n vaatas küsivalt Tyekaniki poole. ?Kas ta on Atreideste spioon??
?Vaevalt küll. Alia on tema pea eest tasu lubanud.?
?Kui mitte Atreidesed, siis kes saab sind käskida?? pöördus Farad?n uuesti Jutlustaja poole.
?Võim, mis on suurem kui Atreidesed.?
Farad?n turtsatas tahtmatult. See oli mingi mõttetu müstika. Kuidas sai Tyek sellist jama tõsiselt võtta? Jutlustajat nõuti tagasi ? küllap oli selle taga siis unenägu. Kuid mis tähtsust oli unenägudel?
?See oli ajaraiskamine, Tyek. Miks sa korraldasid mulle selle? jandi??
?Mu prints, see on keerulisem tehing. Unenägude seletaja lubas toimetada Corrinode käsutusse Duncan Idaho. Vastutasuks tahtis ta vaid sinuga kohtuda ja su unenägu seletada.? Või nii ta Wensiciale väitis! lisas Tyekanik endamisi. Ba?aaris ärkasid uued kahtlused.
?Vana mees, miks on minu unenägu sulle nii tähtis??
?Su unenägu ütleb mulle, et suured sündmused liiguvad oma loogilise lõpplahenduse poole. Ma pean naasmisega kiirustama.?
?Ning sa jääd läbitungimatuks ega anna mulle mingit nõu?? küsis Farad?n irooniliselt.
?Prints, nõuanded on ohtlikud asjad. Kuid ma söandan lausuda mõned sõnad, mida sa võid võtta nõuandena ? või mingil muul sulle sobival kombel.?
?Ole lahke.?
Jutlustaja maskiga kaetud nägu püsis jäigana Farad?ni vastas. ?Prints, valitsused võivad tõusta või langeda tähtsusetuna tunduvatel põhjustel. Tühiste sündmuste pärast! Kahe naise vaidlus? tuule suund teatud päeval? aevastus, köhatus, rüü pikkus või juhuslikult käskjala silma sattunud liivatera. Ajaloo käiku ei määra alati valitsejate ettevõtmised või ministrite teod ? just nagu preestrite palved pole tingimata need, mis liigutavad Jumala kätt.?
Farad?n leidis, et need sõnad äratasid temas midagi, kuid ei saanud oma tunnetes selgust.
Seevastu Tyekaniki tähelepanu oli köitnud üks konkreetne fraas. Miks oli Jutlustaja nimetanud rüüd? Tyekanikil olid väga hästi meeles kaksikutele Atreidestele saadetud rõivad ning ründama õpetatud tiigrid. Kas vana mehe juttu pidi võtma hoiatusena? Kui palju ta tegelikult teadis?
?Kus on siin nõuanne?? küsis Farad?n.
?Et edu saavutada, pead sa oma strateegia kooskõlastama rakenduspunktiga. Kus rakendatakse strateegiat? Kindlas kohas ja konkreetseid inimesi silmas pidades. Aga ükskõik kui hoolas sa pisiasjade arvestamisega ka poleks, ikkagi jääb sul mõni tähtsusetu detail märkamata. Prints, kas su strateegia suudab arvestada kohaliku tähtsusega kuberneri naise auahnusega??
Tyekanik sekkus jäise hääletooniga: ?Jutlustaja, miks sa strateegia kallal leierdad? Mis sinu arvates printsi ees ootab??
?Teda on kasvatatud trooni ihkama. Minu poolt õnn kaasa ? aga ta vajab lisaks õnnele veel palju muudki.?
?Need on ohtlikud sõnad,? ütles Farad?n. ?Kuidas sa julged neid lausuda??
?Auahnusel on kalduvus mitte lasta end reaalsusest segada. Ja ma julgen nii rääkida, sest sa seisad ristteel. Sinust võib saada imetlusväärne valitseja. Kuid praegu ümbritsevad sind inimesed, kes ei otsi moraalset õigustust, nõuandjad, kes oskavad mõelda vaid strateegiale. Sa oled noor, tugev ja visa, kuid sul puudub teatud koolitus, mis arendaks välja su iseloomu. Sellest on kahju, sest sul on nõrkused, millest ma rääkisin.?
?Mida sa öelda tahad?? uuris Tyekanik.
?Ole oma sõnadega hoolas,?ütles Farad?n. ?Millised nõrkused??
?Sa pole mõelnud, millist ühiskonda sa eelistad. Sa ei arvesta oma alamate lootustega. Isegi impeerium, mille poole sa pürid, pole sinu ettekujutustes veel selget vormi leidnud.? Jutlustaja pööras maskis näo Tyekaniki poole. ?Sa näed vaid võimu, mitte selle kasutamise üksikasju või kaasnevaid ohtusid. Nii on su tulevik täis määramatusi: tülitsevaid naisi, köhatusi ja tuuliseid ilmasid. Kuidas saad sa luua ajastut, kui sa ei näe kõiki pisiasju? Su visast mõistusest pole kasu. See on sinu nõrkus.?
Farad?n uuris vana meest pika hetke, kaaludes öeldu sügavamat tähendust ja pannes imeks ammu usaldusväärsuse kaotanud põhimõtete järjekindlat naasmist. Moraal! Sotsiaalsed eesmärgid! Need olid vaid müüdid, nagu ka usk, et areng viib edasi.
?Aitab sõnadest,? ütles Tyekanik. ?Kuidas jääb hinnaga, milles me kokku leppisime??
?Duncan Idaho on teie. Kasutage teda hoolikalt. Ta on hindamatu kalliskivi.?
?Oh, meil on talle just sobiv ülesanne,? ütles Tyekanik ja vaatas Farad?ni poole. ?Teie loal, mu prints??
?Saada ta pakkima, enne kui ma ümber mõtlen.? Farad?n heitis Tyekanikile vihase pilgu. ?Mulle ei meeldi see, kuidas sa mind ära kasutasid, Tyek!?
?Andesta talle, prints,? ütles Jutlustaja. ?Su ustav ba?aar täidab Jumala tahet, ise seda teadmata.? Ta kummardas ja lahkus ning Tyekanik kiirustas teda saatma.
Farad?n jälgis nende kaugenevaid selgasid ning mõtles: ma pean uurima seda religiooni, millega Tyek liitus. Ta muigas kahetsevalt. Oli see vast unenäoseletus! Aga mis vahet? Mu unenägu polnud midagi tähtsat.