Ter ärkas, aga ei avanud veel silmi. Ta tunnetas kuiva pehmet maad oma selja all ja hingas sisse värsket metsahõngu. Kusagilt eemalt oli kuulda ärevat ojavulinat, linnulaulu ja tasast tuule mängimist puulehtedes. "See on nagu..." mõtles Ter, kuid talle ei tulnud meelde, mida kõik tema ümber talle meenutas. Kui ta veel hetke selle üle juurdles, mõistis ta, et õigupoolest ei tulnud talle üldse mitte midagi meelde. Kummaline tunne, mõtles Ter. Ning samas imestas, kuidas sai see tunne talle kummaline tunduda, kui ta üldse ei mäletanudki, mida tähendas kummaline ja mismoodi oli tunnete tundmine. Ta ei mäletanud tõepoolest mitte midagi. Ei mäletanud, kes ta oli, kus ta elas, mida ta teinud oli. Ta ei mäletanud isegi, kas ta üldse olemas oli olnud. Ometi suutis ta veidral moel kindalt tajuda, et ta praegusel hetkel oli olemas. Kurvaks tegi Teri aga see, et ta ei mäletanud ka mitte kedagi teist peale iseenda. Ei ühtegi sõpra, sugulast, tuttavat. Veelgi hullem oli see, et ta ei mäelatnud, mida üldse sõprus tähendab. Ter ei mäletanud mitte midagi. Vahest ainult seda, et ta nimi oli Ter. Aga see ei olnud ka mäletamine vaid nagu mingi kumnmaline teadmine. Kui päris aus olla, ei olnud Ter üldse isegi mitte kindel, kas ta oli alati, juhul kui ta üldse oli varem olemas olnud, nimetanud ennast Teriks. Võib-olla mõtles ta selle just praegu ärgates välja. Ja selle üle juureldes ta ohkas. Ja otsustas, et on aeg avada silmad.
See, mis Terile ümberringi vastu vaatas, oli mets oma suurte kevadiselt värskelt lõhnavate puudega, lopsaka rohelise taimestiku ja pehmete samblatüügastega. Igal pool õhus Teri ümber mänglesid päikesekiired, aga valgusallikat ennast polnud puuokste vahelt võimalik märgata. Ainult puud, mille ladvad tõusid nii kaugele, et Teri silm neid ei seletanud, võisid päikest näha. Kuigi Terile tundus, et ta nägi neid kuldseid päikesekiiri esimest korda, olid nad kuidagi nii soojalt tuttavlikud, et ta peaaegu unustas selle, et ei mäletanud mitte midagi. Eemalt puude vahelt paistis väike oja, milles vesi erksalt voolas, tekitades vaikset rõõmsameelset vulinat.
Igalt poolt puude vahelt paistsid järgmised puud, nende vahelt taas järgmised ja järgmised. Mets tundus Terile lõputu.
Ta tõusis püsti, et uurida maailma. Maailma, kuhu ta sattunud oli, või siis maailma, kus ta alati oli olnud. Kui ta vähemalt sedagi oleks mäletanud! Maapind oli samblast, niiskest mullast ning värskest rohust pehme ja päikesekiirtest soe. Puude vahel edasi kõndimine oli hea, päikese metsa vahele eksinud kiired tekitasid nii hubase ja rõõmsa meeleolu, et Teril tekkis tahtmine naeratada. Mis sellest, et ta ei mäletanud, kes ta oli, kus ta oli ja kas tal üldse oligi midagi mäletada. Siis jalutaski ta edasi, otsides midagi või kedagi, tedamata üldse, kuhupoole ta sammud suunatud olid.
***
Ter ei teadnud, kui kaua ta jalutanud oli. Tal polnud mitte midagi, mille järgi seda mõõta. Mets tundus täpselt samasugusena, nagu ärgateski, ainult et oja vulinat polnud enam ammu üldse kuulda olnud.
Nüüd hakkas Ter muutuma juba veidi kurvemaks. Ta tundis ennast üksikuna, kuigi ei suutnud kuidagi meenutada, mis tunne oli olla kellegagi koos. Ta igatses kellegi järele, kuid ei mäletanud mitte kedagi peale iseenda. Aga võib-olla ma igatsengi iseenda järele, mõtlen Ter ja taipas samal hetkel, kui jabur see mõte oli olnud. Kuidas sai ta igatseda iseenda järele, kui ta oli endal ju koguaeg olemas olnud. Võib-olla oli mind enne kaks, mõtles ta seejärel ja see mõte tundus juba hoopis arukam. Võib-olla oli mind enne kaks, kordas ta mõttes uuesti, olles õnnelik esimese mõtte üle, mis tal seoses oma unustatud eluga pähe tuli. Ühe nimi oli Ter ja teise nimi oli...
„Ae!“ hüüatas Ter rõõmsalt. Ta mäletas! Ta mäletas!
„Jah?“ küsis Ae. Ter vaatas ärevusega ringi ja märkas Aed istuvat ühe jämeda lehtpuu madalal oksal. Ta vaatas Aele otsa ja teda haaras mingi tohutult hea tunne. Kui tuttavlikud, kui soojad ja kodused olid Ae silmad! Ter mäletas Aed. Ta mäletas, et Ae oli hea, ja nüüd, kus ta teda jälle kohanud oli, ei suutnud ta mõista, kuidas ta üldse oli suutnud jalutada metsas ringi ilma Aeta, temast puudust tundmata.
Ter mõtles, et ta peaks Aelt midagi küsima. Võib-olla teab tema, kus nad on ja kus nad enne olid. Seda, k a s nad üldse enne olid, ei pidanud Ter enam vajalikuks küsida, sest kui ta mäletas Aed, siis järelikult pidid nad mõlemad ju enne olnud olemas olema. Aga Teril ei tulnud pähe ühtegi sobivat küsimust ega üldse ühtegi ilusat lauset, millega vana sõbraga juttu alustada.
„Ilus mets,“ lausus ta viimaks, kiigates Ae rahulikesse silmadesse.
Ae noogutas, tõusis oksal püsti ja ronis kiiresti mööda krobelist puutüve alla. Kui ta alla Teri juurde jõudnud oli, võttis ta istet, toetades oma selja vastu suure puu maast väljasirutavat juurt.
Ka Ter võttis tema kõrval istet. Niimoodi istusid nad seal mõne hetke ja Ter tundis jälle tahtmist naeratada, kuigi päikesekiiri oli hoopis vähemaks jäänud ja linnulaul oli suures osas asendunud lakkamatu tuule sahinaga puude latvades.
„Kas sa mäletad...“ alustas Ter, kuid peatus, mõeldes selle üle, kui naljakalt see küsimus kõlada võiks. Kuidas saaks ta Aele seletada, et ta mitte midagi meenutada ei suutnud?
„Natukene,“ vastas Ae Teri lõpetamata küsimusele. Ter imestas. Kas tõesti ei mäletanud ka tema? Aga võib-olla neid tõepoolest ei olnudki enne olemas?
„Ae,“ ütles ta siis. „Võib-olla meid ei olnudki enne olemas?“
„Muidugi olime,“ lausus Ae kiiresti, veidi naerdes. „Me ei olnud siin. Aga siis pidid sina ära minema. Ma ei tahtnud sul lasta üksinda minna, ja lõpuks lubati ka minul kaasa tulla. Aga mina veel siia jääda ei või. Mina pean pärast jälle tagasi minema. Ma ütlesin, et sa kardad üksinda ja sellepärast mind siia lubatigi. Et sul kergem oleks, kui me oleme sellega hakkama saanud...“
„Mis asjaga hakkama saanud?“ küsis Ter ärevuses ja mõtted liikusid tema peas tohutul kiirusel.
„Ma ei tea,“ lausus Ae peale lühikest pausi. Mõlemad ohkasid.
„Rohkem ma ei mäleta,“ ütles Ae vaikselt ja pani pea Teri õlale, et korraks silmad sulgeda.
***
Nad olid mõlemad magama jäänud. Kui nad ärkasid, meenus Terile nende eelnev lühike jutuajamine. Talle meenus, et Ae peab jälle tagasi minema ja ta üksi jätma, ja ta tundis, kuidas tal seest kõik seepeale valutama hakkas. Võib-olla tegi teda eriti hirmunuks mõte üksijäämisest seepärast, et päikesekiired olid täiesti kadunud ja puude vahel oli päris pime. Ka linnulaulu polnud enam kuulda ja tuul puhus metsikult ja lehed sahisesid hirmuäratava valjususega.
„Ma kardan,“ ütles Ter. Aga Ae ainult noogutas.
Ümberringi hakkas järjest pimedamaks minema. Hirm, mille olemasolu Ter üldse ei olnud mäletanudki, hakkas tema sees kasvama. Ta kujutas ette suuri kogusid astumas välja mustadest sügavikest, mis laiusid kaugemate puude vahel ja Aed kadumas kuhugile ära. Kindluse mõttes haaras ta Ae käest kinni ja vaatas mitmeid kordi selja taha.
Siis kuulsid nad tugevas tuulemühinas valjusid samme lähenemas, hiiglaslikke jalgade astumist. Et oli nii pime, ei suutnud nad eristada ühtegi kuju.
„Tule!“ ütles Ae vaikselt ja tema hääles paistis olevat peaaegu sama palju hirmu, kui Teris endas. Ta tõmbas Teri kättpidi püsti ja nad astusid pimedas metsas edasi, sammud nende kannul.
Maapind ei tundunud enam sugugi nii pehme kui ennist ja samuti ei olnud enam päikest seda soendamas. Teril oli külm ja hirm.
Ae kiirendas mitu korda sammu. Raske oli liikuda puude vahel, kui valgus oli täiesti kadunud ja isegi oma käsi polnud näha.
Viimaks oli Ae hakanud jooksma. Ka Ter jooksis tema kannul, ühe käega hoides Ae käest, teise sirutas ta ette, et mitte kukkuda. Suured sammud olid neile juba üsna lähedale jõudnud. Mitu korda oleks Ter peaaegu koperdanud puujuurte ja põõsaste otsa, aga Ae justkui nägi pimedas ja juhatas teda edasi.
Nüüd jooksid nad juba nii kiiresti, kui jalad võtsid, tundus et ka tagaajajad jooksid. Nad põikasid vilkalt puude vahele ja keerasid mitu korda paremale ja vasakule, nii oli neid raskem kätte saada. Teri arvates pidid tagaajajad neid ainult lõhna järgi tundma, sest võrreldes valjude sammudega nende taga ei olnud nende sibamist rohus ja samblas suure tuulega üldse kuulda.
Ja siis nad kukkusid, veeresid ja maandusid vastu suure puu rasket tüve. Ter püüdis vaadata ringi, ent ei näinud midagi. Tundus nagu oleksid nad vajunud orgu. Samme oli nüüd vaevu kuulda, nad ei jooksnud enam ja olid arvatavasti muutnud suunda.
„Pääsesime,“ ütles Ae hingeldades.
„Kes need olid?“ küsis Ter, lootmata Aelt vastust.
„Ma ei tea,“ vatsas Ae ebakindlalt, „Tuul kasvab, poeme selle puu juurte alla tuulevarju!“
„Nigel tunne,“ ütles äkitselt Ter. „Ma nagu tahaksin koju, aga ma ei mäleta, kus minu kodu on. Ja tegelikult ei mäleta ma, kas mul üldse kodu oli.“
***
Nad olid tõmbunud pehmele samblale kerra suure puu kaitsvate juurte vahel, aga ometi ei suutnud kumbki neist magama jääda. Tüki aja pärast hakkas minema valgemaks ja õhk veidi külmemaks, kuigi tuul oli hakanud palju õrnemini puhuma. Nüüd Ter uinus, et mõne hetke pärast, nagu talle tundus, unenägudeta unest ärkvele võpatada.
Igalpool oli täiesti valge. Ja kui ta märkas, et Aed enam tema kõrval kerratõmbunult ei leba, puges ta puujuurte vahelt välja ja tervitas nukralt päikese kollaseid tantsisklevaid kiiri.
Nüüd ongi ta ära läinud, mõtles Ter nii heitunult, et ei tundnud päikesekiirtest, linnulaulust ega metsa rohelusest enam mingit rõõmu. Ja ma olen jälle üksi...
Ta märkas, et nad olid pimedas tõepoolest kõrgest järsakust alla veerenud. Ometi ei olnud see org, kus ta praegu viibis, vaid mets jätkus tavalisel moel. Ikka täpselt samasugusena.
Ja Ter tundis viha metsa vastu, mis iialgi ei lõppenud ja alati täpselt samasugusena talle otsa vaatas. Ja ta tundis viha päikese vastu, kes saatis oma lõpmata rõõmsaid kiiri puude vahele, kuid keda ennast üldse näha ei olnud võimalik. Ja ta tundis viha Ae vastu, kes juba ta maha oli jätnud, üksi keset lõputut igavat metsa. Ja ta tundis viha selle suure ja kurja vastu, kes ta üldse sinna metsa oli toonud, pannes ta unustama kõik, mis tal enne oli olnud.
„Kas sa marju tahad?“ küsis Ae ja Ter keeras ennast kiiresti ringi. Ae seisis suure puu ees ja hoidis käes pikka peenikest oksa, mille küljes rippusid ümmargused punased marjad.
„Oo,“ ütles Ter, sest ta ei osanud ütelda midagi muud. Ae oli siiski veel temaga! Ja marjad ei huvitanud teda üldse.
Ae astus Teri juurde, ulatas talle kobara ja vaatas siis silmikissitades kõrgele suure puu ladva poole. Kolmandal oksal maa poolt istus punane lind ja laulis. Ka Ter vaatas teda.
„Mis sa arvad, kas ta oskab ehk meid aidata?“ küsis Ae.
„Mis asjus?“ uuris Ter ja pani marjakobara enda kõrvale maha.
„Selles, miks me siin oleme. Ma mõtlen, tema on ju ka s i i n, eks ole...“
Jah, lind oli ka tõepoolest s e a l. Aga Teri arvates ei pidanuid see sugugi tähendama seda, et ta oskas sellele seletust anda. Sest ka nemad, Ter ja Ae, olid täpselt samamoodi s e a l, kuid ei teadnud, miks.
Ter tõusis püsti ja nad ronisisid mööda puutüve üles, vinnasid end siis kolmandale oksale ja jäid sinna linnu juurde istuma. Lähedalt vaadates oli lind hoopis suurem. Ta oli peaaegu sama suur kui Ter. Tal oli väike pea ja tema suurtesse punastesse tiibadesse oli juhtunud ka siledaid musti sulgi, mis koos teistega päikesekiirtes helkisid.
„Tere,“ ütles Ter, sest keegi teine ei ütelnud midagi.
„Tere,“ ütles lind, kes oli laulmise katki jätnud juba siis, kui nad üles ronima olid hakanud. Ometi ei paistnud ta neid kartvat.
„Me mõtlesime, et ehk oskaksite te meid veidi aidata,“ alustas Ae väga viiskal toonil.
Lind vaatas neid oma puurivate linnusilmadega ja nõjatas pead veidi tahapoole.
„Ehk te teate, miks me siin oleme?“ küsis Ter.
„Siin?“ küsis lind, kes tundus olevat nende küsimusest päris segamini aetud. „Oksa peal, te mõtlete?“
Ae raputas pead. „Me mõtleme siin, metsas,“ seletas ta linnule.
„Ahsoo,“ ütles lind ja seadis end mugavamini istuma, sest ta tundus seda küsimust mõistvat.
„Te mõtlete, miks te üldse olemas olete?“ küsis lind ja tema ilusas linnuhääles kõlas midagi muige taolist.
Teri põsk vajus lootusetult ta peopesale. Muidugi, nüüd mõitsis ta isegi, kui jaburana nende küsimus oli kõlanud. Kuidas võis üks lind teada, mispärast nad üldse olemas olid.
„Et puudeks muutuda, muidugi,“ vastas lind toonil, nagu räägiks ta kõige loomulikumast asjast.
„Puudeks muutuda?“ kordas Ae aeglaselt.
„Jah, kõik teiesugused on muutunud siin puudeks. Te vist ei teadnud sellest?“ uuris lind.
Ter ja Ae raputasid pead.
Lind vaatas neid veel mõne hetke vältel ja tundus, nagu poleks nad talle enam huvi pakkunud. Igaljuhul jätkas ta oma laulmist.
Ter ja Ae ronisid aeglaselt mööda puutüve alla, võtsid istet ja vaatasid päikesekiiri mängimas lõputus metsas.
„Ma arvan, et ma olen siin, et seda peatada,“ ütles Ae vaikselt.
„Ma arvan seda ka,“ ütles Ter. Või vähemalt loodan, mõtles ta. Ta vaatas suurt raske tüvega puud nende taga, mis liikumatult oma tugevaid oksi päikese poole sirutas, ja tal ei olnud mitte mingit tahtmist muutuda puuks.
„Aga kuidas seda peatada?“ küsis Ter mõne pikka vaikusehetke järel. Ta kiikas Ae tuttavatesse silmadesse ja lootis kuulda mõnda asjalikku vastust. Ae kehitas õlgu. Ja nad vaatasid taas üles oksa poole, kus oli istunud too punane lind. Nüüd oli ta kadunud. Ometi oli terve õhk täis linnulaulukaja.
„Siin tundub olevat päris palju linde,“ ütles Ae mõtlikult.
„Mõni neist oskab kindlasti vastata,“ arvas Ter ja tõusis püsti. Ka Ae tõusis. Ja nad ronisid taas üles, lootes ülevalpool kohata veel mõnda lindu.
***
Kui nad olid juba päris kaua roninud, peatus Ter äkitselt ja vaatas alla. Maapind oli kaugel. Nende ümber paistsid puud, puud ja puud. Mitte kusagilt nende vahelt ei tundunud miski viitavat sellele, et see mets saaks otsa. Ja ka linde nad ei näinud, kuigi nende laul polnud vaikinud.
Ae oli roninud ühele hõredale oksale ja vaatas silmikissitades üles taeva poole. Ter ronis tema järel. Oks näis neid kandvat.
„Ka siin pole päikest näha,“ ohkas Ae. Ter pidi temaga nõustuma. „Ainult puud näevad päikest. Ainult puud,“ ütles ta vaikselt.
Veidi eemal, teise puu peal, nägid nad istuvat samasugust punast laululindu. Ta oli natuke kõrgemal kui nemad ja näis olevat ametis laulmisega.
„Hei!“ hüüatas Ter.
Lind jättis laulmise. Pea kuklas, uuris ta neid oma teravate linnusilmadega. Just nagu eelmine lind. Või oligi see too sama lind?
„Me tahaksime teile mõned küsimused esitada,“ seletas Ae.
Lind tundus olevat sellest meelitatud. Ta lendas mõne hetkega nende juurde ja sättis end seisma haprale oksale nende vahel.
„Kas te teate mõnda moodust, kuidas mitte muutuda puuks?“ küsis Ter.
„Oi, paljusid!“ hüüatas lind rõõmsalt.
Ter ja Ae vaatasid lindu rõõmsa ärevusega.
„Vaadake, mina ju ei ole muutunud puuks. See tähendab, et tuleb elada nii nagu mina.“
„Ja mida erilist te teete, et mitte muutuda puuks?“ küsis Ae.
„Erilist?“ Lind vajus mõttesse. „Midagi erilist ma ütelda ei oska...“
Ae ohkas. Ter samuti.
„Aga ma tean kindlasti üht, kes oskab teid aidata!“ hüüatas lind abivalmilt. Seejärel vaatas ta veidi iseendaga nõu pidades ringi ja ütles siis: „Istuge mu selga!“
„Aga te ei jõua...“ alustas Ae, kes silmitses nendest väiksemat hapraste tiibadega lindu.
„Muidugi jõuan,“ ütles lind kindlalt.
Ae istus esimesena. Ta võttis kätega kinni ümber linnu laia kaela ja toetas jalad ta tiivanukkidele. Ter istus tema taha. Ta haaras Ae ümbert kinni ja surus oma jalad linnu tiibade alla, püüdes mitte libiseda üle tema sileda saba.
Lind tõusis lendu ja ta tõepoolest jaksas neid kanda. Ta lendas päris kaugele.
Nad maandusid ühe puu peal, mis meenutas kõiki teisi selle metsa puid. Ter ja Ae libistasid end linnu seljast maha ja tänasid sõidu eest. Lind viipas peaga, andmaks märku et talle järgnetaks. Aeglaselt kõndisid nad mööda peenikest oksa edasi, kuni jõudsid suure puu tugeva tüveni. Tüves oli ava.
„Ta elab seal. Aga ma soovitaksin teil olla ettevaatlikud,“ lausus lind vaikselt ja hoopis ebalevamalt kui varem. „Ta on veidi ohtlik, aga ta on väga tark.“
Teri ei heidutanud ohud, mis ühe puutüve sisse mahuvad, kui tal oli võimalus saada vastus oma küsimustele. Ae võttis ta käest kinni ja nad astusid üheaegselt avast sisse.
Pimedas augus aga polnud midagi, millele astuda. Nad langesid tohutu kiirusega alla, kriipides selga vastu puu krobelist tüve. Tugeva mürtsuga kukkusid nad õõnsa puu põhjale.
Maapind oli kõva ja kuiv. Kõik oli täiesti pime ja Terile hakkas juba tunduma, et lind oli nad lõksu meelitanud. Ta katsus seina nende taga ega suutnud seal leida ühtegi teist ava, mille kaudu puu seest välja pääseda.
„Mis teid siia tõi?“ küsis aga kare hääl päris nende kõrvalt. Ter võpatas. Niisugust häält uskus ta kuuluvat ainult mõnele väga hirmutavale olevusele. Võib-olla oligi ta väga kole ja seepärast peitiski end siin pimeduses.
„Meil oleks teile mõned küsimused,“ vastas Ae päris julgelt. Nende vestluskaaslane vaikis.
„Kuidas mitte muutuda puuks?“ küsis Ter, kes oli tänu Aele veidi julgust juurde saanud.
„Te olete siis see väike rahvas,“ lausus hääl vaikselt peale lühikest pausi. „Oh teid! Te üritate vastu hakata sellele, mis on täiesti loomulik.“
„Ei,“ lausus Ae kiiresti. „See ei ole loomulik. Minu aeg ei olnud veel, aga mind saadeti siia, et ma aitaksin tal mitte puuks muutuda. Me oleme inimesed, mitte puud. Ja see ei ole loomulik, kui inimene muutub puuks.“
„Jah, selles on sul õigus,“ vastas kare hääl. „Inimene ei muutu puuks. Aga inimene on ainult nii kaua inimene, kui ta ennast inimeseks peab. See on see häda teiega, väikese rahvaga, et te oskate ennast pidada ainult selleks, kes te arvate end olevat. Tegelikult võite te olla palju muud. Te võite olla kõik. Ja kui te olete kõik, ei ole te enam inimene.“
Terile tundus see jutt olevat väga segane ja ta oleks tahtnud veidi selle üle järele mõtelda, kuid Ae ütles juba kiiresti: „Aga me ei taha olla kõik! Me tahame olla inimesed!“
„Kummaline. Te pole tõesti valmis.“ Ta vaikis hetke ja ohkas madalal ja väsinud häälel. Siis ta jätkas: „Ma oskan teile ütelda nii palju, et te ei muutu puuks nii kaua, kui te olete inimesed.“
„Kuidas olla inimene?“ küsis Ter, olles ikka veel segadusse aetud.
„Inimene...“ lausus hääl aeglaselt ja justkui unelevalt. „Inimene tahab, inimene vihkab, inimene armastab, inimene kardab...Ja nii palju muud... Üksi teine selle metsa asukas nii ei toimi. Kui te tahate jääda inimesteks, peate olema inimesed. Muud ma teile ütelda ei oska.“
Ter ja Ae vaikisid hetke. Nüüd tundus Ter mõistvat. Ta pidi lihtsalt jääma iseendaks. See tundus olevat väga kerge- ta ei muutu puuks nii kaua, kui ta ei taha muutuda puuks. Ja ta tõesti ei tahtnud seda.
„Tänan,“ ütles Ae. „Aga kuidas me nüüd siit välja saame?“
„Ma ei tea,“ ütles hääl karedalt. „Mina pole siit mitte kunagi välja läinud.“
Ter muutus murelikuks ja haaras Ae käest. Nad kobasid seina nende ümber, kuid see tundus olevat paks ja läbipääsmatu.
„Muidugi pääseksin ma siit välja ka ilma mingisuguse avata,“ lausus hääl. „Sest ma pole inimene. Kui te pole inimesed, võite te olla kõik. Te võite olla õhk, ja siis saate te läbi puukoore imbuda. Te võite olla unenägu ja siis saate te hoopis haihtuda. Te võite olla mõte ja te võite tohutul kiirusel siit kellegi pähe lennata. See on aga kõik nii püsimatu ja sellepärast paljud väikese rahva hulgast eelistavadki olla puud.“
„Me muutume mõtteks,“ lausus Ae kaalutlevalt. „Ainult selleks hetkeks. Ja me pääseme läbi puukoore.“
„Kuidas me muutume mõtteks?“ küsis Ter vaikselt ja tundis selle olevat võimatu.
„Noh, ärme ole enam inimesed.“
Ter vaikis. Ta püüdis keskenduda mitte inimene olemisele, kuid see oli just niisama raske kui talle tundus. Ta mõtles, et ei looda, ei igatse ega karda. Ta mõtles, et ei tahagi saada koju ja mõtles et ei armasta Aed. Ta mõtles, et ei vihka lindu, kes nad siia lõksu meelitas, ega kadesta ühtegi puud, kes sirgub nii kõrgele, et näeb päikest. Siis mõtles ta, et ei karda, kuid kui talle meenusid sammud, mida nad pimedas metsas kuulsid ja mis neid jälitasid, haaras teda hirm ja ta ei suutnud seda kuidagi peast visata.
Ta oli ikka inimene ega suutnud muutuda millekski muuks.
Ta proovis uuesti. Ja uuesti. See võttis juba tema arvates päris kaua aega, kuid ta tundis endal ikka olevat käsi ja jalgu ja mõtet.
Ühtäkki tundis ta kerget tuult puhumas oma näkku ja kuulis midagi, mis sarnanes kahtalselt tiivavihinale.
„Hüppa selga!“ hüüdis Ae ja Ter tundiski käsi sirutades enda ees õhus seisvat lindu. Ae haaras ta käest ja tiris ta kiiresti linnu seljale. Ter surus käed ümber Ae ja pigistas jalad linnu külgedesse. Ja tohutu kiirusega lendasidki nad ülespoole. Ava paistis, sealt kumas sisse nõrka valgust ja hetke pärast olidki nad taas puuoksal. Ter ja Ae libistasid end linnult maha, tänasid ja võtsid hõredal oksal istet. Lind aga vihises kasvavas tuules tiibadele hoogu saades kaugele.
„Mis juhtus?“ küsis Ter.
„Ma muutusin mõtteks,“ ütles Ae. „Ja lendasin tolle linnu pähe ja panin ta mõtlema, et ta tuleks sulle järele. Siis muutusin ma jälle iseendaks.“
Ter vaatas Aed hämmastusega. Kas tõesti oli see võimalik? Kas see veider hääl seal pimeduses ei olnudki neile valetanud? Ter mõtles ka enda püüdlustele mõtteks muutuda. Ja ta ei suutnud mõista, kuidas Ae oli unustanud hirmu nende tohutute tagaajajate ees. Ometi ei küsinud ta midagi.
***
Valgust hakkas taas aina vähemaks jääma. Endalegi üllatuseks avastasid Ter ja Ae, et olid pimedas puusisemuses veetnud päris pika aja. Kui nad mööda hõredaid ja harvu oksi alla ronisid ja nende jalad taas samblast maad puudutasid, oli puude vahel juba päris pime. Tuul oli puulatvades tugev ja linnulaul jälle kadunud.
Ter imestas, kuidas saab nii ilus koht, nagu mets valguses oli, muutuda pimeduses nii hirmuäratavaks ja koledaks. Ta ei suutnud end jälle hoida mõtlemast nendest sammudest ja tundis hirmu mõtte ees, et nad võivad nüüd uuesti tulla.
Nad istusid maha ja toetasid seljad vastu lähedalolevat suurt puud, mille juured kohati maa alt välja sirutasid, moodustades nii veidigi tuulevarju.
Teril hakkas külm. Ta pani oma pea Ae õlale, kuid ei suutnud uinuda.
Ja siis kuulis ta neid taas. Need sammud. Ta tõusis püsti, et põgeneda. Juba hetke pärast kostusid sammud lähemalt.
Ter haaras kinni Ae käest, et see talle puude vahel teed juhataks, nagu eelmiselgi korral, kuid Ae tõusis väga aeglaselt.
„Ei ole vaja!“ hüüdis Ae, sest tuul oli tõusnud juba tugevaks ja vihises kõvasti.
Ter ei saanud Aest aru. Sammud kuuldusid järjest lähemalt. Ta tiris Aed käest ja hakkas muutuma meeleheitlikuks.
„Kuidas ei ole vaja!“ hüüsid ta. „Need on ju need sammud!“
Sammud olid veelgi lähemal ja Terile tundus nagu seisaksid tagaajajad juba mõne puu kaugusel.
„Saa aru! Kui me jookseme, siis me kardame. Aga kui me jääme siia, siis ei ole meil vaja neid karta,“ rääkis Ae lähemale kummardudes.
Ter tundis siiski tohutut soovi joosta. Hirm temas kasvas sammude lähenedes ja ta kujutlusse hakkasid tekkima pildid suurtest ja hirmuäratavtest tagaajajatest.
„Ma sain sellest aru, kui ma muutusin mõtteks,“ seletas Ae. „Kui sa ei mõtle sellele, et võiksid joosta, siis sa ei karda neid.“
Ter püüdis mõtelda sellele, et ei tahtnud joosta. See tundus olevat aga võimatu. Sama võimatu kui mõtteks muutumine. Ometi oli Ae sellega hakkama saanud. Ta surus oma jalad sügavalt külma samblasse ja kuulas lähenevaid suuri samme.
Nüüd kostsid nad juba päris nende kõrvalt. Neid oli palju. Ja Teri hirm hakkas vaikselt vähenema. Sammud liikusid Terini, läksid Terist läbi ja jäid tantsima nende ümber.
Tagaajajaid ei olnud olemas. Olid ainult sammud, mis tundusid alati lähenevat, kui sa neid kartsid, kuid tantsisid sinu ümber, kui sa neid ei kartnud, mõistis Ter ja tal tekkis tahtmine tantsida koos nende sammudega.
Ta haaras Ae kätest kinni ja nad keerutasid ja hüppasid ja sammud keerutasid ja hüppasid koos nendega. Sammud tegid ringe ja kepslesid, vahepeal kaugenedes ja siis jälle lähenedes. Nad moodustasid rütme ja muusikat ja tuulevihin laulis kaasa. Sammud astusid läbi Teri ja Ae ja muutusid Teriks ja Aeks. Siis muutusid Ter ja Ae ise kordamööda sammudeks, samal ajal edasi tatnstides, hüpeldes ja keereldes. Pimedus tantsis koos nendega ja isegi puud õõtsusid selle lõputu tantsumuusika rütmis kaasa. Ter ja Ae muutusid kordamööda pimeduseks, naersid ja tõusid õhuna üles ja langesid mõtetena alla. Siis muutusid nad kordamööda unenägudeks ja tantsisid üksteise peas. Ka sammud muutusid unenägudeks ja nad tantsisid kõik ühes metsikus unenäos.
Siis muutusid Ter ja Ae ajaks ja nad lendasid. Veel kiiremini, kui nad olid lennanud õhuna, veel kiiremini, kui nad olid lennanud mõtetena. Nad lendasid niisuguse kiirusega, et tundus, nagu seisaksid nad paigal. Ja siis muutusid nad taas Teriks ja Aeks.
***
Päikese esimesed kiired tungisid nüüd läbi puude ja Ter ja Ae vaatasid üles. Nad ei tundnud enam vajadust teineteisele midagi ütleda, sest niisama lihtsalt võisid nad muutuda mõtteks ja lennata teineteisele pähe.
Ter vaatas üles. Ta teadis, et suudab olla päikesekiir ja suudab olla õhk ja lennata nii kõrgele kui tahab, kuid ei suuda iial muutuda päikeseks. Ja ta teadis, et peab pääsema päikesele lähemale. Ta ei igatsenud. Ta ei tahtnud. Ta ei tundud ennast enam tõesti inimesena. Ta lihtsalt teadis.
Ainult puud näevad päikest. Ainult puud.
Nüüd, kus ta võis olla kõik, ei tahtnud ta enam olla midagi. Ta ju enam ei tahtnud. Nüüd, kus tema päralt oli terve maailm, ei igatsenud ta enam midagi. Ta ju ei igatsenud.
Midagi polnud enam vaja. Ter tundis lõpulejõudmist ja teadis, miks Ae oli temaga kaasa saadetud. Ta oli selle eest väga tänulik. Ta poleks iial hakkama saanud ilma temata.
Siis tõstis ta oma käed, need olid kanged, ta jalad vajusid sügavamale maa sisse ja tema selg kumerdus ette. Ta sulges silmad, sest ta ei vajanud neid enam. Aeglaselt tundis ta, kuidas tema nahk muutus kõvaks, muutus kooreks ja kuidas tema käed ja pea sirutusid üles, kõrgele kõrgele, päikese poole. Ja Ter mõtles, viimast korda: „Nüüd ma näen teda!“
***
Ae surus oma käed ümber Teri, kelle naha asemel kasvas tugev puukoor. Nüüd mõistis temagi. Ta toetas pea sinna, kus enne oli olnud õlg ja püüdis haarata sealt, kus enne oli olnud käsi. Tema silmadesse valgusid pisarad. Nüüd ei saanud ta enam mõtteks ega õhuks muutuda. Ta igatses ja oli kurb. Ta oli jälle inimene. Muidugi, tema aeg ei olnud veel. Ja ta läks tagasi.