Katkend peatselt kirjastuse "Varrak" toimetusel ilumvast romaanist. Tõlkinud Juhan Habicht.
Lumi sulas ning maja ja aed hakkasid jälle vee laulu laulma. Olin elanud Hagis kuus kuud. Olin õppinud lugema, kirjutama ja joonistama. Olin õppinud palju erinevaid tapmisviise, kuid polnud ühtegi neist veel tegelikkuses kasutanud. Mulle tundus, et kuulsin inimeste südamelööke ja olin omandanud muidki kasulikke oskusi, ent need olid pigem minus endas tekkinud kui Kenji õpetatud. Ma võisin olla kahes paigas korraga, muutuda nähtamatuks ja vaigistada koeri pilguga, mis nad hetkega magama pani. Selle viimase triki olin ma avastanud iseseisvalt ja varjasin seda Kenji eest, sest kõige muu kõrval õpetas ta mulle ka salalikkust.
Kasutasin neid oskusi iga kord, kui tüdinesin maja vangistusest ning õppimise, harjutamise ja kahele rangele õpetajale allumise distsipliinist. Oli liigagi lihtne valvurid ära petta, koerad magama panna ning kellestki märkamata väravast välja lipsata. Korduvalt olid isegi Ichiro ja Kenji veendunud, et ma istun tindi ja paberiga vaikselt kusagil majas, tegelikult olin ma aga koos Fumioga sadamaümbruse tänavatel hulkumas, jões ujumas, kalurite ja meremeeste jutte kuulamas, sisse hingamas joovastavat segu soolasest õhust, kanepist köitest ja võrkudest ning kõikvõimalikest mereandidest, mis toorelt, keedetult või praetult, väikesteks annusteks vormituna või vägevate portsudena sööjaid kutsusid ning meie kõhud näljaselt korisema panid. Märkasin kõnelejate erinevaid murdeid, mis olid pärit läänest, saartelt või koguni suurelt maalt, kuulasin pealt kõnelusi, mida keegi ei uskunud pealt kuuldavat, ja sain rohkem teada inimeste eludest, nende hirmudest ja soovidest.
Vahel läksin ka omapead, ületasin kas kalapüügitõket mööda või ujudes jõe. Uurisin, mis on teisel kaldal, jõudes kaugele mägedesse, kus talunikel olid salapõllud, puude vahel märkamatud ja seega ka maksustamata. Nägin saludes tärkavaid värskeid rohelisi lehti ja kuulsin pajuurbadelt õietolmu otsivate putukate suminat. Ent ka talunikud sumisesid nagu putukad, torisedes alatasa Otori isandate ja üha kasvavate maksude üle. Vahel kostis ka isand Shigeru nimi ning ma sain teada, et rohkem kui pooled on rahulolematud sellega, et kindluses valitsevad tema onud, mitte aga tema. Selline jutt oli truudusemurdmine ning seda räägiti vaid öösel või paksus metsas, kus keegi peale minu poleks saanud seda kuulda, mina aga ei rääkinud kellelegi edasi.
Maastik lahvatas kevadest, õhk oli soe, kogu maa elas. Mind täitis arusaamatu rahutus. Otsisin midagi, ise teadmata, mis see on. Kenji viis mu lõbumajade rajooni ja ma magasin sealsete tüdrukutega, rääkimata talle, et olin samades kohtades koos Fumioga juba käinud, ning pääsedes oma igatsustest vaid lühikeseks ajaks. Need tüdrukud tekitasid minus iha, aga samavõrra ka kaastunnet. Nad meenutasid tüdrukuid, kellega olin Minos koos kasvanud. Tõenäoliselt olid nad pärit samasugustest peredest, nälgivad vanemad olid nad prostituudiks müünud. Mõned olid vaevu lapseeast väljas ja ma uurisin nende nägusid, otsides oma õdede näojooni. Mul oli sageli piinlik, aga see ei hoidnud mind tagasi minemast.
Algasid kevadpidustused ning pühamud ja tänavad olid rahvast tulvil. Trummid tagusid igal ööl, trummilööjate näod ja käed sätendasid laternavalguses higist, nad olid oma rütmidest nii haaratud, et ei tundnud kurnatust. Ma ei suutnud pidustuste palaviku ja rahva pöörase ekstaasi meelitustele vastu panna. Ühel õhtul olin hulkunud koos Fumioga, järgnenud jumalakujule, mida rühm elevil mehi vaevaliselt mööda tänavaid kandis. Olin just sõbraga hüvasti jätnud, kui rahvamurd mu kellelegi otsa paiskas, nii et ma peaaegu talle peale astusin. Ta pöördus minu poole ja ma tundsin ta ära, see oli sama rändur, kes kord meie majas peatus ja meid Iida tagakiusamise eest hoiatada püüdis. See oli lühike jässakas mees inetu, kuid kavala näoga, rändkaubitseja, kes vahel Minosse sattus. Enne kui ma jõudsin ära pöörata, märkasin ma tema silmis äratundmishelki ja kohe ka kaastunnet.
?Tomasu!? hõikas ta üle käratseva rahvamassi.
Ma raputasin pead ning sundisin oma näo ja silmad ükskõikseks, aga ta oli pealekäiv. Ta püüdis mind inimeste seast kõrvaltänavale tõmmata. ?Tomasu, kas see oled sina, poiss Minost??
?Sa eksid,? ütlesin, ?ma ei tunne ühtegi Tomasut.?
?Kõik arvasid, et sa oled surnud!?
?Ma ei tea, millest sa räägid.? Hakkasin naerma, nagu oleks tegemist hea naljaga, ning püüdsin temast eemale, tagasi rahva sekka trügida. Ta haaras mul käest, et mind kinni pidada, ja kui ta suu avas, siis ma juba teadsin, mida ta öelda kavatseb.
?Su ema on surnud. Nad tapsid ta. Nad tapsid seal kõik. Sa oled ainus, kes ellu jäi! Kuidas sa minema pääsesid?? Ta püüdis mind endale lähemale tõmmata. Tundsin ta hingeõhu ja higi lõhna.
?Sa oled purjus, vanamees,? ütlesin. ?Mu ema on Hofus hea tervise juures, vähemalt oli, kui ma temast viimati kuulsin.? Tõukasin ta eemale ja haarasin noa järele. ?Ma kuulun Otori klanni.? Mu näol asendas naeru pahameel.
Ta taganes. ?Vabandage, isand. See oli eksitus. Nüüd ma näen, et te pole see, kelleks ma teid pidasin.? Ta oli pisut purjus, kuid hirm kainestas teda kiiresti.
Mu peas sähvisid mitu mõtet korraga, aga tungivaim neist oli see, et nüüd ma peaksin tapma selle kahjutu rändkaubitseja, kes oli püüdnud mu perekonda hoiatada. Nägin täpselt, kuidas see toimuks ? ma tõmbaksin ta kaugemale põiktänavale, lükkaksin tasakaalust välja, torkaksin noa kaelaarterisse, lõikaksin ülespoole, siis laseksin tal maha langeda, kus ta lebaks nagu joodik ja jookseks verest tühjaks. Isegi kui keegi näeks, ei söandaks ta mind kinni pidada.
Rahvas voolas meist mööda, mul oli nuga käes. Ta langes põlvili, kummardas maani ja palus segaselt oma elu pärast.
Ma ei saa teda tappa, mõtlesin, ja siis: pole vajadust teda tappa. Ta sai aru, et ma pole Tomasu, ja kui tal jäidki mingid kahtlused, ei julge ta neist kellelegi rääkida. Sest ta kuulub varjatute hulka.
Taganesin eemale ja lasin inimesterüsinal end pühamu väravateni kanda. Siis lipsasin möllust välja, piki jõekallast kulgevale teerajale. Seal oli pime ja inimtühi, kuid elevil rahva hõiked, preestrite laul ja kellade tuhm helin kostsid sinnagi. Lained loksusid, jõgi lakkus paate, sadamasilda ja kõrkjaid. Mulle meenus esimene öö isand Shigeru majas. Aga kohe ukse taga on alati jõgi, nagu ka kogu maailm. Ja me peame elama selles maailmas.
Unised ja taltsad koerad jälgisid mind pilguga, kui ma väravast sisse astusin, kuid valvurid ei märganudki mind. Vahel hiilisin ma seepeale vahiruumi ja ehmatasin neid, aga sel õhtul polnud mul naljatuju. Mõtlesin kibedalt, kui aeglased ja tähelepanematud nad on ning kui lihtne oleks igal Hõimu liikmel siseneda, nagu salamõrtsukas juba oligi teinud. Siis haaras mind pahameel kogu selle vargliku, kahekeelse ja intriigidest kubiseva maailma vastu, milles toime tulemiseks vajalikke oskusi ma olin nii põhjalikult õppinud. Igatsesin olla jälle Tomasu, joosta mägedest alla ema maja poole.
Mu silmanurgad kipitasid. Aed oli täis kevade lõhnu ja hääli. Kuuvalguses kumasid varajased haprad ja väga valged õied. Nende ehedus torkas mulle südamesse. Kuidas sai maailm olla ühtaegu nii kaunis ja nii julm?
Veranda lampide leegid hubisesid soojas tuules. Kenji istus varjus. Ta hõikas mulle: ?Isand Shigeru riidles Ichiroga, et too su silmist lasi. Ma ütlesin talle, et rebast võib küll taltsutada, aga koera ei saa temast iial!? Ma jõudsin valguse kätte ja ta nägi mu nägu. ?Mis juhtus??
?Mu ema on surnud.? Ainult lapsed nutavad. Mehed ja naised peavad vastu. Laps Tomasu nuttis mu südames, aga Takeo silmad olid kuivad.
Kenji tõmbas mind lähemale ja sosistas: ?Kes sulle ütles??
?Pühamu juures oli keegi, keda ma tundsin Mino ajast.?
?Kas ta tundis su ära??
?Ta arvas, et tundis. Ma veensin teda, et ta eksis. Aga kuni ta pidas mind Tomasuks, rääkis ta mu ema surmast.?
?Tunnen kaasa,? ütles Kenji teeseldult. ?Ma loodan, et sa tapsid ta.?
Ma ei vastanud. Mul ei tarvitsenud ? ta teadis vastust kohe, kui oli küsimuse esitanud. Ta äigas mul ärritunult üle turja ? nagu Ichiro, kui ma tähemärgil mõne konksu tegemata jätsin. ?Sa oled loll, Takeo!?
?Ta oli relvata ja kahjutu. Ta tundis mu perekonda.?
?Just nagu ma kartsin. Sa lased kaastundel oma kätt pidurdada. Kas sa siis ei tea, et mees, kellele sa elu kingid, jääb sind igaveseks vihkama? Sa vaid tõestasid talle, et oled Tomasu.?
?Miks pidanuks ta minu saatuse pärast surema? Mis kasu oleks tema surm toonud? Ei mingit!?
?Mulle teevad muret õnnetused, mida tema elu, tema elus keel võib kaasa tuua,? vastas Kenji ja läks majja isand Shigeruga rääkima.
Majarahvas oli minu peale pahane ja mul keelati linna hulkuma minna. Kenji valvas mind hoolikamalt ja ma leidsin, et tema käest oli peaaegu võimatu minema lipsata. See ei takistanud mind proovimast. Nagu ikka, tähendas takistus minu jaoks seda, et püüdsin seda ületada. Vihastasin teda oma sõnakuulmatusega, kuid mu oskused vaid paranesid ja ma olin nende peale üha kindlam.
Isand Shigeru rääkis minuga mu ema surmast, kui Kenji oli talle teatanud minu läbikukkumisest salamõrtsukana. ?Sa leinasid teda sel esimesel ööl, kui me kohtusime. Praegu ei tohi leinast olla vähimatki märki. Sa ei tea, kes sind jälgib.?
Nii et lein jäi mu südamesse ega näidanud end. Öösiti kordasin ema ja õdede hingedele mõeldes varjatute palveid. Aga andestamise palvet, mida ema oli mulle õpetanud, ma ei lausunud. Mul polnud vähimatki kavatsust oma vaenlasi armastada. Lasin leinal toita oma kättemaksuiha.
See õhtu jäi ka mu viimaseks kohtumiseks Fumioga. Kui mul õnnestus Kenji silma alt pääseda ja sadamasse lipsata, olid Terada laevad kadunud. Kuulsin teistelt kaluritelt, et nad olid ühel ööl lahkunud ? kõrged maksud ja ülekohtused korraldused olid nad maapakku ajanud. Räägiti, et nad olid suundunud Oshimale, kust nende perekond pärines. Võis olla üsna kindel, et kui nende kodusadamaks saab see kauge saar, hakkavad nad piraatideks.
Enne varasuviste vihmade algust süvenes isand Shigeru huvi ehitustegevuse vastu ning hakatigi teostama tema plaani lisada maja ühte otsa teepaviljon. Käisin temaga koos puumaterjali valimas, seedripalke, mis hakkaksid katust ja põrandat toetama, ning küpressilaudu seinte jaoks. Puude saagimise lõhn meenutas mulle mägesid ja puusepad sarnanesid mu koduküla meestega ? nad olid sõnaahtrad, kuid purskasid järsku naerma naljade peale, mida võõrad ei mõistnud. Märkasin, et hakkasin tahtmatult kasutama koduküla kõnepruuki ja sõnu, mida ma polnud kasutanud juba mitu kuud. Vahel ajas mu kõnepruuk isegi puusepad muhelema.
Isand Shigerut huvitasid ehitamise kõik järgud, alates metsas puude langetamisest kuni laudade saagimiseni ja põranda valmistamise erinevate meetoditeni. Käisime palju kordi saekojas koos puuseppade meistri Shiroga, kes näis olevat ise samuti puust, vend oma armastatud seedrile ja küpressile. Ta rääkis iga puuliigi iseloomust ja hingest ja mida nood metsast koju kaasa toovad.
?Igal puul on oma toon,? ütles ta. ?Igal majal on oma laul.?
Olin mõelnud, et ainult mina kuulen, kuidas maja laulab. Olin isand Shigeru maja kuulanud juba kuid, olin kuulnud selle laulu vaigistatuna talvemuusikaks, kui talad ja seinad olid lumest maadligi pressitud, külmusid ja sulasid, tõmbusid kokku ja laienesid. Nüüd laulsid nad jälle vee laulu.
Shiro jälgis mind, nagu teaks mu mõtteid.
?Ma olen kuulnud, et isand Iida lasi endale valmistada põranda, mis laulab nagu ööbik,? ütles ta. ?Aga kes vajab põrandat, mis laulab linnu moodi, kui põrandal on nagunii oma laul??
?Mis kasu on sellisest põrandast?? küsis isand Shigeru nagu muuseas.
?Ta kardab salamõrtsukaid. See on täiendav kaitseabinõu. Keegi ei saa üle põranda minna, ilma et see siristama hakkaks.?
?Kuidas seda tehakse??
Vana puusepp võttis põrandalauatüki ja näitas, kuidas asetatakse alustalad, et lauad kriuksuksid. ?Ma olen kuulnud, et pealinnas on need levinud. Enamasti tahavad inimesed endale vaikset põrandat. Käsivad töö uuesti teha, kui põrand kriuksub. Aga Iida ei saa öösel magada. Ta kardab, et keegi hiilib tema juurde ? ja nüüd lebab ta ärkvel, kuulates, millal põrand laulma hakkab!? Shiro muheles omaette.
?Kas sa oskaksid sellise põranda teha?? uuris isand Shigeru.
Shiro vaatas minu poole ja muigas. ?Ma võin teha põranda, mis on nii vaikne, et isegi Takeo ei kuule seda. Ma usun, et võin teha ka sellise, mis laulab.?
?Takeo aitab sind selle juures,? otsustas isand. ?Tal on vaja teada, kuidas seda tehakse.?
Miks, ei söandanud ma siis küsida. Ma kujutasin ette küll, aga ei tahtnud seda sõnastada. Siis räägiti jälle teepaviljonist, ning selle ehitamist juhtides meisterdas Shiro ka väikese laulva põranda senise veranda asemele, mina aga jälgisin iga alustala, laua ja tapi paigaldamist.
Chiyo kurtis, et see kriuksumine paneb tal pea valutama ning et hääl meenutab pigem hiiri kui mingit lindu. Aga ajapikku harjus majarahvas sellega ära ning selle põranda hääled sulasid kokku kogu maja lauluga.
Põrand tegi Kenjile palju nalja ? ta arvas, et see hoiab mind majast väljumast. Isand Shigeru ei öelnud, miks oli vaja, et ma teaksin, kuidas põrand on valmistatud, aga ma usun, et ta teadis, kuidas põrand mind meelitama hakkab. Ma kuulasin seda päevad otsa. Tundsin kõnnaku järgi ära, kes parajasti põrandal kõnnib. Võisin ennustada, milline on järgmine noot põranda laulus. Püüdsin kõndida linde äratamata. See oli raske, sest Shiro oli teinud oma tööd hästi, kuid mitte võimatu. Olin ju näinud põranda valmimist. Teadsin, et selles pole midagi üleloomulikku. Oli vaid aja küsimus, millal ma asja selgeks saan. Ma harjutasin fanaatilise kannatusega ? mis, nagu ma teadsin, kuulus Hõimu omaduste hulka ? põranda ületamist.
Algasid vihmad. Ühel ööl oli õhk nii kuum ja niiske, et ma ei saanud magada. Läksin, et paagist joogivett võtta, ja jäin siis ukseavasse seisma, vaadates põrandat enda ees. Teadsin, et suudan selle nii ületada, et keegi ei ärka.
Liikusin kiiresti, mu jalad teadsid, kuhu ja kui kergelt astuda. Linnud vaikisid. Tundsin sügavat rahulolu, mitte lihtsalt elevust, mis tavaliselt kaasnes Hõimu oskuste omandamisega ? kuni kuulsin hingamist ja nägin ringi pöörates isand Shigerut.
?Nii et oli ikkagi kuulda,? ütlesin pettunult.
?Ei, ma olin enne ärkvel. Suudad sa seda korrata??
Jäin kükakile, nagu parajasti olin, ja keskendusin Hõimu kombel, lastes endast välja valguda kõigel peale tähelepanu öö häälte suhtes. Siis jooksin üle ööbikupõranda tagasi. Linnud magasid edasi.