Intervjuu Meelis Friedenthaliga

Meelis Friedenthali romaan "Kuldne aeg" saavutas äsjasel romaanivõistlusel kolmanda koha. "Algernoni" toimetus soovib kirjanikule sel puhul südamest õnne ja edu.

Lühikeses usutluses valgustab kirjanik oma viimase aja teoste saamislugu ja tagamaid.

Sinu romaan "Kuldne aeg" võitis romaanivõistlusel kolmanda koha. Seni oled kirjutanud eranditult fantastilist proosat. Peale mõnede valitud isikute ei ole "Kuldset aega" ilmselt veel kellelgi olnud võimalust lugeda. Mida võib tulevane lugeja seda romaani avades loota?

Juhan Habicht andis SF2001 listis üldiselt sellele küsimusele juba ? vähemalt teatud laadis ? vastuse kätte. Tegemist on tõepoolest sama maailmaga, kus ka ?Üht teistsugust algust? ja ?Hullumeelsus on unustus? lugude tegevus toimub. Seega võiksid ka ootused (või eelarvamused) olla sarnased. Aga mingis mõttes ei tahakski eriti, et inimesed hakkavad tekste lugema kindla lootusega ? seda suurem võimalus on pettuda. Parem oleks nii, et ei teata üldse midagi või teatakse siis täiesti ekslikke asju. Mulle isiklikult meeldiks, kui inimesed hakkaksid seda teksti lugema lootuses, et kirjeldatakse reisi kuule Anna Karenina vaimus.

Seni oled Sa BAAS-i andmetel avaldanud vaid viis teksti. Esimesed neli ilmusid aastatel 1999-2002, viimane neist, "Nerissa", võitis "Fantaasia" jutuvõistluse ning nüüd oleme tunnistajaks tõsiasjale, et Sinu romaan sai kolmanda koha romaanivõistlusel, mille tööde esitamise tähtpäev oli samuti 2004. aastal. Kas võib tõmmata mingisuguse mõttelise joone varemilmunu ning 2004. aasta auhindadega pärjatud teoste vahele või põhineb 2004. aasta looming avaldamispausi ajal kogunenud materjalil?

?Kuldset aega? olen ma kirjutanud iseenesest pikka aega... vaatasin hetkel järele ning selgub, et esimesed tükid selles kataloogis pärinevad 2001. aastast. Loo romaanivõistlusele esitamise tingis arvatavasti asjaolu, et üritasin sest lõpuks vabaneda ? mõtteliselt oli asi juba mõnda aega valmis, aga mitte mingil hetkel ei suutnud ma sellega ise rahule jääda. Ei jäänudki muud üle kui võtta kohustus see asi viimaks, kuidagigi, valmis teha ja enda käest ära anda, sest lõpetamata ja kirjutamata asju on küllaga ning see lugu lihtsalt ei lubanud teiste asjadega piisavalt tegeleda. Seega, lühidalt vastates, mitte mingisugust joont tõmmata võimalik ei ole.

"Nerissat" lugedes ei suutnud allakirjutanu vabaneda muljest, et autor läheb kaasa tänapäeva moevooluga, milleks näib olevat alternatiivse keskaja, kirjandusliku kultuuri sügavuste loodimise ning maagiliste allhoovustega dekoreeritud tekst. Mida arvab sellisest küsimuseasetusest autor?

Kõigepealt alternatiivsest keskajast... See on muutunud moodsaks jah. Ning ei saa salata, et vaatan seda olukorda kahesuguste tunnetega. Esiteks asjaolu, et erialaliselt olen ma keskajaga juba vähemalt kümme aastat üsna tihedalt seotud ? niisiis ei tohiks mul olla selle moevoolu vastu justkui midagi. Tuttavas või vähemalt sarnase meeleoluga maailmas on üsna hea liikuda. Teiseks, teadagi, moodsusel on iseloom kõik kiiresti läbinämmutamise ning pealiskaudsuse tõttu tüütuks muuta ning see tekitab tahtmist end sest kuidagi distantseerida.

Mida ma aga arvan sellisest küsimuseasetusest? Kõigepealt tekitab see kummastust ja isegi häiritust. Tähendab, mitte otseselt küsimus, vaid laiemalt, suhtumine. Täpsemalt puristlik suhtumine ? sageli on peaaegu piinlik lugeda sarnaseid mõtteavaldusi kirjapanduna inimeste poolt, kes nagu ise võitleksid fundamentalismi ja kitsarinnalisuse vastu. Sest on maailma ja kirjanduse jälgimine sel viisil üldse mõttekas mõttesuund? Kui üritada meeleheitlikult eristuda ning pidevalt originaalsust ning kes-teab-mida-veel (oma, pärisoma, rahvuslikku, etno, 21. sajandi, postmodernset, antipostmodernset, post-postmodernset) taga ajada, siis sumbub see minu arvates Cosmo lugemisse ning edvistamisesse. Kirjutamise puhul on muidugi teised ajakirjad ja teised moeloojad, kellele üritatakse vastanuda või kellele sarnaneda.

Lühidalt, kui midagi on öelda, siis meetod ja sõnad on vaid tööriistad. Muidugi võib näidata, et uue tööriista leiutamine põhjustab sageli uusi asju, mida on üldse võimalik teha. Kuid mulle tundub kõige eelneva põhjal, et tööriista leiutamine omaette ei saa eesmärk olla, vaid tööriist on alati millegi jaoks. Kui seda ?mistarvis? küsimust ei ole, siis pole ükskõik kui keeruliste ja voolujooneliste tööriistade leiutamisest kasu eimiskit.

Lõpuks ? ilmselt oli just sellise ?Nerissa? kirjutamise ajendiks minu veidi põhjalikum tegelemine alkeemia ajalooga, kuigi selle loo esimene peatükk oli juba üsna tükk aega (~2002) ripakil olnud.
Vabandused lõpevad. Ja arvan, et hirm moodne olla ei saa ilmselt takistuseks nii või naasuguseid lugusid kirjutada.

Sinu esimesed neli juttu või jutustust ilmusid ajakirjas "Algernon". Kas "Algernoni" lugeja võib oodata neile lisa?

Alustuseks ? kui tundub, et on põhjust midagi avalikkuse ette tuua, siis jah, kindlasti. Ja kui ma saan õigesti aru küsimuse tagamõttest, siis pean tunnistama, et muidugi olen minagi mõelnud, et hiire prestii? on langenud ja sealne (siinne?) elu on muutunud hakituks ja sumbunuks. Aga ilmselt pole see siin õige koht hakata oma mõtteid heietama sellest, miks see nii on ja mida võiks teha, et asi normaliseeruks. Või paraneks. Või halveneks.

Kas Sinu puhul saab rääkida kirjanduslikest mõjutajatest või teadlikust õppimisest teiste kirjanike teostest? Kui jah, siis keda näed enda mõjutajate või eeskujudena?

On vaid üks autor, keda ma olen teadlikult jäljendanud ? ja ilmselt jäängi jäljendama ? ning selleks on Virgilius Maro Grammaticus. Teiste autorite puhul on mõjutused arvatavasti olemas, aga ma ei püüa neid enda jaoks väga selgeks teha ning põhjalikult analüüsida. Kui ma mõjudele ja autoritele nimeliselt üldse mõtlen, siis üritan neid leida vähemalt 100 aasta tagusest ajast (aga eelistatavalt veelgi kaugemalt). Nietzschele toetudes ? liiga hea mälu võib sageli kirjutamise juures kahjulikuks osutuda. Ning ajaliselt lähemaid asju mäletame paratamatult ikka paremini ? seega rahuldun selle koha peal hägusa mäletamise ja umbmäärase meeleoluga.